1-21-3740/16

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht

1. november 2021.a Tallinn Kriminaalasja number 1-21-3740 Kohtukoosseis Orvi Koik, Ivi Kesküla ja Heili Sepp Kriminaalasi J.A süüdistuses KarS § 169 järgi Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu
2. oktoobri 2021.a otsus üldmenetluses Apellatsiooni esitaja Süüdistatava J.A kaitsja Vahur Krinal Prokurör Eve Soostar Süüdistatav J.A , isikukood XXX, EV kodanik, XXX; töökoht: XXX; elukoht: XXX. Varasem karistatus: kehtivaid kriminaalkaristusi ega väärteokaristusi ei ole. Tõkend: ei ole kohaldatud Kaitsja Vahur Krinal Asja läbivaatamise viis Kirjalik menetlus RESOLUTSIOON Jätta Harju Maakohtu
3. oktoobri 2021 otsus kriminaalasjas nr 1-21-3740 muutmata. Kaitsja apellatsioon jätta rahuldamata. Määrata Rüütli Advokaadibüroole makstava riigi õigusabi tasu suuruseks J.A-le apellatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi eest 64,80 eurot (sh käibemaks). Mõista eelmises punktis nimetatud menetluskulu katteks J.A-lt Vabariigi kasuks välja 64,80 eurot. Eesti 1 Makseinfo koos arveldusarve ja viitenumbriga menetluskulude tasumiseks edastatakse eraldi dokumendina. Menetluskulu tuleb tasuda 30 päeva jooksul lahendi jõustumisest. Edasikaebamise kord Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Süüdistataval on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. SÜÜDISTUS:
4. J.A-d süüdistatakse selles, et tema, olles vastavalt Harju Maakohtu 22.09.2010 otsusele tsiviilasjas nr 2-10-15602 kohustatud maksma alates 01.04.2010 igakuiselt elatist tütre X kasuks summas 2500 krooni ning vastavalt 23.10.2014 Harju Maakohtu otsusele tsiviilasjas nr 2-14-56255 alates 01.11.2014 pool Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud kuupalga alammäärast kuni X (sündinud XX.XX.XXXX) täisealiseks saamiseni XX.XX.XXXX, pole seda teinud regulaarselt ja ettenähtud summades alates
5. aasta juulikuust. Täitemenetluses sissenõutav rahasumma moodustas 03.05.2021 seisuga kokku 8142,65 eurot. J.A on töövõimeline, kuid on teadvalt, põhjendamatult ja süstemaatiliselt jätnud täitmata lapse ülalpidamise kohustuse ning ei ole maksnud pikema perioodi jooksul elatist ettenähtud ajal ja ulatuses. Ta ei ole teinud mõistlikke pingutusi oma varalise seisundi parandamiseks määrani, mis võimaldaks tal ülalpidamiskohustust võimalikult suures ulatuses täita. J.A pole otsinud piisava intensiivsusega tööd või muud legaalset sissetulekuallikat ning samuti ei ole ta võtnud ennast arvele Töötukassas. Seega oma tahtliku tegevusega J.A pani toime lapse ülalpidamise kohustuse rikkumise, hoidudes lapsevanemana teadvalt kõrvale lapsele kohtu poolt väljamõistetud igakuise elatisraha maksmisest, mis on KarS § 169 järgi kvalifitseeritav kuritegu. MAAKOHTU OTSUS:
6. Harju Maakohtu
7. oktoobri 2021 kohtuotsusega üldmenetluses tunnistati J.A süüdi KarS § 169 järgi ja mõisteti karistuseks vangistus 7 kuud. Kohaldati KarS § 73 lg 1, 3 sätteid katseajaga 1 aasta 6 kuud. 2.1 Sama otsusega lahendati ka menetluskulude ja asitõenditega seonduv. APELLATSIOON:
8. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni süüdistatava J.A kaitsja Vahur Krinal. Kaitsja taotleb tühistada Harju Maakohtu 08.10.2021 .a otsus täielikult ja teha uus otsus, millega mõista J.A õigeks. 3.1 Kaitsja leiab, et J.A pole toime pannud kuritegu elatusraha maksmisest kõrvalehoidmise teel alates juulist 2017 a. Kaitsja leiab, et tegemist ei saa olla kuriteoga, sest J.A pole tahtlikult elatise maksmisest kõrvale hoidunud. Ta on teadlik oma kohustustest ja püüab oma võimaluste piires alaealist last elatise maksmise kaudu toetada. Arvestada tuleb ka asjaolu, et J.A-l on elatise maksmise kohustus ka teise 2 alaealise lapse Y ees ning teise lapse majanduslik toimetulek ei peaks halvenema teise alaealise lapse nõudmiste arvelt. J.A ei ole teadvalt kõrvalehoidnud elatisraha maksmisest ja on teinud mõistlikke jõupingutusi tasuva töö leidmisel. Samas ongi takistuseks täitemenetlused, mis võtavad ära motivatsiooni töölepinguga töötamiseks. Vaatamata rahalistele raskustele on J.A püüdnud leida võimalusi elatise maksmiseks ning on deklareerinud oma võimekust elatise tasumiseks 100 eurot kuus ning on viimasel ajal ka antud kohustusest kinni pidanud. J.A on elatusraha maksmise kohustust täitnud temale jõukohasel viisil ega ole sellest pahatahtlikult kõrvale hoidnud. KANNATANU SEISUKOHT JA VASTUVÄITED KrMS § 322 lg 3 ALUSEL:
9. Kohtuotsus süüdi tunnistada J.A KarS § 169 järgi ning mõista talle karistuseks vangistus on õige otsusega, sest erinevaid jõupingutusi elatise maksmiseks oli J.A-l aega teha juba mitmed aastad. J.A on terve ja elujõuline mees ning tal ei esine ühtegi puuet, mis takistaks vastu võtmast mistahes tööd, et alustada elatise maksmist ja tasuma ka olemasolevat iga kuuga suurenevat võlga. See, et enne kohut maksab J.A suures vangimineku hirmus näitlikult 100 eurot, ei ole see summa millega last igakuiselt elatada. Kuna J.A ei toeta tütart X ettenähtud korras, siis on karistus õiglane. KRIMINAALKOLLEEGIUMI PÕHJENDUS JA JÄRELDUS:
10. Kohtukolleegium tutvunud toimiku materjalidega, maakohtu otsuse, kaitsja apellatsioonis toodud väidetega ja kannatanu seisukohaga, asub alljärgnevale seisukohale. 5.1 Esitatud apellatsioonis taotleb kaitsja maakohtu poolt käsitletud tõenditest tehtud järelduste ümberhindamist ja süüdistatava J.A õigeksmõistmist temale inkrimineeritud kuriteos. Kohtukolleegium ei nõustu apellatsioonis toodud järeldusega, et kohus on hinnanud tõendeid valesti ja rikkunud KrMS § 61 lg 2 sätestatut. Maakohus on hinnanud kõiki tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse järgi. Asjaolu, et kaitsja ei ole nõus maakohtu poolt tõendite hindamisel tehtud järeldusega ei anna alust tuvastada, et maakohus poleks tõendeid hinnanud. Riigikohus on korduvalt selgitanud, et KrMS § 61 lg 1 ei välista igasugust tõendite omavahelist astmestamist, vaid keelab ühtede tõendite eelistamise teistele aprioorselt, neid kogumis hindamata. Kõigi tõendite hindamine kogumis kohtu siseveendumuse alusel KrMS § 61 lg 2 järgi eeldab aga tõendite kaalumist, nende usaldusväärsuse hindamist ja vastuolu korral otsustamist, millisele tõendile tugineda. See, kas kohus on pidanud mingit tõendit teisega võrreldes eelistatuks aprioorselt või on jõudnud sellele järeldusele tõendeid kogumis hinnates, on tuvastatav kohtuotsuse põhjenduste alusel (Vt RKKKo nr 3-1-1-88-06, 3-1-1-407). Kohtukolleegium ei pea vajalikuks uuesti tõendite analüüsi korrata ja leiab, et maakohus ei ole rikkunud tõendite kogumis hindamise põhimõtet. 5.2 Maakohtu otsusest nähtub üheselt, et kohtule esitatud tõendeid on kohus hinnanud kogumis, hinnanud esitatud tõendite usaldusväärsust ning otsuses toodud sellekohased põhjendused on piisavad. Kohtukolleegium juhib tähelepanu ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsuses nr 3-1-1-17-03 väljendanud seisukohale, mille kohaselt kriminaalmenetluses lasub tõendite esmase hindamise kohustus esimese astme kohtul. Riigikohtu praktikas on ringkonnakohtu tõendite hindamist puudutavate volituste osas asutud 3 seisukohale, et ringkonnakohtul on õigus esimese astme kohtu poolt kriminaalasjas kogutud tõenditele antud hinnangut muuta vaid siis, kui selleks on veenvad põhjused. Lisaks sellele on Riigikohtu kriminaalkolleegium otsuses nr 3-1-1-77-05 märkinud, et kui erinevad kohtud hindavad tõendeid ning nendest tehtavaid järeldusi olulisel määral erinevalt, peab ringkonnakohus lisaks omapoolsele tõendite analüüsile näitama ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis kinnitavad kohtuliku uurimise ühekülgsust või puudulikkust ja mis viivad enda koostoimes või ka eraldivõetult maakohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega. Kohtukolleegium leiab, et nii esitatud apellatsiooni väidete kui maakohtu otsuses sisalduva põhjalike tõendite analüüsi pinnalt (kd 2, tl 27-29) ei ole võimalik leida veenvaid argumente maakohtu otsuse tühistamiseks ja süüdistatava J.A õigeksmõistmiseks temale inkrimineeritud kuriteos. Kohtukolleegium nõustudes maakohtu otsuse põhjenduste ja järeldustega, ei pea neid KrMS § 342 lg 3 p 1 sätestatud õigust kasutades täies mahus vajalikuks korrata, vaid piirdub hinnangu andmisega apellatsioonides esitatud peamistele väidetele.
11. Kaitsja väited ei juhi tähelepanu mitte ühelegi maakohtu õiguslikule või faktilisele seisukohale, mille ümberhindamine apellatsioonimenetluses võiks vajalikuks osutuda. Maakohus on kõiki oma seisukohti põhjendanud, need põhjendused hõlmavad kõiki süüteo koosseisu seisukohast olulisi asjaolusid. Maakohtu põhjendused lapse ülalpidamise kohustuse rikkumise koosseisu tuvastamisel vastavad väljakujunenud kohtupraktikale, mida ringkonnakohus ei pea otstarbekaks revideerima asuda. Seejuures on maakohus põhjendanud nii objektiivset kui ka subjektiivset koosseisu. Seega süü tõendamist puudutav kriitika on täiesti alusetu ning kaitsja toodud argumentide alusel ei ole võimalk asuda maakohtust erinevale seisukohale. Kolleegium asub üksmeelselt seisukohale, et kaitsja apellatsioonis esitatud põhjendustel süüdistatava J.A õigeksmõistmine ei ole võimalik. 6.1 Kolleegiumil tuleb märkida, et maakohus ei ole jätnud kaitsja väited ega versioone tähelepanuta, ning maakohus on ka oma seisukohti põhjendanud (kd 2, tl 28-29). Maakohus on otsuses analüüsinud kõiki kaitsja toodud argumente, sh süüdistatava teisi kohustusi, väidetavaid rahalisi raskusi jms ning vastanud neile ammendavalt ja põhistatult ning ringkonnakohus ei näe siin õiguslikke minetusi. Maakohus on analüüsinud põhjalikult, kas süüdistatav on teinud mõistlikke jõupingutusi oma varalise seisundi parandamiseks määrani, mis võimaldaks tal elatise maksmise kohustust võimalikult suures ulatuses täita, sh kas süüdistatav on teinud mõistlikke pingutusi tasuva töö leidmiseks. Seega on maakohus andnud sellega juba vastuse apellatsioonis toodule. Kaitsja ei ole viidanud apellatsioonis mitte ühelegi tõendile, mis kummutaks maakohtu järeldused. Seejuures jätab kaitsja tähelepanuta, et süüdistatav on keeldunud ametlikult tööle minemast ning tööpakkumisest kuusissetulekuga 800 eurot põhjusel, et see on liiga väike, kuna täitur võtab osa ära ja jätab temale kätte ainult 135 eurot. See ei ole temale elamisväärne summa ning on sellepärast keeldunud tööle minemast. Seega kaitsja seisukoht, et süüdistatav J.A on teinud mõistlikke jõupingutusi tasuva töö leidmisel, on ainetu. Kokkuvõtvalt on maakohus otsuses analüüsinud kõiki kaitsja poolt toodut ning vastanud neile ammendavalt ja põhistatult ning ringkonnakohus nõustub maakohtuga, mistõttu ei pea kolleegium sellel küsimusel pikemalt peatuma.
12. Mõistetud karistust ei ole apellatsioonis vaidlustatud. Maakohus on põhjendanud süüdlastele mõistetavat vangistust kooskõlas KarS § 56 sätestatuga ning ringkonnakohus ei tuvastanud maakohtu poolt materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist, mis annaks aluse otsuse tühistamiseks ning süüdlasele uue karistuse mõistmiseks. Apellatsioonis ei ole KarS § 73 4 sätete kohaldamise osas mingeid argumente esitatud, kuid ringkonnakohus peab vajalikus märkida, et ka KarS § 73 sätte kohaldamise osas kolleegium rikkumisi ei tuvastanud.
13. Viimasena peatub kolleegium apellatsioonimenetluse kuludel. KrMS § 175 lg 1 p 4 kohaselt on määratud kaitsjale määratud tasu menetluskulu. Apellatsioonimenetluse kulu on J.A-le apellatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi kulu. J.A kaitsja Vahur Krinal esitas taotluse, mille kohaselt kulus tal kohtuotsuse analüüsiks ja apellatsiooni koostamiseks 60 minutit. Seega on apellatsioonimenetluse kulud 54 eurot, millele lisandub käibemaks 10,80 eurot, kokku summas 64,80 eurot. Kaitsja taotlus apellatsioonimenetluses tehtud toimingute eest tasu hüvitamiseks on seega põhjendatud ning kuulub rahuldamisele koos käibemaksuga kokku summas 64,80 eurot. Rüütli Advokaadibüroo kasuks tuleb välja mõista riigieelarvest eraldatud vahendite arvelt 64,80 eurot. KrMS § 185 lg 2 sätestab, et kui apellatsioonimenetluses tehakse KrMS § 337 lõike 1 punktis 1 nimetatud lahend, jäävad menetluskulud selle isiku kanda, kelle huvides on apellatsioon esitatud. Kuna kohtukolleegium jätab apelleeritud kohtuotsuse J.A suhtes muutmata ning kaitsja apellatsioon oli esitatud süüdistatava huvides, siis jäävad menetluskulud süüdistatava kanda.
14. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p 1; § 342 lg 3 p 1 jätab kolleegium Harju Maakohtu
15. oktoobri 2021.a otsuse muutmata ja esitatud apellatsiooni rahuldamata. /allkirjastatud digitaalselt/ 5