Obsah (9)

§ 104§ 164§ 170§ 403§ 414§ 113§ 2§ 3§ 1028

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Siret Siilbek, Liis Arrak, Peeter Pällin Otsuse tegemise aeg ja koht 27.02.2026, Tallinn Kohtuasja number 2-22-110510 Kohtu

) § 162 alusel vähendada kõrvalnõudeid 0 euroni, arvestades kostjalt I ebamõistlikult nõutavaid tasusid ning asjaolu, et kostja ei ole vastavat laenulepingut sõlminud. 2.

1. Kostjaid ei saa siinsel juhul pidada solidaarvõlgnikeks. Samuti ei nõustu kostja I hageja 23.10.2024 seisukohas toodud viidetega, justkui ei oleks kostja I olnud hoolas oma ID-kaardi ja selle paroolide hoidmisega. Kostja II vande all antud ütlused kinnitavad vastupidist. 2.
2. Kostja I ja SK ID Solutions AS-i vahelisest lepingust tulenevad õigused ja kohustused ei laiene kostja I ja hageja või laenuandja võimalikule õigussuhtele. 2.
3. Kostja I sai kostja II tegevusest teada alles detsembris 2020, s.o pärast kostja II poolt Smart-ID tegemist (04.10.2020) ja Inpay makselahenduse lepingu sõlmimist (19.11.2020).
4. Kostja II ei esitanud seisukohta. Maakohtu otsus
5. Maakohus rahuldas 22.09.2025 otsusega hagi kostja I vastu osaliselt, mõistes kostjalt I hageja kasuks välja Inpay makselahenduse lepingust nr C85004446630 tuleneva põhivõla 2282,21 eurot ja viivise põhivõlalt alates kohtuotsuse jõustumisest. Maakohus jättis hagi kostja II vastu rahuldamata ja menetluskulud poolte endi kanda. Maakohus menetles asja lihtmenetluses ega andnud luba otsuse edasikaebamiseks (tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 442 lg 10). 4.
6. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt ei vaielnud pooled selle üle, et kostja II sõlmis vaidlusaluse lepingu kostja I isikuandmeid kasutades. Pooled vaidlesid selle üle, kas kostja I 3 2-22-110510 rikkus digitaalallkirja andmise vahendite hoidmisel ettenähtud hoolsuskohustust ning vastutab seetõttu lepingust tulenevate kohustuste eest. 4.
7. Digitaalallkirja andmise vahendite hoidmisel on isikul kõrge hoolsuskohustus. Tuginedes Eesti Vabariigi isikut tõendavate dokumentide sertifikaatide kasutustingimuste ja Riigikohtu seisukohale tsiviilasjas 2-16-124450 16.12.2019 otsuses, asus maakohus seisukohale, et laenuandjal puudus mõistlik alus kahelda selles, et tahteavalduse Inpay makselahenduse lepingu sõlmimiseks tegi ID-kaardi omanik, s.o kostja I. 4.
8. Enne, kui kostja II kaasati menetlusse kostjana, andis ta 19.09.2023 istungil tunnistajana ütlusi, mis on tõend TsMS § 251 järgi. Kostja II tunnistajana antud ütlustest nähtus, et kostja I ID-kaart ja paroolid olid kostjale II vabalt kättesaadavad kostja II eluruumides, s.o kostjale I kuuluva maja teisel korrusel. Kostja I ID-kaart ja paroolid olid köögis laua peal. Tunnistaja selgitustest nähtuvalt võimaldas kostja I enda ID-kaardi ja paroolide valdusest väljamineku. Maakohtu hinnangul ei läinud need kostja I valdusest välja kostja tahte vastaselt. Maakohus järeldas kostja II tunnistajana antud ütlustest, et kostja I ei ole järginud digitaalallkirja andmise vahendite hoidmisel ettenähtud hoolsuskohustust. Maakohtu hinnangul tuli arvesse võtta ka asjaolu, et kostja I teadis, et kostja II oli varem võtnud laene kostja I poja nimele. 4.
9. Juhul, kui digitaalallkirja andmise vahendite üleandmist ei saa vaidluse asjaolude tõttu käsitada volituse andmisena, tuleb kontrollida, ega konkreetsetel asjaoludel ei esine näivusvolituse olukorda tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 118 lg 2 analoogia tähenduses. 4.
10. Maakohus asus seisukohale, et siinses asjas esineb näivusvolituse olukord, kuna kostja I oli oma ID-kaarti ja PIN-koode hoiustades olnud vähemalt hooletu

§ 104lg 3 mõttes, st kostja I jättis käibes vajaliku hoole järgimata.

Kostja I võimaldas kostjale II ligipääsu enda ID-kaardile ja PIN-koodidele, kuigi ta teadis, et kostja II oli varem tema poja ID-kaarti ja PIN-koode kuritarvitanud. 4.

1. Maakohtu hinnangul tuli arvesse võtta ka asjaolu, et kostja II ostis võetud laenu eest kostjaga I ühisesse majapidamisse külmkapi ja mööblit. 4.
2. Seega oli tõendatud, et leping sõlmiti laenuandja ja kostja I vahel. Kuivõrd hageja omandas nõude loovutamise teel ja asus

§ 164

lg 2 järgi senise võlausaldaja asemele ning kostja I oli teadlik nõude loovutamisest, oli

§ 170

järgi nõude loovutamine kostja I suhtes toimunud ja hagejal oli õigus kostja I vastu nõue esitada. 4.

1. Võttes arvesse, et hagi aluseks olev leping oli kehtiv, ei olnud põhjendatud hageja solidaarne nõue kostja II vastu. 4.
2. Maakohtu hinnangul ei järginud laenuandja vastutustundliku laenamise põhimõtet ega veendunud krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena, et tarbija on krediidivõimeline (

§ 4034 lg 6 ja 7).

Seega tuli tagastada üksnes laenu põhiosa 2282,21 eurot. Kuna

§-s 94 sätestatud intressimäär oli kuni 31.12.2022 0%, siis ei ole hageja intressinõue põhjendatud. Maakohus nõustus kostjaga I, et hageja ei tõendanud ülesütlemisavalduse kättetoimetamist kostjale I. Samas tuli maakohtu hinnangul arvesse võtta, et poolte vahel oli sõlmitud tähtajatu leping. Kohtule esitatud asjaolude kohaselt sai kostja I ülesütlemisavalduse kätte koos hagimaterjalidega, mis toimetati kostjale I kätte 23.05.2022. Võttes arvesse

§ 414

¹ lg-st 2 tulenevat tähtaega, asus maakohus seisukohale, et leping lõppes korralise ülesütlemisega 23.07.2022. Viivise 4 2-22-110510 väljamõistmisel lähtus maakohus hageja 12.11.2024 hagi täpsustusest. Eeltoodust tulenevalt mõistis maakohus kostjalt I hageja kasuks välja põhivõla 2282,21 eurot ja viivise kohtuotsuse jõustumisest

§ 113lg 1 teises lauses sätestatud määras.

Apellatsioonkaebus

1. Kostja I esitas apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada maakohtu otsuse osas, millega rahuldati hageja hagi kostja I vastu, ning teha uue otsuse, millega jätta hagi kostja I vastu rahuldamata. 5.
2. Maakohus jõudis valele järeldusele, et kostja I on rikkunud oma ID-kaardi ja paroolide hoidmisel hoolsuskohustust, millest tulenevalt saab lugeda, et leping on sõlmitud laenuandja ja kostja I vahel, mitte laenuandja ja kostja II vahel. 5.1.
3. Maakohus leidis ebaõigesti, et kostja I ID-kaart ja paroolid ei läinud tema valdusest välja tema tahte vastaselt. Kostja II tunnistas vande all, et ta võttis need kostja I kodust, kostjal I puudus igasugune tahe anda oma ID-kaardi ja paroolide valdus kostjale II. 5.1.
4. Maakohus tuvastas ebaõigesti, et kostja I teadis kostja II eelnevast tegevusest kostja I poja andmete kuritarvitamisel. Kostja I sai kostja II tegevusest teada alles detsembris 2020, s.o pärast kostja II poolt Smart-ID tegemist (04.10.2020) ja Inpay makselahenduse lepingu sõlmimist (19.11.2020). 5.1.
5. Kostja I ei olnud raskelt hooletu. ID-kaardi ja PIN-koodide hoidmine vabalt oma kodus, lukustamata PIN-koode kappi või seifi, ei ole vastuvõetamatult ebamõistlik. Tegemist võib olla hooletusega, kuid mitte raske hooletusega (raske ettevaatamatusega) (RKTKo 08.04.2015, 3-2-1-23-15, p 15). 5.
6. Maakohus hindas ebaõigesti tõendeid seoses krediidi kasutamisega. 5.2.
7. Kostjatel puudus ühine majapidamine. Hageja ei tõendanud, et makselahendusega osteti külmkapp või mööblit. Tegemist on makselahendusega, millega saab osta poodides ja e-poodides. Hageja esitas tõendina ülevaate lepingu alusel väidetavalt tehtud maksetest, millest suurim oli 227,50 eurot. 5.2.
8. Kostja II ütlused viitasid, et ta ostis mööblit (sh külmiku ja riidekapi) ja viis need XXX aadressile. Samas tunnistas ta, et see mööbel jäi tema ruumi
9. korrusel ja ta viis osa sellest mööblist hiljem ära. Seega ei saa seda käsitada kostja I saadud ja kasutatud hüvena. Lisaks tunnistas kostja II, et raha kasutati isiklikuks otstarbeks ja kostjatel ei olnud ühist rahakotti. 5.
10. Maakohus leidis ebaõigesti, et leping on näivusvolituse olukorra tõttu kehtiv. 5.3.
11. Teise isiku identiteeti kasutades tehtud tehing on TsÜS § 129 lg 1 järgi tühine, välja arvatud juhul, kui isik, kelle nimel teine isik tehingu tegi, selle hiljem heaks kiidab. Kostja I ei ole tehingut heaks kiitnud. 5.
12. Olukorras, kus laenulepingus laenusaajana nimetatud isik laenulepingu olemasolust ei teadnud ega selle alusel laenuandjalt midagi ei saanud, ei ole laenuandjal alusetust rikastumisest ega ka muud õiguslikku alust nõuda laenusumma tagastamist tühistes laenulepingutes nimetatud isikutelt, kelle kontole laenusumma kanti. Sellises olukorras on laenuandjal kahju hüvitamise nõue isiku vastu, kelle kasutusse tegelikult rahasummad anti (RKKKo 22.02.2013, 3-1-1-106-12, p 72; RKTKm 12.06.2024, 2-23-11584, p 11). 5 2-22-110510 Vastustaja seisukoht
13. Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja menetluskulud kostja I kanda. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
14. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 järgi rahuldada ja maakohtu otsus tühistada osas, millega maakohus rahuldas hagi kostja I vastu ning jaotas kostja I ja hageja menetluskulud. Ringkonnakohus saab teha asjas tühistatud osas ise uue otsuse, millega jätab hagi rahuldamata. Maakohtu otsuse osalise tühistamise tõttu tuleb TsMS § 173 lg 3 esimese lause järgi muuta ka menetluskulude jaotust.
15. Vastavalt TsMS § 651 lg-le 1 kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Siinsel juhul vaidlustas kostja I maakohtu otsuse osas, millega hagi tema suhtes rahuldati (maakohtu otsuse resolutsiooni p-d 1 ja 2), ja osas, milles kostja I menetluskulud jäeti tema enda kanda. Maakohtu otsust ei ole vaidlustatud ja see on seega TsMS § 456 lg 1, lg 2 p 1 ja lg 4 teise lause järgi jõustunud osas, millega maakohus jättis hagi rahuldamata kostja II suhtes ja tema menetluskulud tema enda kanda.
16. Ringkonnakohtus ei vaidle pooled järgmiste asjaolude üle, mille ringkonnakohus võtab siinse otsuse tegemisel aluseks:       kostjad I ja II ning kostja I poeg elasid ühes elamus. Kostja I poeg oli kostja II elukaaslane; kostja I ja Inbank AS vahel sõlmiti Inpay makselahenduse leping nr C8500444663 krediidilimiidiga 2300 eurot; lepingu sõlmis kostja II, kasutades kostja I identiteeti; kostja II sai ligipääsu kostja I ID-kaardile ja PIN-koodidele seetõttu, et kostja I oli need jätnud elamu II korrusel asuvale köögilauale; kostja II ei hoidnud kaarti ja koode II korruse ruumides püsivalt, seda juhtus ühel korral; kostja II on kriminaalasjas 1-24-4271 makselahenduse lepingu nr C8500444663 sõlmimise episoodis süüdi tunnistatud.
17. Riigikohtu tsiviilkolleegium on varasemas praktikas selgitanud, et juhul, kui isik teeb tehingu teise isiku nimel mitte esindajana, vaid esinedes teise isikuna ja kasutades tema identiteeti, saab analoogia alusel kohaldada esindusõiguseta esinduse sätteid. See tähendab, et teise isiku identiteeti kasutades tehtud tehing on TsÜS § 129 lg 1 järgi tühine, välja arvatud juhul, kui isik, kelle nimel teine isik tehingu tegi, selle hiljem heaks kiidab. Samuti on Riigikohus selgitanud, et juhul, kui hagejalt peteti Smart-ID koodid välja, ei ole tegemist olukorraga, kus hageja oleks koodid andnud kolmandatele isikutele vabatahtlikult selleks, et nende abil tehtaks tehingud. Seetõttu ei saa rääkida ka sellest, et hagejal olnuks tahe koodide edastamisega anda tehingute tegemiseks volitus (vt RKTKm 12.06.2024, nr 2-23-11584, p 11 ja seal viidatud praktika).
18. Maakohus leidis, et kostja I ei ole oma ID-kaardi ja PIN-koodide hoidmisel olnud hoolas ning need ei läinud kostja I valdusest välja tema tahte vastaselt. Ringkonnakohus sellise järeldusega ei nõustu. 6 2-22-110510 11.
19. Asjas on tuvastatud, et kostja I ja kostja II elasid samas majas. Kostja II on oma ütlustes selgitanud, et „Meie V.K pojaga elasime
20. korrusel, aga me ikka käime mõlemal korrusel ka“ (ajamärk 00:33:28). Sellega on tõendatud, et mõlemad kostjad elasid samas majas, vallates kõiki eluruume, seejuures oli kostja II kostja I poja elukaaslane – seega olid kostjatel omavahelised perekondlikud suhted. 11.
21. Olukorras, kus kostja II esines kostjana I, saab kohaldada analoogia alusel esindusõiguseta esinduse sätteid (RKTKm 12.06.2024, 2-23-11584, p 11). Siinses asjas tuleb tuvastada, kas kostja I andis koodid kostjale II vabatahtlikult tehingute tegemiseks, kas kostja I on ID-kaardi ja PIN-koodide hoidmisel üles näidanud kohast hoolsust ja kas kostja I on lepingud heaks kiitnud. 11.
22. Riigikohus on selgitanud, et seadusest ei tulene kohustust PIN-koode pähe õppida, vaid ID-kaarti ja PIN-koode tuleb kaitsta parimal võimalikul viisil (RKTKo 08.04.2015, 3-2-1-2315, p 15). Siinsel juhul hoidis kostja I kaarti ja paroole kodus, jättes need ühel korral II korruse köögilauale. Kostja I ei pidanud eeldama, et tema poja elukaaslane need ilma tema nõusolekuta võtab ning kostja I identiteeti kasutama hakkab. Eelviidatud lahendis on Riigikohus leidnud, et ID-kaardi ja PIN-koodide hoidmine vabalt oma kodus, lukustamata neid kappi või seifi, ei ole vastuvõtmatult ebamõistlik. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa siinses asjas kostjale I ette heita ID-kaardi ja selle PIN-koodide parimal võimalikul moel hoidmata jätmist. Kostja I on hoidnud ID-kaarti ja PIN-koode parimal võimalikul viisil, kui hoidis neid kodus, kuhu kõrvalistel isikutel juurdepääs puudus. Oma perekonnaliikmete eest ID-kaardi ja PIN-koodide peitmine viisil, mis garanteeriks nendele juurdepääsu puudumise, tähendaks nende hoidmise kohustust igal pereliikmel oma koodlukuga seifis, mille kood on pähe õpitud. Nii kaugeleulatuvate meetmete kohaldamist ei pea ringkonnakohus mõistlikuks. Eeltoodut ei väära ka hageja viited PPA soovitusele hoida PIN-ümbrikku hoolikalt ja kindlas kohas kaardist eraldi, salajas ja turvalises kohas. Nende meetmetega on võimalik koode ja kaarti varjata kõrvaliste isikute eest, kuid mitte samas eluruumis elavate perekonnaliikmete eest. Samuti ei too Eesti Vabariigi isikut tõendavate dokumentide sertifikaatide kasutustingimuste p-d 8.1 ja 8.2 kaasa kostja I vastutust esindusõiguseta sõlmitud lepingute eest, kui ID-kaardi ja PIN-koodi võttis kostja II tema teadmata. Asjaolu, et kostja I jättis ühel korral oma ID-kaardi ja PIN-koodid maja II korruse lauale, ei tähenda siinses asjas nende hooletut hoidmist, kuivõrd tegemist oli perekonna ühiste eluruumidega. Esile toodud asjaolude kohaselt oli nii kostjal I kui kostjal II vaba ligipääs kõigile eluruumidele majas. 11.
23. Maakohus on ringkonnakohtu hinnangul ebaõigesti tuvastanud, et kostja I oli ajal, mil ta jättis oma ID-kaardi ja paroolid II korruse lauale, teadlik, et kostja II oli kuritarvitanud kostja I poja kaarti ja koode. Siinses asjas ei ole esile toodud asjaolusid selle kohta, kuidas ja millal kostja I väidetavalt oma poja ID-kaardi ja PIN-koodide kuritarvitamisest teada sai. Selle kohta ei andnud maakohtu 19.09.2023 istungil ütlusi ka kostja II. Istungiprotokollist nähtub, et kostja II on väitnud, et „enne seda oli V.K-le teada, et olin tema poja nimel ka laene võtnud“ (ajamärk 00:33:28) ja „ta oli sellest teadlik“ (ajamärk 00:34:26). Seejuures ei ole aga tunnistaja esile toonud asjaolusid, millest võiks järeldada, et kostja II oli oma poja suhtes toimunud kuritarvitamisest selleks ajaks teadlik. Veelgi enam, istungi helisalvestusest ei kuuldu, et kostja II oleks tegelikult väitnud, et kostja I oli sellest teada saanud, vaid kuuldub üksnes, et kostja II väidab, et see oli „välja tulnud“. Asjas ei vaielda selle üle, et kostja II võttis samast majast ka oma endise elukaaslase (kostja I poja) ID-kaardi ja paroolid ning sõlmis tema identiteeti kasutades laenulepinguid. Sellest sai kostja I poeg teada
24. aasta 7 2-22-110510 suvel. Asjas ei ole aga esile toodud seda, et kostja I poeg või kostja II oleksid kostjale I seda avaldanud enne, kui kostja I sai teada enda ID-kaardi ja paroolide kasutamisest. Üksnes kostja II umbisikulises kõneviisis esitatud väide, et kostja I poja kaardi ja paroolide kasutamine laenukohustuse võtmiseks oli „välja tulnud“, ei tõenda, et kostja I sellest tegelikult teadis. Kostja I on väitnud, et kuigi tema poeg sai enda identiteedi kuritarvitamisest teada
25. a suvel, ei jagatud seda infot kostjaga I. 11.5.

§ 2

kohaselt on võlasuhe õigussuhe, millest tuleneb ühe isiku (kohustatud isik ehk võlgnik) kohustus teha teise isiku (õigustatud isik ehk võlausaldaja) kasuks teatud tegu või jätta see tegemata (täita kohustus) ning võlausaldaja õigus nõuda võlgnikult kohustuse täitmist.

§ 3p 1 kohaselt võlasuhe võib tekkida lepingust.

Hageja tugineb kostja I vastu nõude esitamisel tarbijakrediidilepingule. Kuivõrd kostja I ei ole sõlminud hagejaga tarbijakrediidilepingut ega volitanud selleks kostjat II, siis on kostja I nimel sõlmitud vaidlusalune tarbijakrediidileping tühine. TsÜS § 84 lg 1 sätestab, et tühisel tehingul ei ole algusest peale õiguslikke tagajärgi. Asjas ei ole esile toodud asjaolusid, millest saaks järeldada, et kostja I oleks sõlmitud lepingu heaks kiitnud. Hageja nõue kostja I vastu ei ole lepingulisel alusel põhjendatud ning ei kuulu rahuldamisele selles osas. 12. TsÜS § 84 lg 1 kohaselt tagastatakse tühise tehingu alusel saadu vastavalt alusetu rikastumise sätetele, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.

§ 1028

lg 1 sätestab, et kui isik (saaja) on teiselt isikult (üleandja) midagi saanud olemasoleva või tulevase kohustuse täitmisena, võib üleandja saadu saajalt tagasi nõuda, kui kohustust ei ole olemas, kohustust ei teki või kui kohustus langeb hiljem ära. 12.

1. Hageja on esitanud kostjate vastu nõude, mis tuleneb Inpay makselahenduse lepingust nr C85004446630 (dtl 29). Lepingu tingimuste (dtl 31) kohaselt on lepingu alusel võimalik tasuda ostude eest, välja võtta sularaha, teha kaardi kasutajate vahel makseid, koostada makseplaane ja kasutada lisateenuseid (nt ostukindlustus). Krediidilimiidilepingu alusel ei kandnud hageja raha ühelegi kostja I arvelduskontole. Siinses asjas on kostja II ütlustega tõendatud, et kostja II sõlmis vaidlusaluse krediidilepingu (dtl 495, ajamärk 00:11:54). Kostja II on väitnud, et võttis kostja I identiteeti kasutades laenu 4–5 kohast (dtl 495, ajamärk 00:19:31). Kostja II ütlustest nähtub, et ta ei mäleta, mida konkreetselt vaidlusaluse krediidilimiidilepinguga võimaldatud krediidi arvelt osteti. Kostja on selgitanud, et ta ei mäleta, kas ta võttis raha krediidilimiidi alusel välja või ostis selle eest midagi (dtl 496, ajamärk 00:25:08). Ostude osas väitis kostja II, et „Ma ostsin süüa, riideid, mööblit. Mööbli ostsin poest. Mööbli viisin XXX, sinna, kus elasin. Mööbel on osaliselt seal, osaliselt ei ole. Ma ei mäleta, mis mööbli ostsin – mingi külmkapi, mingi riidekapi. Nii ei oska enam peast öelda. Osa mööblit on ära viidud, mina ise viisin. Ma elasin vahepeal mujal, see mööbel on seal. See mööbel jäi sinna“ (dtl 496, ajamärk 00:25:08). 12.
2. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole hagejal kostja I vastu alusetust rikastumisest tulenevat tagasinõuet. Krediidilimiidilepingu alusel võimaldas hageja krediiti kuni 2300 eurot (dtl 29). Krediidilepingu alusel ei ole hageja kummalegi kostjale üle andnud esemeid, mille ostmist kostja II ütlustes esile tõi. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa ostetud esemeid pidada

§ 1028

lg 1 mõistes kostjale I tehtud soorituseks, kuivõrd need on kostjale II üle antud vastavate müügilepingute alusel. Kostja II on ütlustes selgitanud, et temal ja kostjal I ei olnud ühist rahakotti, vaid „igaüks ostis enda eest“ (dtl 467, ajamärk 00:33:28). Seejuures ei oma kolleegiumi arvates tähtsust, kas kostja II on kostjate ühiselt elamispinnalt soetatud esemeid kaasa võtnud (seejuures väidab kostja II ütlustes, et osaliselt on need jäänud tema hilisema elukaaslase koju), sest see, kelle valdusesse esemed lõpuks jõuavad, ei ole mõistetav 8 2-22-110510 krediidilimiidilepingu alusel tehtud soorituse tegemisena eseme valdajale. Ka ei ole hageja esile toonud, mille võrra ja millises ulatuses on kostja I väidetavalt rikastunud. 12.

1. Kostja II ütlused kinnitavad, et makselahenduse lepingust tulenevat krediiti kasutas üksnes kostja II ja kostja I ei olnud sellest teadlik ega saanud seda kasutada. Selles olukorras ei ole hageja esile toonud, kuidas kostja I rikastus. Kuna alusetu rikastumise sätete kohaselt saab tagasinõude esitada üleantu saaja vastu (kelleks kostja I ei olnud), siis ei kuulu hageja nõue kostja I vastu rahuldamisele ka alusetu rikastumise sätete alusel. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
2. Maakohus jättis menetluskulud poolte endi kanda. Kuna ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse osaliselt, tuleb muuta ka menetluskulude jaotust.
3. Arvestades, et maakohtu otsuse vaidlustas, sh menetluskulude jaotuse osas, üksnes kostja I, on maakohtu määratud menetluskulude jaotus jõustunud osas, millega maakohus jättis kostja II menetluskulud tema enda kanda. Kuivõrd ringkonnakohus rahuldab apellatsioonkaebuse ja teeb uue otsuse, millega jätab hagi kostja I vastu rahuldamata, siis tuleb kostja I menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus jätta TsMS § 162 lg 1 ja § 171 lg 1 alusel hageja kanda ja hageja menetluskulud tema enda kanda.
4. Lähtudes Riigikohtu 20.04.2016 otsuse nr 3-2-1-142-15 p-s 21 antud tõlgendusest ning TsMS § 177 lg-st 2, määrab asja lahendanud maakohus hüvitatavate menetluskulude suuruse kindlaks mõistliku aja jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest. TsMS § 174 lg-te 3 ja 5 kohaselt ei tule kõrgema astme kohtul kindlaks määrata ka alama astme kohtus kantud menetluskulude rahalise suurust olukorras, kus ta muudab alama astme kohtu otsust sel määral, et sellega kaasneb menetluskulude jaotuse muudatus, või teeb ise uue, osaliselt või täielikult vastupidise otsuse (samas, p 22).
5. Tulenevalt TsMS § 178 lg-st 1 saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. (allkirjastatud digitaalselt) 9