KOHTUMÄÄRUS Kohus Määruse kuupäev Kohtuasja number Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Määruskaebuse esitaja Teised määruskaebemenetluse pooled Asja läbivaatamise viis Tartu Ringkonnakohus

§ 203

lg 1 järgi ja karistuseks mõisteti talle 2 aastat 6 kuud vangistust; samuti tunnistati ta süüdi

§ 209

lg 2 p 1, § 344 lg 1, § 345 lg 1 ja § 349 järgi ning

§ 63

lg 1 alusel mõisteti talle

§ 209

lg 2 p 1 järgi vangistus 3 aastat.

§ 64

lg-t 1 kohaldades mõisteti C.D-le liitkaristuseks 4 aastat 6 kuud vangistust, millest

§ 68lg 1 alusel eelvangistuse mahaarvamisel jäi kanda 4 aastat 5 kuud 28 päeva.

C.D karistusaeg algas

1. oktoobril 2016 ja lõpeb
2. aprillil
5. veebruaril 2019 saatis Tallinna Vangla kohtule materjalid C.D tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamise otsustamiseks. Vangla ega prokuratuur ei toeta C.D ennetähtaegset vabastamist.
6. Viru Maakohus jättis
7. märtsi
8. a määrusega C.D karistuse kandmiselt vabastamata.
9. Maakohus hindas C.D käitumise vangistuses heaks, sest tal puuduvad kehtivad distsiplinaarkaristused. Hõivetegevustes kinnipeetav osalenud ei ole, kuid seda ei saa talle ette heita, kuna tema kohta tehtud süüdimõistev kohtuotsus jõustus alles
10. detsembril
11. Ka C.D vabanemisjärgsed elutingimused on head. Tal on kindel elukoht emale kuuluvas korteris, teda toetavad lähedased ja talle on garanteeritud töökoht. Samas tuleb tõdeda, et eelnevalt nimetatud hüved olid kinnipeetaval olemas ka varem, kuid need ei hoidnud teda kuritegusid toime panemast. Seega head elutingimused ei maanda süüdimõistetust lähtuvat riski. Kuna C.D on sooritanud varavastaseid kuritegusid majanduslike probleemide tõttu, siis võivad uute kuritegude toimepanemist soodustada äärmiselt suured võlanõuded (tasumata 18 638 eurot 12 senti). Ka ei ole C.D kinnipidamisasutuses esimest korda ning ajal, mil vangla edastas kohtule kinnipeetava materjalid, oli tal kolm kehtivat kriminaalkaristust. Praegu kehtib vaid üks karistus. Hetkel kantava vangistuse tinginud kuriteod (võõra asja rikkumine või hävitamine, kuus kelmuse episoodi, tähtsa isikliku dokumendi kuritarvitamine, dokumendi võltsimine, võltsitud dokumendi kasutamine) pani süüdimõistetu toime suhteliselt lühikese ajavahemiku jooksul ning tema tekitatud kahju ei olnud väike. Kusjuures uue kuriteo sooritamist ei takistanud tema suhtes kriminaalmenetluse alustamine, mis viitab sellele, et C.D-l on kujunenud välja kuritegelikud käitumismustrid. Kohtule esitatud materjalidest ei nähtu, et C.D käitumises ja suhtumises oleksid toimunud olulised positiivsed arengud. Kinnipeetav tunnistab, et on kuritegusid toime pannud alkoholijoobes, kuid ise ta alkoholi tarvitamise harjumust probleemiks ei pea. Varem on C.D alkoholiprobleemiga tegelenud (läbis varasemas vangistuses sõltuvusrehabilitatsiooni programmi „Eluviisitreening“), kuid see ei hoidnud teda alkoholijoobes uut kuritegu toime panemast. Kinnipeetav ei ole seni suutnud leida lahendust, et hoiduda kuritegelikust käitumisest ning ta otsib kohati toimepandud kuritegudele õigustusi. Arvestades

§ 76

lg-s 4 toodud asjaolusid kogumis, ei ole võimalik asuda seisukohale, et C.D karistuse eesmärk on täidetud juba rohkem kui kaks aastat enne karistusaja lõppu. Ka on äärmiselt oluline, et kinnipeetav läbiks rehabiliteerivaid ja uue kuriteo riske maandavaid tegevusi. MÄÄRUSKAEBEMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

1. Maakohtu määruse peale esitas määruskaebuse C.D. Ta palub kohtumääruse tühistada ja teda tingimisi enne tähtaega vanglast vabastada.
2. C.D märgib etteheitvalt, et maakohus on tema osas uue kuriteo toimepanemise ohuprognoosi tegemisel lähtunud üksnes kuriteo raskusest ja temal lasuvast suurest võlanõudest. Kohus ei arvestanud üldse tema käitumisega karistuse kandmise ajal ega võimalustega, mis kaasnevad temale ennetähtaegse vanglast vabanemise korral. Selline toimimisviis on vastuolus

§ 76lg-s 4 sätestatuga ja Riigikohtu praktikaga.

Riigikohus rõhutab üheselt, et kuriteo raskus, mille eest süüdimõistetu karistust kannab, ei ole argument, millele saaks rajada ennetähtaegselt vangistusest vabastamise osas tehtavat otsusustust. Vangistusest tingimisi enne tähtaega vabastamise sisuline eeldus on isiku edasine õiguskuulekas käitumine, mille olemasolu saab

§ 76

lg 4 kohaselt hinnata esmajoones selle kaudu, kuidas ta ennast karistuse kandmise ajal on ülal pidanud. Maakohus on määruses välja toonud, et tema käitumist võib karistus kandmise ajal hinnata heaks, sest tal puuduvad kehtivad distsiplinaarkaristused. See, et ta ei ole saanud osaleda sotsiaalprogrammides, oli tingitud kohtupidamise venimisest ja süüdimõistva otsuse jõustumisest alles

1. detsembril
2. Igasuguseid rehabiliteerivaid ja uue kuriteo riske maandavaid tegevusi ning programme on tal võimalik aga läbida ka vabaduses, kus kriminaalhooldusametnik saab tema käitumist ja käimisi kontrollida. Ta on nõus järgima kriminaalhooldusametniku määratavaid kasvõi kõige rangemaid reegleid, alluma elektroonilisele valvele ning osalema igasugustes sotsiaalprogrammides ja tegevustes. C.D toonitab, et tal on vabaduses seaduskuulekaks elus kõik olemas. Tal on kindel eluja töökoht ning esimestel kuudel toetab teda perekond. Ta saaks hakata elatist teenima ausal teel ja hüvitada kuritegudega põhjustatud kahjusid. Ta ei ole kindel, et kahe aasta pärast vabanemisel talle seda töökohta ikka veel võimaldataks. Maakohus, väites, et ta on oma kuritegudega tekitanud märkimisväärset kahju, jätabki märkamata, et tal on reaalne 2

§ 76

lg 4 annab süüdimõistetu vangistusest tingimisi ennetähtaegse vabastamise eelduste hindamisel kohtule ulatusliku otsustusruumi. Kõrgema astme kohus on õigustatud edasikaebemenetluses kohtu kaalutlusõigusesse sekkuma, kui

§ 76

lg 4 kohaldamisel tehtud kaalutlusvea tagajärjeks on selge materiaal- või menetlusõiguse rikkumine, mille tõttu võis isik jääda ebaõigesti karistuse kandmiselt tingimisi enne tähtaega vabastamata. (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

1. aprilli
2. a määrus asjas nr 3-1-1-12-17, p 16) Ringkonnakohus leiab, et maakohus ei teinud kaalutlusviga C.D ennetähtaegse vabastamise sisuliste eelduste hindamisel. Määruskaebuse väited kolleegiumi vastupidises ei veena.
3. C.D leiab, et maakohus tegi tema osas negatiivse tulevikuprognoosi peamiselt lähtudes kuriteo raskusest ja asjaolust, et tal on tasuda suur võlg. Süüdimõistetu selline arusaam ei ole õige. Kohtumäärusest nähtub üheselt, et kohus on uue kuriteo sooritamise tõenäosust jaatanud eelkõige C.D varasemat elukulgu, sh toimepandud mitmeid kuritegusid arvestades. Kuritegude raskust määruses mainitud ei ole. Kohustust tasuda ulatuslikke rahalisi kohustusi küll nimetati, kuid kindlasti ei olnud tegemist olulise kaalukeelega süüdimõistetu jaoks negatiivse otsustuse tegemisel.
4. Õige ning

§ 76

lg 4 mõttega ja kohtupraktikaga kooskõlas ei ole ka C.D määruskaebusest selguv seisukoht, et ennetähtaegse vabastamise küsimuse arutamisel on tähendus üksnes süüdimõistetu vangistusaegsel käitumisel ja vabanemisjärgsetel elutingimustel ning et isiku varasemat elukäiku ja karistamisi arvestada ei tohiks. 10. Kriteeriumid, millest kohus peab süüdimõistetu vabastamise või vabastamata jätmise vahel valides lähtuma, sätestab viidatud

§ 76lg 4.

See norm näeb ette, et tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamise otsustamisel arvestab kohus kuriteo toimepanemise asjaolusid, süüdlase isikut, varasemat elukäiku ning käitumist karistuse kandmise ajal, samuti tema elutingimusi ja neid tagajärgi, mida võib süüdlasele kaasa tuua tingimisi enne tähtaega karistustest vabastamine. Ehk siis osutatud säte näeb ette selles kirjeldatud eelduste kogumis arvestamise kohustuse, mitte ühe asjaolu juba eelduslikult teisele eelistamise. Samuti on Riigikohus määruses asjas nr 3-1-1-12-17 p-s 21 toonitanud

§ 76

lg-s 4 nimetatud asjaolude kogumis arvestamise nõuet, märkides järgmist: „Kohtupraktikas omaksvõetud seisukoha järgi on vangistusest tingimisi ennetähtaegse vabastamise peamine sisuline eeldus prognoos, et isik käitub edaspidi õiguskuulekalt.

§ 76

lg 4 kohaselt on kõnealuse prognoosi aluseks hinnang sellele, kuidas isik ennast karistuse kandmise ajal on ülal pidanud ja kas ta on täitnud individuaalses täitmiskavas ettenähtud eesmärgid. Süüdlase resotsialiseerumise võimalusi tuleb seejärel hinnata veel isiku elutingimuste ja ennetähtaegse vabastamisega kaasneda võivate tagajärgede kaudu. Kuna

§ 76

lg-s 4 kirjeldatud asjaolusid peab vaagima kogumis, on kohus õigustatud tõdema, et süüdimõistetut ei saa siiski vabastada põhjusel, et kuriteo toimepanemise asjaoludest või isiku varasemast elukäigust lähtuv ohuprognoos annab küllaldase põhjuse arvata, et ta 3

§ 203lg 1 järgi) sooritatud joobeseisundis.

Kusjuures tähele tuleb panna, et viimase vangistuse ajal läbis ta sõltuvusrehabilitatsiooni programmi „Eluviisitreening“, ehk siis selles rehabilitatsiooniprogrammis omandatut C.D oma käitumises ei rakendanud. Kinnipeetav toonitab määruskaebuses ise, et vajalikes programmides ja tegevustes saab ta osa võtta ka vabaduses, samuti rõhutab ta vastavat valmisolekut ja soovi. Kolleegium möönab, et

§ 75

lg 2 p 8 ja lg 4 annavad võimaluse kohustada süüdimõistetut osalema sotsiaalprogrammides, samuti tema nõusolekul teisteski tegevustes. Selline võimalus ei asenda aga kindlasti vangla pakutavaid sotsiaalprogramme ning väljavaateid vangistuses õppetegevuseks ning tööharjumuse arendamiseks.

1. Eeltoodud asjaoludel ei saa C.D korrakohasele käitumisele vanglas ja tema võimalustele vabaduses kuidagi omistada suuremat ja tähendusrikkamat kaalu kui tema varasema elukäigu ja karistamiste kohta käivatele andmetele, kuivõrd viimased viitavad selgelt ohule, et süüdimõistetu võib toime panna uue kuriteo. Süüdimõistetu peab jääma karistust kandma vangistusse. Taolise otsustuse tegemist ei mõjuta asjaolu, et vangla C.D ennetähtaegset vabastamist ei toeta. Kohtud vangla (ega prokuratuuri) seisukohaga seotud ei ole (v.a üldise põhjendamiskohustuse kaudu). Praegusel juhul tuleb aga vangla seisukohaga nõustuda.
2. Eeltoodud põhjustel ja juhindudes KrMS § 390 lg-st 1 ning § 337 lg 1 p-st 1, jätab Tartu Ringkonnakohus Viru Maakohtu
3. märtsi
4. a määruse muutmata ning C.D määruskaebuse rahuldamata. /allkiri/ /allkiri/ /allkiri/ Juhan Sarv Aarne Sarjas Tiit Lõhmus 4