Obsah (11)

§ 651§ 456§ 654§ 231§ 436§ 439§ 171§ 174§ 176§ 175§ 177

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Triin Uusen-Nacke, Andra Pärsimägi, Indrek Parrest Otsuse tegemise koht ja aeg Tartu, 21. november 2025 Tsiviilasja number 2-2

) § 657 lg 1 p-le 1 tuleb otsus jätta muutmata ning apellatsioonkaebus rahuldamata. 7. Kooskõlas

§ 651

lg-ga 1 kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Kostja vaidlustab apellatsioonkaebuses maakohtu otsust osas, milles kohus hagi rahuldas, samuti menetluskulude jaotuse osas. Osas, milles maakohus hageja nõudeid ei rahuldanud, ei ole maakohtu otsust vaidlustatud. Vaidlustamata ulatuses on maakohtu otsus

§ 456lg 4 teise lause järgi jõustunud.

9 8. Maakohus on kohaldanud materiaalõigust tuvastatud asjaoludele õigesti ning ei ole rikkunud menetlusõiguse norme määral, mis võinuks kaebuse sisu arvestades mõjutada otsust. Ringkonnakohus järgib maakohtu otsuse põhjendusi ega pea

§ 654lg-st 6 juhindudes vajalikuks neid kõiki korrata.

Vastusena apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus lühidalt järgmist.

1. Maakohtu järeldused hageja nõuete aegumistähtaja kulgemise alguse ja lõpu osas on põhjendatud ning kooskõlas senise kohtupraktikaga (nt RKTKo 26.06.2024, 2-20-7210/87, p 11; RKTKo 27.04.2018, 2-16-16328/28, p 11 ja seal viidatud kohtulahendid). Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et käesolevas asjas tuleb hagiavalduses esitatud nõuete aegumise algust arvestada
2. detsembrist 2020, s.o kuupäevast, mil hagejal diagnoositi kutsehaigus ja ta sai seeläbi teada, et tema terviseprobleemidest lähtuv kahju (saamata jääv töötasu ja kulutused meditsiinilistele abivahenditele) on põhjustatud just kutsehaigusest. Hageja nõuded oleks TsÜS § 153 lg 1 alusel aegunud
3. detsembril
4. Hageja esitas hagi seega aegumistähtaja jooksul. Maakohus on ka põhjendatult lisanud, et hageja nõuded ei oleks aegunud ka juhul, kui lugeda aegumistähtaja alguseks töölepingu lõpetamise kuupäeva (
5. mai 2019) või hagejal puuduva töövõime tuvastamise kuupäeva (
6. august 2020). Samuti leidis maakohus põhjendatult, et TsÜS § 153 lõikest 1 lähtuvalt ei ole hageja nõude aegumise seisukohalt oluline, kas, kuidas ja millal hakkasid hagejal (kutsehaigusele viitavad) haigusnähud välja kujunema, vaid see, millal hageja kahjust (s.o oma sissetuleku vähenemisest) ja kahju hüvitamiseks kohustatud isikust teada sai. Hageja ei saanud enne
7. detsembrit 2020 teada enda võimalikust kahjunõudest kostja vastu ega sellise kahju hagemiseks kosta vastu kohtusse pöörduda. Hageja
8. oktoobri
9. a tervisekontrolli kaardil (II kd, tl 4 pöördel) märgitud "õlavöötme ülekoormushaigus" ei ole ka ringkonnakohtu hinnangul seostatav hagejal
10. aastal diagnoositud kutsehaigusega, mh põhjusel, et mitmete järgnevate hageja tervisekontrollide tulemustest õlavöötmega seotud probleeme ei nähtu. Hagejale
11. oktoobril 2006 pandud diagnoosiga ja selle taga olevate võimalike terviseprobleemidega ei kaasnenud hageja töövõime vähenemist või kaotust ega sissetuleku vähenemist.
12. Maakohtu järeldus, et hagejale on tekkinud kahju ning see on põhjuslikus seoses kostja tegevusega, on ringkonnakohtu hinnangul samuti kooskõlas asja materjalidest nähtuvaga.
13. Kostja arvates tuvastas maakohus valesti, et hageja sissetuleku puudumine on tingitud kutsehaigusest. Samuti on kostjale selgusetu, millise tõendi alusel kohus tuvastas, et hageja ei olnud alates
14. detsembrist 2020 võimeline kutsehaiguse tõttu sissetulekut teenima. Kostja väidab, et hagejal ei ole sissetulekut mitte kutsehaiguse, vaid vaimse tervise probleemide tõttu. Ringkonnakohus kostja etteheidetega maakohtule ei nõustu ning leiab, et kostja väited hagejal sissetuleku puudumise muude põhjuste kohta ei ole tõendatud.
15. Pooled ei ole menetluses vaielnud selle üle, et hagejal diagnoositi
16. detsembril 2020 kutsehaigusena ülekoormushaigus (s.o rakenduse, ülepingutuse ja survega seotud pehmete kudede muud haigusseisundid). Lisaks on ülekoormushaiguse diagnoosimine tuvastatav maakohtu otsuse p-s 5 nimetatud tõendite põhjal. Hageja puuduva töövõime (kuni
17. juunini 2026) tuvastas maakohus Eesti Töötukassa
18. augusti
19. a ja
20. juuni
21. a otsuste (I kd, tl 15–16, 17–18) alusel. Selle, et hageja üldine töövõime kaotus (100%) oli alates
22. detsembrist 2020 kuni
23. juunini 2022 tingitud 40% ulatuses kutsehaigusest ja on alates
24. juunist 2022 tingitud 60% ulatuses kutsehaigusest, tuvastas maakohus Sotsiaalkindlustusameti
25. jaanuari
26. a ja
27. juuni
28. a teatiste (I kd, tl 20, 127) alusel (vt maakohtu otsuse p 7). 10
29. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole põhjendatud eeldada, et puuduva töövõimega (100% töövõimetu) inimene on võimeline tööga sissetulekut teenima. Kostja ei ole tõendanud, et hageja puuduvale töövõimele vaatamata tööl käib ja sissetulekut teenib. Vastupidi, hageja on esitanud oma nende väidete kinnituseks TSD-deklaratsioonide kokkuvõtted aastate 2019–2022 kohta (I kd, tl 122–125) ning maakohtu menetluses kostja ka ei vaidlustanud hageja väidet, et hageja ei ole pärast kostjaga töösuhte lõppemist
30. mail 2019 töötanud ega sissetulekut teeninud.
31. Seda, et sissetuleku puudumine on 60% ulatuses (varem 40% ulatuses) tingitud kostja juures töötamisel välja kujunenud kusehaigusest, kinnitavad eelkõige ülalviidatud Eesti Töötukassa otsused ja SKA teatised koos kutsehaiguse teatisega (I kd, tl 19). Kuigi asja materjalide hulgas olevates meditsiinidokumentidest nähtuvad ka hageja vaimse tervise probleemid (ärevus, depressioon jm), ei saa lugeda tõendatuks kostja väidet, et hagejal puudub sissetulek üksnes nende tõttu. Kostja poolt mittetöötamise seostamine hageja võimaliku alkoholi liigtarvitamisega, on meelevaldne.
32. Kostja leiab, et hageja sai täita farmijuhataja ülesandeid selliselt, et tema tervis ei saaks kahjustada. Ringkonnakohtu hinnangul ei anna kostja need väited alust asuda maakohtust erinevale seisukohale. Maakohus on kostja nendele väidetele otsuses valdavalt ka juba vastanud. Emalt rõhutab ringkonnakohus, et kostja ise on juba
33. mai
34. a hagivastuses kinnitanud (

§ 231

lg 2), et riskianalüüsides toodud töö sisu kirjelduse järgi oli koormate komplekteerimine, mis hõlmas ka sigade tätoveerimist, nii farmijuhataja, brigadiroperaatori (brigadiri), kui ka operaatorite töö. Maakohtu menetluses ei ole kostja seega vaidlustanud asjaolu, et hageja nimetatud tööülesandeid täitis. See, et kostja tööks oli mh koormate komplekteerimine, ka nähtub kostjat tehtud riskianalüüsidest (I kd, tl 81, 181). Seega oli ka hageja tööülesandeks mh koormate komplekteerimine. See, kas hageja ametijuhendite järgi selliseid tööülesandeid täitma pidi, ei ole asjas määrav. Kostja ise on menetluses samuti rõhutanud, tuleb lähtuda hageja tegelikest tööülesannetest. Eelmärgitust lähtuvalt ei saa nõustuda kostja väidetuga, et hageja pidi koormate komplekteerimisega tegelema ainult siis, kui ta enda alluvaid asendas. Üksnes oletuslikud on kostja väited, et sigade tätoveerimiseks ja suluväravate tõstmiseks (mida tuli töötajatel koormate komplekteerimisel teha) oli farmis piisavalt tööjõudu ning sellest lähtuvalt puudus terviserisk. Liiatigi nähtub asja materjalidest, et enne

1. aastat kostja XXXXX farmis riskianalüüse läbi ei viinudki. Asjaolu, et koormate komplekteerimisega tegelesid ka farmi teised töötajad, ei välista kostja tegevusetuse õigusvastasust ohutute töötingimuste tagamisel. Apellatsioonkaebuses (p-des 11 ja 12) esitatud arvutuskäik, mille kohaselt pidi üks töötaja farmis koormate komplekteerimisega tegelema keskmiselt 1,5 tundi kuus, on hüpoteetiline ning see ei põhine asjas esitatud ja kogutud tõenditel.
2. Hageja väide ja maakohtu järeldus, et hageja ülekoormushaigus (kutsehaigusena) kujunes välja kostja juures töötades aastatel 2005–2019, on kooskõlas asja materjalidest nähtuvaga. Eelkõige saab sellise järelduse teha
3. detsembri
4. a kutsehaiguse teatisest (I kd, tl 19). Hagejale kutsehaiguse põhjustanud ohuteguritena on kutsehaiguse teatises välja toodud koormus kätele, enam vasakule käele, juhtivalt vasaku käe korduvad liigutused jõu rakendamisega loomade tätoveerimisel ja käte sundasendid. Teatise kohaselt kujunes hageja kutsehaigus välja aastatel 2005 kuni 2019, mil hageja töötas kostja juures. Maakohtu poolt otsuse (p-des 10.2 ja 13.4) välja toodud asjaolud ja tõendid ei võimalda pidada usutavaks, et hagejal
5. aastal diagnoositud kutsehaiguse põhjuseks olev ülekoormushaigus oli diagnoositud ja välja kujunenud juba enne kostja juurde tööle asumist.
6. oktoobri
7. a tervisekontrolli kaardil märgitust ka ei selgu, milliste 11 objektiivsete leidude põhjal tervisekontrolli läbi viinud arst õlavöötme ülekoormushaigust diagnoosis.
8. Kostja märgib iseenesest õigesti, et maakohus jättis tähelepanuta asjaolu, et hageja oli kostja loal rajanud XXXXX farmi kinnistule aiamaa, mida ta töö kõrvalt haris ja kasutas isiklikul otstarbel. Samuti saab põhimõtteliselt nõustuda kostjaga selles, et aiamaa harimise käigus hageja seljale, kätele ja õlgadele langeva koormuse eest kostja vastutama ei pea. Samas ei ole alust arvata, et see maakohtu minetus võinuks mõjutada kohtu lõppjäreldusi.

§ 436

lg 2 esimese lause kohaselt rajab kohus otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele. Asjas puuduvad tõendid selle kohta, kas üldse ja millisel määral kõnealuse aiamaa harimine hageja tervist mõjutas. Kostja ei esitanud maakohtule aiamaa harimist puudutavalt ka ühtegi detailsemat selgitust.

1. Maakohus leidis ringkonnakohtu hinnangul põhjendatult, et kostja rikkus hageja suhtes TTOS § 13 lg 1 p-des 1, 3, 4, 6, 61, 12 ja 13 ning TTOS § 9 lg 4 alusel kehtestatud sotsiaalministri 27.02.2001 määruse nr 26 "Raskuste käsitsi teisaldamise töötervishoiu ja tööohutuse nõuded" § 3 lõigetes 1–5 ja 8 ning Vabariigi Valitsuse määruse nr 362 "Kuvariga töötamise töötervishoiu ja tööohutuse nõuded" § 3 lõikes 3 sätestatud tööohutuse ja töötervishoiuga seotud kohustusi, mille tagajärjel on hagejal kostja juures töötamise ajal välja kujunenud kutsehaigusena ülekoormushaigus. Apellatsioonkaebuse väited ei anna alust asuda maakohtust erinevale seisukohale.
2. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et asja materjalide põhjal ei ole tuvastatav, kas ja millises ulatuses täitis kostja hageja tööle asudes tema juhendamise kohustust vastavalt (hageja tööle asumise hetkel kehtinud) TTOS § 13 lg 1 p-dele 12 ja
3. Hageja on võtnud menetluses omaks, et ta tutvus
4. oktoobri
5. a ohutusjuhendiga seakasvatusettevõtte töötajale (I kd, tl 66–68). Ringkonnakohus ei nõustu kostja väitega, et viidatud ohutusjuhend oli piisav, et ülekoormushaigust ära hoida. Põhjendatud on maakohtu seisukoht, et osutatud ohutusjuhend oli liiga üldine, et hageja oleks selle järgmisel saanud ära hoida talle eelviidatud ohutegurite tagajärjel tekkinud ülekoormushaigust, mh pole teada, kas juhendi p-s 4.6 viidatud raskuste käsitsi teisaldamise kord oli kostja juures üldse kehtestatud või kas seda hagejale tutvustati. Hageja poolt tema töös esinevate ohtude teadvustamine ei olnud kindlasti ülekoormushaiguse vältimiseks piisav, kuna sellisest teadvustamisest ei teki töötajal veel teadmist ohutute töövõtete kohta. Kostja seisukoht, et töötajal on võimalus jätta ohutute töövõtete mittetundmisel töö tegemata, muudaks kogu tööohutust ja -tervishoidu puudutava regulatsiooni mõttetuks ning vabastaks tööandja üldjuhul alati vastutusest ohutute töötingimuste tagamisel. Tööandjal on kohustus korraldada töötajale tööohutuse alane juhendamine ja väljaõpe, mida kostja ei ole praegusel juhul piisavalt teinud.
6. Kostja üks keskseid vastuväiteid on olnud see, et hagejal oli farmis alati piisavalt tööjõudu ning ta ei olnud kohustatud tegema farmitööd üksinda. Ringkonnakohus nende väidetega ei nõustu ning peab põhjendatuks maakohtu seisukohta, et raskuste käsitsi teisaldamisest lähtuvaid terviseriske ei saa maandada ainult selliselt, et jagada raskuste käsitsi teisaldamisega seotud tööd võimalikult paljude töötajate vahel. Maakohus on otsuses ka selgitanud tööandjale määrusest nr 26 tulenevaid kohustusi, mh kohustust hinnata riski töötaja tervisele, arvestades sama määruse §-s 5 loetletud ohutegureid, ning teavitama töötajat kõigist teisaldustööga seotud ohtudest, töötajaid enne tööle lubamist juhendama jne (vt maakohtu otsuse p 11.11). Maakohus ei saanud anda otsuses kostjale juhiseid, kuidas muuta suluväravaid töötajale võimalikult ohutuks.
7. Ringkonnakohus ei nõustu kostjaga, et ohutusjuhendis nimetatud raskuste käisitsi teisaldamise kord ei ole asjas oluline, kuna kutsehaiguse teatises on ohutegurina välja 12 toodud loomade tätoveerimine, mitte raskuste käsitsi teisaldamine (suluväravate edasitagasi tõstmine). Koormate komplekteerimine, millega hageja farmis töötades mh tegeles, sisaldas endas sigade tätoveerimist, mille käigus tuli hagejal avada ja sulgeda ca 15 kg kaaluvaid suluväravaid. Selliselt on hageja tööd kirjeldatud ka Tööinspektsiooni uurimiskokkuvõtte (I kd, tl 7–11) p-s IV. Kostja ei ole ka vaidlustanud, et hageja neid töid tegi, kuid leiab, et hageja oleks võinud need tööd vähemalt osaliselt delegeerida oma alluvatele, et ühtlasemalt jaotada töökoormust.
8. Sarnaselt ei ole põhjendatud kostja väide, et kuna kutsehaiguse teatises ei ole kuvariga töötamist ohutegurina märgitud, polnud see hageja kutsehaiguse põhjus. Kutsehaiguse teatises on ohuteguritena mh välja toodud koormus kätele ja käte sundasendid. Maakohus on tuginenud Tööinspektsiooni uurimiskokkuvõttele, milles on märgitud, et kuvariga töötades ei ole töötaja käed samuti puhkeasendis ning ka sellist tööd tehes langevad kätele sundasendist tingitud pinged. Arvestades ka koormate komplekteerimise käigus loomade tätoveerimisega kaasneva koormusega kätele, said hageja käed kokkuvõttes pidevalt ja süstemaatiliselt koormatud.
9. Kuna ei ole tuvastatav, et hageja suhtes oleks kostja poolt läbi viidud kuvariga töötamise juhendamist, siis valede töövõtete kasutamine kuvariga töötamisel koosmõjus sigade komplekteerimise käigus loomade tätoveerimisega kaasneva koormusega kätele (enam vasakule käele) võisidki tõenäoliselt põhjustada hagejal kutsehaigusena diagnoositud (käte) ülekoormushaiguse. Seetõttu luges maakohus ka kuvariga töötamise juhendamise ja väljaõppe kohustuse täitmata jätmise oluliseks kostjapoolseks rikkumiseks, mis aitas kaasa hagejal kutsehaiguse kujunemisele.
10. Kutsehaigus kujuneb üldjuhul välja ajapikku, pikaajalise töötamise käigus. Kuigi hageja on väitnud, et esimesed kaebused tekkisid tal
11. aastal, ei saa sellest järeldada, et ülekoormushaigus ei hakanud enne välja kujunema.
12. Maakohus leidis menetlusnorme rikkumata, et põhjuslikus seoses hagejale tekkinud tervisekahjuga ei ole mitte niivõrd riskianalüüside tegemine või tegemata jätmine, vaid see, et kostja ei esitanud hageja suhtes läbi viinud tervisekontrolli tegijatele täielikku ja kõiki ohutegureid hõlmavat infot, sh infot hageja tööülesannetega seotud selliste ohutegurite kohta, mis leidsid kajastamist kutsehaiguse teatises hagejal ülekoormushaiguse põhjustajatena. Ringkonnakohus ei nõustu kostjaga, nagu oleks maakohus sidunud kutsehaiguse tekkimise üksnes piisava ohutusjuhendi ja riskianalüüsi puudumisega aastani 2014, leides sisuliselt, et hageja kutsehaigus kujunes välja aastatel 2005–
13. Selliseid kohtu järeldusi maakohtu otsusest ei nähtu.
14. Maakohtu seisukoht, et hageja tervisekahjuga on põhjuslikus seoses riskianalüüside tervisekontrolli tegijale esitamata jätmine, ei saanud olla kostja jaoks üllatav. Liiatigi ei ole kostja kohtu selle järeldusega seoses apellatsioonimenetluses uusi seisukohti, taotlusi ega tõendeid esitanud. Asjas esitatud ja kogutud tõendid ei toeta kostja väidet, et hageja tervisekontrolli suunamisel võeti aluseks kõik vajalikud ohud.
15. Ringkonnakohtu hinnangul on põhjendatud maakohtu järeldus, et kostja ei esitanud kahjuhüvitise suuruse kohta (iseseisvaid) vastuväited (vt nt I kd, tl 132). Maakohus on ringkonnakohtule arusaadavalt otsuses silmas pidanud eelkõige hüvitise arvutamise aluseks olevaid algandmeid. Kostja on küll palunud hageja nõudeid 80% ulatuses vähendada ning nendele väidetele on maakohus otsuses vastanud. Maakohtu otsuse põhjendustes märgitu, et kohus lähtub saamata jäänud töötasu hüvitise arvutamisel Vabariigi Valitsuse
16. juuni
17. a määrusega nr 172 kehtestatud ajutise korra punktist 11, võib olla mitmeti mõistetav, kuid ei saanud mõjutada kohtu lõppjäreldusi. Viidatud ajutine kord on küll alates
18. juulist 2002 õigusaktina kehtetu, kuid kohtupraktikas on peetud lubatavaks 13 arvestada ajutise korra põhimõtetega ka pärast
19. juulit 2002 tööülesannete täitmisel saadud tervisekahju hüvitise väljamõistmisel, eelkõige on võimalik kahjuhüvitise arvutamise metoodikana kasutada ajutise korra sätteid, mis näevad ette hüvitatava kahju suuruse kindlaksmääramise (nt RKTKo 20.04.2016, 3-2-1-15-16, p-d 26 ja 32). Maakohus on asjakohasele kohtupraktikale otsuses ka osutanud.
20. Maakohus sõnastas hagi rahuldamisel ümber hageja perioodilise kahjuhüvitise nõude ning selle arvutuskäigu. Otsuse p-s 21 on maakohus põhjendanud seda eelkõige õigusselguse tagamise vajadusega. Põhjendatud ei ole kostja väide, et maakohus sõnastas hageja perioodilise kahjuhüvitise nõude ja selle arvutuskäigu hageja asemel ise. Ringkonnakohus leiab, et kuigi hageja peaks sõnastama oma nõude selliselt, nagu ta soovib, et kohus selle rahuldaks, võib kohus nõuet rahuldades seda ennekõike õigusselguse ja lahendi täidetavuse huvides ümber sõnastada, lähtudes hagi piiridest (

§ 439) ja hageja poolt hagiga silmas peetud eesmärkidest.

Praegusel juhul on maakohus nõuet ümber sõnastades eelmärgitust lähtunud ning ei ole rikkunud ka menetluse võistlevuse ega poolte võrdsuse põhimõtteid (nagu väidab kostja). Samuti jääb apellatsioonkaebuse põhjendustest ebaselgeks, kuidas nõude ümbersõnastamine kostja positsiooni menetluses kahjustas.

1. Kostja leiab apellatsioonkaebuses, et maakohus jättis hüvitise VÕS § 139 sätete alusel ebaõigesti vähendamata. Ringkonnakohtu hinnangul leidis maakohus õigesti, et kostja pole tõendanud asjaolusid, mis võimaldaksid VÕS § 139 normide alusel hüvitist vähendada. Ringkonnakohus rõhutab, et VÕS § 139 lg 3 kohaselt saab isiku tervise kahjustamise korral kahjuhüvitist sama paragrahvi lõikes 1 nimetatud alusel vähendada üksnes juhul, kui kahju tekitamisele aitas kaasa kahjustatud isiku tahtlus või raske hooletus.
2. Sarnaselt maakohtuga leiab ringkonnakohus, et tõenditest nähtuvalt ei olnud hagejal kostja juurde tööle asudes või kostja juures töötades selliseid tervisehäired, mis oleks takistanud tal tööülesannete täitmist ja millest ta oleks pidanud kostjat teavitama. Seda kinnitab ka kostja enda poolt välja toodu, et hageja läbis regulaarselt tervisekontrolle ning kõik tervisekontrolli otsused kinnitasid, et hageja on sobiv oma ametikohal töötama. Juhul kui töötervishoiu kontrollide otsused olid puudulikud või ekslikud, siis ei saa vastutust selle eest panna hagejale kui töötajale, nagu on õigesti märkinud ka maakohus. Maakohtu seisukoht, et hoolsa tööandjana oleks kostja ise pidanud töötervishoiu arstide soovituste põhjal hagejalt üle täpsustama hageja vaevuste olemuse ja vajadusel saatma hageja täiendavasse tervisekontrolli, võib olla vaieldav, kuid see pole VÕS § 139 kohaldamise seisukohalt määrava tähtsusega.
3. Hageja võis kostja juures töötades käituda viisil, mis soodustas tal terviseprobleemide teket või nende süvenemist (ei järginud tööandja kehtestatud töö- ja puhkeaja korraldust (TTOS § 14 lg 1 p 2)), mida on möönnud otsuses (p-s 13.7) ka maakohus, kuid ringkonnakohtu hinnangul ei võimalda esitatud ja kogutud tõendid järeldada, et hageja oleks rikkunud TTOS § 14 lg 1 p-st 6 ja TLS § 15 lg 2 p-st 5 lähtuvaid kohustusi ning tahtlikult või raske hooletuse tagajärjel kaasa aidanud endale kahju tekitamisele. Selliselt käitudes võis hageja olla hooletu (VÕS § 104 lg 3), kuid ei käitunud raskelt hooletult või tahtlikult VÕS § 139 lg 3 tähenduses.
4. Apellatsioonkaebuse väited ei anna alust muuta maakohtu otsust ka osas, milles kohus rahuldas hageja nõude mittevaralise kahju hüvitamiseks. Hüvitise suuruse määramisel ei ole maakohus diskretsioonipiire ületanud. Muu hulgas ei ole maakohus heitnud kostjale ette hagile vastuvaidlemist, vaid on arvestanud kooskõlas VÕS § 130 lg-ga 5 kostja suhtumist hagejasse kohtumenetluse ajal.
5. Hageja nõudeid ei ole põhjendatud rahuldamata jätta ka üldisest hea usu põhimõttest (TsÜS § 138 lg-d 1 ja 2 ning VÕS § 6 lg 2) lähtudes. Tõenditest ei nähtu, et hageja oleks 14 käitunud kostja suhtes hea usu põhimõtte vastaselt. Liiatigi väljendub ka kahjuhüvitise vähendamist võimaldavates sätetes, sh ülalkäsitletud VÕS §-s 139, hea usu põhimõte.
6. Kuna ringkonnakohus apellatsioonkaebust ei rahulda, jäävad apellatsiooniastme menetluskulud

§ 171lg 1 alusel kostja (apellatsioonkaebuse esitaja) kanda.

18. Ringkonnakohus määrab

§ 174lg-st 3 lähtudes kindlaks ka apellatsiooniastme menetluskulude rahalise suuruse.

1. Hageja
2. oktoobril 2025 ringkonnakohtule esitatud nimekirja kohaselt on tema menetluskulud apellatsiooniastmes esindajakulud kokku 6021 eurot 44 senti (sh käibemaks). Õigusabi on hagejale osutanud kokku 30 tunni 21 minuti ulatuses järgmiselt: maakohtu otsusega tutvumine ja analüüs, apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise määrusega tutvumine, apellatsioonkaebuse analüüs ja sellele vastuse koostamine, kohtukutse ja ringkonnakohtu määrusega tutvumine, hageja esindaja taotluse ja kohtunõudega tutvumine ning taotlusele seisukoha esitamine, kohtuga suhtlemine, Etoimiku läbitöötamine ja analüüs, ettevalmistus ringkonnakohtu istungiks, menetluskulude nimekirja koostamine ning esindamine ringkonnakohtu istungil. Nimekirjas on kajastatud ka hageja eelmise esindaja advokaat P. Margna tehtud toimingud. Mõlemad esindajad on osutanud õigusabi tunnihinnaga 160 eurot, millele lisandub käibemaks. Hageja kinnitab, et kulud on tekkinud seoses käesoleva kohtumenetlusega (

§ 176

lg 5) ning et hageja ei saa tekkinud kuludelt käibemaksu tagasi arvestada (

§ 174lg 10).

2. Kostja ei ole hageja menetluskulude nimekirja osas seisukohta esitanud. 3.

§ 175

lg 1 järgi, kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamisel arvestab kohus mh kohtuvaidluse asjaolude, asja keerukuse ja mahukuse, samuti menetlusdokumentide sisu ja mahuga (vt nt RKTKm 29.09.2021, 2-14-63261/149, p 14 ja selles viidatud kohtupraktika). Ringkonnakohus leiab, et hageja esindajate nimekirjas märgitud toimingud (kokku 30 t 21 min) on asja mahtu ning keerukust arvestades apellatsioonimenetluses asjatundliku õigusteenuse osutamiseks

§ 175lg 1 tähenduses põhjendatud ja vajalikud.

Esindajate tunnitasu 160 eurot (käibemaksuta) ei ületa oluliselt sarnase õigusteenuse eest makstavat keskmist tasu.

1. Eeltoodut arvestades määrab ringkonnakohus hageja hüvitatavate menetluskulude suuruseks apellatsiooniastmes 6021 eurot 44 senti (30 t 21 min × 160 × 1,24) ning mõistab selle summa kostjalt hageja kasuks välja.
2. Lähtudes

§ 177

lg-st 4, märgib kohus vastavalt hageja taotlusele otsuse resolutsioonis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb alates otsuse jõustumisest kuni selle täitmiseni tasuda viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. (allkirjastatud digitaalselt) 15