KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Virgo Saarmets, liikmed Monika Laatsit ja Kristjan Siigur Otsuse tegemise aeg ja koht 12. märts 2026, Tallinn Hal

) § 34 lg-le 2) ära kasutanud. 3. SKA jättis 17.04.2023 vaideotsusega nr 5.2-3/13752-2 rahuldamata J.S vaide SKA 31.03.2023 otsuse peale. Kuna Q sündis XX.XX.XXXX, siis tuleb praegusel juhul kohaldada kuni 31.03.2022 kehtinud

-i redaktsiooni. Q emal ei olnud õigust sünnitushüvitisele, mistõttu tekkis

§ 34

lg 2 järgi õigus saada vanemahüvitist lapse sünnist ja vanemahüvitis määratakse 545 päevaks. Vanemahüvitise kasutamise õigus lõpeb vanemahüvitise päevade ärakasutamise või lapse 3-aastaseks saamisega. Vanemahüvitise päevade järjest kasutamisel lõpeb vanemahüvitise saamise õigus Q eest 07.02.2023. J.S saabus koos lapsega Eestisse 22.06.2022 ning

§ 4

lg-st 1 ja sotsiaalseadustiku üldosa seaduse (SÜS) § 3 lg-st 1 tulenevalt tekkis tal sellest kuupäevast õigus saada perehüvitisi. Vanemahüvitise saamise õigus Q eest tekkis alates lapse sünnist 545 päevaks ning kuna J.S saabus Eestisse alles 2

§ 34

lg 2 kohaselt oli õigus saada vanemahüvitist kuni 605 kalendripäeva (s.o 22.06.2022–16.02.2024), kuid kaebajale on makstud perehüvitist üksnes 231 kalendripäeva eest. SKA 19.09.2022 otsuse aluseks sai olla üksnes sel ajal kehtinud

i redaktsioon, mitte kuni 31.03.2022 kehtinud

-i redaktsioon (sh ei saanud varem kehtinust lähtuda analoogia alusel). Vaideotsuses on vastuoluliselt esmalt märgitud, et perehüvitise saamise õiguse tekkis alates lapse sünnist, kuid seejärel väidetud, et õigus saada perehüvitist tekkis alates Eestisse saabumisest.

§ 37

lg 2 kohaselt oleks kaebaja kui lapse isa pidanud saama vanemahüvitist minimaalselt 515 kalendripäeva eest. 5. SKA palus vastuses jätta kaebus rahuldamata. Lapse emal oleks Eestis elades tekkinud

§ 34

lg-te 1 ja 2 (kuni 31.03.2022 kehtinud redaktsioonis) kohaselt õigus vanemahüvitisele alates lapse sünnist (XX.XX.XXXX) ning seda 545 päevaks.

§ 44

lgte 1 ja 2 (lapse sünni ajal kehtinud redaktsioonis) järgi sai hüvitist määrata tagantjärele kõige rohkem taotluse esitamise kuule eelnenud kuue kalendrikuu eest. Vanemahüvitist oleks siiski saanud määrata vaid ajaks, mil isikul on õigus saada vanemahüvitist, st taotleja kasvatab last Eestis. Enne lapse 70 päeva vanuseks saamist oli üldjuhul õigus vanemahüvitisele last kasvataval emal (vt

§ 34lg 5).

Seega olnuks kaebajale võimalik vanemahüvitist määrata kõige varem alates päevast, mil laps saab 71-päevaseks. Lapse emal oli võimalik loobuda vanemahüvitisest või jätta see kasutamata, kuid see ei lükka edasi

§ 34lg-s 1 sätestatud vanemahüvitisele õiguse tekkimise algust.

Alates 01.04.2022 hakati sünnitushüvitise asemel maksma ema vanemahüvitist

-i alusel. Kehtiva

§ 34

lg-s 2 märgitud kuni 605 kalendripäevast moodustab 100 kalendripäeva ema vanemahüvitis (isal sellele õigust ei teki), 30 kalendripäeva isa vanemahüvitis (emal sellele õigust ei teki) ja 475 kalendripäeva jagatav vanemahüvitis, mida vanemad saavad kokkuleppel ise jagada. Isikul, kellel ei ole õigust ema vanemahüvitisele enne lapse sündi, on õigus saada jagatavat vanemahüvitist 515 kalendripäeva (

§ 37lg 2).

Vanemahüvitis määratakse sellele õiguse tekkimise päevast, kui vajalikud andmed esitatakse sellest kuue kuu jooksul (

§ 46lg 1).

Nii kuni 31.03.2022 kehtinud kui ka alates 01.04.2022 kehtiva redaktsiooni järgi eeldab vanemahüvitise maksmise peatamine või jätkamine, et vanemahüvitis oleks eelnevalt määratud. Kuna oluline on see, kas lapse sünni hetkel lapse emal oli või ei olnud õigust sünnitushüvitisele, siis saab kohaldada üksnes lapse sünni ajal kehtinud redaktsiooni (vrd

§ 631 lg 4).

Kaebajal ei saa tekkida õigust 605 vanemahüvitise päevale, sest ta ei saa kasutada ema vanemahüvitist ja ta on loobunud isa vanemahüvitisest.

1. Tallinna Halduskohus kaasas 13.09.2023 määrusega HKMS § 24 lg 1 p 4 alusel arvamuse andmiseks menetlusse Sotsiaalministeeriumi ja Siseministeeriumi.
2. Tallinna Halduskohus rahuldas 28.03.2024 otsusega J.S kaebuse, tühistas SKA 31.03.2023 otsuse nr P7-2023-175476 ja 17.04.2023 vaideotsuse nr 5.2-3/13752-2 ning kohustas SKA-d otsustama uuesti kaebajale perehüvitise maksmise jätkamine. Samuti mõistis halduskohus vastustajalt kaebaja kasuks välja menetluskulud 720 eurot. Puudub vaidlus, et kaebajale määrati SKA 19.09.2022 otsusega vanemahüvitis tagasiulatuvalt alates 22.06.
3. Vaidlus on selles, kas kaebaja oli SKA 31.03.2023 otsuse tegemise seisuga 3

-i redaktsiooni. Haldusmenetluse seaduse (HMS) §-st 54 tuleneb, et õiguspäraseks saab pidada üksnes haldusakti, mis on kooskõlas selle andmise hetkel kehtinud õigusega. Varasema redaktsiooni kohaldamiseks peaks erinorm (nt rakendussäte) seda otsesõnu ette nägema. Praegusel juhul selline erisäte puudub ja seda ei saa analoogia korras tuletada ka

§ 631lg-st 4.

Seetõttu tuleb vaidlustatud otsuse õiguspärasuse hindamisel lähtuda otsuse tegemise ajal kehtinud

-i redaktsioonist. SKA on varem kehtinud

§ 34

lg-le 1 tuginedes ebaõigesti järeldanud, et vanemahüvitist tuleb igal juhul arvestada lapse sünnist.

§-d 4 ja 33 on SÜS-i suhtes erinormid ning nendest tuleneb, et vanemahüvitise saamise õigus eeldab mh seda, et vanem kasvataks last Eestis ning oleks resident tulumaksuseaduse § 6 lg 1 tähenduses. Sellest järeldub, et kui täidetud ei ole

§ 4

ja § 33 lg 1 tingimused, siis ei saa isikul tekkida ka vanemahüvitise saamise õigust. Kui kaebajal puudus enne Eestisse naasmist (22.06.2022) ning residentsuse nõude täitmist õigus vanemahüvitisele, siis ei saa väita, et tal on sellele vaatamata tekkinud vanemahüvitise saamise õigus. SKA on vaidlustatud otsuse tegemisel lähtunud hüpoteetilisest olukorrast, mis oleks tekkinud siis, kui kaebaja oleks jätnud hüvitise taotluse esitamata, olenemata sellest, et muud tingimused vanemahüvitise saamiseks on täidetud. Kaebajal aga puudus enne 22.06.2022 õigus vanemahüvitisele. Vanemahüvitise õiguse tekkimiseks ja hüvitise „kasutamise“ alguseks tuleb seetõttu lugeda 22.06.2022, mil kaebaja naasis koos lapsega Eestisse ja täitis sellega

§ 33lg 1 tingimused.

Selle järelduse õigsust kinnitavad ka kehtiva

§ 34

lg 2 ja § 46 lg 1.

§ 34

lg-s 2 märgitud päevade arvuga seoses on vastustaja õigesti märkinud, et kaebajal ei saa tekkida õigust 605 vanemahüvitise päevale. Kuna vaidlustatud otsuse tegemise ajaks oli kaebaja Eestisse naasmisest möödunud üksnes 283 päeva, siis ei olnud vanemahüvitise päevi „ära kasutatud“, sõltumata sellest, millisest

-i redaktsioonist lähtuda. Seega on vaidlustatud otsus õigusvastane ning see tuleb tühistada koos sellega olemuslikult seotud vaideotsusega. SKA 31.03.2023 otsuse tühistamise tagajärjel taastub SKA 19.09.2022 otsuse kehtivus (st ilma vaidlustatud otsuseta oleks selle alusel jätkatud kaebajale vanemahüvitise maksmist). Seetõttu ei saa kohus teha vastustajale definitiivset ettekirjutust selle kohta, mitme päeva eest tuleks kaebajale vanemahüvitist maksta. Küll aga saab kohustada SKA-d otsustama uuesti kaebajale perehüvitise maksmise jätkamine. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

1. SKA palub 19.04.2024 apellatsioonkaebuses halduskohtu otsus tühistada ning jätta uue otsusega kaebus rahuldamata. Halduskohus jättis tähelepanuta, et HMS § 5 lg-st 5 tulenevalt juhul, kui õigusnormid muutuvad menetluse ajal, siis kohaldatakse menetluse alguses kehtinud õigusnorme. J.S pöördus hüvitise saamise sooviga SKA poole esmakordselt 18.09.2021 ning seejärel 22.10.2021 ja 27.12.
2. Seega on otsuse tegemisel lähtutud menetluse alguses kehtinud

-i redaktsioonist. Kehtivat seadust ei saa tagasiulatuvalt rakendada mh põhjusel, et varasem olustik oli erinev (s.o sünnitushüvitis on asendatud ema vanemahüvitisega). Samuti tuleb vanemahüvitise normistikku vaadata tervikuna ning eristada seadusjärgset perehüvitise saamise õigust ja hüvitise saamise tingimuste täitmist. Kõigi perehüvitiste saamise eeltingimus on Eestis elamine ja lapse Eestis kasvatamine (v.a Euroopa Liidu õigusega seotud erandid). Halduskohtu tõlgenduse puhul kohaldataks alates lapse sünnist Eestis elavatele isikutele ja juba sündinud lapsega Eestisse saabuvatele isikutele erinevaid reegleid. Kuni 31.03.2022 kehtinud

§ 34

lg 1 sidus vanemahüvitise saamise õiguse tekkimise lapse sünniga, kui lapse emal ei olnud õigust sünnitushüvitisele, kuid alates 01.04.2022 kehtiv redaktsioon sama nii selgelt ei sätesta. Seega tuleb mh arvestada 4

§ 34

lg 1 järgi oleks Q emal Eestis elades tekkinud õigus saada vanemahüvitist alates lapse sünnist. Varasem

§ 34

lg 2 nägi samuti ette võimaluse kasutada hüvitist kuni lapse kolmeaastaseks saamiseni, kuid see ei tähendanud, et isikud võisid asuda Eestisse elama nt 10-kuuse või vanema lapsega ning seejärel kasutada vanemahüvitist kogu ulatuses või kuni lapse 3-aastaseks saamiseni. Kõigi isikute jaoks hakkas vanemahüvitise saamise õiguse periood kulgema samast ajast.

§ 34

lg-sse 2 lisandus 01.07.2020 võimalus kasutada vanemahüvitist kuni lapse 3-aastaseks saamiseni, kuid selle eesmärk oli võimaldada üksnes juba saadavat vanemahüvitise saamist peatada ning hiljem taas jätkata (

§ 45lg 4).

Vanemahüvitis määrati

§ 34

lg-s 1 märgitud päevast, kuid kõige rohkem taotluse esitamise kuule eelnenud kuue kalendrikuu eest (

§ 44lg-d 1 ja 2).

Vanemahüvitist sai määrata siiski vaid perioodiks, mil isikul oli õigus saada vanemahüvitist (sh taotleja kasvatas last Eestis). Enne lapse 70-päevaseks saamist oli õigus vanemahüvitisele üldjuhul vaid last kasvataval emal (

§ 33lg 5).

Seega oli J.S-ile võimalik määrata vanemahüvitis kõige varem alates päevast, mil tema laps sai 71-päevaseks. Kaebaja ei ole vaidlustanud SKA 19.09.2022 otsust, mis lähtus enne 01.04.2022 kehtinud

-i redaktsioonist, mistõttu tuleb päevade arvestamisel lähtuda samast normistikust. Emale alates lapse sünnist 70 päevaks määratavat vanemahüvitist ei olnud võimalik määrata mingist hilisemast kuupäevast, sest selle eesmärk oli anda emale võimalus taastuda sünnitusest ja olla pärast lapse sündi lapsega. J.S-il tekkis õigus vanemahüvitisele alates lapse 71 päeva vanuseks saamisest, kuid põhjusel, et lapse Eestis kasvatamise tingimus oli täitmata, ei olnud võimalik talle määrata vanemahüvitist enne Eestisse naasmist. J.S-ile ei olnud samuti võimalik määrata vanemahüvitist, millele on õigus vaid lapse emal. Alates 01.04.2022 kehtivas redaktsioonis on perehüvitiste normistikus toimunud põhimõtteline muutus: varasem sünnitushüvitis liideti vanemahüvitise skeemi (ema vanemahüvitis). Kehtiva redaktsiooni järgi tekib kahe vanemaga perel üldjuhul õigus saada vanemahüvitist lapse kohta kokku kuni 605 kalendripäeva, sh ema vanemahüvitis 100 kalendripäeva (

§ 35

lg 3), isa vanemahüvitis 30 kalendripäeva (

§ 36

lg 2) ja jagatav vanemahüvitis 475 kalendripäeva (

§ 37lg 1).

Õigus jagatavale vanemahüvitisele tekib pärast ema vanemahüvitise või isa vanemahüvitise saamise õiguse lõppemist (

§ 37lg 3).

Vanemahüvitis määratakse sellele õiguse tekkimise päevast, kui vajalikud andmed esitatakse kuue kuu jooksul (

§ 46lg 1).

Vanemahüvitise saaja võib esitada SKA-le teate vanemahüvitise (v.a ema vanemahüvitise) maksmise peatamiseks või jätkamiseks (

§ 461lg 1).

Vanemahüvitise saamise võimalust saab sellisel juhul maksimaalselt kasutada kuni lapse 3-aastaseks saamiseni. Halduskohtu tõlgendus muudaks vanemahüvitise sätetes algusest peale kehtinud põhimõtet, et vanemahüvitise kasutamise päevade algusaeg on seotud lapse (eeldatava) sünniga, sidudes selle nt Eestisse elama asumisega või ka elamisloa kehtivuse algusega (vt

§ 4lg 1).

Järelikult tekiks isikutel erinev päevade arvestus ja õigus vanemahüvitise saamisele ning sedagi vaid isade puhul. Selliseks erinevaks kohtlemiseks puudub ratsionaalne põhjus. Vanemahüvitise saamise õigus peaks kõigil isikutel tekkimine ühtemoodi ning olema seotud lapse (eeldatava) sünniga. Teistsugune lähenemine võiks tuua kaasa ka nn hüvitiste turismi, sest avaks võimaluse liikuda pärast ühes riigis samaliigilise hüvitise ärakasutamist teise riiki, et saada uuesti hüvitisi täies mahus. See oleks vastuolus

§ 4lg 4 eesmärgiga.

9. J.S palub 27.05.2024 vastuses jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ning halduskohtu otsus muutmata. Halduskohus on põhjendatult nõustunud kaebajaga, et SKA pidi 5

-i redaktsiooni. Apellatsioonkaebuses on SKA esitanud üllatuslikult uue väite, et menetlus algas juba 2021. al ning HMS § 5 lg-st 5 tulenevalt tuli kohaldada menetluse alguses kehtinud

-i redaktsiooni. Tegemist on täiesti uue faktiväitega, mida ei saa enam apellatsiooniastmes esitada ja mis tuleks jätta seetõttu tähelepanuta (HKMS § 198 lg 3). Varem on SKA kogu aeg olnud seisukohal, et kuni 31.03.2022 kehtinud

-i redaktsioon kuulus kohaldamisele põhjusel, et Q sündis XX.XX.XXXX. Alternatiivselt pidas SKA võimalikuks kohaldada varem kehtinud redaktsiooni ka analoogia korras. Haldusmenetluse algusega seotud argumendid on üksnes tagantjärele otsitud ja SKA ei ole neist tegelikkuses lähtunud. Lisaks ei alanud haldusmenetlus 2021. a-l vastustaja poole pöördumisega (s.o selgitustaotlustega) ning isegi kui oleks alanud, siis ei puuduta HMS § 5 lg 5 materiaalõiguse muutumist, vaid üksnes menetlusnorme. Kaebajale tuli määrata vanemahüvitis alates 22.06.2022, sest sellel päeval tekkis tal õigus saada vanemahüvitist. Halduskohus leidis õigesti, et vanemahüvitist ei tulnud määrata lapse sünnist. SKA vastupidised väited on jäänud suuresti paljasõnalisteks. Isegi kui halduspraktika on olnud varem teistsugune, ei saa sellega põhjendada õigusvastase halduspraktika jätkamist. Vastustaja nägemus, et lapsevanema õigus vanemahüvitisele on seotud lapse (eeldatava) sünniga, ei kattu

-i normistikuga. Seaduse kohaselt võib õigus vanemahüvitisele tekkida ka muust hetkest, nt Eestisse püsivalt elama asumisest. Väited ebavõrdsest kohtlemisest on arusaamatud, sest kõigile isikutele on nähtud ette sama arv vanemahüvitise päevi ning kõigil on õigus kasutada vanemahüvitist kuni lapse 3-aastaseks saamiseni. Asjakohatu on lisaks väide, et kaebaja ei ole vaidlustanud SKA 19.09.2022 otsust. Kaebaja on vaidlustanud otsuse, millega lõpetati temale vanemahüvitise maksmine. Selle otsuse õiguspärasuse hindamiseks tuleb hinnata mh seda, mis ajast kohustus vastustaja kaebajale vanemahüvitist määrama. SKA 19.09.2022 otsuses ei olnud välja toodud, kui kauaks kaebajale vanemahüvitis määrati. Otsuse kohaselt määrati hüvitis 545 päevaks, kuid tegelikult maksti kaebajale hüvitist vaid 231 päeva eest. Apellatsioonkaebusest ei nähtu, et SKA oleks vaidlustanud halduskohtu järeldust, et vaidlustatud otsuse tegemise ajaks ei olnud kaebaja kummagi

-i redaktsiooni järgi ettenähtud hüvitise päevi ära kasutanud.

1. Sotsiaalministeerium toetab 27.05.2024 seisukohas SKA apellatsioonkaebust ja palub selle rahuldada.
2. Siseministeerium ei ole apellatsioonkaebuse suhtes oma seisukohta avaldanud. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
3. Halduskohus kaasas 13.09.2023 määrusega HKMS § 24 lg 1 p 4 alusel siinse haldusasja menetlusse arvamuse andmiseks Sotsiaalministeeriumi ja Siseministeeriumi kui perehüvitiste seaduse muudatuste ettevalmistajad. Siseministeerium selgitas juba 21.09.2023 seisukohas, et rahvastiku ja perepoliitika ei kuulu alates
4. a-st tema valitsemisalasse, mistõttu ei ole tal võimalik ka arvamust anda. Eeltoodust tulenevalt kõrvaldab ringkonnakohus Siseministeeriumi haldusasja menetlusest (HKMS § 122 lg 2 p 1, § 185 lg 1).
5. Ringkonnakohus leiab, et tühistamisnõudega seonduvalt ei ole SKA apellatsioonkaebuse rahuldamiseks alust, kuid halduskohtu otsuse sellekohaseid põhjendusi tuleb osaliselt muuta. Kohustamisnõudesse puutuvalt on SKA apellatsioonkaebus põhjendatud ja see tuleb rahuldada osaliselt. Seejuures pole määrav, et SKA ei ole apellatsioonkaebuses esitanud eraldi põhjendusi kohustamisnõude osas, sest vastustaja on halduskohtu otsuse vaidlustanud tervikuna (vt HKMS § 197) ning ringkonnakohus peab 6

§ 631

lg-tes 3–8 sisalduvad üleminekusätted ei näinud praegusel juhul asjassepuutuvas osas ette mingeid erisusi. Tegemist ei ole lisaks seaduse tagasiulatuva kohaldamisega, sest kaebaja ei ole taotlenud sedalaadi hüvitist, mille saamise õigus olnuks 22.06.2022 seisuga juba lõppenud või mida oleks makstud Eestisse naasmisele eelneva aja eest. Vastustaja viidatud HMS § 5 lg 5 ei ole asjakohane, sest olenemata sellest, kas asjaomase haldusmenetluse saaks lugeda alanuks juba 2021. a-l või mitte, kohaldub nimetatud säte üksnes menetlusnormide muutumise korral (nt Riigikohtu 15.05.2013 otsus nr 3-3-1-78-12, p 15), kuid praegune vaidlus puudutab eeskätt materiaalõigust (s.o vanemahüvitise saamise õiguse kasutamise sisulisi tingimusi). Kuigi SKA 19.09.2022 otsuses viidatud sätetest nähtub, et vastustaja kohaldas kaebajale vanemahüvitise määramise otsustamisel ekslikult kuni 31.03.2022 kehtinud

-i redaktsiooni, ning kaebaja ei ole seda otsust vaidlustanud ja see oli kehtiv, ei tulenenud sellest, et SKA võis 31.03.2023 otsuses samuti lähtuda enne 01.04.2022 kehtinud normistikust (seejuures on SKA 31.03.2023 otsuses läbisegi viidatud nii kuni 31.03.2022 kehtinud kui ka alates 01.04.2022 kehtivatele sätetele, kuid SKA viitas 17.04.2023 vaideotsuses, et kohaldati siiski kuni 31.03.2022 kehtinud

-i redaktsiooni).

1. Kuna SKA 19.09.2022 otsus kehtib (seda ei ole ka vaidlustatud), siis on selle resolutiivosa HMS § 60 lg-st 2 tulenevalt igaühele täitmiseks kohustuslik. Selle haldusakti resolutsioon (s.o otsuse alguses olev tabel – dtl 6) näeb siiski üksnes ette, et kaebajale on seoses lapse Q kasvatamisega määratud perehüvitis liigiga „Vanemahüvitis
2. päevast“, mille suuruseks on ühe päeva kohta 41,67 eurot (bruto) ja seda on võimalik kasutada ajavahemikul 22.06.2022–11.08.
3. SKA 19.09.2022 otsuse resolutiivosas ei ole määratud kindlaks kasutatavate (saada olevate) vanemahüvitise päevade arvu ega nende arvestamise alguskuupäeva. SKA 31.03.2023 otsusega lõpetati kaebajale määratud perehüvitise kasutamise õigus põhjendusega, et kaebaja on 31.03.2023 seisuga kõik vanemahüvitise päevad ära kasutatud. SKA 17.04.2023 vaideotsuse kohaselt põhines vastustaja arvutuskäik sellel, et õigus vanemahüvitisele tekkis lapse sünniga (XX.XX.XXXX) ja 545 päevaks, mille järjest ärakasutamisel lõppes vanemahüvitise saamise õigus 07.02.
4. Kuivõrd kaebaja saabus lapsega Eestisse 22.06.2022, siis oli tal veel võimalik ära kasutada vaid 231 vanemahüvitise päeva (s.o kuni 07.02.2023). Peamine vaidlusküsimus ongi selles, kas vanemahüvitisele õiguse tekkimine ja kasutatavate vanemahüvitise päevade arvestus (v.a maksmise peatamise korral) on seotud lapse (eeldatava) sünniga või kõigi vanemahüvitise saamise tingimuste täitmisega (sh lapse Eestis kasvatamisega). Kuivõrd SKA 19.09.2022 otsuse resolutiivosas ei olnud kasutatavaid vanemahüvitise päevi välja toodud, siis ei saanud SKA olla 31.03.2023 otsuse tegemisel seotud varasema otsuse aluseks võetud

-i redaktsiooniga, vaid pidi lähtuma kehtivast õigusest (sh sisustama SKA 19.09.2022 otsust kehtiva õiguse valguses). Ehkki SKA 19.09.2022 otsus oli kehtiv haldusakt, ei olnud selle õiguslik põhjendus HMS § 60 lg 2 alusel vastustajale siduv. 16. Ringkonnakohus nõustub iseenesest vastustajaga, et vanemahüvitise sätteid tuleb vaadata tervikuna ning oluline on eristada õigust vanemahüvitisele ja selle õiguse kasutamise tingimusi. Kuni 31.03.2022 kehtinud

§ 34

lg-test 1 ja 2 ning § 45 lg-st 4 saab tõepoolest järeldada, et vanemahüvitis olnuks võimalik määrata alates lapse sünnist 545 päevaks, ning seda ei oleks saanud määrata tagasiulatuvalt rohkem kui kuue kuu eest (kuni 31.03.2022 7

§ 44lg 2).

Halduskohtu viidatud

§-dest 4 ja 33 tulenevad täiendavad nõuded vanemahüvitist saama õigustatud isikule (sh lapse Eestis kasvatamine) ei saa muuta seda, et

§ 34

lg 1 sidus vanemahüvitise saamise õiguse tekkimise lapse sünniga, mitte muude tingimuste täitmisega. Selles osas muudab ringkonnakohus halduskohtu põhjendusi. Kuivõrd praegusel juhul ei tulnud siiski kohaldada seaduse varasemat redaktsiooni, vaid lähtuma pidi alates 01.04.2022 kehtivast

-i redaktsioonist, siis ei mõjuta eeltoodu asja lahendamist. 17. Alates 01.04.2022 kehtivad

-i sätted ei toeta SKA seisukohta, et vanemahüvitisele õiguse tekkimine on alati seotud lapse (eeldatava) sünnikuupäevaga. Sellesisulist piirangut ei saa tuletada pelgalt vanemahüvitise eesmärgist ega ammugi mitte SÜS § 16 lg-st 1, mis viitab üksnes erinevatele võimalustele, millega võib hüvitisele õiguse tekkimine olla seadustes seotud. Jagatava vanemahüvitise kasutamine näiteks ainult lapse teisel ja kolmandal eluaastal ei oleks kuidagi vastuolus

§ 32lg-s 1 sätestatud vanemahüvitise eesmärgiga.

01.04.2022 kehtima hakanud

-i muudatused nähti ette juba 17.10.2018 vastu võetud seaduses (Riigikogu XIII koosseisu 652 SE), mida on enne jõustumist osaliselt muudetud ja täpsustatud 18.06.2020 vastu võetud seadusega (Riigikogu XIV koosseisu 185 SE) ning ulatuslikult 16.03.2022 vastu võetud seadusega (Riigikogu XIV koosseisu 512 SE). Muudatuste selgitustes on rõhutatud eesmärki muuta vanemahüvitiste kasutamine varasemast oluliselt paindlikumaks (suurendada vanemate valikuvõimalusi puhkuste ja hüvitiste kasutamisel ning toetada vanemate osalust tööturul jm). Erandina on lapse (eeldatava) sünniga kehtivas seaduses seotud ema vanemahüvitis (asendab varasemat sünnitushüvitist), mida saab kasutada vaid kuni lapse 30 päeva vanuseks saamiseni ja mis on kuni 40 päeva ulatuses võimalik liita jagatavale vanemahüvitisele (vt

§ 35

). Ema vanemahüvitise maksmist ei saa lisaks peatada (vt

§ 461lg 1).

Kuna praegusel juhul ei ole vanemahüvitist taotlenud lapse ema ja kaebaja on 08.09.2022 avaldusega (dtl 67; dtl 69–70) loobunud isa vanemahüvitisest (kuni 31.03.2022 kehtinud redaktsiooni kohaselt isa täiendav vanemahüvitis), siis omab asja lahendamisel tähtsust üksnes jagatavat vanemahüvitist puudutav normistik. 18. Kehtiva

§ 34

lg 2 kohaselt on vanemahüvitist õigus saada õiguse tekkimise päevast alates lapse kolmeaastaseks saamiseni lapse kohta kuni 605 kalendripäeva, mis sisaldab ema vanemahüvitise, isa vanemahüvitise ja jagatava vanemahüvitise kalendripäevi.

§ 37

lg 1 järgi on lapse vanemal õigus saada jagatavat vanemahüvitist 475 kalendripäeva.

§ 37

lg 3 teisest lausest tulenevalt on isal õigus saada jagatavat vanemahüvitist pärast isa vanemahüvitise saamise õiguse lõppemist. Viimati nimetatu pole praeguse juhul aga asjassepuutuv, sest kaebaja loobus isa vanemahüvitisest. Erinevalt ema vanemahüvitisest on seejuures isa vanemahüvitist (30 päeva) võimalik kasutada kuni lapse kolmeaastaseks saamiseni (vt

§ 36

lg 4 ls 1).

§ 34

lg 2 ega § 37 lg 1 ei sisalda piirangut, et jagatava vanemahüvitise päevade kasutamine peab tingimata algama kas lapse (eeldatavast) sünnist või hiljemalt 31. päevast pärast lapse sündi (või muul ajal vahetult pärast ema vanemahüvitise saamise õiguse lõppemist). Vastupidist ei järeldu mh

§ 46

lg-st 1, mis sätestab üksnes erandliku võimaluse määrata vanemahüvitis tagasiulatuvalt selle õiguse tekkimise päevast arvates, kui vajalikud andmed esitatakse SKA-le kuue kuu jooksul vanemahüvitise saamise õiguse tekkimise päevast arvates (sellele vastas kuni 31.03.2022 kehtinud

§ 44lg 1).

Muudel juhtudel määratakse ja makstakse vanemahüvitist

§ 46

lg 6 kohaselt päevapõhiselt üks kord kuus eelmise kalendrikuu eest (vt ka 652 SE seletuskiri, lk 25) ning kehtiv seadus ei sisalda varasema

§ 44

lg-ga 2 analoogset sätet, mille kohaselt määrati vanemahüvitise hilisemal taotlemisel (s.o rohkem kui kuus kuud pärast vanemahüvitise saamise õiguse tekkimist) vanemahüvitis tagantjärele maksimaalselt taotluse esitamise kuule eelnenud kuue kalendrikuu eest. See annabki tunnistust muudetud normistiku oluliselt suuremast paindlikkusest. 8

§ 46

lg 1 ja kuni 31.03.2022 kehtinud

§ 45lg 4 vahel sisuline erinevus.

Vanemahüvitise maksmise peatamise ja jätkamise normistiku põhimõttelisest sarnasusest ei saa siiski tuletada järeldust, et vanemahüvitise päevade arvestus peab samuti algama ühetaoliselt ning ainult vanemahüvitise maksmise peatamise korral oleks reaalselt võimalik kasutada vanemahüvitise päevi ära 1,5–3-aastase lapse kasvatamiseks. Kuna kaebaja ei ole taotlenud vanemahüvitise maksmise peatamist või jätkamist, siis ei ole vajalik neid sätteid põhjalikumalt analüüsida. 20. Vastustaja on seisukohal, et halduskohtu tõlgendus muudaks vanemahüvitise normistiku algusest peale kehtinud põhimõtet, et vanemahüvitise kasutamise päevade algusaeg on seotud lapse (eeldatava) sünniga ning selle tagajärjel tekib isikutel erinev päevade arvestus ja õigus vanemahüvitise saamisele. Sisuliselt viitab vastustaja isikute ebavõrdsele kohtlemisele. Sellega ei saa nõustuda. Kuigi halduskohtu otsusest ei ole võimalik üheselt aru saada, kas halduskohtu hinnangul hakkasid kaebaja vanemahüvitise päevad n-ö jooksma automaatselt alates Eestisse naasmisest ja

§ 33

lg 1 tingimuste täitmisest või oleks ta saanud hakata neid kasutama ka hiljem algusest peale (kuni lapse 3-aastaseks saamiseni), on määrav, et vanemahüvitise päevade maksimaalne arv ja kasutamise periood on kõigile isikutele ühetaoline. Puudub mõistlik põhjus nõuda, et kõik peaksid alustama vanemahüvitise kasutamist samal ajahetkel, eriti olukorras, kus nad võiksid selle õiguse kasutamise kohe peatada. Jagatava vanemahüvitise puhul kehtib sama mõlemale vanemale ning ema vanemahüvitise osas ettenähtud erisuseks esineb mõistlik põhjus (s.o piirang on kehtestatud ema ja lapse tervise kaitseks – vt 652 SE seletuskiri, lk-d 14 ja 26). Võib möönda, et praegune normistik ei välista täielikult vastustaja viidatud nn hüvitiste turismi võimalust, sest

§ 4

lg 4 kohaldub üksnes samal ajal saadavatele samaliigilistele hüvitistele, kuid see ei anna alust kohaldada seadust viisil, mida seaduse sõnastus ei toeta, vaid see eeldaks seaduse muutmist. Praeguses asjas ei ole seejuures esitatud väiteid, et kaebaja või tema abikaasa oleks saanud samaliigilist hüvitist muust riigist. 21. Kokkuvõtlikult leiab ringkonnakohus, et alates 01.04.2022 kehtiva

-i redaktsiooni kohaselt on jagatava vanemahüvitise määramist võimalik taotleda ja jagatava vanemahüvitise päevi ära kasutada sisuliselt igal ajal alates ema vanemahüvitise või isa vanemahüvitise saamise õiguse lõppemisest kuni lapse 3-aastaseks saamiseni. Kuna SKA 19.09.2022 otsusest tulenevalt määrati kaebajale vanemahüvitis alates 22.06.2022 ja

§ 37

lg 1 kohaselt oli kaebajal õigus saada jagatavat vanemahüvitist 475 kalendripäeva (s.o kuni 09.10.2023), mis ei olnud SKA 31.03.2023 otsuse tegemise ajaks ära kasutatud, siis on halduskohus SKA 31.03.2023 otsuse ja selle kohta tehtud SKA 17.04.2023 vaideotsuse õiguspäraselt tühistanud, kuigi ringkonnakohus ei nõustu osaliselt halduskohtu esitatud põhjendustega. 22. Kohustamisnõude osas märkis halduskohus (otsuse p 46), et ei saa teha vastustajale kindla sisuga ettekirjutust, vaid üksnes kohustada SKA-d uuesti otsustama vanemahüvitise maksmise jätkamine. See lähenemine ei ole põhjendatud. Halduskohus on jätnud sisuliselt lahendamata küsimuse, millises ulatuses oli kaebajal üldse õigust vanemahüvitist saada, kuigi kaebuses oli selgelt taotletud SKA kohustamist määrata kaebajale vanemahüvitis veel 374 päeva eest (s.o kokku 605 päevaks). Nagu eespool märgitud, hõlmab kehtiva

§ 34

lg-s 2 märgitud 605 kalendripäeva mh ema vanemahüvitise (100 päeva) ja isa vanemahüvitise (30 päeva), millest esimest ei saa määrata lapse isale ja teisest on kaebaja ise loobunud. Seega oli kaebajal õigus saada vanemahüvitist 475 kalendripäeva (

§ 37lg 1) ja kuna vanemahüvitis oli määratud alates 22.06.2022, pidanuks vanemahüvitise maksmise viimaseks 9

§ 1

lg-st 2 ja SÜS § 20 lg-st 1 tulenevalt on SKA lisaks kohustatud maksma kaebajale praeguses haldusasjas vaidlustatud ja halduskohtu otsusega tühistatud SKA 31.03.2023 otsuse tagajärjel välja maksmata jäänud vanemahüvitise summalt viivist võlaõigusseaduse § 113 lg-s 1 sätestatud määras. Kuna kaebaja ei ole viivise maksmise nõuet esitanud, siis ei saa ringkonnakohus seda vastustajalt välja mõista, kuid see ei muuda asjaolu, et vastustajal on seadusest tulenevalt viivise maksmise kohustus.

1. Eelneva põhjal ning HKMS § 200 p-de 3 ja 4 alusel tuleb SKA apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt. Tallinna Halduskohtu 28.03.2024 otsuse resolutsiooni p 1 jääb muutmata tühistamiskaebuse lahendamist puudutavas osas, kuid ringkonnakohus muudab sellega seoses halduskohtu otsuse põhjendusi vastavalt käesoleva otsuse põhjendustele. Kohustamiskaebuse lahendamist puudutavas osas tühistab ringkonnakohus halduskohtu otsuse resolutsiooni p-i 1 ning teeb selles osas uue otsuse, millega rahuldab kohustamiskaebuse osaliselt ning kohustab vastustajat maksma kaebajale saamata jäänud vanemahüvitist 244 kalendripäeva eest kokku 10 167,48 eurot (bruto). Kuna ringkonnakohus muudab osaliselt halduskohtu otsust, siis tuleb uuesti jagada ka menetluskulud (s.o tühistada ka halduskohtu otsuse resolutsiooni p 2).
2. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebuse osalise rahuldamise korral jagatakse menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega (HKMS § 108 lg 2). Kui kõrgema astme kohus teeb lahendi asja uueks arutamiseks saatmata, muudab ta menetluskulude jaotust (HKMS § 109 lg 4). Menetluskulude väljamõistmiseks tuleb HKMS § 109 lg 1 järgi esitada kohtule menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid, mille esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta.
3. J.S on olnud kaebuse esitamisel riigilõivu tasumise kohustusest vabastatud (vt riigilõivuseaduse § 22 lg 2 p 2), kuid kandis esimese astme kohtu menetluses esindajakulu 720 eurot (vastab advokaadi 4,5 töötunnile hinnaga 160 eurot/tund). Apellatsiooniastmes on kaebaja palunud mõista vastustajalt tema kasuks välja esindajakulu 880 eurot (vastab advokaadi 5,5 töötunnile hinnaga 160 eurot/tund). Kulude kandmise kohustus on advokaadibüroo arvetega HKMS § 109 lg 11 nõuete kohaselt tõendatud. Kuna halduskohus rahuldas tühistamiskaebuse ja selles osas jääb SKA apellatsioonkaebus rahuldamata ning ringkonnakohtu otsuse tagajärjel saab kohustamiskaebuse lugeda rahuldatuks ca 65% ulatuses (s.o kaebaja taotletud 374 päeva asemel kohustab ringkonnakohus vastustajat maksma temale vanemahüvitist 244 päeva eest), siis on liitkaebus tervikuna rahuldatud ca 81% ulatuses (s.o 50% + (50 × 0,65 = 31%)). Sellele vastavalt tuleb HKMS § 108 lg 2 kohaselt jagada ka menetluskulud. Ringkonnakohtu hinnangul on kahe kohtuastme peale kokku 1600 euro suurune esindajakulu HKMS § 109 lg 6 tähenduses tervikuna vajalik ja põhjendatud. 10