Obsah (7)

§ 46§ 891§ 88§ 31§ 89§ 11§ 35

4-25-4643 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 20. veebruaril 2026, Tallinn Väärteoasja number 4-25-4643 (2315,25,009883) Kohtunik Kadri Väling Kohtuasi D.

) § 89¹ lg 1 alusel rahatrahviga 400 eurot (s.o 50 trahviühiku ulatuses). Väärteoprotokolli teokirjelduse kohaselt hoidis D. I. oma kodus (aadressil XXX) suuremas koguses laskemoona, s.o kokku 290 ühikut. Vastavalt väljastatud kehtivale relvaloale oli tal lubatud hoida enda valduses kuni 200 ühikut laskemoona. Kirjeldatud käitumisega rikkus D. I.

§ 46

lg 5 p 1 nõudeid ja pani toime

§ 891lg-s 1 sätestatud väärteo.

2. 12.12.2025 saabus Harju Maakohtusse D. I. kaitsja Gregori Palmi kaebus, milles palutakse tühistada väärteoasjas nr 2315,25,009883 D. I. suhtes 27.11.2025 tehtud väärteootsus väärteokoosseisu puudumise tõttu. Alternatiivselt palutakse väärteomenetluse lõpetamist otstarbekuse kaalutlusel. Kaebaja peab kohaseks kaebuse lahendamist kirjalikus menetluses. 2.1 Kaebaja leiab, et toimikus puuduvad andmed selle kohta, millisel faktilisel ja õiguslikul alusel menetlusaluse isiku koju siseneti. Kohtuväline menetleja on viidanud

§ 88

¹ lgtele 1 ja 2, kuid ei ole täpsustanud, millisele konkreetsele õigusnormile või korrakaitseseaduse alusele toiming tugines. Samuti ei nähtu toimikust, milline KorS § 52 lg 1 punktides sätestatud alus võiks olla olnud antud juhul kohaldatav. Kaebaja hinnangul ei olnud selle menetlustoimingu puhul tegemist relvahoiutingimuste kontrolliga, vaid relvade äravõtmisega, ning menetleja ei ole selgitanud toimingu tegelikku õiguslikku alust. Nii leiab kaebaja, et seadusliku aluseta eluruumi sisenemine kujutab endast olulist põhiõiguse – kodu puutumatuse – rikkumist. Kuna väärteoasja tõendid on saadud nimetatud toimingu käigus, on tegemist tõendite kogumise korra olulise rikkumisega, sellistele tõenditele tugineda ei saa ja menetlus tuleb VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel lõpetada. 2.2 Lisaks leiab kaebaja, et D. I.t ei teavitatud menetlustoimingu eel piisavalt tema õigustest, sh enese mittesüüstamise privileegist. Nii kasvas relvade hoiulevõtmise toiming isiku mitteinformeerimise tõttu sisuliselt relvakontrolliks, mille käigus koguti tema kohta süüstavaid tõendeid. Sellisel moel tegutsemine kujutab endast väärteomenetlusõiguse olulist rikkumist. 2.3 Alternatiivselt leiab kaebaja, et menetlus tuleks D. I. suhtes lõpetada VTMS § 30 lg 1 p 1 alusel otstarbekuse kaalutlusel. Kaebaja märgib, et vaidlusaluse menetlustoimingu käigus avastati D. I. valduses lubatust 90 padrunit enam. Samas on sellise koguse laskemoona käitlemist peetud kohtupraktikas isegi relvaluba mitteomava isiku poolt ebaoluliseks (vt Riigikohtu 12.09.2011 otsuse nr 3-1-1-58-11, p 11). Piirmäärana on märgitud laskemoona hulka kuni 100 padrunit. Menetluse lõpetamist otstarbekuse kaalutlusel toetavad ka kaebaja 2 4-25-4643 arvates asjaolu, et D. I. on staažikas relvaomanik, tal puuduvad varasemad relvaseaduse rikkumised. Hinnanguliselt ei ole tema süü lubatust enam kui 90 padruni käitlemine suur. Avalik menetlushuvi ei nõua kaebaja arvates D. I.le karistuse kohaldamist, eriti arvestades, et väärteokaristusega võib kaasneda relvaloa automaatne kehtetuks tunnistamine. Kaebaja arvates on läbiviidud menetlus juba täitnud oma eesmärgi. 3. 30.12.2025 esitas kohtuväline menetleja Harju Maakohtule kirjaliku seisukoha, milles nõustub väärteoasjas nr 2315,25,009883 esitatud kaebuse läbivaatamisega kirjalikus menetluses. Kohtuväline menetleja leiab, et D. I. süüline käitumine relvaseaduse (edaspidi

) § 891 lg 1 nõuete rikkumisel on aset leidnud, tema poolt toime pandud, tõendatud väärteoasjas kogutud materjalidega ja õigesti kvalifitseeritud

§ 891lg 1 järgi.

Menetlusaluse isiku poolt toime pandud väärtegu on õigusvastane ja õigusvastasust välistavad asjaolud puuduvad. 3.1 Kohtuväline menetleja märgib, et D. I. puhul on tegemist relvaomanikuga aastast 2008. D. I. on aastate jooksul soetanud erinevaid tulirelvi, millest saab järeldada, et ta on kursis relvaseaduses olevate nõuetega, seal hulgas ka asjaoluga, kui palju võib ta isiklikult laskemoona hoiustada. 3.2 29.09.2025 täitsid piirkonnapolitseinik R. R. ja K. K. neile antud tööülesannet, mille eesmärgiks oli võtta hoiule D. I. valduses olevad tulirelvad ja laskemoon. Selles tegevuses lähtusid nad

§ 88

lg 1, mille kohaselt teostab Politsei-ja Piirivalveameti ametnik riikliku järelevalvet tsiviilkäibes olevate relvade, tulirelva osade ja laskemoona käitlemise, relvaseaduse alusel tegevusluba omavate isikute ja

§ 31lg 5 1 nimetatud isikute relvaseaduse nõuetele vastavuse üle.

Niisamuti juhindusid nad ka

§ 881 lõikest 2, mil politsei lähtub relvareidi teostamisel Kor

S §-dest 30, 31, 32, 37, 38, 39, 41, 45, 48, 49, 50, 51, 52 ja 53. Kohtuväline menetleja märgib, et relva ja laskemoona hoiulevõtmisel on oluline kontrollida ka relva ja laskemoona hoiutingimusi, mistõttu ei ole põhjust või veel vähem kohustust sellest kontrollitavat isikut kontrollist ette teatada.

§ 89

p 1 kohaselt relvaseadusest ja selle alusel antud õigusaktidest kinnipidamise üle haldusjärelevalvet teostama volitatud ametiisikul, st ka politseil on õigus mh teostada relvade ning nende kohtade ülevaatust, kus ja kuidas neid hoitakse. Taoliselt olid 29.09.2025 D. I. elukohta tulnud politseinikud pädevad lisaks relvade ja laskemoona hoiulevõtmisele kontrollima, kuidas ta relvi ja laskemoona hoiustab. 3.3 Kohtuväline menetleja leiab, et menetlusaluse isiku poolt rohkem kui 200 padruni hoiustamine oma elukohas on vaadeldav tulirelva laskemoona olulises koguses ebaseadusliku käitlemisena. Tulirelvade ja laskemoonaga seonduvate rikkumiste puhul eksisteerib kohtuvälise menetleja arvates avalik menetlushuvi. D. I. tegu on toime pandud vähemalt kaudse tahtlusega KarS § 16 lg 2 tähenduses. Olukorras, kus isik oma rikkumist ei mõista, ei ole vajalikke järeldusi teinud, ei saa lugeda tema rikkumist väheoluliseks ega süüd väheseks. Kuigi D. I.l puuduvad kehtivad karistused ja teda ei ole varasemalt karistatud relvaseaduse rikkumiste eest, on ta siiski staažikas relvaomanik. Kohtuvälise menetleja hinnangul D. I. poolt talle etteheidetud teo pidamine vähetähtsaks, inimlikuks eksituseks näitab, et ta ei ole aru saanud oma rikkumise tõsidusest. Selliselt D. I. süütegu hinnates annaks kohus avalikkusele signaali, et

sätestatud ohutusnõudeid ei pea järgima ja täitma,

rikkumine ei too kaasa tagajärge ehk vastutust. Lisaks ei saa kohtuvälise menetleja arvates D. I. osas avaliku menetlushuvi hindamisel mööda vaadata tema kohta kogutud iseloomustavast materjalist (lisa 1). Nimelt kirjeldatakse D. I. relvaloa kehtivuse peatamise lõpetamise ja relvaloa kehtetuks tunnistamise otsuses registreeritud juhtumite põhjal tema vägivaldset käitumist teiste isikute suhtes, agressiivset ja vaenulikku meelestatust Eesti Vabariigi, politseiametnike ja üldse riigikaitseorganisatsioonide ning nende liikmete suhtes ning lisaks 3 4-25-4643 mõjuainete kuritarvitamist. Need asjaolud kogumis eelnevalt nimetatutega ei võimalda kohtuvälise menetleja hinnangul lõpetada D. I. suhtes menetlust VTMS § 30 lg 1 p 1 alusel. 3.4 Kohtuväline menetleja leiab, et karistuse määramisel on vaidlustatud otsuses juhindutud KarS § 56 lg-st 1. Arvestatud on teo iseloomu, süü raskust ning eri- ja üldpreventiivseid eesmärke.

§ 89¹ lg 1 sanktsioon näeb ette rahatrahvi kuni 300 trahviühikut või aresti.

Menetlusalusele isikule määratud 50 trahviühiku suurune rahatrahv jääb alla sanktsiooni keskmist määra. Menetlusalusel isikul puuduvad kehtivad karistused ja kergendavaid ega raskendavaid asjaolusid ei tuvastatud. Kohtuväline menetleja on seisukohal, et vaidlustatud otsus on seaduslik, põhjendatud ja proportsionaalne ning vastab nii eri- kui üldpreventsiooni eesmärkidele. Seetõttu palub ta jätta vaidlustatud otsus VTMS § 132 lg 1 alusel muutmata ja kaebus rahuldamata.

1. 13.02.2026 kinnitas kaebaja, peale tutvumist kohtuvälise menetleja poolt 30.12.2025 esitatud D. I.t puudutavat lisamaterjali, et ei pea jätkuvalt vajalikuks kohtuistungi korraldamist, soovib kaebuse lahendamist kirjalikus menetluses. 4.1 Kohtuvälise menetleja seisukohale lisatud relvaloa kehtivuse peatamise otsuse kui uue iseloomustava tõendi kohta märgib kaebaja, et nimetatud haldusakt ei ole käesoleva väärteoasja tõendamiseseme seisukohast asjakohane. Selles käsitletud väidetel D. I. varasema käitumise, meelestatuse või võimaliku mõjuainete tarvitamise kohta puudub seos arutatava väärteoga. Need ei mõjuta tema süü ega karistuse hindamist. Samuti märgib kaitsja, et relvaloa peatamise otsus sisaldab haldusorgani hinnanguid ja viiteid muudele dokumentidele, mida ei ole väärteomenetluses tõenditena esitatud ega ole võimalik kontrollida. Lisaks ei saa ka haldusakti põhjendusi käsitada kriminaalmenetluse seadustiku mõttes iseseisvate tõenditena. Seetõttu ei ole täiendava tõendiga kohtuvälise menetleja väiteid tõendatud. 4.2 Koos vastusega esitas kaebaja kaitsja kohtule ka menetluskulude nimekirja. MAAKOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
2. Vastavalt VTMS § 120 lg-tele 1 ja 3 võib maakohtunik kohtuistungit korraldamata lahendada kaebuse kirjalikus menetluses ja teha lahendi VTMS § 132 sätteid järgides, kui kohus on saatnud kaebuse koopia kohtumenetluse teisele poolele, selgitanud tema seisukoha kaebuse suhtes ja kohtumenetluse pooled on kaebuses või selle vastuses teatanud, et nad ei soovi kohtuistungist osa võtta ega kaebusele lisatud tõendi uurimist kohtuistungil. Antud asjas teatasid kaebaja ja kohtuväline menetleja kohtule, et nad on nõus asja läbivaatamisega kirjalikus menetluses ega taotle kohtuistungi korraldamist tõendite uurimiseks. Seega kohus, olles tutvunud nii D. I. kaebuse, täiendava seisukoha, väärteoasja nr 2315,25,009883 materjalide ja kohtuvälise menetleja 30.12.2025 esitatud kirjaliku seisukohaga, leiab, et antud juhul on võimalik ja põhjendatud väärteoasjas nr 2315,25,009883 27.10.2025 tehtud otsuse peale D. I. kaitsja esitatud kaebuse lahendamine kirjalikus menetluses.
3. VTMS § 123 lg 2 kohustab maakohut arutama väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid. Tõendite lubatavus, menetlusnõuete ja isiku põhiõiguste rikkumine
4. Esmalt võtab kohus seisukoha kaebuses esitatud väite osas, et kohtuvälise menetleja on valedel alustel kogunud menetluses tõendeid, millega on kaasnenud isiku põhiõiguste rikkumine. Kaebuse kohaselt on rikutud menetlusaluse isiku D. I. põhiõigusi (kodu puutumatust ja enese mittesüüstamise privileegi), kui politseiametnikud sisenesid seadusliku aluseta tema eluruumidesse ja ei teavitanud teda piisavalt tema õigustest. 4 4-25-4643
5. Väärteoasjas nr 2315,25,009883 kogutud tõenditest nähtub, et politseiametnikud K. K. ja R. R. läksid 29.09.2025 menetlusaluse isiku D. I. elukohta eesmärgiga võtta hoiule tema valduses olevad relvad ja laskemoon. Tunnistaja K. K. ütlustest nähtuvalt juhatas D. I. politseiametnikud enda elukohas II korruse ruumi, kus ta hoiustas relvi ja laskemoona. Seega ei teostanud politseiametnikud väärteomenetluse raames D. I. elukoha läbiotsimist VTMS § 35 lg 1 tähenduses, vaid relvade ja laskemoona hoiule võtmisest nende faktilise olemasolu ja koguse tuvastamisega. Väärteoasja materjalidest ei nähtu andmeid selle kohta, et D. I. esitas vastuväiteid politsei sisenemisele tema elukohta või tema poolt relvade üleandmisele.
6. Kohtu hinnangul tegutsesid politseiametnikud K. K. ja R. R. menetlusaluse isiku D. I. elukohas relvi ja laskemoona hoiule võttes seaduslikult. Seejuures on nad ka seaduslikult üle vaadanud D. I. elukohas relvade ja laskemoona hoiustamise tingimused. Kohtuväline menetleja on õigesti märkinud, et politseil on õigus relvade ja laskemoona hoiustamise tingimusi kontrollida ja teha seda ka ilma ette teatamiseta.

§ 89

p 1 kohaselt on relvaseadusest ja selle alusel antud õigusaktidest kinnipidamise üle haldusjärelevalvet teostama volitatud ametiisikul, st ka politseiametnikul, õigus mh teostada relvade ning nende hoiukohtade ülevaatust. Politseil on õigus

§ 881 lg 2 alusel teostada ka relvareide, millise ülesande täitmisel juhinduvad nad Kor

S §-dest 30, 31, 32, 37, 38, 39, 41, 45, 48, 49, 50, 51, 52 ja

1. Kuivõrd relvade ja selle hoiukohtade, niisamuti relvareidi eesmärk saab olla tegeliku olukorra kontrollimine, siis ei ole ka nende toimingute teostamise eel mingisugust põhjust või veel vähem kohustust toimingule allutatud isikutele neist ette teatada. Seega on selline kontroll menetlusaluse isiku jaoks ootamatu.
2. Kohus märgib, et ka relvade ja laskemoona hoiule võtmine ning nende ülelugemine on otseselt seotud relvaseadusest tuleneva järelevalvepädevuse teostamisega. D. I. on relvade ja laskemoona üleandmise-vastuvõtmise akti allkirjastanud. Järelikult osales ta toimingus. Tal oli võimalus veenduda, kas tema valduses olnud padruneid loeti üle korrektselt. Asjaolu, et lubatust suurem laskemoona kogus tuvastati nimetatud toimingu käigus, ei muuda politseiametnike tegevust läbiotsimistoiminguks ega muuda seda läbiotsimistoimingu reeglite mittejärgimise tõttu õigusvastaseks. Eeltoodust tulenevalt ei ole alust lugeda ka D. I. valduses lubatust enam leitud laskemoona fakti kohta kogutud tõendeid lubamatuks.
3. KrMS § 63 lg 2 kohaselt ei või süüteomenetluse asjaolude tõendamiseks kasutada tõendeid, mis on saadud põhiõiguste rikkumise teel.
4. Tõendi kasutamine on lubamatu, kui selle saamisel ei ole järgitud KrMS §-s 64 sätestatud tõendite kogumise üldtingimusi või teatud süüteomenetluslikke garantiisid, nt PS § 22 lg-st 3 või KrMS § 34 lg 1 p-st 1 tulenevat õigust mitte olla sunnitud aitama kaasa enda või oma lähedaste poolt toime pandud süüteo tõendamisele (RKKKo asjas nr 4-18-51, p 6).
5. Kohtu hinnangul kaebuse väide, et menetlusalune isik D. I. aitas politseiametnikele enda valduses olevaid relvi ja laskemoona ette näidates kaasa teda süüstavate tõendite kogumisele ja tema valdusest lubatust enam laskemoona leidmise järgselt ei tutvustatud talle tema õigusi piisaval määral, mistõttu tuleb selliselt kogutud tõendid tunnistada lubamatuteks, väärteoasja materjalide alusel kinnitust ei leidnud. Kohus märgib, et enese mittesüüstamise privileeg kaitseb isikut sunniviisilise ütluste andmise või tahteavalduste eest, mille eesmärk on enda süü tõendamine. See privileeg ei laiene füüsilistele esemetele ega nende faktilisele olemasolule, mis mingi menetlustoimingu raames tuvastatakse. 29.09.2025 tuvastati D. I. valduses olnud relvade ja laskemoona kogus nende faktilise üleandmise ja -lugemise käigus. Relvade hoiule võtmiseks vastuvõtmise-üleandmise akti on võimatu koostada ilma, et tuvastataks üleantavate esemete liik ja kogus. Väärteoasja materjalidest nähtub, et väärteoprotokoll koostati ehk väärteomenetlus alustati ja isik kuulati üle 29.10.2025, s.o kuu aega peale tema elukohas toimunud relvade ja laskemoona hoiulevõtmist. D. I. menetlusaluse 5 4-25-4643 isikuna ütlusi anda ei soovinud. Samas nähtub väärteo asja materjalidest, et talle tutvustati selle toimingu eel tema õigusi menetlusaluse isikuna, ta kinnitas nendega tutvumist ja neist arusaamist oma allkirjaga nii väärteo- kui ka menetlusaluse isiku ülekuulamise protokollis. Seega olid väärteomenetluse raames D. I.le tagatud menetlusaluse isiku õigused. Väärteo õiguslik hinnang
6. Järgnevalt võtab kohus seisukoha, kas menetlusalune isik D. I. on rikkunud

§ 46

lg 5 p 1 sätteid, milline tegu on kvalifitseeritud

§ 89¹ lg 1 järgi.

15.

§ 891

lg 1 näeb ette vastutuse relva, tulirelva olulise osa või laskemoona kandmise, hoidmise, üleandmise, valmistamise, ümbertegemise, parandamise, müümise, laenutamise, veo või käitlemise muude nõuete või nende arvestuse või registreerimise korra või nõuetele mittevastava laskekõlbmatu relva käitlemise nõuete rikkumise eest ning karistusena rahatrahvi kuni 300 trahviühikut või aresti. 16.

§ 11

järgi on relva ja laskemoona käitlemine sama seaduse tähenduses relvade ja laskemoona valmistamine, müük, soetamine, omamine, valdamine, hoidmine, hooldamine, kandmine, edasitoimetamine, vedu, sissevedu, väljavedu, võõrandamine, pärimine, leidmine ja hävitamine ning relvade parandamine, ümbertegemine, laskekõlbmatuks muutmine, lammutamine ja laenutamine.

1. Väärteoprotokollist nähtuvalt D. I. selgitusi ei andnud. 29.10.2025 koostatud menetlusaluse isiku ülekuulamisprotokollist selgub, et loobus ka selle toimingu raames võimalusest ütlusi anda.
2. Kohus märgib, et antud asjas puudub vaidlus selles, et 29.09.2025 kell 11.40 võtsid politseiametnikud aadressil XXX, asuvas eluhoones D. I. käest hoiule tema relvad ja laskemoona. Relva ja laskemoona üleandmise-vastuvõtmise akti nr 376-25 kohaselt andis D. I. 29.09.2025 aadressil XXX, politseiametnikele üle 7 tulirelva ja kokku 290 padrunit.
3. Tunnistaja piirkonnapolitseinik R. R.e ütluste kohaselt sisenes tema koos paarilise K. K.ga 29.09.2025 kell 11.45 aadressil XXX, asuvasse eluhoonesse eesmärgiga võtta hoiule D. I. relvad ja laskemoon. Hoiule võtmise akti koostamisel aitas tunnistaja K. K.l kontrollida relvade kompleksust ja seerianumbreid. Sealhulgas aitas D. I.l lugeda ka laskemoona kogust. Kontrolli käigus tuvastas tunnistaja, et D. I.l on kokku 290 padrunit (kolmes eri suuruses), mis vastasid tema relvade kaliibritele. Vastavalt D. I. kehtivale relvaloale oleks aga tema käsutuses tohtinud olla kuni 200 padrunit.
4. Tunnistajana ülekuulatud piirkonnapolitseinik K K. kinnitas tunnistaja R. R.e ütlusi, märkides, et 29.09.2025 teostas ta koos piirkonnapolitseinik R. R.ega tööülesandeid. Selle käigus sisenesid nad kell 11.40 D. I. elukohta aadressil XXX, et võtta hoiule viimase relvad ja laskemoon. D. I. juhatas nad teisele korrusele, kus ta hoiustas relvi ja laskemoona. Antud tegevuse käigus võeti D. I.lt hoiule kokku 7 tulirelva ja 290 padrunit, millest 50 tk olid kaliibriga 38 Special, 100 tk kaliibriga 9x19 ja 140 tk kaliibriga 145 Auto. Kohapeal tuvastati, et kehtiva relvaloa alusel, oli D. I.l õigus hoiustada kuni 200 padrunit. 21.

§ 46

lg 5 reguleerib, millises koguses võib füüsiline isik hoida laskemoona.

§ 46

lg 5 p 1 kohaselt võib füüsiline isik hoida kuni 200 padrunit isiku omandis või valduses olevate turvalisuse tagamise otstarbega tulirelvade kohta. D. I.le oli väljastatud relvaluba enese ja vara kaitse eesmärgil, mida tõendab relvaregistri väljavõte. Samuti nähtub, et menetlusalusel isikul oli õigus omada tulirelvi (relva tüübid: vintraudne püstol ja vintraudne revolver) ja tema nimele oli registreeritud ajavahemikus 2008-2019 kokku 7 tulirelva. 6 4-25-4643 22. Kohtu hinnangul on D. I. hoidnud enda valduses lubatust rohkem laskemoona (90 ühiku võrra enam) ehk pannud toime

§ 46

lg 5 p 1 rikkumise, mida kvalifitseeritakse

§ 89¹ lg 1 järgi, vähemalt kaudse tahtluse vormis. Kar

S § 16 lg 4 kohaselt paneb isik teo toime kaudse tahtlusega, kui ta peab võimalikuks süüteokoosseisule vastava asjaolu saabumist ja möönab seda. Laskemoona soetamine on kahtlemata teadlik ja eesmärgipärane tegevus. D. I. on olnud pikka aega relvaloa omanik (alates 2008 aastast), seega oli ta teadlik kõigist nõuetest ja reeglitest, mis relva ja selle juurde mõeldud laskemoona käitlemisega kaasnevad. Seega soetades ja hoides laskemoona suuremas koguses kui temale väljastatud relvaloga oli lubatud, pidas D. I. võimalikuks ja möönis, et rikub

§ 46lg 5 p 1 nõuet.

23. Seega on kohtu hinnangul tõendamist leidnud, et menetlusalune isik rikkus

§ 46

lg 5 p 1 kirjeldatud keeldu ja pani toime

§ 891lg-s 1 ettenähtud väärteo.

Väärteoasjas ei esine VTMS §-s 29 sätestatud väärteomenetlust välistavaid asjaolusid. Taotlus menetluse lõpetamiseks otstarbekuse kaalutlusel

1. VTMS § 30 lg 1 p 1 sätestab, et menetleja võib väärteomenetluse lõpetada, kui menetlusaluse isiku süü ei ole suur ja väärteomenetluse jätkamiseks puudub avalik menetlushuvi.
2. Nii kohtupraktikas kui õiguskirjanduses on käsitletud D. I. kaitsja viidatud temaatikat – menetluse lõpetamine otstarbekuse kaalutlusel, laskemoona ebaolulise kogusega ja on leitud, et kui piiratud tsiviilkäibega relvade laskemoona üldkogus jääb allapoole

§ 46

lg-s 5 sätestatud madalaimat piirmäära, tuleb laskemoona kogus lugeda ebaoluliseks (vt RKKKo nr 3-1-1-40-11 p 16.1 ja 18). Laskemoona ebaolulises koguses ebaseaduslik käitlemine vastab

§-s 89¹³ ettenähtud väärteokoosseisule (vt Karistusseadustik. Komm vlj. Koost Sootak, J., Pikamäe, P. 5. vlj. Tallinn: Juura 2021, lk 1181). Seejuures

sättes lubatud laskemoona kogust ületavat kogust ei saa lugeda ebaoluliseks. Seega ei puuduta viitatud küsimused käesolevat väärteoasja, kuivõrd väärteoetteheide on tehtud

§ 89

¹ lg 1, mitte

§ 89¹³ järgi.

1. Menetlusaluse isiku D. I. valdusest leiti padrunite kogus, mis ületas seadusega lubatud maksimaalset padrunite arvu 90 padruni võrra. Kohtu hinnangul on selliselt tegu siiski arvestatavas määras seadusega lubatud koguse ületamisega.
2. Kohus leiab, et ka väärteoasjas tuvastatud järgmised asjaolud ei võimalda nõustuda kaebuse taotlusega D. I. suhtes menetlus lõpetada otstarbekuse kaalutlusel. Kuigi D. I.l puuduvad varasemad relvade ja laskemoona käitlemisega seotud karistused, ei ole ta etteheidetava teo õigusvastasusest aru saanud, ei ole sellest vajalikke järeldusi teinud, ei ole oma süütegu tunnistanud. D. I. on isikuks, kellel on olnud pikka aega relvaluba, talle on igati teada relvade ja laskemoona käitlemist kinnitavad reeglid. Kohus on eelnevalt tuvastanud, et menetlusalune isik on laskemoona soetanud ja hoidnud enda valduses tahtlikult (vähemalt kaudse tahtlusega). Kohtu hinnangul ei ole 90 padrunit selline kogus laskemoona, mis nö jääb kahe silma vahele, mida ei pruugi märgata. Nii ei saa ta tõsiseltvõetavalt pelgalt inimlikule eksimusele viidates vähendada laskemoona käitlemisega seotud hoolsuskohustuse rikkumise raskust või muuta hinnangut sellele. Kohtu arvates näitab kaebaja väide inimlikust eksimusest selle süüteo juures pigem soovimatust enda rikkumist tunnistada kui süüteo juhuslikkust. Kohus ei nõustu ka kaitsja väitega, et antud menetlus on täitnud oma eesmärgi. Kohtul puuduvad igasugused andmed, et isik oleks rikkumisest teinud asjakohaseid järeldusi. Pigem vastupidi, kaebuses toodu kohaselt otsib süüdlane enda tahtlikule tegevusele õigustusi. Seega välistab kohtu hinnangul menetluse lõpetamise otstarbekuse kaalutlusel ka isiku enda suhtumine toimepandud rikkumisse. 7 4-25-4643
3. Kohus leiab, et antud asjas on selgelt olemas avalik huvi. Relvad ja laskemoon kujutavad endast kõrgendatud ohu allikat. Seadusandja on kehtestanud relvade ja laskemoona käitlemisele ranged nõuded eesmärgiga tagada avalik turvalisus. Nende nõuete rikkumisel on ühiskondlikult suurem kaal kui tavapäraste väärtegude puhul. Samuti on üldpreventiivsetest kaalutlustest lähtudes vajalik ühiskonnale anda signaal, et

sätestatud ohutusnõuetel on põhjused ja need on täitmiseks, vastasel juhul järgneb tagajärg. 29. Avaliku menetlushuvi hindamisel on kohtu hinnangul oluline ka menetlusaluse isiku kui relvaomaniku üldine usaldusväärsus. D. I.t iseloomustava teabena arvestab kohus 24.10.2025 koostatud relvaloa kehtivuse peatamise otsuses nr 4.2-1/4440-9 kajastatud asjaolusid. Nimetatud otsus on vaidlustatud halduskohtus ega ole tänaseks jõustunud. Nii ei käsitle kohus selles otsuses sisalduvaid väiteid väärteoasjas tuvastatud rikkumistena, kuid peab neid asjakohaseks arvestada selles võtmes, et pädev haldusorgan on pidanud vajalikuks hinnata nende alusel menetlusaluse isiku vastavust relvaomanikule esitatavatele usaldusväärsuse nõuetele ja otsustanud relvaloa kehtivuse peatada. Kohus ei usu, et avalikkus aktsepteeriks, et isik, kelle puhul on juba varasemalt ilmnenud relvalao kehtivuse peatamiseks alused, lõpetaks

§ 89¹ lg 1 rikkumises menetluse otstarbekuse kaalutlusel.

30. Kohus nõustub kohtuvälise menetleja seisukohaga, et D. I.le pidi olema juba relvaeksamit läbides selge, et relvade ja laskemoona käitlemise reeglite rikkumistega võib kaasneda relvaloa tühistamine või peatamine. Kohtupraktikas on selgitatud, et „riik saab usaldada relva ja laskemoona üksnes sellisele isikule, kelle puhul ta on veendunud, et see isik tunneb ja täidab kehtestatud käitlemisnõudeid ning ei kasuta relvi süütegude toimepanemiseks. Isiku teadmisi relvade ja laskemoona käitlemise nõuete kohta kontrollitakse enne relvaloa väljaandmise otsustamist relvaeksamil (

§ 35lõige 5).

Kui isik relva või laskemoona käitlemise nõudeid rikub, võib see olla märgiks, et ta kehtivaid nõudeid ei tunne või ei suhtu nende järgimisse vajaliku hoolsusega. Sel juhul on preventiivsetel kaalutlustel põhjendatud relvaloa kehtetuks tunnistamine ja isiku teadmiste uus kontrollimine relvaloa väljastamisel“ (18.06.2019 Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi lahend asjas nr 5-19-26, p 51). Harju Maakohus ei ole küll D. I. relvaloa tühistamise küsimuse otsustajaks, kuid leiab, et arvestades etteheidetavat süütegu ja tema suhtumist sellesse, oleks ka nimetatud tagajärjest lähtuvalt väärteomenetluse lõpetamata jätmine otstarbekuse kaalutlusel põhjendatud. 31. Arvestades D. I.le etteheidetava rikkumise iseloomu, tema suhtumist teosse ning relva- ja laskemoona käitlemisega kaasnevat kõrgendatud ohtu, leiab kohus, et teda on võimalik õiguskuulekale teele suunata ja sellega ka tagada õiguskorra huvide (turvalisus) kaitse, üksnes tema karistamise kaudu. Nii jätab kohus taotluse väärteoasja lõpetamiseks otstarbekuse kaalutlusel rahuldamata. Karistus 32.

§ 89

¹ lg 1 sanktsioon näeb karistusena ette rahatrahvi kuni 300 trahviühikut või aresti. 33. Kohtuväline menetleja karistas D. I.t juhindudes KarS § 56 lõikest 1

§ 89¹ lg 1 alusel rahatrahviga 50 trahviühikut, s.o 400 eurot.

Seega on kohtuväline menetleja karistanud D. I.t ettenähtud sanktsiooni keskmisest oluliselt madalamas määras, s.o miinimumilähedases määras.

1. Menetlusalusele isikule määratud karistuse hindamisel lähtub kohus Riigikohtu karistuse mõistmist puudutavatest juhistest. Karistuse mõistmisel võetakse lähtepunktiks vastutust ettenägeva normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastatakse süüdlase süü suurus, karistust kergendavad ning raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse süü suurusele 8 4-25-4643 vastav karistuse määr. Lõpuks arvestatakse üld- ja eripreventiivseid kaalutlusi, s.o võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ning õiguskorra kaitsmise huvisid.
2. Hinnates D. I. süü suurust

§ 89

¹ lg 1 järgi kvalifitseeritud väärteos, jääb see alla keskmist sanktsiooni määra, kuivõrd ta pani toime ühe etteheite dispositsioonis ette nähtud teoalternatiivi, s.o laskemoona hoidmise nõuete rikkumise. D. I. ületas seadusega ettenähtud maksimaalset padrunite kogust ca poole ulatuses lubatud määrast.

1. D. I. on varasemalt karistamata. Kohus ei tuvastanud tema karistust kergendavaid ega raskendavaid asjaolusid, neid ei ole tuvastanud ka kohtuväline menetleja.
2. Seega leiab kohus, et kohtuvälise menetleja määratud karistus etteheidetud väärteo eest on kooskõlas süüteo raskuse ja süüdlase isikuga, arvestab selle eri- ja üldpreventiivseid eesmärke. Nii nõustub kohus kohtuvälise menetlejaga, et D. I.t on võimalik mõjutada edaspidi süütegude toimepanemisest hoiduma rahatrahviga, mis on mõistetud miinimumilähedases määras.
3. Eeltoodust tulenevalt jätab kohus kohtuvälise menetleja otsuse muutmata ja esitatud kaebuse rahuldamata. Menetluskulud
4. D. I. kaitsja on esitanud kohtule taotluse menetlusalusele isikule menetluskulude hüvitamiseks. VTMS § 38 lg 1 alusel järgitakse väärteoasja kohtumenetluses menetluskulude arvestamisel kriminaalmenetluse sätteid. Valitud kaitsjale makstud tasu on KrMS § 175 lg 1 p 1 kohaselt menetluskulu. KrMS § 180 lg 1 järgi hüvitab menetluskulud süüdimõistva otsuse korral süüdimõistetu. Kuivõrd antud juhul jätab kohus menetlusaluse isiku D. I. kaitsja kaebuse rahuldamata, siis jätab kohus ka rahuldamata kaitsja taotluse hüvitada menetlusalusele isikule valitud kaitsjale makstud tasu. (allkirjastatud digitaalselt) Kadri Väling kohtunik 9