Obsah (7)

§ 19§ 14§ 4§ 49§ 45§ 52§ 7

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Aleksandr Kondrašov, Liis Arrak ja Ele Liiv Määruse tegemise aeg ja koht 08.04.2026, Tallinn Kohtuasja number 2-25-22666 Kohtuasi I.S maksejõuet

) § 14 lg 1 p 1 ja tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 371 lg 2 p 2 (koosmõjus TsMS § 477 lg-ga 1) alusel menetlusse võtmata. 2.2. Võlgade ümberkujundamise menetluse algatamine oleks vastuolus

§ 19

lg-ga 4, mis sätestab, et kohus ei algata võlgade ümberkujundamise menetlust, kui kohus on võlgniku võlgade ümberkujundamise menetluse viimase kümne aasta jooksul enne avalduse esitamist juba algatanud või otsustanud võlgniku kohustustest vabastamise. Kohustustest vabastamise otsustamine viidatud sätte tähenduses hõlmab nii seda, kui võlgnik kohustustest vabastatakse, kui ka seda, kui kohus jätab võlgniku kohustustest vabastamata. Kohtute infosüsteemist nähtub, et Viru Maakohtu menetluses tsiviilasjas nr 2-19-5434 oli avaldaja pankrotimenetlus (mis lõppes raugemisega) ning kohustustest vabastamise menetlus. 23.04.2025 kohtumäärusega lõpetas kohus avaldaja kohustustest vabastamise menetluse ja jättis avaldaja kohustustest vabastamata. Kohustustest vabastamata jätmise põhjuseks oli asjaolu, et avaldaja rikkus kohtu hinnangul kohustustest vabastamise menetlusega kaasnevaid kohustusi. Kohtumäärus on jõustunud. Kuna avaldaja suhtes on alles sellel aastal lõpetatud kohustustest vabastamise menetlus, siis ei pea kohus võimalikuks algatada avaldaja suhtes võlgade ümberkujundamise menetlust. See oleks vastuolus

§ 19lg-ga 4.

Niivõrd lühikese aja möödumisel pärast kohustustest vabastamise menetluse lõpetamist avaldaja suhtes uue maksejõuetusmenetluse algatamine ei oleks ka sisuliselt õigustatud, sh arvestades ka võlausaldajate õigustatud huve. 2.

1. Menetluskulud jättis maakohus avaldaja kanda (TsMS § 168 lg 1, § 172 lg 2). Määruskaebus
2. Avaldaja esitas määruskaebuse, milles palub maakohtu määruse tühistada ja saata asi tagasi maakohtule avalduse menetlusse võtmise otsustamiseks. Avaldaja palub tagastada määruskaebuselt tasutud riigilõivu 70 eurot. Määruskaebuse kohaselt kohaldas maakohus ebaõigesti

§ 19lg-t 4 ning rikkus põhjendamiskohustust.

Tartu Ringkonnakohtu praktika järgi ei hõlma

§ 19lg 4 piirang neid olukordi, kus kohus jätab võlgniku kohustustest vabastamata (Trt

RnKm 07.06.2024, 2-24-2451, p 6). Tsiviilasjas nr 2-19-5434 lõppes kohustustest vabastamise menetlus avaldajale negatiivselt, kuna tal oli ebaõige arusaam sellest, kuidas menetluse edukaks läbimiseks toimida. Viru Maakohus ei määranud avaldajale usaldusisikut ja avaldaja ei suutnud ise usaldusisiku ülesandeid nõuetekohaselt täita. Menetluse edasine käik

1. Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle TsMS § 663 lg 5 alusel läbivaatamiseks ringkonnakohtule. 2 2-25-22666 RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
2. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu määrus on seaduslik ja põhjendatud ning määruskaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks. Määrus tuleb TsMS §-de 659 ja § 657 lg 1 p 1 alusel jätta muutmata ja määruskaebus rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub maakohtu määruse põhjendustega ja tulenevalt TsMS §-st 659 ja § 654 lg-st 6 neid ei korda. Vastuseks määruskaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.
3. Avaldaja on esitanud maksejõuetusavalduse võlgade ümberkujundamise menetluse algatamiseks. Ringkonnakohtu hinnangul keeldus maakohus õigesti maksejõuetusavalduse menetlusse võtmisest

§ 14lg 1 p 1 ja Ts

MS § 371 lg 2 p 2 (koosmõjus TsMS § 477 lg-ga 1) alusel, kuivõrd avaldajal ei ole võimalik maksejõuetusavaldusega taotletavat eesmärki (võlgade ümberkujundamise menetluse algatamist) saavutada, sest praegusel juhul oleks võlgade ümberkujundamise menetluse algatamine vastuolus

§ 19

lg-ga 4.

§ 4

lg 1 järgi kohaldatakse maksejõuetusavalduse esitamisele ja läbivaatamisele tsiviilkohtumenetluse seadustikus hagita menetluse kohta sätestatut, kui käesolevast seadusest ei tulene teisiti.

§ 14

lg 1 p 1 kohaselt ei võta kohus maksejõuetusavaldust menetlusse mh siis, kui esinevad tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatud alused. TsMS § 371 lg 2 p 2 kohaselt võib kohus jätta hagiavalduse menetlusse võtmata, kui hagi ei ole esitatud hageja seadusega kaitstud õiguse ega huvi kaitseks või eesmärgil, millele riik peaks andma õiguskaitset, või kui hagiga ei ole hageja taotletavat eesmärki võimalik saavutada. TsMS § 477 lg 1 järgi vaatab hagita asja kohus läbi hagimenetluse sätete kohaselt, arvestades hagita menetluse kohta sätestatud erisusi. 7.

§ 19

lg 4 kohaselt ei algata kohus võlgade ümberkujundamise menetlust, kui kohus on võlgniku võlgade ümberkujundamise menetluse viimase kümne aasta jooksul enne avalduse esitamist juba algatanud või otsustanud võlgniku kohustustest vabastamise. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et

§ 19

lg-t 4 tuleb tõlgendada selliselt, et see kohaldub ka juhul, kui kohus on viimase kümne aasta jooksul enne maksejõuetusavalduse esitamist otsustanud jätta võlgniku kohustustest vabastamata. See tähendab, et kohustustest vabastamise otsustamine hõlmab

§ 19

lg 4 tähenduses olukorda, kus kohus on teinud sisulise otsustuse, kas võlgnik kohustustest vabastada või mitte. Selline tõlgendus on kooskõlas seadusandja tahtega. Maakohus on põhjendatult viidanud, et füüsilise isiku maksejõuetuse seaduse eelnõu 575 SE seletuskirja järgi hõlmab kohustustest vabastamise otsustamine

§ 19

lg 4 tähenduses nii seda, kui võlgnik kohustustest vabastatakse, kui ka seda, kui kohus jätab võlgniku kohustustest vabastamata (seletuskirja lk 40). 8. Eeltoodud tõlgendus on kooskõlas

-i mõtte, eesmärgi ja muude asjakohaste

-i sätetega. Võlgniku kohustustest vabastamise otsustamist reguleerivast

§-st 49 nähtub samuti, et „kohustustest vabastamise otsustamine“ hõlmab endas nii võlgniku kohustustest vabastamist kui ka sellest keeldumist (

§ 49lg-d 1, 11, 13).

Ringkonnakohtu hinnangul on

§ 19

lg-s 4 sätestatud sarnane põhimõte ette nähtud ka

§ 45

lg 3 p-s 3, mille järgi võib kohus jätta võlgniku kohustustest vabastamise menetluse algatamata, kui kohus on viimase kümne aasta jooksul enne usaldusisiku nimetamist otsustanud võlgniku kohustustest vabastamise. Füüsilise isiku maksejõuetuse seaduse eelnõu 575 SE seletuskirjas on pankrotiseaduse § 159 lg 3 ja

§ 52

kohaldamise kontekstis selgitatud, et kui kohus lõpetab kohustustest vabastamise menetluse aluse äralangemise tõttu, siis ei tee kohus kohustustest vabastamise kohta otsust, st ei otsusta võlgnikku kohustustest ei vabastada ega vabastamata jätta. Sellisel juhul ei kaasne ka võlgnikule piiranguid tulevikus uue maksejõuetusmenetluse algatamisel vähem kui 10 aasta jooksul (

§ 19lg 4, § 45 lg 3 p 3 2-25-22666 3) (seletuskirja lk 99).

Samuti on füüsilise isiku maksejõuetuse seaduse eelnõu 575 SE seletuskirja järgi kohustustest vabastamine võimalik üks kord kümne aasta jooksul ning füüsilisest isikust võlgniku pankrotimenetluse mõte ei ole luua olukorda, kus võlgnik on kestvalt pankrotimenetluses või kohustustest vabastamise menetluses (seletuskirja lk 3, 40).

1. Seega nähtub eeltoodust, et seadusandja tahe on olnud ette näha, et võlgade ümberkujundamise menetluse ning kohustustest vabastamise menetluse läbiviimine on võimalik üks kord kümne aasta jooksul. Seetõttu on uue võlgade ümberkujundamise menetluse ja kohustustest vabastamise menetluse algatamine põhjendatud alles siis, kui viimasest kohustustest vabastamise otsustamisest (s.o kohustustest vabastamisest või vabastamata jätmisest) on möödunud kümme aastat. Samamoodi on uue võlgade ümberkujundamise menetluse algatamine põhjendatud alles kümne aasta möödumisel eelmise menetluse algatamisest.
2. Seadusandja tahe piirata kohustustest vabastamise õiguse kasutamist nii juhul, kui võlgnik on varem kohustustest vabastatud, kui ka juhul, kui sellest on keeldutud, on kooskõlas ka Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiviga (EL) 2019/1023, 20.06.2019, mis käsitleb ennetava saneerimise raamistikke, võlgadest vabastamist ja äritegevuse keeldu ning saneerimis-, maksejõuetus- ja võlgadest vabastamise menetluste tõhususe suurendamise meetmeid, ning millega muudetakse direktiivi (EL) 2017/1132 (saneerimise ja maksejõuetuse direktiiv). Direktiivist ei tulene füüsilise isiku maksejõuetuse menetlustele piiranguid ning lisaks võimaldab see ka ettevõtjate (sh FIE) puhul seada piiranguid korduva menetluse alustamisele.
3. Maakohus tuvastas, et Viru Maakohtu 23.04.2025 määrusega tsiviilasjas nr 2-19-5434 lõpetati avaldaja kohustustest vabastamise menetlus ja jäeti avaldaja kohustustest vabastamata. Määrus on jõustunud. Seetõttu on praegusel juhul

§ 19

lg-st 4 tulenevalt välistatud võlgade ümberkujundamise menetluse algatamine, kuna kohus on viimase kümne aasta jooksul enne maksejõuetusavalduse esitamist otsustanud jätta avaldaja kohustustest vabastamata.

1. Eeltoodust tulenevalt jätab määruskaebuse rahuldamata. ringkonnakohus maakohtu määruse muutmata ja
2. Ringkonnakohus märgib ka, et asjaolu, et Tartu Ringkonnakohus jõudis tsiviilasjas nr 2-24-2451 tehtud kohtulahendis

§ 19

lg 4 tõlgendamise osas eeltoodust erinevale seisukohale, ei anna alust maakohtu määruse tühistamiseks.

1. Ringkonnakohus jätab rahuldamata avaldaja taotluse määruskaebuskaebuselt tasutud riigilõivu 70 eurot tagastamiseks, sest ei ole täidetud TsMS § 150 lg 1 p-s 5 sätestatud eeldused riigilõivu tagastamiseks.
2. Kuna määruskaebus jääb rahuldamata, jäävad määruskaebuse esitamisega seotud menetluskulud avaldaja kanda (TsMS § 171 lg 1). Hüvitatavad menetluskulud puuduvad.
3. TsMS § 696 lg 1 esimese lause järgi võib ringkonnakohtu määruse peale määrusega puudutatud menetlusosaline esitada määruskaebuse Riigikohtule üksnes juhul, kui selle esitamine on seadusega lubatud. Käesolev määrus ei ole maksejõuetusavalduse menetlusse võtmata jätmise ja riigilõivu tagastamata jätmise osas Riigikohtule edasikaevatav (

§ 7

lg 2 teine lause,

§ 14lg 3, Ts

MS § 150 lg 8). 4 2-25-22666 TsMS § 178 lg 1 kohaselt saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Kuivõrd praegune määrus ei ole edasikaevatav maksejõuetusavalduse menetlusse võtmata jätmise osas, ei saa ringkonnakohtu määrust vaidlustada ka menetluskulude jaotuse osas. (allkirjastatud digitaalselt) 5