Obsah (6)

§ 134§ 140§ 171§ 176§ 135§ 123

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Iris Kangur-Gontšarov, Mati Maksing ja Kaija Piirmets Määruse tegemise aeg ja koht 08.01.2026, Tallinn Kohtuasja number 2-24-5662 Kohtuasi Rapla

) § 135 lg 2 alusel laste hooldusõigus täielikult ära võtta. 11.

1. Avaldaja on pöördunud juba varasemalt kohtu poole vanemate hooldusõiguse peatamiseks, kuna vanemad olid jätnud lapsed hooletusse, lapsed olid perest eraldatud ning vanemad ei mõistnud, mis on laste huvides. Pärnu Maakohus peatas 23.01.2022 määrusega tsiviilasjas nr 2-21-11512 vanemate hooldusõiguse poja suhtes. Vanema tütre osas jäi avaldus vanemate hooldusõiguse peatamiseks rahuldamata. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 31.08.2023 määrusega Pärnu Maakohtu 23.01.2022 määruse vanemate hooldusõiguse peatamise osas, jättes avalduse täielikult rahuldamata, kuid kohus tegi vanematele ettekirjutuse, kohustades neid võimaldama avaldaja lastekaitse töötajatel teha kodukülastusi poja elukohta, tegema nendega igakülgset koostööd ja järgima nende soovitusi ning juhiseid 5 2-24-5662 poja igapäevaseks hooldamiseks, samuti järgima pojale koostatud rehabilitatsiooniplaanis esitatud soovitusi ja tegevuskava. 11.
2. Maakohus leidis, et STAR väljavõttega on tõendatud, et ka pärast tsiviilasja nr 2-2111512 menetlust jättis laste ema lapsed olulisel määral hooletusse. Laste ema kolis laste isast lahku elama
3. aasta teises pooles. Laste emale määrati avaldaja poolt abiks peretöötaja. Laste ema oli esmalt koostööaldis, kuid alates aprillist 2023 muutus olukord halvemuse poole. Laste emal oli alates aprillist 2023 mitmeid meessuhteid, sh H. Äga, kes on kriminaalselt karistatud mh lapse kehalise väärkohtlemise eest. Laste ema ja H. Ä olid laste peale kergesti ärrituvad ja tõstsid nende peale häält. Verbaalselt agressiivset käitumisest teavitasid lastekaitset mh majaelanikud, lasteaed. H. Ä oli laste suhtes mitmel korral ka füüsiliselt agressiivne (viimati aprillis 2024 vahetult enne, kui lastekaitse viis lapsed kriisiperedesse). Laste ema tunnistas H. Ä füüsilist vägivalda laste suhtes ärakuulamisel. Laste ema ei suutnud vägivalda ära hoida või seda tõkestada. Vanem tütar tunnistas kohtumisel kohtunikuga, et ka laste ema on olnud vähemalt ühel korral füüsiliselt vägivaldne. Vanem tütar on lastekaitsele kurtnud, et ema on teda korterist välja lukustanud ega lasknud enam sisse. Laste ema ei suutnud tagada lastele piisavat järelevalvet (tütred on olnud paljajalu kortermaja koridoris, samal ajal kui ema ise magas korteris). Laste ema lastega sisuliselt ei tegelenud ega osanud märgata nende vajadusi (nt vanema tütrega arsti juurde pöördumiseks oli vaja sellekohast peretöötaja juhist, lapsed on olnud hooldamata, poja rehabilitatsiooniplaan täitmata). Laste ema jättis ka oma enda tervise unarusse ega pöördunud tervisemuredega alati arsti juurde. Laste ja laste ema kodu oli arvestataval määral räpane ja koristamata. STAR väljavõttest nähtub, et pojale koostatud rehabilitatsiooniplaani täitmiseks edastas lastekaitse laste emale vajalikud kontaktid, kuid laste ema aegu ei broneerinud ja kui broneeris, siis laps teenusele tihti ei jõudnud. Laste ema tühistas kohtumisi erinevatel ettekäänetel. Laste ema ei ole soovinud alati peretöötaja ja lastekaitsetöötaja soovitusi järgida (eriti kui soovitused on seotud kriitikaga ema tegevuse/tegevusetuse kohta). Ema koostöö isaga laste osas on olnud puudulik. Menetlusosaliste ärakuulamisel selgus, et avaldaja on pakkunud laste emale osalemist ISTEprojektis ja vanemlusprogrammis Imelised aastad, mida laste ema vastu ei võtnud. Oma teguviisi laste ema selgitada ei osanud. 11.
4. Ekspertiisiaktiga on tõendatud, et laste ema psüühiline seisund vastab kerge vaimse alaarengu diagnoosile (RHK-10 F70.0). Kehvast kognitiivsest võimekusest tulenevalt on laste emal raskusi nii enda kui laste emotsionaalsete, sotsiaalsete ja tervisealaste vajaduste ning laste arengust tulenevate vajaduste mõistmise ja rahuldamisega. Sellest tulenevalt kahjustab laste ema nii enda kui laste heaolu ja võib kahjustada laste psühhoemotsionaalset ja füüsilist arengut. Tema õppimis- ja arenemisvõime on vähene. Kehvast kognitiivsest võimekusest tulenevalt ei piisa vaid juhistest, vaid vajalik on järjepidev adekvaatne juhendamine ja kõrvalabi. Keerukamad koolitused ja nõustamised jäävad talle arusaamatuks. Tema kriitikavõime oma seisundi, käitumise ja toimetuleku suhtes on osaline. Koostöövalmidus on valikuline ja ebajärjepidev. Tema seisundil puudub häirespetsiifiline ravi. 11.
5. Eeltoodust järeldub, et laste ema ei ole võimeline laste suhtes hooldusõigust nõuetekohaselt teostama ja tõenäoliselt ei ole laste ema võimeline oma vanemlikke oskusi ka parandama. Arvestades, et tema kriitikavõime ja koostöövalmidus on valikuline ja ebajärjepidev, siis ei ole tõenäoline, et laste ema on võimeline hooldusõigust nõuetekohaselt teostama kolmanda isiku toel (seni ei ole püsivaid muutusi aidanud luua tsiviilasjas nr 2-2111512 tehtud ettekirjutused, laste isa tugi ega koostöö erinevate peretöötajate ja lastekaitsega). Laste isa seisukoht, et laste ema oleks võimeline kasvatama 1–2 last, on vastuolus asjas esitatud tõenditega, sh aga eriti ekspertiisiakti järeldustega. Maakohus ei nõustunud laste isa kriitikaga ekspertiisiakti suhtes. Ekspertiisiakt ei ole rajatud tsiviilasjas nr 2-21-11512 6 2-24-5662 käsitletud asjaoludele, vaid uuringutele. Laste ema hooldusõigus (nii isiku- kui varahooldusõigus) kõigi laste suhtes tuleb täielikult ära võtta. Hooldusõiguse äravõtmine ei tähenda, et lapsed ei võiks emaga suhelda ja koos aega veeta (kohus ei piira laste ema suhtlusõigust. Laste ja ema suhtlemise kord tuleb kokku leppida lapse hooldusõigusliku vanema/eestkostjaga), et tagada lastele ja emale vanemliku suhte säilimine ja vältida laste võõrandumist emast.
6. Käesoleval ajal ei ole alust piirata laste isa hooldusõigust tütarde suhtes. Vanem tütar ja noorem tütar elavad laste isa juures alates esialgse õiguskaitse kohaldamisest
7. aprillikuus. Laste isa on saanud tütarde eest hooldusõiguse teostamisega üldjoontes hakkama. Lapsed käivad lasteaias. Laste isa tunneb laste käekäigu vastu huvi (osaleb ka lasteaia üritustel) ja teeb lasteaiaga koostööd. Laste isa on taganud laste ja laste ema suhtluse. Laste isal on raskusi lastele reeglite kehtestamisega. Lapsed on päevasel ajal kas lasteaias või kolmandate isikute hoida, laste isa veedab lastega koos aega õhtuti ja kohtumistel pojaga. Mõnikord võetakse koos midagi ette ka kolmekesi. Laste isa elukoht on maakohtu hinnangul üldjoontes sobiv laste kasvatamiseks. Laste isa on lubanud elukohta ja selle ümbrust laste huvides parendada (nt rajada lastele õue mänguala). Eeltoodud asjaoludel ei ole põhjendatud laste isa hooldusõiguse piiramine või äravõtmine. Laste isa on saanud laste heaolu tagamisega üldjoontes hakkama. Asjaolu, et laste isa ei veeda lastega nn kvaliteetaega piisavalt ega ole suutnud kehtestada sobivaid magamamineku aegu, ei anna kohtu hinnangul alust hooldusõiguse piiramiseks/äravõtmiseks.
8. Maakohus ei pidanud vajalikuks laste isale

§ 134lg 3 alusel avaldaja taotletud ettekirjutuste tegemist.

14. Laste isa hooldusõigus poja osas tuleb peatada

§ 140alusel.

14.

1. Menetlusosalised ei vaidle selle üle, et poeg on erivajadusega. Lapsel on diagnoositud hilinenud arengutähis, täpsustamata entsefalopaatia ja mitteorgaaniline enurees. Tallinna Ringkonnakohtu 31.08.2023 määrusest tsiviilasjas nr 2-21-115212 nähtub, et pojale oli tema erivajadusega tegelemiseks koostatud rehabilitatsiooniplaan. Kohus kohustas mõlemat vanemat, sh laste isa mh tegema poja viibimiskoha järgse kohaliku omavalitsuse lastekaitse töötajatega igakülgset koostööd ning järgima nende soovitusi ja juhiseid poja igapäevaseks hooldamiseks ning järgima pojale koostatud rehabilitatsiooniplaanis esitatud soovitusi ja tegevuskava. 13.11.2023 teatas avaldaja laste isale, et laste olukord ei ole varasema tsiviilasja menetlusajaga võrreldes paranenud. Laste isa teatas, et on valmis võtma lapsed enda juurde, kuid tegelikkuses seda ei teinud, sest laste isa ei ole nõus tegema lastekaitsega koostööd. Seega ei teinud laste isa vähemalt alates novembrist 2023 kuni aprillini 2024 toiminguid, et tagada poja heaolu ja arengut ning selleks kehtestatud ettekirjutuse täitmine, kuigi kohus oli hoiatanud, et ettekirjutuse täitmata jätmisel võidakse vanema hooldusõigust piirata. Alates aprillist 2024 elab poeg hooldusperes. Seega, kuigi laste isa on kohtumenetluses väitnud, et ta saab lapse tervislikust seisukorrast aru ja on nõus teda teenustele viima ning neid lapsele võimaldama, siis ei ole see tegelikus elus realiseerunud. Laste isa on menetluses kahel korral avaldanud, et ta ei saa enda juurde võtta kõiki kolme last, kuna see piirab tema võimalusi tööd teha ja laste huvides sissetulekut teenida. Maakohtu arvates on laste isa hinnang oma elukorralduse ja võimaluste osas eluliselt usutav, kuivõrd temaga koos elavate laste elukorraldus on käesolevaks ajaks kujunenud selliseks, et lapsed on lasteaias ja lasteaiavälisel ajal kolmandate isikute hooldada (enamasti), st isal endal ei ole eriti aega oma lastega ise tegeleda. Laste isa on kohtumenetluses avaldanud, et ta ei ole valmis osalema vanemlusprogrammis, et oma vanemlikke oskusi parandada. Samuti on laste isa olnud järjepidevalt seisukohal, et ta ei kavatse teha lastekaitsega mistahes koostööd teha ega vastu 7 2-24-5662 võtta abi, mis on seotud poja erivajadusega. Maakohus selgitas 10.07.2024 määruses, et isal on võimalik kohtumenetluse kestel näidata, et ta on valmis oma kohustusi täitma seoses Tallinna Ringkonnakohtu määrusega, kuid laste isa ei ole seda teinud. Haridus- ja Noorteameti 02.10.2024 otsusest nähtub, et laps vajab psühhomotoorse arengu eripärade tõttu õppe- ja arendustegevuse läbiviimist lasteaia erirühmas. Kõne ja kõne arengu aluseks olevate psüühiliste protsesside arendamiseks vajab laps tugispetsialisti teenuseid. Kõiki teenuseid on vaja üks kuni kaks korda nädalas. 14.
2. Laste isa on seadnud oma passiivsusega lapse tervise ohtu ja see oht ei ole kõrvaldatud. Olukorda ei ole parandanud Tallinna Ringkonnakohtu poolt ettekirjutuste tegemine. Laste isa ei ole selgitanud realistlikku ja poja huvidest lähtuvat tulevikuplaani lapse nõuetekohase hooldamise osas, mis arvestaks isa enda elukorraldust, sh asjaolu, et tema juures elavad ka teised lapsed, ning poja erivajadust. Laste isa ettekujutus, et poega on võimalik hooldada sama režiimi järgi nagu tütreid, ei vasta poja erivajadusele. Kuna laste isa pole nõus lastekaitsega koostööd tegema ega avaldajalt pojaga seonduvalt abi vastu võtma, siis ei ole ka tõenäoline, et laste isa suudaks poja suhtes nõuetekohaselt hooldusõigust teostada ning selle teostamise üle puuduks ülevaade ja kontroll. Asjaolust, et isa oli kohtumenetluse lõpuks nõus lubama kord kuus sotsiaaltöötaja oma kinnistule, ei saa järeldada, et laste isa on valmis oma kohustusi nõuetekohaselt täitma. Kuivõrd mõeldav ei ole laste isa poolt hooldusõiguse osaline teostamine olukorras, kus ta ei suuda lapse eestkostjaga koostööd teha, tuleb hooldusõigus peatada tervikuna. 14.
3. Vastavalt

§ 140

lg-le 2 ennistab kohus vanema hooldusõiguse, kui on tuvastatud hooldusõiguse peatamise aluse äralangemine. Seega on laste isa hooldusõigus võimalik taastada eelkõige, kui laste isa muudab oma käitumist lapse isikuhooldusõiguse teostamisel ja muudab oma suhtumist jõustunud kohtulahendiga talle pandud kohustuste täitmisel. Hooldusõiguse peatamine ei mõjuta vanema õigust lastega suhelda. 15. Arvestades asjaolu, et kohus võttis laste emalt laste hooldusõiguse täielikult ära ja peatas laste isa hooldusõiguse poja suhtes, ei ole pojal seaduslikku esindajat, mistõttu tuleb lapsele määrata

§ 171lg 1 alusel eestkostja.

Avaldaja on palunud kohtul määrata ennast lapse eestkostjaks, kuna ei ole teada sobivat füüsilisest isikust eestkostjat. Ka kohtumenetluse ajal on avaldaja täitnud eestkostja ülesandeid. Seega tuleb määrata avaldaja laste eestkostjaks (

§ 176lg 2).

Laste ema määruskaebus

1. Laste ema esitas määruskaebuse, milles palub vaidlustatud määruse tühistada osas, milles maakohus võttis laste emalt ära laste hooldusõiguse ja määras pojale eestkostjaks avaldaja. Menetluskulud palub laste ema jätta menetlusosaliste endi kanda. Määruskaebuse kohaselt on maakohus ebaõigesti leidnud, et laste ema ei ole võimeline nõuetekohaselt hooldusõigust laste osas teostama. Maakohus ei ole arvestanud, et laste ema elab laste isaga kõrvuti asetseval kinnistul koos uue elukaaslasega ning kokkupuude H. Äga puudub. Seega on laste ema teinud muudatusi oma elukorralduses ning ei saa väita, et laste emal puudub soov või võimekus laste heaolust lähtuvalt tegutseda. Ärakuulamisel kinnitas laste ema, et tüdrukud on viibinud laste ema juures laste isa nõusolekul ning laste ema on nendega toime tulnud. Kuigi ekspertiisiakti kohaselt on laste emal kehv kognitiivne võimekus, millest tulenevalt ei piisa vaid juhistest, vaid vajalik on järjepidev adekvaatne juhendamine ja kõrvalabi, siis leiab laste ema, et õige tugiteenuse olemasolul saab ta hakkama laste eest hoolitsemisega. Laste ema on ärakuulamise kinnitanud, et ta on nõus tegema koostööd 8 2-24-5662 kohaliku omavalitsusega. Laste ema saab ka poja eest hoolitsemisega hakkama koos laste isaga, sh saavad vanemad kokkuleppel tagada lapsele rehabilitatsiooniteenusel osalemise. Määruskaebuse esitaja arvates ei ohusta laste ema oma alaealiste lapse kehalist, vaimset või hingelist heaolu. Laste ema on suuteline täitma oma vanemakohustusi ja teostama laste osas isikuhooldusõigust. Laste isa määruskaebus
2. Laste isa esitas määruskaebuse, milles palub tühistada vaidlustatud määrus osas, milles peatati tema hooldusõigus poja suhtes ning osas, milles võeti laste emalt ära kõigi laste hooldusõigus. Lisaks palub laste isa tühistada tsiviilasja nr 2-21-11512 Tallinna Ringkonnakohtu 31.08.2023 määruses sisalduvas ettekirjutuses see osa, mis kohustab lastevanemaid tegema lastekaitsega koostööd ja lubama teha kodukülastusi. Ühtlasi palub laste isa mõista lastele ja laste isale esialgse õiguskaitse rakendamise tõttu tekitatud varaline ja mittevaraline kahju. Määruskaebuse kohaselt soovib poeg kasvada oma perekonnaga, emma-kumma vanemaga. Vanemlike õiguste peatamine ja äravõtmine on äärmuslikud meetmed, mida ei tohiks rakendada kergekäeliselt. Laste isa õiguste peatamine on põhjendamatu. Tõele ei vasta vaidlustatud määruses märgitu, et vanemad on jätnud poja rehabilitatsioonikava enamasti täitmata. Poja raviplaan nägi ette regulaarsed külastused psühholoogi ja psühhoteraapia vastuvõttudele, millest poeg puudus vaid üksikutel kordadel (10–20%) ja sedagi valdavas enamuses haiguste tõttu. Laste emal oli raske kolme lapsega hakkama saada ning laste isa täitis ülalpidamiskohustust elatise maksmise näol, samuti kasvatas ta lapsi üle nädala nädalavahetusel. Laste isa ei nõustunud
3. aastal tütreid enda juurde võtma, kuna ei olnud nõus tegema koostööd lastekaitsega. Laste ema ei saa hakkama rahalise planeerimise ja kulutamisega, mistõttu võiks piirata üksnes laste ema varahooldusõigust. Isikuhooldusõiguse peaks laste ema puhul jätma piiramata, kuna 1–2 lapse eest hoolitsemisega saab ta hakkama. Laste isa ei pea võimalikuks koostööd avaldaja lastekaitsespetsialistidega, kuna nad on võimu kuritarvitanud, valetanud ja tekitanud lastele psühholoogilise trauma. Avaldaja ei ole hüvitanud laste isale eelmise ega praeguse kohtuasja käigus tekitatud kahju. Avaldajal on võimalik kontrollida poja käekäiku ka distantsilt, saades infot lasteaiatöötajatelt, meditsiinitöötajatelt jne. Menetlusosaliste seisukohad
4. Avaldaja palub määruskaebused jätta rahuldamata.
5. Lastele määratud esindaja ei toeta määruskaebuseid ja leiab, et need tuleks jätta rahuldamata. Menetluse edasine käik
6. Maakohus jättis määruskaebused rahuldamata ja edastas need tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 663 lg 5 alusel läbivaatamiseks ringkonnakohtule.
7. Ringkonnakohus küsis 20.11.2025 laste vanematelt, avaldajalt ja lastele määratud esindajalt, kuidas on vanemate toimetulek ja suhtlus lastega peale maakohtu lõpplahendi tegemist toimunud, et hinnata, kas määruskaebemenetluse ajal on asjaolud muutunud. 9 2-24-5662 RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
8. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu määrus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 (koosmõjus §-ga 659) alusel vaidlustatud osas tühistada, ja teha uus määrus, millega jätta avaldus rahuldamata, kuid teha vanematele ettekirjutus. Määruskaebused rahuldatakse. Juhindudes TsMS § 654 lg-st 22 ja §-st 659 esitab ringkonnakohus määruse resolutsiooni juures kohtumääruse kehtiva resolutsiooni tervikliku sõnastuse.
9. Vastavalt TsMS § 651 lg-le 1 ja §-le 659 kontrollib ringkonnakohus esimese astme kohtu määruse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Määruskaebustes paluvad vanemad vaidlustatud määruse tühistada osas, milles maakohus võttis laste emalt ära laste hooldusõiguse ja peatas laste isa hooldusõiguse poja suhtes ning määras pojale eestkostjaks avaldaja. Ülejäänud osas, st osas millega maakohus jättis osaliselt avaldaja avalduse rahuldamata ja ettekirjutuse tegemata, ei ole kaevatud ning määrus on selles osas jõustunud (TsMS § 456 lg 4 teine lause koosmõjus TsMS § 463 lg-ga 2).
10. Maakohus võttis laste emalt

§ 135

lg 2 alusel laste hooldusõiguse täielikult ära ning peatas laste isa hooldusõiguse

§ 140alusel poja suhtes.

Laste isale jäi tütarde hooldusõigus ning kummalegi vanemale suhtlusõigus lastega. 25. Esmalt analüüsib ringkonnakohus laste emalt tütarde hooldusõiguse täielikku äravõtmist (I), seejärel laste emalt poja hooldusõiguse äravõtmist ja laste isa hooldusõiguse peatamist poja suhtes (II), ettekirjutuste tegemise vajadust (III) ning viimaks käsitleb menetluslikke küsimusi (IV). I 26.

§ 134

lg-st 1 tuleneb, et kui lapse kehalist, vaimset või hingelist heaolu või tema vara ohustab vanema hooldusõiguse kuritarvitamine, lapse hooletusse jätmine, vanemate suutmatus täita oma kohustusi või kolmanda isiku käitumine, ja kui vanemad ei soovi või ei ole võimelised ohtu ära hoidma, rakendab kohus ohu ärahoidmiseks vajalikke abinõusid, muu hulgas

§ 134

lg-s 3 ning §-des 135 ja 136 loetletuid.

§ 135

lg 2 annab kohtule õiguse võtta vanemalt hooldusõigus täielikult ära, kui teised abinõud ei ole tulemusi andnud või kui on põhjust eeldada, et nende rakendamisest ei piisa ohu ärahoidmiseks.

§ 123

lg 1 järgi lähtub kohus vanema hooldusõiguse asju läbi vaadates esmajoones lapse huvidest, arvestades kõiki asjaolusid ja asjaomaste isikute õigustatud huvi.

1. Riigikohus on korduvalt selgitanud, et vanema õigusi piiravate abinõude rakendamisel peab kohus kaaluma nii lapse huve kui ka vanema õigusi ning kohaldama lapse heaolu tagamiseks vanema õigusi kõige vähem piiravaid abinõusid. Abinõu valikul peab kohus arvestama perekonnaautonoomia põhimõttega ning eelistama võimalusel selliseid abinõusid, mis toetavad perekonda. Sellest tulenevalt võib kohus kohaldada abinõusid, mis lahutavad vanema ja lapse, sh eraldada lapse vanemast ja võtta vanemalt isikuhooldusõiguse lapse suhtes täielikult ära, üksnes juhul, kui vanema ja lapse õigussuhet toetavad abinõud ei ole andnud soovitud tulemust või on ilmne, et toetavate abinõudega ei ole võimalik ohtu lapse heaolule kõrvaldada. Samuti on kolleegium juhtinud varem tähelepanu sellele, et abinõude kohaldamiseks peab kohus esmalt tuvastama, milline oht ähvardab last vanema juures kasvades, ning tulenevalt ohust kohaldama ohu kõrvaldamiseks vanema õigusi kõige vähem piiravaid abinõusid, sh ei anna vanemalt lapse hooldusõiguse täielikult äravõtmiseks iseenesest veel alust asjaolu, et vanem ei tule iseseisvalt toime pere igapäevaelu korraldamise 10 2-24-5662 ja lapse arendamisega (vt nt RKTKm 30.04.2019, 2-18-3628, p 15; 14.11.2012, 3-2-1-121-12, p 16). Kohtul tuleb laste heaolu tagamiseks kohaldada eelkõige perekonda toetavaid abinõusid ning üksnes juhul, kui sellised meetmed ei ole tulemust andnud või on ilmne, et neil ei oleks positiivset mõju, saab kohus võtta vanemalt lapse hooldusõiguse täielikult ära (vt RKTKm 16.09.2015, 3-2-1-78-15, p 14).
2. Maakohus leidis, et laste ema jättis lapsed olulisel määral hooletusse, laste ema ei tegelenud lastega ega osanud märgata nende vajadusi, kodu oli räpane ja laste hügieen tagamata ning laste ema ei hoidnud ära enda elukaaslase poolt kasutatavat vägivalda laste suhtes. Sellest järeldas maakohus, et laste ema ei ole võimeline laste suhtes hooldusõigust nõuetekohaselt teostama ja tõenäoliselt ei ole laste ema võimeline oma vanemlikke oskusi ka parandama. Arvestades, et ekspertiisiakti kohaselt on laste ema kriitikavõime ja koostöövalmidus valikuline ja ebajärjepidev, siis ei olnud maakohtu arvates tõenäoline, et laste ema on võimeline hooldusõigust nõuetekohaselt teostama kolmanda isiku toel.
3. Riigikohus on selgitanud, et hooldusõiguse võib vanemalt ära võtta üksnes juhul, kui selle eeldused on täidetud ka võimalikult kohtulahendi tegemisele lähedase aja seisuga. Seega olukorras, kus kohtumenetlus on kestnud pikemat aega, tuleb hinnata, kas menetluse ajal on asjaolud võrreldes avalduse esitamise ajaga muutunud (RKTKm 10.12.2025, 2-24-8787, p 17).
4. Maakohtu menetluse ajal tütred laste emaga ei elanud, mistõttu ei olnud maakohtul võimalik hinnata, kas laste ema sai menetluse ajal laste kasvatamisega hakkama. Samas tuleb kolleegiumi hinnangul arvestada, et toimiku materjalidest nähtuvalt pöördus avaldaja 09.04.2024 kohtusse eelkõige põhjusel, et laste ema elas koos H. Äga, kes oli laste suhtes nii füüsiliselt kui ka verbaalselt agressiivne. Sellest tingituna oli ka laste ema lastega kuri ja ärrituv. Kuigi laste emale on ette heidetud ka seda, et laste ema kodu oli koristamata, lapsed pesemata ning laste vajadused ema poolt märkamata, ei olnud STAR andmebaasi väljatrükist (dtl 14–27) nähtuvalt siiski laste ema kasvatamises selliseid probleeme, mis oleks tinginud avaldaja kohtusse pöördumise ning mida oleks STAR väljavõttes kriitilisena kirjeldatud. Vaatamata sellele, et laste ema tegemistes oli vajakajäämisi, sh kodu oli tihti koristamata ja lapsed pesemata, ei järeldu sellest, et lapsed oleksid olnud ohus. Samuti ei järeldu üksikutest avaldaja kirjeldatud juhtumitest (vanem tütar ei pääsenud korterisse, sest uks oli lukus; lapsed olid paljajalu kortermaja koridoris), et laste ema oleks lapsed jätnud hooletusse. Maakohus tuvastas, et laste ema oli koostööaldis ja peretöötaja teenus oli laste emale laste eest hoolitsemisel abiks. See tähendab, et enne kui laste ema hakkas elama koos H. Äga, sai laste ema laste hooldamisega suures plaanis vähemalt rahuldavalt hakkama ning laste kehaline, vaimne ega hingeline heaolu ega nende vara ei olnud ohustatud. Laste ema kolis juba maakohtu menetluse ajal H. Äst lahku, st see isik lapsi enam ei ohustanud.
5. Kohustus hinnata, kas hooldusõiguse vanemalt äravõtmist tinginud asjaolud on ära langenud, on ka ringkonnakohtul (RKTKm 10.12.2025, 2-24-8787, p 17). TsMS § 662 lg 3 järgi peab ringkonnakohus hindama hagita menetluses määruskaebuse lahendamisel ka uusi asjaolusid ja tõendeid (RKTKm 22.09.2021, 2-20-110080, p 12).
6. Ringkonnakohus küsis laste vanematelt, avaldajalt ja lastele määratud esindajalt 20.11.2025 kirjaga, kuidas on vanemate toimetulek ja suhtlus lastega peale maakohtu lõpplahendi tegemist toimunud. Esitatud vastuste kohaselt ei ela laste ema enam laste isa naaberkinnisasjal koos oma elukaaslasega, vaid on kolinud alates
7. aasta septembrist laste isa juurde. Seega kasvatavad vanemad tütreid taas ühiselt. Avaldaja märkis, et laste isa korraldab ja teostab laste lasteaeda jõudmist ja koju tagasitulekut. Lasteaia arved on 11 2-24-5662 õigeaegselt tasutud. Kuigi avaldaja on märkinud, et laste rõivad ei ole puhtad ja lapsed ise on aeg-ajalt määrdunud, on laste isa 28.11.2025 sellele vastu vaielnud ning esitanud põhjendused ja selgitused, miks lasteaiast võib selline info tulnud olla (dtl 726). Ringkonnakohtu hinnangul on laste isa põhjendused veenvad ning isegi kui tütarde riided või nad ise võivad olla mõnikord määrdunud, siis ei nähtu sellest, et see oleks lastele kuidagi kahjulik või neid ohustav. Laste isa tõi esile, et tütarde riideid pestakse regulaarselt ja tütred käivad meeleldi pesus, vahepeal saadab laste isa nad ise vanni (dtl 726). Praeguseks on tütred kasvanud laste isa juures alates 26.04.2024 esialgse õiguskaitse kohaldamisest ning sisulised etteheited laste isale puuduvad, sh märkis avaldaja 06.02.2025 istungil, et laste isa suhtes võib tütreid puudutavas osas jätta avalduse rahuldamata (dtl 505). Koos laste isa ja tütardega elab
8. aasta sügisest ka laste ema ning avaldaja ja laste esindaja vastusest ei nähtu, et sellel ajal oleks laste osas laekunud märgukirju või teatatud probleemidest nende peres. Seega on vanemad saanud menetluse ajal tütarde kasvatamise ja hooldamisega hakkama ning vastupidist toimiku materjalidest ei järeldu. Nagu ringkonnakohus märkis eespool, sai laste ema laste hooldamisega üldpildis hakkama ka enne H. Äga koos elamist. Laste emale tehtud ekspertiisi tulemusel on teada, et laste emal on diagnoositud kerge vaimne alaareng (RHK F70.0) ning tal on raskusi nii enda kui laste emotsionaalsete, sotsiaalsete ja tervisealaste vajaduste ning laste arengust tulenevate vajaduste mõistmise ja rahuldamisega, mistõttu tuleb laste ema järjepidevalt juhendada ja ta vajab kõrvalabi (dtl 414–415). STAR andmebaasi väljatrükist nähtuvalt sai laste ema valdavalt kodu koristatud, lastele arstiajad pandud ja nendega spetsialistide juures käidud, kui nendes tegevustes toetas ja juhendas laste ema peretöötaja (dtl 15, 16, 20, 23, 26, 27). Sellel ajal elas laste ema laste isast lahus. Seega on ringkonnakohtu hinnangul praegu, kui vanemad elavad taas koos, laste isal võimalik laste ema juhendada laste eest hoolitsemisel ning veenduda, et lastele on vajadusel tagatud arstiabi, et lapsed on puhtad ja nende füüsilise ning vaimse tervise eest on hoolitsetud. Kui laste ema ja laste isa keelduvad avaldaja poolt pakutava abi vastuvõtmisest, sh sellest, et laste emal käiks abis peretöötaja, milline teenus oli varasemalt laste olukorra parandamisel tulemuslik, tuleb laste isal endal võtta aktiivne roll ning veenduda, et laste eest on hoolitsetud ja nende vajadused rahuldatud. Samas ei ole käesolevalt toodud esile, et laste isal ning alates
9. aasta sügisest ka vanematel ühiselt oleks tütarde kasvatamisel suuri probleeme (v.a küsimus puhtusest, mille osas laste isa on vastu vaielnud).
10. Arusaamatu on etteheide laste emale, et ta ei ole osalenud ühelgi vanemluskoolitusel. Maakohus on vaidlustatud määruse p-s 40 märkinud, et ekspertiisiakti kohaselt on laste ema õppimis- ja arusaamisvõimekus vähene ja keerukamad koolitused ning nõustamised jäävad talle arusaamatuks. Laste ema kinnitas 06.02.2025 istungil, et on valmis vanemluskoolitusel osalema, kuid avaldaja märkis seepeale, et laste ema ei pruugi Imelised aastad programmi täita, vaid tema osas on võimalik kuskilt mujalt vallast saada natuke lihtsama programmi, mis on vaimse võimekuse piirangutega vanematele (dtl 510). Maakohus ei ole määruses toonud välja, millisel koolitusel oleks laste ema saanud ja pidanud käima, et enda vanemlikke oskusi parandada, mis oleks sealjuures talle jõukohane ja arusaadav. Samuti ei nähtu toimiku materjalidest, et avaldaja oleks nimetanud mõne konkreetse programmi, mida laste ema suudaks täita.
11. Ringkonnakohtu arvates on põhjendamatu maakohtu seisukoht, et laste ema ei ole võimeline laste hooldusõigust teostama kolmanda isiku toel. Ekspertiisiaktist nähtuvalt on laste ema kognitiivne võimekus madal (dtl 414), kuid laste ema psüühiline seisund oli selline juba ka varasemalt ning sellegipoolest sai laste ema koos peretöötaja abiga laste hooldamisega piisaval määral hakkama. Toimikust ei nähtu, et laste ema tervis oleks menetluse ajal halvenenud. 12 2-24-5662
12. Arvestades eelnevat, sh eelkõige asjaolu, et laste ema on vajaliku toetusega suutnud tagada lastele turvalise keskkonna (dtl 15, 16, 20, 23, 26, 27), samuti et laste ema elab käesolevalt koos laste isa ja tütardega ning tõsiseltvõetavaid murekohti, mis praegusel ajal esineksid, avaldaja ega lastele määratud esindaja esile ei toonud, ei ole käesolevalt alust laste emalt tütarde hooldusõigust ära võtta. II
13. Järgmiseks analüüsib kolleegium laste emalt poja osas hooldusõiguse äravõtmist ja laste isa hooldusõiguse peatamist poja suhtes. Kuivõrd vanemad elavad tänaseks taas ühises majapidamises, peab ringkonnakohus vajalikuks hinnata vanemate hooldusõiguse teostamise võimekust poja suhtes ühiselt.
14. Poja osas võttis maakohus laste emalt hooldusõiguse ära samal põhjendusel, mis tütarde puhul, st et laste ema on jätnud lapsed hooletusse, ta ei ole võimeline oma vanemlikke oskusi parandama ja kolmanda isiku tugi ei oleks piisav. Laste isa puhul ei olnud maakohtu hinnangul alust hooldusõigust piirata, kuid poja suhtes tuli hooldusõigus peatada.

§ 140

lg 1 järgi peatab kohus vanema hooldusõiguse, kui vanem on kestvalt võimetu lapse hooldusõigust teostama. Maakohus põhjendas, et laste isa on seadnud oma passiivsusega poja tervise ohtu ja see oht ei ole kõrvaldatud, olukorda ei ole parandanud Tallinna Ringkonnakohtu ettekirjutuste tegemine, sest laste isa keeldub osaliselt ettekirjutuse täitmisest ja ta pole olnud nõus avaldajalt abi vastu võtma seoses poja erivajadusega. Laste isa ei ole tundnud huvi poja teenusvajaduse kohta kohtumenetluse ajal ning on tunnistanud, et kolme lapse üksinda kasvatamine käib talle üle jõu.

1. Nagu märkis ka maakohus, puudub vaidlus, et poeg on erivajadustega ning on kogu kohtumenetluse aja olnud hooldusperes. Nii avaldaja kui ka laste isa on toonud esile, et laste isa kohtub pojaga regulaarselt iga kahe nädala tagant, kohtumisajad lepib kokku laste isa otse hoolduspere emaga. Kohtumistel on kaasas tütred ning tihti ka laste ema. Seega on vanemate, tütarde ja poja suhtlus säilinud vaatamata sellele, et poeg elab hetkel hooldusperes.
2. Poja hooldamise osas on vanematel varem probleeme olnud, mis tingis tsiviilasjas nr 221-11512 maakohtu poolt 23.01.2022 määrusega vanemate hooldusõiguse peatamise, kuid ringkonnakohtu 31.08.2023 määruse tegemise ajaks olid peatamise alused ära langenud, sest vanemate suhtumine ja lapse vajaduste mõistmine olid muutunud ning vanemad olid hakanud rohkem aru saama enda kohustustest erivajadustega lapse kasvatamisel ja tema eest hoolitsemisel (dtl 579 jj). Poeg naasis laste ema koju 04.09.2023 (dtl 23). Laste emal oli üksinda raskusi kolme lapsega toimetulekul, mida on laste ema ka ise menetluses kinnitanud. Samuti tõi avaldaja avalduses esile, et laste ema tühistas poja rehabilitatsioonikavas ettenähtud spetsialistide aegu tihedalt ning jättis seega lapse vajaliku abita. Ringkonnakohus küsis 20.11.2025 kirjaga, kui palju puudus poeg enne käesolevas asjas avalduse esitamist rehabilitatsiooniplaanis määratud teenustelt. Konkreetset teenustelt puudumise arvu avaldaja esile ei toonud, kuivõrd teenuse osutaja salvestab andmed käidud kordade osas, ärajäämiseid või ümbertõstmiseid ei kajastata (dtl 715). Laste isa märkis määruskaebuses, et rehabilitatsioonikavas ettenähtud teenuste aegu lükati edasi vaid üksikutel kordadel (10–20%) ja sedagi valdavas enamuses haiguste tõttu (dtl 692). Samuti märkis laste isa hilisemas seisukohas, et laste ema ei saanud käia pojaga üksi polikliinikus, kuna keegi pidi sel ajal olema ka tütardega, mistõttu pidid vanemad käima alati koos (dtl 726). Ringkonnakohus küsis 20.11.2025 kirjaga, millised vajadused on pojal hetkel – millistel teenustel ta peab käima, mida kodus tegema (nt harjutused). Avaldaja tõi esile, et poeg käib 13 2-24-5662 Paide linna XXX tasandusrühmas, kus on tema vajadustele vastav väiksem laste arv ja tugispetsialistide teenused. Rajaleidja otsuse järgi osutab lasteaed pojale eripedagoogi ja logopeedi teenust, lisaks saab ta kõneterapeudi ja tegevusterapeudi abi. Kuna poja abivajadus saab lasteaia tugiteenustega iganädalaselt kaetud, siis lisaks rehabilitatsiooni- või muudel teenustel laps ei osale (dtl 715–716). Seega ei ole poega vaja viia eraldi teenustele, vaid piisab lapse lasteaias käimisest, kus on talle vajalikud tugiteenused olemas. Tütarde lasteaeda toimetamisega laste isal vähemalt 1,5 aasta jooksul probleeme ei ole olnud ning avaldaja laste isale selles osas etteheiteid ei ole teinud, mistõttu puudub alus arvata, et laste isa ei viiks ka poega lasteaeda. Avaldaja ei ole toonud vaatamata ringkonnakohtu küsimusele esile, et poja erivajadusest tulenevalt oleks tema puhul vajalik kodus mõni erirežiim või harjutuste tegemine. Olukorras, kus peamised etteheited on olnud seotud sellega, et vanemad ei ole suutnud arvestada poja erivajadustega, kuid pojale vajalikku tuge saab talle pakkuda täies mahus lasteaias, ei ole põhjendatud laste emalt hooldusõiguse äravõtmine ja laste isa hooldusõiguse peatamine sellel argumendil. Kuigi vanemad möönsid kumbki kohtumenetluses, et ei saaks üksinda kolme last kasvatada, elavad vanemad tänaseks koos, mistõttu ei pea kumbki vanem kolme last ainuisikuliselt kasvatama.
3. Ringkonnakohus leiab, et poja naasmine oma bioloogilistele vanemate ja õdede juurde vastab tema huvidele. Olukorras, kus pole võimalik järeldada, et lapse areng ja toimetulek oleks tema vanemate juures ohus ning peret toetavate abinõudega on võimalik tagada vanemate toimetulek lapse kasvatamisel ja parandada neid oskusi, on lapse perekondliku sideme taastamise eesmärgil lapse huvides tema naasmine perekonna juurde. Ehkki kolleegium ei kahtle, et hoolduspere on saanud hästi hakkama poja kasvatamise ja tema arengu toetamisega, samuti et on leitud sobivad meetodid poja käitumisega toimetulekuks, tema suunamiseks ja rahustamiseks, ei saa ainuüksi selle tõttu jätta last perekonda tagasi andmata. Teadmisi sellest, kuidas pojale tagada stabiilne ja tema vajadusi toetav keskkond, saab avaldaja ja hoolduspere laste vanematele jagada. Ringkonnakohtul ei ole põhjust arvata, et vanemad ei võtaks soovitusi kuulda. Kuigi poja naasmisel koju võivad esineda raskused, sest laps on elanud pikemat aega hooldusperes, on need ületatavad vajaliku abi ja toetusega, mistõttu pikemas perspektiivis on ringkonnakohtu hinnangul lapse jaoks parem olla oma perekonna juures, kasvades koos õdedega ja olla koos vanematega. Avaldaja esile toodud asjaolu, et ei ole teada, kas ja kuidas vanemad saavad poja kasvatamisega hakkama, ei ole piisav põhjus vanemate hooldusõiguse niivõrd intensiivselt piiramiseks, et laps ei saa elada ja kasvada oma vanemate juures koos oma õdedega. III 41.

§ 134

lg 3 esimese lause kohaselt võib kohus lapse heaolu ohustamise korral teha vanema asemel lapse kohta hooldusõigusest tulenevaid otsuseid, teha hoiatusi ja ettekirjutusi ning kehtestada keelde, samuti kohustada vanemaid järgima kohtu määratud asutuse hooldusjuhiseid.

1. Avaldaja palus 26.11.2025 seisukohas, et ringkonnakohus teeks vanematele järgmised ettekirjutused: 1) tagama lastele ohutu elukeskkond (paigaldama turvameetmed treppidele, et vältida laste kukkumisi ja vigastusi; looma lastele eraldatud ja privaatsed magamis- ja eluruumid; korraldama õueala puhastamine ja looma lastele turvaline mänguala); 2) tagama lastele eakohane hooldus ja toetus (kehtestama lastele kindel päevakava, mis hõlmab regulaarseid une- ja toitumisaegu; jälgima, et lapsed saaksid iga päev korralikult pesta ja abistama lapsi hügieenitoimingutes; pühenduma rohkem aega lastega sisulisteks 14 2-24-5662 tegevusteks ja mängudeks; kuulama laste soove ja vajadusi ning tagama neile võimaluse veeta aega vanemaga turvaliselt ja järjepidevalt; suurendama vanemlikku hoolitsust ja mitte toetuma ainult lasteaiale ja hoidjatele; tagama laste ja ema kohtumised turvalises ja ohutus elukeskkonnas; tagama lastele vajaliku arstiabi ja tugiteenused); 3) tagama sotsiaaltöötaja regulaarsed kodukülastused vähemalt ühel korral kuus.
2. Avaldaja märkis, et poja puhul puudub teadmine, kas ja kuidas vanemad tema eest hoolitsemise ja arendamisega hakkama saavad ning asjaolu, et pojaga kohtumised kulgevad hästi, ei pruugi olla sarnane igapäevategevustes ja lapse jaoks vajaliku rutiini ning soodsaks arengukeskkonna tagamisel. Kuna poeg on elanud hooldusperes üle 1,5 aasta ning kuigi rehabilitatsiooniplaanis ette nähtud tugiteenused on tagatud lapsele lasteaias, on ringkonnakohtu hinnangul lapse erivajadust arvestades praegusel ajal siiski vajalik teha vanematele ettekirjutus, kohustades neid tagama vajadusel sotsiaaltöötaja regulaarsed kodukülastused vähemalt ühel korral kuus. Kuivõrd pojal on trotslikkus üleminekute ja uute olukordade ees (dtl 517), saaks regulaarsete külastustega tagada, et avaldaja on teadlik sellest, kuidas pojal kodus läheb ning asjakohasel juhul reageerida, et pakkuda vanematele täiendavat abi või juhendamist poja vajaduste rahuldamisel. Ettekirjutuse tegemise eesmärk on, et kohalik omavalitsus saaks otsustada vajalike teenuse ja abi osutamise vajaduse. Väljaspool ringkonnakohtu ette nähtud kodukülastusi on võimalik avaldaja töötajatel suhelda vanematega ka telefoni või e-kirja teel, kui vanemad ei soovi eelneva negatiivse kogemuse tõttu lastekaitsespetsialistidega isiklikult kohtuda. Nagu on näha 26.11.2025 avaldaja vastusest, siis avaldajal puudub adekvaatne ülevaade pere kodusest olukorrast. Kuigi laste isa leiab, et eraelu puutumatusest tulenevalt ei peaks laste isa lastekaitset oma koju lubama, kuna avaldaja ei tea ka enamiku valla laste elamistingimusi, on siiski laste, eelkõige poja vaimset, hingelist ja füüsilist heaolu arvestades vajalik, et lapsele oleks tagatud vajalik hool ja tegelemine. Ehkki laste isal on kahe kohtumenetluse tulemusel tekkinud teatav vastumeelsus lastekaitse suhtes, on ettekirjutuse tegemine laste huvides ning ringkonnakohus usub, et ka vanemate jaoks on oluline, et nende lapsed saaksid kasvada võimalikult turvalises keskkonnas, kus nende heaolu on kindlustatud. Adekvaatne ja ajakohane juhendamine avaldaja poolt võiks ära hoida taoliste olukordade kordumise nagu eelnesid käesolevale tsiviilasjale ja tsiviilasjale nr 2-21-115212, et lapsi ei peaks enam vanematest eraldama. Kohaliku omavalitsuse üksus peab saama võimaluse poja abivajadust jooksvalt hinnata. Selleks tuleb vanematel võimaldada kohalikul omavalitsusel hinnata tingimusi, milles laps viibib ja kuidas vanemad lapsega toime tulevad. Ringkonnakohus märgib, et kuigi vanematel on kohustus tagada sotsiaaltöötaja külastamise võimalikkus, on selle vajadus avaldaja otsustada ning kui avaldaja on veendunud, et pojal on kodus hästi ning tema eest hoolitsetud, arvestades mh tema erivajadusi, ei pea avaldaja enam iga kuu sotsiaaltöötajat vanemate elukohta saatma.
3. Muid ettekirjutusi, mille tegemist avaldaja 26.11.2025 seisukohas taotles, ei pea kolleegium vajalikuks vanematele teha. Avaldaja palus samade ettekirjutuste tegemist juba maakohtu menetluses ja maakohus jättis need ettekirjutused põhjendatult tegemata. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et kohus ei saa sekkuda selliselt vanemate valikutesse laste kasvatamisel, sh dikteerida, milline peaks olema laste päevakava, millisel määral peaks vanem isiklikult pühenduma lastega tegelemisele, mängimisele jne. Samuti ei ole kohtu sekkumine põhjendatud laste elukoha tingimuste osas. Puuduvad andmed selle kohta, et olemasolevad elutingimused on lastele ohtlikud või vanemad ei tõrju ohtu mõistlikul viisil. Lisaks on laste isa toonud esile, et laste eluruumi pole võimalik vaheseinu teha, kuna ruumi kütab õhksoojuspump ja/või soojustsalvestav korstnajalg. Seetõttu ei ole kolleegiumi hinnangul mõistlik teha vanematele ettekirjutust, mida täita ei saa või mis võiks tegelikkuses laste huve rohkem kahjustada, kui toad on selle tulemusel külmemad. Trepile turvameetmete paigaldamise osas märkis laste isa, et noorem tütar kukkus trepil eelmise aasta kevadel ning 15 2-24-5662 peale seda pole kukkumisi olnud, lisaks tuleb uus trepp käsipuuga (dtl 726–727). Samuti ei ole põhjendatud kohustada vanemaid rajama lastele koduhoovi mänguala. Lapsed saavad mängida lasteaias ning ka väljaspool kodu. Kui avaldaja hinnangul on mänguala loomine laste isa kinnisasjale vältimatult vajalik, on võimalik avaldajal vanemaid selles osas toetada. Puuduvad tõendid selle kohta, et õueala on lastele ohtlik, mistõttu ei ole põhjendatud kohustada vanemaid õueala puhastama.
4. Ringkonnakohus rõhutab, et kuivõrd laste emal võib ekspertiisiakti kohaselt olla keeruline ise märgata vajadust abi küsimiseks, tuleb laste huvidest lähtuvalt kohalikul omavalitsusel ise pakkuda vanematele vajalikke sotsiaalteenuseid. 26.11.2025 esitatud avaldaja seisukohast jääb mulje, et avaldaja on jäänud ootama, et laste ema ise peretöötaja teenust taotleks ja vanemlusprogrammi end kirja paneks. Laste huvidest lähtuvalt ja laste ema psüühilist seisundit arvestades ei saa kolleegiumi arvates jääda laste ema omaalgatuslikke taotlusi ootama, vaid avaldajal tuleks laste ema nendes küsimustes juhendada ja abistada. Kuigi vanemad ei ole seni nõustunud, et peretöötaja või sotsiaaltöötaja tuleks laste isa kinnisasja territooriumile, on kohtumised peretöötajaga eelduslikult võimalikud ka muus asukohas kui vanemate elukoht. Samuti saaks avaldaja suunata laste ema psühholoogi- või muu teraapiateenusele. Laste ema on 06.02.2025 istungil avaldanud nõusolekut koolitustel osalemiseks, mistõttu on avaldajal endiselt võimalik laste emale koolitusi pakkuda, vajadusel koostöös mõne teise kohaliku omavalitsuse üksusega. IV
5. Laste isa palus tühistada talle varem tehtud ettekirjutused. Kuivõrd laste isa on nimetatud taotluse esitanud alles ringkonnakohtu menetluses, ei saa ringkonnakohus selles osas esimese kohtuastmena seisukohta võtta. Kahju hüvitamist taotles laste isa juba maakohtu menetluses, kuid käesolevas laste hooldusõigusega seotud menetluses ei ole laste isa taotlust võimalik rahuldada. Kahju hüvitamise nõue ei ole hooldusõiguse vaidluse ese ega kuulu selle menetluse raames lahendamisele.
6. Maakohtu 26.04.2024, 10.07.2024 ja 04.11.2024 määrustega kohaldatud esialgse õiguskaitse abinõud tuleb TsMS § 386 lg 4 alusel koosmõjus TsMS § 477¹ lg 2 teise lausega tühistada, sest avaldus jääb rahuldamata.
7. Maakohus jättis vaidlustatud määruse resolutsioonis vanema tütre, poja ning laste ema riigi õigusabi tasu ja kulud ning ekspertiisikulu Eesti Vabariigi kanda, ülejäänud menetluskulud menetlusosaliste endi kanda. Riigi õigusabi on antud 12.04.2024 määrusega ka nooremale tütrele. Määruse põhjenduste järgi jättis maakohus menetluskulud TsMS § 172 lgte 1 ja 3 menetlusosaliste endi kanda, v.a lastele ja laste emale antud riigi õigusabi tasu ja kulud ning ekspertiisikulu, mis jäid riigi kanda. Maakohtu määrusest ei järeldu, et maakohus oleks soovinud noorema tütre riigi õigusabi tasu ja kulud jätta tema enda kanda, mistõttu on noorem tütar ekslikult jäänud määruse resolutsiooni p-st 13 nimeliselt välja. Selguse huvides tühistab ringkonnakohus maakohtu määruse noorema tütre menetluskulude jaotuse osas ning jätab talle osutatud riigi õigusabi tasu ja kulud sarnaselt tema õele, vennale ja emale riigi kanda (TsMS § 172 lg 3). Muus osas jääb menetluskulude jaotus muutmata, kuna menetlus on toimunud laste huvides. Seetõttu jäävad ka määruskaebuse menetlemisega seotud menetluskulud menetlusosaliste endi kanda, välja arvatud riigi õigusabi korras määratud esindaja tasud ja kulud, mis jäävad riigi kanda. 16 2-24-5662
8. TsMS § 696 lg 3 võimaldab esitada praeguse määruse peale määruskaebuse. TsMS § 178 lg 1 järgi saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. (allkirjastatud digitaalselt) 17