Obsah (7)

§ 113§ 402§ 4034§ 101§ 200§ 403§ 127

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Margit Jäätma, Andra Pärsimägi, Indrek Parrest Otsuse tegemise koht ja aeg Tartu, 26. veebruar 2026 Tsiviilasja number 2-23-95

) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates

1. juulist 2023 kuni põhinõude täitmiseni ning jätta menetluskulud kostja kanda. Pooled sõlmisid
2. aprillil 2022 väikelaenulepingu nr XXXXXXXX (leping). Kostja allkirjastas lepingu samal päeval digitaalselt. Hageja kohustus andma kostjale lepingu alusel laenu 8000 eurot. Krediidi kulukuse määr on 16,34% aastas. Kostja pidi laenu tagasi maksma
3. aprilliks
4. Hageja maksis laenu välja
5. aprillil 2022 kostja avaldatud pangakontole. Kostjal tekkis lepingust tulenev võlg alates
6. maist
7. Kostja jättis tasumata 1.–
8. osamakse. Hageja andis seejärel,
9. juulil 2022 kostjale 14-päevase tähtaja võla tasumiseks ja pakkus võimalust läbirääkimisteks. Kostja ei tasunud võlga tähtaegselt. Hageja ütles
10. augusti
11. a avaldusega lepingu üles. Kostja sai avalduse kätte
12. augustil
13. Hageja ei rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Kostja esitas pangakontoris hagejale laenutaotluse, milles soovis laenu 8000 eurot. Kostja märkis enda tööandja, sissetuleku 900 eurot kuus ja finantskohustused 0 eurot kuus. Arvestades kostja väiteid menetluses, esitas kostja laenu taotlemisel enda finantskohustuste kohta hagejale teadlikult valeandmeid. Hageja kontrollis kostja krediidivõimelisust piisavalt. Kostja kahju hüvitamise nõue on põhjendamatu.
14. Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Hageja rikkus kostjale laenu andmisel vastutustundliku laenamise põhimõtet. Hageja rikkumise tulemusel tekkis kostjal kahju. Kuna hageja nõuab kostjalt 8000 euro tasumist ja viiviseid, on kostjal tekkinud kahju vähemalt 8000 eurot. Kostja tasaarvestab oma kahju hüvitamise nõude hageja nõudega laen tagasi maksta. Hageja nõuded on seega lõppenud. Viivisenõue on hea usu põhimõttega vastuolus, kuna hageja jättis enda kohustused täitmata. 2 MAAKOHTU LAHEND
15. Maakohus rahuldas
16. septembri
17. a otsusega hagi, mõistis kostjalt hageja kasuks välja 8000 eurot ning viivise põhinõudelt

§ 113lg 1 teises lauses sätestatud määras alates 5.

juulist 2023 kuni põhinõude täitmiseni. Menetluskulud jäid kostja kanda. Maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja menetluskulu 700 eurot. Pooled sõlmisid tarbijakrediidilepingu

§ 402lg 1 mõttes.

Vaidlust ei ole, et kostja lepingu sõlmis ja sai selle alusel laenu 8000 eurot ning et hageja on lepingu üles öelnud. Laenuandja rikkus vastutustundliku laenamise põhimõtet, s.o

§ 4034

lg-s 6 sätestatud kohustusi.

§ 4034

lg 7 järgi ei tähenda see aga, et leping on tervikuna tühine, vaid see on tühine üksnes intressi ja muude krediidiga seotud tasude osas. Kostjal on seega kohustus maksta hagejale tagasi lepingu alusel saadud laen 8000 eurot. Kostja ei toonud välja, milles seisneb talle vastutustundliku laenamise põhimõte rikkumisega tekitatud kahju, ega esitanud selle kohta tõendeid. Asjakohane on hageja viide kohtupraktikale, mille kohaselt, kui tarbija on esitanud valeandmeid, võib

§ 101

lg 3 alusel olla välistatud vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumisega seotud kahju hüvitamine. Kostja viidatud kohtupraktikast ei tulene, et kostja ei peaks vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumisest tulenevalt laenu tagasi maksma.

§ 200

lg 4 järgi ei saa tasaarvestada nõuet, millele teine pool saab esitada vastuväiteid. Kostjal ei ole hageja vastu tasaarvestatavat nõuet. Tasaarvestus ei ole seega võimalik. Põhinõude rahuldamise tõttu on hageja viivise nõue

§ 113lg 1 järgi põhjendatud.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

1. Kostja palub apellatsioonkaebuses tühistada maakohtu otsus ja teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda, või alternatiivselt saata asi maakohtule uueks läbivaatamiseks tagasi. Hageja rikkus vastutustundliku laenamise põhimõtet. Maakohus hindas tõendeid formaalselt ja rikkus kohtulahendi põhjendamise ja tõendite hindamise kohustust, kuna ei võtnud arvesse kostja väiteid tema maksevõime puudumise kohta ega hinnanud kostja esitatud tõendeid. Kostjal tekkis hageja hooletu krediidikäitumise tõttu kahju, mis väljendub kostja varalise seisundi halvenemises, ülemäärases võlakoormuses, viivise ja sissenõudmiskulude tekkimises. Kostja tasaarvestas oma kahju nõude hageja vastu hageja nõudega laenu tagastamiseks kostja vastu. Maakohus jättis sellega põhjendamatult arvestamata. Viivisenõue on hea usu põhimõttega vastuolus, kuna hageja põhjustas kostja makseraskused. Hageja ei saa kostjalt seega viivist nõuda. Hageja ei määranud tagasimakseid uuesti, kuigi maakohus andis selleks tähtaja. Kostja ei saanud tagasimaksete tasumisega viivitusse sattuda.
2. Hageja palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumine ei oma tähtsust, kuna hageja nõuab kostjalt laenu põhiosa 8000 eurot intressi ja lisatasudeta. Kohus analüüsis kostjale laenu andmist ja leidis, et vastutustundliku laenuandmise nõudeid ei ole täidetud. Kostja kahju hüvitamise nõue on sisustamata ja tõendamata. Kostja ei saanud seega seda nõuet hageja nõude tasaarvestamiseks kasutada. Hageja viivisenõue ei ole hea usu põhimõttega vastuolus, kuna viivis ei ole laenuga seotud tasu, vaid õiguskaitsevahend kohustuse täitmise tagamiseks. 3 RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
3. Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebuse ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks. Vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 657 lg 1 p-le 1 tuleb otsus jätta muutmata ning apellatsioonkaebus rahuldamata.
4. Maakohus on kohaldanud materiaalõigust tuvastatud asjaoludele õigesti ning ei ole rikkunud menetlusõiguse norme määral, mis võinuks kaebuse sisu arvestades mõjutada otsust. Ringkonnakohus järgib maakohtu otsuse põhjendusi ega pea TsMS § 654 lg-st 6 juhindudes vajalikuks neid kõiki korrata. Vastusena apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus lühidalt järgmist.
5. Maakohtu hinnangul rikkus hageja laenuandjana vastutustundliku laenamise põhimõtet (

§ 4034

lg 1) ning ei võinud seega kostjaga laenulepingut sõlmida (

§ 4034 lg 6).

Sisuliselt nõustus maakohus seega kostjaga. Seetõttu on põhjendamatud apellatsioonkaebuse väited, nagu oleks maakohus vastutustundliku laenamise põhimõtte osas midagi ebaõigesti tuvastanud või otsust ebapiisavalt põhjendanud. Samas ei ole hageja esitanud kostja vastu selliseid nõudeid, mis oleks vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tõttu

§ 4034 lg 7 kohaselt välistatud.

Muu hulgas ei välista vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumine tarbija kohustust tagastada krediidiandjale saadud laenusumma. Maakohus on õigesti märkinud, et vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärjeks ei ole

§ 4034

lg 7 järgi mitte terve krediidilepingu tühisus, vaid krediidilepingu osaline tühisus kokkuleppelise intressi osas – osas, milles kokkulepitud intressimäär on suurem

§-s 94 sätestatud intressimäärast. Samuti ei saa krediidiandja vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumisel nõuda tarbijalt muid tasusid, v.a seadusjärgne intress (RKTKm 24.11.2023, 2-21-13098/50, p 24).

§ 4034

lg 7 järgi ei ole välistatud tarbijalt ka

§ 113lg 1 teises lauses sätestatud määras viivise nõudmine.

2. Kostja leiab apellatsioonimenetluses jätkuvalt, et tal tekkis hageja hooletu krediidikäitumise tõttu kahju ning tal on õigus tasaarvestada enda kahjunõue hageja vastu hageja nõudega laenu tagastamiseks kostja vastu. Ringkonnakohus kostjaga ei nõustu. Kostja ei ole enda väidetavat kahjunõuet vajalikul määral sisustanud ega esitanud nende väidete kohta tõendeid (TsMS § 230 lg 1). Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumisel on tarbijal

§ 403

4 lg-st 8 tulenevalt iseenesest õigus krediidiandjalt kahju hüvitamist nõuda (v.a osas, mis on kaetud intressimäära alanemisega). Sellise kahju hüvitamise eesmärk saab olla kahjustatud isiku asetamine olukorda, milles ta oleks olnud, kui ta poleks lepingut sõlminud (

§ 127lg 1).

Kooskõlas kohustuse eesmärgiga tähendab see kõigi krediidist tekkinud negatiivsete tagajärgede (nt viivis, leppetrahv, vara vähenemine) rahalist hüvitamist (RKTKo 27.11.2012, 3-2-1-136-12, p 25). Kui kostja poleks laenulepingut sõlminud ja hagejalt 8000 eurot laenu saanud, puuduks tal küll laenu tagastamise kohustus, kuid ta ei oleks hagejalt sellisel juhul ka 8000 eurot laenuks saanud. Samuti ei saa hageja poolt nõutavat viivist (alates hagiavalduse esitamisest) pidada vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tõttu tekkinud kahjuks. Seadusjärgses määras viivist saaks hageja kostjalt nõuda ka juhul, kui poolte vahel kehtiv leping puuduks ning saadud 8000 eurot tuleks kostjal tagastada alusetu rikastumise sätete alusel (

§ 113lg-d 1 ja 2).

4 Kostja viidatud Tallinna Ringkonnakohtu

1. märtsi
2. a otsus tsiviilasjas nr 2-19-5865 põhineb käesolevas asjas esitatud asjaoludest oluliselt teistsugustel asjaoludel ning pole seetõttu praeguse menetluse seisukohalt asjakohane.
3. Samuti ei leia ringkonnakohus, et viivise nõudmine

§ 113lg 1 teises lauses sätestatud määras alates hagi esitamisest (Ts

MS § 367) oleks hea usu põhimõtte vastane. 4. Iseenesest õige on apellatsioonkaebuse väide, et hageja ei ole maakohtu ettepanekule vaatamata uuesti määranud lepingujärgseid tagasimakseid (ehk esitanud tagasimaksete ümberarvestust).

§ 4034

lg 7 kolmanda lause kohaselt peab krediidiandja vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumisel tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema. See tähendab, et krediidiandjal tuleb tarbija juba makstud muude tasude ja enamtasutud intressi võrra vähendada krediidi tagasimakseid. Krediidiandjal tuleb tagasimaksed uuesti määrata lepingu sõlmimise hetke seisuga. Kuigi hageja ei ole makseid uuesti määranud, pole sellel praeguse asja lahendamisel tähtsust, kuna asja materjalidest nähtuvalt ei ole kostja laepingu alusel ühtegi tagasimakset teinud. Hageja väitel ei ole kostja tagasimakseid teinud ning kostja ei ole väitnud ka vastupidist, samuti ei nähtu tagasimakseid kohtule esitatud tõenditest. Kuna kostja ei ole hagejale midagi tasunud, puudub sisuline vajadus makseid uuesti määrata. Sõltumata ümberarvestusest on kostja jätnud kolm lepingujärgset tagasimakset (vähemalt nende põhiosas) tegemata ning hagejal oli

1. augusti
2. a seisuga õigus leping üles öelda. Lepingu ülesütlemise tõttu muutus kogu saadud laenusumma (saadud krediidi) tagastamise kohustus sissenõutavaks.
3. Kostja on
4. veebruaril 2026 ringkonnakohtule esitatud menetlusdokumendis (dlt 224– 229) väitnud, et ta ei saanud 8000 eurot endale, vaid selle raha said kostja nimel tegutsenud kelmid. Kostja arvates ei rikastunud ta seega hagejalt saadud 8000 euro võrra. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa selle esmakordselt apellatsioonimenetluses esitatud väitega asja lahendamisel arvestada. Menetlusosalisel tuleb asjaolud ja tõendid üldjuhul esitada maakohtus eelmenetluse käigus. Pool võib apellatsioonimenetluses uusi asjaolusid esitada erandlikult üksnes TsMS § 652 lg-s 3 sätestatud eeldustel. Ringkonnakohtu hinnangul TsMS § 652 lg-s 3 sätestatud eelduseid praegusel juhul ei esine. Kostjal tulnuks uute asjaolude esitamise lubatavust ka põhjendada (TsMS § 633 lg 5, § 652 lg 4). Kostja ei ole seda teinud. Eelmärgitut ei muuda hageja teadlikkus Politsei- ja Piirivalveameti menetluses olnud hagi aluseks oleva lepinguga seotud kriminaalasjast. Hagimenetlus on võistlev menetlus (TsMS § 5 lg-d 1 ja 2). Hageja on (lõppenud) kriminaalasja menetluse hagiavalduses küll ära märkinud, kuid ei ole tuginenud sellele, et kostja ei ole hagejaga lepingut sõlminud või hagejalt laenu saanud (selle ei tuginenud kuni
5. veebruarini 2026 oma vastuväidetes ka kostja).
6. Kuna ringkonnakohus apellatsioonkaebust ei rahulda, jäävad apellatsiooniastme menetluskulud TsMS § 171 lg 1 alusel kostja (apellatsioonkaebuse esitaja) kanda.
7. Ringkonnakohus määrab TsMS § 174 lg-st 3 lähtudes kindlaks ka apellatsiooniastme menetluskulude rahalise suuruse. Hagejal ei ole apellatsioonimenetluses hüvitatavaid menetluskulusid tekkinud, mida hageja esindaja kinnitab ka
8. jaanuari
9. a avalduses (dtl 220). Seega hüvitatavad menetluskulud puuduvad. 5 (allkirjastatud digitaalselt) 6