Obsah (8)

§ 210§ 25§ 37§ 211§ 27§ 14§ 15§ 18

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Kohtunik Viktor Bome Otsuse tegemise aeg ja koht 06. august 2024, Tallinn Tsiviilasja number 2-21-3646 Tsiviilasi T.J hagi J.I vastu ühisvara jaga

1995 ja pärast seda

(

§ 210lg 1).

Enne 01. juulit 2010 kehtis poolte varalistele suhetele ühisvararežiim (

1995 § 14 jj), 01. juulist 2010 kohaldub poolte varasuhtele

§-des 25 jj reguleeritud sarnase sisuga varaühisus (vt ka nt Riigikohtu

1. oktoober
2. a otsus tsiviilasjas nr 2-14-18828, p 16).

§ 210lg 2 esimese lause järgi kohaldub enne 01.

juulit 2010 omandatud ühisvara koosseisu määramisele

1995, pärast seda omandatud ühisvara koosseisu määramisele aga

(

§ 210lg 1).

Abielu kestel poolte kui abikaasade omandatud vara oli üldjuhul ühisvara

1995 § 14 lg 1 järgi ja on seda ka

§ 25järgi.

Ühisvara koosseis määratakse

§ 37lg 11 järgi kindlaks varasuhte lõppemise seisuga.

See tähendab, et kui üks või teine abikaasa soetas abielu kestel enne 01. juulit 2010 mingi eseme, tuleb selle otsustamisel, kas ese kuulub lahusvara või ühisvara hulka, kohaldada

1995. Kuna ühisvara jagamise hagi esitati pärast

-i jõustumist 01. juulil 2010, kohaldub ka enne seda kuupäeva soetatud ühisvara jagamisele

§ 211

lg 1 järgi

(vt ka nt Riigikohtu

1. aprilli
2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-14-17, p 16).

§ 27

lg 1 sätestab, et ühisvara hulka ei kuulu kummagi abikaasa lahusvara.

§ 27

lg 2 kohaselt moodustavad abikaasa lahusvara: 1) abikaasa isiklikud tarbeesemed; 2) esemed, mis olid abikaasa omandis enne abiellumist või mille abikaasa omandas abielu kestel tasuta käsutuse, sealhulgas kinke alusel või pärimise teel; 3) esemed, mille abikaasa omandab oma 2 lahusvarasse kuuluva õiguse alusel või hüvitisena lahusvarasse kuuluva eseme hävimise, kahjustamise või äravõtmise eest või lahusvaraga tehtud tehingu alusel.

§ 27

lg 3 sätestab, et lahusvara hulka ei arvata neid kulutusi, mille kumbki abikaasa on varaühisuse kestel varalt kasu saamiseks töö või varaliste soorituste näol teinud (vajalikud ja kasulikud kulutused). Niisuguste kulutuste väärtus arvestatakse abikaasade ühisvara hulka.

§ 27

lg 6 sätestab, et varaese loetakse abikaasade ühisvara hulka kuuluvaks seni, kuni ei ole tõendatud selle kuulumine abikaasa lahusvara hulka. Riigikohus on lahendis 3-2-1-31-14 märkinud, et enne 1. juulit 2010 kehtinud

§ 14

lg 1 järgi oli abielu kestel abikaasade omandatud vara küll abikaasade ühisvara, kuid abielusuhete lõppemise järel omandatud vara oli

§ 15lg 1 järgi selle abikaasa lahusvara, kes varaeseme omandas.

Kui ühisvara jagati pärast abielusuhete lõppemist, määrati ka ühisvara

§ 18lg 2 teise lause järgi kindlaks abielusuhete lõppemise aja seisuga.

Seega kuulus üldjuhul abikaasade ühisvara hulka vaid see vara, mis omandati abielu sõlmimisest abielusuhete lõppemiseni (vt ka nt Riigikohtu

1. märtsi
2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-1307, p 17). Kuna abielusuhete lõppedes lõppes ka seaduse alusel abikaasade ühise omandi tekkimine, on abielusuhete lõppemise aja tuvastamine asjas olulise tähendusega. Seega kui kohus tuvastab, et poolte abielusuhted lõppesid enne hageja poolt XXX, Tallinn omandamist, kuulub vaidlusalune kinnisasi hagejale lahusvarana ja kui kohus tuvastab, et poolte abielusuhted lõppesid peale hageja poolt XXX, Tallinn omandamist, kuulub vaidlusalune kinnisasi ühisvarasse. Väited ja tõendid mida otsuses ei ole käsitletud ei oma asja lahendamisel tähtsust. Esitatud tõenditest on tuvastatud ning pooled ei vaidle järgneva üle: - Hageja ja kostja abiellusid 09.06.1990; - Hageja omandas 16.12.1994.a korteriomandi aadressil XXX, Tallinn; - Hageja ja kostja abielu lahutati 27.12.1995.a. Hageja väidab, et hageja ja kostja abielusuhted lõppesid 02.01.1994, mil hageja asus elama enda ema juurde. Kostja väidab, et poolte abielusuhted lõppesid 1995.a jaanuaris ning pooled üritasid enda abielu päästa veel 1995.a suvel. Pooled esitasid menetluses oma seisukohad ja tõendid ning kohus kuulas 13.11.2023.a toimunud kohtuistungil ära pooled vande all ning ka poolte poolt taotletud tunnistajad, kes said poolte esitatud väiteid kinnitada. Kostja väidab, et abielulised suhted ei lõppenud 1994 alguses, lahutada üritati aastal 1995 mitu korda ja sh vahepeal üritati korduvalt leppida ja oldi intiimsuhetes. Hageja on sellele väitele vastu vaielnud. Kostja ei suutnud esitada korduvalt lahutamisavalduse sisseandmise kohta dokumentaalseid tõendeid ja soovis seega enda väiteid tõendada vande all antavate ütlustega. Nii kostja kui ka hageja said vande all oma ütlused mh vastava vaidluspuntki osas anda. Kostja viitas viimasel istungil 13.04.2022 esitatud tõendile, mis on hagejapoolsed kinnitused, on antud lubadused abielu ajal, millest nähtub, et osapooled, kui tülitsesid, siis hageja otsis lepitust ja andis lubadusi, et hakkab neid täitma (tõend kd I tlk 108). Hageja juhtis tähelepanu, et sellest tõendist ei nähtu kuupäeva, millal need lubadused tehtud on ja kostja järeldused on asjakohatud. Kohus leiab, et lähtuvalt sellest, et hageja ei ole kostja väidet hilisemate leppimiste osas omaks võtnud ja sellest, et viidatud tõendist ei nähtu kuupäeva, millal need tehti, ei saa kohus nende alusel lugeda tõendatuks, et pooled üritasid ka veel vaidlusalusel ajaperioodil leppida. Veelgi enam, konkreetne tõend on loodud ilmselgelt enne asjakohast 1994 ja 1995 aastat, kuivõrd sellest nähtub lubadus, et peale lapse sündi (poolte laps sündis xx.xx.xxxx) jätab hageja maha tantsimise ja pühendub lapse kasvatamisele. Kostja tõi ise välja oma 25.08.2022 seisukohas, et osapoolte pulma aastapäeval
3. juunil 1992, kirjutas hageja kostjale kirjaliku lubaduse, et pärast lapse sündi jätab tantsimise ja 3 pühendub lapse kasvatamisele. Kohus ei näe, et 1992 aastal antud lubadus tõendaks leppimiskatseid või soove aastatel 1994 või
4. Kostja argumenteeris, et isegi kui möönda, et korter oleks hüpoteetiliselt soetatud pärast abieluliste suhete lõppemist, on korter soetatud abieluvara arvelt. Kostja esitas väite, et EVP-d mille eest korter omandati, pidid olema poolte ühisvara. Kohus leiab, et kui korter omandati peale abielusuhete lõppemist, siis ei saanud korter ka (väidetavalt) ühisvaraliste EVP-dega või muude ühisvaraliste rahaliste vahenditega omandamisel kuidagimoodi ühisvaraks muutuda ja kui korter omandati enne abielusuhete lõppemist, siis on tegemist ühisvaraga olenemata EVPde või muude rahaliste vahendite kuuluvusest ja seega ei oma need väited korteriomandi lahusvaraks või ühisvaraks lugemise küsimuse lahendamisel puutumust. Kostja väidab, et hageja kinnitas 13.05.2019.a notariaalselt sõlmitud kinkelepingus, et korteriomand YYY, Tallinn, mis omandati 06.12.1994.a, kuulub poolte ühisvara hulka, mistõttu kuulub kostja hinnangul ka XXX korteriomand poolte ühisvara hulka, kuivõrd korteriomandite omandamise vahele jääb 10 päeva ning esitas vastava tõendina notariaalse kinkelepingu. Hageja vaidles sellele väitele vastu ning tõi välja, et oli üksnes nõus kinkelepingu sõlmimisega, mitte ei kinnitanud vara ühisvara hulka kuulumist. Kohus leiab, et 13.05.2019.a notariaalsest lepingust nähtub (kd I tlk 95), et üksnes kostja väidab, et lepinguese kuulub abikaasade ühisvara hulka, kuid lepingust ei nähtu, et nimetatut oleks kinnitanud ka hageja, hageja andis vaid nõusoleku lepingu sõlmimiseks. Seega ei tõenda 13.05.2019 notariaalne leping, et hageja oleks kinnitanud, et XXX, Tallinn korteriomand kuulub poolte ühisvarasse. Lisaks eeltoodule ei takistaks mingi asja varasemalt ühisvaraks lugemine (muude isikute kui kohtu poolt), kohtul tuvastada vara võimaliku lahusvaralisust (va konkreetse pooltevahelise abieluvaralepingu sõlmimisel vara kuuluvuse määramisel), nt ei oma tähtust kas kinnistusraamatus või muudes kohtades on märgitud ühisvaralisus jne, mh kõik abielu kestel omandatud vara on eelduslikult ühisvara kuni kohus ei leia vastupidiselt. Kostja väitis, et veel 1994/1995 aastavahetusel oldi hagejaga koos tema juures. Hageja ei võtnud väidet omaks vaid väitis vastu, et ei saanud tähistada kostja juures aastavahetust 94/95, kuivõrd oli Regionaalhaiglas käevigastusega
5. aasta detsembrist kuni
6. jaanuari keskpaigani. Hageja esitas oma väidete kinnituseks tõendid. Kohus leiab, et hageja tõendid tõendavad üksnes seda, et hageja oli käevigastuse tõttu haiglas korduvalt väidetust hilisematel aegadel, kuid need ei tõenda, et hageja oleks enda poolt väidetud ajal olnud haiglas. Kohus leiab, et esitatud tõendite tõttu ei saa olla kahtlust selles, et hageja vigastuse millalgi varasemalt sai ja haiglas hiljem ka oli, kuid kohus ei saa tõendatuks lugeda konkreetselt 94/95 aastavahetusel haiglas viibimist. Kuid samamoodi ei saa kohus tõendatuks lugeda kostja väidet, et hageja oli tema juures, kuivõrd hageja on sellele vastu vaielnud ja kostja ei ole enda väidet tõendanud (kohus märgib etteruttavalt, et mõlemad pooled jäid oma vastavate väidete juurde ka vande all ärakuulamisel). Hageja on esitanud väite, et korteriomand on lahusvara ka seetõttu, et 1994 ja 1995 kehtinud Perekonnaseaduse (vt RT I 1994, 75,1326) 5.ptk § 28 lg 4 sätestab järgmist: Perekonnaseisuosakonnas ei lahutata abielu, kui abikaasa soovib, et koos abielu lahutamisega lahendatakse ühisvara jagamisse puutuv vaidlus. Sama § 15 lg 1 kohaselt loetakse abikaasa lahusvaraks tema omandis enne abiellumist olnud vara. Samuti tema poolt abielu kestel kinke või pärimise teel omandatud vara ning vara, mille see abikaasa on omandanud pärast abielusuhete lõppemist. Hageja esitas selle väitega koos ka abielu lahutamise akti ja on seisukohal, et nimetatud sätete alusel on korteromand Tallinnas XXX hageja lahusvara. Kostja avaldas selle seisukoha kohta, et abielu lahutamise aktiga ei saa tõendada väidetavat ühisvara jagamist ega ühisvara arvelt automaatselt lahusvara tekkimist ning et kostjale on ebaselge, mille alusel hageja peab ühisvarasse kuuluvat XXX korteriomandit hageja lahusvaraks. Kohus leiab, et hageja poolt viidatud säte üksnes sedastas, et 4 perekonnaseisuosakonnas ei saa lahutada, kui üks abikaasadest soovib, et koos lahutamisega lahendatakse ühisvara jagamisse puutuv vaidlus. Sellest sättest ei saa tuletada, et ühisvara ei saaks või ei peaks jagama peale abielu lahutamist. Hageja väidab, et tsiviilasjas nr 2/4/28-7730 on J.I abikaasa T.P kinnitanud, et alates
7. aastast elas ta koos J.I ja tema pojaga. Hageja esitas selle kohta ka tõendina 16.07.2001.a kohtuotsuse. Vastavas otsuses on kirjas (kd I tlk 69), et „Asja arutamisel selgus poolte seletustest, et pooled elavad lahus alates 1994 aastast. Poolte abielust xx.xx.xxxx sündinud poeg U.L jäi poolte kokkuleppel oma ema J.I juurde. Hageja abikaasa, tunnistaja T.P ütlustest ilmnes, et alates 1994 aastast elab ta koos hagejaga ja tema pojaga.“ Tsiviilasjas nr 2/4/28-7730 tunnistaja ülekuulamise protokolli ega toimikut ei ole säilinud. Kohus leiab, et viidatud 16.07.2001.a kohtuotsusest nähtub ilmselge vasturääkivus kostja ja tunnistaja T.Pi toonastes ja praegustes ütlustes. Üksnes hageja toonased ja praegused seisukohad on samad. Kostja tõi ka välja, et hageja pole esitanud seda tsiviilasjas nr 2/4/28-7730 otsust jõustumismärkega ning seega see dokument ei vasta vorminõuetele. Kostja väidab, et lahendi kuupäev on teine ja lahendi esitamine tõendina midagi ei tõenda, kohtutäitur algatas täitemenetluse, seal on erinev kuupäev. Hageja leidis, et otsus ei muutu sellest veel tühiseks, see kohtulahend on jõustunud ja see on esitatud. Hageja leiab, et tegemist on ilmselt kas kirjavõi trükiveaga, kõik on toiminud seaduse kohaselt, see pole asi, mille üle vaielda. Kohus küsis 17.06.2024 kohtuistungil kostjalt, kas kostja seab tõendi kahtluse alla, kas on taotlusi. Kostja avaldas, et see dokument ei vasta normile, lahend pole jõustumismärkega, hageja asi on tõendada, millal dokument on jõustunud, see pole õige dokument õige kuupäevaga, kostja ei tea, kes on süüdi, et on valed dokumendid, kostja pole näinud originaali. Kohus märgib, et kostja poolt tõendina esitatud kohtutäituripoolsest kinnisasja arestimise aktist nähtub, et kohtutäitur algatas täitemenetluse hageja vastu kostja kasuks Tallinna Linnakohtu 26.06.2001.a tsiviilasjas nr 2/4/28-7730 tehtud kohtuotsuse või määruse alusel (kd I tlk 84). Kohus märgib, et tsiviilasja number on sama, kuid kohtuotsuse (või määruse) kuupäevad on erinevad. Kostja esitas samas 17.06.2024 kohtuistungil tõendina ka Tallinna Ringkonnakohtu (esilehel kuupäeva) 04.02.2001 kandva kohtuotsuse, milles on märgitud, et Tallinna Ringkonnakohus vaatas avalikul kohtuistungil 24.01.2001 T.J apellatsioonikaebuse alusel läbi Tallinna Linnakohtu 16.07.2001 otsuse nr 2/4/28-7730/
8. Kohus märgib, et ilmselgelt on vanades otsustes teatav segadus kuupäevade osas. Ringkonnakohtu lahendist nähtub, et vaidlustati maakohtu poolt 1600 krooni kuus elatise välja mõistmist, mis on korrelatsioonis esitatud linnakohtu otsusega, milles mõisteti see summa välja, st on tuvastatav, et ringkonnakohtu otsus käsitles apellatsiooni Linnakohtu viidatud otsusele, sama nähtub ka muudest ringkonnakohtu poolt enda lahendis viidatud ja käsitletud asjaoludest. Kui Tallinna Ringkonnakohtu otsus tehti 04.02.2001 siis ei saanud vaidlustatud Tallinna Linnakohtu otsus olla kuupäevaga 16.07.2001, kuigi Tallinna Ringkonnakohus ka ise lahendis sellele kuupäevale viitas. Vaadeldes ringkonnakohtu otsuse lõppu, on tuvastatav seal Tallinna Ringkonnakohtu tempel ja allkirjad ning kuupäev 04.02.2002, millest nähtub kohtu hinnangul üheselt, et Tallinna Ringkonnakohus tegi lahendi 04.02.2002 ja mitte 04.02.2001 ning selliselt muutub loogiliseks ka ringkonnakohtu poolt viidatud kuupäevad vastavas lahendis. Tervikuna ringkonnakohtu ja linnakohtu lahendeid ja neis kajastatud asjaolusid ja otsustusi vaadeldes nähtub, et esitatud linnakohtu kohtuotsus tehti tõepoolest 16.07.2001 ning ilmselgelt eksis pigem kohtutäitur märkides lahendi kuupäevaks 26.06.2001 millise kuupäeva kujunemine või põhjus ei nähtu mitte kusagilt mujalt, kui tegelikult samast 16.07.2001 linnakohtu lahendist, milles kohe alguses on märgitud mh et linnakohus arutas 26.06.2001 avalikul kohtuistungil seda tsiviilasja. Seejuures on kostja ise esitanud kohtule veel enda vastuse vastuhagile tsiviilasjas nr 2/4/28-7730, mis on adresseeritud linnakohtu samale kohtunikule ja dateeritud 10.02.2001 (kd II tlk 18) ehk siis loogiliselt ei saanud sel ajahetkel olla tegemist ringkonnakohtu menetlusega vaid ikkagi linnakohtu menetlusega. Kõrvutades kõiki neid 5 tõendeid ja tuvastatud asjaolusid koos, leiab kohus, et puudub põhjus kahelda tõendiks esitatud Tallinna Linnakohtu poolt tsiviilasjas nr 2/4/28-7730 tehtud 16.07.2001 kohtuotsuses ja et tegemist on lubatava tõendiga koosmõjus kostja enda poolt esitatud Tallinna Ringkonnakohtu otsusega, kostja enda vastusega tolles tsiviilasjas ja kohtutäituri arestimisaktiga. 13.11.2023.a kohtuistungil andis kohtule tunnistajana ütlusi L.N, T.P, S.O ja J.R. 13.11.2023.a kohtuistungil avaldas L.N järgmist: „Töötasin S.Aga, J.I emaga koos, läksin töölt ära kuna mul oli väike laps, siis suhtlesime vahepeal telefoni teel, elu viis Mustamäele, ehitasin Vilde teele kooperatiivi. S.A ehitas sinna Sõpruse puiesteele, ühe peatuse vahega. Me saime siis seal kokku uuesti ja siis kuni elu lõpuni, suhtlesime. Olin M.P ema sõbranna, pikka aega, elasime lähestikku. Pika eluaja olime tuttavad. Mina tean seda, et käisin läbi S.Aga, T.Jt nägin vähe, oli teises toas, S.A elas teises toas ja me ei puutunud kokku T.Jga, kuid et nad on abielus J.Iga, seda teadsin. Ma ei mäleta, millal neil abielulised suhted lõppesid, mulle jäi tunne, et ta abiellus masina ja garaažiga. J.I oli nooruke, mina elunäinud inimene ja arvasin, et tal on salasuhe armukesega - seda ma arvasin, kahtlustasin seda, kuna T.J oli ära kogu aeg, kahtlustasin, et tal on armuke. mind kutsuti pulma, aga ei saanud minna. mulle tundus küll, et see asi algusest peale kippus viltu kiskuma, ämmale ka ei meeldinud, kellele meeldib selline mees, kes on kogu aeg kodust ära. Meiega väga ei suhelnud, oli omaette. J.I ema nimi oli S.A. J.I juures üks kord olime koos J.I juures vana-aasta õhtul, oli ka T.J, aga see on nii udune asi mu jaoks, millal see oli, ei mäleta. Kas neil oli siis laps juba - ma ei mäleta, tõesti ei oska öelda. Ma ei tea, kas laps käis koolis kui lahku mindi, või oli lasteaialaps - ei mäleta. S.Al oli pesumasin, mis sellest sai, ma ei tea. Oli suur pesumasin, asus koridori juures. J.I ja T.J abielu lahutamisest rääkis mulle S.A. Oli ka näha, et sellest midagi välja ei tule, mulle jäi mulje, et see oli mitte J.I vaid millegi muu pärast. S.A autoga T.J sõitis, olen ka ise selle autoga sõitnud. Abielulise suhte lõppemise kohta ma ei oska midagi öelda, ega S.A ei rääkinud mulle kõike. J.I uue abikaasa kohta ma ei tea millal nad hakkasid kokku elama. Täpsustab - T.J oli ammu läinud, kui J.I hakkas uue mehega elama, neid tunnen väga hästi, olen nii palju last hoidnud. Nemad S.A juures ei elanud. täna on
9. november. Seda tean, et J.I viskas T.J asjad aknast välja, ju ta siis minema kõmpis. Tean kindlasti, et tundsin J.I uue mehe vanemaid. Millal T.J ja J.I abielu suhted lõppesid - mul oli mustamäe korter olemas, aastaid on raske panna kokku, ma ei tea ega mäleta, millal nad lahku läksid.“. 13.11.2023.a kohtuistungil avaldas T.P järgmist: „Millal nende abielu lõppes, ma ei tea, sest ei olnud lõppemise juures. Kui nad lahutasid, vist
10. Tulin 1994.a. juuni lõpus Saksamaalt, J.I oli sellel hetkel tööandja juures personalisekretär, seetõttu ma ütleks, et ma olin temaga kokku puutunud, kuid temaga ma siis isiklikes suhetes ei olnud. Ma ei mäleta, et olen ennem käinud kohtus tunnistusi andmas. J.Iga sündis meil ühine laps 2000.a. ju siis mitmed kuud enne seda hakkasime suhtlema J.I ema ja minu korteris. Eelmisest kooselust oli J.Il pisike laps, jooksis toas ringi, ei oska öelda, mingi 3 – aastane äkki jookseb juba ringi. Kui hakkasime kokku elama minu teada J.I oli lahutatud, see polnud oluline mil moel, kuid ma teadsin, et ta on lahutatud. Kui olime J.I ema juures, siis ma ei mäleta, et oleksin T.Jga kokku puutunud ja ma ei näinud ka tema asju. T.J ei toetanud oma last rahaliselt. A.At tunnen aastast 2006 aasta kandist, kindlasti polnud me sõbrasuhetes, vaid töötasime ühes kontoris, kus oli 6-7 inimest. J.Iga hakkasime koos elama ca 1 aasta enne lapse sündi. Ma ei mäleta, et oleksin käinud kohtus ja andnud ütlusi, et elan J.Iga 1994.aastast.“. 13.11.2023.a kohtuistungil avaldas J.R järgmist: „Olen elukutselt disainer, kõrgharidusega, elan Tallinnas, T.J on ammune sõber, J.I oli tema abikaasa. Mina meenutasin, sellest on möödas aastakümneid. Tänu tantsuajaloole on teatud asjad meeles, abiellumine 1990, lapse sünd 1993, kooselu oli neil selles vahemikus, pöördepunktiks oli aastavahetus 93/94, siis oli 6 T.J üksi, so 31.12
11. 01.01.1994, ta väitis, et J.I läinud kellegi teisega pidu pidama. Oli tantsupeo proovide aeg ja hakkasime trenni tegema, kolmekuningapäeval sai selgeks, et nad läksid tülli ja 1994.a. märtsis oli see, kui T.J palus meie abi oma asjade ära toomises ja palus selleks minu ja A.M abil asjad ära tuua Sõpruse puiesteelt ja me viisime T.J asjad Sütiste teele ta ema juurde. Tõenäoliselt aasta algusest siis ei elanud koos, sest T.J elas juba ema juures. See oli tantsupeo aasta ja me käisime tihti läbi ja see on mul selle tõttu meeles. Pärast 1993 ma J.It ei näinud, ilmselt oli tal teine elukaaslane. Miks nad T.Jga lahku läksid - ei saanud olla T.J kõrvalhüpe, kuna ta oli hea isa ja vastutustundlik abikaasa. Olen pärast kuulnud T.Jlt, et J.Il on uus suhe. Kostja esindajale: J.It ma isiklikult ei tunne, olen teda lähedalt näinud ja vestelnud, kunagi ühisel peol aiandis Pirital, kus ta oli koos T.Jga abikaasana ja nad tantsisid. Peale selle pole ma J.It näinud. Ma pole kordagi nende perekonnasisesel üritustel olnud. Kolimise ajal tulin sinna Aga, tal oli auto ja käru, aitasime kotte ja asju kärusse tõsta, kott oli riietega ilmselt, see oli suurem kott, koti sisu oli pehme, asjad olid pakitud, neid oli vaja ära viia, asjad olid esikusse pandud. Kes ukse avas, ei mäleta, olime kolmekesi esikus, esik oli kitsas, 1- meetri laiune. Täpselt ei mäleta, kas asjad olid tõstetud esikusse või koridori - mis asjad olid, ei mäleta. Pakitud pesumasinat - ei mäleta, et oleks näinud. T.J jutu põhjal juba 93/94 aastavahetusel T.J rääkis, et tal on probleemid. Kui on pere, siis minnakse üritustele koos, äkki läks kooselu lõhki ja meile oli see ootamatu, see oli selle aastavahetuse paiku. Nende tülisid ma näinud ei ole, et J.I oleks teise mehega olnud - seda pole ma ka näinud. T.J oli meie juures kindlasti aastavahetusel. Öösel, peale aastavahetust läks koju.“. 13.11.2023.a kohtuistungil avaldas S.O järgmist: „Olen finantstöötaja, kõrgharidusega, elan Tallinnas, T.J on mu tädipoeg, J.I teadsin varasemast ajast, nüüd teda ära ei tunne enam. Tegemist on väga paljude aastate taguse ajaga, mul on väga raske tunnistust anda. Tean, et poeg sai 30 aastaseks, seega väga pikka aega tagasi. Midagi mäletan. T.J elas J.I juures mingi aja, aga tädi juures ma nagu ei tea, et ta elanud oleks. T.J ja J.I lahutasid oma abielu, see võis olla 1994, täpset kuupäeva ei mäleta, võis olla ka
12. Nende abielu lahutamise üksikasju ma ei tea. Tean, et T.J oli sunnitud sealt ära kolima, see oli J.I otsus - nii on mulle meelde jäänud. Kui nad elasid paarina, siis suhtlesin nendega, J.I käis mu õe juures Raplas. Siis tähtpäevadel oli suhtlus, mingil tähtpäeval, kas sünnipäeval või mis sündmus see oli, käisin J.I ja T.J kodus ka, istusime pika laua taga. Kui neil paarisuhe lõppes, siis ma ei suuda mäletada, kas oli tegemist teise mehega või muuga - ma väga kindlalt ei julge väita. T.J ema oli mu tädi, me suhtlesime tihti, helistasime ja nädalas korra või kahe nädala jooksul ma ikkagi käisin tal külas. Jaa tuli jutuks, et T.J on kolinud tema juurde. T.J ema elas seda väga raskelt üle. Kindlalt tean seda, et ta ei saanud oma lapselapsega kohtuda nii palju kui oleks soovinud. Lapse esimest sünnipäeva pidasime T.J ema korteris, siis juba T.J elas seal. Mul on sellest pilt ka, foto. Siis oli juba nii, et J.I ja T.J ei elanud koos. Ma ei väitnud, et olen J.I juures käinud mitu korda lapse sünnipäeval. Ma tean, et me käisime, aga mis tähtpäev oli, jään vastuse võlgu. Mitte kordagi ei käinud J.I juures lapse sünnipäeval. Ei oska öelda, millal perekonniti enam läbi ei käidud. Ei mäleta, kas laps oli juba kui külas käisime J.Il ja T.Jl. Mina kõrval ei elanud, T.J ema rääkis, me käisime tihti läbi. Tõesti tema juurde iga päev ei jõudnud, aga kui mina ei helistanud, helistas tema ise, meil oli selline kokkulepe. Elas seal korteris oma surmani, käisin teda veel haiglas vaatamas, meil olid head suhted. T.J ema korteris pidasime lapse esimest sünnipäeva. Jah siis T.J elas ema juures. Seda ma mäletan, et kuidas, T.J ema väga elas seda üle, kuidas ta käis kooli juures ootamas, siis kas vahetundi või kooliaja lõppu, et lapsega kohtuda. See oli hiljem juba jah. Lihtsalt on jäänud mingid hetked, mis teda väga mõjutasid ja teda väga õnnetuks tegid. Aga detailselt fakte, kuupäevaliselt, aastaid ma ei suuda teile ette tuua.“. 13.11.2023.a kohtuistungil kuulas kohus vande all ära nii kostja kui ka hageja. 7 13.11.2023.a kohtuistungil avaldas kostja vande all järgmist: „Aastavahetusel 94/95 minu mäletamist mööda 94 oli hektiline aasta nii nagu siin tunnistaja kirjeldas, et ma ei mäleta, et oleks küll olnud samme või mittesamme või koosolemistest, T.J oli tööl, käis neli korda nädalas tantsutrennides, nädalavahetused tegi tööd. Et ei tule sellist hetke küll ette, et nüüd selle muu aja, see väike vaba aeg, mis oli, et me oleks selle aja lahus olnud. Küll aga jah oli meil nii nagu tavaliselt abielus, meil oli riide. Algatas peamiselt mina. Hageja käis siis ema juures enda närve puhkamas. Et meie suhted ei olnud mitte pingevabad, aga need suhted olid olemas. 94/95 aastavahetus mäletan seda, et erilist sellist ei olnud, selline tavaline tähistamine, tädi L oli kohal oma lapselapsega ja T.J hoidis jälle eemale nagu tädi L ütles, oli magamistoas, tuli meile selleks aastavahetuseks. Nii palju kui mina mäletan, magasime jaanuaris pikalt, ema vaatas last. Mingi hetke pealt, tuli T.Jl soov meie magamistoa uks lukku keerata ja minuga intiimvahekorda astuda. Et noh, ei õnnestus, ei õnnestus pooleldi, nii nagu ikka, tavaliselt, et see ei ole oluline. Aga midagi toimus, kas olid eelnevalt kogenud pinged, mis toimus, et ma selle peale nii vihastasin, et tõusin voodist ja viskasin ta asjad veranda akna kaudu välja. See oli 95 jaanuaris minu mäletamist mööda, asjadele ta jooksis järgi, mingisugust riidu meil ei olnud, rääkimist ei olnud, et kas meil nüüd on lõpp, või mis meil on, me lihtsalt olime nii riius, aga me nagu ei sõimelnud, et meie riiud olidki sellised, et olid tükk aega vait ja siis toimus äraleppimine. Kumbki pool ei andnud alla. Tema andis lubadusi, et ei käi trennis jne võttis tagasi ja noh ilmselt selle baasil need riidlemised siis käisidki. Edasi läks asi huvitavamaks, et kui tavaliselt ta tuli ema juurest tagasi, kui ta oli seal puhkamas käinud, siis sel korral ta tuli tagasi pesumasina järgi, mis meile pulmaks kingiti. Aga minu ema ei soovinud seda anda, sest sellega me pesime lapse pesu. See oli jaanuaris tädi S sünnipäeva paiku, mitte kohe teisel kolmandal jaanuaril. Selle pesumasina ta sai ja kas keegi teda seal kuskil ootamas oli ukse taga, tal aitas seda ära viia, seda ma tõesti ei tea. Meil toas ei ole need inimesed käinud. Ainuke võimalus ukse taga. A.M käis korra kui olid soomlased ja hispaanlased külas, siis kui me veel abielus olime. Ta ootas ka ukse taga, ta ei tulnud kunagi tuppa. Nii et selle aja mis me abieluliselt elasime minu ema juures, ei käinud seal S.O pere ega käinud T.J need väidetavad sõbrad aastast 1989 ei käinud keegi meil. Mulle ta ütles, et tal ei olegi sõpru, et tal on ainult tantsukaaslased. Siis ta koliski välja, kui see pesumasin oli. Mingisugust tehnikat temale kingitud ei ole. Pesumasina ja tema isiklikud asjad, mis enamus olid minu ema õmmeldud. 92 oli rahareform, kõik kaotasid, polnud kellegil kingitusi teha. Selge, et rahvatantsukaaslased ei tee oma kuupalga väärtuses kingitusi. Ei tulnud järgi ka oma pulmaalbumile, selle viskasin remondi ajal prügikasti. Ja siis minu ema ja meie poeg läksid Kehrasse asju kasvatama, tavaliselt kas siis mai lõpp või juuni keskel, ema hoidis poega. Ja see oli nüüd kas juuni juuli kuu, siis T.J hakkas ennast sisse ajama. Tal oli kombeks, et kui ta nagu tahtis midagi saada, siis ta oskas väga meeldiv olla. Esialgne soov oli tal nii palju kui mina mäletan, ta tuli meile esikusse ja ütles et ta tuleb oma kingituse järgi ja selleks kingituseks oli tema kingitud kihlasõrmus, mis siis tema meelest oli veel meile jäänud, selle ta muidugi sai. Jah seega oli teistkordne järgikäimine ikka ka. Ja siis ta hakkas rääkima, esmakordselt ta tundus mures, aga ta ei olnud nagu oma murega tegelenud. Kohe otsustas, et nii nüüd me proovime jälle kallistada, proovime musitada, järgmisel päeval jälle ukse taga, et nüüd proovime seksida. Asjad ei läinud nii nagu mina oleksin soovinud, et me oleks läbi rääkinud ja asja teinud. Aga proovis käia suhteid soendamas, ma arvan kas see oli nüüd augusti paiku, ma sain ema kaudu selle näidis lahutamise avalduse, selle mina kirjutasin meile esikus, esikukapp, et sain juristi poolt koostatud näidisavalduse, kirjutasin selle blokki ja siis me kodus allkirjastasime enne kui me läksime dokumente sisse viima mustamäele. Dokumendis oli palju teksti. See pidi olema juuli või august 95, minu mäletamist mööda. Täpsemalt ei mäleta, ema oli igaljuhul pojaga siis suvilas seal Kehras. Ja siis me viisime sisse, aga kohapeal selgus, et on neil üks blankett, mis tuleb mõlemal allkirjastada ja ma ei mäleta küll, et seal oleks olnud küsimusi varade või lapse kohta. Et seda ma küll ei mäleta lahutamisavaldusel. Lahutamisavalduse sain sisse viidud, aga siis T.Jl olid ikka jäänud 8 mingisugused jääktunded, eks minul olid ka tunded, ma ei saa seda eitada, et raske on, sa oled ikkagi ühte inimest armastanud ja ühel hetkel see lõigatakse läbi ja need suhted on raske noh taastada. Proovisime kokkuleppel neid taastada. Käisime võtsime isegi avalduse välja. Lubas pühenduda ja tantsimise maha jätta, see tavaline ampluaa. Aga meil ikkagi ei õnnestunud. Kokkusaamised olid vähesed. Nüüd edasi ma küll ei mäleta. Esimese asjana ma mäletan seda, et Kundas sugulaste juures
13. oktoobri paiku, kui ma rääkisin, et ilmselt meil tuleb lahutus, siis läksime riidu minupoolsete sugulastega. Nemad kategooriliselt keeldusid lahutamast, et kas see oli oktoober november millal saime uuesti lahutuse sisse viia. Samamoodi nagu ma ei mäleta 90 aastal avalduse sisseviimist ja abiellumist ei mäleta ma seda viimast 27.12.95 et kuidas see kulges, mis ruumid. Selliseid detaile isegi kui ma seal olen käinud korduvalt, midagi ei hakanud silma, midagi ei jäänud meelde, et need käigud ei olnud mõnusad selleks tuli seal käia treppidest ülesse alla. See on see mis mina mäletan, olen püüdnud täpsemaks, ei saa. See oli aasta
14. 94 oli hektiline, T.Jl oli kolm töökohta, siis ta kirjutas, et ta käis õhtuti peale tantsutreeningut, mis oli 4 korda nädalas, käis ta kodudes tegemas elektritöid ja siis nädalavahetustel tegi ka tellimustööd ja haltuuraotsad. Et raske on sealt meenutada, aga minu mäletamist mööda meil õnnestus paaril korral ka paarina väljas käia. Laps oli siis jah umbes aastane. Septembris 93 ma läksin tagasi tööle, märtsis 93 sündis poeg. Pool aastat olin lapsega, edasi kasvatas minu ema. T.Jt kahjuks poja kasvamise juures ei olnud, ta oli nii hõivatud. Lapse sünnipäeval kohal olid meiepoolsed sugulased. Teiselt poolt ei olnud, ma ei mäleta nüüd kas ämm oli, aga ilmselt võib-olla ei olnud, sest meil ämmaga suhtlemine katkes samal ajal kui tema sugulastega 92 me praktiliselt läbi ei käinud.“. 13.11.2023.a kohtuistungil avaldas hageja vande all järgmist: „94.a,
15. jaanuaril palus J.I minul lahkuda. Leppisime niimoodi kokku, et mingi aja pärast, nt veebruaris saame kokku ja vaatame, kas saame koos edasi elada või läheme lahku. Ja kui me veebruaris kohtusime 94, siis öeldi konkreetselt ära seal, me olime kahekesi seal kodus sõpruse puiesteel, ja meie asi J.I seisuga oli see, et lõppeb ära. Jah, terve oma elu olen mina tantsinud, selle aastaga saab 55 aastat oma elust tantsitud. Ja sel aastal olime 94, kui me olime küll lahus juba, siis olime jah oli ettevalmistus tantsupeoaastaks ja reisuks ja me tegelesime siis pidevalt, 2-3 korda nädalas tantsimisega. Vastavalt siis kokkulepetele mõlema poolega, hoidis üks nädal S.A poissi ja teine nädal hoidis minu ema. Minu ema käis hommikul lapsel sõpruse puiesteel järgi ja siis õhtul kas mina viisin või siis mu ema viis kokkulepitud ajal tagasi lapse. 94 vastu 95 aastal ma ei saanud nendega koos uut aastat vastu võtta, sellepärast, et siis ma olin regionaalhaiglas, selle kohta võib võtta väljavõtte ja mul oli siis töötrauma ja mul ei olnud võimalik nendega koos vastu võtta. Samas ka
16. aastast suri ka S.K abikaasa E ja pärast seda ei ole meie isegi matustel käsime eraldi, ärasaatmisel. Mina ei ole pärast lahkuminekut
17. aasta jaanuari J.It näpuotsagagi puutunud. Mina sellest, kas oli tal suhe või ei olnud – niipalju kuulsin, mida rääkisid meie emad omavahel ja mida kuulsin ka oma sugulase kaudu, kes töötas T emaga koos. T ema väitis, et nemad elasid, et tema pojal on juba 94 aastal üks naisterahvas, kellel on väike poeg. Ja nimeta nimi ja siis vaadati, et ahah. Nii et see väide, et me oleme veel 95.a. koos olnud, see ei pea üldse paika. S väitis mulle isiklikult, et ta on nõus ka kohtus seda tunnistama, ainult et ta ei saa jalgade pärast siia kohale tulla, et tema ei ole pärast oma mehe surma ühtegi sünnipäeva pidanud. Ja mina ei ole ka käinud tema juures kodus hiljem. Viimati sai käidud oli 93, aga pärast seda mina ei ole S juures kodus käinud. Jah olen käinud maal, Pudisool, seal kus me ka kunagi ise tutvusime, aga see on suvel olnud. Kui mina lahkusin ära seal 94 aasta alguses jaanuaris, siis niipalju kui ma võibolla väikese kotiga enda ihupesu kaasa võtsin ja ühtegi asja ei ole aknast välja visatud ja mina kuskilt aknate alt korjamas käinud neid. Veranda? Minu teada on seal rõdu ja rõdust ei ole midagi alla visatud selles suhtes, et midagigi ei toimunud seal, nii et ei mina ei ole korjanud, kui ta viskas midagi alla siis see võib-olla jäigi vedelema, aga igatahes kui mina sealt ära läksin, 9 siis ühtegi asja sealt mina sealt väljas korjamas ei käinud. Mina ei tea, sest kui mina lahkusin, siis hetkel kui mina väljusin ei visatud ühtegi asja alla ja ma ei näinud seda, et oleks olnud. Käisin leppimas veebruari kuu sees 94 J.Iga nii nagu kokku leppisime ja tulime kokku ja rääkisime ja siis samal hetkel kui me lõpetasime selle suhte ära, siis samal veebruarikuusel päeval andis ta ka mulle üle selle kihlasõrmuse, ütles, et see kuulub sulle, sellepärast, et see oli enne abiellumist talle kingitud. 95.a. ei käinud leppimas J.Iga.
18. aastal ei saanud ka kokku J.Iga, peale seda, kui me läksime lahutusdokumente sisse viimas. Ei ole olnud seksuaalsuhet J.Iga pärast esimest jaanuari 94 ma pole sõrmeotsagagi teda puudutanud. Ei minul aastaarvud ei ole sassi läinud. Mul on täpselt, isegi, kui ei usu, siis ma ütlen, regionaalhaiglast võite väljavõtte ja siin on kaante vahel ka tunnistused. Aga ma ei ole olnud. Ma ei ole olnud ei seksuaalsuhtes ega näpuga puudutanud pärast esimest jaanuari 94 J.It. Abielu lahutuse avalduse vormistasime Mustamäel Sütiste tee 32 Perekonnaseisuaktide Büroos. Tema juures kodus pole ma käinud pabereid vormistamas. Ma pole seal käinud hiljem, kui ainult nii palju, et viisin last sinna ja käisin lapsel vahel järgi. Rohkem ma seal korteris ja esikust kaugemal ei ole käinud ja miskit paberit ma ei ole seal alla kirjutanud. 1994.a. novembris detsembris juhtus mul see õnnetus töötrauma ja siis ma olin kas kuuendal või seitsmendal korrusel regionaalhaiglas sees, jah 31.
19. Haiglast sain välja kuskil pärast kolmekunagipäeva, so jaanuaris
20. mina ei mäleta, et oleks olnud rohkem lahutusavaldusi kui üks. Üks avaldus sai esitatud, kas see lükati tagasi või mingitel muudel põhjustel, ma ei mäleta, aga üks avaldus oli, ei ole kahte avaldust tehtud. Mina mäletan, et see oli perekonnaseisuametis seal Sütiste tee 32 aadressil. J.I helistas ja soovis, et annaks lahutuse sisse ja saame kokku. Ei ole väitnud notari juures, et 6 detsembril 1994 omandatud korter oleks ühisvara. Notar helistas, et kas olen nõus allkirjastama kinkelepingu oma pojale, ma ütlesin jah ma olen nõus selle allkirjastama, aga sellega ma ei tunnistanud, et see on mõlemad, et see on ühisvara. Olin rumal ei lugenud korralikult lõpuni ja notar ,mulle täpsemalt ei seletanud, et sellega muutub ka minu korter ühisvaraks. Siis see on minu nagu enda apsakas. Kinkida see korter, mis oli S.A soov, et R.P saaks selle korteri pärast endale ja minul oli see, et mäletan S.A tahet ja tema juttu ja sellepärast ma ei saanud sellele vastu hakata. Siiamaani ma teadsin, et kuna juriidiliselt ja perekonnaseisuakti büroos lahutamise käigus mõlemad andsid allkirja, et kummalegi poolele kuuluv vara on tema vara ja sellega muutus olid kõik ju lahusvarad kõik, ei ole ühisvara.“. Kohus tuvastas, et mõlemad pooled jäid vande all antud ütlustes oma varasemate väidete juurde. Kohus tuvastas tunnistajate ülekuulamisel, et nii L.N kui ka T.P ei osanud öelda, millal poolte abielulised suhted lõppesid. S.O tunnistas, et poolte ühise lapse esimest sünnipäeva peeti hageja ema juures ning selleks ajaks olid pooled juba lahku läinud (kohus märgib, et poolte ühine laps sai aastaseks xx.xx.xxxx.a). J.R tunnistas, et hageja ja kostja ei elanud koos enam 1994.a algusest ning tänu 1994 aasta tantsupeole mäletab tunnistaja seda aastat kindlalt, kuna oli tantsupeo proovide aeg ning hakati trenni tegema ja tema ning A.M aitasid 1994.a. märtsis hageja asjad ära tuua Sõpruse puiesteelt ja nad viisid hageja asjad Sütiste teele ta ema juurde. Tunnistaja J.R kinnitusel elas hageja siis juba ema juures. Seega kui kostja tunnistajad ei teadnud/mäletanud millal poolte abielulised suhted lõppesid, siis hageja tunnistajad mäletasid ja põhjendasid veenvalt oma mäletamist (läbi lapse sünnipäeva ja tantsupeo aastal väljakolimisel abistamise). Kostja vaidles hageja tunnistajate ütlustele vastu. Kohus leiab kokkuvõtlikult, et kostja versiooni abielusuhete mittelõppemisest aastal 1994 ja leppimiskatsetest veel aastal 1995 ning korduvalt lahutamisavalduse esitamisest ei kinnita mitte ükski muu tõend peale kostja enda vande all antud ütluste, seejuures hageja on neile väidetele vastu vaielnud ja andnud vande all oma ütlused, et ei ole pärast lahkuminekut
21. aasta jaanuari kostjat näpuotsagagi puutunud, 1995.a. ei käinud leppimas ja et abielulahutuse avalduse vormistasid Mustamäel Sütiste tee 32 Perekonnaseisuaktide Büroos, kostja juures kodus pole käinud pabereid vormistamas ning et üks avaldus oli, ei ole kahte avaldust tehtud. 10 Lisaks eeltoodule on tuvastatav, et kostja (ja ka tunnistaja T.P) poolt käesolevas asjas antud ütlused on vastuolus tsiviilasja nr 2/4/28-7730 16.07.2001.a kohtuotsuses väljatooduga, täpsemalt: hageja ja kostja tookordsetest ütlustest on nähtunud, et hageja ja kostja elavad lahus
22. aastast ning tunnistaja T.P tookordsetest ütlustest on nähtunud, et kostjaga elab
23. aastast koos T.P. Hageja versiooni abielusuhete lõppemisest ja ühisest kodust väljakolimisest juba aasta 1994 alguses kinnitavad lisaks hageja vande all antud ütlustele veel ka kaks tunnistajat. Hageja seisukoht on ka kooskõlas tsiviilasja nr 2/4/28-7730 16.07.2001.a kohtuotsuses väljatooduga. Kohus leiab seega, et rohkem ja veenvamalt tõendatud ning usutavam on hageja versioon abielusuhete lõppemise ajast. Eeltoodust tulenevalt tuvastab kohus kõiki asjakohaseid tõendeid kogumis hinnates, et hageja ja kostja abielusuhted lõppesid 1994.a alguses, hiljemalt märtsis 1994, kui hageja oli kolinud oma ema juurde elama ja hageja asjad ühisest kodust välja koliti. Kohus leiab, et kuna poolte abielulised suhted lõppesid 1994.a alguses, hiljemalt märtsis 1994, ning korteriomandi XXX, Tallinn omandas hageja 16.12.1994.a, siis tulenevalt Riigikohtu lahendist 3-2-1-31-14 ja (1994.a redaktsioonis)

§ 15

lg 1 ning

§ 18lg 2 tuleb korteriomand XXX, Tallinn lugeda hageja lahusvaraks.

Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et hagi kuulub rahuldamisele ning kohus tunnistab hageja lahusvaraks korteriomandi aadressil XXX, Tallinn (registriosa number xxxxx). Menetluskulud TsMS § 173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 164 lg 1 kohaselt hagilises abieluasjas kannab kumki pool oma menetluskulud ise. Kumbki pool on palunud jätta asja menetluskulud teise poole kanda. TsMS § 164 lg 3 sätestab, et kohus võib jagada kulud erinevalt sama paragrahvi lõikes 1 sätestatust, kui tegemist on abielu varavahekorral põhineva vaidlusega või kui kulude selline jaotus ei oleks õiglane, muu hulgas kui see kahjustaks ülemääraselt ühe abikaasa olulisi vajadusi. Kohus leiab, et antud juhul ei esine sellised põhjendatud aluseid, mis annaksid alust kõrvale kalduda hagilise abieluasja menetluskulude jaotamise üldpõhimõttest, kuivõrd kuigi tegemist oli ka abielu varavahekorral põhineva vaidlusega, on Riigikohus lahendis nr 3-2-1-12-07 sedastanud, et „Kolleegium peab ka ühisvara jagamisel põhjendatuks jätta kummagi poole menetluskulud poole enda kanda, sest eelduslikult on ühisvara jagamine mõlema poole huvides. Kui ühisvara jagamisel lähtuda menetluskulude jagamisel reeglina sellest, kas ja millises ulatuses hagi rahuldati, oleks õigusabikulude jaotamisel põhjendamatult soodsamas olukorras abikaasa, kes tegutses kiiremini ja esitas ühisvara jagamise hagi kohtusse enne teist abikaasat.“ Eeltoodust tulenevalt jätab kohus asja menetluskulud mõlema poole enda kanda. Kuivõrd kohus jätab menetluskulud poolte endi kanda, puudub põhjendatud alus menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramiseks. (allkirjastatud digitaalselt) Viktor Bome Kohtunik 11