KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Maakohus Kohtunik Anneli Roonet Otsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht 26. veebruar 2026, Tartu kohtumaja, Kalevi 1, Tartu Tsiviilasja number 2-24-

§ 94sätestatud määras kuni lepingu ülesütlemiseni.

Ümberarvestuses lähtutakse sellest, et alates 01.01.2023 oli intress 2,5% ja alates 01.07.2023 oli intress 4%. Kostja ühtegi makset ei teinud ja seetõttu saab lugeda lepingu 14.09.2023 üles öelduks. Ümberarvestusest lähtuvalt palub hageja kostjalt välja mõista laenu põhiosa 7000 eurot ja intressi 74,92 eurot. Samuti palub hageja kostjalt välja mõista viivise perioodi 15.09.2023–07.02.2024 eest 339,39 eurot, arvestades, et viivisemääraks on

§ 113lg 1 teises lauses sätestatud seadusjärgne määr.

Kostja vastuväited

1. Kostjale toimetati hagiavaldus koos lisadega ja hagi menetlusse võtmise kohtumäärus kätte 24.02.2024 (TsMS § 3111 lg 3 alusel, dokumendi kättetoimetamise registreeris kättetoimetamisportaal automaatselt). Kohus kohustas kostjat esitama kirjaliku vastuse hagiavaldusele 14 päeva jooksul alates hagiavalduse ja menetlusse võtmise määruse kättetoimetamisest. Hagile vastamise tähtpäev saabus 11.03.
2. Kostja hagile ei vastanud. KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED
3. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 429 lg 1 sätestab, et hageja võib hagist loobuda kuni hagi kohta tehtud lahendi jõustumiseni, esitades selleks avalduse. Kohus võtab hagist loobumise vastu määrusega, millega ühtlasi lõpetab asja menetluse. TsMS § 429 lg 2 sätestab, et kui hageja loobub hagist kohtuistungil, hagist loobumine protokollitakse. Kui hagist loobumine on esitatud kohtule kirjalikus avalduses, võetakse avaldus toimikusse. Hageja esitas 29.07.2025 menetlusdokumendis hagist osalise loobumise avalduse. Hageja loobus järgmistest nõuetest: põhinõue 350 eurot, intressinõue 696,04 eurot ja viivisenõue 679,48 eurot. Kohus võtab vastu hageja hagist loobumise eelnimetatud nõuete osas ning lõpetab nimetatud nõuete osas menetluse. Kohus märgib, et TsMS § 123 kohaselt võetakse tsiviilasja hinna arvestamisel aluseks hagi esitamise aeg. Hagi esitamise ajal oli hagihinnaks 9174,83 eurot. Pärast nõuetest loobumist on tsiviilasja hinnaks 7449,31 eurot.
4. Kostja hagile ei vastanud. Tagaseljaotsuse tegemine ei ole kohtu kohustus, vaid õigus (TsMS § 407 lg 1, vt nt RKTKm 03.05.2017, 3-2-1-21-17, p 16). Kohus lahendab asja sisuliselt, sh hindab kohus hageja esitatud tõendeid.
5. Kohus on seisukohal, et hagi tuleb rahuldada. 6.

§ 401

lg 1 sätestab, et krediidileping on leping, millega üks isik (krediidiandja) kohustub andma teise isiku (krediidisaaja) käsutusse rahasumma (krediit), krediidisaaja aga kohustub krediidi kasutamise eest maksma tasu ja lepingu lõppemisel krediidi tagasi maksma. Lõike 3 kohaselt kohaldatakse krediidilepingule laenulepingu kohta sätestatut, kui seadusest ei tulene teisiti.

§ 402lg 1 sätestab, et tarbijakrediidileping on krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale 3

§ 82

lg 1 sätestab, et kui kohustuse täitmise tähtpäev on kindlaks määratud või tuleneb võlasuhte olemusest, tuleb kohustus täita sellel tähtpäeval.

§ 101

lg 1 p 1 sätestab, et kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist ning

§ 108

lg 1 sätestab, et kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist.

1. Hageja on esitanud kohtule tõendina hageja ja kostja vahel 25.05.2023 sõlmitud laenulepingu nr LC25052023/
2. Lepingu kohaselt oli laenusummaks 7350 eurot, millest peeti kinni lepingutasu 350 eurot (dtl 13 jj). Kostja pangakontole tehti ülekanne summas 7000 eurot (maksekorraldus dtl 21). Leping on kostja poolt allkirjastatud. Kostja kohustus laenu tagastama osamaksetega ning tasuma intressi. Kostja kohustus krediidiandjale tegema 40 osamakset, kuumakse suurusega 312,35 eurot, (dtl 13, 14). Kohus loeb eeltoodud asjaolud esitatud tõendite alusel tuvastatuks. Krediidi kulukuse määr
3. Esmalt tuvastab kohus, kas lepingus toodud krediidi kulukuse määr on kooskõlas

§ 4062

lg-ga 1.

§ 4062

lg 1 esimese lause järgi on tarbijakrediidileping tühine, kui tarbija tasutava krediidi kulukuse määr aastas ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuue kuu keskmist tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. Riigikohus on selgitanud, et krediidiandja peab tooma tarbija vastu krediidilepingust tulenevate nõuete maksmapanekuks esile, milline on tarbijakrediidilepingust tulenev krediidi kogukulu tarbijale, ja esitama vajalikud andmed selle kontrollimiseks. Vastasel juhul ei ole kohtul võimalik kontrollida, kas laenuleping kehtib (RKTKm 12.06.2024, 2-23-116386/18, p 14.1.

1. ja RKTKm 24.11.2023, 2-21-13098/50, p-d 14-15). Laenulepingust nähtuvalt oli krediidi kulukuse määraks 45,81% aastas. Laenusumma on 7350 eurot, lepingutasu on 350 eurot, intressimäär on 34,68% aastas ning kostjal tuli laen tagastada 40 osamaksega (dtl 13, 14). Krediidi kulukuse maksimaalsed määrad muutuvad kaks korda aastas,
2. juulil ja
3. jaanuaril. Eesti Panga poolt avaldatud andmete kohaselt oli 25.05.2023 laenulepingu sõlmimise ajal krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kuue kuu keskmine krediidi kulukuse määr 15,31% (kohaldus alates 01.01.2023 kuni 30.06.2023 väljastatud laenudele) ning kolmekordne määr oli seega 45,93%. Finantsinspektsiooni hallatav minuraha.ee tarbijakrediidi kulukuse määra kalkulaator annab krediidi kulukuse määra suuruseks 45,81%. Kohus tuvastab eelneva põhjal, et krediidi kulukuse määr ei ületanud krediidi väljastamise ajal seadusega kehtestatud piirmäära ja on seega kooskõlas

§ 4062lg-s 1 sätestatuga.

Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimine 9. 25.05.2023 sõlmitud leping on tarbijakrediidileping

§ 402lg 1 tähenduses.

Kohus hindab, kas võlausaldaja on järginud kostjaga lepingut sõlmides vastutustundliku laenamise põhimõtet. 10. Tarbijakrediidilepingu alusel tekkinud vaidluste lahendamisel on kohtul sõltumata menetlusliigist kohustus omal algatusel kontrollida, kas krediidiandja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet (RKTKo 24.11.2023, nr 2-21-13098/50, p-d 13 ja 17). 4

§ 4034

lg 1 kohaselt on krediidiandja kohustatud seoses tarbijakrediidiga järgima vastutustundliku laenamise põhimõtet. Selle põhimõtte järgimiseks on krediidiandja enne krediidilepingu sõlmimist kohustatud omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on krediidivõimeline (teabe saamise kohustus), ja hindama tarbija krediidivõimelisust (krediidivõimelisuse hindamise kohustus). Riigikohus on selgitanud, et teabe saamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja omandama teabe kõigi teadaolevate asjaolude kohta, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta. Teabe saamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja

§ 403

4 lg 3 esimese lause järgi vajaduse korral küsima tarbijalt teavet ja kasutama asjakohaseid andmekogusid. Krediidiandja peab teavet koguma tarbija varalise seisundi, regulaarse sissetuleku, teiste varaliste kohustuste, varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju kohta (

§ 4034lg 2).

Samuti peab krediidiandja koguma tarbija kohta andmeid, mis on sätestatud KAVS § 49 lg 1 p-des 1–7 ja lg 3 p-des 1–3 (ka

§ 4034 lg 2 kolmas lause).

Seega peab krediidiandja tarbija kohta omandama teabe minimaalselt järgmiste tarbijaga seotud näitajate kohta: - tarbija varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus, sh töötasu, pension, investeeringutulu, dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud ettevõtlusest, üüritulu, hüvitised, toetused ja elatis, ning sissetuleku regulaarsus (KAVS § 49 lg 1 p 1 ja lg 3 p 1); - tarbija varalised kohustused, sealhulgas regulaarsete finantskohustuste suurus, võimaluse korral ka nende põhiosade ja intresside suurus, ning muud kohustused, sh muud hinnatavad regulaarsed majapidamiskulud kogumis või asjakohasel juhul üldkohaldatavate määradena (KAVS § 49 lg 1 p-d 2 ja 4); - tarbija varasem maksekohustuste, sealhulgas finantskohustuste täitmine (KAVS § 49 lg 1 p 3); - tarbija varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise (sh intressimäära tõusu) mõju (KAVS § 49 lg 1 p 5). Kui krediidiandjal puudub mõne eelloetletud näitaja kohta tarbija krediidivõimelisust iseloomustav teave ja seda ei saa hankida andmekogudest (nt äriregister, kinnistusraamat või krediidiinfo), tuleb krediidiandjal sellekohast infot küsida tarbijalt endalt. Üldjuhul tuleb krediidiandjal KAVS § 50 lg 4 järgi küsida tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks tarbija konto väljavõtet, välja arvatud juhul, kui muu teave on piisav tarbija krediidivõime hindamiseks. See tähendab, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt konto väljavõtet küsinud, siis peab ta tõendama, et tarbija kohta kogutud muu teave on piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks (vt RKTKo 24.11.2023, nr 2-21-13098/50, p 18).

§ 4034

lg 6 järgi võib krediidiandja tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. Krediidiandja võib anda tarbijale krediiti üksnes juhul, kui krediidivõimelisuse hindamise tulemus osutab, et on tõenäoline, et krediidilepingust tulenevad kohustused täidetakse lepinguga nõutavatel tingimustel (vt RKTKo 24.11.2023, nr 2-21-13098/50, p 23). Krediidivõimelisuse hindamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja toimima nõuetekohase hoolsusega, sealhulgas arvesse võtma kõik talle teadaolevad asjaolud, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta lepingus kokkulepitud tingimustel (s.o teabe saamise kohustuse täitmisel saadud teabe) (

§ 4034lg 2 esimene ja teine lause). 5

§ 4034lg 4 teine lause).

See tähendab muu hulgas kohustust võtta tarbija regulaarse sissetuleku hindamiseks aluseks piisav ajavahemik, arvestades tarbija sissetulekuallikaid ja sissetuleku laekumise regulaarsust (KAVS § 49 lg 3 p 2). Samuti peab krediidiandja tegema mõistlikke pingutusi, et kontrollida kõigi asjakohaste dokumentide ja muude tõendite õigsust, mis on aluseks ning millel on tähtsus tarbija regulaarse sissetuleku arvutamisel (KAVS § 49 lg 3 p 3). Kui ilmnevad asjaolud, mis ei võimalda tarbija krediidivõimelisust nõuetekohaselt hinnata (nt esineb vastuolu tarbija enda esitatud andmete ja andmekogudest kogutud andmete vahel), siis peab krediidiandja küsima vajaduse korral tarbijalt lisateavet. Kokkuvõttes on krediidiandja kohustuseks hinnata krediidisaaja krediidivõimekust piisavalt, tagamaks, et krediiti ei antaks isikule, kelle puhul on tõenäoline, et ta ei suuda seda jooksvast sissetulekust või muust eluks otseselt mittevajalikust varast tagasi maksta, vältimaks laenuvõtja sattumist krediidi tõttu „laenuorjusse“, mille tulemusena ta võib olla sunnitud võtma uusi laene, kaotada oma vara ja muutuda maksejõuetuks (vt RKTKo 24.11.2023, nr 2-21-13098/50, p-d 20–22 ja seal viidatud kohtupraktika). Krediidiandja kohustus hinnata tarbija krediidivõimelisust on mõeldud ennetama liigse võlakoormuse või maksejõuetuse riski, mis tuleneb tarbija krediidivõimelisuse ja tagasimaksevalmiduse ebapiisavast kontrollimisest. Kõnealust kohustust ei mõjuta tõsiasi, et krediidilepingu sõlmimise finantstagajärjed tarbija olukorrale võivad tekkida ka hiljem (EKo 11.01.2024, C-755/22, p 35). Krediidivõimetule tarbijale laenu andmise vältimise ja just krediidiandjale vastutuse panemise eesmärki järgib direktiivi 2008/48 põhjendus 26, mille järgi peab krediidiandja kontrollima tarbija krediidivõimelisust individuaalselt (vt EKo 18.12.2014, C-449/13, p 35).

§ 4034

lg 6 järgi võib krediidiandja tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. Krediidiandja võib anda tarbijale krediiti üksnes juhul, kui krediidivõimelisuse hindamise tulemus osutab, et on tõenäoline, et krediidilepingust tulenevad kohustused täidetakse lepinguga nõutavatel tingimustel (vt RKTKo 24.11.2023, nr 2-21-13098/50, p 23). 10.2. Kohus määras hagejale tähtaja vastutustundliku laenamise põhimõtte aluseks olevate asjaolude välja toomiseks ja tõendamiseks (dtl 52–54). Kohus selgitas hagejale mh seda, et vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärjeks on

§ 4034

lg 7 kohaselt see, et tarbijakrediidilepingu intressimääraks loetakse

§-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Krediidiandja peab tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema. Hageja esitas 29.07.2025 kohtule ümberarvestuse ja teatas, et ta loobub hagist osaliselt. Hageja asus hagis seisukohale, et ta järgis kostjaga lepingut sõlmides vastutustundliku laenamise põhimõtet. Hageja tugineb sellele, et kostja sissetulekut kontrolliti Maksu- ja Tolliametist ja kostja keskmiseks sissetulekuks oli 1200 eurot kuus. Maksehäired kostjal puudusid. Hageja arvestas kostja majapidamiskuludeks 150 eurot ja kohustuseks 52 eurot. Hageja poolt antava laenu osamakse suurus oli 312,35 eurot ning peale majapidamiskulude ja laenu kuumakse maha arvestamist jäi kostjale kätte 685,65 eurot. Hageja väljatoodust nähtub, et ta tegid laenuotsuse kostja esitatud laenutaotluse ja maksehäireregistrist ning Maksu- ja Tolliametist saadud kostja sissetuleku andmete pinnalt. Hageja pole väitnud ega tõendanud, et ta oleks küsinud kostjalt muud teavet tema varalise seisundi kohta (s.o peale igakuise sissetuleku) ja varaliste kohustuste kohta, sh kostja 6

§ 4034 lg-le 4 ja KAVS § 50 lg-tele 3 ja 4 kontrollinud.

Hageja väljatoodust nähtub, et ta kontrollis kostja maksekäitumist maksehäireregistrist ja kostja sissetulekut Maksu- ja Tolliametist. Üksnes kostja sissetuleku ja maksehäirete puudumise kontrollimine ei vasta krediidiandja nõuetekohasele hoolsusele tarbija krediidivõimelisuse hindamisel. Ilma mõistliku hoolsusega kontrollitud andmeteta tarbija kulude ja finantskohustuste ning varasemate finantskohustuste täitmise kohta ei võimalda need andmed teha adekvaatseid järeldusi tarbija krediidivõimelisuse kohta. Seejuures ei mõjutanud hageja kontrollikohustust see, et kostja oli lepingus kinnitanud, et kostja esitatud andmed on tõesed. Kuna hageja ei saanud kogutud teabe ja selle kohta tehtud kontrolli põhjal järeldada, et on tõenäoline, et kostja on suuteline lepingust tulenevad kohustused lepinguga nõutavatel tingimustel täitma, ei oleks hageja

§ 4034lg 6 järgi tohtinud kostjaga lepingut sõlmida.

Kohus tuvastab, et hageja ei ole järginud kostjaga lepingu sõlmimisel vastutustundliku laenamise põhimõtet. Kui krediidiandja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet, siis loetakse

§ 4034

lg 7 järgi tarbijakrediidilepingu intressimääraks

§-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Seega on vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärjeks krediidilepingu osaline tühisus kokkuleppelise intressi osas ja selle asendamine seadusjärgse intressimääraga, kui kokkulepitud intressimäär on suurem

§-s 94 sätestatud intressimäärast (RKTKo 24.11.2023, nr 2-21-13098/50, p 24).

§ 4034

lg 7 kolmanda lause kohaselt peab krediidiandja vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise korral tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist. Sama lõike neljanda lause kohaselt ei kohaldata selles lõikes sätestatut, kui tarbija on teadlikult jätnud esitamata teabe vastavalt

§ 4034

lg-tele 3 ja 4 või võltsinud krediidiandjale esitatud teavet ja selle tagajärjel on krediidiandja hinnanud tarbija krediidivõimelisust valesti. Kohtu hinnangul ei võimalda asja materjalid järeldada, et kostja oleks jätnud krediidiandjale mingi teabe teadlikult esitamata. Isegi kui kostja esitatud andmed olid ebatäpsed, ei võimaldaks pelgalt nende esitamise asjaolud järeldada seda, et kostja esitas valeandmeid tahtlikult, s.o õigusvastase tagajärje sooviga (

§ 104lg 5).

Lepingu ülesütlemine ja hageja nõuete lahendamine 11.

§ 416

lg 1 sätestab, et krediidiandja võib osadena tagastatava krediidi puhul tarbijakrediidilepingu tarbija makseviivituse tõttu üles öelda üksnes juhul, kui tarbija on täielikult või osaliselt viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva tagasimaksega ja krediidiandja on andnud tarbijale edutult vähemalt kahenädalase täiendava tähtaja puudujääva summa tasumiseks koos avaldusega, et ta ütleb selle tähtaja jooksul tagasimaksete tasumata jätmise korral lepingu üles ja nõuab kogu võla tasumist. Krediidiandja ülesütlemisavaldus peab olema kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis, mille järgimata jätmisel loetakse ülesütlemine tühiseks. 7

§ 4034

lg 7 kolmanda lause kohaselt peab krediidiandja vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise korral tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema. Tagasimaksete uuesti määramine on krediidiandja ühepoolne tahteavaldus, mille tegemise kohustus on krediidiandjale pandud seadusega. Seega peab krediidiandja ka kohtumenetluses vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise tõendamata jätmise korral esitama oma sissenõutavaks muutunud nõude tervikliku arvestuse, milles oleks arvestatud intressimäära ja muude kulude vähenemisega ja mille alusel saaks kohus hinnata, millises ulatuses on algse laenusumma tagasimaksed sissenõutavaks muutunud. Sellise arvestuse esitamise kohustust ei ole aga juhul, kui algse laenugraafiku järgi on kõigi osamaksete tasumise aeg saabunud, mistõttu on kogu laenusumma sissenõutavaks muutunud. Laenulepingust nähtub, et kostjal tuli maksegraafiku kohaselt tasuda ajavahemikul 25.06.2023–25.09.2026 igakuiseid põhiosamakseid, intressimakseid ja ühekordne lepingutasu. 25.06.2023 muutus sissenõutavaks põhiosa makse 99,93 eurot; 25.07.2023 muutus sissenõutavaks põhiosa makse 102,82 eurot; 25.08.2023 muutus sissenõutavaks põhiosa makse 105,79 eurot. Hageja avaldas, et kostja ei ole ühtegi tagasimakset teinud (dtl 3). Hageja on tõendanud, et ta saatis kostjale 25.08.2023 lepingu ülesütlemise teate, milles anti kostjale võla tasumiseks tähtaeg kuni 08.09.2023 (dtl 23). Hageja saatis kostjale laenulepingu ülesütlemisavalduse 14.09.2023, milles teavitas kostjalt et laenuleping on erakorraliselt üles öeldud alates 14.09.2023 (dtl 25). Eeltoodust nähtuvalt oli kostja viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva põhiosa tagasimaksega lepingu ülesütlemise ajal, s.o 14.09.2023. Kohus leiab, et lepingu erakorraline ülesütlemine vastab seaduses sätestatule. Lepingu ülesütlemine vabastab mõlemad lepingupooled nende lepinguliste kohustuste täitmisest ja krediidiandja saab lepingu erakorralisel ülesütlemisel nõuda laenusumma kohest tagastamist. Lepingu ülesütlemisega muutus sissenõutavaks kostja kohustus tagastada laenu põhiosa. Seda kohustust ei mõjuta asjaolu, et krediidiandja oli lepingu sõlmimisel rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Kostjal on tasumata krediidi põhiosa 7000 eurot. Kohus rahuldab hageja nõude põhiosa 7000 eurot väljamõistmiseks kostjalt. 12. Kuna krediidiandja rikkus kostjale laenu andmisel

§ 4034

lg-s 6 sätestatut, ei võlgne kostja

§ 4034lg 7 teise lause järgi muid tasusid kui seadusjärgses määras intressi.

Järelikult ei ole hagejal õigust nõuda kostjalt lepingu alusel lepingutasu maksmist. 2023. aastal oli

§-s 94 sätestatud intressimääraks 2,5% perioodil 01.01.2023–30.06.2023 ja 4% perioodil 01.07.2023–31.12.2023. Hageja esitas intressinõude osas ümberarvestuse ja hageja palub kostalt välja mõista intressi 74,92 eurot, mis on arvutatud

§-s 94 sätestatud intressimääras. Hageja intressinõue on põhjendatud. Kohus rahuldab hageja nõude intressi 74,92 eurot väljamõistmiseks kostjalt. 13.

§ 113

lg 1 kohaselt võib rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse

§-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär.

1. Lepingu p 5.
2. sätestab, et kui laenusaaja ei soorita mistahes maksmisele kuuluvaid makseid tähtaegselt, kohustub ta maksma võlgnetavalt summalt viivist määras, mis vastab laenule kohaldatavale intressi määrale. Kohus märgib, et vastutustundliku laenamise 8

§ 113lg 1 teises lauses sätestatud määras.

Hageja esitas ümberarvestuse, milles nõuab viivist seadusjärgses viivisemääras perioodi 15.09.2023– 07.02.2024 eest summas 339,39 eurot. Hageja viivisenõue on põhjendatud. Kohus rahuldab hageja nõude viivise 339,39 eurot väljamõistmiseks kostjalt. 15. Hageja palub kostjalt välja mõista võla sissenõudmiskulud 35 eurot.

§ 1132

lg 2 p 3 sätestab, et pärast lepingu lõppemist võib majandus- või kutsetegevuses tegutsev võlausaldaja nõuda tarbijalt tarbijaga sõlmitud lepingu alusel ja lisaks iga solidaarvõlgniku või tagatise andja kohta sissenõudmiskulude hüvitist kogusummas kuni 50 eurot, seejuures võib esimese tarbijale saadetava tasulise meeldetuletuskirja eest nõuda kuni 25 eurot ning kummagi järgmise kahe kirja eest kuni 5 eurot, kui võlausaldaja nõue on üle 1000 euro. Lõike 3 kohaselt võib pärast lepingu lõppemist majandus- või kutsetegevuses tegutsev võlausaldaja saata esimese tasulise meeldetuletuskirja kõige varem seitsme päeva möödumisel lepingu lõppemisest. Teise ja kolmanda tasulise kirja võib võlausaldaja saata kõige varem seitsme päeva möödumisel eelmise kirja saatmisest. Leping öeldi üles alates 14.09.2023. Hageja avaldas, et sissenõudmiskulud on kujunenud järgmiselt: 10.11.2023 saadetud nõudekiri maksumusega 25 eurot, 23.11.2023 saadetud pretensioon maksumusega 5 eurot, 27.12.2023 saadetud hagihoiatus maksumusega 5 eurot. Kohus arvestab seda, et eeltoodud meeldetuletused saatis B2 Impact OÜ (endise ärinimega OK Incure OÜ), kes oli hagi esitamise ajal ka hageja lepinguliseks esindajaks kohtumenetluses. Hageja on tõendanud, et hageja esindaja edastas kostjale kolm meeldetuletuskirja (dtl 29, 32, 33).

§ 1132lg 2 võimaldab tasu nõuda maksimaalselt kolme meeldetuletuskirja saatmise eest.

Kohus rahuldab hageja sissenõudmiskulude nõude 35 euro ulatuses (3 meeldetuletuskirja) ning mõistab kostjalt hageja kasuks välja sissenõudmiskulud 35 eurot. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

1. TsMS § 168 lg 4 sätestab, et kui hageja loobub hagist või võtab selle tagasi, kannab ta kostja menetluskulud, välja arvatud juhul, kui ta loobub hagist või võtab selle tagasi seetõttu, et kostja on nõude pärast hagi esitamist rahuldanud. Hageja loobus nõuetest vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimata jätmise tõttu, mitte kostja poolt nõuete tasumise tõttu. Seetõttu jäävad loobutud nõude osas menetluskulud hageja kanda. TsMS § 162 lg 1 sätestab, et hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Hageja esitas hagiavalduse, mille hagihind enne nõuetest loobumist oli 9174,83 eurot. Kohus jättis loobutud nõude osas menetluskulud hageja kanda. Kohus rahuldas hagiavalduse nõuetes, millele vastav hagihind on 7449,31 eurot. Eeltoodust tulenevalt rahuldas kohus hagiavalduse 81% ulatuses ning jättis rahuldamata 19% ulatuses. Kohus jätab menetluskulud 81% ulatuses kostja kanda ja 19% ulatuses hageja kanda.
2. TsMS § 174 lg 1 esimese lause kohaselt määrab asja menetlev kohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses. 17.
3. Hageja esitas menetluskulude nimekirja 30.01.2026 (dtl 73). Hageja palub kostjalt välja mõista riigilõivu 770 eurot. Hageja tasus hagilt riigilõivu 770 eurot. Pärast nõuetest loobumist on tsiviilasja hinnaks 7449,31 eurot, millelt kuulus riigilõivuseaduse § 59 lg 1 ja selle lisa 1 kohaselt tasumisele riigilõiv 665 eurot. Riigilõiv 665 eurot on põhjendatud kohtukulu (TsMS § 138 lg 2). 9

§ 113lg 1 teises lauses ettenähtud määras viivist.

1. Kuna kostja ei ole menetluses osalenud, siis ei ole kostjal menetluskulusid, mida rahaliselt kindlaks määrata. Seetõttu kostjal hüvitatavad menetluskulud puuduvad.
2. Hageja taotleb enam tasutud riigilõivu 105 eurot tagastamist (dtl 60). TsMS § 150 lg 2 p 2 kohaselt pool menetluses tasutud riigilõivust tagastatakse, kui hageja loobub hagist. Arvestades, et pärast hagist loobumist on hagihinnaks 7449,31 eurot, siis kuulus hagiavalduse esitamisel tasumisele riigilõiv 665 eurot. Seega pärast hagist loobumist on hageja tasunud riigilõivu 105 euro võrra enam, millest poole, s.o 52,50 euro tagastamist saab hageja taotleda TsMS § 150 lg 2 p 2 alusel. Kohus rahuldab hageja riigilõivu tagastamise taotluse osaliselt ja tagastab hagejale enam tasutud riigilõivu 52,50 eurot. TsMS § 150 lg 8 alusel saab riigilõivu tagastamisest keeldumise määruse peale esitada määruskaebuse, kui summa, mille tagastamist taotletakse, ületab 100 eurot.
3. TsMS § 178 lg 1 järgi saab menetluskulude jaotust ja hüvitatavate menetluskulude suurust vaidlustada üksnes praeguse lahendi peale edasi kaevates. (allkirjastatud digitaalselt) Anneli Roonet kohtunik 11