← Eesti

3-23-1545/35

Obsah (4)§ 46§ 71§ 152§ 108

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Tiia Nurm Otsuse tegemise aeg ja koht 27.03.2024, Tallinn Haldusasja number 3-23-1545 Haldusasi Aiandusühistu Nadežda kaebus Maa-am

§ 46

lg 1 kohaselt võib tühistamiskaebuse esitada 30 päeva jooksul arvates haldusakti teatavaks tegemisest arvates. Sättes sisalduv reegel kehtib sõltumata sellest, kas seadus kohustab haldusorganit haldusakti kaebeõigust omavale isikule isiklikult teatavaks tegema või mitte.

§ 46

lg 7 sätestab, et kui haldusakti või keeldumist ei ole kaebajale teatavaks tehtud, kuid ta on haldusaktist või keeldumisest muul viisil teada saanud, ent viivitanud ebamõistlikult tühistamisvõi kohustamiskaebuse esitamisega, loetakse kaebetähtaeg möödunuks. 21.2 Riigikohus on oma praktikas leidnud, et haldusakti vaidlustamise tähtaeg ei saa hakata kulgema enne, kui teave haldusakti kohta edastatakse isikule viisil, mis võimaldab tal haldusaktile igakülgse hinnangu anda otsustamaks, kas haldusaktiga rikutakse tema õigusi või mitte (määrused asjades 3-3-1-52-00, p 2; 3-3-1-10-04, p 13 ja 3-3-1-80-15, p 11). Kui isik sai haldusaktist teada ilma, et talle oleks seda vajalikus ulatuses teatavaks tehtud, ei pruugi talle selguda, kas sellega rikutakse tema õigusi (määrus asjas nr 3-3-1-52-00, p 2). Kui haldusakti pole isikule teatavaks tehtud, kuid talle on muul viisil selgunud, et on olemas tema õigusi puudutav haldusakt, siis peab isik mõistliku aja jooksul astuma kohaseid samme selleks, et haldusakt talle teatavaks tehtaks (määrused asjades 3-3-1-52-00, p 2; nr 3-3-1-19-09, p 16 ja nr 3-3-1-25-09, p 11). Teatavaks tegemata haldusakti puhul tuleb kõigepealt eristada aega, mis kulub isikul pärast haldusaktist teadasaamist selle väljanõudmiseks vajalike toimingute tegemiseks, ning pärast haldusakti saamist ja sellega tutvumist peab isik haldusakti vaidlustama tavapärase 30-päevase tähtaja jooksul (lahendid asjades 3-3-1-23-07, p 10; nr 3-3-1-82-07, p 15 ja 3-3-1-3-13, p 16). Kaebuse esitamise tähtaega ei loeta möödunuks, kui isik on teatavaks tegemata haldusakti mõistliku aja jooksul välja nõudnud ja seejärel 30 päeva jooksul kaebuse esitanud (määrused asjades 3-3-1-25-09, p 13 ja nr 3-3-1-3-13, p 16). 21.3 19.02.2024 kohtuistungil osales isiklikult kaebaja juhatuse liige Aleksandr Neverov, kes esitas seisukoha (lindistus 1:06:56). Isik selgitas, et sai kaebaja liikmeks

  1. aastal ja juhatuse liikmeks
  2. aastal. 2018-
  3. aastal hakkas ta saama pöördumisi maakleritelt sooviga osta kaebaja kasutuses olev maa. Pöördumistele vastuseks selgitas A. Neverov, et maa omanik on riik ja nemad on vaid maa kasutajad. Samal ajal selgus ka, et kõrval asuvate ühistute omanikel on õnnestunud maa välja osta. Aprillis 2019 pöördus A. Neverov Jõelähtme valla poole, et uurida maa üleandmise võimalusi. Ametnik (Läänemets) selgitas talle, et juba alates
  4. aastast on maa riigi omandis ja et maad on võimalik osta vaid enampakkumisel riigilt. A. Neverov pöördus 2-3 päeva möödumisel Maa-ameti poole, kus koos vaadati arvutist katastri asukohta. Ka Maa-amet kinnitas, et võimalik on saada maa omanikuks vaid läbi enampakkumise. 21.4 Eelnevast järeldub, et kaebaja sai juba
  5. aasta aprillis teada asjaolust, et Matstõnu maaüksus on jäetud riigi omandisse ega kuulu erastamisele. Seega pidi kaebaja mõistliku aja jooksul arvates aprillist 2019 astuma samme selleks, et talle tehtaks teatavaks haldusakt, millega Matstõnu maaüksus jäeti riigi omandisse. Kaebaja seda aga ei teinud. A. Neverov poolt kohtuistungil antud selgitustega on ühtlasi ümber lükatud kaebaja kaebuses toodud väide, mille kohaselt sai kaebaja 18.01.2013 käskkirjast teada alles Maa-ameti poolt kaebajale 29.06.2023 esitatud vastusest. Kohtu hinnangul pidi kaebaja astuma koheselt peale haldusakti olemasolust teada saamist aprillis
  6. aastal samme selleks, et talle tehtaks teatavaks maa riigi omandisse jätmise aluseks olev haldusakt. Usutav on, et A. Neverov pidi eeldatavasti saadud informatsiooni jagama kaebaja liikmetega ning arutama ühiselt edasisi samme, mistõttu leiab kohus, et mõistlik 6

(10)aeg vastava teabenõude esitamiseks oleks olnud 2 kuud arvates haldusakti olemasolust teada saamisest aprillis
  1. Seega oleks tulnud teabenõue esitada hiljemalt
  2. aasta juunis. Arvestades, et Maa-ametil võis haldusakti väljastamiseks kuluda 1 kuu (juuli 2019), oleks kaebaja pidanud kaebuse halduskohtule esitama hiljemalt augustis
  3. Kaebaja esitas kaebuse 10.07.2023, st ligemale 4 aastat peale kaebetähtaja möödumist. Seega on asja menetluse käigus ilmnenud, et kaebus Maa-ameti peadirektori 18.01.2013 käskkirja nr 31 tühistamisnõudes ei ole esitatud tähtaegselt. 21.5 Kaebaja lepinguline esindaja esitas 19.02.2024 toimunud kohtuistungil taotluse kaebetähtaja ennistamiseks juhuks, kui kohus peaks lahendi tegemisel leidma, et kaebus tühistamisnõudes ei ole tähtaegne. Kaebaja tugines väitele, et
  4. aastal ei olnud kaebajal arusaama, et tuleb esitada kaebus kohtule. Kohtu hinnangul puudub alus kaebetähtaja ennistamiseks.

§ 71

lg 1 kohaselt ennistab kohus menetlustähtaja, kui menetlusosaline ei saanud tähtaega järgida mõjuval põhjusel. Kaebaja avaldatust ei nähtu mõjuvaid põhjuseid kaebetähtaja ennistamiseks. Kohtupraktikas on peetud kaebetähtaja ennistamist põhjendatuks, kui kaebajal esines takistus kaebuse esitamiseks. Kaebaja oli juba

  1. aastal esitanud avalduse, mida ta kaebuses käsitleb maa ostueesõigusega erastamise avaldusena. Kaebaja oli teadlik sellest, et avaldus oli lahendamata. Samuti selgitati kaebajale
  2. aastal Jõelähtme valla poolt, et maa omanikuks on võimalik saada vaid läbi enampakkumise, kuivõrd maa omanik on riik. Kaebajal oli vastava teadmise valguses võimalik pöörduda Maa-ameti poole maa riigi omandisse jätmise otsuse saamiseks ja see hiljem kohtus vaidlustada. Kaebajale pidi olema aru saadav, et maa riigi omandisse jätmise tõttu ei ole võimalik
  3. aastal esitatud avalduse positiivne lahendamine. Kaebaja ei ole teinud oma õiguste kaitseks midagi ja on jäänud passiivseks. Kaebaja liikmed jätkasid maa kasutamist kuni Maa-amet viis 05.04.2023 Matstõnu kinnisasjal läbi paikvaatluse ning paigaldas sildi kohustusega vabastada kinnisasja valdus 15.05.
  4. Kaebaja ei saanud eeldada, et vaidlus laheneb tema jaoks positiivselt olukorras, kus nii kohalik omavalitsus kui ka Maa-amet olid teda
  5. aasta aprillis informeerinud asjaolust, et maa on jäetud riigi omandisse. Alles valduse vabastamise teate saamise järgselt on kaebaja astunud samme oma õiguste kaitseks. Eeltoodust tulenevalt ei nähtu kohtule objektiivseid põhjuseid, mis takistasid kaebuse esitamist ca 4 aasta jooksul ning kohus jätab kaebaja taotluse kaebetähtaja ennistamiseks rahuldamata. 21.6

§ 152

lg 1 p 2 kohaselt lõpetab kohus määrusega asja menetluse, kui kaebus on esitatud tähtaega rikkudes ja tähtaeg ei kuulu ennistamisele. Eeltoodust tulenevalt lõpetab kohus haldusasja menetluse nõudes Maa-ameti peadirektori 18.01.2013 käskkirja nr 31 tühistamiseks kaebetähtaja rikkumise tõttu, kuivõrd kaebus ei ole esitatud tähtaegselt ja kaebetähtaeg ei kuulu ennistamisele. Kaebus Jõelähtme Vallavalitsuse 03.08.2023 korralduse nr 657 tühistamiseks

  1. Kaebaja esitas 05.06.2023 vastustajale 2 taotluse Jõelähtme Vallavalitsuse 20.12.2012 korralduse nr 718 „Maa riigi omandisse jätmine“ tagasiulatuvalt kehtetuks tunnistamiseks ning korralduse andmiseks kaebajale Matstõnu kinnisasja ostueesõigusega erastamiseks (dtl 62-68). Kaebaja täiendas 05.06.2023 taotlust leides, et korralduse nr 718 punktis 2 toodu, et Matstõnu kinnisasja ostueesõigusega erastamiseks avaldusi esitatud ei ole, on ekslik. 03.08.2023 korraldusega 657 (dtl 223-226) jäeti rahuldamata kaebaja taotlus Jõelähtme Vallavalitsuse 20.12.2012 korralduse nr 718 tagasiulatuvalt kehtetuks tunnistamiseks (p 1); jäeti rahuldamata taotlus anda korraldus, et kaebajal on Matstõnu kinnisasja ostueesõigusega erastamise õigus 31.07.
  2. a avalduse alusel (p 2). Kohus leiab, et kaebus Jõelähtme Vallavalitsuse 03.08.2023 korralduse nr 657 tühistamiseks ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata.
  3. Nagu kohus juba oma 13.07.2023 määruse punktis 10 leidis, siis ei minetanud kaebaja Matstõnu maaüksuse ostueesõigusega erastamise õigust mitte Jõelähtme Vallavalitsuse 20.12.2012 korralduse nr 718 (dtl 22) tulemusel, vaid maa riigi omandisse jätmise menetluses vastu võetud lõpliku haldusakti tõttu, milleks on Maa-ameti peadirektori 18.01.2013 käskkiri nr 31, millega otsustati jätta Matstõnu katastriüksus MaaRS § 31 lõike 1 punkti 8 alusel riigi 7

(10)maareservina riigi omandisse. Maa erastamist takistab maa riigi omandisse jätmine, kuivõrd erastada ei saa maad, mis on jäetud riigi omandisse. Kaebuse esitaja õigusi ei riku korraldus nr 718, millega vastustaja 2 nõustus Matstõnu maaüksuse riigi omandisse jätmisega. Kuivõrd korraldus nr 718 kaebaja subjektiivseid õigusi ei riku ning kohus leidis, et kaebaja ei saa enam vaidlustada maa riigi omandisse jätmise otsust, siis tuleb kaebus Jõelähtme Vallavalitsuse 03.08.2023 korralduse nr 657 p 1 tühistamiseks jätta rahuldamata.
  1. MaaRS § 20 lõike 1 kohaselt kuulub erastamisele maa, mida MaaRS-i alusel ei tagastata, ei jäeta riigi omandisse ega anta munitsipaalomandisse. Üksnes juhul, kui maad taotletakse riigi omandisse MaaRS § 31 lõike 1 punkti 8 alusel, on selle omandamise eesõigus füüsilisel isikul, kes taotleb maa ostueesõigusega erastamist MaaRS §-s 221 sätestatud ulatuses. Kohus asus käesolevas otsuses seisukohale, et maa riigi omandisse jätmine on kehtivalt lahendatud ja kaebaja ei saa enam vaidlustada maa riigi omandisse jätmise korraldust. Kuivõrd maa on kehtivalt jäetud riigi omandisse, siis on maatüki osas omandireform lõppenud ja kaebaja on jäädavalt minetanud Matstõnu maaüksuse ostueesõigusega erastamise õiguse. Seega ei ole vastustajal 2 enam võimalik anda haldusakti, millega võimaldada kaebajal Matstõnu kinnisasja ostueesõigusega erastada. Ehkki juba nimetatud põhjusel tuleks kaebaja poolt esitatud kaebus korralduse nr 657 p 2 tühistamiseks jätta rahuldamata, selgitab kohus allpool täiendavalt kaebaja maa ostueesõigusega erastamise õigusega seonduvat.
  2. Eesti Vabariigi maareformi seaduse ja maareformiga seonduvate õigusaktide muutmise seaduse muutmise seaduse (MaaRSMSMS) § 14 lõike 2 esimesest lausest tulenevalt oli isikul, kellel oli maareformi seaduse alusel õigus maad ostueesõigusega erastada ja kes ei olnud nimetatud seaduse jõustumise ajaks, s.o 30.11.1997 veel vastavat avaldust esitanud, tuli see esitada
  3. aasta
  4. jaanuariks. 16.07.2000 jõustunud teise maareformiga seonduvate õigusaktide muutmise seaduse § 26 lõikes 1 sätestati, et pärast
  5. aasta
  6. jaanuari, kuid enne käesoleva seaduse jõustumist, s.o enne 16.07.2000 vallasasjana ehitise omandanud isik saab maa ostueesõigusega erastamiseks avalduse esitada kolme kuu jooksul käesoleva seaduse jõustumisest arvates. Erastamise korra punktis 7 sätestati, et ostueesõigusega saavad maad erastada MaaRS-i § 22 lõikes 1, AÕSRS-i § 18 lõikes 1 ning MaaRSMSMS § 14 lõikes 8 nimetatud isikud, arvestades MaaRS §-s 21 sätestatud kitsendusi tingimusel, et eelnimetatud isikud on maa ostueesõigusega erastamise avalduse esitanud hiljemalt
  7. jaanuariks
  9. Eelnevast nähtub, et maareformi reguleerivad õigusaktid sätestavad täpselt, kes ja millistel tingimustel saavad maad ostueesõigusega erastada. Erastamise korrast tuleneb sõnaselgelt, et isik, kes soovib maa ostueesõigusega erastamist, peab esitama seaduses sätestatud tähtajaks nõuetele vastava maa ostueesõigusega erastamise avalduse ning lisama avaldusele dokumendid, millega ta tõendab, et tal on taotletava maa ostueesõigusega erastamise õigus.
  10. Kaebaja on esile toonud, et esitas Jõelähtme vallavanemale
  11. aasta suve lõpus dokumendi, mida käsitleb maa ostueesõigusega erastamise avaldusena. MaaRSMSMS § 14 lõike 2 kohaselt tuli avaldus maa ostueesõigusega erastamiseks esitada hiljemalt 01.01.
  12. Nimetatust tulenevalt puudub kaebajal maa ostueesõigusega erastamise õigus juba tulenevalt asjaolust, et maa ostueesõigusega erastamise avaldust ei esitatud seaduses sätestatud tähtaja jooksul.
  13. Teiseks nõustub kohus vastustajatega, et kaebaja poolt
  14. aastal vastustajale 2 adresseeritud maakasutuse taotlust (dtl 20) ei ole võimalik käsitleda maa ostueesõigusega erastamise avaldusena, kuna see ei vasta Erastamise korra punktis 10 toodud nõuetele ja sellele ei olnud lisatud punktis 11 nimetatud dokumente. Ehitisregistri andmetel ei paikne maaüksusel ühtegi õiguslikul alusel püstitatud ehitist. Eesti Topograafia Andmekogu andmed (dtl 45-50) ei tõenda ehitiste püstitamise seaduslikkust. Andmed kantakse andmekogusse tegeliku olukorra fikseerimise teel ning neil ei ole õigustloovat tähendust. Ehitise püstitamise õiguslikku alust saab tõendada vaid ehitusluba ja maakasutusõigus. Kaebaja ei ole vastustajale 2 esitanud kumbagi neist. Asjaolu, et kaebajal võis olla maa kasutamise õigus 1990-ndatel aastatel sõlmitud võlaõigusliku lepingu alusel 8
(10)ei ole käsitletav maakasutusõigusena MaaRS tähenduses. Samuti ei anna maa faktiline kasutamine ja maamaksu tasumine õigust maa erastamiseks.
  1. Kohtu hinnangul on meelevaldne ka kaebaja käsitlus, mille kohaselt olid hooned kooskõlas enne 01.11.1991 koostatud aiamaja tüüpprojektiga ning et tulenevalt Riigikohtu lahendist nr 3-31-23-10 on hoonetel õiguslik alus. Kaebaja ei ole esmalt tõendanud, et aiamajad püstitati kaebaja liikmetele väljastatud ehitus- või tüüpprojektide alusel. Samuti kinnitavad kaebaja enda poolt esitatud fotod (dtl 210, 211, 213-216), et ehitised ei vasta tüüpprojektile (dtl 207 ja 208). Vastustaja 2 ei ole leidnud Matstõnu maaüksusele hoonete püstitamiseks väljastatud ehitusprojekte. Seonduvalt viitega Riigikohtu 3-3-1-23-10 lahendile märgib kohus, et nimetatud lahendis toodud asjaolud erinevad oluliselt käesoleva vaidluse asjaoludest. Nimetatud lahendi punktis 12 selgitatakse, et haldusasjas nr 3-3-1-43-04 tunnustas Riigikohus erandlikult maa ostueesõigusega erastamise õigust rohkem kui 40 aastat tagasi püstitatud müügipaviljon-kioski juurde, millel puudus nõuetekohane maakasutusõigust tõendav dokument ja ehitusluba, kuid mida kasutati avaliku võimu teadmisel kaubandustegevuseks. Lahendis 3-3-1-23-10 leidis Riigikohus, et lahendis nr 3-3-1-43-04 toodud seisukohad ei ole käesolevas vaidluses kohaldatavad. Erinevalt müügipaviljon-kioskist käsitatakse aiamajade puhul ehitusloana ka enne 01.11.1991 kehtinud korras koostatud ja enne nimetatud kuupäeva kinnitatud aiamaja tüüpprojekti või ehitusprojekti, kui ehitusloa väljastamist ei ole võimalik tuvastada (AÕSRS § 14 lõige 11). Riigikohus leidis, et täiendava erandi tegemine aiamajadele, millel puudub ka nõuetekohane tüüp- või ehitusprojekt, ei olnud kohtu arvates põhjendatud. Seega nähtub viidatud lahendist üheselt, et ehitise omanik saab maad ostueesõigusega erastada vaid seaduslikul alusel püstitatud ehitiste juurde. Samuti ei anna tüüpprojekt õigust püstitada ehitisi maale, mille osas isikul puudub maakasutusõigus. Kaebaja poolt võõrale maatükile püstitatud ehitised on õigusliku aluseta ja maakasutusõiguseta püstitatud ehitised ning selliste omavoliliselt võõrale maale püstitatud ehitiste juurde ei ole kehtiva õiguse kohaselt maa erastamine õiguslikult võimalik. Kaebaja ei ole menetluses esitanud ehitusprojekte ja lükanud seeläbi ümber vastustaja 2 väidet, mille kohaselt ei ole kunagi, st ka enne 01.11.1991 Matstõnu maaüksusel paiknevate ehitiste osas ehitusprojekte koostatud. Kaebaja enda selgituste kohaselt on ehitised lihtsalt ehitatud ja neid on pidevalt ümber ehitatud, sh laiendatud. Seega on ka välistatud, et ehitised vastavad mõnele tüüpprojektile.
  2. Kolmandaks ei saa kaebaja poolt
  3. aastal suve lõpus vastustajale 2 adresseeritud avaldust käsitleda maa ostueesõigusega erastamise avaldusena ka põhjusel, et kaebaja õigusvõime tekkis alles 13.02.2002, mil kaebaja kanti mittetulundusühingute ja sihtasutuste registrisse (dtl 112). Seega ei saanud kaebaja vastavat taotlust
  4. aasta suve lõpus esitada, kuivõrd kaebajat tol ajal veel ei eksisteerinud. Eelnevat kinnitab ka asjaolu, et taotluses nimetab kaebaja end aiandussuvilaühistuks Nadežda, kuid registrisse on kantud AÜ Nadežda.
  5. Kaebaja on toonud esile, et teda koheldakse ebavõrdselt võrreldes teiste naabruskonna aiandusühistutega, kes väidetavalt said nende kasutuses olnud maaüksused erastada. Vastustaja 2 on oma kirjalikus vastuses kohtule selgitanud, et ükski Jõelähtme Vallavolikogu 14.05.2020 otsuse nr 408 (dtl 219) alusel maa omandanud aiandusühistu ei ole saanud kinnisasja omanikuks läbi maa ostueesõigusega erastamise. Nimetatud dokumendi sisust nähtub üheselt, et tegemist ei ole olnud maa ostueesõigusega erastamisega, vaid põllumajandus- ja metsamaad sisaldavate maade omandamiseks loa andmisega. Vastustaja 2 on esitanud kohtule dokumendid, mis tõendavad maa omandamise protsessi ning näitavad üheselt, et tegemist ei olnud erastamisega.
  6. Eeltoodust tulenevalt on vastustaja 2 põhjendatult jätnud oma korralduse nr 657 punktiga 2 rahuldamata kaebaja taotluse anda korraldus, et kaebajal on Matstõnu kinnisasja ostueesõigusega erastamise õigus 31.07.
  7. a avalduse alusel. Kohustamisnõuded
  8. Kohus leidis käesolevas otsuses, et vastustaja 2 on jätnud õigesti rahuldamata kaebaja poolt esitatud kaebuse korralduse nr 718 tühistamiseks ja taotluse maa erastamiseks. Kuivõrd 9
(10)maareform Matstõnu maaüksuse osas lõppes, kui Matstõnu maaüksus jäeti Maa-ameti peadirektori 18.01.2013 käskkirjaga nr 31 riigi omandisse, puudub vastustajatel õiguslik võimalus asuda uuesti lahendama kaebaja poolt
  1. a esitatud avaldust. Seega jäävad rahuldamata ka kohustamisnõuded.
  2. Kokkuvõtvalt jääb kaebus kogu ulatuses rahuldamata. MENETLUSKULUD 35.

§ 108lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Kuna kohus teeb otsuse kaebaja kahjuks, tuleb menetluskulud jätta kaebaja kanda. Vastustajad ei ole menetluskulusid tõendavaid dokumente kohtule esitanud, mistõttu jäävad menetlusosaliste menetluskulud nende enda kanda (

§ 108lg 1 ja § 109 lg 1). /allkirjastatud digitaalselt/ Tiia Nurm kohtunik 10

(10)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.