KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus, kriminaalkolleegium Kohtuotsuse tegemise aeg ja koht Kriminaalasja number
- veebruar 2026, Tallinn kirjalikus menetluses 1-25-3290 Kohtukoosseis Sten Lind, Orvi Koik ja Markus Kärner Kriminaalasi Martin Ansi süüdistuses KarS § 121 lg 2 p 2 järgi Vaidlustatud kohtuotsus Pärnu Maakohtu
- novembril 2025 lühimenetluses tehtud otsus kaitsja Apellant Süüdistatav Kaitsja Martin Ansi isikukood: 37501100272; Eesti Vabariigi kodanik; elukoht: XXX; emakeel: eesti keel; kriminaalkorras varem karistamata vandeadvokaat Gregori Palm Prokurör abiprokurör Keili Tiirik Kannatanu I.N RINGKONNAKOHUS OTSUSTAB: Jätta apellatsioon rahuldamata ja Pärnu Maakohtu
- novembri 2025 otsus muutmata. Määrata Martin Ansile apellatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi eest Advokaadibüroole WIDEN makstava tasu suuruseks 108 eurot, millele lisandub käibemaks 25,92 eurot. Apellatsioonimenetluse kulu jääb KrMS § 185 lg 2 alusel süüdistatava kanda. OTSUSE VAIDLUSTAMISE KORD Ringkonnakohtu otsuse peale on võimalik esitada kassatsioon. Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistatav ja kannatanu saavad esitada kassatsiooni üksnes advokaadi vahendusel. 1 ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
- Pärnu Maakohus tunnistas Martin Ansi
- novembri 2025 otsusega süüdi KarS § 121 lg 2 p 2 järgi ja mõistis talle karistuseks 6 kuud vangistust. Kuna kohus arutas kriminaalasja lühimenetluses, vähendas kohus mõistetud vangistust 1/3 võrra, st 4 kuuni. KarS § 74 lg-te 1 ja 3 alusel jättis kohus vangistuse tingimisi täitmisele pööramata, kui Martin Ansi ei pane üheaastase katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu ning täidab KarS § 75 lg-tes 1–6 sätestatud kontrollnõudeid ja KarS § 75 lg 2 p 8 alusel pandud kohustust osaleda kriminaalhooldaja määratud sotsiaalprogrammis. Kohus mõistis Martin Ansi süüdi selles, et
- a detsembris või
- a jaanuaris täpselt tuvastamata ajal haaras ta kodus olles vihastunult oma 15-aastasel kasutütrel I.Nl käega kaelast, surus sõrmed ümber kaela ning pigistas seda, tekitades I.Nle füüsilist valu.
- Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni Martin Ansi kaitsja, kes taotleb maakohtu otsuse tühistamist ja Martin Ansi õigeksmõistmist. Kaitsja märgib, et ei vaidlusta fakti, et Martin Ansi haaras kannatanu kaelast ning surus kaela selliselt, et kannatanul tekkis kaelale punetus. Kaitsja leiab, et tegemist oli bagatellründega ehk nii väheolulise kehalise väärkohtlemisega, et Martin Ansi tegu ei vasta KarS § 121 tunnustele. Kaitsja osutab, et õiguskirjanduses on leitud, et ründe intensiivsus ja kannatanule tekitatud kahjustused peavad olema olemuslikult piisavad, et õigustada kriminaalvastutust. Eelkõige peetakse praktikas ebaolulisteks kahjustusi, mis paranevad iseeneslikult ning mille ravimiseks ei ole tarvis meditsiinilist sekkumist. Õigusteoorias on peetud selliseks vähetähtsaks kehaliseks väärkohtlemist nt müksamist nii, et kannatanul tekib paariks päevaks jääv sinikas, või kõrvakiilu andmist viisil, mis jätab kannatanu põsele punetuse. Kohtupraktikas on bagatellründeks peetud ka kannatanu küünte murdmist viisil, kus kannatanul tekkisid verevalumid. Kaitsja rõhutab, et Martin Ansi võttis kannatanul kaelast ühe käega, kannatanu ei olnud surutud vastu seina ja Martin Ansi ei surunud talle keharaskusega peale. Kannatanu on ütlustes kinnitanud, et sai sel ajal, kui Martin Ansi teda kaelast pigistas, hingata. Kaitsja leiab, et Martin Ansi pigistas I.N-i kaelast väga lühikest aega. Kannatanu ja tunnistaja J.M-i ütlused on ses osas vastuolus – kannatanu kirjelduse järgi kestis kägistamine kauem. Kaitsja hinnangul tuleb lähtuda tunnistaja ütlustest. On usutav, et Martin Ansi käitumine oli kannatanu jaoks ehmatav ja see võis tema mälestust mõjutada, tunnistaja aga tajust sündmust usutavasti mõnevõrra neutraalsemalt. Vaidlus puudub selleski, et kannatanu vigastused piirdusid kaelal olnud punetusega, mis kadus ööga ära. Kaitsja leiab, et punetus ei ole tõsine vigastus, seda enam, et see kadus ära ruttu ning ilma igasuguse sekkumiseta. Kaitsja leiab, et seda tüüpi kehavigastuse tekitamine on käsitatav bagatellründena. 2 Kaitsja möönab, et eraldi küsimus on see, kas kannatanu võis tunda piisava intensiivsusega valu kägistamisest enesest. Kohus on valu intensiivsust seostanud eelkõige punetuse tekkimisega kannatanu kaelale (otsuse p 10), ent nagu kaitsja juba selgitas, siis punetus ei ole tõsine tervisekahjustus. Kaitsja leiab, et ses kontekstis ei oma tähtsust ka maakohtu otsuses toonitatu, et Martin Ansi ründas 15-aastast tüdrukut. Kohtupraktikas on märgitud, et väheoluline on seda tüüpi rünne, kus valu tekkimine ei ole objektiivse kõrvalseisja seisukohast tegevuse tüüpiline tagajärg. Haarates vaid väga lühikeseks hetkeks kannatanu kaelast ning pigistades seda viisil, et kannatanule säilis võime hingata, ei saa pidada iseeneses mõistetavaks, et selline tegevus põhjustab valu. Siinkohal märgib kaitsja, et mistahes viisil inimese kägistamine põhjustab vaieldamatult selget ebamugavustunnet, ent ebamugavustunne ei ole samastatav valuga.
- Prokurör leiab apellatsioonile esitatud vastuses, et apellatsioon tuleks jätta rahuldamata ja maakohtu otsus muutmata. Prokurör ei nõustu kaitsja seisukohaga, et kannatanu ütlused kaelast pigistamise kestuse kohta pole usaldusväärsed. Kohus on argumenteeritult käsitlenud kannatanu ja tunnistaja ütluste omavahelist riimuvust. Tunnistaja on ülekuulamisel selgitanud, et ta ei näinud, kuidas süüdistatav kannatanu kaelast haaras, sest oli tema poole seljaga. Seega võis tunnistaja tajuda olukorda lühemalt, kui see tegelikkuses oli. Ka lühiajalise vägivalla tagajärg võib olla valuaisting ja tervisekahjustus. Tunnistaja pidas süüdistatava tegevust sedavõrd intensiivseks, et sekkus, ta tajus, et kannatanul võis selle pigistamise tagajärjel hing kinni jääda. Ka kannatanu ise andis ütlusi, et ta tõmbas ahmides õhku. Seega nähtub kogutud tõenditest, et ühe käega kannatanu kaelast haaramine ning pigistamine oli piisavalt intensiivne, et sedastada kannatanul valu tundmist. Prokurör nõustub Pärnu Maakohtu põhistustega, mille kohaselt valulävi ehk vähim mõjutaja, mida isik tunneb valuna, on subjektiivne nähtus, mis on eri inimeste puhul erinev ja mis võib muu hulgas sõltuda ka näiteks vanusest, soost, psüühilisest seisundist ja muudest subjektiivset laadi asjaoludest. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
- Maakohtu otsuse muutmiseks alust ei ole. Kaitsjal on õigus selles, et nii õigusteooria kui kohtupraktika kohaselt peab tegu olema piisavalt intensiivne, et see kvalifitseeruks kehaliseks väärkohtlemiseks. Kohtukolleegium ei nõustu aga kaitsjaga seisukohaga, nagu ei ületaks Martin Ansi tegu seda läve.
- KarS § 121 lg 2 p 2 näeb ette vastutuse teise inimese tervise kahjustamise või valu tekitava kehalise väärkohtlemise eest, mis on toime pandud lähi- või sõltuvussuhtes. Süüdistuse kohaselt tekitas Martin Ansi kannatanut kaelast pigistades talle valu ja punetuse kaelal. Seda punetust ei ole maakohus KarS § 121 lg 2 p-le 2 vastavaks tervisekahjustuseks lugenud – kohus on sedastanud, et tervisekahjustust Martin Ansi I.Nle ei tekitanud (vt maakohtu otsuse p 15). Küll luges kohus tõendatuks, et Martin Ansi põhjustas oma teoga 3 I.Nle sellisel määral valu, et pidada tema tegu KarS § 121 lg 2 p-le 2 vastavaks (vt maakohtu otsuse p 9–12). Sellest tulenevalt ei mõjuta Martin Ansi teole antavat hinnangut kaitsja seisukoht, et punetus pole selline tervisekahjustus, mille tekitamine täidaks KarS § 121 lg 2 p 2 kuriteokoosseisu. Seetõttu on asjassepuutumatud ka apellatsiooni argumendid ja näited selle kohta, milliseid tervisekahjustusi peetakse niivõrd kergeks, et nende põhjustamine ei vasta kehalise väärkohtlemise kuriteokoosseisule.
- Küsimus on niisiis üksnes selles, kas kannatanu tundis sellist valu, et selle tekitamine vastaks KarS § 121 lg 2 p 2 tunnustele. Nagu apellatsioonis märgitud, on kohtupraktikas kasutatud kriteeriumina seda, kas valu tekkimine on – lisaks sellele, et kannatanu enda kinnitusel ta tundis valu – objektiivse kõrvalseisja seisukohast tegevuse tüüpiline tagajärg. Kannatanu ütluste kohaselt Martin Ansi mitte üksnes ei haaranud tal kaela ümbert, vaid ka pigistas sõrmedega. Kannatanu ise kinnitas, et ta tundis selle tulemusel valu. Sellist kaelast haaramist ja pigistamist, mida kannatanu kirjeldas, ei saa kohtukolleegiumi hinnangul lugeda teoks, mis on oma olemuselt igal juhul vähetähtis ega ole reeglina valu tekitav. Seega on küsimus selles, kas konkreetset tegu iseloomustavad asjaolud on sellised, mis annavad alust järelduseks, et sel korral kannatanu kaelast pigistamine vähemalt kuigivõrd valu tekitada ei saanud. Kaitsja tugineb kahele argumendile: süüdistatav ei kasutanud kannatanu ründamisel keharaskust ning kaela pigistamine pidi kestma vaid lühikest aega. Ühtlasi kritiseerib kaitsja maakohtu argumenti, et Martin Ansi ründas selliselt 15-aastast tütarlast, leides, et see ei saa näidata, kas kannatanu tundis valu. Kaitsjaga võib nõustuda selles, et kannatanu vanus ei anna alust teha järeldusi selle kohta, kas ja kui suurt valu ta tundis. Küll on aga oluline see, et kannatanul kaelast haarajaks oli täiskasvanud meesterahvas – see annab alust järeldada, et ründajal oli piisavalt jõudu, et kannatanul kaelast haarates ja pigistades talle valu tekitada. Kannatanu on oma ütlustes andnud hinnangu, et Martin Ansi on tugevam tema vennast Xst (J.M-i ütlustest nähtub, et nende ütluste andmise ajal, st
- aprillil
- a, 20-aastane). Tähelepanu väärib, et nii tunnistaja kui ka süüdistatava enda ütluste kohaselt oli ta purjus ning enne kannatanu kaelast haaramist oli löönud toas olnud tõukeratta vastu põrandat nii, et sellel tuli ratas alt ära. Arvestades, et süüdistatav oli just enne sellisel moel oma raevu välja elanud, ei ole alust järelduseks, et kannatanu kaelast haaramisel oleks Martin Ansi kalkuleeritult hoidunud valu tekitamast. Mis puutub kaitsja väitesse, et süüdistatav ei surunud kannatanule keharaskusega peale, siis kohtukolleegium ei leia, et kaelale valu tekitamisest saaks rääkida vaid juhul, kui kannatanule surutaks peale kogu keharaskusega. Ei ole mingit alust pidada kaela valu suhtes nii vähetundlikuks piirkonnaks, et selle sõrmedega pigistamine ei võiks valu tekitada. Ringkonnakohus jagab maakohtu seisukohta, et kannatanu kaela üsna jõulist pigistamist näitab seegi, et kannatanul jäi sellest nii kannatanu enda kui ka tema ema ütluste kohaselt punetus, mis küll oli järgmiseks päevaks kadunud. See, et kõnealuse punetuse puhul polnud tegemist tervisekahjustuse kui iseseisva tagajärjega, ei tähenda, et selle tekkimist ei võiks arvestada selle hindamisel, kas kannatanu kaelast haaramine ja pigistamine oli nii intensiivne, 4 et kannatanule valu tekitada. Kohtukolleegium nõustub prokuröriga, et kaelast pigistamise jõulisust näitab ka tunnistaja J.M-i öeldu, et tal jäi mulje, et tütrel jäi korraks hing kinni. Kannatanu ise on küll avaldanud ütlustes arvamust, et ta vist sai hingata, kuid on siiski kinnitanud, et pidi korra ahmides õhku tõmbama. Seda, et kaelast pigistamine pidi olema küllaltki intensiivne, näitavad ka J.M-i ütlused toimunu kohta laiemalt. Tema sõnul istus ta diivanil ja oli Martin Ansi ja I.N poole seljaga, kui Martin Ansi I.Nl kaelast haaras. Sellest hoolimata sai ta aru, et süüdistatav haaras kannatanul kaelast. Seega pidi kõrist haaramine olema niimoodi kuuldav, et seljaga toimuva poole olnud inimese jaoks oli aru saada, mis toimub. Kohtukolleegiumi hinnangul ei anna tunnistaja J.M-i ütlused alust ka järelduseks, et kannatanu kaelast pigistamine oleks olnud nii põgus, et seda tuleks pidada bagatellründeks. Apellatsiooni kohaselt ütles tunnistaja, et kägistamine kestis väga lühikest aega, kaitsja hinnangul lasi Martin Ansi I.N kaelast lahti enne, kui diivanil istunud tunnistaja püstigi jõudis tõusta. Seejuures on kaitsja meelest kannatanu enda ütlused ema omadega vastuolus ja lähtuda tuleks ema ütlustest. Ringkonnakohus leiab, et ei kannatanu ega tunnistaja ütlused ei anna alust apellatsioonis tehtud järeldusteks ning nende ütluste vahel vastuolu ei ole. J.M ei ole ütlustes väitnud, et Martin Ansi lasi I.N kaelast lahti enne, kui tema jõudis diivanilt püstigi tõusta. Tema ütlused on ülekuulamise protokolli kohaselt järgnevad: „Tõusin, aga minu arust lasi Martin ise I.N-i kaelast lahti. Astusin nende poole. Kui Martin I.N-i lahti lasi, oli minu arust I.N-il korraks hing kinni ja siis ta hakkas suure häälega nutma.“ Niisiis kirjeldab tunnistaja, kuidas ta tõusis ja hakkas liikuma süüdistatava ja kannatanu suunas, süüdistatav lasi aga ise kannatanu kaelast lahti. Seega viitavad tunnistaja ütlused üksnes sellele, et süüdistatav lasi kannatanul kaelast lahti enne, kui tunnistaja jõudis reaalselt sekkuda, mitte aga sellele, et see oleks juhtunud juba enne tema püsti tõusmist. Erinevalt kaitsjast ei näe ringkonnakohus ka kannatanu ja tunnistaja ütluste vahel vastuolu. Apellatsioonis on väidetud, et „Kannatanu sõnul pidi tunnistaja J.M füüsiliselt konflikti sekkuma enne kui süüdistatav kannatanu kõrist lahti lasi“. Kohtukolleegium nendib, et üheselt mõistetavat väidet, et ema pidi füüsiliselt konflikti sekkuma, pole I.N esitanud. Ta on öelnud: „Aga siis ema tõusis püsti ja nägi, et Martin kägistab mind. Ema tuli vahele ja alles siis lasi Martin mu kaela lahti. Ma arvan, et kui ema ei oleks vahele tulnud, ei oleks Martin kägistamist lõpetanud.“ Kohtukolleegiumi hinnangul ei tähenda vahele tulemine tingimata füüsilist sekkumist, vaid võib tähendada mistahes viisil sekkumist. Kuivõrd J.M-i ütluste kohaselt ta reageeriski toimuvale – tõusis püsti ja hakkas Martin Ansi ja I.N poole liikuma –, ei ole tunnistaja ja kannatanu ütlused kohtukolleegiumi hinnangul vastuolus. See, et esialgu diivanil istunud ning süüdistatava ja kannatanu poole seljaga olnud tunnistaja jõudis kannatanu kaelast pigistamisele reageerida, näitab, et tegemist ei olnud nii põgusa kaelast haaramisega, et pidada seda bagatellründeks.
- Kokkuvõttes leiab ringkonnakohus, et apellatsiooni väited ei lükka ümber maakohtu järeldust, et Martin Ansi tekitas kasutütrele I.Nle teda käega kaelast pigistades valu (kusjuures miski ei viita sellele, et tal poleks olnud ka tahtlust valu tekitada) ja pani sellega toime KarS § 121 lg 2 p 2 vastava teo. 5 Eelnevast tulenevalt teeb ringkonnakohus KrMS § 337 lg 1 p-le 1 vastava otsuse, jättes apellatsiooni rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata.
- Kaitsja on esitanud taotluse, et kohus määraks kindlaks apellatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi eest makstava tasu. Taotluse kohaselt kulus apellatsiooni koostamiseks 90 minutit ning kaitsja soovib, et ringkonnakohus määraks selle eest makstava tasu suuruseks 108 eurot, millele lisandub käibemaks 25,92 eurot. Kohtukolleegiumil ei ole alust kahelda apellatsiooni koostamise ajakulus. Kaitsja taotletud tasu suurus vastab „Advokaadile riigi õigusabi tasu maksmise ja kulude hüvitamise korra“ § 6 lg-s 4 sätestatule. Seega ringkonnakohus rahuldab taotluse. Kuna apellatsioon jääb rahuldamata, jääb apellatsioonimenetluse kulu isiku kanda, kelle huvides apellatsioon esitati, seega süüdistatava kanda. Allkirjastatud digitaalselt 6