2-23-14894/29

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Triin Uusen-Nacke, Anneli Alekand, Andra Pärsimägi Otsuse tegemise aeg ja koht 28. jaanuar 2026, Tartu Tsiviilasja number 2-23-14894 Tsiviilasi OÜ N&V hagi Narva linna vastu töövõtulepingust tuleneva võlgnevuse nõudes Apellatsioonkaebuse hind 261 447 eurot 98 senti Vaidlustatud kohtulahend Viru Maakohtu 31. jaanuari 2025 otsus Kaebuse esitaja ja liik Narva linna apellatsioonkaebus Menetluse liik Kirjalik menetlus Menetlusosalised ja nende esindajad Apellant (kostja) Narva linn (Narva Linnavalitsuse Linnamajandusameti kaudu, registrikood 75039729), lepinguline esindaja vandeadvokaat Andrei Matvejev Vastustaja (hageja) OÜ N&V (registrikood 16297634), lepinguline esindaja vandeadvokaat Raiko Lipstok RESOLUTSIOON 1. Jätta Viru Maakohtu 31. jaanuari 2025 otsus muutmata, kuid muuta osaliselt otsuse põhjendusi.

2.Jätta Narva linna apellatsioonkaebus rahuldamata.

3.Jätta apellatsioonimenetluses kantud menetluskulud kostja kanda. Mõista Narva linnalt OÜ N&V kasuks välja menetluskulude katteks 2600 eurot. Hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda otsuse jõustumisest alates kuni kohustuse täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.

Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest.

Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED 1. OÜ N&V (hageja) esitas 20. oktoobril 2023 Viru Maakohtule hagiavalduse Narva linna (kostja) vastu töövõtulepingust tuleneva võla nõudes.

Hagiavalduse järgi sõlmisid hageja kui töövõtja ja kostja kui tellija riigihanke tulemusena 30. novembril 2021 töövõtulepingu nr 196/2021 Narvas Linda-Malmi tänavate ehitustööde teostamiseks (edaspidi Linda-Malmi leping) ja 20. veebruaril 2022 töövõtulepingu nr 16/2022 Narvas Tuleviku tänava ehitustööde teostamiseks (edaspidi Tuleviku leping). Tööd on teostatud nõuetekohaselt ja kostja on vastuvõtuaktid allkirjastanud. Hageja nõuab kostjalt tehtud tööde eest kokkulepitud tasu maksmist. Kostja ei ole tasu suurust vaidlustanud, kuid selle 192 969,16 euro ulatuses tasaarvestanud oma leppetrahvi nõudega hageja vastu. Hageja leiab, et kostjal ei ole tema vastu leppetrahvi nõuet, kuna hageja ei ole lepingut rikkunud, sest pooled pikendasid korduvalt tööde tegemise tähtaega. Kostja on seda ise kinnitanud avalikus ajaleheartiklis. Tööd lõpetati 30. mail 2023, kuigi lõppakt vormistati hiljem.

Kostja teavitas hagejat leppetrahvi nõudmise võimalusest 27. jaanuaril 2023 ja esitas nõude 7. augustil 2023. Isegi kui lugeda hagejat lepingu täitmisega hilinenuks, on kostja nõudeõiguse kaotanud, sest pole järginud töövõtulepingute p-s 12.6 kokku lepitud 14-päevast tähtaega ja akti koostamise kohustust. Nõudeõiguse kaotus tuleneb ka ehituse töövõtulepingute üldtingimuste (ETÜ 2013) punktist 12.2.2, sest kostja esitas leppetrahvinõuded alles pärast mõlema töövõtulepingu täitmisaktide allkirjastamist. Arvestades vaidluse asjaolusid on leppetrahvi nõudmine ka vastuolus hea usu põhimõttega.

2.Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata.

Lepingud sõlmiti riigihanke tulemusel. Hageja pidi pakkumuse esitamisel ja tööde korraldamisel arvestama, et tööde algusaeg on talvehooajal, mil esineb tavapäraseid takistusi ehitustöödel. Linda-Malmi lepingus lepiti tööde lõpetamise tähtpäevaks 15. juuli 2022 ja Tuleviku lepingus 17. juuni 2022. Pooled ei ole tähtaegade pikendamises kokku leppinud, vaid hageja esindaja on ühepoolselt tööde viibimisest teatanud. Hageja teatas esmakordselt 16. septembri 2022 kirjas, et ei ole suuteline lepinguid täitma. Kostja teatas leppetrahvi kohaldamise kavatsusest 27. detsembril 2022.

Tööde vastuvõtmise aktid on allkirjastatud 17. juulil 2023. Lepingute p 13.7 järgi vormistatakse aktidega tööde vastuvõtmise fakt. Isegi kui juhinduda hageja väitest, et lepingute tähtaegu pikendati 31. maini 2023, on hageja ikkagi viivitanud 48 päeva, mille eest kostjal on õigus leppetrahvi nõuda.

MAAKOHTU LAHEND 3. Viru Maakohus rahuldas 31. jaanuari 2025 otsusega hagi ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja põhivõla 192 969,16 eurot, kahjuhüvitise 9 453,63 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise 14 279,72 eurot, põhivõlalt tulevikus sissenõutavaks muutuva viivise kokkulepitud määras 0,1% päevas alates 21. oktoobrist 2023 kuni põhinõude täitmiseni, kuid mitte rohkem kui 43 611,03 eurot ning kahjunõudelt võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses alates 21. oktoobrist 2023 kuni nõude tasumiseni. Maakohus jättis menetluskulud kostja kanda ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja menetluskulude hüvitise 11 280 eurot.

2 Maakohus kvalifitseeris hageja nõude töövõtulepingust tuleneva tasunõudena võlaõigusseaduse (VÕS) § 635 lg 1 alusel. Maakohus märkis, et pooled ei vaidle, et hageja on tööd teostanud, kostja need vastu võtnud, hageja tasunõue on muutunud sissenõutavaks ja hagejale on tasumata 192 969,16 eurot. Pooled vaidlevad selle üle, kas hageja nõue lõppes 192 969,16 euro ulatuses kostja tehtud tasaarvestuse tulemusel. Kostja nõudis hagejalt leppetrahvi mõlema lepingu punkti 12.3 alusel, kuna Linda-Malmi lepingu täitmisega viivitati 365 päeva ning Tuleviku lepinguga 392 päeva.

Maakohus selgitas, et seadus ei kehtesta lepingu muutmisele kohustuslikku vorminõuet.

Tööde teostamise tähtaja muutmise alused ei ole poolte lepingutes otseselt kehtestatud ning märkis, et VÕS § 13 lg 3 järgi ka lepingus kokkulepitud vorminõue ei välista lepingu muutmist muus vormis. Maakohus asus seisukohale, et kokkuleppel tööde teostamise tähtaja muutmist ei välista ka ETÜ p 7.4. Kostja viited riigihangete seaduse (RHS) rikkumisele ei ole asjakohased, kuna RHS § 8 lg 2 kohaselt ei too RHS § 123 rikkumine kaasa lepingu automaatset tühisust, vaid kostja oleks saanud lepingu üles öelda RHS § 124 alusel.

11.detsembri 2024 kohtuistungil ei vaielnud kostja vastu, et tööde tähtaega pikendati 31. detsembrini 2022. Nii Linda-Malmi vastuvõtuaktis (dtl 58–59) kui Tuleviku vastuvõtuaktis (dtl 63-64) väljendub kirjalikult nii poolte taheavaldus kui nõustumus sellega, et vaidlusaluste lepingute tööde täitmise tähtaeg lõpeb on 31. mail 2023. Maakohus leidis, et aktide allkirjastaja Toomas Mägi oli lepingute p 9.1 järgi kostja esindaja, kelle esindusõigust kostja aktsepteeris nii tööde kestel kui vastuvõtmisel. Lepingujärgsete tööde tähtaegade pikendamist kuni 31. mai 2023 kinnitab ka kostja avaldatu ajakirjandusele Gazeta.ee 26. aprilli 2023 artiklis (dtl 350–351) ja Põhjaranniku 30. mai 2023 artiklis (dtl 355–356).

Eelnevast tuvastas kohus, et pooled pikendasid kokkuleppel tööde teostamise tähtaega 31. maini 2023, mil nad tööd ka teostatuks lugesid, vaatamata sellele, et akt allkirjastati hiljem.

Seega hageja lepingulist kohustust ei rikkunud ja täitmata on leppetrahvi nõude kohustuslik eeldus.

Maakohus leidis ühtlasi, et kostja ei ole leppetrahvi nõudmisest teatanud mõistliku aja jooksul pärast rikkumise avastamist. ETÜ 2013 p 12.2.2 järgi tuleb üksikasjalik leppetrahvinõue esitada hiljemalt täitmisakti allkirjastamise päevaks. Vaidlusaluste lepingute tööde vastuvõtuaktid allkirjastati 17. juulil 2023 (dtl 57, 62). Kostja esitas leppetrahvinõuded aga 7. augustil 2023 (dtl 67, 75), mis on kolm nädalat pärast aktide allkirjastamise päeva.

Kostja ei järginud leppetrahvi nõudmisel vaidlusaluste lepingute p-s 12.6 kokku lepitud korda. Kohtuasja materjalidest ei nähtu, et leppetrahvi kohaldamise aluseks olev rikkumine fikseeriti kostja vastava aktiga ja kostja teavitas hagejat leppetrahvi nõudmisest tähtaegselt 14 kalendripäeva jooksul pärast kohustuse rikkumise avastamist. Kostja oli 14. novembri 2022 ekirjast nähtuvalt teadlik, et tööd ei saa valmis (dtl 147). Kostja teatas 27. detsembril 2022 hagejale leppetrahvi kohaldamise kavatsusest (dtl 123–125), mis on enam kui kuu hiljem.

Eelnevast tulenevalt tuvastas kohus, et hageja nõue ei saanud tasaarvestuse tulemusel lõppeda, kuna kostjal ei olnud õigust hagejalt leppetrahvi nõuda. Seega tuleb kostjal tasuda hagejale kokkulepitud tasu. Kuna kostja on tasu maksmisega viivituses, rahuldas kohus hageja nõuded viivise väljamõistmiseks lepingutes kokkulepitud määras.

Maakohus pidas põhjendatuks hageja kahjunõuet kohtueelsete õigusabikulude eest.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED 3 4. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb maakohtu otsuse tühistamist täies ulatuses ja asjas uue otsuse tegemist, millega jätta hagi rahuldamata. Menetluskulud palub kostja jätta hageja kanda.

Kostja leiab, et maakohus on kohaldanud vääralt materiaalõigust ja menetlusõigust, kuna ei ole käsitlenud kõiki kostja argumente, samuti on kohtu põhjendused vastuolulised.

Poolte lepingulisi suhteid reguleerivad töövõtulepingud, riigihanke alusdokumendid (RHAD) ja ETÜ 2013 tingimused. ETÜ 2013 p 2.2.1 ja p 2.4 sätestavad koosmõjus, et lepingute muudatused peavad olema vormistatud poolte seaduslike esindajate poolt allkirjastatud kokkulepetena. Asjaolu, et poolte praktikas on lepingute muutmine toimunud kokkulepete sõlmimise kaudu, tõendavad ka lepingu juurde sõlmitud kokkulepped (dtl 102–104 ja 113–

115).

Maakohus ei analüüsinud, kas tööde tähtaja muutmine toimus ETÜ 2013 ja lepingute vorminõuete kohaselt ega võtnud seisukohta kostja argumendi osas, et tähtaja muutmiseks tuleb sõlmida eraldi kirjalik kokkulepe ja seda ei asenda töökoosolekud. Hageja ei esitanud taotlust (muudatusettepanekut) tööde teostamise tähtaja pikendamiseks ETÜ 2013 ja töövõtulepinguga ettenähtud korras, nõutud tähtajal ega vormis. Pooled ei sõlminud eraldi kirjalikku kokkulepet, millega oleks tähtaja pikendamine ametlikult vormistatud. Maakohus asus aga seisukohale, et tähtaja pikendamine toimus tööde vastuvõtmise käigus ja tugines linnapea meedias avaldatud väidetele. Kohus eiras kostja argumenti, et Toomas Mägi ei olnud volitatud lepingu tähtaegu muutma. Samas leppetrahvi kohaldamise osas pidas kohus rangelt kinni menetlus- ja vorminõuetest, rõhutades korduvalt nende rikkumist ja leides, et vähemalt sel põhjusel ei ole leppetrahvi kohaldamine kehtiv.

Hageja viitas tööde tegemise tähtaja pikendamisel vajadusele 8. juuli 2022 ehituskoosolekutel, mil Linda-Malmi tähtaeg oli lähenemas ja Tuleviku tähtaeg juba möödunud. Hageja esitas esimesed enam-vähem ETÜ 2013 p 7.4 tingimustele vastavad pöördumisel 16. septembril 2022, kuid kostja nõusolekut ei andnud. Kuna leping on sõlmitud riigihanke tulemusena, on kostja kohustatud riigihankes osalejaid kohtlema võrdselt, see tähendab ka kohustust mitte anda ühele pakkujale ebamõistlikke ja põhjendamatuid soodustusi.

Kostja tõi välja, et tähtaja pikendamine võis olla vastuolus riigihangete seadusega, mis piirab olulisi lepingumuudatusi. Tööde teostamise tähtaja muutmise lubatavust juhul, kui muutmine ei oma rahalist mõju, tuleb hinnata RHS § 123 lg 1 p 2 alusel. RHS § 123 lg 1 p 2 sõnastusest lähtudes peab muutmine toimuma kooskõlas reeglitega, mis on selgelt kirjeldatud RHAD-is.

RHAD-iga kooskõlas mitteoleva muutuse tegemine on seadusevastane. Kohus ei analüüsinud, kas RHS-i rikkumine võis mõjutada lepingu kehtivust. RHS § 8 lg 7 kohaselt tuleb hankeleping tuleb sõlmida vähemalt kirjalikus vormis. Seega on ka selle muutmine tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 77 lg 3 järgi võimalik ainult samas vormis ning tehingut ei saa tehtuks lugeda vaikimisega. Kohus on valesti kohaldanud TsÜS § 68 ja VÕS § 20 lg 2, jättes arvestamata piirangud, mis tulenevad RHS § 8 lg 7 ja TsÜS § 77 lg 3. Kohtu järeldus, et hankelepingut on võimalik muuta vaikimise või konkludentsete tegudega, ei ole õige. Samuti ei analüüsinud kohus, kas lepingumuutmiseks vaikimisega olid täidetud VÕS § 97 ettenähtud eeldused.

Kohus ei selgitanud otsuses, millised konkreetsed seadusega ettenähtud eeldused on täidetud, et kostja väidetav vaikimine on käsitatav lepingu muutmisega nõustumisena. Lepingute kohaselt on kostja esindaja lepingutega seotud küsimustes Narva Linnavalitsuse Linnamajandusameti direktor. Mitteametlikult avaldatud linnapea sõnu, eriti arvestades, et 4 tegemist ei ole linnapea otsekõnega, vaid ajakirjaniku edasi antud sõnadega, ei saa käsitada ameti nõustumisena tööde tähtaja pikendamiseks.

Tähtaja pikendamist ei saa toimunuks lugeda tööde vastuvõtmise aktis sisalduvast kuupäevast, kuna aktide eesmärk on fikseerida tööde lõpetamise fakt. Asjaolu, et kostja on fikseerinud tööde lõpetamise 31. mail 2023, ei saa käsitada heakskiiduna kokkulepitud tähtaja pikendamisele.

Kostja ei nõustu, et jättes kasutamata võimaluse RHS § 124 lg 2 p 1 alusel lepingust taganeda tekitas ta oma käitumisega hagejas veendumuse, et tähtaeg on pikendatud. Lepingust taganemine on kostja õigus, mille ta jättis kasutamata, et vältida linnaeelarvele töövõtja vahetusega tekkivat lisakulu. Kostja on hageja tähelepanu juhtinud sellele, et antud juhul puuduvad RHS § 123 järgi lubatavad alused lepingu tähtaja pikendamiseks, ja pakkunud hagejale võimalust leppetrahvi kohaldamata jätmiseks põhjendada, et tööde viibimine on vabandatav. Hageja viivitas tööde teostamisega märkimisväärselt.

Leppetrahvi osas keskendus kohus sellele, et leppetrahvi nõuet ei olnud esitatud lepingutega kehtestatud tähtaja ja vormi kohaselt. Kostja teavitas hagejat leppetrahvi kohaldamisest 27. detsembri 2022 (dtl 123–125) ja 20. jaanuari 2023 kirjadega (dtl 153–155 ja 157–159) ning nendega anti hagejale aeg rikutud kohustuse täitmiseks või vabandavate põhjuste esitamiseks.

Täiendavalt andis kostja 23. märtsi 2023 kirjades hagejale aega nimetada kohustuste rikkumist vabandavad põhjused (dtl 161-164 ja 166-170). Kostja esitatud teave leppetrahvide kohaldamise kohta seoses tööde teostamise tähtaja ületamisega seletab piisavalt nii tema seisukohta tööde teostamise tähtaegade muutmise osas kui ka selget leppetrahvi nõuet.

Kohus keskendub sellele, et lepingute p-d 12.6 kehtestavad kindla leppetrahvi esitamise korra ja tähtajad. Kostja hinnangul on kohus aga lepingupunkte valesti tõlgendanud. Lepingute p-d 12.6 reguleerivad leppetrahvide kohaldamist igakordsete rikkumiste eest lepingute p-de 12.4 alusel. Lepingute p-d 12.3 kehtestavad eraldi leppetrahvi tööde teostamise tähtaja rikkumise eest ning nende määramisel ei kohaldu kummagi lepingu p 12.6.

Kostja lähenemise kohaselt tuleb hinnata, kas leppetrahvi nõue on esitatud mõistliku aja jooksul pärast rikkumise avastamist, võttes arvesse ka rikkumise asjaolude väljaselgitamise keerukust. Toimikusse esitatud hageja ja kostja kirjavahetusest nähtub, et alates 2022. aasta septembrist püüdis kostja välja selgitada, kas tööde teostamise tähtaeg on ületatud põhjustel, mis ei sõltunud hagejast või mitte. Kirjavahetus näitab, et hageja nimetas hulgaliselt asjaolusid, mis tema arvates põhjustasid viivituse. Kostja pidi kõiki neid asjaolusid analüüsima, kujundama seisukoha ja hindama nende ajalist mõju tööde teostamise tähtajale.

5.Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda.

Pooled pikendasid lepinguid mitmel korral, kuid apellatsioonkaebuse lahendamisel omab peamist tähtsust viimane pikendus, mille kohaselt oli tööde teostamise tähtajaks 31. mai 2023.

Kostja võttis eelviimase pikenduse (kuni 31. detsember 2022) 11. detsembri 2024 kohtuistungil selgesõnaliselt omaks. Seetõttu ei saa vaidluse all olla ka sellele eelnenud tähtaja pikendamised ega nende põhjused.

Lepingute tähtajad pikendati seejärel 31. maini 2023. Seda tõendavad eelkõige 17. juulil 2023 allkirjastatud vastuvõtuaktid, milles on pooled selgesõnaliselt kinnitanud, et: „Tööde täitmise tähtaeg 31.05.2023. a“. Vastuvõtuaktides on selgelt eristatud lepingute tähtaega ja tööde valmimise aega. Järelikult pole vastuvõtuaktides kirjas mitte üksnes see, millal tööd loeti faktiliselt lõpetatuks, vaid ka see, milline oli tööde teostamiseks ette nähtud tähtaeg.

5 Kostja väide, et kohus tuvastas kostja tahteavalduse andmise lepingute pikendamiseks vaikimisi, ei vasta tõele. Maakohtu otsuse lk 9–10 on kohus järeldanud, et vastuvõtuaktis väljendub kirjalikult nii poolte tahteavaldus kui nõustumus sellega, et vaidlusaluste lepingute tööde täitmise tähtaeg on 31. mai 2023 ja tööde lõpp on 31. mai 2023.

Ehitustöövõtulepingute täitmisel on tavapärane, et ilmnevad ettenägematud asjaolud, mis põhjustavad täitmisaja pikenemise. Juhul, kui töövõtja nende asjaolude eest ei vastuta, siis puudub RHS-ist tulenevalt takistus tähtaegasid pikendada. Kostja soovis üksnes, et hageja võtaks üle talvise lumekoristuse, ja oli pikendamisega nõus. Nõusolekut väljendas kostja suuliselt ja seda saab kaudselt järeldada tema esindaja 5. detsembri 2022 e-kirjast. Seejärel toimus mahukas ametlik kirjavahetus, kus kostja palus hagejalt selgitust, mis õigustab tähtaegade pikendamist ja leppetrahvide küsimata jätmist. Sealjuures ei vastanud kostja hageja viimastele kirjadele, millest hageja järeldas, et kostja temaga nõustus. Tähtaegade pikendamise kokkulepet tõendavad ka ajalehe „Gazeta“ 26. aprilli 2023 artikkel ja ajalehe „Põhjarannik“ 30. mai 2023 artikkel.

Poolte praktikas on kostja varem korduvalt väljendanud aktsepti hageja taotletud tähtaja pikendustele just suuliselt ja käitumuslikult. Seejuures on vastuvõtuaktis tähtaja pikendamine kirjalikult fikseeritud. Vastuvõtuaktid tõendavad, et tööd on 31. mai 2023 seisuga teostatud.

Kuigi kostja väidab, et tööd lõpetati 17. juulil 2023, ei ole ta põhjendanud, miks ta sellisel juhul allkirjastas sellise sisuga vastuvõtuaktid.

Kostja aktsepteeris, et tema esindajana kooskõlastas lepingute tähtaegade pikendused Toomas Mägi, kes lepingute kohaselt oli õigustatud seda tegema. Kostja tugineb üksnes ETÜ 2013 punktis 14.1.2 sisalduvale eeldusele, mille kohaselt pole poole esindajal lepingute muutmise ja lõpetamise õigust, sest see õigus peab sõnaselgelt tulenema õigusaktist, lepingust või volikirjast. Hageja leiab, et antud juhul see eeldus ei kehti. Kostja oli lepingute p-s 9 määranud vastutavaks isikuks Toomas Mägi, kellele kooskõlastamiseks hageja kõik kalendergraafikud esitas ja kes need kooskõlastas teatamata enda volituste puudumisest.

Lepingute p 7.2 kohaselt muutub kooskõlastatud kalendergraafik lepingu lahutamatuks osaks ja kooskõlastatud kalendergraafikus sätestatud tähtajad on töövõtjale siduvad. Järelikult muudab kalendergraafiku kooskõlastamine lepingu tähtaegu. Kostja aktsepteeris lepingute täitmise käigus Toomas Mägi antud kooskõlastusi, mis ei järginud kirjalikku vormi. 17. juuli 2023 vastuvõtuaktid on samuti allkirjastanud Toomas Mägi.

Kostja on kaotanud leppetrahvide nõudeõiguse, kuna ta esitas leppetrahvi nõuded pärast täitmisaktide allkirjastamist, s.o 7. augustil 2023. Kostja varasemad pöördumised ei sisaldanud leppetrahvi nõudeid, vaid hoiatusi nende esitamise võimalikkuse kohta. Sellises olukorras näeb ETÜ p 12.2.2 ette, et leppetrahvi nõue tuleb esitada hiljemalt täitmisakti allkirjastamise päevaks. Täitmisaktid ehk tööde vastuvõtuaktid allkirjastati mõlema lepingu puhul 17. juulil 2023. Ei saa olla vaidlust, et selleks ajaks polnud kostja leppetrahvinõudeid hagejale esitanud. ETÜ p 12.2.2 näeb aga selgelt ette, et pärast täitmisakti allkirjastamist pole tellijal enam õigust leppetrahvinõuet esitada.

Lisaks kaotas kostja leppetrahvide nõudeõiguse, sest ei järginud lepingute p-s 12.6 sätestatud tähtaegu. Nimelt pidanuks tellija teavitama töövõtjat leppetrahvi nõudmisest hiljemalt 14 päeva jooksul pärast rikkumise avastamist. Ei saa olla mõistlikku vaidlust, et kostja teavitas hagejat leppetrahvi nõudmise võimalusest Tuleviku lepingu alusel esmakordselt alles 27. jaanuaril 2023 ja Linda-Malmi Lepingu alusel 27. detsembril 2023, samas kui hageja on hagiavalduse punktis 21.1 selgitanud, et kostjale pidi juba 14. novembril 2022 olema teada, et lepingute täitmist pole 31. detsembriks 2022 võimalik saavutada. Lisaks pole kostja kummagi lepingu alusel koostanud lepingute p-s 12.6 sätestatud akti ega teinud seda hagejale nõutud tähtaja jooksul teatavaks. Kostja pole selle minetuse õigustamiseks maakohtu menetluses 6 esitanud ühtegi põhjendust, vaid alles apellatsioonkaebuses esmakordselt väitnud, et lepingute p 12.6 ei kohaldugi lepingute p 12.3 alusel esitatud leppetrahvide suhtes. Tegemist on alusetu väitega, mis ei põhine lepingutel, sest lepingute tekstist ei tulene sellist välistust.

Leppetrahvi nõue on hea usu põhimõttest tulenevalt vastuvõetamatu VÕS § 6 lõike 2 alusel või alternatiivselt esineb põhjus leppetrahvi vähendamiseks nullini VÕS § 162 lõike 1 alusel.

Kostja lasi hagejal töid teha teadmises, et ta leppetrahvi ei nõua. Hageja ei ole nõudnud kostjalt paljude lisatööde eest tasu just seetõttu, et kostja tähtaegade pikendamisi aktsepteeris.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 6. Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebuse ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et apellatsioonkaebuses esitatud väited ei anna alust muuta maakohtu otsuse resolutsiooni.

Ringkonnakohus muudab osaliselt maakohtu põhjendusi (TsMS § 657 lg 1 p 2¹). Osas, millega ringkonnakohus maakohtu põhjendustega nõustub, ei pea ringkonnakohus vajalikuks neid oma otsuses korrata (TsMS § 654 lg 6). Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata. Vastusena apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist.

7.Maakohus kvalifitseeris poolte 30. novembril 2021 ja 23. veebruaril 2022 sõlmitud lepingud Narvas Linda-Malmi ja Tuleviku tänavate ehitustööde teostamiseks õigesti töövõtulepingutena VÕS § 635 lg 1 tähenduses ja tuvastas, et hageja tasunõue on muutunud täies ulatuses sissenõutavaks. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus jõudnud ka õigele järeldusele, et hageja tasunõue ei ole kostja tasaarvestuse tulemusel 192 969,16 euro ulatuses lõppenud. Ülejäänud tasu osas pooled ei vaidle.

8.Maakohus on õigesti tuvastanud, et pooled sõlmisid mõlema lepingu p-s 12.3 kehtivad samasisulised leppetrahvi kokkulepped juhuks, kui töövõtja töid kokku lepitud tähtajaks ei lõpeta. Ringkonnakohus täiendab maakohtu põhjendusi märkides, et kuna töövõtulepingud on sõlmitud riigihanke tulemusel ja asja materjalidest ei nähtu, et pooled oleks leppetrahviga seonduvat eraldi läbi rääkinud, on need käsitletavad tüüptingimustena VÕS § 35 lg 1 mõttes ning kohtul tuleb nende kehtivust eraldi kontrollida (RKTKo 19.12.2017, 2-15-15662, p 21 ja RKTKo 26.11.2014, 3-2-1-112-14, p 14). Siiski ei ole antud juhul põhjust lepingute p-de 12.3 kui tüüptingimuste kehtivuses kahelda, arvestades, et pooled on majandus- ja kutsetegevuses tegutsevad juriidilised isikud, leppetrahv on seotud konkreetse lepingutingimuse rikkumisega ja piiritletud ülemmääraga 30% lepingulisest tasust.

Maakohus asus seisukohale, et leppetrahvi nõuet ei ole tekkinud, kuna hageja ei rikkunud töövõtulepingutest tulenevat kohustust, millega seonduvalt leppetrahvi kokkulepe sõlmiti.

Ringkonnakohus nõustub maakohtu järeldusega, kuid muudab osaliselt otsuse põhjendusi.

9.Põhjendamatu on apellatsioonkaebuse väide, et maakohus ei ole käsitlenud riigihangete seadusest tulenevad nõudeid ja nende mõju. Maakohus jõudis õigesti järeldusele, et väidetava rikkumise tagajärjena ei kaasne lepingu tühisust. Asjaolu, et kostja ei ole enda majanduslikest huvidest lähtuvalt soovinud ettenähtud õiguskaitsevahendit kasutada, ei oma tähtsust leppetrahvi põhjendatuse hindamisel.

10.Ringkonnakohus ei nõustu, et poolte kokkulepped tähtaegade osas on tühised. Kirjalikult taasesitatavas vormis võis lepingut muuta ja see on asjas esitatud materjalidega, sh kirjavahetusega, tõendatud, seega ei saa järeldada, et muutmine on vorminõuete tõttu tühine.

Samuti ei muudetud lepingu pikendamisega hankelepingu üldist olemust, seega ei tulene lepingu muutmisele piirangut ka RHS § 123 lg-st 2.

11.Hagi lisadest nähtub, et hageja pöördus 25. märtsil 2022 kostja poole taotlusega lepingu muutmiseks, kuna tal ei olnud võimalik ettenägematute asjaolude tõttu (s.o sõda Euroopas) 7 lepinguid kokkulepitud korras täita. Pöördumises on hageja muu hulgas viidanud ehitushindade tõusule, materjalide puudusele ja pikenenud tarnetähtaegadele, samuti väitnud, et tal ei ole võimalik kokkulepitud hinnaga vajaminevaid ehitusmaterjale hankida (dtl 103,

114). Seega on hageja juba märtsis 2022 toonud esile asjaolud, mis ilmselgelt mõjutavad ka tööde valmimise aega. Lepingulisade allkirjastamisest saab eeldada kostja nõustumist nende faktiliste asjaolude esinemisega. Seejuures on kostja esindaja lepingulisad allkirjastanud 9. juunil 2022 (dtl 112) ja 10. juunil 2022 (dtl 101), mil tööde sisu ja mahtu arvestades ei olnud objektiivselt võimalik eeldada nende lõpetamist algselt kokkulepitud tähtaegadeks ning hiljem hageja teadmatusele või tähelepanematusele tuginedes tähtaja ületamise eest leppetrahvi nõudmine ei oleks heauskne. Arvestada tuleb, et mõlema lepingu p-s 7.1 ja 7.2 on pooled loonud tähtaegade reguleerimiseks paralleelse viisi nn kalendergraafikute esitamise ja kooskõlastamise kaudu. Eelnevaga jättis kostja hagejale mulje, et nõustus tähtaegade reguleerimisega muus vormis ega saaks VÕS § 13 lg-st 3 tulenevalt enam vorminõuetele tugineda.

12.Hageja on 16. septembri 2022 pöördumises taotlenud kokkuleppe sõlmimist tähtaja pikendamiseks kuni 31. detsembrini 2022 ja esitanud kooskõlastamiseks uue kalendergraafiku. Kuigi kostja käitumine sügisel 2022 viitas tähtaja pikendamisega nõustumisele ja tähtaja pikendamist 31. detsembrini 2022 on möönnud ka kostja esindaja maakohtu istungil, esitas kostja kirjaliku vastuse taotlusele alles 27. detsembril 2022 ja keeldumise alles 20. jaanuaril 2023. Enne kostja kirjaliku vastuse saamist olid asjaolud aga muutunud ja hageja 14. detsembril 2022 teatanud tööde peatamise vajadusest ja tööde valmimise pikenemisest 31. maini 2023 (dtl 153–155). Ringkonnakohtu hinnangul ei ole kostja käitunud heauskselt. Kostja vastuolulise käitumise ja viivitamise tõttu ei saanudki hagejale enne taotletud tähtaja möödumist olla kostja võimalik keeldumine mõistlikult ettenähtav. Maakohus on tuvastanud nii kaudsetest tõenditest kui tööde vastuvõtmise aktist, et kostja käitumine oli 2023. a esimeses pooles jätkuvalt vastuoluline. Ringkonnakohus ei nõustu kostja väitega, et vastuvõtuakt ei saa tõendada kokkulepet tähtaja kohta, kuna poolte praktikas on varemgi sellises aktis lepingulisi tähtaegu kajastatud (dtl 379).

13.Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega, et ka juhul kui pidada hagejat lepingut rikkunuks, on kostja alternatiivselt nõudeõiguse kaotanud VÕS § 159 lg 2 alusel, kuna ta ei teatanud leppetrahvi nõudmisest mõistliku aja jooksul rikkumise avastamisest ega järginud lepingutes kokkulepitud leppetrahvi esitamise korda. Asjaolu, et tööd ei saa valmis algselt kokkulepitud tähtaegadeks, pidi kostjale teada olema Tuleviku lepingu puhul 17. juunil 2022 ja Linda-Malmi lepingu puhul 15. juulil 2022. Esimese hoiatuse leppetrahvi kohaldamise kavatsuse kohta esitas kostja alles 2022. a detsembri viimastel päevadel.

14.Leppetrahvi nõudmisel on kostja eiranud nii ETÜ 2013 sätteid kui lepingutest endast tulenevaid kokkuleppeid tähtaegade ja akti koostamise osas. Kostja ei ole tõendanud, et fikseeris vastavalt lepingute p-dele 12.6 leppetrahvi kohaldamise aluseks oleva lepingurikkumise lepingu mittekohase täitmise aktiga ja tegi selle hagejale kirjalikus või vähemalt kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis teatavaks 10 tööpäeva jooksul akti koostamisest arvates ega ka seda, et teavitas hagejat leppetrahvi nõudmisest hiljemalt 14 kalendripäeva jooksul pärast kohustuse rikkumise avastamist.

15.Mõlema lepingu p-de 12 sätteid VÕS § 29 lg 6 alusel koosmõjus tõlgendades ei ole võimalik nõustuda kostja väitega, et p-de 12.3 alusel leppetrahvi nõudmisel ei ole vaja järgida p-des 12.6 sätestatut. Kuigi kummaski lepingus on mitu leppetrahvi kokkulepet, p 12.6 neid sisuliselt ega loogiliselt ei erista. Pooltel ei ole keelatud lepinguliste suhete selguse tagamiseks VÕS § 159 lg-s 2 sätestatut mõistlikult täpsustada ning arvestades asjaolusid, millest käesolev vaidlus sirgus, võinuks kokkulepitud korra järgimine luua selguse nii rikkumise sisus kui 8 kõrvaldanud vastuolud leppetrahvi kohaldava poole käitumises. Seega kannab kokkulepe selget eesmärki ning kuna kostja ei järginud kokkulepitud tähtaegu ega nõude esitamise korda, võis hagejal tekkida õigustatud ootus, et kostja leppetrahvi ei nõua (vt nt RKTKo 21.12.2011, 3-2-1-142-11, p 16).

16.Ringkonnakohus märgib täiendavalt, et asjaolusid ja poolte käitumist hinnatakse eeldades mõistlikkust ja heausksust (tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 138 lg 1). Kostja käitumises nii tähtaja pikendamise küsimuses kui leppetrahvi nõudmisel nähtuvad vastuolud, mis välistavad leppetrahvi nõude ka hea usu põhimõtte alusel.

17.Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus õigesti rahuldanud ka hageja nõude kohtueelsete õigusabikulude hüvitamiseks.

18.Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu jäävad apellatsioonimenetluses kantud menetluskulud TsMS § 171 lg 1 alusel kostja kanda. Menetluskulude nimekirja järgi on hageja menetluskulu apellatsioonimenetluses esindajatasu 2600 eurot (ilma käibemaksuta).

Esindaja ajakulu on 13 tundi. Tunnitasu on 200 eurot (ilma käibemaksuta).

19.Arvestades asja õiguslikku keerukust ja mahtu, on hageja esindaja ajakulu vajalik ja põhjendatud TsMS § 175 lg 1 mõistes. Hageja esindaja tunnitasu ei ületa keskmist sarnastes asjades tasumisele kuuluvat tunnitasu ja on seega samuti põhjendatud. Kuna hageja on käibemaksukohustuslane, tuleb menetluskulud välja mõista ilma käibemaksuta.

20.Kostjalt tuleb seega hageja kasuks välja mõista menetluskulude hüvitis 2600 eurot. (allkirjastatud digitaalselt) 9

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.