Obsah (8)

§ 121§ 68§ 74§ 75§ 16§ 56§ 57§ 4

Kriminaalasi nr 1-24-99 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 02. aprillil 2024, Tallinnas Kriminaalasja number 1-24-99 Kohtunik Andra Sild Kohtuistungi sek

) § 121 lg 2 p 2, 3 järgi lühimenetluses Süüdistatav G.R : isikukood: XXX; elukoht: xxx; xxx kodakondsusega; emakeel: xxx keel, valdab vabalt xxx keelt; xxx haridusega; töökoht: xxx OÜ; kriminaalkorras karistamata. Kahtlustatavana kinni peetud 01.07.2023–02.07.2023. Tõkendit ei kohaldatud. RESOLUTSIOON Süüdi tunnistada G.R

§ 121lg 2 p 2, 3 järgi ning karistada teda vangistusega 1 aasta. Kriminaalmenetluse seadustiku (Kr

MS) § 238 lg 2 kohaselt vähendada G.R-ile mõistetud karistust ühe kolmandiku võrra, mõistes karistuseks 8 kuud vangistust.

§ 68

lg 1 alusel arvata karistusaja hulka eelvangistuses viibitud aeg 01.07.2023– 02.07.2023, s.o 2 päeva, lugedes ärakandmisele kuuluvaks karistuseks 7 kuud ja 28 päeva vangistust. Kohaldades

§ 74

lg 1 ja lg 3 sätteid määrata, et mõistetud 7 kuu ja 28 päeva pikkust vangistust ei pöörata täielikult täitmisele, kui G.R-i i pane 1 aasta ja 3 kuu pikkuse katseaja jooksul toime uut kuritegu ja täidab

§ 75

lg 1 p-des 1–6 ettenähtud kontrollnõudeid ning

§ 75

lg 2 p-des 2 ja 8 sätestatud kohustusi.

§ 75

lg 1 p 1–6 kohaselt on G.R katseajal kohustatud: 1) elama kohtu määratud alalises elukohas aadressil: xxx; 2) ilmuma kriminaalhooldaja määratud ajavahemike järel kriminaalhooldusosakonda registreerimisele; 3) alluma kriminaalhooldaja kontrollile oma elukohas ning esitama talle andmeid oma kohustuste täitmise ja elatusvahendite kohta; 4) saama kriminaalhooldusametnikult eelneva loa elukohast lahkumiseks Eesti territooriumi piires kauemaks kui viieteistkümneks päevaks; 5) saama kriminaalhooldusametnikult eelneva loa elu-, töö- või õppimiskoha vahetamiseks; 6) saama kriminaalhooldusametnikult eelneva loa Eesti territooriumilt lahkumiseks ja väljaspool Eesti territooriumi viibimiseks.

§ 75

lg 2 p 2 alusel on G.R käitumiskontrolli ajal kohustatud mitte tarvitama alkoholi.

§ 75

lg 2 p 8 alusel määrata G.R-ile käitumiskontrolli ajal kohustuseks osaleda kriminaalhooldaja määratavas sotsiaalprogrammis. Katseaja alguseks lugeda kohtuotsuse kuulutamise päev, s.o 02.04.

1. Määrata G.R katseajaks Tallinna Vangla Ida-Harju kriminaalhooldusosakonna juhataja poolt määratud kriminaalhooldaja järelevalve alla. Asitõendid ja salvestised 4 DVD-plaati video- ning helisalvestistega, mis asuvad kriminaalasja materjalide juures - jätta kohtuotsuse jõustumisel kriminaalasja materjalide juurde KrMS § 126 lg 3 p 1 alusel. Menetluskulud Välja mõista G.R-ilt KrMS § 173 lg 1 p 1 ja lg 2; KrMS § 175 lg 1 p 4, 9; KrMS § 179 lg 1 p 2 ja KrMS § 180 lg 1, 3 alusel süüdimõistva kohtuotsusega kaasnev sundraha summas 1230 eurot ning määratud kaitsjale makstud tasud kokku summas 726,42 eurot, s.o menetluskulud kokku summas 1956,42 eurot, mis tuleb tasuda alates kohtuotsuse jõustumisest ositi KrMS § 180 lg 3 alusel 12 kuu jooksul, tasudes esimese 11 kuu jooksul igakuiselt vähemalt 163 eurot ning
2. kuul 163,42 eurot. Menetluskulud tuleb tasuda Maksu- ja Tolliameti arveldusarvele EE351010052031000004 SEB Pank, EE522200221013264447 Swedbank, EE401700017002872300 Luminor Pank või EE957700771001523585 LHV Pank. Makse tegemisel märkida selgituseks „Menetluskulud kriminaalasjas nr 1-24-99“ ning viitenumbriks xxx. Viitenumbri märkimine maksekorraldusele on kohustuslik. Kui rahalised nõuded pole täies ulatuses tähtaegselt tasutud, suunatakse nõuded täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus sätestatud korras. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale on õigus esitada apellatsioon Tallinna Ringkonnakohtule, teatades kirjalikult apellatsiooniõiguse kasutamise soovist Harju Maakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse või resolutsiooni kuulutamisest ning esitades apellatsiooni 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtuotsus on kohtumenetluse pooltele kohtus tutvumiseks kättesaadav. Apellatsiooniteate esitamise korral on kohtuotsuse terviktekst kohtumenetluse pooltele Harju Maakohtus tutvumiseks kättesaadav
3. mail
4. 2 Kriminaalmenetluse kulude hüvitamise võib vaidlustada kohtuotsusest eraldi KrMS
5. peatüki kohaselt, see on määruskaebe korras 15 päeva jooksul. Määruskaebus tuleb esitada Harju Maakohtule. Süüdistus
6. G.R-i süüdistatakse selles, et tema tungis 01.07.2023 kella 20.20 paiku aadressil xxx kallale E L, lüües teda parema labakäega näkku, tekitades kannatanule selliselt füüsilist valu ning tervisekahjustusena vasakule põsele hematoomi. Samuti tema tungis 30.09.2023 ajavahemikul kl 20.30-21.00 aadressil xxx kallale samale kannatanule, lüües teda käega vastu pead, tekitades kannatanule selliselt füüsilist valu. Sel moel pani G.R oma tahtliku teoga toime teise inimese tervise kahjustamise, samuti valu tekitava kehalise väärkohtlemise, mis on toime pandud lähisuhtes ja korduvalt, s.o

§ 121lg 2 p 2, 3 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

Kohtuotsuse põhjendused 2. Kohus, kuulanud kohtuistungil ära süüdistatava, prokuröri ja kaitsja seisukohad, uurinud toimiku materjale, analüüsinud ja hinnanud kõiki tõendeid kogumis, leiab, et G.R pani toime

§ 121

lg 2 p-de 2 ja 3 järgi kvalifitseeritava kehalise väärkohtlemise E L (kohtu märkus perekonnanimede kirjapilt erinev) suhtes 01.07.2023 ja 30.09.2023. 3.

§ 121

lg 2 p 2 ja 3 näeb ette vastutuse teise inimese tervise kahjustamise eest, samuti valu tekitava kehalise väärkohtlemise eest, kui see on toime pandud lähisuhtes ja korduvalt. Nii heidetakse süüdistuse kohaselt G.R-ile (G.R) ette E L kehalist väärkohtlemist kahel korral:

1. juulil 2023 nende ühises elukohas xxx ja 30.09.2023 xxx toimunud üritusel.
2. Süüdistatav tunnistas end kohtuistungil küll süüdi mõlemas kehalise väärkohtlemise episoodis, kuid jäi kohtueelses menetluses antud ütluste juurde, kus tema süü tunnistamine oli pigem osaline, süüdistatava ütlused olid sisult ennast õigustavad. 01.07.2023 xxx asetleidnud episood
3. Kriminaalasjas on üheselt leidnud tõendamist, et kuigi G.R ja E L on abielus ja elavad ühes korteris, on nende suhted halvad. G.R-i suurt alkoholilembust on tunnistanud nii kannatanu ja süüdistatava kaksikutest pojad K L (tl 21) ja S L kui ka kannatanu E L ise. Ema ja isaga jätkuvalt ühises korteris elav S. L, kes kahtlemata näeb kodust olukorda igapäevaselt, selgitas, et isa tarvitab praktiliselt igapäevaselt alkoholi ja seoses sellega puudub kodurahu (tl 32). Ka süüdistatav ise tunnistas nii kohtuistungil kui kohtueelses menetluses kahtlustatavana ülekuulamisel, et tema põhiprobleemiks on alkoholisõltuvus.
4. Kohtu hinnangul puudub vaidlus selles, et 01.07.2023 õhtul kella 20.00 paiku toimus konflikt xxx korteris, kus elavad kannatanu E L, süüdistatav G.R ja üks nende kaksikutest poegadest S L, kes sel hetkel aga kodus ei viibinud. Konflikti tekkepõhjust kirjeldavad süüdistatav G.R ja kannatanu E L üldjoontes sarnaselt. Nimelt tekkis 01.07.2023 õhtul esmalt verbaalne konflikt sellest kui süüdistatav otsustas, et tal on vaja sõita Saksamaale oma koomas viibiva nõo juurde. Kannatanu suhtus sellesse ideesse skeptiliselt. 3
5. Süüdistatava poolt kohtueelses menetluses antud ütluste kohaselt kurvastas teade sugulase olukorrast teda väga ja ta jõi oma toas stressi maandamiseks ära umbes 200 grammi brändit. Ta sõi oma toas ja kui läks taldrikut kööki viima, oli E esikus ja ütles talle midagi solvavat. Ka E oli joonud. Süüdistatav tunnistas, et ta andis oma abikaasale kõrvakiilu, mille peale lükkas kannatanu teda põrandaharjaga endast eemale, süüdistatav omakorda viskas kannatanule taldriku jalgu ja lahkus tuppa. Süüdistatav tunnistas oma ütlustes ja ka kohtuistungil, et tema põhiliseks probleemiks on alkoholisõltuvus ja ta on juba ühel korral püüdnud läbida ravikuuri, kuid see jäi pooleli, sest ta ei talunud väljakirjutatud tablette (tl 96, tõlge tl 98).
6. Et süüdistataval tuvastati 1,28 mg/ l joove ka 01.07.2023 õhtul, kinnitab indikaatorvahendi kasutamise protokoll (tl 77).
7. Kannatanu E L hinnangul õigustab süüdistatav igati oma alkoholi tarvitamise kirge ja nii ka 01.07.2023 õhtul. Kannatanu selgitused konflikti tekkimise osas on sarnased süüdistatava ütlustele. Nimelt tekkis E L kinnitusel neil samal õhtul esikus konflikt koristamise teemadel, kannatanu kuivatas esiku põrandat, kui temast möödus süüdistatav. Ka edasine sündmuste kulg kannatanu ütlustes kattub süüdistatava ütlustega: G.R lõi kannatanut temast möödudes põhjuseta 1 kord lahtise käega vastu vasakut põske, mis oli sedavõrd ootamatu, et kannatanu lükkas süüdistatava põrandaharjaga endast eemale. Süüdistatav viskas käes olnud taldriku kannatanule jalgu ja see purunes. Kannatanu läks helistama pojale, et too kutsuks välja politsei. Kannatanu sõnul valutas tal põsk umbes 1 tund peale lööki (tl 109, tõlge tl 111-111 pöördel).
8. 01.07.2023 koostatud kannatanu läbivaatuse protokoll koos fototabeliga (tl 63-66) tõendab kannatanule tekitatud vigastusi, s.o hematoomi vasakpoolsel põsel ning kerget paistetust, punetust vasakpoolsel põsel.
9. Lisaks isiku läbivaatuse protokollile kinnitab kannatanu E L sõnu selle kohta, et süüdistatav E. Leikask lõi teda parema labakäega vastu vasakut põske, xxx korteri esikus paikneva videokaamera salvestis ja selle alusel koostatud asitõendi vaatlusprotokoll (tl 73). Salvestisel on näha, kuidas korteri esikus tekib harjaga põrandat pühkiva kannatanu ja temast, taldrik käes, mööduda üritava süüdistatava vahel verbaalne kontakt. Salvestise 00.20 sekundil tõstab meesterahvas (süüdistatav) paremat kätt ja lööb naist parema käelabaga vastu vasakut põske. Videolt ei ole küll selgelt näha, kas ta tabab või ei taba naise vasakut põske, kuid naisterahvas (kannatanu) tõstab harja ette ja tõukab sellega meest eemale, tabades harja otsaga mehe pead.
10. Tunnistaja K L ütlused (tl 71) kinnitavad kannatanu ütlusi selles, et 01.07.2023 kell 20.22 helistas talle ema, kes ütles, et isa kakleb minuga ja viskab nõudega. Tunnistaja helistas politseisse (kõnesalvestise vaatlusprotokoll tl 100-10, tõlge tl 102) ja vaatas arvutist ka xxx esikus asuva videokaamera salvestist. Kaamerast nägi, kuidas ema tõstis harja isa näo juurde, peale mida tuli isa ema juurde ja viskas taldriku maha katki.
11. Seega haakuvad 01.07.2023 sündmuste kirjelduse osas omavahel täielikult kannatanu ja tunnistaja ütlused ning xxx kodukaamera videosalvestis ja selle alusel koostatud asitõendi vaatlusprotokoll.
12. Kohtuvaidluste käigus märkis G.R-i kaitsja, et G.R on 01.07.2023 esitatud suulise kuriteoteate protokollis avaldanud, et esimesena ründas kannatanu E. L, lüües teda lahtise käega vasaku näo küljele. Fototabeli kohaselt (tl 80-85) on ka G.R-i vasakul näopoolel täheldatud 4 punetust. Sellest tulenevalt ei saa kaitsja hinnangul välistada, et konflikt sai alguse hoopis kannatanu käitumisest.
13. Kohus kaitsja seisukohaga ei nõustu. Nagu otsuse punktis 11 märgitud, oli xxx korteri esikusse paigaldatud videokaamera. Ka kaitsja ise on kohtuvaidlustes välja toonud, et selle videokaamera salvestise alusel koostatud asitõendi vaatlusprotokollis (tl 73-74) on sedastatud, et meesterahvas tõstab paremat kätt ja lööb naist parema käega vastu vasakut põske; kas ta tabab nägu või ei taba, ei ole hästi näha. Videosalvestisel ei ole näha, et oleks toimunud vastupidist lööki, s.o et kannatanu ise oleks süüdistatavat löönud. Seega puudub süüdistatava väite kinnituseks samaväärse objektiivse kaaluga argument nagu see on olemas kannatanu ütluste usaldusväärsuse kinnitamiseks. Lisaks ei ole süüdistatav löömise faktist rääkinud ei kahtlustatavana ülekuulamisel kohtueelses menetluses (tl 96-97, tõlge tl 98) ega ka kohtuistungil. Kohus möönab, et tõepoolest on toimiku materjalides sisalduval fototabelil (tl 80-85) fikseeritud E. L osas vigastuste kirjeldusena punetus näo vasakul poolel põse piirkonnas, kuid kirjeldatud punetus võib sama hästi olla põhjustatud ka sellest, kui kannatanu E L G.R-i pärast viimase antud lööki eemale tõrjudes, tõstis harja ette ja tõukas sellega süüdistatavat eemale, tabades harja otsaga mehe pead. 30.09.2023 toimunud kehaline väärkohtlemine xxx
14. 30.09.2023 olid süüdistatav, kannatanu ja nende 2 täisealist poega kutsutud peretuttava N P juubelile Glehni lossi. Süüdistuse kohaselt toimus peol intsident, mille käigus lõi G.R rusikaga oma abikaasale E L rusikaga vastu pead ja põhjustas selliselt kannatanule valu.
15. Süüdistatav G.R selgitas kohtueelses menetluses ülekuulamisel 30.09.2023 episoodi osas, et juba enne kui nad jõudsid N P juubelile, tekkis neil Ega kodus konflikt sellest, kui palju panna pere peale kingituseks raha. Peol oli kõik rahulik seni, kuni sinna saabus üks naisterahvas, kes hakkas suhtlema süüdistatava abikaasaga ja süüdistatavale tundus, et nad käitusid nagu lesbid. Peale seda süüdistatav enda sõnul enam midagi ei mäleta, sh ei mäleta ta ka oma abikaasa löömist (tl 48).
16. Vaatamata sellele, et süüdistatav enda sõnul löömist ei mäleta, on kohtu hinnangul kogutud tõenditega leidnud kinnitust G.R-i poolt E Lle vastu pead löömine ja selle tagajärjel kannatanule valu põhjustamine. Nii kirjeldas kannatanu E L ülekuulamisel (tl 17-18), kuidas algul istusid nad neljakesi koos, kuid mõne aja pärast istus G.R eemale. Hetkel kui kannatanu vestles laua taga J L, tundis ta selja tagant tugevat lööki vastu pead. Ringi pöörates märkas ta enda selja taga E. L. Kannatanu ütlusi juhtunu kohta kinnitab ka tunnistaja J. L (tl 35 pöördel), kelle sõnade kohaselt kuulsin äkitselt, kuidas G.R karjus meie suunas „lesbid“. Peale seda kuulsin E karjatust…..ning…. G.R-i ja E üks poegadest hüüdis „miks sa lõid ema“ (tl 35 pöördel).
17. Erinevalt tunnistaja L nägi löömist vahetult pealt süüdistatava ja kannatanu poeg S L, kelle antud sündmuse kirjelduse kohaselt (tl 32) tõusis isa umbes kella 20.00 paiku laua tagant püsti. Ta oli sel ajal juba alkoholijoobes. Tunnistaja ei näinud küll otseselt tõusmise momenti, kuid märkas hetke, kui isa oli ema juures, karjus emale ja emaga vestelnud naisterahvale lesbid ja lõi parema rusikas käega ema peapiirkonda. S. L hinnangul ei löönud isa kindlasti ema täiest jõust, ta ei mäleta, kas ema hiljem midagi valu kohta rääkis, aga see rusikalöök pähe võis ikkagi tekitada valu.
18. Kohus leiab, et tunnistaja järeldus sellest, et rusikalöök pähe võis kannatanule valu põhjustada, on igati põhjendatud. Nimelt on kriminaalasjas kogutud tõendite hulgas videosalvestis (vaadeldud asitõendi vaatlusprotokollis tl 26-28) xxx toimunud peost. Salvestiselt on nähtav hetk, mil G.R teeb parema käe liigutuse laua nurgas istuva E L pea suunas ja löögi tagajärjel liiguvad istuvas asendis naise pea ja ülakeha laua suunas. Naisterahvas sirutab käe mehe poole. Kohus 5 märgib, et kuigi löök tuli selja tagant, mis tähendab, et see oli kannatanu jaoks ootamatu, oli ta siiski sedavõrd tugev, et naise pea ja ülakeha liikusid löögile vastas suunas. Seega muudavad tunnistajate poolt antud kirjeldused ja videosalvestisel nähtu kahtlemata usaldusväärseks kannatanu ütlused selle kohta, et rusikalöök vastu pead põhjustas talle füüsilist valu.
19. Kohtuvaidluste käigus leidis kaitsja, et kummagi kehalise väärkohtlemise episoodi puhul ei ole video põhjal võimalik järeldada, et süüdistatava löök kannatanu suunas olnuks sedavõrd tugev, et põhjustanuks talle valu. 01.07.2023 episoodi osas leidis G.R-i kaitsja, et kuivõrd videosalvestisel nähtu kohaselt on G.R-i poolt löök kannatanu vasaku põse pihta tehtud möödaminnes ja lahtise käega ning G.R ei ole võtnud löögi tegemiseks hoogu, saab riivamisi tabatud kõrvakiilust saadud valuaisting olla üksnes minimaalne ja väheoluline. Kannatanul tekkis põsel vaid punetus, mis tõmbub iseeneslikult tagasi mõne tunni möödudes. Ja isegi kui tekkis kergem hematoom, on tegemist vigastusega, mis ei vaja meditsiinilist sekkumist ning mis paraneb iseenesest. 30.09.2023 episoodi puhul ei ole kannatanul tuvastatud tervisekahju tekkimist, mistõttu saab rääkida üksnes valu tekitavast kehalisest väärkohtlemisest. Kaitsja märgib, et G.R-i koordinatsioon oli videos häiritud ja ta tuikus. Olukorras, kus inimesel endal on keeruline püsti seista, ei saa pidada eluliselt usutavaks, et tema löök saaks olla tugev ja kannatanule valu tekitav.
20. G.R-i kaitsja hinnangul seisneb kriminaalasjas vaidlus selles, kas G.R on oma tegevusega täitnud

§ 121objektiivse koosseisu.

Kaitsja leiab, et nii

1. kui
2. episoodi puhul on tegemist väheoluliste rünnetega, mis ei ületa bagatellründe piire. Kohus kaitsja arvamusega ei nõustu ning esitab oma seisukohad kohtuotsuse järgnevates punktides.
3. Nii tervisekahjustus kui ka valu on

§ 121lg 1 normatiivsed koosseisutunnused.

Esimese neist tunnustest defineerib Vabariigi Valitsuse 13.08.2002 määruse nr 266 „Tervisekahjustuse kohtuarstliku tuvastamise kord“ § 1 lg 2, mille kohaselt on tervisekahjustus osutatud määruse mõttes organismi elundite ja kudede anatoomilise terviklikkuse või nende füsioloogiliste funktsioonide häire, samuti haigus või muu patoloogiline seisund, mis tekib mehaanilise, füüsikalise, keemilise, bioloogilise, psüühilise või muu teguri toimel. Valu kui koosseisulist asjaolu on määratletud kohtupraktikas. Selle all peetakse silmas organismi kaitsefunktsiooni, mis on käsitatav kudede tegeliku või potentsiaalse kahjustamise või ülekoormatusega kaasneda võiva ebameeldiva aistingu ja tundeelamusena, mille ülesandeks on motiveerida ohtlikku olukorda lõpetama või vältima (vt RKKKo 12.11.2019, 1-18-7833, p 22 koos edasiste viidetega). Seega on hematoomid ja kriimustused käsitatavad kehavigastusena

§ 121

tähenduses, sest nahakoe anatoomiline terviklikkus on füüsilise mõjutamise teel häirunud. 24. Kohtu hinnangul on 01.07.2023 episoodis leidnud tõendamist, et G.R lõi kannatanut ühel korral lahtise käega näkku ning tekitas sellega kannatanule tervisekahjustuse – hematoomi vasakule põsele. Tekkinud vigastus on kooskõlas näo piirkonda löömisega. Ka G.R ise on tunnistanud, et lõi oma elukaaslast ühel korral lahtise käega. Sellest tulenevalt on

§-s 121 sätestatud objektiivne süüteokoosseis juba täidetud. 25. Süüdistuse kohaselt põhjustas E. Leinakask 01.07.2023 episoodis kannatanule lisaks tervisekahjustusele (hematoomile vasakul põsel) ka valu. Samuti põhjustas ta 30.09.2023 episoodis rusikaga kannatanule vastu pead lüües füüsilist valu. Valu kui

§ 121koosseisulise tunnuse osas on Riigikohus märkinud järgmist.

Varasemas praktikas on valu tekitamist põhimõtteliselt peetud sobivaks ja põhiseaduspäraseks kriteeriumiks, mille alusel piiritleda

§ 121

järgi karistatavat tegu väljapoole karistusõiguse reguleerimisala jäävast käitumisest (vt. ka p 23). Üldtuntud on 6 asjaolu, et valulävi ehk vähim mõjutaja, mida isik tunneb valuna, on subjektiivne nähtus, mis on eri inimeste puhul erinev ja mis võib muu hulgas sõltuda ka näiteks vanusest, soost, psüühilisest seisundist ja muudest subjektiivset laadi asjaoludest (RKKKo 04.05.2015, 3-1-1-29-15, p 11.1). Valu subjektiivsust silmas pidades tuleb valu tekitava kehalise väärkohtlemise tuvastamiseks kõigepealt kannatanu ülekuulamisel küsida, kas ta tundis valu. [---] Järgmisena tuleb lahendada küsimus sellest, kas siis, kui kannatanu kinnitab valu tundmist, piisab lugemaks tuvastatuks valu tekitava kehalise väärkohtlemise objektiivset koosseisu. Kohtupraktikas valitseva arvamuse kohaselt tuleb sellele küsimusele tulenevalt valu subjektiivsusest vastata eitavalt. Nimelt tuleb kohtupraktika kohaselt käsitletaval juhul täiendavalt hinnata, kas kannatanule valuaistingu tekkimine on süüdistatavale tema teo tagajärjena objektiivselt omistatav. Olukorras, kus objektiivse kõrvalseisja seisukohast ei oleks valu hinnatav süüdistatava teo tüüpilise tagajärjena, tuleb eitada ka valu tekitava kehalise väärkohtlemise objektiivse koosseisu olemasolu. Sellise lisanõude eesmärk on vältida isiku alusetu süüditunnistamine kuriteos olukorras, mil nn sõltumatu kolmanda isiku objektiivne hinnang isikutevahelisele füüsilisele kontaktile eitab karistusõiguslikult relevantse valu tekkimise võimalikkust (RKKKo 04.05.2015, 3-1-1-29-15, p 11.3). 26. Nähtuvalt kriminaalasja materjalidest kinnitas kannatanu E L, et nii 01.07.2023 süüdistatava lahtise käe löögist näkku kui 30.09.2023 rusikalöögist vastu pead tundis ta valu. Lisaks kinnitas 30.09.2023 episoodis tunnistaja S L, kes nägi pealt, kuidas isa lõi rusikaga emale vastu pead, et sellest löögist võis emal valus olla. Kohtu hinnangul kinnitab nii kannatanu valukarje kui keha liikumine videosalvestisel, et süüdistatava poolt kasutatud vägivald oli piisava intensiivsusega, et põhjustada kannatanule valuaistingut. Kannatanu tundis rusikaga vastu pead löömise tagajärjel valu ning ka löömist pealt näinud tunnistaja ehk mõistliku kõrvalseisja S L hinnangul võis rusikalöök pähe põhjustada emale valu. 27. Seega leiab kohus, et 01.07.2023 valu ja vasakule põsele hematoomi ning 30.09.2023 pea piirkonda valu tekitanud kehalise väärkohtlemisega on täidetud objektiivne teokoosseis

§ 121järgi.

Tegu on toime pandud lähisuhtes.

§ 121

lg 2 p 2 sätestab vastutuse lähi- või sõltuvussuhtes toimepandud kehalise väärkohtlemise eest, kuid ei määratle lähisuhte mõistet. Karistusseadustiku muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu seletuskirjast nähtub, et

§ 121

kontekstis peetakse lähisuhte all silmas kahe või rohkema inimese vahelist pere-, sugulus-, põlvnevus-, hõimlus- või armastussuhet, sõltumata sellest, kas suhte osapooled jagavad elukohta. Lähisuhtele on iseloomulik hoolitsus, usaldus, turvalisus, emotsionaalne tugi ning omavaheline tundeseotus, sh pere-, sõprus-, paari- ja armastussuhted (554 SE, Riigikogu XII koosseis). Tähtis on sisuline ühiseluline side inimeste vahel, mis võib, kuid alati ei pruugi hõlmata ka laste kasvatamist, ühist majapidamist jmt. Oluline on tegelik sotsiaalne ja enamasti ka emotsionaalne side isikute vahel, mis tugineb nt vastutuse jagamisele, üksteisele toetumisele ning usaldusele. Lähisuhe loob ja kindlustab suhtepoolte sotsiaalset turvatunnet (RKKKo 09.03.2020, 1-19-3377/32, p 9 ja 10). G.R-i ja E L puhul on tegu abikaasadega, kes jagavad ühist elukohta. Lähisuhtele omane tegelik sotsiaalne ja emotsionaalne side on nende vahel tuvastatav juba sellest, et vaatamata asjaolule, et G.R on olnud varasemalt vägivaldne ka oma poja K. L suhtes (vt. tl 117 kriminaalmenetluse lõpetamise määrus KrMS § 202 alusel), on kannatanu käesolevas asjas avaldanud, et ei soovi mitte süüdistatava kriminaalkorras karistamist, vaid et süüdistatava alkoholisõltuvus saaks välja ravitud. 28.

§ 121

lg 2 p 3 kontekstis peab isik olema vähemalt kahel korral toime pannud kehalise väärkohtlemise. See näitab tema suuremat kalduvust toime panna sama kuritegu ja seetõttu sisaldab uus kehaline väärkohtlemine esimesega võrreldes suuremat ebaõigust. Pole oluline, kas isik on kehalise väärkohtlemise eest varasemalt süüdi mõistetud ja seejärel uue kuriteo toime pannud (juriidiline retsidiiv) või on ta pannud toime vähemalt kaks kehalist väärkohtlemist, mille eest ei ole teda varem karistatud, ning need tuvastatakse ühes kriminaalmenetluses (faktiline retsidiiv) (RKKKo 7 14.05.2020, 1-19-5146/52, p 8 koos edasiste viidetega). G.R-i puhul on tegemist faktilise retsidiiviga. 29. Subjektiivsest küljest eeldab vaadeldav koosseis tahtlust. Süüteokoosseis on täidetud, kui isik pani teo toime vähemalt kaudse tahtlusega. Kohtu hinnangul pani G.R mõlemad kehalise väärkohtlemise episoodid toime otsese tahtlusega.

§ 16

lg 3 kohaselt paneb isik teo toime otsese tahtlusega, kui ta teab, et teostab süüteokoosseisule vastava asjaolu ja tahab või vähemalt möönab seda. Kannatanu ütluste kohaselt 01.07.2023 lõi süüdistatav temast korteri esikus möödudes lahtise käega vastu vasakut põske, mille tagajärjel tekkis põsele hematoom ja vähemalt tund aega põsk valutas. 30.09.2023 lõi süüdistatav teda selja tagant rusikaga vastu pead, põhjustades valu. Süüdistatav pidi vähemalt võimalikuks pidama, et lahtise käega naisele näkku löömine ja rusikaga vastu pead löömine võib põhjustada kannatanule valuaistingut. Eelkõige seetõttu, et meesterahva löök – nii lahtise käega, rääkimata rusikalöögist, võib olla sellise jõuga, mis tekitab valutunnet. Seega möönis G.R oma teo võimalikku iseloomu ja tagajärgi ning täitis kannatanule valu tekitava kehalise väärkohtlemise subjektiivse koosseisu tunnused. 30. Kohtu hinnangul on

§ 121lg 2 p 2 ja 3 teokoosseis täidetud.

Karistus 31.

§ 56lg 1 kohaselt on karistamise aluseks isiku süü.

Karistuse mõistmisel võtab kohus arvesse nii karistust kergendavaid kui raskendavaid asjaolusid. Hinnates süü suurust tuleb lähtuda esmalt süüteo toimepanemise asjaoludest, mis võivad iseloomustada näiteks tegu ja tagajärge ning süüdlase käitumise motiivi ja eesmärki. Lisaks isiku süüle tuleb

§ 56

kohaselt arvestada eri- ja üldpreventiivseid kaalutlusi, s.o võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest, ning õiguskorra kaitsmise huvisid (vt nt RKKKo 11.06.2018, 1-17-1629, p 28 koos edasiste viidetega; RKKKo 20.03.2017, 3-1-1-6-17, p 9 koos edasiste viidetega). 32. Kriminaalkolleegium on oma kehtivas kohtupraktikas selgitanud ja seda korduvalt (vt nt RKKKo lahendid 17.05.2013, 3-1-1-52-13, p 19; 03.04.2020, 1-18-2232, p 71), et karistuse mõistmisel tuleb võtta lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastatakse süüdistatava süü suurus ja karistust kergendavad ning raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr (vt ka RKKKo 11.06.2018, 1-17-1629, p 28). 33.

§ 121

lg 2 p 2, 3 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemise eest karistatakse rahalise karistuse või kuni viieaastase vangistusega.

1. Kohus ei pea karistusliigina G.R-ile rahalise karistuse kohaldamist põhjendatuks. Tegemist on kahe lähisuhtes toime pandud kehalise väärkohtlemise episoodiga. Rahalise karistuse määramine raskendab kohtu hinnangul paratamatult süüdistatava materiaalset olukorda ja võib seetõttu tekitada paarisuhtes omakorda veelgi täiendavaid pingeid ja konfliktiohtu.
2. G.R-i poolt toimepandud kuriteo asjaoludest tulenevalt hindab kohus tema süüd sanktsiooni 1/3-st väiksemaks. Ta on küll toime pannud kaks kehalise väärkohtlemise episoodi, kuid mõlemal juhul põhjustas süüdistatav oma käitumisega üksnes füüsilist valu ning ühes episoodis lisaks valule ka kerge tervisekahjustuse. G.R-i vastutust kergendavaks asjaoluks on

§ 57lg 1 p-s 3 toodud puhtsüdamlik kahetsus.

Vastutust raskendavaid asjaolusid ei esine. 8 36. Karistuse määra valikul tuleb kohtul arvestada lisaks ka eripreventiivseid kaalutlusi ehk võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest. Karistusregistri väljatrüki kohaselt puuduvad G.R-il kehtivad kriminaalkaristused. Vaatamata sellele, et süüdistataval ei ole kehtivaid kriminaalkaristusi, on ta oma pereliikmete suhtes olnud vägivaldne ka varasemalt. Nii lõpetati tema suhtes 27.05.2020 Põhja Ringkonnaprokuratuuris KrMS § 202 alusel otstarbekusega menetlus kriminaalasjas, kus talle oli esitatud kahtlustus

§ 121lg 2 p 2 järgi kvalifitseeritud kuriteos (tl 117).

Antud kriminaalasjas oli määruse kohaselt kannatanuks G.R-i poeg. Kohustusena määrati G.R-ile alkoholi liigtarvitamise kontrolli alla saamiseks laboratoorne vereanalüüs CDT, mida G.R oli kohustatud esitama vähemalt 3 korda kuue kuu jooksul. Kuna määratud kohustus ilmselgelt põhjapanevat tulemust ei andnud, peab kohtu hinnangul eripreventiivsetel kaalutlustel kõnealuses kriminaalasjas kohaldatav karistus olema selline, mis aitaks süüdistataval lõpptulemusena vabaneda alkoholisõltuvusest, mis on olnud põhiliseks indikaatoriks konfliktide tekkel ja oma lähedaste kehalisel väärkohtlemisel. 37. Eeltoodut arvestades tunnistab kohus G.R-i süüdi

§ 121lg 2 p 2 ja 3 järgi ja mõistab talle karistuseks 1 aasta vangistust.

Kuivõrd asja arutamine toimus lühimenetluses, tuleb 1 aasta pikkusest vangistusest vastavalt KrMS § 238 lg-le 2 maha arvata üks kolmandik ning ärakandmisele kuuluvaks vangistuseks jääb seega 8 kuud vangistust. 38.

§ 68lg 1 kohaselt arvestatakse eelvangistus karistusaja hulka.

G.R oli kahtlustatavana kinni peetud 01.07–02.07.2023 (tl 86-88). Seega on ta eelvangistuses viibinud 2 päeva, mis teeb tema lõplikuks ärakandmisele kuuluvaks karistuseks 7 kuud ja 28 päeva vangistust. 39. Kuna tegemist ei ole raskete süütegudega, süüdistatavat ei ole varasemalt kriminaalkorras karistatud ja nagu öeldud, tema poolt kuritegude toimepanemise vallandavaks teguriks on olnud alkohol, peab kohus võimalikuks jätta G.R-ile kohaldatav karistus täielikult tingimisi täitmisele pööramata. Kohus kohaldab

§ 74

lõikeid 1 ja 3 ning jätab vangistuse täielikult tingimisi kohaldamata, kui G.R ei pane 1 aasta ja 3 kuulise katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu ja täidab talle

§ 75lg 1 p-de 1-6 alusel pandud kontrollnõudeid.

Lisaks nõustub kohus prokuröriga selles, et süüdistatavale on katseajaks oluline määrata täiendavad kontrollnõuded:

§ 75

lg 2 p 2 alusel alkoholi tarvitamise keeld ja

§ 75lg 2 p 8 alusel kohustus osaleda sotsiaalprogrammis.

1. Lõpetuseks peatub kohus ka kaitsja poolt kohtuvaidluste käigus esitatud taotlusel. Alternatiivina õigeksmõistmisele taotles G.R-i kaitsja süüdistatava ja kannatanu saatmist vahendusmenetlusse KrMS § 2032 sätestatud korras eesmärgiga saavutada kokkulepe kuriteoga tekitatud kahju heastamiseks ja lõpetada kriminaalmenetlus KrMS § 2031 alusel. Kohus ei nõustu kaitsja sellesisulise taotlusega. KrMS § 2031 lg 1 kehtiva redaktsiooni kohaselt saab vahendusmenetlusse suunamist kohtult taotleda üksnes prokurör. Kaitsja viitas kohtuvaidlustes Pärnu Maakohtu 11.11.2021 otsusele kriminaalasjas 1-21-6014, kus vahendusmenetlusse suunamiseks tegi kohtule taotluse kaitsja ja prokurör toetas seda taotlust, kuid kohtu arvates ei ole see kohaldatav G.R-i kohtuasjas ja seda järgmistel põhjustel. G.R-i kohtuasjas ei ole prokurör toetanud kaitsja taotlust vahendusmenetlusse suunamiseks ega ka esitanud kohtule vastavat taotlust omal algatusel. Juhindudes KrMS § 2032 lg-st 1 võib prokuratuur või kohus saata süüdistatava ja kannatanu vahendusmenetlusse. Seega on vahendusmenetlusse suunamine selgelt prokuratuuri või kohtu kaalutlusotsustus. Kohus ei pea käesolevas kriminaalasjas süüdistatava suhtes menetluse lõpetamist KrMS § 2031 alusel põhjendatuks. Menetluskulud 9
2. KrMS § 306 lg 1 p 14 kohaselt kohtuotsuse tegemisel tuleb lahendada küsimus, millised on kriminaalmenetluse kulud ja kelle kanda need jäävad. KrMS § 180 lg 1 alusel hüvitab süüdimõistva kohtuotsuse korral menetluskulud süüdimõistetu. KrMS § 175 lg 1 p-de 4 ja 9 järgi on käesolevas kriminaalasjas menetluskuludeks määratud kaitsjale makstud tasu ning süüdimõistva kohtuotsusega kaasnev sundraha.
3. G.R-i kaitsjale advokaat Kirke Vainole on kohtueelses menetluses mõistetud välja tasu 115,20 euro ulatuses (tl 44). Kohtumenetluses esitas G.R-i kaitsja 2 tasutaotlust, kogusummas 611,22 (263,52+347,70). Seega on kaitsjatasu G.R-i kaitsmise eest kohtueelses menetluses ja kohtus kokku 726,42 eurot.
4. KrMS § 175 lg 1 p 9 näeb ette, et süüdimõistva kohtuotsusega kaasneb menetluskuluna sundraha. Mõlemad G.R-ile etteheidetud kuriteod on

§ 4lg 3 kohaselt teise astme kuriteod. Kr

MS § 179 lg 1 p 2 kohaselt kaasneb süüdimõistva kohtuotsusega sundraha teise astme kuriteos süüdimõistmise korral 1,5 kuupalga alammäära ulatuses. Seega tuleb G.R-ilt välja mõista sundraha teise astme kuriteo toimepanemise eest, s.o 1,5 kuupalga alammäära suuruses summas. Sundraha suurus määratakse kohtuotsuse kuulutamise aja seisuga ning alates 01.01.2024 on sundraha suuruseks 1230 eurot. Kokku on G.R-i menetluskulud 1956,42 eurot (762,42+1230).

1. KrMS § 180 lg 3 kohaselt arvestab kohus menetluskulusid määrates süüdimõistetu varalist seisundit ja resotsialiseerumisväljavaateid. Kui menetluskulude hüvitamine käib süüdimõistetule üle jõu, jätab kohus osa neist riigi kanda. Kohus võib määrata, et kriminaalmenetluse kulud hüvitatakse ositi.
2. Kohus ei näe asjaolusid, mis isiku resotsialiseerumisväljavaadete aspektist võimaldaks menetluskulusid vähendada. G.R on täies elujõus mees, kes omab töökohta. Küll aga leiab kohus, et menetluskulud on piisavalt suured selleks, et nende ühes osas maksmine valmistaks raskusi ka keskmise palga saajale. Lõppastmes on oluline, et kulud saaksid tasutud õigeaegselt ja täiendavate menetlusteta ning tasumise ajatamine suurendab seda võimalust. Asitõendid
3. Käesolevas kriminaalasjas on asitõenditeks 4 DVD-plaati video- ning helisalvestistega, mis asuvad kriminaalasja materjalide juures – tuleb KrMS § 126 lg 3 p 1 alusel jätta kohtuotsuse jõustumisel kriminaalasja materjalide juurde. /allkirjastatud digitaalselt/ kohtunik 10