lg 1 reguleerib, et tarbija tahteavaldus peab olema tehtud kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis, millest on laenuandja lähtunud. Seega ei pea laenuleping olema allkirjastatud. Hageja on esitanud kohtule lepingu kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis.
lg 1 kohaselt käesoleva seaduse § 404 lõikes 1 nimetatud vorminõue ei välista tarbijakrediidilepingu sõlmimist sidevahendi abil. Sidevahendi abil tarbijakrediidilepingu sõlminud tarbijale tuleb viivitamata anda lepingudokument või selle koopia püsival andmekandjal.
lg 9 kohaselt sidevahendi abil sõlmitava tarbijakrediidilepingu puhul loetakse krediidiandja käesoleva seaduse § 541 lõigetes 1 ja 3 sätestatud teabele esitatavad nõuded täitnuks, kui ta on esitanud tarbijale Euroopa tarbijakrediidi standardinfo teabelehe käesolevas paragrahvis nimetatud teabega ja lisateabega finantsteenuste kaugturustuse kohta. Hageja selgitab, et kostjale on kuupäeval 04.01.2019, st enne lepingu sõlmimist saadetud e-kirjaga lepingueelne teave ja Euroopa tarbijakrediidi teabeleht tutvumiseks. Kostja on tingimustega nõustunud, neid aksepteerinud ja lepingu sõlminud. 2.2. Lepingu krediidi kulukuse aastamäär oli 49%, intressimäär aastas 40,02% ehk 0,11% päevas, viivise määraks on Euroopa Tarbijakrediidi standardinfo teabelehe kohaselt samuti 0,11% päevas ja kõigi tarbija poolt krediidi tagasimaksmiseks ja krediidi kogukulu kandmiseks tehtavate maksete summa 1590,42 eurot. Laen tuli tagastada 12 osamaksega. 2.3.
§-s 4034 lõike 1 kohaselt peab krediidiandja esiteks omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on võimeline krediidi lepingus kokkulepitud tingimustel tagasi maksma ja teiseks hindama tarbija krediidivõimelisust. Esialgne võlausaldaja on omandanud teabe lähtudes
lõigetest 2, 3 ja 4, mis võimaldaks täita krediidivõimelisuse hindamise nõude KAVS § 49 ja § 50 kohaselt. Hageja esitab tõendina kostja taotluse ja krediidianalüüsi (dtl 40-67). Kostja krediidivõimelisuse hindamisel võtab esialgne võlausaldaja arvesse kostja poolt esitatud teavet ning kontrollib avalikke andmebaase. Krediidivõtja laenukoormuse arvutamisel võetakse arvesse kõiki krediidivõtja poolt esitatud andmeid ja avalikest andmebaasidest saadavaid andmeid. 04.01.2019 teostati päringud Creditinfo.ee ja Taust.ee andmebaasidesse – maksehäired puudusid. Krediidiandjal ei ole võimalik võtta krediidivõimekuse hindamisel arvesse andmeid, mis ei ole talle mitte kuidagi kättesaadavad või nähtavad või mida laenusaajale ei avaldata. Laenuandja on teada saanud, et kostja igakuine keskmine sissetulek oli 508,61 eurot ning väljaminekud 225 eurot. Laenuandja on arvestanud kõik kostja kulud ning taotleva laenu osamakse (93,19 eurot) tuludest maha ning teada saanud, et kostjale jääb raha reservi vähemalt 190,42 eurot (508,61 – 225 - 93,19). Eeltoodust tulenevalt võis laenuandja järeldada kostja võimet täita lepingus toodud summas osamaksega laenulepingut. 2 Arvestades hagi aluseks oleva laenulepingu laenusummat, osamakse suurust ning lepinguga kaasnevaid kohustusi tervikuna, oli võetud kohustuse täitmine kostjale jõukohane. Kostja puhul oli tegemist piisava sissetulekuga inimesega ehk täiesti usaldusväärse laenuvõtjaga, kes on seega võimeline lepingulisi kohustusi raskuseteta täitma. Kostja puhul on tegemist teovõimelise subjektiga, kes saab aru oma tegudest ja peab kandma oma tegude tagajärgi. Lepingu sõlmimisel oli kostja teadlik, et laen on kohustus mida tuleb täita. 2.4. Kostja ei täitnud lepingust tulenevaid kohustusi tähtaegselt, mistõttu Placet Group OÜ saatis kostjale 11.03.2024 lepingu ülesütlemise teate, milles anti kostjale vastavalt
Kuivõrd hoiatusest hoolimata kostja oma võlgnevust ei likvideerinud, ütles Placet Group OÜ lepingu üles 26.03.
§s 170 sätestatuga, et loovutamine on kostja suhtes toimunud. 2.
lg 1 p-st 1 ja p-st 6 nõuda kohustuse täitmist ja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võlgnikult viivist. Vastavalt
lg-le 1 rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Hageja nõuab viivist põhivõla summalt 561,51 eurolt lepingu ülesütlemisele järgnevast päevast alates s.o 27.03.2024 kuni hagi esitamiseni 26.09.2024 ehk 184 päeva eest aastase intressi määraga võrdses viivisemääras s.o 40,02% aastas, kooskõlas laenulepingu üldtingimuste punktiga 5.1. ja
Hageja nõuab sissenõutavaks muutunud viivist summas 112,97 eurot. Hageja esitab viivise arvestuse lisana (dtl 101). Edaspidi nõuab hageja viivist põhinõudelt 561,51 eurolt alates 27.09.2024 kuni põhinõude tasumiseni lepingujärgses intressimääraga võrdses määras, s.o 40,02% aastas. 2.9. Laenuandja ja hageja on kohtuvälises menetluses korduvalt kostjale saatnud maksemeeldetuletusi, kuid vaatamata meeldetuletusele ei ole kostja võlgnevust likvideerinud. Hageja esitab tõendina kostjale saadetud tasulised kirjad (dtl 92 – 100). Hagejal on õigus küsida võla sissenõudmiskulusid pärast lepingu ülesütlemist lepingu alusel lähtudes
1132 lg 2 sätestatust ja lepingu üldtingimuste punktist 5.
3 2.
) § 164 lõikele 1 võib võlausaldaja oma nõude võlgniku nõusolekust sõltumata anda lepingu alusel tervikuna või osaliselt üle teisele isikule (nõude loovutamine).
Hageja on esitanud kohtule kostjale adresseeritud 27.03.2024 teatise nõude loovutamise kohta, mille kohaselt on Placet Group OÜ samal päeval loovutanud lepingust nr. XXXX tulenevad nõuded OÜ-le Aktiva Finance Group (dtl 39). 7.
lg 2 kohaselt on leping lepingupooltele täitmiseks kohustuslik.
kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele.
kohaselt kui kohustuse täitmise tähtpäev on kindlaks määratud või tuleneb võlasuhte olemusest, tuleb kohustus täita sellel tähtpäeval.
lg 1 kohaselt on tarbijakrediidileping krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu. Vaidlus puudub selles, et kostja on füüsiline isik, kes ei tegutse oma majandus- ja kutsetegevuses, seega on kostja tarbija
Hagiavalduses kirjeldatud asjaolude kohaselt on leping sõlmitud
lg 1 tähenduses sidevahendi abil, s.o kostja laenutaotlus on esitatud elektrooniliselt laenuandja internetiportaali vahendusel. 4
§-dega 402–
Riigikohus on märkinud, et kohus võib menetluses ka omal algatusel ilma vastava vastuväiteta tuvastada tehingu tühisuse, sest kohus ei saa lahendada asja lepingu alusel, mille kehtivust seadus imperatiivselt ei tunnusta (vt Riigikohtu lahend tsiviilasjas nr 3-2-1-32-06 p 14, 3-2-1-122-08 p 19).
lg 1 esimese lause järgi on tarbijakrediidileping tühine, kui tarbija tasutava krediidi kulukuse määr aastas ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuue kuu keskmist tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. Seega peab krediidiandja või nõude loovutamise korral tema eriõigusjärglane tooma tarbija vastu krediidilepingust tulenevate nõuete maksmapanekuks esile, milline on tarbijakrediidilepingust tulenev krediidi kogukulu tarbijale, ja esitama vajalikud andmed selle kontrollimiseks. Vastasel juhul ei ole kohtul võimalik kontrollida, kas laenuleping kehtib. 11. 05.01.2019 lepingu sõlmimise ajal tuli arvestada Eesti Panga poolt avaldatud tarbimislaenude krediidi kulukuse määraga 20,01% aastas (vt Eesti Panga kodulehelt 2 https://statistika.eestipank.ee/#/et/p/147/r/2273/2102), seega peaks
Lepingu krediidi kulukuse määr 49% aastas eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse kolmekordset määra ei ületa. Seega leping nr XXXX ei ole
12. Tulenevalt
lg-st 1 on krediidiandja kohustatud seoses tarbijakrediidiga järgima ka vastutustundliku laenamise põhimõtet. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks on krediidiandja enne tarbijakrediidilepingu sõlmimist kohustatud: 1) omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on võimeline krediidi lepingus kokkulepitud tingimustel tagasi maksma (teabe saamise kohustus) ja 2) hindama tarbija krediidivõimelisust. 13. Teabe saamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja omandama teabe kõigi teadaolevate asjaolude kohta, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta. Teabe saamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja
lg 3 esimese lause järgi vajaduse korral küsima tarbijalt teavet ja kasutama asjakohaseid andmekogusid. Krediidiandja peab teavet koguma tarbija varalise seisundi, regulaarse sissetuleku, teiste varaliste kohustuste, varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju kohta (
Samuti peab krediidiandja koguma tarbija kohta andmeid, mis on sätestatud krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS) § 49 lg 1 p-des 1-7 ja lg 3 p-des 1-3 (ka
Seega peab krediidiandja tarbija kohta 5 omandama teabe minimaalselt järgmiste tarbijaga seotud näitajate kohta: 1) tarbija varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus, sh töötasu, pension, investeeringutulu, dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud ettevõtlusest, üüritulu, hüvitised, toetused ja elatis, ning sissetuleku regulaarsus (KAVS § 49 lg 1 p 1 ja lg 3 p 1); 2) tarbija varalised kohustused, sealhulgas regulaarsete finantskohustuste suurus, võimaluse korral ka nende põhiosade ja intresside suurus, ning muud kohustused, sh muud hinnatavad regulaarsed majapidamiskulud kogumis või asjakohasel juhul üldkohaldatavate määradena (KAVS § 49 lg 1 p-d 2ja 4); 3) tarbija varasem maksekohustuste, sealhulgas finantskohustuste, täitmine (KAVS § 49 lg 1 p 3); 4) tarbija varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise (sh intressimäära tõusu) mõju (KAVS § 49 lg 1 p 5). Kui krediidiandjal puudub mõne eelloetletud näitaja kohta tarbija krediidivõimelisust iseloomustav teave ja seda ei saa hankida andmekogudest (nt äriregister, kinnistusraamat või krediidiinfo), tuleb krediidiandjal sellekohast infot küsida tarbijalt endalt. Üldjuhul tuleb krediidiandjal KAVS § 50 lg 4 järgi küsida tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks tarbija konto väljavõtet, välja arvatud juhul, kui muu teave on piisav tarbija krediidivõime hindamiseks. See tähendab, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt konto väljavõtet küsinud, siis peab ta tõendama, et tarbija kohta kogutud muu teave on piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks. 14. Krediidivõimelisuse hindamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja toimima nõuetekohase hoolsusega, sealjuures arvesse võtma kõik talle teadaolevad asjaolud, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta lepingus kokkulepitud tingimustel (s.o teabe saamise kohustuse täitmisel saadud teave) (
Lisaks peab krediidiandja tarbija esitatud teavet kontrollima KAVS § 50 lg-te 3 ja 4 alusel, s.o tegema selleks mõistlikke pingutusi (
See tähendab muu hulgas kohustust võtta tarbija regulaarse sissetuleku hindamiseks aluseks piisav ajavahemik, arvestades tarbija sissetulekuallikaid ja sissetuleku laekumise regulaarsust (KAVS § 49 lg 3 p 2). Samuti peab krediidiandja tegema mõistlikke pingutusi, et kontrollida kõigi asjakohaste dokumentide ja muude tõendite õigsust, mis on aluseks ning millel on tähtsus tarbija regulaarse sissetuleku suuruse arvutamisel (KAVS § 49 lg 3 p 3). Laenusaaja krediidivõime hindamisel saab arvestada vaid selliseid sissetulekuid, mida laenusaaja saab eelduslikult ka tulevikus ning mille laekumine on tõenäoline ka pikemas perspektiivis (RKTKo 31.01.2018, 2-14-21710/105, p 29.2). 15.
lg 6 järgi võib krediidiandja tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. Krediidiandja võib anda tarbijale krediiti üksnes juhul, kui krediidivõimelisuse hindamise tulemus osutab, et on tõenäoline, et krediidilepingust tulenevad kohustused täidetakse lepinguga nõutavatel tingimustel. Sealjuures ei saa võlgnevuse tekkimisest iseenesest järeldada, nagu oleks krediidiandja andnud laenu krediidivõimetule tarbijale, sest teatud asjaolusid ei saa krediidiandja kontrollida ega ette näha, nt tarbija töötasu vähenemine või kaotus, samuti see, kui tarbija võtab pärast krediidilepingu sõlmimist uusi finantskohustusi.
lg 2 mõttes tarbija laenuvõime kontrollimisel ning kohus on seisukohal, et hageja ei ole kohtule tõendanud vastutustundliku laenamise kohustuse täitmist selliselt, nagu Riigikohus on selgitanud. Kohtu hinnangul on krediidiandja lähtunud üksnes kostja enda poolt esitatud andmetest, mis ei ole aga piisav vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks. 19. Kohus asub eeltoodu alusel seisukohale, et hageja laenuandjana on eiranud
4 lg-s 6 sätestatud kohustust, kuna esitatud asjaolude alusel ei saa teha järeldust, et laenuandja oleks tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks andmete kogumis analüüsi teostanud ja selle tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. 20. Kohus selgitab kostjale, et vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumine ei too kaasa krediidisaaja (kostja) vabanemist oma lepinguliste kohustuste täitmisest. Samuti ei tähenda vastutustundliku laenamise põhimõtte võimalik rikkumine automaatselt kahju tekkimist laenusaajale ning võimalust laenu tagasimaksmist vältida nõuete tasaarvestuse teel. Privaatautonoomia ehk iseotsustamise õiguse ja lepinguvabaduse põhimõttest tuleneb vaieldamatult ka see, et isik vastutab oma valikutega kaasnevate tagajärgede eest. Laenusaaja vastutab oma valikutest tulenevate tagajärgede eest ka juhul, kui pärast laenu võtmist tema majanduslikud ootused ei realiseeru ja laenu võtmisega kaasnevad laenusaajale negatiivsed tagajärjed. Vastutustundliku laenamise regulatsiooni mõtteks on vähendada selliste olukordade tekkimise tõenäosust, samas ei ole regulatsiooni eesmärgiks laenusaaja vastutusvõime vähendamine. 7 21.
lg-s 7 on sätestatud, et kui krediidiandja rikub käesoleva paragrahvi lõikes 6 sätestatut, loetakse tarbijakrediidilepingu intressimääraks käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid (nt. lepingutasusid) tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Seega vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärjeks ei ole terve krediidilepingu tühisus, vaid krediidilepingu osaline tühisus kokkuleppelise intressi osas, kuid seda üksnes juhul, kui kokkulepitud intressimäär on suurem
§-s 94 sätestatud intressimäärast. See tähendab, et eelnimetatud olukorras seadusest tuleneva keeluga vastuolus oleva tarbijakrediidilepingu puhul on intressikokkulepe tühine ja poolte kokkulepe asendatakse seaduse alusel seadusjärgse intressimääraga. Krediidiandja peab tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema. Sellise arvestuse esitamise kohustust ei ole aga juhul, kui kogu laenusumma on sissenõutavaks muutunud. 22. Käesoleval juhul olid 05.01.2019 lepingus kokkulepitud intressimääraks 40,02% aastas ehk suurem kui
§-s 94 sätestatud intressimäär. Seadusjärgne intressimäär oli Eesti Panga andmetel alates lepingu sõlmimisest kuni 31.12.2022 0% aastas, 01.01.2023 – 30.06.2023 2,5% aastas, 01.07.2023 kuni 31.12.2023 4% aastas ja 01.01.2024 kuni lepingu lõppemiseni 26.03.2024 4,5% aastas. Seega perioodil 05.01.2019 kuni 31.12.2022 tehtud põhiosa ja intressi tagasimaksed tuleb lugeda kõik tasutuks põhinõude katteks. Kostja on kasutanud krediiti eelnimetatud perioodil kokku 2329,81 eurot ning tasunud põhiosa tagasimakseid 1512,22 eurot ja intressi tagasimakseid 695,46 eurot (dtl 125-137). Seega tasumata põhinõude jääk 31.12.2022 seisuga oli 122,13 eurot (2329,81 – 1512,22 – 695,46).
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.