TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Haldusasja number 3-23-1900 Otsuse kuupäev 27. juuni 2025 Kohtunik Juhan Siider Haldusasi X-i kaebus Sotsiaalkindlustusameti 21. augu

) § 2 lg 1 kohaselt on puue inimese anatoomilise, füsioloogilise või psüühilise struktuuri või funktsiooni kaotus või kõrvalekalle, mis koostoimes erinevate suhtumuslike ja keskkondlike takistustega tõkestab ühiskonnaelus osalemist teistega võrdsetel alustel.

§ 2

lg 2¹ järgi tuvastatakse 16-aastasel kuni vanaduspensioniealisel inimesele (tööealine inimene) lähtuvalt igapäevastest tegutsemis- ja ühiskonnaelus osalemise piirangutest sügava, raske või keskmise raskusastmega puue.

§ 2

lg 2¹ p-dest 1-3 tulenevalt on sügav puue inimesel, kellel igapäevane tegutsemine või ühiskonnaelus osalemine on täielikult takistatud, raske puue on inimesel, kellel igapäevane tegutsemine või ühiskonnaelus osalemine on piiratud, ja keskmine puue on inimesel, kellel igapäevases tegutsemises või ühiskonnaelus osalemises esineb raskusi. Puude raskusastme määramisel on oluline tegutsemispiirangute esinemise tuvastamine ehk kas isikul esineb terviseseisundist tulenevaid piiranguid, mis takistavad tal igapäevast tegutsemist ja ühiskonnaelus osalemist võrdselt teiste samaealiste inimestega.

§ 2

3 lg 6 näeb ette, et puude raskusastme tuvastamisel võetakse arvesse isiku terviseseisundit, tegevusvõimet, kõrvalabi, juhendamise ja järelevalve vajadust, samuti tehniliste abivahendite kasutamise vajadust, elukeskkonda ning rehabilitatsiooniplaani olemasolu korral selles ettenähtud tegevusi. Määruse nr 18 § 6 lg 1 kohaselt tuvastab SKA tööealise inimese puude raskusastme, võttes arvesse taotluses sisalduvaid andmeid, arstiõppe läbinud isiku arvamuses sama määruse § 4 lg-s 5 nimetatud valdkondade võtmetegevuste sooritamisel esinevate piirangute raskusastmetele antud arvväärtusi ja muid asjasse puutuvaid andmeid. Kui tööealine isik taotleb samal ajal puude raskusastme tuvastamist ning töövõime hindamist, kasutatakse puude raskusastme tuvastamiseks töövõime hindamise käigus koostatud eksperdiarvamust ja Eesti Töötukassa antud töövõime hindamise otsust (

§ 23 lg 7).

Vajaduse korral võib ekspertarst SKA vahendusel nõuda taotleja perearstilt või raviarstidelt puuduvate andmete TIS-i kandmist (

§ 2

³ lg 4) või täpsustada andmeid taotluses nimetatud arstidelt ja muudelt spetsialistidelt (määruse nr 18 § 4 lg 3). Arvamuse andmisel arvestatakse taotleja tegutsemisvõimet parandavate või säilitavate abivahendite kasutamist ja määratud ravi järgimist (määruse nr 18 § 4 lg 2). 11. Puude raskusaste tuvastatakse liikumise, käelise tegevuse, suhtlemise, teadvusel püsimise ja enesehoolduse, õppimise ja tegevuste elluviimise, muutustega kohanemise ja ohu tajumise, inimeste vahelise lävimise ja suhete valdkondades esinevate piirangute alusel. Taotluse lahendamise ajal kehtinud määruse nr 18 § 6 lg 3 kohaselt arvutatakse puude raskusastme tuvastamiseks iga valdkonna kohta, v.a suhtlemise valdkond, võtmetegevuste sooritamisel esinevate piirangute raskusastmete arvväärtuste aritmeetiline keskmine. Suhtlemise valdkonna puhul on määrusega kehtestatud erisus, mille puhul lähtutakse puude raskusastme tuvastamisel vähemalt ühe võtmetegevuse sooritamisel esineva piirangu raskusastmest. Kui vähemalt ühes valdkonnas on piirangu aritmeetiline keskmine või määruse § 4 lg 5 p-s 3 nimetatud valdkonnas on vähemalt ühe võtmetegevuse sooritamisel esineva piirangu raskusastme arvväärtus 2–2,75, esineb isikul raskusi igapäevases tegutsemises või ühiskonnaelus osalemises ja tal tuvastatakse keskmine puude raskusaste. Arvväärtuse 2,763,49 korral on isiku igapäevane tegutsemine või ühiskonnas osalemine piiratud ja tal 4 3-23-1900 tuvastatakse raske puude raskusaste (määruse nr 18 § 6 lg 6 p-d 1-2). Erinev on teadvusel püsimise ja enesehoolduse valdkonnas puude raskusastme määramine. Määruse nr 18 § 6 lg 7 kohaselt peab selles valdkonnas keskmise puude raskusastme tuvastamiseks olema arvväärtus 2,76-3,49 ja raske puude raskusastme tuvastamiseks 3,5-4. Kui piirangud esinevad mitmes valdkonnas, tuvastatakse puude raskusaste selle valdkonna järgi, milles piirangud on suurimad (määrus nr 18 § 6 lg 8). 12. Määruse nr 18 § 4 lg-st 6 lähtuvalt hinnatakse võtmetegevuste sooritamisel esinevate piirangute raskusastmeid vastavalt võtmetegevuste raskusastmete vastavustabelile järgmiste arvväärtustega: 0 – piirangut ei tuvastatud; 1 – kerge piirang: piirang, mis ei takista eriti isiku igapäevaelu või esineb vähem kui 25% ajast; 2 – mõõdukas piirang: piirang, mis takistab sageli isiku igapäevaelu või esineb 25–50% ajast; tegevus on ilmselgelt raskemini teostatav kui ilma pikaajalise tervisekahjustuseta inimesel; 3 – raske piirang: piirang, mis segab oluliselt isiku igapäevaelu, esineb väga sageli või pidevalt; tegevuse sooritamine on peaaegu võimatu, kuid mingil määral siiski teostatav; 4 – täielik piirang: piirang, mis segab ja takistab pidevalt igapäevaelu; tegevust ei ole võimalik sooritada, vastav funktsioon puudub. Eelnevast nähtub, et piirangute raskusastmete erinevus seisneb selles, millises ulatuses piirang isikule mõju osutab ehk kas piirang takistab mõnevõrra, sageli või oluliselt isiku igapäevaelu ning kas tegevus on ilmselgelt raskemini teostatav kui ilma pikaajalise tervisekahjustuseta inimesel või on tegevuse sooritamine hoopis peaaegu võimatu, kuid mingil määral siiski teostatav. Seega oleneb piirangu raskusaste mõju intensiivsusest. 13. Kaebaja hinnangul on vastustaja jõudnud tema terviseandmeid aluseks võttes ekslikele järeldustele puude raskusastme osas, sest varasemalt on kaebajal puue tuvastatud. Sellega seoses peab kohus esmalt vajalikuks selgitada, et kohtu pädevus on eksperdiarvamuse sisulisel hindamisel piiratud. Kohus ei saa sisuliselt kontrollida eksperdiarvamuses esitatud meditsiiniliste hinnangute õigsust. Kohus saab kontrollida, kas eksperdiarvamused vastavad nõuetele ning kas ekspertarst(

1. id)on hinnanud kõiki kehalise ja vaimse võimekuse valdkondades ja võtmetegevustes esinevaid piiranguid, mida isik on oma taotluses kirjeldanud. Kui ekspertarst(
2. id)on meditsiinialastele erialateadmistele tuginevalt asunud kehtestatud korda järgivalt seisukohale, et isikul esinevad kehalise ja vaimse võimekuse valdkondades ja võtmetegevustes teatud intensiivsusega piirangud, siis saab kohus hinnangu ebaõigeks tunnistada üksnes juhul, kui toimikus olevatest andmetest nähtub, et eksperdiarvamuse koostaja ei ole arvesse võtnud kõiki olulisi asjaolusid ning nende asjaolude arvesse võtmise korral oleks võinud eksperdi lõppjäreldus olla teistsugune. Eksperdiarvamuse õigsuses kahtlemiseks võib anda seega põhjust see, kui ekspertarst on jätnud olulised asjaolud tähelepanuta, teinud tuvastatud asjaoludest ilmselgelt meelevaldseid järeldusi või esineb ratsionaalselt põhjendatud kahtlus ekspertarsti erapooletuses (Tallinna Ringkonnakohtu 21. märtsi 2022. a otsus asjas nr 3-21-787, p 14). Samuti tuleb arvestada, et töövõime hindamise ja puude raskusastme tuvastamise menetluses ei piisa üksnes sellest, kui taotleja esitab eksperdiarvamuse kohta üldsõnalise vastuväite. Selleks et haldusorganil tekiks kõrgendatud uurimiskohustus, peab kaebaja vastustajale ära näitama, millise valdkonna või võtmetegevuse puhul on eksperdiarvamuse andja tema hinnangul eksinud (vt Riigikohtu halduskolleegiumi otsus asjas nr 3-17-1110, p 21). 5 3-23-1900 14. Vaidlust ei ole selles, et SKA otsuse aluseks olevas eksperdiarvamuses ja täiendavas eksperdiarvamuses viidatud valdkondade võtmetegevuste arvväärtuste järgi ei ületanud ühegi valdkonna võtmetegevuste sooritamisel esinevate piirangute raskusastmete arvväärtuse aritmeetiline keskmine määruse nr 18 § 6 lg 6 p-s 1 sätestatud määra. Kahe eksperdiarvamuse puhul seisneb erinevus üksnes inimestevahelise lävimise ja suhete valdkonnas, kus võtmetegevuste sooritamisel esinevate piirangute raskusastme arvväärtuste aritmeetiline keskmine oli teise ekspertarsti hinnangul mõnevõrra kõrgem (1 vs 1,5). Kummagi ekspertarsti hinnangu järgi oli inimestevahelise lävimise ja suhete valdkonna võtmetegevuste sooritamisel esinevate piirangute raskusastme arvväärtuste aritmeetiline keskmine alla 2, mis jääb madalamaks lävendist, mille puhul oleks isiku seisund piisav keskmise puude raskusastme tuvastamiseks. Kohus tutvus ekspertarvamustega ning nende tegemisel arvesse võetud kaebaja terviseandmetega ning ei tuvastanud määruse nõuete rikkumist. Mõlemal juhul on ekspertarstid lähtunud asjakohastest TIS andmetest ega ole teinud meelevaldseid järeldusi nendest. Kaebuses ja vastustajale esitatud taotluses märgitud terviseprobleeme on eksperdiarvamustes arvestatud ning hinnatud nendest tulenevate piirangute raskusastet koostoimes teiste TIS andmetega. Iga valdkonna võtmetegevuste ning valdkonna üldhinnangu raames on eksperdiarvamustes märgitud arsti arvamus ning piirangu raskusastme hinnang, samuti on esile toodud järelduse tegemisel arvestatud terviseandmed ning märgitud põhjendused järelduse kohta. Seega vastavad eksperdiarvamused määruse nr 18 § 4 lg-s 8 sätestatud tingimustele. 15. Asjaolu, et kaebajale oli varasema otsusega määratud puude raskusaste ja uue hindamise tulemusena seda ei tuvastatud ei ole määrav. Tegemist on individuaalsete otsustega, mille tegemisel lähtutakse otsuse tegemise ajal tähtsust omavatest aktuaalsetest andmetest, arvestades, et isiku terviseseisund võib ajas muutuda. Tööealise puude raskusastme hindamisel arvestatakse terviseseisundist põhjustatud funktsioonipiirangutega igapäevaeluga toimetulemisel ehk tegutsemisvõimet. Vastustaja on asjakohaselt selgitanud, miks varasemaga võrreldes on inimestevahelise lävimise ja suhete valdkonnas antud arvväärtused väiksemad, mis ei tingi vähemalt keskmist puude raskusastet. Lähtuvalt määruse nr 18 § 4 lg-st 2 tuleb puude raskusastme puhul arvestada ka puude raskusastet taotleva isiku tegutsemisvõimet parandavate või säilitavate abivahendite kasutamist ja määratud ravi järgimist. Seega omab puude raskusastme tuvastamisel mõju ka see, millised on senise ravi tulemused piirangute avaldumisele, mistõttu ei ole põhjendatud kaebaja kriitika selles osas, et arvesse on võetud ka vanglas saadud ravi tulemuslikkust ning põhjendatud sellega osaliselt ka seda, et eelnevaga võrreldes ei ole puude raskusastme tuvastamiseks enam alust. Kaebaja subjektiivne hinnang vangla arstide pädevusele, ravidokumentide täitmisele ning ravi korraldamisele ei ole seejuures tähtis, sest puude raskusastme hindamisel lähtub ekspertarst kajastatud terviseandmetest ega saa neid ise muuta. Ekspertarstid on põhjendatult võtnud arvesse kinnipidamisasutuses viibitud ajal kaebajale osutatud ravi ning nende tulemusi, mis on kajastatud TIS-s. Kaebaja esitatud üldsõnalised vastuväited vanglas osutatud ravi tulemuslikkuse kohta ei muuda ekspertarstide hinnanguid õigusvastasteks. Kaebaja viidatud liigeseprobleeme, prostatiiti, vaimse tervise häireid, kargu kasutamise asjaolusid ja teisi taotluses ja kaebuses viidatud terviseprobleeme on ekspertarstid selgelt arvestanud, sest erinevate valdkondade raames tehtud järelduste juures on viidatud terviseandmetele, sh kohaldatud ravile, mis on aluseks võetud ning need kinnitavad eeltoodud terviseprobleemidega puude raskusastme hindamisel arvestamist. 16. Kaebaja vastuväited ei tingi seega SKA järelduste muutmist asjakohaste valdkondade võtmetegevustes. Kuna üheski valdkonnas ei ole piirangute aritmeetiline keskmine (suhtlemise valdkonnas vähemalt ühe võtmetegevuse sooritamise piirangu raskusastme 6 3-23-1900 arvväärtus) vähemalt vahemikus 2–2,75, siis on SKA jõudnud õigele järeldusele, et puude tuvastamiseks ei ole alust. Kaebaja terviseseisundist tulenevad küll raskused ja piirangud igapäevases tegutsemises ja ühiskonnas osalemises, kuid need ei ole sedavõrd intensiivsed, et täidaksid

§ 2lg 2¹ ja määruse nr 18 § 6 lg-s 6 ja 7 sätestatud kriteeriumid.

17. Eeltoodust tulenevalt jätab kohus X-i kaebuse rahuldamata. Menetluskulud jäävad poolte endi kanda (HKMS § 108 lg 1 ja § 109 lg 1). HKMS § 175 lg 3 alusel asendab kohus avaldatavas kohtulahendis kaebaja nime tähemärgiga. (allkirjastatud digitaalselt) Juhan Siider 7