Obsah (16)

§ 113§ 416§ 403§ 30§ 401§ 29§ 35§ 421§ 42§ 4062§ 164§ 170§ 4034§ 94§ 411§ 101

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus, Tallinna kohtumaja Kohtunik Tiia Bergson Kohtujurist Evelin Neltsas Otsuse tegemise aeg ja koht 20. veebruar 2026, Tallinn Tsiviilasja number 2-2

§ 113

lg1 teises lauses sätestatud määras kuni põhivõlgnevuse (475,11 eurot) tasumiseni, kuid mitte üle põhinõude suuruse.

1. Jätta hagi ülejäänud osas rahuldamata.
2. Jätta menetluskulud 25% ulatuses kostja kanda ja 75% ulatuses hageja kanda.
3. Rahuldada Aktiva Finance Group OÜ avaldus menetluskulude kindlaksmääramiseks osaliselt.
4. Välja mõista Xilt Aktiva Finance Group OÜ kasuks menetluskulud 246,25 eurot.
5. Jätta rahuldamata Aktiva Finance Group OÜ avaldus menetluskulude väljamõistmiseks 1 632,75 euro ulatuses.
6. Rahuldada Xi avaldus menetluskulude kindlaksmääramiseks osaliselt.
7. Välja mõista Aktiva Finance Group OÜlt Xi kasuks menetluskulud summas 270 eurot.
8. Jätta rahuldamata Xi avaldus menetluskulude kindlaksmääramiseks 3 654 euro ulatuses.
9. Tasaarvestada hageja ja kostja vastastikused kohtumäärusega väljamõistetavad menetluskulud ning tasaarvestuse tagajärjel mõista Aktiva Finance Group OÜlt Xi kasuks välja menetluskulud 23,75 eurot.
10. Käesoleva määruse jõustumisest kuni täitmiseni tuleb Aktiva Finance Group OÜl Xi hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt (23,75 eurot) viivist võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
11. Jätta Aktiva Finance Group OÜ viivise väljamõistmise taotlus rahuldamata. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul, alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel käesoleva otsuse avalikult teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda riigilõiv sõltuvalt tsiviilasja hinnast ja kaebuse ulatusest. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi kohtule esitatava kaebuse või taotluse koostamiseks peab menetlusabi taotleja tegema seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist (TsMS §187 lg 6). Maakohus ei anna luba otsuse edasikaebamiseks (TsMS § 442 lg 10). Hageja nõue ja hagi aluseks olevad asjaolud
12. Harju Maakohtu menetluses on Aktiva Finance Group OÜ (varasema ärinimega OÜ Aktiva Finants) hagi X vastu võla nõudes. Hagiavalduse ja selle täienduste kohaselt nõuab hageja kostjalt 09.09.2021 sõlmitud võlatunnistuse alusel põhivõlgnevust summas 1 932,23 eurot ja sissenõutavaks muutunud viivist summas 184,84 eurot. Kokkuleppe kohaselt kostja kinnitas võlgnevuse olemasolu, suurust ja koosseisu, s.h põhivõla summalt arvestatava viivise suurust, ning nõustus, et võlatunnistuse andmisega kaotab võlgnik võimaluse vaidlustada hiljem võlgnevuse olemasolu ja suurust ning esitada võlgnevuse aluseks oleva nõudega seotud vastuväiteid. Kostja nõustus, et alates võlatunnistuse andmisest saab võlausaldaja esitada tema vastu võlatunnistuses nimetatud summa tasumise nõude tuginedes üksnes võlatunnistusele ning võlausaldaja ei pea esitama mistahes tõendeid võlgnevuse olemasolu, suuruse, sissenõutavuse või selle tekkimise aluseks olevate asjaolude kohta peale käesoleva võlatunnistuse. Kokkuleppe kohaselt tunnistas kostja, et võlgneb kokkuleppe andmise päeva seisuga hagejale kokku 1 932,23 eurot, millest põhisumma on 1 443,48 eurot, viivis 249,10 eurot, sissenõudekulu 50,00 eurot, intress 179,65 eurot, lepingutasu 50,00 eurot. Kostja kohustus võlga tagastama kokku lepitud maksegraafiku alusel. Kostja on 09.09.2021 tasunud hagejale 50,00 eurot lepingutasu, rohkem kostja võla katteks makseid teostanud ei ole. Hageja ja kostja on kokkuleppe punktis 1.3 kokku leppinud kohaldatava viivise määras 0,065% iga kalendripäeva eest. Hageja on arvestanud viivist põhivõla summalt 1 443,48 eurot alates 11.10.2021 kuni hagiavalduse esitamise kuupäevani 25.04.2022 kokkuleppes kokkulepitud viivisemääras s.o. 0,065% päevas. Hagiavalduse esitamise päeva seisuga on hagejal sissenõutavaks muutunud viivisenõue summas 184,84 eurot. Edaspidi nõuab hageja viivist põhinõudelt kuni selle kohase tasumiseni alates 26.04.2022 kokkuleppes kokkulepitud viivisemääras s.o 0,065% päevas.
13. 26.09.2025 menetlusdokumendis hageja selgitas, et enne võlatunnistuse nr 252277 sõlmimist oli kostja ja Placet Group OÜ vahel 05.04.2019 sõlmitud krediidikonto leping nr. KK3395490, mille alusel sai kostja krediidilimiiti 500 eurot. 06.04.2019 sõlmisid pooled krediidikonto 2 / 11 lepingu nr. KK3395490 muutmise kokkuleppe, mille alusel sai kostja krediidilimiiti summas 1 500 eurot. Kostja ei täitnud lepingust tulenevaid kohustusi tähtaegselt, mistõttu esialgne võlausaldaja saatis kostjale 17.03.2021 lepingu ülesütlemise teate, milles anti kostjale vastavalt

§ 416lg-le 1 vähemalt kahenädalane täiendav tähtaeg võlgnevuse tasumiseks.

Kuivõrd hoiatusest hoolimata kostja oma võlgnevust ei likvideeritud, luges esialgne võlausaldaja lepingu üles öelduks 01.04.

1. krediidi kulukuse määr on antud juhul 49% aastas. Laenuandja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet.
2. Hageja esitas 26.09.2025 menetlusdokumendis ka nõude ümberarvestuse juhuks, kui kohus leiab, et laenuandja on vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist rikkunud (millega hageja ei nõustu). Käesoleval juhul lepingu alusel on kogu perioodi jooksul kostja kasutanud krediiti summas 1 700 eurot. Kokku on kostja teinud tagasimakseid summas 1 174,89 eurot. Eeltoodust tulenevalt juhul kui kohus leiab, et laenuandja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet, siis tuleb kostjal tagastada lepingu alusel saadud summa 525,11 eurot (1700,00-1174,89). Arvestades kõik kostja maksed põhinõude katteks, ei saaks sellisel juhul lugeda lepingut 1.04.2021 kehtivalt üles öelduks, kuna selleks hetkeks ei olnud võlgnik osamaksetega viivituses. Lepingu kohaselt oli laenu tagastamise periood 60 kuud. Kostja täitis lepingust tulenevaid kohustusi arvete alusel. Esimese tagasimakse tasumise tähtpäev oli 15.07.2019 ja viimase tagasimakse tasumise tähtpäev 15.06.
3. Ehk lepingu lõpptähtpäev on saabunud.

§ 403

⁴ lg 7 arvestuse esitamise kohustust ei ole aga juhul, kui kõigi osamaksete tasumise aeg saabunud, mistõttu on kogu laenusumma sissenõutavaks muutunud (24.11.2023 Riigikohtu lahend 2-21-13098). Juhul kui kohus leiab et vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist on rikutud tuleb kostjalt välja mõista tagastamata põhivõlg 525,11 eurot ja viivis aastase intressimääraga võrdses viivisemääras s.o 40,01% põhiosalt 525,11 eurolt alates 16.06.2024 kuni põhivõla tasumiseni. 12.02.2026 menetlusdokumendis täpsustas hageja oma nõuet ja palus põhinõudena kostjalt välja mõista 475,11 eurot. Kostja seisukoht

1. Kostja hagi ei tunnista ja vaidleb sellele vastu. Kostja leiab, et kuivõrd võlatunnistus on allkirjastatud üksnes kostja enda poolt võlatunnistus ei kehti. Lisaks on võlatunnistus sõlmitud tühise laenulepingu alusel. Laenuandja ei järginud vastutustundliku laenamise põhimõtete ega kontrollinud kostja maksevõimet. Kostja oli alates 2017 töövõimetu, lisaks olid kostjal jube enne suured võlad. 06.02.2026 menetlusdokumendis leidis kostja, et tal puudub võlgnevus hageja ees, kuivõrd tema tehtud maksed ületavad saadud krediiti. Kohtuotsuse põhjendused
2. Kohus, tutvunud hagiavalduse ja seisukohtadega ning uurinud esitatud tõendeid, leiab, et hagi tuleb rahuldada osaliselt. Kuivõrd tegemist on varalise nõudega hagiga ja hagihind ei ületa summat, mis vastab 3500 eurole ja koos kõrvalnõuetega 7000 eurole, menetleb kohus hagi TsMS § 405 lg 1 esimese lause järgi oma õiglase äranägemise kohaselt lihtsustatud korras, järgides üksnes tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatud üldisi menetluspõhimõtteid (lihtmenetlus).
3. Hageja on esitanud võlatunnistuse/kompromissilepingu alusel kostja vastu nõude mõista kostjalt välja võlgnevus summas 1 932,23 eurot, hagiavalduse esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivis 184,84 eurot, kokku summas 2 117,07 eurot ja viivis tasumata põhivõla jäägilt (1 443,48 eurot) alates hagiavalduse kohtule esitamisele järgnevast päevast kuni põhinõude täitmiseni kokkuleppes sätestatud määras 0,065% päevas iga tasumisega viivitatud päeva eest, kuid mitte rohkem, kui põhivõla summa. 3 / 11
4. Hageja viitas hagiavalduses, et vastavalt võlatunnistusele (leppisid pooled kokku, et tegemist on konstitutiivse võlatunnistusega

§ 30

lg 1 tähenduses ning selle alusel tekib uus iseseisev kohustus, mis annab võlausaldajale õiguse nõuda tunnistatud kohustuse täitmist üksnes võlatunnistuse alusel ning võlgnik kaotab õiguse esitada võlgnevuse olemasolu, suuruse, sissenõutavuse või selle tekkimise aluseks olevate asjaolude kohta mistahes vastuväiteid.

1. Võlatunnistuse/kompromissikokkuleppe kohaselt võlgneb kostja võlatunnistuse andmise päeva seisuga Aktiva Finantsile kokku 1 932,23 eurot, millest: põhisumma 1 443,48 eurot, viivis 249,10 eurot, kahjuhüvitis 50 eurot, muud kulud 10 eurot, intress 179,65 eurot. Samaaegselt käesoleva võlatunnistuse andmisega sõlmitud maksekokkuleppe kohaselt on viivise määr 0.065% võlgnetava põhivõla summalt päevas. Lisandub ühekordne lepingutasu 50 eurot (Lepingutasu). Võlgnik kinnitab võlgnevuse olemasolu, suurust ja koosseisu, s.h põhivõla summalt arvestatava viivise suurust, ning nõustub, et käesoleva võlatunnistuse andmisega kaotab võlgnik võimaluse vaidlustada hiljem võlgnevuse olemasolu ja suurust ning esitada võlgnevuse aluseks oleva nõudega seotud vastuväiteid. Võlgnik on nõus, et alates käesoleva võlatunnistuse andmisest saab võlausaldaja esitada tema vastu võlatunnistuses nimetatud summa tasumise nõude tuginedes üksnes käesolevale võlatunnistusele ning võlausaldaja ei pea esitama mistahes tõendeid võlgnevuse olemasolu, suuruse, sissenõutavuse või selle tekkimise aluseks olevate asjaolude kohta peale käesoleva võlatunnistuse. Võlgnik on teadlik asjaolust, et käesolev võlatunnistus ei kujuta endast kokkulepet võlausaldajaga maksetähtaja edasi lükkamise kohta ega katkesta viivise arvestust põhivõla jäägilt. Sellise viivise suurus on kajastatud maksegraafiku tulbas „Viivis“. Käesolev võlatunnistus on konstitutiivne võlatunnistus võlaõigusseaduse § 30 lg 1 tähenduses ning selle alusel tekib uus iseseisev kohustus, mis annab võlausaldajale õiguse nõuda tunnistatud kohustuse täitmist üksnes käesoleva võlatunnistuse alusel ning võlgnik kaotab õiguse esitada võlgnevuse olemasolu, suuruse, sissenõutavuse või selle tekkimise aluseks olevate asjaolude kohta mistahes vastuväiteid, mida võlgnik võinuks esitada algse võlgnevuse suhtes enne käesoleva võlatunnistuse andmist, sõltumata mistahes varasematest asjaoludest. Võlatunnistusest tuleneva nõude aegumistähtaeg on viis aastat (dtl 30).
2. Kohus hagejaga ei nõustu. Riigikohus on märkinud, et ainuüksi võlatunnistuse nimetamine selle tekstis konstitutiivseks võlatunnistuseks või viitamine

§-le 30 ei pruugi olla iseenesest piisav, et lugeda võlatunnistus konstitutiivseks. Samamoodi ei anna alati alussuhtele viitamine võlatunnistuse tekstis alust lugeda võlatunnistus deklaratiivseks (RKTKo nr 3-2-1103- 16 p 18). Võlatunnistuse liigi määramisel on oluline tuvastada poolte ühine tegelik tahe võlatunnistuse kokkuleppe sõlmimisel (RKTKo nr 3-2-1-124-14 p 28).

§-s 30 sätestatud abstraktse kohustuse tekkimine eeldab, et pooltel on tahe siduda end just abstraktse kohustusega, st poolte eesmärk on luua iseseisev ja sõltumatu nõudealus kas senise võlasuhte asemele või selle kõrvale (RKTKo nr 2-13- 34922/124 p12.2). Tõendamaks, et võlgnik tunnistas kohustusi hageja ees konstitutiivse võlatunnistusega

§ 30

mõttes, tuleb hagejal esmalt tõendada poolte tahe luua iseseisev kohustus, vastasel juhul eeldatakse deklaratiivset võlatunnistust. 10. Kohus on seisukohal, et kuigi võlatunnistuse sõnastuse järgi on tegemist konstitutiivse võlatunnistusega, ei ole hageja tõendanud poolte tahet luua iseseisev kohustus. Asjaolu, et võlatunnistus on koostatud nii eesti kui vene keeles, kostja on seda lugenud ning allkirjastanud, ei tähenda kohtu hinnangul seda, et ta tarbijana on avaldanud tahet luua iseseisev kohustus ning loobuda mistahes vastuväidetest võlale ja selle suurusele. Võlatunnistusest tulenev võlg sisaldas muuhulgas nii põhinõuet, viivist, kui ka sissenõudmiskulu, mis kohtu hinnangul viitab sellele, et tegemist ei olnud senistest võlasuhetest sõltumatu kohustusega, vaid kinnitati olemasolevat võlga ehk deklaratiivne võlatunnistus. Lisaks eeltoodule osundab kohus, et võlatunnistuse 4 / 11 sõlmimisel lepiti muuhulgas kokku lepingutasus 50 eurot ja maksegraafikus võlgnevuse tasumiseks. Seega vastab sõlmitu koos tasumise kokkuleppega pigem tarbijakrediidilepingu tunnustele – tegemist on tasulise maksetähtaja edasilükkamisega (

§ 401lg 1 ja 2 ja § 402 lg 1).

11. Kohus arvestab käesoleval juhul võlatunnistuse tõlgendamisel

§ 29lg 5 p 1 alusel võlatunnistuse sõlmimise asjaolusid, sh.

seda, et võlatunnistus on ette valmistatud hageja poolt ning puudub alus kahelda, et maksekokkulepe ja võlatunnistus on tüüptingimustega leping

§ 35tähenduses.

12. Riigikohus on selgitanud, et tarbija ei saa mistahes lepinguga võtta endale kohustusi, mis on seadusega keelatud. Ka deklaratiivse võlatunnistusega, millega võlgnik on vastuväidetest loobumisega lihtsustanud võla sissenõudmist, ei saa tarbija loobuda vastuväidetest asjaoludele, mis toovad kaasa tarbijakrediidilepingu tühisuse, sest lepingu tühisust kontrollib kohus omal algatusel (RKTKo 24.11.2023, 2-21-13098, p 13). Selline kokkulepe on

§ 421alusel tühine.

Seega, kui võlatunnistusega tunnistatud kohustuse alusvõlasuhteks on tarbijakrediidileping, võib selline võlatunnistus kui leping olla tühine ning seda peab kohus ametiülesande korras hindama. Eelnevast tulenevalt leiab kolleegium, et kui võlausaldaja tugineb oma nõude alusena võlatunnistusele, millega tarbija tunnistab tarbijakrediidilepingust tulenevat võlga või millega luuakse tarbijakrediidilepingust tuleneva nõude asemele uus võlasuhe, peab kohus omal algatusel kontrollima, milline oli tarbijakrediidilepingu krediidi kulukuse määr (RKTKo 24.11.2023, 2-21-13098, p-d 14-16) ja kas krediidiandja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet (RKTKo 24.11.2023, 2-21-13098, p-d 17-23). Kui võlatunnistuse andmisega on tarbija loobunud õigusest esitada krediidiandja nõudele vastuväiteid, siis toob võlatunnistuse tühisuse kaasa

§ 421

. Tüüptingimustel sõlmitud võlatunnistus võib olla tühine ka

§ 42lg 1 ja § 42 lg 3 p 11 alusel.

13.

§ 42

lg 1 kohaselt on tüüptingimus tühine, kui see lepingu olemust, sisu, sõlmimise viisi, lepingupoolte huvisid ja teisi olulisi asjaolusid arvestades kahjustab teist lepingupoolt ebamõistlikult, eelkõige siis, kui tüüptingimusega on lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste tasakaalu teise lepingupoole kahjuks oluliselt rikutud. Ebamõistlikku kahjustamist eeldatakse, kui tüüptingimusega kaldutakse kõrvale seaduse olulisest põhimõttest või kui tüüptingimus piirab teise lepingupoole lepingu olemusest tulenevaid õiguseid ja kohustusi selliselt, et lepingu eesmärgi saavutamine muutub küsitavaks. Vaidlusaluse võlatunnistusega on hageja ühemõtteliselt soovinud välistada tarbijakrediidilepingute regulatsiooni kohaldamise võlasuhtele, mis algselt tuleneb tarbijakrediidilepingust. Seega on hageja tüüptingimuste kasutajana soovinud oluliselt ümber kujundada pooltevahelist õigussuhet viisil, mis kahjustab oluliselt tarbijast krediidivõtjat ning seda olukorras, kus tarbijakrediidilepingu regulatsioon on imperatiivne (

§ 421

). Imperatiivselt kohalduvatest õigusnormidest ei ole võimalik vabaneda allkirjastades selleks dokumendi pealkirjaga konstitutiivne võlatunnistus või deklareerides vastavasisulise dokumendi sõlmimist. Seda ei muuda ka asjaolu, et hageja ei ole algne laenuandja, vaid on nõude (väidetavalt) omandanud. 14. Kuivõrd tarbijakrediidilepingut reguleerivatest sätetest tarbija kahjuks kõrvalekalduv kokkulepe on tühine

§ 421

alusel, ei saa ka kompromissilepinguga loobuda tarbija imperatiivsetest õigustest ja 09.09.2021 kompromissileping/võlatunnistus on tühine. 15. Võlaõigusseaduse (

) § 402 lg 1 alusel on tarbijakrediidileping krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu. Kostja ja esialgne laenuandja Placet Group OÜ sõlmisid vahel 05.04.2019 krediidikonto lepingu nr KK3395490, mille alusel sai kostja krediidilimiiti 500 eurot (dtl 121). 06.04.2019 sõlmisid pooled krediidikonto lepingu nr KK3395490 muutmise kokkuleppe, mille alusel sai kostja krediidilimiiti summas 1500,00 eurot (dtl 122). Hagiavalduse kohaselt on krediidiandja kostjale kokku väljastanud krediiti 1 700 eurot. 05.04.2019 lepingu ja 06.04.2019 5 / 11 lepingu muutmise kokkuleppe kohaselt on krediidi kulukuse määr 49% aastas, mis ei ületanud laenu väljastamise ajal

§ 4062lg 1 esimeses lauses kehtestatud piirmäära.

16.

§ 164

lg 1 kohaselt võib võlausaldaja oma nõude võlgniku nõusolekust sõltumata anda lepingu alusel tervikuna või osaliselt üle teisele isikule (nõude loovutamine). Nõuet ei või loovutada, kui loovutamine on seadusest tulenevalt keelatud või kui kohustust ei saa selle sisu muutmata täita kellelegi teisele kui senisele võlausaldajale. Sama paragrahvi lõike 2 alusel astub nõude loovutamisega uus võlausaldaja senise asemele.

§ 170

sätestab, et kui võlausaldaja teatab võlgnikule, et on nõude loovutanud uuele võlausaldajale, loetakse, et loovutamine on võlgniku suhtes toimunud, isegi kui nõuet tegelikult ei loovutatud või kui loovutamine ei ole kehtiv. Sama kehtib, kui võlausaldaja on nõude loovutamise kohta välja andnud dokumendi ja uus võlausaldaja esitab dokumendi võlgnikule. Seega on hagejal alus nõuda kostjalt võlgnevuse tasumist. 17.

§ 4034

lg 1 kohaselt on krediidiandja kohustatud seoses tarbijakrediidiga järgima vastutustundliku laenamise põhimõtet. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks on krediidiandja enne tarbijakrediidilepingu sõlmimist kohustatud omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on võimeline krediidi lepingus kokkulepitud tingimustel tagasi maksma (edaspidi krediidivõimelisus) ja hindama tarbija krediidivõimelisust.

§ 4034

lg 2 kohaselt peab krediidiandja toimima tarbija krediidivõimelisuse hindamisel nõuetekohase hoolsusega. Tarbija krediidivõimelisuse hindamisel peab krediidiandja arvesse võtma kõik talle teadaolevad asjaolud, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta lepingus kokkulepitud tingimustel, sealhulgas tarbija varalise seisundi, regulaarse sissetuleku, teised varalised kohustused, varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju, määrates vajalike hindamistoimingute ulatuse vastavalt tarbijakrediidilepingu tingimustele, tarbija kohta olemasolevatele andmetele ja võetava rahalise kohustuse suurusele. Eelmises lauses sätestatud kohustuse täitmisel peab krediidiandja lähtuma ka krediidiandjate ja -vahendajate seaduse § 49 lõike 1 punktides 1–7, lõike 2 punktides 1–3, lõike 3 punktides 1–3 ja lõikes 7 sätestatust.

§ 4034

lg 6 kohaselt võib krediidiandja tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline.

§ 403

4 lg 13 kohaselt tõendab vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalike kohustuste täitmist vaidluse korral krediidiandja. Krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS) § 49 lg 1 alusel peab krediidiandja või -vahendaja vastutustundliku laenamise nõude täitmiseks sise-eeskirjaga kehtestama tarbija krediidivõimelisuse hindamise ja esitatud andmete kontrollimise metoodika, võttes vastava metoodika väljatöötamisel arvesse vähemalt järgmised tarbijaga seotud näitajad: 1) varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus; 2) teised varalised kohustused, sealhulgas regulaarsete finantskohustuste suurus, võimaluse korral ka nende põhiosade ja intresside suurus, ning muud kohustused; 3) varasem maksekohustuste, sealhulgas finantskohustuste, täitmine; 4) muud hinnatavad regulaarsed majapidamiskulud kogumis või asjakohasel juhul üldkohaldatavate määradena; 5) varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju; 6) krediidiandjale teadaolevad muud faktid, millel võib olla oluline tähtsus tarbija krediidivõimelisuse hindamisel ja mis võivad mõjutada tarbija kohustuste nõuetekohast täitmist; 7) sõlmitava tarbijakrediidilepingu tingimused, sealhulgas võetava rahalise kohustuse suurus. KAVS § 49 lg 2 kohaselt peab krediidiandja sise-eeskirjas krediidi andmise kohta olema sätestatud: 1) krediidisumma ja krediidi tagatisvara suhe ning krediidi põhiosa ja intressimakse ning tarbija sissetuleku suhe; 2) krediidi maksimaalne tähtaeg; 3) metoodika, mille põhjal analüüsida tarbija võimet täita krediidilepingust tulenevaid kohustusi intressi muutumise korral. KAVS § 50 lg 3 kohaselt peab krediidiandja või -vahendaja tegema mõistlikke pingutusi, et kontrollida tarbija esitatud teavet, arvestades käesolevas seaduses ja 6 / 11 võlaõigusseaduses sätestatud nõudeid informatsiooni kogumisele ja tuginedes võimaluse korral talle iseseisvalt kättesaadavale teabele. 18. Riigikohus on selgitanud (RKTKm, 24.11.2023.a, 2-21-13098, p-d 17-18), et kohtul on kohustus kontrollida, kas krediidiandja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Selline kohustus tuleneb krediidiandjale

§ 4034 lg-st 1.

Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks on krediidiandja kohustatud omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on krediidivõimeline (teabe saamise kohustus), ja hindama tarbija krediidivõimelisust (krediidivõimelisuse hindamise kohustus). Teabe saamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja omandama teabe kõigi teadaolevate asjaolude kohta, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta. Teabe saamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja

§ 4034

lg 3 esimese lause järgi vajaduse korral küsima tarbijalt teavet ja kasutama asjakohaseid andmekogusid. Krediidiandja peab teavet koguma tarbija varalise seisundi, regulaarse sissetuleku, teiste varaliste kohustuste, varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju kohta (

§ 4034lg 2 teine lause).

Samuti peab krediidiandja koguma tarbija kohta andmeid, mis on sätestatud krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS) § 49 lg 1 p-des 1-7 ja lg 3 pdes 1-3 (ka

§ 4034lg 2 kolmas lause).

Seega peab krediidiandja tarbija kohta omandama teabe minimaalselt järgmiste tarbijaga seotud näitajate kohta:  tarbija varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus, sh töötasu, pension, investeeringutulu, dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud ettevõtlusest, üüritulu, hüvitised, toetused ja elatis, ning sissetuleku regulaarsus (KAVS § 49 lg 1 p 1 ja lg 3 p 1);  tarbija varalised kohustused, sealhulgas regulaarsete finantskohustuste suurus, võimaluse korral ka nende põhiosade ja intresside suurus, ning muud kohustused, sh muud hinnatavad regulaarsed majapidamiskulud kogumis või asjakohasel juhul üldkohaldatavate määradena (KAVS § 49 lg 1 p-d 2 ja 4);  tarbija varasem maksekohustuste, sealhulgas finantskohustuste, täitmine (KAVS § 49 lg 1 p 3);  tarbija varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise (sh intressimäära tõusu) mõju (KAVS § 49 lg 1 p 5). Kui krediidiandjal puudub mõne eelloetletud näitaja kohta tarbija krediidivõimelisust iseloomustav teave ja seda ei saa hankida andmekogudest (nt äriregister, kinnistusraamat või krediidiinfo), tuleb krediidiandjal sellekohast infot küsida tarbijalt endalt. Üldjuhul tuleb krediidiandjal KAVS § 50 lg 4 järgi küsida tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks tarbija konto väljavõtet, välja arvatud juhul, kui muu teave on piisav tarbija krediidivõime hindamiseks. See tähendab, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt konto väljavõtet küsinud, siis peab ta tõendama, et tarbija kohta kogutud muu teave on piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks. 19. Kohus kohustas hagejat 24.10.2023 ja 22.08.2025 määrustega (dtl 72-76, 101-105) esitama detailsed andmed ning neid kinnitavad tõendid selle kohta, et vastutustundliku laenamise põhimõtet ning teabe andmise kohustust on järgitud, eelkõige, kuidas on hageja aktiivselt andmeid kogunud, milliste andmete alusel on krediidivõimekust hinnatud ning, kas esitatud teave on olnud piisava selgusega. Kohus märkis määrustes, et kui hageja jätab tähtaegselt esitamata andmeid selle kohta, et kostjale laenu andmisel on järgitud vastutustundliku laenamise põhimõtet, võib kohus jätta hagi rahuldamata. 20. Hageja on 26.09.2025 menetlusdokumendis selgitanud, et hageja hinnangul laenuandja täitis kostjale laenu andmisel vastutustundliku laenamise põhimõtet nõuetekohase hoolsusega ning järgis

§ 4034sätestatud nõudeid.

7 / 11 21. Kohus leiab hageja poolt esitatud andmete ja tõendite põhjal, et laenuandja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Kohtul ei ole võimalik asuda seisukohale, et laenuandja oleks üles näidanud vajalikku hoolsust

§ 4034lg 2 mõttes tarbija laenuvõime kontrollimisel.

Kohtu hinnangul ei ole krediidiandja kogunud piisavalt teavet kostja igakuiste väljaminekute kohta. Kostja arvelduskonto väljavõttest (dtl 134-197) nähtub, et alates jaanuarist 2019 on kostja asunud erinevatelt kiirlaenu ettevõtetelt (Credit24, Ühisraha, Oma Raha) laenu võtma. Samuti nähtub väljavõttelt, et kostja on tasunud SEB pangale 300 eurot võlgnevust ning kostjal oli kohustus ka Aires Liisingu OÜ ees. Ka kostja esitatud tõendite (dtl 51-57) kohaselt oli kostjal enne Placet Group OÜ-ga 05.04.- ja 06.04.2019 laenulepingute sõlmimist arvukalt finantskohustusi Ühisraha OÜ, IPF Digital Estonia AS-i ja Omaraha OÜ ees. Arvestades eeltoodut, ei saanud kohtu hinnangul laenuandjal tekkida esitatud andmete alusel

§ 4034lg 6 tähenduses veendumust, et kostja on krediidivõimeline.

22. Kostja pangakonto väljavõttelt ei nähtu ka üüri- või kommunaalmakseid ega märkimisväärseid kulutusi toidule. Hageja selgituste kohaselt märkis kostja taotlusel majapidamiskuludeks 150 eurot. Kohtu hinnangul on see ilmselgelt ebamõistlikult väike summa. Hageja ei ole esitanud selgitusi ega tõendeid, millest nähtuvalt oleks krediidiandja küsinud kostjalt täiendavaid selgitusi majapidamiskulude suuruse osas, sh kas keegi teine kannab kostja asemel tema majapidamiskulud. Kohus leiab, et kostja kontoväljavõttest nähtub, et kostjal oli laenulepingu sõlmimise ajaks arvukalt kohustusi ning kostja töötasust ei piisanud kostja väljaminekute katmiseks. Kohus leiab, et eeltoodut arvesse võttes ei olnud kostja 05.04.2019 krediidilepingut sõlmides ja 06.04.2019 krediidilimiiti suurendades krediidivõimeline

§ 4034lg 1 tähenduses.

Tarbijale ei tohi krediiti väljastada, kui on mõistlik järeldada, et tema sissetulekutest ei piisa kõikide tema kohustuste kandmiseks ja viimane kasutab krediiti sissetuleku allikana selleks, et katta igapäevaseid kulutusi ja/või tasuda olemasolevaid finantskohustusi (vaata ka TlnRKo 16.03.2023, 2-18-15885, p 15.2.3.). Seega on laenuandja eiranud

§ 4034

lg-s 2 ning KAVS § 50 lg-s 3 ja 4 sätestatud hoolsus- ja kontrollikohustust tarbijale vastutustundlikult krediidi võimaldamise osas. Laenuandja on eiranud

§-s 403 4 lg-s 6 sätestatud kohustust, kuna esitatud asjaolude alusel ei saa teha järeldust, et laenuandja oleks tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks andmete kogumis analüüsi teostanud. 23. Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärjeks

§ 403

4 lg 7 kohaselt see, et tarbijakrediidilepingu intressimääraks loetakse

§-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast, ning muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne.

§ 94

lg 1 sätestab, et kui kohustuselt tuleb vastavalt seadusele või lepingule tasuda intressi, on intressimääraks poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 1. jaanuari ja 1. juulit, kui seaduses või lepinguga ei ole ette nähtud teisiti. 24.

§ 4034

lg 7 III lause kohaselt peab krediidiandja tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema. Samuti tuleb sel juhul tarbija tehtud maksed, milles pole arvestatud intressimäära muutumisega ja mistõttu on olnud need suuremad, käsitada osalise ennetähtaegse tagasimaksena

§ 411tähenduses.

25. 29.09.20265 ja 12.02.20206 menetlusdokumendis esitas hageja

§ 4034

lg 7 järgse ümberarvestuse juhuks, kui kohus leiab, et laenuandja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Hageja selgitas, et kostjal tuleb tagastada lepingu alusel saadud summa 475,11 eurot (1700,00-1174,89-50,00). Arvestades kõik kostja maksed põhinõude katteks, ei saaks sellisel juhul lugeda lepingut 01.04.2021 kehtivalt üles öelduks, kuna selleks hetkeks ei olnud võlgnik osamaksetega viivituses. Lepingu kohaselt oli laenu tagastamise periood 60 kuud. Kostja täitis lepingust tulenevaid kohustusi arvete alusel. Esimese tagasimakse tasumise tähtpäev oli 15.07.2019 ja viimase tagasimakse tasumise tähtpäev 15.06.

1. Ehk lepingu lõpptähtpäev on saabunud. Juhul kui kohus leiab et vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist on rikutud 8 / 11 tuleb kostjalt välja mõista tagastamata põhivõlg 475,11 eurot ja viivis aastase intressimääraga võrdses viivisemääras s.o 40,01% põhiosalt 475,11 eurolt alates 16.06.2024 kuni põhivõla tasumiseni.
2. Kohus on eelnevalt tuvastanud, et lepingu sõlmimisel rikkus krediidiandja vastutustundliku laenamise põhimõtet. Hageja määras tagasimaksed uuesti 29.09.2025 menetlusdokumendis ja täpsustas seda 12.02.
3. Ümberarvestuses on varasemad maksed algse maksegraafiku järgsed põhiosamaksete summad. Kohus tuvastab, et kostja ei olnud 01.04.2025 seisuga viivituses kolme põhiosa tagasimaksega, mistõttu ei rikkunud kostja lepingust tulenevaid kohustusi. Järelikult ei ole täidetud lepingu ülesütlemise eeldus ehk tarbijapoolne viivitus vähemalt kolme üksteisele järgneva tagasimaksega. Krediidiandjal ei olnud seega alust lepingut 01.04.2021 üles öelda. Kohus kontrollis hageja nõude ümberarvutust ja nõustub sellega täielikult. Arvestades, et kostja sai krediiti summas 1 700 eurot, kuid on tagasimakseid teinud summas 1 224,89 eurot, mõistab kohus kostjalt välja sissenõutavaks muutunud põhivõlgnevuse summas 475,11 eurot. Ei ole õige kostja väide selle kohta, et nagu ta oleks teinud tagasimakseid summas 1 825 eurot ja sellega on võlgnevus tasutud. Kostja pangakonto väljavõttest nähtub et osad tagasimaksed on tehtud teise Placet Group OÜ-lt saadud laenu katteks (laenu ID SR3462569), kuid käesoleva hagi aluseks on laen ID kk
4. Seega ei ole kostja väide kohustuse puudumise kohta õige.
5. Hageja nõuab kostjalt viivise väljamõistmist võlgnevuselt summas 475,11 eurot alates 16.06.2024 kuni põhivõla tasumiseni aastase intressimääraga võrdses viivisemääras so 40,01%.

§ 101

lg 1 p-st 6 tulenevalt, kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivist.

§ 113

lg 1 kohaselt võib rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse

§-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. TsMS § 367 alusel võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. 28. Kohus leiab, et vastutustundliku laenamise kohustuse rikkumise korral ei saa säilida õigus nõuda lepingujärgset viivist. Selline tõlgendus ei ole kooskõlas regulatsiooni mõttega. Regulatsiooni mõte on olnud vähendada krediidiandja krediidi tulusust ja võlgniku koormust olukorras, kus krediidiandja ei ole laenanud vastutustundlikult. Kohus märgib, et kui tarbijakrediidilepingus kokku lepitud viivisemäär on seotud lepingujärgse intressimääraga ning viimane asendub vastutustundliku laenamise kohustuse rikkumise korral seadusjärgse intressimääraga, muutub sellest tulenevalt ka viivisemäär (sel juhul on viivisemäär samuti seadusjärgne). Seega kuulub hageja nõue rahuldamisele

§ 113

lg 1 kohases seadusjärgses viivisemääras, s.o

§-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Viivisekalkulaatori andmete kohaselt on viivis sel juhul 20.02.2026 seisuga 87,39 eurot. 29. Lähtudes eeltoodust tuleb hagi rahuldada osaliselt ja kostjalt hageja kasuks välja mõista põhivõlgnevus summas 475,11 eurot, kohtuotsuse tegemise päeva seisuga sissenõutavaks muutunud viivis summas 87,39 eurot ning alates 21.02.2026 viivis

§ 113lg 1 teises lauses sätestatud määras kuid mitte üle põhivõlgnevuse suuruse. Ülejäänud osas jääb hagi rahuldamata. 30. Ts

MS § 124 lg 1, § 133 ja § 134 lg 1 alusel on hagihind 2 459,54 eurot. 9 / 11 Menetluskulud

1. TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses. TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. TsMS § 163 lg 1 sätestab, et hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kohus märgib, et hagiavalduses palus hageja kostjalt välja mõista ilma juba sissenõutavaks muutunud ja lisanduva viiviseta 1 923,32 eurot, kuid kohus rahuldab hageja põhinõude 475,11 euro, s.o ca 25% ulatuses. Eeltoodust tulenevalt jätab kohus menetluskulud 25% ulatuses kostja kanda ja 75% ulatuses hageja kanda.
2. Hageja palub kostjalt välja mõista riigilõivu summas 385 eurot ja õigusabikulu summas 1 494 eurot. TsMS § 138 lg 1 kohaselt on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. TsMS § 138 lg 2 kohaselt on kohtukulud muuhulgas riigilõiv. TsMS § 144 p 1 kohaselt on kohtuvälised kulud menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud. TsMS § 175 lg 1 sätestab, et kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Lepinguline esindaja on menetlusosalist menetluses esindav advokaat või muu esindaja käesoleva seadustiku §-s 218 sätestatu kohaselt.
3. Hageja põhjendatud menetluskuluks on TsMS § 138 lg 2 kohaselt riigilõiv 385 eurot.
4. Taotluse järgi on hagejale osutatud õigusabi 4 tundi hinnaga 120 eurot tund ja 6 tundi hinnaga 169 eurot tund. Viimase paari aasta kohtupraktikas on leitud, et põhjendatud on juristist lepingulise esindaja tunnitasu 120 eurot (TlnRnKm 15.01.2024, 2-22-6347, p 11; TlnRnKm 22.12.2023, 2-23-6280, p 16.3). Kuigi nimetatud lahendite järgimine ei ole käesoleval juhul kohustuslik, on need siiski indikaatoriks õigusabi tunnitasu mõistliku määra osas. Arvestades asja sisu ja mahtu, esindaja kvalifikatsiooni ning õigusteenuse osutamise hindasid, saab maakohtu hinnangul pidada käesolevas asjas hageja lepingulise esindaja põhjendatuks ja vajalikuks tunnitasu suuruseks 120 eurot.
5. Hinnates käesoleva vaidluse keerukust ja mahukust, esindaja teostatud toiminguid ja nende mahtu ning esindaja kvalifikatsiooni ja tunnitasu suurust, leiab kohus, et hageja lepingulise esindaja kulud on põhjendatud ja vajalikud 5 tunni ulatuses. Tegemist ei ole õiguslikult keeruka ega mahuka vaidlusega. Kohus leiab, et kuivõrd tegemist on nn masshagejaga, kes esitab analoogsetel asjaoludel erinevate kostjate vastu hagisid, kasutades selleks ettevalmistatud sama dokumendipõhja, kostjate vastuväited on sarnased, samuti ei saanud hagejale olla ootamatu vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise tõendamine ja vajalike ümberarvestuste tegemine. Kui hageja oleks kohe kõiki neid põhimõtteid järginud juba hagiavalduse koostamisel, ei oleks tal tulnud teha täiendavaid toiminguid. Seega on hageja põhjendatud ja vajalikud menetluskulud esindajale 600 eurot (ilma käibemaksuta).
6. Eeltoodust tulenevalt määrab kohus hageja menetluskulude rahaliseks suuruseks kokku 985 eurot (riigilõiv 385 eurot + õigusabikulu 600 eurot).
7. Kohus mõistab tulenevalt menetluskulude jaotusest kostjalt hageja kasuks välja menetluskulud summas 246,25 eurot (25% x 985).
8. Kostja menetluskulude nimekirja kohaselt on tal tekkinud õigusabi kulud kokku summas 924 eurot. Kostja on kasutanud juristist esindaja õigusabi kokku 7,7 tunni ulatuses hinnaga 120 eurot. Kohus loeb esindaja tunnitasu määra põhjendatuks, kuid leiab, et ajakulu ei ole põhjendatud. Kostja esindaja on menetluses esitanud ühe menetlusdokumenti (menetlusdokumendi maht ca 2,5 lk koos menetluskulude nimekirjaga). Kohtu hinnangul 10 / 11 põhjendatud ajakulu menetluskulude nimekirjas loetletud toimingutele kokku 3 töötundi, mis korrutatuna töötunni hinnaga 120 eurot on kokku 360 eurot.
9. Kohus mõistab tulenevalt menetluskulude jaotusest hagejalt kostja kasuks välja menetluskulud summas 270 eurot (75% x 360).
10. TsMS § 445 lg 1 kohaselt, kui pooled esitavad menetluses teineteise vastu tasaarvestatavad nõuded ja kohus mõlema poole nõuded täielikult või osaliselt rahuldab, tasaarvestatakse resolutsioonis poolte nõuded rahuldatud osas. TsMS § 463 lg 2 kohaselt kohtumäärusele kohaldatakse vastavalt otsuse kohta sätestatut, kui seadusest või määruse olemusest ei tulene teisiti. Lähtudes eeltoodust määrab kohus tasaarvestada hageja ja kostja vastastikused kohtumäärusega välja mõistetavad menetluskulud ning tasaarvestuse tagajärjel mõista hagejalt kostja kasuks välja menetluskulud summas 23,75 eurot (270-246,25 eurot).
11. TsMS § 177 lg 4 kohaselt kohus märgib menetluskulude kindlaksmääramist taotlenud isiku avalduse alusel menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist

§ 113lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

Antud juhul on pooled vastavad taotlused esitanud. Kuivõrd kohtulahendi alusel on menetluskulusid kohustatud tasuma hageja, siis tema viivisetaotlus tuleb jätta rahuldamata. Kohus rahuldab kostja viivisetaotluse ning märgib menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et lahendie jõustumisest kuni täitmiseni tuleb hagejal tasuda kostjale hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt (23,75 eurot) viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. 42. TsMS § 178 lg-st 1 tulenevalt saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati. /allkirjastatud digitaalselt/ Tiia Bergson kohtunik 11 / 11