Obsah (6)

§ 27§ 25§ 38§ 34§ 210§ 35

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Margit Jäätma, Andra Pärsimägi, Indrek Parrest Otsuse tegemise koht ja aeg Tartu, 5. märts 2026 Tsiviilasja number 2-22-16347

) § 210 lg 1, 2 ja § 211 lg 1). Poolte abielu sõlmiti

1. novembril
2. Pooled ei sõlminud abieluvaralepingut. Pooltel oli abielu sõlmimisest kuni abielu lõppemiseni varaühisuse varasuhe. Abielu lahutati kohtuotsusega, mis jõustus
3. märtsil
4. Poolte varaühisuse varasuhe lõppes seega
5. märtsil
6. Ühisvara koosseis tuleb määrata
7. märtsi
8. a seisuga. Vaidlust ei ole, et poolte ühisvara hulka kuulub järgnev vara:
9. augustil 2001 omandatud kinnisasi (väärtuse üle on vaidlus); sõiduk Honda FRV (väärtus 2800 eurot); sõiduk Honda CRV (väärtus 15 000 eurot); sõiduk Škoda Fabia (väärtus 900 eurot); terrassimööbel (väärtus 200 eurot); hageja pangakontodel
10. märtsi
11. a seisuga olnud 649 eurot 15 senti; kostja pangakontodel
12. märtsi
13. a seisuga olnud 11 258 eurot 38 senti. Eelnimetatud vara tuleb seega lugeda poolte ühisvara hulka kuuluvaks. Poolte ühisvara hulka ei saa aga arvata nutitelefoni ega jalgratast. Lepingust (dtl 231) nähtub, et kostja ostis
14. oktoobril 2021 sõlmitud järelmaksuga müügilepinguga nutitelefoni (seadme Samsung Galaxy A52s 5G) hinnaga 399 eurot. Telefon osteti seega pärast poolte abielu lõppemist. Telefon ei kuulu seetõttu ühisvarasse. Vaidlust ei ole, et poolte lapsed kinkisid abielu ajal,
15. aastal hagejale jalgratta. Kuna hageja omandas jalgratta kinke, s.o tasuta käsutuse teel, kuulub jalgratas hageja lahusvarasse (jalgratta omandamise ajal kehtinud

§ 27lg 2).

Pooled vaidlevad kinnisasja jagamise viisi üle. Hageja soovib, et kinnisasi jagatakse avalikul enampakkumisel ja müügist saadav raha jagatakse võrdselt. Kostja soovib kinnisasja endale. Kostja ei tõendanud asjaolusid, mis annaksid alust kalduda kinnisasja jagamisel abikaasade osade võrdsusest kõrvale. Kostja ei tõendanud, et ta tasus abielu ajal kinnisasjaga seotud kohustusi enda lahusvara arvel. Enne 1. juulit 2010 kehtinud perekonnaseaduse (

1995) § 14 lg 1 kui ka

§ 25

kohaselt kuulub abielu ajal abikaasade omandatud vara, sh kostja palk, poolte ühisomandisse. Poolte ühisomandis oleva kinnisasja kulutuste kandmise, sh ühiselt võetud laenumaksete tasumise kohustus on poolte ühine kohustus. Pooled on selles võlasuhtes VÕS § 65 lg 1 mõttes solidaarvõlgnikud. Kostjal on VÕS § 69 lg-st 1 tulenevalt 6 õigus esitada hageja vastu täidetud solidaarkohustuse tagasinõue hagejale langevas osas. Kostja oleks ühisvara jagamise menetluses saanud oma nõude maksma panna näiteks protsessuaalse tasaarvestusvaldusega, kuid kostja ei teinud seda. Eelnevat arvestades tuleb kinnisasja jagamisel lähtuda abikaasade osade võrdsusest. Pooled vaidlevad kinnisasja väärtuse üle. Kinnisasja väärtuseks on põhjendatud lugeda poolte tellitud eksperthinnangutes märgitud väärtuste keskmine, s.o 147 500 eurot. Kinnisasja väärtusest tulenevalt tuleks kostjal kinnisasja tema ainuomandisse jätmisel hagejale hüvitada hageja osa 73 750 eurot. Arvestades ühisvara jagamise käigus tekkivaid poolte vastastikkuseid muid hüvitiste nõudeid, kostja laenuvõimekust ning kostja vanemate lubadust kostjat vajadusel rahaliselt aidata, on kostja võimeline hüvitama hagejale tema osa kinnisasjast. Kinnisasi on kostja elukoht. Kinnisasjal käivad poolte ühised lapsed. Eelnevast tulenevalt on õiglane jätta kinnisasi kostjale ja kohustada teda hüvitama hageja osa rahas. Hageja ei soovi sõidukit Škoda Fabia endale. Selle jagamine kostja taotletud viisil, s.o sõiduki hagejale hüvitise maksmise kohustuse vastu jätmine ei ole seega põhjendatud. Sõiduk Škoda Fabia tuleb jagada hageja soovitud viisil, s.o müüa avalikul enampakkumisel ja jagada müügist saadav raha poolte vahel võrdselt. Vaidlust ei ole sõidukite Honda CR-V ja Honda FR-V, terrassimööbli ega poolte pangakontodel olnud raha jagamise viisi üle. Laenulepingu nr XXXXXXXXXXX jääk abielu lõppemise seisuga on ühisvara kohustus. See tuleb

§ 38

järgi ühisvara jagamise käigus täita või jagada abikaasade vahel sarnaselt muu varaga. Vaidlust ei ole, et laenulepingu nr XXXXXXXXXXX jääk oli abielu lõppemise seisuga 17 625 eurot 89 senti. Laenuandja ei andnud nõusolekut, et kostja võtab laenulepingust tulenevad kohustused üle. Kohus ei saa seega muuta poolte laenulepingust tulenevaid kohustusi laenuandja ees. Samas on võimalik jagada laenulepingust tulenevad kohustused poolte sisesuhtes. Kuna kinnisasi jääb kostja ainuomandisse, jäävad laenulepingust nr XXXXXXXXXXX tulenevad poolte ühised kohustused alates abielu lõppemisest poolte sisesuhtes kostja kanda. Hageja osa, s.o 8812 eurot 94 senti tuleb kostja poolt enamsaadud ühisvara eest hagejale makstavast hüvitisest maha arvata. Kostja nõue kohustada hagejat andma tahteavaldused kinnistusraamatus kinnistu registriosas omanikukande kustutamiseks ja uue kande tegemiseks, millega kantakse kinnisasja ainuomanikuna kinnistusraamatusse kostja, on põhjendatud (asjaõigusseadus § 641, kinnistusraamatuseaduse § 341 lg 1, tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 68 lg 5). Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 445 lg 1 alusel on põhjendatud määrata kostjale hüvitise maksmise tähtaeg ja kohustada hagejat andma kinnistusraamatus kinnistu omanikukannete muutmiseks vajalikud tahteavaldused juhul, kui on hüvitatud hageja ühisomandi osa väärtus. Kostjale tuleb määrata hüvitise maksmise tähtajaks kaks kuud otsuse jõustumisest. Menetluskulud jäävad TsMS § 163 lg 1 hagi ja vastuhagi osalise rahuldamise tõttu poolte endi kanda, v.a dokumentide tõlkekulu, mis jääb kostja kanda. Kuna kostja käitumine põhjustas dokumentide tõlkimise vajaduse, on põhjendatud, et kostja kannab selle kulu. MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

1. Kostja palub apellatsioonkaebuses tühistada maakohtu otsuse osas, milles maakohus jättis rahuldamata kostja taotluse jagada ühisvarasse kuuluv nutitelefon nii, et jätta see hageja ainuomandisse ja kohustada hagejat hüvitama kostjale 199 eurot 50 senti; kohustas kostjat maksma hagejale kinnisasja omandiõiguse kaotuse eest hüvitist 73 750 eurot; luges, 7 et poolte hüvitisnõuete tasaarvestuse tulemusena on hagejal kostja vastu hüvitise nõue 76 241 eurot 67 senti; mõistis kostjalt ühisvara arvel enamsaadu eest hageja kasuks välja hüvitise 76 241 eurot 67 senti ning määras, et kostjal tuleb temalt hageja kasuks välja mõistetud hüvitis tasuda hiljemalt kahe kuu jooksul alates otsuse jõustumisest hageja pangakontole nr EE
2. Kostja palub teha tühistatud osas uue otsuse, millega mõistetakse kostjalt hageja kasuks välja hüvitis 36 594 eurot ja 85 senti ning kõik menetluskulud jäetakse hageja kanda. Kostja taotleb enamtasutud riigilõivu 470 euro tagastamist. Nutitelefon kuulub poolte ühisvara hulka, kuna see osteti poolte abielu ajal. Nutitelefon jäi hageja kasutusse. Hageja peab seega hüvitama kostjale pool selle väärtusest, s.o 199 eurot 50 senti. Kostjalt väljamõistetava hüvitise määramisel tuleb sellega arvestada. Maakohus lähtus kinnisasja jagamisel ekslikult valest seaduseredaktsioonist. Maakohus kohaldas

§ 34lõiget 2, kuigi oleks pidanud kohaldama kinnisasja omandamise ajal (10.

juulil 2001) kehtinud

1995 § 19 lg 2 punkti 2.

§ 210

lg 2 järgi saab ühisvara

-i järgi jagamisel arvestada

-is1995 sätestatud abikaasade osade võrdsusest kõrvalekaldumise aluseid, kui ese omandati ja kõrvalekaldumise alus tekkis enne 1. juulit 2010 (RKTKo 25.10.2017, 2-14-18828/113, p 28.1). Maakohtu tuvastatud asjaoludel on ajaline tingimus täidetud. Antud juhul on alus kalduda ühisvara hulka kuuluva kinnisasja jagamisel abikaasade võrdsuse põhimõttest kõrvale, kuna kostja tasus enda palga arvelt oma pangakontolt kinnisasjaga seotud järgmised kohustused: kinnisasja ostmisel omafinantseeringu osa 958 eurot 67 senti; kinnisasja ostmiseks ja renoveerimiseks võetud laenumaksed 62 226 eurot 64 senti (hagiavalduse esitamise seisuga); kinnisasjaga seotud kindlustusmaksed 3413 eurot 87 senti (hagiavalduse esitamise seisuga). Hageja ei vaidlusta kostja panust. Kostja panus on seega kokku 66 599 eurot 18 senti. Hageja ei tasunud kinnisasja soetamiseks midagi ega ka kindlustus- ja laenumakseid. Arvestades kostja panust vara omandamisel, oleks kohus pidanud lähtuvalt

¹⁹⁹⁵ § 19 lg 2 p-ist 2 tulenevalt kalduma poolte võrdsusest kõrvale ja määrama kostja poolt hagejale kinnisasja eest tasumisele kuuluvaks hüvitiseks 37 155 eurot 15 senti [73 750 – 36 594,85]. Eeltoodu valguses ei ole asjakohane maakohtu järeldus, et kostja ei tõendanud, et ta tasus abielu ajal kinnisasjaga seotud kohustusi enda lahusvara arvel ning et seetõttu ei ole kinnisasja jagamisel alust kalduda abikaasade võrdsusest kõrvale. Kostja poolt hagejale maksmisele kuuluv hüvitis on järelikult kokku üksnes 39 447 eurot 34 senti [(37 155,15 + 7500 + 5629,19) – (1400 + 324,58 + 100 + 8812,94 + 199,50)]. Kostja esitas vastuhagis hageja vastu taotluse enda nõude tasaarvestamiseks hageja hüvitise nõudega. Kostja sellekohane tahe on piisavalt arusaadav. Maakohus oleks seega pidanud poolte vastastikused nõuded tasaarvestama. Isegi, kui kostja ei oleks esitanud tasaarvestusavaldust, oleks kohus pidanud poolte vastastikused nõuded ise tasaarvestama. 5. Hageja palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Maakohtu otsus on seaduslik. Ühisvara jagamisel kohaldub kehtiv perekonnaseadus. Kostja ei panustanud kinnisasja omandamisse ega parendamisse oma lahusvara, mistõttu

§ 34lg 2 ei kohaldu.

Poolte abielu ajal teenitud kostja töötasu kuulub

§ 27alusel ühisvarasse.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

1. Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebuse ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 järgi tühistada osas, milles jättis poolte ühisvarana jagamata nutitelefoni (SAMSUNG GALAXY A52s 5G) ning mõistis kostjalt 8 hageja kasuks enamsaadud ühisvara arvel välja suurema hüvitise kui 76 042 eurot 17 senti. Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue otsuse, millega jagab poolte ühisvarasse kuuluva nutitelefoni, jättes selle hageja ainuomandisse ning kohustades hagejat tasuma kostjale hüvitist 199 eurot 50 senti, mille tulemusena väheneb kostja enamsaadud vara väärtus 76 042 euro 17 sendini. Muus osas jätab ringkonnakohus maakohtu otsuse muutmata. Apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt. Ringkonnakohus esitab otsuse resolutsiooni juures maakohtu otsuse kehtiva resolutsiooni tervikliku sõnastuse (TsMS § 654 lg 2²).
2. Kostja on vastuhagis palunud jagada poolte ühisvarana hageja valduses oleva nutitelefoni väärtusega 399 eurot.

§ 25

kohaselt lähevad varaühisuse puhul abikaasade ühisomandisse varaühisuse kestel omandatud esemed ning abikaasade muud varalised õigused. Varaühisuse varasuhe lõppeb

§ 35p 3 kohaselt mh abielu lahutamisega.

Ühisvara jagatakse vastavalt

§-s 37 sätestatule.

1. Maakohtu järelduste kohaselt ei kuulu eelnimetatud telefon ühisvara hulka, kuna seega on ostetud pärast poolte abielu lõppemist (maakohtu otsuse p 3.4.2). Maakohtu see järeldus ei ole kooskõlas asja materjalidega. Maakohtu tuvastatu kohaselt sõlmiti poolte abielu
2. novembril
3. a ja lahutati Tartu Maakohtu
4. jaanuari
5. a otsusega tsiviilasjas nr 2-22-1029, mis jõustus
6. märtsil
7. a. Nende asjaolude üle ei ole pooled menetluses ka vaielnud. Kõnealuse nutitelefoni ostis kostja
8. oktoobril 2021, mida kinnitab väljavõte müügilepingust (dtl 231). Asja materjalidest ei nähtu, et poolte varaühisuse varasuhe oleks lõppenud või lõpetatud enne abielu lahutamist, s.o enne
9. märtsi
10. Seega on telefon omandatud poolte abielu ja varaühisuse kestel.
11. Eelmärgitut arvestades on ekslik maakohtu järeldus, et nutitelefon ei kuulu ühisvara hulka põhjusel, et kostja ostis selle pärast poolte abielu lõppemist. Maakohus ei ole tuvastanud muid asjaolusid, mis välistaks telefoni kuulumise ühisvarasse. Pooled ei ole selliseid asjaolusid menetluses ka välja toonud.
12. Järelikult kuulus nutitelefon poolte ühisvarasse ning seda on võimalik ühisvarana jagada. Kostja on palunud jätta telefoni hageja ainuomandisse ja kohustada hagejat hüvitama pool telefoni väärtusest. Hageja ei ole taotlenud selle varaeseme osas teistsugust jagamise viisi. Seega tuleb telefon jätta ühisvara jagamisel hageja ainuomandisse ning kohustada teda hüvitama kostjale 50% telefoni väärtusest. Kostja on telefoni väärtusena nimetanud selle ostuhinda 399 eurot. Kohtule ei ole esitatud tõendeid, millest saaks järeldada telefoni teistsugust väärtust ühisvara jagamise hetkel.
13. Ringkonnakohus loeb eelmärgitut arvestades nutitelefoni väärtuseks 399 eurot ning hageja peab vastavalt kostja taotlusele hüvitama kostjale sellest 199 eurot 50 senti. Kostjalt maakohtu otsusega enamsaadud ühisvara eest välja mõistetud hüvitist tuleb seetõttu 199 euro 50 sendi võrra vähendada.
14. Muus osas ei anna apellatsioonkaebuse väited ringkonnakohtu hinnangul alust maakohtu otsuse muutmiseks või tühistamiseks. Ringkonnakohus ei korda TsMS § 654 lg-st 6 juhindudes maakaohtu otsuse põhjendusi. Vastusena apellatsioonkaebuse ülalkäsitlemata väidetele märgib ringkonnakohus lühidalt järgmist.
15. Ringkonnakohus ei nõustu kostja väitega, et arvestades kostja panust poolte ühisvarasse kuuluvasse kinnisasja, oleks maakohus pidanud

¹⁹⁹⁵ § 19 lg 2 p-st 2 tulenevalt 9 kalduma poolte võrdsusest kõrvale ja määrama kostja poolt hagejale kinnisasja eest tasumisele kuuluvaks hüvitiseks 37 155 eurot 15 senti. 2. Maakohus on

§-des 210 ja 211 sätestatule tuginedes õigesti leidnud, et ühisvara koosseisu kindlaksmääramisel tuleb lähtuda vara omandamise ajal kehtinud seadusest, kuid ühisvara jagamisele kohaldub alates 1. juulist 2010 kehtiv perekonnaseadus (kui hagi on esitatud pärast selle seaduse jõustumist).

§ 210

lg 2 järgi saab ühisvara jagades siiski arvestada

¹⁹⁹⁵ järgi abikaasade osade võrdsusest kõrvalekaldumise aluseid, kui ese omandati ja kõrvalekaldumise alus tekkis enne

1. juulit 2010 (nt RKTKo 19.06.2024, 2-1715677/175, p 17 koos selles viidatud kohtupraktikaga).
2. Maakohus tuvastas, et poolte abielu sõlmiti
3. novembril 1999, pooled ei ole sõlminud abieluvaralepingut ning abielu sõlmimisest kuni abielu lõppemiseni oli pooltel varaühisuse varasuhe. Poolte abielu lahutati kohtuotsusega, mis jõustus
4. märtsil 2022 (ning sellel kuupäeval lõppes ka poolte varaühisuse varasuhe). Ühisvarasse kuuluva kinnistu omandasid pooled
5. augustil 2001 ja parendasid seda samuti abielu ajal. Neid kohtu tuvastatud asjaolusid ei ole kostja apellatsioonkaebuses vaidlustanud. Otsuse leheküljel 14 on maakohus vastuolus varasemalt tuvastatuga ilmselgelt ekslikult märkinud, et abielu ajal oli poolte vahel varalahususe varasuhe.
6. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et kostja ei ole toonud menetluses välja selliseid asjaolusid, mis annaksid aluse kalduda ühisvara jagamisel kõrvale abikaasade võrdsusest kinnistu omandamise ajal kehtinud

1995 § 19 lg 2 järgi või kostja panuste hüvitamiseks ühisvara arvel alates 1. juulist 2010 kehtiva

§ 34lg 2 järgi.

5. Panusena on kostja välja toonud selle, et ta tasus enda palga arvelt oma pangakontolt omafinantseeringu osa kinnisasja ostmisel, samuti kinnisasja ostmiseks ja renoveerimiseks võetud laenumakseid ja kinnisasjaga seotud kindlustusmakseid. Kostja abielu ajal teenitud palk oli

1995 § 14 lg 1 järgi ja on ka kehtiva

§ 25kohaselt poolte ühisvara, mitte kostja lahusvara.

Kostja ei ole välja toonud ka muid asjaolusid, millest nähtuks, et kostja pangakontol olnud raha oli tema lahusvara. 6. Maakohus on otsuse põhjenduste p-s 3.5.2.1 esitanud arutluskäigu, millest võib jääda ekslik mulje, nagu oleks kostjal seoses ülalmärgitud panustega hageja vastu siiski mingeid nõudeid, kuid kostja ei ole selliseid nõudeid ega tasaarvestusavaldust menetluses esitanud. Arvestades maakohtu järeldust, et kostja pole tõendanud

§ 34

lg 2 järgi hüvitatavate panuste tegemist, ei olnud sellele järgnevalt hüpoteetiliste seisukohtade esitamine taoliste nõuete kohta kohtuotsuses vajalik ja pigem raskendab lahendi mõistmist. Kokkuvõttes see siiski maakohtu otsuse järeldusi ei mõjuta.

1. Apellatsioonimenetluse menetluskulud peab ringkonnakohus põhjendatuks jätta TsMS § 164 lg 1 alusel poolte endi kanda. Eeltoodut arvestades ei ole vaja apellatsiooniastme menetluskulusid rahaliselt kindlaks määrata.
2. Ringkonnakohus rahuldab kostja taotluse riigilõivu tagastamiseks (dtl 753–754) osaliselt. Kostja tasus maakohtus vastuhagilt riigilõivu kokku 630 eurot (dtl 191, 632) ja ringkonnakohtus apellatsioonkaebuselt samuti 630 eurot (dtl 710). Hageja esitas hagi ühisvara jagamiseks. Kostja esitas vastuhagi, milles taotles ühisvara jagamist enda soovitud viisil. Riigilõivuseaduse (RLS) § 59 lg 4 ja TsMS § 132 lg 1 ja lg 4 p 5 järgi tuleb ühisvara jagamise nõudelt tasuda riigilõivu kindla summana 420 eurot. Ringkonnakohtu hinnangul on RLS § 59 lg 4 ning TsMS § 132 lg 1 ja lg-d 4 p 5 sätestatud ühisvara jagamise nõude eest ettenähtud riigilõivuga hõlmatud kõik nõuded ja taotlused, mis on vajalikud, et ühisvarast saaks lahusvara. See tähendab, et juhul, kui ühisvara jagamist taotletakse nii, et 1 1 10 ühisvara hulka kuuluv asi jääb ühe poole ainuomandisse ja teine pool peab maksma talle selle eest hüvitise, on ühisvara jagamise eest ettenähtud riigilõivu 420 euroga kaetud ka tahteavalduste andmiseks kohustamise nõuded, mis on vajalikud ühisvarasse kuuluva asja ühisvarast ühe poole ainuomandisse üleminekuks. Kostja pidi eelnevat arvestades tasuma vastuhagilt riigilõivu 420 eurot. Arvestades, et hagi ja vastuhagi on teineteist välistavad, pidi kostja tasuma apellatsioonkaebuselt TsMS § 137 lg 2 ja RLS § 59 lg 15 kohaselt riigilõivu samuti 420 eurot. Ringkonnakohus tagastab TsMS § 150 lg 1 p 1 alusel kostjale vastuhagilt enamtasutud riigilõivu 210 eurot ja apellatsioonkaebuselt enamtasutud riigilõivu 210 eurot. Kostja riigilõivu tagastamise taotlus jääb ülejäänud osas (50 euro ulatuses) rahuldamata. (allkirjastatud digitaalselt) 11