KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Tristan Ploom Otsuse tegemise aeg ja koht 28.03.2024, Tallinn Haldusasja number 3-23-1095 Haldusasi J.S kaebus Sotsiaalkindlustusam

) redaktsiooni, kuna kaebaja poeg sündis enne 01.04.2022

muudatuste jõustumist. Kaebaja saabus koos pojaga Eestisse 22.06.

1. Sellest kuupäevast tekkis tal õigus saada perehüvitisi. Vanemahüvitise saamise õigus poja eest tekkis alates lapse sünnist (XX.XX.XXXX) 545 päevaks. Kuna kaebaja saabus Eestisse alles 22.06.2022, on tal õigus kasutada vaid 231 vanemahüvitise päeva. Kõik vanemahüvitise päevad on otsuse tegemise ajaks ära kasutatud. KAEBAJA NÕUE JA PÕHJENDUSED
2. Kohtu menetluses on kaebaja nõue SKA 31.03.2023 otsuse ja 17.04.2023 vaideotsuse tühistamiseks ning vastustaja kohustamiseks.
3. SKA otsustas talle perehüvitise maksmise lõpetada seetõttu, et kaebaja oli kõik perehüvitise päevad ära kasutanud. Seda, millisel faktilisel ja õiguslikul alusel on vastustaja sellele seisukohale jõudnud, hüvitise maksmise lõpetamise otsusest ei selgu.
4. Nii perehüvitise määramise otsuse tegemise päeval (19.09.2022) kui ka perehüvitise maksmise lõpetamise otsuse tegemise päeval (31.03.2023) kehtinud perehüvitiste seaduse (

) § 34 lg 2 sätestas, et vanemahüvitist on õigus saada õiguse tekkimise päevast alates lapse kolmeaastaseks saamiseni lapse kohta kuni 605 kalendripäeva, mis sisaldab ema vanemahüvitise, isa vanemahüvitise ja jagatava vanemahüvitise kalendripäevi. Antud regulatsioonile on SKA viidanud perehüvitise maksmise lõpetamise otsuses.

1. Vastustaja on vaideotsuses selgitanud, et kaebaja saabus koos pojaga Eestisse 22.06.
2. Sellest kuupäevast tekkis J.S-il õigus saada perehüvitisi Eestist. Perehüvitise määramise otsuse tegemise ajal s.o 19.09.2022 kehtinud

§ 34lg 2 redaktsiooni kohaselt oli kaebajal õigus saada perehüvitist 605 kalendripäeva eest (eeldusel, et selles sisalduvad ka ema vanemahüvitise 2

) redaktsiooni jõustumist, kohaldatakse käesoleval juhul kuni 31.03.2022 kehtinud

redaktsiooni. Kaebaja sellega ei nõustu. Kuivõrd kaebajale määrati perehüvitis 19.09.2022, sai perehüvitist määrata vaid kehtiva õiguse ehk 19.09.2022 kehtinud

redaktsiooni alusel. Teiseks, on vaideotsuse põhjendused vastuolulised. Nimelt on vaideotsuses esmalt väidetud, et kaebajal tekkis õigus saada perehüvitist alates lapse sünnist (XX.XX.XXXX), kuid kaks lõiku allpool on välja toodud, et kaebajal tekkis õigus saada perehüvitist alates Eestisse saabumisest (22.06.2022). 10. Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 54 järgi peab haldusakt vastama selle andmise ajal kehtinud õigusele. Erandiks HMS §-s 54 sätestatud reeglist võib kaebaja hinnangul olla näiteks olukord, kus seaduse rakendussätted, eeskätt üleminekusätted, näevad otsesõnu ette mõne muu, kui haldusakti andmise ajal kehtiva seaduse redaktsiooni kohaldamise. Antud juhul puudub vaidlus selles, et kaebajale määrati perehüvitis vastustaja 19.09.2022 otsusega. Seega pidi perehüvitise määramise otsus põhinema selle tegemise ajal kehtinud

-il. 11. Vastustaja on viidanud, et „

§ 631

lg 4 sätestab, et isikule, kellel tekkis õigus sünnitushüvitisele ravikindlustuse seaduse alusel enne

1. aasta
2. aprilli, makstakse sünnitushüvitist ravikindlustuse seaduse kuni
3. aasta
4. märtsini kehtinud redaktsioonis sätestatud alustel, tingimustel ja korras. Sünnituslehe lõpupäevale järgnevast päevast tekib isikul käesoleva seaduse alusel õigus üksnes jagatavale vanemahüvitisele 435 päevaks. Analoogselt ka praegusel juhul, kus lapse emal oleks tekkinud õigus sünnitushüvitisele või tal seda ei tekkinud enne 01.04.2022 kehtinud redaktsiooni alusel, saab kohaldada varasemat redaktsiooni“. Kaebaja hinnangul on vastustaja vastusest võimalik välja lugeda, et ka vastustaja enese väitel ei tulene lapse sünni ajal kehtinud

redaktsiooni kohaldamine mitte kehtivast õigusest, vaid enne 01.04.2022 kehtinud redaktsiooni on vastustaja hinnangul võimalik kohaldada analoogia alusel. Küsimust selle kohta, millist

redaktsiooni kohaldada, ei ole kaebaja hinnangul võimalik analoogia korras lahendada. 12. Nii 22.06.2022 (päev mil kaebajal tekkis õigus perehüvitisele) kui ka 19.09.2022 (perehüvitise määramise otsuse kuupäev) kehtinud

§ 34

lg 2 näeb ette, et vanemahüvitist on õigus saada õiguse tekkimise päevast alates lapse kolmeaastaseks saamiseni lapse kohta kuni 605 kalendripäeva, mis sisaldab ema vanemahüvitise, isa vanemahüvitise ja jagatava vanemahüvitise kalendripäevi. Seega ei ole kaebaja hinnangul mitte kuidagi võimalik lähtuda perehüvitise määramisel mingist muust kuupäevast (näiteks lapse sünni kuupäevast). 13. Vastustaja väide justkui oleks vanemahüvitise eesmärgiks olnud anda emale võimalus taastuda sünnitusest ja olla pärast lapse sündi lapsega, on väär ega põhine seadusel. Lapse sünni ajal kehtinud

regulatsiooni kohaselt maksti perehüvitist lastega perede heaolu tagamiseks (

§ 3

lg 1) ning perehüvitise spetsiifiliseks liigiks oleva vanemahüvitise eesmärgiks oli tagada asendussissetulek isikule, kes kasvatab alla kolmeaastast last, ning soodustada töö- ja pereelu ühitamist (

§ 32lg 1).

14. Vastustaja on vastuses kaebusele väitnud, et „Arvestades, et lapse isal ei ole võimalik kasutada lapse emale ette nähtud individuaalõigust ehk ema vanemapuhkust ja ema vanemahüvitist, siis ei saa kaebajal tekkida õigust 605-le vanemahüvitise päevale. Lisaks on isa loobunud isa vanemahüvitisest, mida makstakse 30 päeva jooksul“. Isegi kui ka eeldada 3

§ 37

lg 2 kui ka perehüvitise määramise otsuse ajal s.o 19.09.2022 kehtinud

§ 37

lg 2 ette, et isikul, kellel ei ole õigust ema vanemahüvitisele enne lapse sündi, on õigus saada jagatavat vanemahüvitist 515 kalendripäeva. Kaebaja on lapse isa, järelikult oleks kaebaja pidanud saama vanemahüvitist minimaalselt 515 päeva eest. Kaebaja on aga saanud hüvitist 31 kalendripäeva eest. VASTUSTAJA SEISUKOHT 15. Kaebus tuleb jätta rahuldamata. 16. Lapse sünni ajal, s.o XX.XX.XXXX kehtinud

§ 34

lg 1 sätestas, et vanemahüvitise saamise õigus tekib ravikindlustuse seaduses sätestatud sünnitus- või lapsendamishüvitisele õigust andva sünnitus- või lapsendamislehe lõpupäevale järgneval päeval, välja arvatud juhul, kui vanemahüvitist makstakse

§ 41lõike 2 alusel.

Kui lapse emal ei olnud õigust sünnitushüvitisele, tekkis õigus saada vanemahüvitist alates lapse sünnist. Vastustaja andmetel ei olnud lapse emale väljastatud sünnituslehte ning tal ei olnud lapse sünnil õigust sünnitushüvitisele. Seega oleks lapse emal Eestis elades tekkinud õigus vanemahüvitisele lapse sünnist. 17. Vanemahüvitis määrati vanemahüvitise saamise õiguse tekkimise päevast 435 päevaks. Kui lapse emal ei olnud õigust sünnitushüvitisele või lapsendamishüvitisele või kui vanemahüvitise taotleja on lapsendaja, eestkostja või hoolduspere vanem, määrati hüvitis 545 päevaks (

§ 34lg 2 lapse sünni aegses redaktsioonis).

18. Vanemahüvitis määrati

§ 34

lõikes 1 sätestatud hüvitise saamise õiguse tekkimise päevast, kui hüvitise taotlemiseks vajalikud dokumendid on esitatud kuue kuu jooksul hüvitise saamise õiguse tekkimise päevast arvates (

§ 44lg 1 lapse sünni aegses redaktsioonis).

Vanemahüvitise hilisemal taotlemisel määrati hüvitis tagantjärele, kuid kõige rohkem taotluse esitamise kuule eelnenud kuue kalendrikuu eest (

§ 44lg 2 lapse sünni aegses redaktsioonis).

Seega oleks kaebaja lapse eest tulnud hüvitis määrata alates lapse sünnist, kui taotlemiseks vajalikud dokumendid oleks esitatud kuue kuu jooksul. Vanemahüvitist oleks saanud määrata siiski vaid perioodiks, mil isikul oli õigus saada vanemahüvitist, st et taotleja kasvatab last Eestis. 19.

§ 34

lg 5 (lapse sünnijärgses redaktsioonis) sätestas, et enne lapse 70 päeva vanuseks saamist on õigus vanemahüvitisele last kasvataval emal, välja arvatud juhul, kui lapse ema on surnud või ei täida perekonnaseadusest tulenevat kohustust last kasvatada ja tema eest hoolitseda või kui õigus vanemahüvitisele on lapsendajal, eestkostjal või hoolduspere vanemal. Seega oleks kaebajale olnud võimalik vanemahüvitist määrata kõige varem alates päevast, mil laps saab 71 päevaseks. 19.09.2022 otsuses on nii ka märgitud – vanemahüvitis

1. päevast ehk vanemahüvitise periood algas kaebaja suhtes lapse 71 päeva vanuseks saamisest.
2. Seega juhul, kui lapse emal ei olnud õigust sünnitushüvitisele, tekkis õigus vanemahüvitisele alates lapse sünnist emal (ema õigus olla lapsega koos pärast lapse sündi ning mitte käia tööl vahetult pärast sünnitust ning sel perioodil ei ole võimalik vanemahüvitist määrata isale, va

§ 34lg-s 5 loetletud olukorrad).

Kui lapse ema ei soovinud saada vanemahüvitist alates lapse sünnist 70 päeva jooksul, siis hiljem ta seda enam kasutada ei saanud (va 6-kuuline

§ 34

lg-s 1 sätestatud tagantjärele taotlemise võimalus) ning ka lapse isa ei saanud seda kasutada, va

§ 34lg-s 5 nimetatud olukorrad.

Kui emal ei olnud õigust sünnitushüvitisele, siis määrati vanemahüvitis alates lapse sünnist ning seda ei olnud võimalik määrata mingist hilisemast kuupäevast, sest selle eesmärk oli anda emale võimalus taastuda 4

§ 34lg-s 1 sätestatud vanemahüvitise saamise algusperioodi.

21.

§ 44

lg 1 kohaselt määrati vanemahüvitis alates vanemahüvitisele õiguse tekkimisest, st antud juhul lapse sünnist ning tulenevalt

§ 34lg-st 2 määrati vanemahüvitis 545 päevaks..

Vanemahüvitise saajal oli õigus pärast lapse 70 päeva vanuseks saamist peatada vanemahüvitise maksmine tulenevalt

§ 45

lg-st 4, kuid selle võimaluse kasutamiseks, pidi isik juba olema vanemahüvitise saaja. 22. Alates 01.04.2022 muudeti seadusi. Ravikindlustusseaduse alusel makstava sünnitushüvitise regulatsiooni muudeti, sünnitushüvitis liideti vanemahüvitise skeemi ning alates 01.04.2022 hakati sünnitushüvitise asemel maksma ema vanemahüvitist

alusel. Ema vanemahüvitis on üks vanemahüvitise liikidest nagu ka isa vanemahüvitis, jagatav vanemahüvitis ja lapsendaja vanemahüvitis (

§ 34lg 1).

Vanemahüvitist on õigus saada õiguse tekkimise päevast alates lapse kolmeaastaseks saamiseni lapse kohta kuni 605 kalendripäeva, mis sisaldab ema vanemahüvitise, isa vanemahüvitise ja jagatava vanemahüvitise kalendripäevi (

§ 34lg 2).

See tähendab, et tegemist on reeglina päevade arvuga, millele tekib ühel kahe vanemaga perel. Sellest 605-st päevast moodustab 100 kalendripäeva ema vanemahüvitis (isal ei teki õigust ema vanemahüvitisele ehk tegemist on ema individuaalõigusega), 30 kalendripäeva isa vanemahüvitis (emal ei teki õigust isa vanemahüvitisele ehk tegemist on isa individuaalõigusega) ja 475 kalendripäeva jagatav vanemahüvitis, mida vanemad võivad omavahel jagada täpselt nii nagu nad kokku lepivad. 23. Analoogselt varasema redaktsiooniga sätestab seadus emale õiguse jääda pärast sünnitust lapsega koju ning saada ema vanemahüvitist. Kui ema seda võimalust ei kasuta, siis ei saa ta taotleda ema vanemahüvitist mingist muust kuupäevast ega perioodiks, kui vaid perioodil 30 päeva alates lapse sünnist. Pärast ema vanemahüvitise saamise õiguse lõppemist, tekib õigus jagatavale vanemahüvitisele (

§ 37lg 3).

Kui üks vanematest on vanemapuhkusel pärast lapse 30 päeva vanuseks saamist, on õigus vanemahüvitisele sellel vanemal (

§ 33lg 3).

Jagatava vanemahüvitise saamise õigus on lapse vanemal. Jagatavat vanemahüvitist on õigus saada 475 kalendripäeva, arvestades

-is sätestatud erisusi (

§ 37lg 1).

Isikul, kellel ei ole õigust ema vanemahüvitisele enne lapse sündi, on õigus saada jagatavat vanemahüvitist 515 kalendripäeva (

§ 37lg 2).

24. Emal on jagatava vanemahüvitise saamise õigus pärast ema vanemahüvitise saamise õiguse lõppemist. Isal on jagatava vanemahüvitise saamise õigus pärast isa vanemahüvitise saamise õiguse lõppemist (

§ 37lg 3).

See tähendab, et emal, kellel ei ole õigust ajutise töövõimetuse hüvitisele ravikindlustuse seaduse alusel, on õigus ema vanemahüvitisele alates lapse sünnist 30 päeva jooksul ja pärast seda tekib õigus jagatavale vanemahüvitisele, mida on õigus kasutada mõlemal vanemal. Sotsiaalkindlustusamet määrab vanemahüvitise sellele õiguse tekkimise päevast, kui ta on vanemahüvitise määramiseks vajalikud andmed saanud kuue kuu jooksul vanemahüvitise saamise õiguse tekkimise päevast arvates (

§ 46lg 1).

25. Vanemahüvitise saaja võib Sotsiaalkindlustusametile esitada teate vanemahüvitise, välja arvatud ema vanemahüvitise, maksmise peatamiseks või jätkamiseks (

§ 46

1 lg 1), mis tähendab, et vanemahüvitise maksmise peatamist või jätkamist saab kasutada vaid vanemahüvitise saaja. Kui vanemahüvitist määratud ei ole, siis ei teki õigust vanemahüvitise maksmist peatada või jätkata ehk ka kasutada vanemahüvitise saamise võimalust kuni lapse kolmeaastaseks saamiseni. Seega ka 01.04.2022 jõustunud redaktsiooni kohaselt oleks lapsevanemate õigus saada vanemahüvitist tekkinud lapse sünniga, ema vanemahüvitis oleks määratud alates lapse sünnist ning ema vanemahüvitise lõppemisel oleks tekkinud õigus jagatavale vanemahüvitisele (kaebaja loobus isa vanemahüvitisest) ja seejärel oleks 5

§ 631

lg 4 sätestab, et isikule, kellel tekkis õigus sünnitushüvitisele ravikindlustuse seaduse alusel enne

1. aasta
2. aprilli, makstakse sünnitushüvitist ravikindlustuse seaduse kuni
3. aasta
4. märtsini kehtinud redaktsioonis sätestatud alustel, tingimustel ja korras. Sünnituslehe lõpupäevale järgnevast päevast tekib isikul

alusel õigus üksnes jagatavale vanemahüvitisele 435 päevaks. Analoogselt ka praegusel juhul, kus lapse emal oleks tekkinud õigus sünnitushüvitisele või tal seda ei tekkinud enne 01.04.2022 kehtinud redaktsiooni alusel, saab kohaldada varasemat redaktsiooni. 27. Arvestades, et lapse isal ei ole võimalik kasutada lapse emale ette nähtud individuaalõigust ehk ema vanemapuhkust ja ema vanemahüvitist, siis ei saa kaebajal tekkida õigust 605-le vanemahüvitise päevale. Lisaks on isa loobunud isa vanemahüvitisest, mida makstakse 30 päeva jooksul. Vaidlustatud vaideotsuses on ekslikult viidatud

alates 01.04.2022 kehtivale

§ 34lg 2 redaktsioonile.

Samas ei saa kaebaja eeldada, et tal on õigus ka ema vanemahüvitisele (100 kalendripäeva) või isa vanemahüvitisele (30 kalendripäeva), millest ta ise on loobunud. KAASATUD HALDUSORGANITE SEISUKOHAD 28. Sotsiaalministeerium selgitas, et

(kuni 31.03.2022 kehtinud redaktsioonis) § 44 lõikes 2 oli sätestatud, et vanemahüvitise hilisemal taotlemisel (hiljem kui kuue kuu jooksul hüvitise saamise õiguse tekkimise päevast arvates) määratakse hüvitis tagantjärele, kuid kõige rohkem taotluse esitamise kuule eelnenud kuue kalendrikuu eest. Paragrahvi 44 lõikes 1 (kuni 31.03.2022 kehtinud redaktsioonis) oli sätestatud vanemahüvitise määramise üldreegel, mille kohaselt määrati hüvitis

§ 34

lõikes 1 sätestatud hüvitise saamise õiguse tekkimise päevast, kui hüvitise taotlemiseks vajalikud dokumendid olid esitatud kuue kuu jooksul hüvitise saamise õiguse tekkimise päevast arvates. Paragrahvi 44 lõikes 2 oli sätestatud erisus vanemahüvitise hilisema taotlemise kohta. Sellisel juhul määrati hüvitis tagantjärele kuni taotluse esitamise kuule eelnenud kuue kalendrikuu eest, mitte alates hüvitise tekkimise õiguse päevast, mis tähendas ka seda, et hüvitise saamise päevade koguarv vähenes. Samasugune põhimõte kehtib ka muude perehüvitiste hilisema taotlemise korral (kehtiv

§ 28

lg 2, § 52 lg 11).

(kuni 31.03.2022 kehtinud redaktsioonis) § 34 lõike 2 kolmas lause sätestas, et määratud vanemahüvitist võib kasutada kuni lapse kolmeaastaseks saamiseni. 29. Perehüvitiste seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seadusega (185 SE1) nimetatud sättes tehtud täpsustus (hüvitise kasutamise võimalus kuni lapse kolmeaastaseks saamiseni) tähendab seda, et määratud vanemahüvitise saamise võib mõneks ajaks peatada ja hiljem selle saamist jätkata. Aga selleks, et kasutada õigust vanemahüvitis peatada ning hiljem jätkata, peab kõigepealt olema isikule tehtud vanemahüvitise määramise otsus. Võimalus vanemahüvitise saamise peatamiseks ja jätkamiseks tekkis

§ 45lõike 4 (kuni 31.03.2022 kehtinud redaktsioonis) järgi alates 01.07.2020.

Perehüvitiste seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 517 SE seletuskirja kohaselt 6

§ 45

lõikes 4 (kuni 31.03.2022 kehtinud redaktsioonis) olid sätestatud tingimused vanemahüvitise maksmise peatamiseks ja jätkamiseks. Lõike 4 kohaselt võis vanemahüvitise saaja esitada pärast lapse 70 päeva vanuseks saamist Sotsiaalkindlustusametile taotluse vanemahüvitise maksmise peatamiseks või jätkamiseks, arvestades

§ 34lõikes 2 nimetatud perioode.

Sellega seoses lisati ka § 34 lõikesse 2 täiendus selle kohta, et määratud vanemahüvitise päevi on võimalik kasutada kuni lapse kolmeaastaseks saamiseni. Vanemahüvitise saajal on õigus vanemahüvitise saamine peatada ning kui ta ei ole oma õigust vanemahüvitisele lõpuni kasutanud, on tal võimalik vanemahüvitise saamist taasalustada kuni lapse kolme aastaseks saamiseni. Peatamise või jätkamise taotluse esitamisel teavitab Sotsiaalkindlustusamet isikut kasutatud ja kasutamata vanemahüvitise saamise päevade arvust. 31. Siseministeerium selgitas, et tulenevalt Vabariigi Valitsuse 31.05.2012 määruse nr 39 „Siseministeeriumi põhimäärus“ §-st 7 nähtub, et ministeeriumi valitsemisalas ei ole perepoliitikaga seotud ülesandeid. Seetõttu ei saa Siseministeerium anda arvamust

-i sätete tõlgendamise kohta. KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

1. Kaebus tuleb rahuldada.
2. Vaidlust ei ole selles, et kaebaja on Eesti Vabariigi kodanik ning et tal sündis XX.XX.XXXX Tai Kuningriigis poeg. Samuti ei ole vaidlust selles, et SKA 19.09.2022 otsusega nr P7-2022-342418 määrati kaebajale vanemahüvitis tagasiulatuvalt alates 22.06.
3. Peamine vaidlusküsimus seisneb selles, kas vastustaja on 31.03.2023 otsuse tegemisel ja vanemahüvitise maksmise lõpetamisel kohaldanud õigesti perehüvitiste seadust (sh seaduse õiget redaktsiooni) ning kas sellest tulenevalt on vaidlustatud otsus ning sellega seotud vaideotsus õiguspärased. I
4. SKA leidis vaidlustatud otsuses, et seisuga 31.03.2023 on kaebaja kõik vanemahüvitise päevad ära kasutanud ning seetõttu tuleb perehüvitise maksmine lõpetada. Vastustaja on seisukohal, et nii hüvitise määramise otsuse (SKA 19.09.2022 otsus) kui ka vaidlustatud otsuse tegemisel tuli kohaldada kaebaja lapse sünni hetkel kehtinud

redaktsiooni. 35. Kohtu hinnangul on vastustaja asjaomaste perehüvitise sätete kohaldamisel eksinud. 7

-i redaktsioonil. Kaebaja on asjakohaselt märkinud (07.03.2024 menetlusdokumendi p 2.4.), et vastustaja ei ole väitnud, et otsuse tegemise ajal kehtinud

-i rakendussätetest tuleks õigus kohaldada

-i varasemat redaktsiooni. Ka kohtule ei nähtu, et

sätestaks praegu või sätestanuks vaidlustatud otsuse tegemise ajal erisuse (nt rakendus- või üleminekusättena), mis annaks aluse kohaldada vanemahüvitise määramisel lapse sündimise hetkel kehtinud, kuid otsuse tegemise ajaks kehtivuse kaotanud regulatsiooni. 37. Vastustaja on vastuses kaebusele märkinud järgmist: „

§ 631

lg 4 sätestab, et isikule, kellel tekkis õigus sünnitushüvitisele ravikindlustuse seaduse alusel enne

1. aasta
2. aprilli, makstakse sünnitushüvitist ravikindlustuse seaduse kuni
3. aasta
4. märtsini kehtinud redaktsioonis sätestatud alustel, tingimustel ja korras. Sünnituslehe lõpupäevale järgnevast päevast tekib isikul

alusel õigus üksnes jagatavale vanemahüvitisele 435 päevaks. Analoogselt ka praegusel juhul, kus lapse emal oleks tekkinud õigus sünnitushüvitisele või tal seda ei tekkinud enne 01.04.2022 kehtinud redaktsiooni alusel, saab kohaldada varasemat redaktsiooni.“ Kohus vastustaja järeldusega ei nõustu. Seda, millist õigust vanemahüvitise määramise otsusele kohaldada, ei saa analoogia korras tuletada sünnitushüvitise maksmist puudutavast rakendussättest.

§ 631

lg 4 reguleerib üksnes seda, millist ravikindlustuse seaduse redaktsiooni kohaldada sünnitushüvitise maksmisel isikule, kellel vastav õigus tekkis enne 2022. aasta 1. aprilli, mitte aga seda, millist

redaktsiooni tuleks kohaldada. 38. Arvestades eeltoodut leiab kohus, et nii vanemahüvitise määramisel kui hüvitise maksmise lõpetamisel (s.o vastava haldusakti andmisel) tuleb kohaldada otsuse tegemise ajal kehtivat õigust. Seetõttu jätab kohus vastustaja vastupidised väited tähelepanuta ning lähtub vaidlustatud otsuse õiguspärasuse hindamisel sellest

-i redaktsioonist, mis kehtis otsuse tegemise ajal. II 39. Kohtu hinnangul on vastustaja ilmselt

§ 34

lg 1 enne 01.04.2022 kehtinud redaktsioonile („Vanemahüvitise saamise õigus tekib ravikindlustuse seaduses sätestatud sünnitus- või lapsendamishüvitisele õigust andva sünnitus- või lapsendamislehe lõpupäevale järgneval päeval, välja arvatud juhul, kui vanemahüvitist makstakse käesoleva seaduse § 41 lõike 2 alusel. Kui lapse emal ei olnud õigust sünnitushüvitisele, tekib õigus saada vanemahüvitist alates lapse sünnist.“) tuginedes ebaõigesti järeldanud, et vanemahüvitist tuleb 8

§ 33

lg 1 kohaselt on vanemahüvitise saamise õigus last Eestis kasvataval vanemal, vanema abikaasal, registreeritud elukaaslasel, lapsendajal, eestkostjal või hoolduspere vanemal, arvestades

-i §-s 4 sätestatud tingimusi.

§ 4

lg 1 sätestab, et perehüvitisi määratakse ja makstakse

-is sätestatud tingimustel sotsiaalseadustiku üldosa seaduse § 3 lõikes 1 nimetatud isikule.

§ 4

lg 3 kohaselt on Eesti alalisel elanikul, kelle elukoht on mitmes riigis, õigus perehüvitistele, kui ta on resident tulumaksuseaduse § 6 lõike 1 tähenduses. 41.

§ 4ja § 33 on SÜS-i suhtes erinormid.

Nendest sätetest tuleneb, et vanemahüvitise saamise õigus eeldab lisaks muudele tingimustele seda, et vanem kasvataks last Eestis ning et see isik (s.t vanem) oleks resident tulumaksuseaduse (TuMS) § 6 lõike 1 tähenduses. Eelnevast järeldub, et juhul, kui isikul ei ole täidetud

§ 33

lg 1 (ja koosmõjus

§-i 4) tingimused, ei saa tal tekkida vanemahüvitise saamise õigust.

1. Olukorras, kus vastustaja on leidnud, et kaebajal puudus enne Eestisse naasmist (s.o enne 22.06.2022) õigus vanemahüvitisele (vt vaideotsust), ei saa väita, et tal on sellele vaatamata tekkinud vanemahüvitise saamise õigus. Arvestades vastustaja selgitusi haldusmenetluses (vt vastustaja 14.02.2024 vastuse lisad), oli vastustaja läbivalt seisukohal, et seni, kuni kaebaja puhul ei ole täidetud residentsuse nõue TuMS § 6 lõike 1 tähenduses, ei saa talle vanemahüvitist määrata. Seega oli ka vastustaja tegelikkuses seisukohal, et kaebajal ei olnud selleks ajaks tekkinud vanemahüvitise saamise õigust. Kohtu hinnangul on vastustaja vaidlustatud otsuse tegemisel lähtunud hüpoteetilisest olukorrast, mis oleks tekkinud, kui kaebaja oleks vaatamata sellele, et muud tingimused vanemahüvitise saamiseks on täidetud, jätnud hüvitise taotluse esitamata. Kaebaja puhul ei olnud tegemist n-ö vabatahtlikult hilinenult taotlejaga, vaid isikuga, kellel puudus enne 22.06.2022 õigus vanemahüvitisele.
2. Eeltoodut silmas pidades tuleb vanemahüvitise õiguse tekkimiseks ja seega hüvitise „kasutamise“ alguseks lugeda 22.06.2022 (s.o päev, mil kaebaja naasis koos lapsega Eestisse ja täitis sellega

§ 33lg 1 tingimused).

Selle järelduse õigsust kinnitavad täiendavalt alates 01.04.2022 kehtiv

§ 34

lg 2 („Vanemahüvitist on õigus saada õiguse tekkimise päevast alates lapse kolmeaastaseks saamiseni lapse kohta kuni 605 kalendripäeva, mis sisaldab ema vanemahüvitise, isa vanemahüvitise ja jagatava vanemahüvitise kalendripäevi.“) ja § 46 lg 1 („Sotsiaalkindlustusamet määrab vanemahüvitise sellele õiguse tekkimise päevast, kui ta on vanemahüvitise määramiseks vajalikud andmed saanud kuue kuu jooksul vanemahüvitise saamise õiguse tekkimise päevast arvates. Isikule, kellel on õigus samal ajal mitmele vanemahüvitisele, määratakse üks vanemahüvitis isiku valikul.“). 44. Seoses

§ 34

lg-s 2 (alates 01.04.2022 kehtivas redaktsioonis) märgitud päevade arvuga on vastustaja õigesti märkinud, et tegemist on reeglina päevade arvuga, millele tekib õigus ühel kahe vanemaga perel. Sellest 605-st päevast moodustab 100 kalendripäeva ema vanemahüvitis (isal ei teki õigust ema vanemahüvitisele ehk tegemist on ema individuaalõigusega), 30 kalendripäeva isa vanemahüvitis (emal ei teki õigust isa vanemahüvitisele ehk tegemist on isa individuaalõigusega) ja 475 kalendripäeva jagatav vanemahüvitis, mida vanemad võivad omavahel jagada täpselt nii, nagu nad kokku lepivad. 9

-i redaktsiooni aluseks võtta, vanemahüvitise päevi „ära kasutanud“. Seega on vastustaja jõudnud vaidlustatud otsuses ebaõige järelduseni ning otsus on seetõttu õigusvastane. Arvestades eeltoodut tuleb nii vaidlustatud otsus kui ka sellega olemuslikult seotud vaideotsus tühistada.

1. Koos tühistamisnõudega võttis kohus menetlusse ka kohustamisnõude (s.o kohustada vastustajat tegema uus otsus perehüvitise määramiseks). Kohus selgitab, et tühistamisnõude rahuldamisega kaotab SKA 31.03.2023 otsus perehüvitise maksmise lõpetamise kohta algusest peale kehtivuse ning taastub sellele eelnenud õiguslik olukord. Ilma vaidlustatud otsuseta jätkanuks SKA 19.09.2022 otsuse alusel kaebajale vanemahüvitise maksmist. Olukorras, kus vastustajale on perehüvitis 19.09.2022 otsusega määratud ning otsuse kehtivus on 31.03.2023 otsuse tühistamisega taastunud, ei saa kohus teha vastustajale definitiivset ettekirjutust selle kohta, mitme päeva eest vastustaja vanemahüvitist peaks maksma. Küll aga saab menetlusse võetud nõude raames ning õiguslikku olukorda silmas pidades kohustada SKAd otsustama uuesti kaebajale perehüvitise maksmisega jätkamine. Uue otsuse tegemisel saab SKA kohtuotsuse suuniseid aluseks võttes lähtuda kehtivast õigusest, selgitada välja päevade arvu, mille eest kaebajal on/oli õigus vanemahüvitist saada ning otsustada, kas põhjendatud on vanemahüvitise maksmisega 19.09.2022 otsuse alusel jätkata või õigusvastaselt saamata jäänud vanemahüvitis kaebajale tagantjärele välja maksta. III
2. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna kohus teeb otsuse vastustaja kahjuks, tuleb menetluskulud jätta vastustaja kanda. Menetluskulude väljamõistmiseks esitatakse kohtule enne kohtuvaidlusi menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid. Kohus mõistab välja vajalikud ja põhjendatud menetluskulud (HKMS § 109 lg 6). Menetluskulude vajalikkuse ja põhjendatuse hindamisel tuleb arvestada läbitöötamist vajavate materjalide mahukust ja asja keerukust, samuti menetluse kestust. Õigusabikulude väljamõistmine ei tohi liigselt piirata isiku kaebeõigust ja tulemus peab olema õiglane. Väljamõistetavate menetluskulude umbkaudne suurus peab olema menetlusosalistele ettenähtav (Riigikohtu halduskolleegiumi otsused asjades nr 3-3-1-67-14, p 32.1 ja nr 3-3-1-2115, p 16).
3. Kaebaja esitatud kuludokumentide kohaselt soovib ta kokku 720 euro suuruse menetluskulu väljamõistmist. Dokumentidest nähtub, et kaebajale on õigusteenust osutatud 4 tunni ja 30 minuti ulatuses ning kokku 720 euro eest. Vastustaja ei ole menetluskulude suurusele vastu vaielnud. Kohus leiab, et menetluskulude nimekirjas märgitud toimingud on otseselt käesoleva haldusasjaga seotud ning kulud on asja mahtu ja keerukust arvestades põhjendatud. Seega mõistab kohus vastustajalt kaebaja kasuks menetluskuludena välja 720 eurot. 10