KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Mati Maksing, Krista Kirspuu ja Geidi Sile Otsuse kuupäev 27.02.2026, Tallinn Tsiviilasja number 2-23-7555 Tsiviilasi S.B h

§ 1043koos § 1045 lg 1 p-ga 5.

Selle rahuldamise eeldus kahju olemasolu, mida hageja ei tõendanud. Hageja esitas asendusauto üürilepingud (alates 01.07.2021 algul 500 €/kuus, hiljem 600 €/kuus) ja väitis 12 000 € väljamakseid sularahas Cle. Samas on hageja kirjavahetuses kostjaga väitnud üüriks 450 €/kuus, mis muudab hageja väited ebausutavaks. Kohus tugines analoogia korras laenulepingute praktikast tulenevale rahatuse põhimõttele (RKTKo 05.12.2012, 3-2-1-145-12, p 12). Hagejal ei olnud raha nii suure üürikulu kandmiseks. Maksudeklaratsioonidest nähtus hageja netosissetulek (2021: 2175 €/kuus; 2022: 2554 €/kuus; 2023: 1227 €/kuus), mis koos muude kohustustega tegi regulaarse 500–600 € suuruse sularahakulu eluliselt küsitavaks. Lisaks C ei deklareerinud vastavat üüritulu. Kostja esitatud ortofotodelt ja videotelt nähtub, et väidetav asendusauto paiknes C aadressil. Hageja kolleegide kirjalikud kinnitused ei tõendanud üürimaksete tegemist. Kokkuvõttes on 01.07.2021 kuupäevaga üürilepingu dokument ebausaldusväärne ja jäi asja lahendamisel arvestamata (TsMS § 238 lg 5). POOLTE SEISUKOHAD

1. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub vaidlustatud otsuse rahalise nõude rahuldamata jätmise osas tühistada. Esimese võimalusena soovib hageja asja tühistatud osas maakohtule (teises kooseisus) uueks läbivaatamiseks saatmist, teise võimalusena nõude rahuldamist. Menetluskulud palub hageja panna kostja kanda. 4.
2. Esiteks jäi tuvastamata asendusauto tegelik kasutamine, sh jättis maakohus üle kuulatama hageja tunnistajad. Ühtlasi jättis maakohus tähelepanuta isikute kirjalikud kinnitused nii üürilepingu sõlmimise kui ka asendusauto tegeliku kasutamise kohta. Tunnistajate ringkonnakohtus ülekuulamist hageja ei taotlenud. Hageja esitas maakohtule mitmed fotod, kus on näha asendusauto kasutamine. Kaebuses selgitas hageja asendusauto parkimise jm asjaolusid. 4.
3. Teiseks rikkus maakohus selgitamiskohustust ja vaidlustatud otsus on üllatav. Kohus ei selgitanud, milliseid asjaolusid võiks hageja tuua kohtu ette selleks, et hagiavaldus oleks rahuldatud. Kohus jättis selgitamata ka tõendamiskoormise. 4.
4. Kolmandaks ei nõustu hageja menetluskulude jaotusega, sest see on äärmiselt ebaõiglane.
5. Kostja vaidles kaebusele vastu.
6. Pooled esitasid apellatsioonimenetluses täiendavaid tõendeid ja taotlusi järgmiselt: - - hageja esitas koos kaebusega ühe lisa ja fotod kaebuse tekstis, mis ringkonnakohus võttis toimikusse 16.01.2026 määrusega; hageja lisas 02.02.2026 seisukohale üheksa uut tõendit, millest esimesed kaheksa kajastavad erinevate sõidukite kasutustasusid ja viimane on asjatundja arvamus auto kahjustuste ja taaskasutusse võtmiseks vajalike kulutuste kohta; kostja esitas 09.02.2026 seisukoha lisana kirjavahetuse eelmises taandes viidatud asjatundja arvamuse koostajaga; 3

§ 208

lg 1) ja kostja võttis auto koos mootoriga enda valdusesse eesmärgiga parandada mootori puudus. Kuni auto hagejale tagastamiseni oli müüdud mootori hagejale üleandmise kohustus täitmata, st kostja rikkus 4

§ 100

). Kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja mh nõuda kahju hüvitamist (

§ 101lg 1 p 3).

1. Ringkonnakohus ei nõustu maakohtuga ka selles, et rahalise nõude saab jätta tervikuna rahuldamata. See toob kaasa vaidlustatud otsuse osalise tühistamise ja kostjalt hageja kasuks 4200 € väljamõistmise. Ringkonnakohtu põhjendused on selles osas järgmised. 12.
2. Võlausaldaja võib lepingu rikkumise korral nõuda kahju hüvitamist, kui on täidetud eelkõige järgmised üldised eeldused: - võlgnik on lepingut rikkunud (

§ 115

lg 1); võlgnik vastutab lepingu rikkumise eest (

§ 115

lg 1); võlausaldajale on tekkinud või tekib kahju (

§ 127

lg 1, § 128); kahju on hõlmatud rikutud lepingulise kohustuse kaitse-eesmärgiga (

§ 127

lg 2); kahju oli rikkumise võimaliku tagajärjena võlgnikule lepingu sõlmimise ajal ettenähtav, v.a kui kahju tekitati tahtlikult või raske hooletuse tõttu (

§ 127

lg 3); rikkumise ja kahju vahel on põhjuslik seos (

§ 127lg 4).

12.2. Ringkonnakohus tuvastas eespool p-s 11 kostja lepingurikkumise. Võlgnik vastutab kohustuse rikkumise eest, v.a, kui rikkumine on vabandatav (

§ 103lg 1 ls 1).

Eeldatakse, et kohustuse rikkumine ei ole vabandatav (

§ 103lg 1 ls 2 järgi).

Kostja ei lükanud nimetud eeldust ümber. 12.3. Hageja nõuab kahju hüvitamist ajavahemiku 01.07.2021–31.03.2023 ehk 21 kuu eest. Maakohtu tuvastatud ja vaidlustamata asjaoludel pidas kostja autot kinni kogu selle aja jooksul ilma õigusliku aluseta. Asja omanikul on õigus nõuda kahjuhüvitisena kas vajaliku samaväärse asja kasutamise kulusid (

§ 132

lg 4 ls 1) või teataval juhul ka kasutuseeliste hüvitamist (

§ 132lg 4 ls 2, Ts

ÜS § 62 lg 1). Kui müüdud asja (käesoleval juhul mootori) puuduse kõrvaldamiseks antakse müügilepingu eset sisaldav ja sellega ühendatud asi (käesoleval juhul auto) võlgniku valdusesse, siis saab võlausaldaja esitada kahju hüvitamise nõude mõlema alternatiivi alusel. Asendusauto kulu ja vajalikkuse, aga ka kaotatud kasutuseelise pidi esile tooma ja tõendama hageja. Kostja sai soovi korral näidata ja tõendada väiksemad summad, sh milline summa tuleks kasutuseelisest kulutustena maha arvata. Mõlemad pooled pidid vaidluse korral tõendama, et nende nimetatud summad vastavad auto vanusele, kvaliteedile jne. 12.

1. Hageja väitel kasutas ta samaväärset asendusautot üürilepingu alusel ja maksis selle eest tasu. Maakohus leidis põhjendatult, et tasu maksmise väide pole tõendatud, hinnates tõendeid õigesti ja menetlusnorme rikkumata. Siinjuures pole oluline, kas hageja tegelikult kasutas asendusautot, vaid vastata tuleb küsimusele, kas hageja kandis ja tõendas samaväärse asja kasutamise kulusid (eespool p 12.3 esimene alternatiiv). Eelkõige üürilepingu dokumendi ja varasema kirjavahetuse vastuolu (vaidlustatud otsuse p-d 39–41), C üüritulu deklareerimata jätmine (p 43) ja hagejal raha puudumise usutavaks muutmine (p-d 44–45) kinnitavad maakohtu järeldust. Vaidlustatud otsuse põhjendus on loogiline, kooskõlas tõenditega ja kajastab kohtu siseveendumuse kujunemist (TsMS § 232 lg 1). Nende järeldustega vastuolus olev üürilepingu dokument (dtl 34) ega C abikaasa kirjalik seletus (dtl 318–320) ei tõenda piisvalt tegelikult kasutustasu maksmist. Maakohus ei pidanud sama asjaolu kohta koguma täiendavate tõenditena tunnistajate ütlusi. 12.
2. Eelneva põhjal tuleb kontrollida, kas hageja saab nõuda kasutuseelise hüvitamist (eespool p 12.3 teine alternatiiv). Kaotatud kasutuseelise arvestamisel saab lähtekohaks olla kasu, mida hageja võinuks saada, arvestades kulutusi, mida ta kasu saamiseks pidi tegema (nt RKTKKo 25.05.2015, 3-2-1-46-15/1, p 11).Hageja väitel on kasutuseelis sama suur kui esile toodud üürisumma, st 500–600 € kuus. Kostja avaldas, et autoga samaväärse üür ei ületa 200 € kuus. Hageja uued tõendid (dtl 594–603) ei tõenda samaväärse auto kasutustasu, sest ükski 5

§ 127

lg 1 ja § 128 lg-te 1–3 ning eespool p-s 12.3 teise alternatiivina nimetatud

§ 132lg 4 ls 2 järgi 4200 € (= 21 × 200).

12.

1. Kostja tõi esile, et kasutuseelisest tuleks kulutusena maha arvata liikluskindlustuse, rehvide ja teatavate remonditööde kulu. Ringkonnakohus sellega ei nõustu. Kostja avaldus kasutuseelise suuruse kohta oli järgmine: „15 aasta vanuse Audi Q7 turutingimustele vastav maksimaalne üürisumma oleks saanud olla summas 200 €“ (dtl 348). Nii avaldas kostja, et nimetatud summa eest saab samaväärse sõiduki üürida. Avaldusest ei nähtu, et üürnik peaks sel juhul kandma üüritud sõidukiga seotud kindlustus-, rehvi- või remondikulu. Seetõttu ei ole alust kasutuseelise väärtust 200 €/kuus käesoleval juhul kostja esile toodud kulude võrra vähendada. 12.
2. Kahju hüvitamise ülejäänud eeldused on täidetud. Auto kasutamise takistusest tingitud kahju on hõlmatud kostja rikutud lepingulise kohustuse kaitse-eesmärgiga (

§ 127lg 2), sest hagejale tulnuks kohe anda üle puudusteta mootor.

Kahju oli rikkumise võimaliku tagajärjena kostjale müügilepingu sõlmimise ajal ettenähtav (

§ 127lg 3), sest mootori ostmine viitab piisavalt selgelt soovile autot kasutada.

Kostja rikkumise ja hageja kahju vahel on põhjuslik seos (

§ 127

lg 4), sest kui auto poleks jäänud ebamõistlikult pikaks ajaks kostja valdusesse, saanuks hageja seda kasutada. Kokkuvõttes tuleb hageja rahaline nõue rahuldada 4200 € saamiseks. Ülejäänud osas jäi sama nõue maakohus õigesti rahuldamata.

1. Vastuseks kaebuse teisele väitele märgib ringkonnakohus, et maakohus ei rikkunud selgitamiskohustust muus osas peale kasutuseeliste hüvitamise eelduste selgitamise, aga selle puuduse sai ringkonnakohus kõrvaldada. Maakohtu otsuse võimaliku üllatuslikkuse kohta sai hageja esitada seisukohad apellatsioonimenetluses ja suures osas võttis ringkonnakohus vastu hageja uued tõendid. Nii on ka lahendi üllatuslikkuse mõju kõrvaldatud. Maakohus ei pea selgitama TsMS § 230 lg 1 järgset üldist tõendamiskoormist, et hageja tõendada on tema nõuete alusena nimetatud asjaolud.
2. Kokkuvõttes rahuldatakse vindikatsiooninõue tervikuna (nagu tegi juba maakohus) ja rahaline nõue osaliselt umbes ⅓ ulatuses. See ei ole enam piisavalt sarnane kostja pakutud kompromissiga, mistõttu pole alust kohaldada TsMS § 163 lg
3. Kõik senised menetluskulud on õiglane jätta TsMS § 163 lg 1 alusel poolte endi kanda, sest see vastab kõike paremini hagi rahuldamise ulatusele, menetluse käigule ja sisulisele tulemusele. Kulude sellise jaotuse tõttu pole vaja neid rahaliselt kindlaks määrata.
4. Ringkonnakohus koostab kohtuotsuse kehtiva resolutsiooni tervikliku sõnastuse (TsMS § 654 lg 2²) ja kajastab selles kõigi seniste menetluskulude jaotuse (TsMS § 173 lg 1 ls 2). Vastavalt eespool p-s 9 märgitule sedastab ringkonnakohus, et vindikatsiooninõude rahuldamise osas on maakohtu otsus jõustunud. Lisaks ei saa kassatsiooni korras eraldi vaidlustada ringkonnakohtu otsustusi poolte menetluslike taotluste lahendamisel. 6