Obsah (14)

§ 185§ 180§ 183§ 339§ 66§ 306§ 337§ 338§ 81§ 61§ 7§ 224§ 38§ 181

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 16. september 2019, Tallinn Kriminaalasja number 1-18-8374 Kohtukoosseis Ivi Kesküla, Orvi Koik ja Urmas Rein

§ 185

lg 2 alusel jätta O.H valitud kaitsja menetluskulude hüvitamise taotlus rahuldamata. Edasikaebamise kord Kohtuotsust on võimalik vaidlustada kassatsiooni korras Riigikohtus 30 päeva jooksul. Süüdistataval on kassatsiooni esitamise õigus advokaadist kaitsja vahendusel. SÜÜDISTUS:

1. T.P ’it süüdistatakse selles, et tema 08.10.2016 kella 05.00 ajal viibides aadressil XXX, Tallinn asuvas ööklubis Y, lõi ühe korra rusikaga CC-le näo piirkonda, vastu vasakut silma, põhjustades kannatanule füüsilist valu ja tervisekahjustusi – vastavalt kohtuarstlikule ekspertiisiaktile nr 17E-PõI0098 vasaku silma trauma: silmakoopa keskmise seina murru koos silmamuna läbistava vigastusega, põrutushaava silma ülalaul ja nahaalused verevalumid ning turse silma laugudel. CC-l esinev tervisekahjustus põhjustab pikaajalise tervisehäire kestusega üle nelja kuu. Seega pani T.P toime tervisekahjustuse tekitamise, millega on põhjustatud tervisehäire, mis kestab vähemalt neli kuud, s.o KarS § 118 lg 1 p 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo.
2. O.H ’t süüdistatakse selles, et tema 08.10.2016 kella 05.00 ajal viibides aadressil XXX, Tallinn asuvas ööklubis Y, lõi korduvalt VV rusikatega vastu pead, millega tekitas VVle füüsilist valu ja kriimustusi. Seega pani O.H toime teise inimese tervise kahjustamise ja valu tekitava kehalise väärkohtlemise, s.o KarS § 121 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo. HARJU MAAKOHTU OTSUS:
3. Maakohus tunnistas T.P süüdi KarS § 118 lg 1 p 2 järgi ning mõistis karistuseks 4 (neli) aastat vangistust. Kohaldas KarS § 73 sätteid ja jättis vangistuse täielikult täitmisele pööramata, kui T.P 4 (nelja) aastase katseaja kestel ei pane toime uut tahtlikku kuritegu. KarS § 78 p 1 alusel luges katseaja kulgemise alguseks kohtuotsuse kuulutamise päeva.
4. Maakohus tunnistas O.H süüdi KarS § 121 lg 1 järgi ning mõistis karistuseks rahalise karistuse 50 päevamäära, mis lähtudes keskmisest päevamääras 31,20 eurot, on 1560 eurot. Kohaldas KarS § 73 sätteid ja jättis karistuse täielikult täitmisele pööramata, kui O.H 18 (kaheksateist) kuulise katseaja kestel ei pane toime uut tahtlikku kuritegu. KarS § 78 p 1 alusel luges katseaja kulgemise alguseks kohtuotsuse kuulutamise päeva.
5. Rahuldas osaliselt kannatanu CC tsiviilhagi. Mõistis T.P-lt välja hüvitise õigusvastaselt tekitatud kahju katteks kokku summas 3 833,18 eurot, s.h. varalise kahju 833,18 eurot ja mittevaralise kahju 3 000 (kolm tuhat) euro. 6.

§ 180

lg 1 alusel mõistis menetluskulud riigieelarve tuludesse: 2 T.P-lt kogusummas 1 434 (üks tuhat nelisada kolmkümmend neli) eurot, s.h. ekspertiisi tegemise kulu 84 eurot ja süüdimõistva kohtuotsusega kaasnev sundraha 1 350 eurot. O.H-lt 810 (kaheksasada kümme) eurot, s.o. süüdimõistva kohtuotsusega kaasnev sundraha.

§ 180

lg 3 alusel kohus määrab, et menetluskulusid on võimalik tasuda vabatahtlikult 10 kuu jooksul. Kannatanu VV-le

§ 183alusel hüvitatud menetluskulud summas 487,04 eurot jättis riigi kanda.

APELLATSIOONID 7. T.P kaitsja leiab, et kohus rikkus kriminaalmenetlusõigust, mistõttu kuulub vaidlustatud kohtuotsus tühistamisele ning süüdistatav õigeksmõistmisele. Kaitsja arvates maakohus on vaidlustatud otsuse tegemisel eksinud otsuse põhjendamise kohustuse vastu ning see on käesoleval juhul käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena

§ 339lg 2 järgi.

Otsuse põhjendamise kohustust on rikutud esmalt sellega, et maakohtu järelduste kujunemine ei ole kohati jälgitav, sest maakohtu otsuses pelgalt refereeritakse tõendeid ja siis tehakse järeldus. Tõendite analüüs kriminaalasja arutamisel maakohtus on olnud ühekülgne. Maakohus on tõendeid hinnanud neile juba ette kindlaksmääratud tähendust andes, mis läheb vastuollu

§-s 61 sätestatud põhimõtetega. 7.

1. Puudub vaidlus selles, et kannatanud viibisid 08.10.2016 kella 05.00 ajal Tallinnas asuvas ööklubis Y, kus toimus 2 konflikti (üks CC-ga ja teine VV-ga), ei ole vaidlust ka selles, et samal ajal viibisid ööklubis Y süüdistatavad T.P ja O.H . Kaitsja rõhutab, et kriminaaltoimikust on selgelt näha, et ükski tunnistaja, kes oli kohtuliku uurimise käigus ristküsitletud ei ole näinud kes ja kuidas lõi kannatanu CC. Kohus refereerib tunnistajate ütluseid, kuid kaebajale jäi arusaamatuks kohtu käsitlus vastava tõendi seondumisest teiste tõenditega, samuti jäi arusaamatuks kohtu hinnang selle kohta, kuidas ja mida vastav isikuline tõend T.P-le esitatud süüdistusest tõendab. Ka kannatanud CC ja VV samuti ei osanud toimunust selgitusi anda ei samal päeval ega hilisemal ülekuulamisel politseis. Mõlemad kannatanud kinnitasid kohtus, et peale kohtueelse menetluse lõpuleviimist said nemad kriminaaltoimikuga tutvuda. Samuti selgus, et peale toimikuga tutvumist toimus veel üks ülekuulamine. Kaitsja leiab, et käesoleval juhul on ilmselge, et kannatanud rääkisid kohtus just seda, mida nemad said kriminaaltoimikust teada, mitte aga seda, mida nemad nägid 08.10.2016 ja mäletasid sündmusest. Ei ole eluliselt usutav, et inimene, kes väidab paar päeva peale sündmust 2016 aastal, et ta ei mäleta mitte midagi, meenutaks toimunut alles 2019 aastal ja kohtuistungil neid sündmusi paremini mäletaks. Käesoleval juhul ei saanud kohus kannatanute ütlused usaldusväärseteks pidada. Käesoleval juhul pidi kohus hindama, kas isik on võimeline eristama, mida ta koges ise ja millest sai teadlikuks prokuratuuris toimikuga tutvumisel ja asja menetleva prokuröriga suhtlemisel. Kaitsja leiab, et kohus neid asjaolusid analüüsinud ei ole, mis võis viia ebaseadusliku kohtuotsuse tegemiseni. 7.
2. Politseiametnikust tunnistaja HH, kes oli käesolevas kriminaalasjas menetleja oli prokuröri taotlusel kohtus tunnistajana ütlusi andnud. Kaitsjad vaidlesid sellele vastu. Kaitsja avab

§ 66

lg-le 2 sisu ja märgib, et antud asjas kohus lubas tunnistajal vabalt rääkida tõendamiseseme asjaolude kohta, millega rikkus kohus

§ 66lg-st 2 tulenevat keeldu.

Kaitsja leiab, et HHle tunnistaja staatuse omistamine oli algusest peale meelevaldne ning ebaseaduslik. Eelpool mainitud rikkumisele järgnes veel üks rikkumine, nimelt, lubas kohus tunnistajale kohtuliku 3 uurimise käigus demonstreerida ja vabas vormis kommenteerida kohtus uuritud videosalvestise. Antud videosalvestisel oli kohtuotsuse tegemisel oluline roll.. Sellised tunnistaja kommentaarid mõjusid kohtu siseveendumust ning leidsid aset juba peale seda, kui tunnistaja ristküsitlus oli lõppenud. Kaitsja rõhutab, et

§-s 287, 288 on ettenähtud tunnistaja ristküsitluse kord, mille järgimist ei ole kohus kohtuliku uurimise käigus taganud. 7.3. Kaitsja on seisukohal, et videosalvestis, millega kohus põhjendab süüdimõistvat kohtuotsust ei tõenda seda, et just T.P oli see, kes lõi CC ja tekitas talle raske tervisekahjustuse. Vastupidi salvestisel on näha, et konflikti toimumise hetkel asub T.P sündmuskohast eemal ja turvatöötajad, kes nägid toimunut pidasid teise isiku kinni. T.P-d kinnipeetud ei ole. Arvestades eeltoodut, leiab kaitsja, et tegemist on kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega

§ 339lg 2 järgi.

Otsuse põhjendamise kohustust on rikutud esmalt sellega, et maakohtu järelduste kujunemine tõendi usaldusväärsuse osas ei ole jälgitav ja vastuoluline. Samuti on maakohus tõendeid hinnanud ühekülgselt. 7.4. Kaitsja oli esimese astme kohtus seisukohal, et T.P-d tuleb õigeks mõista, kuna ta ei ole kuritegu toime pannud. Sama seisukoht on väljendatud ka apellatsioonis. Kui aga maakohus leidis, et T.P pani toime kuritegu, ka oli KarS § 118 lg 1 p 2 järgi, siis pidi kohus kontrollima, kas kvalifikatsioon on õige. Kannatanut tabas üks löök, tal olid prillid ees, kas tahtlus oli suunatud just raske tervisekahjustuse tekitamisele.

§ 306

lg 1 p3 kohaselt pidi kohus hindama kas tegu on kuritegu ning millise paragrahvi, lõike ja punkti järgi karistusseadustikus tuleb see kvalifitseerida. See nõue jäi ka täitmata. 7.5. Eelpooltoodust lähtuvalt ja tuginedes

§ 337

lg 1 p 4, § 338 p 3, § 339 lg 2 kaitsja palub tühistada Harju Maakohtu otsus täies ulatuses ja mõista T.P õigeks. 8. O.H kaitsja palub tühistada Harju Maakohtu 10.04.2019.a. kohtuotsus O.H süüditunnistamises KarS § 121 lg 1 alusel kriminaalasjas nr 1-18-8374 täies ulatuses. Teha uus kohtuotsus, millega mõista O.H süüdistuses KarS § 121 lg 1 järgi õigeks. Alternatiivselt – tühistada kriminaalasjas nr 1-18-8374 tehtud maakohtu otsus täies ulatuses ja saata kriminaalasi maakohtule uueks arutamiseks. Jätta süüdistatava menetluskulud riigi kanda. Apellant vaidlustab maakohtu otsuse ulatuses, millega O.H mõisteti süüdi KarS § 121 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises, leides et maakohus on sellist otsust tehes ebaõigesti kohaldanud materiaalõigust (

§ 338

p 2) ning oluliselt rikkunud menetlusõigust (

§ 338p 3).

8.1. Rikkumised tõendite vastuvõtmisel ja kogumisel. Kaitsja hinnangul oleks maakohus pidanud keelduma politseitöötaja HH kohtuistungil ülekuulamisest (vt.kaitsjate taotlused kohtus vastavalt

§ 66lg 2).

Vastavalt

§-le 2861 lg-le 1 võtab kohus vastu ainult sellise tõendi ja korraldab selliste tõendite kogumise, millel on kriminaalasjas tähtsust. Kaitsja hinnangul ei oleks antud asjas HH saanud ühelgi juhul anda tõendamiseseme seisukohast tähtsust omavate asjaolude kohta ütlusi sel lihtsalt põhjusel, et HH ei viibinud väidetavate süütegude toimepanemise juures – ta ei saanud süüteo tehiolusid vahetult tajuda. Samuti puudus käesolevas asjas mistahes alus nimetatud isiku ülekuulamiseks mõne menetlustoimingu täpse käigu kohta. See, et 08.10.2016 sündmuste kohta oli algatatud 2 kriminaalasja jms, milles HH ütlused kohtuotsuse kohaselt seisnesid, ei omanud asja õiglase 4 lahendamise koha pealt vähimatki tähtsust. Võib koguni öelda, et selline tõend on täiesti sobimatu. Samuti ei ole õige maakohtu seisukoht, et politseiametnikust tunnistaja HH (ühtlasi asja kohtueelne menetleja) andis ütlusi vaid menetluse käigu kohta. H kohtus antud ütlustest nähtub selgelt, et ta teeb juba järeldusi väidetavate süüdlaste isikute kohta, mis on aga lubamatu (õiguslikult tähendust omavaid järeldusi võib teha vaid kohus). Kaitsja hinnangul tehti kohtueelses menetluses ka oluline viga, kui O.H kui potentsiaalse kahtlustatava esialgselt äratundmiseks esitamisel ei tehtud seda koos vähemalt kahe temaga sarnase isikuga (

§ 81

).Ilmselgelt näidati kannatanule vähemalt 8-9 fotot ja anti temale seejuures selgitusi politseitöötaja poolt. Kaitsja hinnangul ei saa seetõttu tõsikindlalt väita, et pea poolteist aastat pärast sündmuse toimumist paranes kannatanu mälu nii oluliselt et VV (kes tema esmase ütluse järgi lööjat ei näinudki) tundis O.H ära isiku, kes teda süüdistuste kohaselt lõi. Tegemist on ka täieliku loogikapuudusega kohtuotsuses –nimelt ei saa ära tunda asja või isikut, mida (või keda) äratundja pole näinud (täpsemalt allpool). 8.2. Rikkumised tõendite usaldusväärsuse hindamisel. Kaitsja esitab VV poolt kohtueelsel uurimisel antud ütluste sisu teda löönud isiku ja asjaolude osas ja märgib, et kohtumenetluses (s.o pea poolteist aastat pärast sündmuse asetleidmist) muutusid VV ütlused selle kohta, kes teda lõi, diametraalselt. Kohtumenetluses väitis VV, et ründajaks oli O.H ja vähemalt allakirjutanule ei jää mingit kahtlust selles, et nende ütluste kujundamise allikaks oli HH. O.H on kannatanu VV löömist kategooriliselt eitanud. Kaitsja leiab, et VV kohtus antud ütlusi ei saanud mingil juhul usaldusväärseks pidada ja sellest tulenevalt neile ütlustele rajanevalt ka süüdimõistvat otsust teha. O.H ütluste ebausaldusväärseks lugemiseks puudus kohtul aga mistahes alus. Asjaolu, et A.Borotko ei tunnista end süüdi ja on kogu menetluse ajal kinnitanud enda süütust, pole vastuolu videomaterjaliga, kuigi see kohtule ei meeldinud. Antud juhul on selge näide täielikust vastuolust isikulise tõendiallika ütlustes. Kannatanu VV tunnistas kohtueelses menetluses üheselt, et tema ei näinud üldse, kes teda lõi. Kohtumenetluses andis ta selles osas aga diametraalselt vastuolulise ütluse. Seega puudub igasugune alus VV ütluste ebausaldusväärsuses kahelda, vähemalt osas, milles ta tuvastab teda löönud isikut. Kohtuotsuse rajamine isiku nendele ütluste osadele, milles ilmnevad diametraalsed vastuolud, on käsitletav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena

§ 339lg 2 mõttes.

Selliselt toimides andis maakohus ühele tõendile ette ka kindlaksmääratud jõu, mis on tulenevalt

§ 61

lg-st 1 keelatud ning kujutab endast eraldi võetuna samuti kriminaalmenetlusõiguse olulist rikkumist

§ 339lg 2 mõttes.

O.H ütluste ebausaldusväärseks tunnistamisel on maakohus aga toiminud täielikult meelevaldselt. Esiteks puuduvad mistahes legitiimsed alused et kahelda O.H ütluste usaldusväärsuses. Asjas pole esitatud ega uuritud ühtegi tõendit, mis vähemalt viitaks vastuolule O.H ristküsitlusel antud ütlustele ja kohtueelses menetluses antud ütlustele, võimalikele puudujääkidele võimes tajuda adekvaatselt tema ümber toimuvat ja tema poolt tehtavat, jne. Isegi siis, kui O.H jutt ei klapi üks-ühele turvakaamerate salvestisest nähtuvaga (väga suures osas aga klapib), ei ole see oluline. Nagu ülal märgitud, ei oma tõendite riimuvus nende usaldusväärsuse hindamisel erilist tähendust. Tuleb lisada, et isikuallikalise tõendi puhul ei saagi eeldada, et see kajastab sündmusi 100%-protsendilise täpsusega. Oluline 5 on, et täpselt kajastatakse tõendamiseseme seisukohast tähtsust omavat asjaolu – antud juhul siis eeskätt seda, kas O.H lõi või ei löönud VV. Meelevaldne on ka maakohtu arvamus, et O.H ütlused tuleb ebausaldusväärseks lugeda ka sellest tulenevalt, et need on kantud soovist vabaneda vastutusest (prokuröri poolt temale pakutud oportuniteet oleks ta juba ammu enne kohut jätnud sellest asjast kõrvale ja elimineerinud vastutuse võimaluse). Kaitsja märgib, et kui maakohtu selline arvamust saab üldse tõsiseltvõetav olla, saaks igas menetluses iga süüdistatava puhul tema ütlused tuginevalt väitele, et „need on kantud soovist vastutusest vabaneda“, ebausaldusväärseks lugeda. Ilmselgelt on selline seisukoht meelevaldne. Usaldusväärse tõendi – s.o O.H ütluse – ebausaldusväärseks tunnistamisel rikkus maakohus kahtlemata oluliselt menetlusõigust

§ 339lg 2 mõttes.

8.3. Rikkumised kohtuotsuse põhjendamisel. Kohtuotsus ei ole seaduslik ega põhjendatud. Samuti ei ole otsus rajatud ühelegi kohtuliku uurimise esemeks olnud tõendile (sest mitte ühestki tõendist ei ole võimalik järeldada, seda ka mitte ülimalt kaudselt, et O.H pani temale etteheidetava kuriteo toime), vaid kohtu enda oletustele. Kaitsja hinnangul võib möönda, et O.H viibis süüdistuses märgitud kohas, süüdistuses märgitud ajal. Möönda võib ka seda, et O.H oli videokaamerate salvestistelt nähtuv pikemat kasvu tumedas pikkade varrukatega särgis/kampsunis meesterahvas, kes viibis kannatanutega ühes suitsuruumis ning lahkus suitsuruumist ka koos nende isikutega. Küll aga ei saa nõustuda kohtu seisukohaga sellest, et VV rünnanud isikuks oli just O.H . Nõustuda ei saa sellegagi, kuidas kohus sellise järelduseni jõudis. Esiteks tuleb käesolevas menetluses rõhutada seda, et turvakaamerate salvestisest ei ole tegelikkuses näha väidetava kuriteo toimepanemise kohta – s.o koridori, mis jääb nn vaheukse ja suitsuruumist tulevate treppide vahele. Ka ei ole keegi, sh kannatanu VV näinud, kes teda lõi (kuivõrd tema vastupidised kohtumenetluses antud ütlused on ebausaldusväärset, ei või nendega arvestada). Seega ei ole võimalik süüdlase isikut kindlaks teha. Teiseks, kaitsjale arusaadavalt leiab kohus, et O.H motiiviks VV rünnata oli tema valesti mõistetud soov oma sõpra (s.o T.P-d ) aidata või soov kätte maksta VV-le, kes tema sõpra CC-st eemale lükkas (kui T.P oli CC väidetavalt rünnanud). Võib-olla tundis O.H ennast solvatuna ka sellest, et CC T.P-le keskmist sõrme näitas. Kaitsja hinnangul kujutavad kohtu sellised väited oletuste kuhja, millel pole mitte mingisugust tõepõhja. Mitte ühestki turvakaamera salvestisest ei nähtu, et keegi oleks kellelegi konkreetselt „keskmist sõrme“ näidanud või et asjaosaliste vahel oleks mingi konflikt suitsuruumis olnud (milline tõend seda kinnitaks?) vms. Kannatanute võimalikke vastupidiseid väiteid ei ole kohus aga ümber lükanud. Kahtlust selles, „kes keda lõi“ või kas asjaosaliste vahel oli või ei olnud mingit konflikti, mis võis eskaleeruda kakluseks nn klubi koridoris, ilmestab ka maakohtu oletuslik sõnakasutus (vt nt mk otsuse lk 6 viimane lõik: „/---/ sel hetkel on rünnatud C või mõlemat kannatanut /---/“, vt ka mk otsuse lk 7 eelviimane lõik: „/---/ suitsuruumis alguse saanud sõnaline kontakt/konflikt jätkus sealt väljudes /---/“). Videol pole heli, kuskohast tuletas kohus sõnalise konflikti, on täiesti arusaamatu. Olgugi et turvakaamerate salvestistest ei ole näha, et sündmuskohas (s.o koridoris) oleks viibinud menetlusse mittepuutuvaid isikuid, ei nähtu turvakaamerate salvestistest ka vastupidist. Küll on aga eluliselt usutav, et koridoris võis olla rohkem isikuid kui süüdistatavad ja kannatanud, kes võisid VV rünnata. See järeldub tegelikkuses ka tunnistajate ja kannatanute 6 ütlustest (et inimesi oli vaja maas lamava CC ümbert laiali saata jms) ja ruumist väljuvate inimeste hulgast. Sellises olukorras oleks maakohus pidanud

§ 7lg-le 3 tuginevalt O.H temale etteheidetavas süüdistuses üheselt õigeks mõistma.

Vastupidine näitab aga kohtu süüdistavat kallakut, võimetust olla erapooletu ja tugineda üksnes tõenditele. Vastupidiselt toimides rikkus maakohus oluliselt menetlusõigust

§ 339

lg 2 mõttes, mis tingis ebaõige kohtuotsuse tegemise – süütu isiku süüdi tunnistamise. 8.4 Materiaalõiguse ebaõige kohaldamine. Kaitsja hinnangul kujutab menetlusõiguse olulise rikkumise tuvastamine (

§ 339lg 2 läbi § 3051 lg 1) automaatselt ka materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist.

Materiaalõigust saab lugeda õigesti kohaldatuks vaid siis, kui selle kohaldamist on ka põhjendatud. Jättes mõne süüteokoosseisu kuuluva elemendi tuvastamata, ei saa rääkida normi korrektsest subsumeerimisest, seega koosseisunormi (materiaalõiguse) õigest kohaldamisest. Kaitsja on eelnevalt näidanud, mil viisil on maakohus menetlusõigust oluliselt rikkuvalt leidnud, et O.H pani temale etteheidetava kuriteo toime. Kuivõrd need rikkumised puudutavad eeskätt just etteheidetava süüteokoosseisu elementide olemasolu põhistatust, tuleb siinkohal asuda seisukohale, et O.H suhtes on materiaalõigust ebaõigesti kohaldatud. 8.

1. Kaitsja taotleb O.H õigeksmõistmist ja ei soovi seetõttu pikemalt peatuda temale mõistetud karistusel. Siiski tuleks märkida järgmist. Olgugi et karistusest tingimisi vabastamise lahutamatu osa moodustab süüdlasele määratav katseaeg, ei ole kaitsja hinnangul käesoleval juhul mõistetud pikkuses katseaeg – s.o 18 kuud – proportsionaalne, arvestades mõistetud karistust, mis on rahaline, ning süüteokoosseisu – KarS § 121 lg 1 – sanktsiooni-raamistikku (rahaline karistus või kuni 1 aasta pikkune vanglakaristus). Seetõttu leiab kaitsja, et isegi juhul kui O.H süüdimõistmine olnuks põhjendatud (mida ta aga ei ole) tulnuks temale katseaja pikkuse määramisel lähtuda miinimumist – s.o 12 kuud. 8.
2. Apellant taotleb kogu O.H kaitsjatasu (11.03.2019 taotluses koos lisadega maakohtule esitatud 2520 euro ja apellatsioonikaebuse eest 20.06.2019 tasutud 720 euro , kokku 3240 euro jätmist riigi kanda. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUS JA JÄRELDUSED
3. Kohtukolleegium, tutvunud toimiku apellatsioonidega leiab alljärgnevat. materjalidega, kohtuotsusega ja esitatud
4. Kaitsjad on leidnud, et maakohus on oluliselt rikkunud kriminaalmenetlusõigust politseitöötaja HH kohtuistungil üle kuulamisega. Eelnimetatud politseitöötajat taotles tunnistajana üle kuulata menetlustoimingu tegemise asjaolude kohta, prokurör süüdistusaktis ( t.lk. 1-
5. 122-124)). O.H kaitsja P.Järve ei ole kaitseaktis nimetatud tunnistaja kutsumise osas vastuväiteid esitanud ( t.lk. 9). T.P kaitsja on kaitseaktis leidnud, et HH-le tunnistaja staatuse andmine on ebaseaduslik ja palub kohtul kontrollida kas on alust tunnistaja kutsumise taotlus rahuldada ( t.lk. 12). Maakohtu eelistungil ei ole kaitsja esitanud vastuväiteid ühegi prokuröri poolt taotletud tunnistaja kohtusse kutsumise osas. Kaitseaktis taotletud tunnistaja staatuse kontrollimise küsimust kaitsja eelistungil ei tõstatanud ( t.lk. 16). Kohus on oma määrusega süüdistatavad kohtu alla andnud ja kohustanud prokuröril kannatanud ja tunnistajad kohtusse kutsuda ( t.lk. 14). 7 Kohtuliku uurimise käigus on T.P kaitsja leidnud, et HH ei saa üle kuulata, kuna tegemist on menetlejaga, kes ei saa olla tunnistaja. O.H kaitsja jätab sisuliselt tunnistaja ülekuulamise kohtu otsustada ( t.lk. 11 pöördel). HH on
6. veebruari 2019 aasta kohtuistungil tunnistajana üle kuulatud ja teda on ristküsitlenud nii prokurör, mõlemad kaitsjad kui ka lõpuks kohus ( t.lk. 143 pöördel-146 pöördel). Maakohus on otsuses kajastanudki HH ütlused menetluse käigu kohta, isikute tuvastamise metoodika ning asitõendi vaatlusprotokolli koostamise kohta. Tunnistaja ütlused ei ole maakohtu poolt käsitatud süüstava tõendina. Tunnistaja oli nii sündmuskoha vaatlusprotokolli ( t.lk. 88-95) kui ka asitõendi vaatlusprotokolli, millest kajastuvad klubi Y siseruumides süüdistuses näidatud sündmused, koostajaks. Seetõttu saigi tunnistaja ka nende tõendite koostamise asjaolude osas oma ütlused anda ning kohtul oli õigus nende ütluste alusel tema poolt koostatud tõendi usaldusväärsust kontrollida. Mingit muud tähtsust pole maakohus tunnistaja ütlustele omistanud ning tema ütlustele pole kohus tõendamiseseme asjaolude väljaselgitamisel ka toetunud. Seega O.H kaitsja apellatsiooni väited, et tunnistaja ei olnud sündmuste pealtnägija ega saa anda ütlusi tõendamiseseme asjaolude kohta, ei anna alust tuvastada maakohtu poolt tunnistaja ristküsitlemisega menetlusõiguse rikkumist. Samuti on ainetud T.P kaitsja väited sellest, et kohus lubas anda tunnistajal videosalvestiselt nähtu osas ütlusi. Kohtuistungi helisalvestise kohaselt on kohus kontrollinud tunnistaja poolt koostatud vaatlusprotokollis kajastatu vastavust videosalvestiselt nähtuga, seda vahetult uurides ning asjaolu, et tunnistaja, vaatlusprotokolli koostaja, on vastanud tõendi uurimisel tekkinud poolte ja kohtu küsimustele pole käsitatav

§ 66lg 2 ettenähtu rikkumisena.

Siinkohal kolleegium ka märgib, et otsusest ei nähtu, et kohus on asitõendi vaatlusprotokollile ja vahetult uuritud videosalvestisele hinnangu andmisel tuginenud menetleja selgitustele.

1. Kaitsjad on leidnud, et kannatanu VV ütluste usaldusväärsusele on maakohtu poolt antud ebaõige hinnang. Kolleegium tõdeb, et kaitsjate poolt taotletud ja maakohtu poolt avaldatud kannatanu
2. oktoobril 2016 antud ütluste kohaselt ei näinud ta teda löönud meest, kuid on kinnitanud, et see ei olnud valgesse riietatud mees, kes lõi CC. Samas oli prokuröri taotluse alusel avaldatud ka kannatanu poolt kohtueelsel uurimisel
3. oktoobril 2017 antud ütlused, kus ta kinnitab eelnevaid ütlusi, kuid täiendab neid, andes teda löönud isiku kohta kirjelduse. Kohtuistungil on kannatanu kinnitanud, et tema lööjaks oli O.H , kelle ta kohtueelsel uurimisel 9-12 foto hulgast koheselt ära tundis. Maakohus on hinnanud kannatanu VV kohtulikul uurimisel antud ütlused usaldusväärseteks peamiselt põhjusel, et need on riimuvad turvakaamera videosalvestiselt nähtuga. Kohus on hinnanud usutavateks ka kannatanu selgitused esimesel ülekuulamisel antud ütluste erinevusest teisel ülekuulamisel ja kohtus antud ütlustest ning kolleegium maakohtu järeldusega nõustub. Kolleegium leiab, et mingeid detaile on võimalik aja jooksul meenutada ning oluliseks saab hinnata ka seda, milliseid küsimusi ülekuulamise käigus küsitakse ja millele on kogu toiming fokusseeritud. Kannatanu on selgitanud, et esimene ülekuulamine oli temale täiesti uus kogemus. Seal huvituti rohkem CC suhtes toimepandust. Kuna tal ei olnud mingeid pretensioone teda löönud isiku suhtes, siis ütleski, et ei näinud lööjat. Juba teisel ülekuulamisel, kui ta oli ka saanud rohkem toimunut analüüsida ja kui küsitleti ja uuriti rohkem teda löönud isiku osas, andis ta ka täpsema kirjelduse teda löönud isiku kohta. Kolleegium leiab, et asjaolu, et kannatanu on juba kohtueelsel uurimisel andnud täpsustavaid ütlusi teda löönud isiku kohta ning on kohtuistungil andnud analoogseid ütlusi ning usutavalt ka selgitanud kohtueelsel uurimisel täpsustavate ütluste andmise põhjuseid ja asjaolusid, siis pole alust tema kohtulikul uurimisel antud ütlusi ebausaldusväärseteks tunnistada. Seetõttu on 8 maakohus seaduslikult VV ütlused täies mahus hinnanud usaldusväärseks tõendiks ning kogumis teiste tõenditega neid süü küsimuse lahendamisel arvestanud. CC löönud isiku kirjelduse ja löömise asjaolude osas on kannatanu ütlused olnud läbivalt ühesugused. O.H kaitsja apellatsioonis viidatud asjaolu, et kannatanu on eksinud T.P-l seljas olnud valge pikkade varrukatega riietuse materjali osas, ei kahanda kannatanu ütluste usaldusväärsust. Samuti ei alust seada kannatanu ütluste usaldusväärust kahtluse alla põhjusel, et kannatanule oli kriminaaltoimiku materjalid esitatud tutvumiseks ja kannatanu on saanud oma ütlusi kujundada. Kolleegium osutab, et

§ 224

lg 2 näeb ette kannatanu nõudmisel kriminaalasja materjalidega tutvumist ja

§ 38lg 1 p 7 näeb sellise õiguse kannatanule ka ette.

Kuna isikuliste tõendite kohtuliku uurimise põhimeetodiks on ristküsitlus, siis kannatanu annabki kohtus ristküsitlemisel ütlusi pärast kriminaalasja materjalidega tutvumist. Kokkuvõtvalt kolleegium leiab, et kannatanu VV ütluste usaldusväärseks tunnistamist on maakohus piisava selgusega otsuses põhjendanud ning nendele kui usaldusväärsetele tõenditele tõendamiseseme asjaolude tuvastamisel tuginemine pole käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena

§ 339lg 2 mõttes.

12. O.H kaitsja on apellatsioonis märkinud, et kohtueelsel uurimisel tehti viga O.H äratundmiseks esitamisel. Kolleegium märgib, et kohtule on esitatud ja kohus on tõendina hinnnaud äratundmiseks esitamise protokolli ( t.lk. 34-38), kus kannatanu AA on fotolt ära tundnud O.H kui teda peksnud isiku. Eelnevalt on kannatanu üle kuulatud ning ta on andnud oma mäletamise kohase kirjelduse isikust, kes teda lõi. Süüdistatava foto on äratundmiseks esitatud koos kahe temaga sarnase isiku fotodega ning kannatanu on nimetanud ka tunnused, mille alusel ta isiku ära tundis. Nimelt on kannatanu kinnitanud, et tundis ta ära huulte, näojoonte, silmade, ninakuju järgi. Seega on äratundmiseks esitamine toimunud

§ 81ettenähtu alusel.

Kannatanu poolt kinnitatud ja apellatsioonis esitatud asjaolu, et tegelikkuses oli talle esitatud 9-12 fotot ning ta tundis nende hulgast süüdistava ära kui teda löönud isiku, ei anna vähimatki alust hinnata äratundmiseks esitamise protokolli ebaseaduslikuna ja tõendite kogumist välja jätta.

1. T.P kaitsja on teinud üldsõnalise etteheite, et kohus on refereerinud tunnistajate ütlusi, kuid ei saa aru, kuidas kannatanu CC löömist mittenäinud inimeste ütlused tõendavad T.P-le esitatud süüdistust. Kolleegium leiab, et kohtus ristküsitletud tunnistajate ütluste kohtuotsuses refereerimisel ja hindamisel pole midagi ebaseaduslikku, seda enam, et tunnistaja DD, on kinnitanud, et suitsuruumis sekkus korduvalt nende vestlusse keegi võõras heledas riietuses pikemat kasvu blondiin meesterahvas ( kohtuliku uurimisel tuvastatuna süüdistatav T.P ), kellele tuli korduvalt selgitada, et nad ei soovi temaga vestelda. Ta läks ees suitsuruumist välja, temale järgnesid CC koos abikaasaga ja siis VV. Kuulis laksu ja tagasi vaadates oli CC juba pikali ja verine. Seega kinnitab tunnistaja ütlus suitsuruumis toimunud kannatanu CC ja süüdistatava T.P vahelist sõnelust, mistõttu tunnistaja ütlusi aluseks võttes on ekslik O.H kaitsja apellatsioonis esitatud seisukoht, et suitsuruumis sõnalise konflikti toimumine on vaid kohtu oletus. Kokkuvõtvalt kolleegium leiab, et tunnistajate poolt antud ütluste otsuses kajastamisega ja koos teiste tõenditega hindamisega pole maakohus kriminaalmenetlusõigust rikkunud.
2. T.P kaitsja on esitanud apellatsioonis seisukoha, et videosalvestiselt nähtu ei tõenda, et T.P on kuriteo toime pannud. Märgib, et salvestisest nähtub, et 9 süüdistatav viibib sündmuskohalt eemal. Kaitsja leiab, et tegemist on kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega

§ 339lg 2 mõttes.

Kolleegium märgib, et kaitsja ei ole esitanud apellatsioonis põhjendust asitõendi vaatlusprotokolli ja sellele lisatud ning vahetult uuritud videosalvestise ebaseaduslikkuse ega ka sellest miks siis vahetult uuritud salvestis pole usaldusväärne tõend. Kaitsja pole ka viidanud vastuoludele salvestise ja seda kajastanud vaatlusprotokolli vahel. Maakohus on videosalvestist ja selle alusel koostatud asitõendi vaatlusprotokolli kohtuistungil vahetult uurinud. Otsuses ( lk. 6-7) on maakohus esitanud oma põhjendused mida kohus kuriteosündmuse ja kuriteo toimepanijate osas videosalvestiselt näeb ja millistele järeldustele on kohus jõudnud. Kolleegium leiab, et kaitsja väited T.P viibimisest sündmuskohast eemal, on kummutatud videosalvestiselt nähtuga ega sea kahtluse alla kohtu poolt tõendi osas esitatud analüüsi. O.H kaitsja poolt märgitu, et salvestiselt ei nähtu kuidas süüdistatav kannatanut lööb, on kooskõlas kohtu poolt videosalvestiselt nähtu kirjeldusega. Kuid kolleegiumi veendumuse kohaselt nimetatud asjaolu ei sea kahtluse alla ega lükka ümber kohtu järeldusi, millised on rajatud kohtule esitatud tõendite kogumile ning seejuures ka videosalvestise alusel tuvastatule. Nimelt, et hetkel kui süüdistatavad jõuavad treppidel CC-le järele, ei järgne neile kümnekonna sekundi jooksul ühtegi inimest. Trepimademel, kus kannatanuid rünnati ei saanud olla ühtegi kannatanutele võõrast inimest peale süüdistatavate, kes salvestiselt nähtuvalt neile järgnesid. Kokkuvõtvalt kolleegium leiab, et vahetult uuritud videosalvestisele antud hinnang on arusaadav, jälgitav ning vastuolud kohtu järeldustes pole tuvastatavad, mistõttu pole alust kaitsjate apellatsiooni alusel jaatada tõendi hindamisel kriminaalmenetlusõiguse olulist rikkumist

§ 339lg 2 mõttes.

1. O.H kaitsja on apellatsioonis leidnud, et kohtuotsus pole seaduslik kuna pole rajatud ühelegi kohtus uuritud tõendile. Kolleegium sellise etteheitega ei saa nõustuda. Kohtuotsuses on analüüsitud ja kõrvutatud kõiki kohtuistungite käigus vahetult uuritud tõendeid. Kaitsja pole viidanud ühelegi tõendile, millist kohtuistungil vahetult ei uuritud, kuid millele kohus on otsuses tuginenud.
2. O.H kaitsja leiab, et süüdistatava ütluste ebausaldusväärseks tunnistamisel on kohus toiminud meelevaldselt. Asjas puuduvad tõendid, mis viitaksid vastuolule O.H poolt kohtuistungil antud ütlustega. Kolleegium sellise väitega ei nõustu. Nii on kohtuotsuses kajastatuna kohus tuvastanud, et O.H ütlused sellest, et koos kannatanute ja temaga läksid trepist üles veel kuskil 10-12 inimest, on vastuolus videosalvestiselt nähtuga. Kolleegium, analoogselt maakohtuga hindab usaldusväärseteks ka kannatanu VV ütlused sellest, et kohtueelsel uurimisel ta tundis fotode seast ära isiku, kes teda klubis lõi ja kinnitas kohtuistungil, et teda lõi süüdistatav O.H , kes aga eitab löömist. Maakohus on piisava selgusega ( otsuse lk 8-9) põhjendanud süüdistatava ütluste vastuolu teiste kogutud ja usaldusväärseks tunnistatud tõenditega , mistõttu jõudis maakohus ka seaduslikult järeldusele, et O.H ütlused sellest, et tema pole süüdistuses inkrimineeritud kuritegu toime pannud, ei saa lugeda usaldusväärseteks. Kolleegium leiab, et maakohtu poolt süüdistatava O.H ütluste hindamisel pole kriminaalmenetlusõiguse rikkumine tuvastatav.
3. Riigikohtu praktikas( vt nt RKKKo 3-1-1-64-16) on ringkonnakohtu tõendite hindamist puudutavate volituste osas asutud seisukohale, et ringkonnakohtul on õigus esimese astme kohtu poolt kriminaalasjas kogutud tõenditele antud hinnangut muuta vaid siis, kui selleks on veenvad põhjused. 10 Kohtukolleegium leiab, et nii esitatud apellatsiooni väidete kui maakohtu otsuses sisalduva tõendite analüüsi pinnalt ei ole võimalik leida ühtegi veenvaid argumente esimese astme süüdimõistva kohtuotsuse aluseks olevate tõendite ümberhindamiseks. Kolleegiumi hinnangul on maakohus analüüsinud kriminaalasjas kogutud tõendite usaldusväärsust ning põhjendanud piisavalt, millistele tõenditele ja miks süüdistatavate süüküsimuse lahendamisel on tuginetud. Kohtukolleegium peab vajalikuks märkida, et asjaolu, kui apellandid ei nõustu maakohtu poolse tõendite hindamisega ja tõendite analüüsist ning nende hindamisest tehtud järeldustega, ei tähenda, et maakohus oleks tõendeid hinnanud ebapiisavalt, jätnud tõendite kogumis hindamise osas põhjendamiskohustuse täitmata ja rikkunud sellega menetlusõiguse norme.
4. O.H kaitsja on leidnud, et kuna kohus on tõendite hindamisel rikkunud menetlusõigust, on see kaasa toonud ka materiaalõiguse ebaõige kohaldamise. Ringkonnakohus ei tuvastanud tõendite hindamisel vigu, mis annaks aluse tuvastada kriminaalmenetlusõiguse olulist rikkumist, millega oleks kaasnenud või võinud kaasneda ebaseadusliku kohtuotsuse tegemine ning mis annaks seadusliku aluse maakohtu otsuse tühistamiseks, mistõttu sellel põhjusel pole ka materiaalõiguse ebaõige kohaldamine tuvastatav.
5. T.P kaitsja on apellatsioonis leidnud, et kohus pidi kontrollima kas tegu oli kuritegu ning millise karistusseadustiku paragrahvi, lõike ja punkti järgi kvalifitseerida. See nõue on jäänud kohtu poolt täitmata. tuleb see Kolleegium nendib, et kuigi maakohtu põhjendus kvalifikatsiooni osas on suhteliselt lühike, ei saa järeldada, et see täielikult puudub. Siinkohal kolleegium osutab, et kohus on ekslikult märkinud otsuse lk 9, et T.P on toime pannud KarS § 118 lg 1 p 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo. Selline eksimus on käsitatav trükiveana kuna otsuse terviktekstist ja ka resolutiivosast on ühemõtteliselt arusaadav, et T.P poolt toimepandud teo kvalifikatsiooniks on KarS § 118 lg 1 p
6. Ringkonnakohtul on võimalik selline eksimus täpsustamise korras parandada. T.P teole juriidilise hinnangu andmise osas kolleegium märgib, et KarS § 118 objektiivne koosseis seisneb raske tervisekahjustuse tekitamises. Tegu, millega raske tervisekahjustus tekitatakse, ei ole tähtis, tegemist on suvalise teokirjeldusega koosseisuga. Antud juhul on tõendamist leidnud, et etteheidetavaks teoks on ühel korral rusikaga tahtlik näkku, vasaku silma piirkonna, löömine. KarS § 118 lg 1 p 2 koosseis näeb tagajärjena ette tervisehäire, mis kestab vähemalt neli kuud või kui sellega kaasneb töövõime püsiv kaotus vähemalt 40 protsenti täistöövõimest. T.P-le on esitatud süüdistus selles, et ta lõi kannatanut rusikaga näkku, vastu vasakut silma, põhjustades kannatanule füüsilist valu ja tervisekahjustusi, vasaku silma trauma: silmakoopa keskmise seina murru koos silmamuna läbistava vigastusega, põrutushaava silma ülalaul ja nahaalused verevalumid ning turse silma laugudel. Eelnimetatud vigastused nähtuvad isiku ekspertiisiaktist nr 17E-Põ10098 / t.lk. 82-86), mille kohaselt oli CC-l tuvastatud muuhulgas vasaku silmakoopa keskmise seina murd koos silmamuna läbistava vigastusega. Eksperdi arvamuse kohaselt on tegemist tömbile traumale iseloomuliku tervisekahjustusega, mis võis olla tekitatud löögist/löökidest kõva tömbi esemega vasaku silma piirkonda. CC-l esinev tervisekahjustus põhjustab pikaajalise tervisehäire kestusega üle 4 kuu. Seega on KarS § 118 lg 1 p 2 ettenähtud objektiivsed tunnused tuvastatud ja tõendamist on leidnud, et T.P poolt CC-le näkku, vastu vasakut silma rusikaga ühel korral löömine põhjustas tagajärjena kannatanule tervisehäire, mis kestab üle 4 kuu. 11 Kehtiva kohtupraktika kohaselt piisab KarS § 118 ettenähtud raske tervisekahjustuse tahtliku tekitamise koosseisu realiseerimiseks subjektiivse kriteeriumina sellest, kui toimepanija tahtlus hõlmab niisuguse tervisekahjustuse tekitamist, mis lõppastmes viis enamohtliku tagajärje saabumiseni (vt RKKKo asjas nr 1-17-5883/77). Maakohtu otsuses on leitud, et süüdistatav pani teo toime tahtlikult. Samuti on võimalik aru saada, et kohus on leidnud, et ka tagajärje suhtes esineb kaudne tahtlus. Seejuures on kohus aga sellise järelduse sidunud asjaoluga, et kannatanul olid prillid ees ja lüües teda tahtlikult rusikaga näkku ta teadis, et löök võib purustada prillid ja tekitada täiendavaid vigastusi, nagu silma vigastamist, millega möönis raske tervisekahjustuse tekitamist. Kolleegium sellise argumentatsiooniga nõustuda ei saa kuna vastavalt isiku ekspertiisaktis antud arvamusele oli pikaajaline, üle 4 kuu kestev vigastus, vasaku silmakoopa keskmise seina murd koos silmamuna läbistava vigastusega, tekitatud löögist kõva tömbi esemega. Seega pole alust pikaajalist tervisehäiret seostada kannatanul ees olnud prillidega. Seega ei saa prillide olemasoluga kannatanul põhjendada ka tagajärje suhtes tahtluse tuvastamist. Arutatavas asjas on tõendamist leidnud see, et T.P lõi CC ühe korra ja kannatanu jaoks täiesti ootamatult, tugevajõuliselt, nii, et kannatanu löögist kukkus, vasaku silma piirkonda. Silm on üldteadaolevalt õrn elund. Kolleegiumi veendumuse kohaselt lüües kannatanut ootamatult, lähenedes selja tagant ja tugevasti silma piirkonda, sai süüdistatav aru, et ta põhjustab löögipiirkonda, sh silmale vigastusi. KarS § 118 koosseisu subjektiivse tunnusena ei pea süüdistatava tahtlus ulatuma välja tekitatud vigastuse detailideni – tahtlus ei pea hõlmama seda, kuidas ja mis ulatuses löök silma ja selle funktsioone kahjustab. Nii tavapärase elukogemusega ettekujutuse kohaselt silma pihta tehtud löögi tagajärgedest täisealise isiku ettekujutuse kohaselt sai T.P aru, et tema löök põhjustab silmale vigastusi. Konkreetse tekitatud silmakoopa keskmise seina murru koos silmamuna läbistava vigastusega, suhtes käitus ta aga ettevaatamatult hooletuse vormis, sest sellist tagajärge ei näinud ta ette, kuid hoolsuskohustust järgides oleks ta pidanud sellist tagajärge ette nägema. Kolleegium leiab, et eeltoodud maakohtust erinev järeldus ei too kaasa maakohtu otsuse tühistamist kuna T.P käitumisele antud kvalifikatsioon ei muutu ja maakohtu poolt tema süüdi tunnistamine KarS § 118 lg 1 p 2 järgi on seaduslik.
7. O.H kaitsja leiab, et maakohus on mõistnud süüdistatavale ebaproportsionaalselt pika katseaja. Süüdistatavale tulnuks määrata KarS§ 73 lg-s 3 ettenähtud minimaalne katseaeg. Ringkonnakohus osutab, et edasikaebemenetluses saab karistuse osas kohtuotsuse tühistamise aluseks olla eelkõige see, kui on tuvastatav selge materiaal- või menetlusõiguslik rikkumine, sellel konkreetsel eksimusel on olnud vahetu toime kohtu siseveendumuse kujunemisele ja see on toonud kaasa süüteo raskusele või süüdimõistetu isikule selgelt mittevastava karistuse mõistmise. Kohtukolleegiumi seisukohalt kaitsja poolt viidatud asjaolu, et maakohus on süüdistatavat karistanud kergemaliigilise karistusega ei anna iseenesest alust määrata minimaalses tähtajas katseaega. Samuti ei anna selleks alust inkrimineeritud kuriteokoosseis ega sanktsioon. Arvestades, et KarS § 73 lg 3 lubab määrata katseaja ühest kuni viie aastani, siis 18 kuune katseaeg on alammäära ligilähedane ning kooskõlas nii süü suurusega kui süüdistatava isikuga, kes oma süüd ei tunnista. Kolleegium leiab, et apellatsiooni väited ei anna alust O.H-le määratud katseaja kestuse muutmiseks. T.P-le mõistetud karistust pole kaitsja eraldi vaidlustanud. Kolleegium märgib, et süüdistatavale mõistetud karistuse ja tema karistusest tingimisi vabastamisel pole maakohtu poolt materiaalõiguse ega menetlusõiguse rikkumine tuvastatav. Süüdistatavale mõistetud 12 karistus ja vangistuse täielikult täitmisele pööramata jätmine on kooskõlas KarS § 56 ettenähtud alustega ja seaduslik ning ringkonnakohtul puudub karistuse muutmiseks alus.
8. Eeltoodu alusel ja juhindudes

§ 337

lg 1 p 1, 2; § 342 lg 3 p 1 jätab ringkonnakohus O.H suhtes tehtud Harju Maakohtu

1. aprilli 2019 kohtuotsuse muutmata ja kaitsja apellatsiooni rahuldamata. T.P suhtes tehtud otsuse jätab ringkonnakohus sisuliselt muutmata, täpsustades kohtuotsuse põhiosa. Kaitsja apellatsiooni jätab ringkonnakohus rahuldamata.
2. O.H lepinguline kaitsja on taotlenud koguulatuses, so nii maakohtu menetluses 2520.00 eurot kui ka apellatsioonimenetluses 720.00 eurot, kokku summas 3240.00 eurot kaitsekulude hüvitamist. Kolleegium ei mõistnud O.H-d õigeks, seega

§ 181

alusel süüdistatavale koguulatuses menetluskulude hüvitamiseks seaduslik alus puudub. Apellatsioonimenetluses reguleerib menetluskulude hüvitamist

§ 185

. O.H suhtes toimunud apellatsioonimenetluse tõi kaasa tema huvides esitatud kaitsja apellatsioon. Ringkonnakohus jättis O.H osas maakohtu otsuse muutmata ja esitatud apellatsiooni kui põhjendamatu rahuldamata. Seega on tema apellatsioonimenetluse tulem

§ 337

lg-1 p 1 ettenähtud lahend ja kehtib

§ 185

lg-s 2 esitatud põhimõte, et menetluskulud jäävad selle isiku kanda, kelle huvides oli apellatsioon esitatud. Seega kaitsja taotlus menetluskulude hüvitamiseks rahuldamisele ei kuulu. T.P kaitsja ei ole ringkonnakohtule õigusabiga seotud kulude hüvitamise taotlust esitanud. (allkirjastatud digitaalselt) 13