2-23-9790/81

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Anneli Alekand, Margit Jäätma, Hele Kaldma Otsuse tegemise koht ja aeg Tartu, 15. detsember 2025 Tsiviilasja number 2-23-9790 Tsiviilasi Evelin Reiljani hagi Irene Jakobsoni vastu 13 654,97 euro väljamõistmiseks Tsiviilasja hind apellatsioonikohtus 9250,48 eurot Vaidlustatud kohtulahend Viru Maakohtu 14. mai 2025 otsus Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Irene Jakobsoni apellatsioonkaebus Kohtuistungi toimumise aeg Menetlusosalised ja nende esindajad 25. november 2025 Apellant (kostja):

Irene Jakobson (ik XXXXXXXXXXXX), esindaja vandeadvokaat Anneli Aab Vastustaja (hageja):

Evelin Reiljan (ik XXXXXXXXXXXX), esindaja Maia Ploom RESOLUTSIOON 1. Tühistada Viru Maakohtu 14. mai 2025 otsus tsiviilasjas nr 2-23-9790 osas, millega maakohus mõistis Irene Jakobsonilt välja kahjuhüvitise Evelin Reiljani kasuks 6513 eurot 15 senti ületavas osas, samuti menetluskulude jaotamise osas.

2.Jätta muus osas maakohtu otsus muutmata, arvestades ka ringkonnakohtu otsuses toodud põhjendusi.

3.Jätta maakohtus kantud menetluskulud poolte endi kanda.

4.Sõnastada kohtuotsuse tervikresolutsioon järgmiselt:

4.1 Lõpetada menetlus Evelin Reiljani hagis Irene Jakobsoni vastu asjade väljanõudmise osas seoses hagist loobumise vastuvõtmisega.

4.2 Rahuldada Evelin Reiljani hagi Irene Jakobsoni vastu kahjuhüvitise saamiseks osaliselt.

4.3 Välja mõista Irene Jakobsonilt Evelin Reiljani kasuks kahjuhüvitis 6513 eurot 15 senti.

4.4 Jätta menetluskulud poolte endi kanda.

5.Rahuldada Irene Jakobsoni apellatsioonkaebus osaliselt.

6.Jätta apellatsioonimenetluses kantud menetluskulud poolte endi kanda.

Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest.

Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED 1. Evelin Reiljan (hageja) esitas 10. juulil 2023 maakohtusse Irene Jakobsoni (kostja) vastu hagi, milles palus nõuda kostja valdusest välja hageja valdusesse ja kohustada kostjat andma hagejale üle 242 hagiavalduse resolutsioonis väljatoodud eset.

Hagiavalduse kohaselt elasid pooled alates 2017. a suvest koos. 2021. a-l asuti elama kostjale kuuluvale kinnistule asukohaga XXXXXXX talu. Kooselu ajal ostis hageja endale hulgaliselt vallasasju ja tegi kostja kinnistu turuväärtuse tõstmiseks rahalisi kulutusi. Samuti viis hageja kinnistule hulgaliselt varem endale ostetud esemeid. Poolte suhted halvenesid ning 2023. a juunis oli hageja sunnitud kinnistult lahkuma väikese isiklike esemete kohvri ja seljakotiga.

Enamus hagejale kuuluvaid esemeid jäi kostja kinnistule kostja valdusesse. Kuna hageja on talle kuuluvaid esemeid tagasi nõudnud ning kostja ei võimalda neid ära viia, valdab kostja hageja esemeid ebaseaduslikult.

30.aprillil 2024 ja 9. juunil 2024 teatas hageja, et loobub osaliselt hagist, s.o esemete osas, millised kostja talle 16. mail 2024 tagastas. Hageja esitas alternatiivse nõude mõista ülejäänud esemete mittetagastamisel kostjalt hageja kasuks välja kostja valduses olevate hageja esemete väärtus.

18.novembril 2024 esitas hageja hagi täienduse, milles palus juhul, kui kohus ei rahulda nõuet anda kostja ebaseaduslikust valdusest välja hagejale kuuluvad esemed, siis rahuldada hageja alternatiivne nõue ning mõista kostjalt hageja kasuks välja tekitatud kahju hüvitamiseks 13 654,97 eurot, s.o tagastamata esemete ostuhind. Hageja esitas alternatiivse nõude, kuna kohtutäituril ei ole võimalik esemeid kostja valdusest kätte saada, kui kostja neid välja ei anna.

13.veebruari 2025 kohtuistungil loobus hageja põhinõudest ja jäi alternatiivse nõude juurde.

2.Kostja hagi ei tunnistanud. Kostja väitis, et on hagejale kõik tema asjad tagastanud ja hageja on 12. juulil 2023 kinnitanud asjade kättesaamist. Hageja tõendid võimaldavad tuvastada, et üksikud esemed on hageja soetatud ja need asusid mingil hetkel kostja kinnistul, kuid ei tõenda seda, et hageja on jätkuvalt asjade omanik ning et kostja valdab neid ja valdab õigusliku aluseta. Kui kostja asju valdab, siis tuleb tema omandiõigust eeldada. 2018. a kevadel pakkus kostja, et hageja võib elada temaga koos kostja kinnistul, eeldusel, et hageja 2 maksab üüri. Tegelikult hageja üüri ei maksnud. Selle asemel pakkus ta soetada asju või midagi parendada. Pooltel ei olnud kokkulepet asjade hagejale tagasi andmise või hüvitamise kohta. Hageja kolis kostja juurde 2018. a II poolel ning 2018. a-l on ta teinud kostjale ülekandeid 5250 eurot, 2019. a-l 12 412 eurot, 2020. a-l 5157 eurot, 2021. a-l 6365 eurot ja 2022. a-l 4902 eurot. Ülekantud summad vähenesid, sest hageja osales elamiskulude kandmises rohkem muul viisil. Seeläbi täitis hageja kõlbelist kohustust, mille täitmisena üleantut ei saa nõuda tagasi ega saa nõuda ka hüvitist. Paljudel juhtudel soetas hageja asju põhjusel, et talle ei meeldinud kostja asjad. Suurte asjade (voodi, diivan, vaip) asendamine eeldas vanade võõrandamist. Ka sellega tegeles hageja.

Hüvitisnõude lahendamisel ei ole võimalik lähtuda esemete soetamismaksumusest, sest asjade väärtus ajas kahaneb.

MAAKOHTU LAHEND 3. Viru Maakohus rahuldas 14. mai 2025 otsusega hagi hüvitise väljamõistmiseks ja mõistis kostjalt välja hageja kasuks 9250,48 eurot. Maakohus lõpetas menetluse E. Reiljani hagis I.

Jakobsoni vastu asjade väljanõudmiseks seoses selles osas hagist loobumise vastuvõtmisega.

Menetluskulud jäeti kostja kanda.

Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt on hagi põhjendatud ja kuulub rahuldamisele, kuid mitte hageja nõutud ulatuses.

Kostjal ei ole sisulisi vastuväiteid hageja nõutud esemete tema kinnistul asumise suhtes.

Kohtuistungitel on kostja kinnitanud esemete asumist kinnistul. Kohus ei nõustunud kostjaga, et kuna asjad asuvad kostja kinnistul ja on tema valduses, siis eeldatakse kostja omandiõigust vallasasjadele. Valduse saamine asja üle ei välista vaidlust ja omandiõiguse vaidlustamise õigust. Asjaõigusseaduse (AÕS) § 80 lg 1 ja lg 2 järgi peab hageja vallasasja valduse üleandmise nõudmisel tõendama, et tema on asja omanik ja et kostja valdab hageja asja ilma tehingu või seadusliku aluseta.

Kohus ei nõustunud kostjaga selles, et hageja panustas kooselamisse üürimaksmise asemel asjade omandamisega ja et tegemist on mittetäieliku kohustusega võlaõigusseaduse (VÕS) § 4 lg 2 p 3 alusel. Üldjuhul kujutab mittetäielik kohustus endast kohustuste täitmiseks antud tagatist. Praegusel juhul ei ole tõendatud, et hageja kostja ees kohustuste täitmist tagas, mis välistaks kostja tagasitäitmise kohustust. Hageja asjade ostmist üüri tasumiseks omaks ei võta.

Seega poolte väited mittetäieliku kohustuse kohta on kardinaalselt erinevad.

Kohus tuvastas menetluses esitatu ja poolte vande all antud seletustega, et esemed on soetanud hageja. Hageja väidab, et esemed kuulusid talle ning tal oli õigus need kostja juurest lahkumisel kaasa võtta. Kostja väidab, et üksnes kapp ja malmahi kuulusid hagejale ning et esemete rahas hüvitamise kohta kokkulepet ei olnud. Ka tunnistajate (hageja tunnistajad Elina M. ja Egle P. , kostja tunnistaja Marek Jakobson) ütlused kinnitavad, et asju soetas hageja.

Kostja on vande all selgitanud, et vestlusi tunnistajatega esemete ostmise osas oli minimaalselt.

Pooled vaidlevad sisuliselt hagejal esemete tagasinõudmise või nende eest hüvitise saamise õiguse üle. 26. oktoobril 2022 kell 11.46 hagejale saadetud sõnumis on kostja kirjutanud, et „Ma ei soovi sinuga kaubelda. Igaüks võtku oma ja lõpetame selle draama ära. Ma ei soovi Sinult midagi osta ja minu kodu ei ole ladu. Kuu aega on piisav, et need asjad maha müüa või viia. Ma kannan laenukohustuse“. Kostja ei ole selgitanud, milliste asjade üleandmisest ta kirjutas. Seega saab eeldada, et kostja arusaam oli, et hageja ostetud asjad kuuluvad hagejale.

Asjade kostja omandisse omandamise kokkuleppe olemasolul ei oleks kostja 26. oktoobril 2022 asjade üleandmisega nõustunud. Sellega on kohus tuvastanud, et pooltel ei olnud kokkulepet hageja soetatud asjade kostja omandisse jätmise kohta. Seega on tõendamata, et 3 kostja on esemete seaduslik valdaja ning kostja omandiõigust asjadele ei ole võimalik eeldada. Kostja on vande all kinnitanud, et ahi ja kapp kuuluvad hagejale, kuid ta ei ole neid hagejale üle andnud.

Kostja vastuväide, et tal puudub kohustus esemete hüvitamiseks, sest hageja osales seeläbi enda elamiskulude kandmises, ei ole usutav. Pooled elasid kostja kinnistul alates 2021. a-st.

Hageja on kandnud kostjale üle selgitusega „ülekanded“ 2021. a-l 8365 eurot ja alates 07.01.2022 kuni 01.06.2023. a 7528 eurot. Ülekandeid on tehtud ka varasematel aastatel, millel vaidluse lahendamisel ei ole tähtsust, sest hagis on väidetud, et pooled elasid kostja kinnistul alates 2021. a-st ning sellest ajast alates on pooltel vaidlus tekkinud. Seega hageja osales poolte ühises majapidamises ja kooselus ka muul viisil kui esemete ostmisega, mistõttu ei ole võimalik nõustuda kostjaga, et hageja ostis esemeid ühiselamisse panustamiseks.

Kohus ei nõustunud ka kostja vastuväitega, et ülekantud summad vähenesid (2018. a-l poole aasta eest 5250 eurot, 2019. a-l 12 412 eurot, 2020. a-l 5157 eurot, 2021. a-l 6365 eurot, 2022. a-l 4902 eurot) põhjusel, et hageja osales elamiskulude kandmises rohkem muul viisil, selle tõendamata jäämise tõttu. Kostja ei ole tõendanud, millised oli elamiskulud kokku, kuidas need jaotusid ja milline oli hageja osa, milline oli väidetava üüri suurus, mida hageja pidi kostjale tasuma. Kinnistul elasid hageja, kostja ja vähemalt üks kostja lastest. Menetluses ei ole väidetud, et kinnistu majandamiskulud aastas olid üle 20 000 euro ning et seetõttu pidi hageja lisaks kostjale üle kantud rahale soetama kostja omandisse ka vallasasju.

Kuna hageja on panustanud elamisse rahaliste ülekannetega ja tõendamata on hageja poolt asjade soetamine elamiskulude katteks, siis nõustus kohus hagejaga, et kostja valdab hageja asju seadusliku aluseta. Kostjal ei ole tekkinud hageja soetatud esemetele omandiõigust.

Olukorras, kus kostja on kohtumenetluses ja menetluse väliselt keeldunud esemete tagastamisest, on põhjendatud rahuldada hagi tagastamata esemete eest hüvitise saamiseks, juhindudes AÕS § 84 lg-st 1 ning VÕS § 3 p-dest 2, 3; §-st 1027 ja § 1037 lg-st 1.

18.novembri 2024 menetlusdokumendis toodud esemete soetamismaksumus moodustab 13 634,97 eurot. VÕS § 1037 lg 3 järgi hinnatakse sama paragrahvi lõigetes 1 ja 2 nimetatud harilikku väärtust rikkumise aja seisuga. Hagejal ei ole võimalik oma asju vallata alates 2023. a juunist. Hageja ei ole tõendanud, milline oli asjade harilik väärtus. Asjade väärtuse määramise võimatus on muu hulgas tekkinud tingituna kostjast, kes valdab hageja asju ja ei anna neid üle. Põhjendatud ei ole mõista kostjalt välja küttepuude eest 420 eurot, kuna tegemist on kulumaterjaliga. Kuigi hageja ja kostja tunnistaja on kinnitanud, et enamus asju olid antiiksed, ei saa eeldada, et nende väärtus ei vähene. Maakohus leidis, et põhjendatud on mõista kostjalt välja hageja kasuks hüvitis asjade eest vähendades esemete soetamishindu 30%, s.o 9250,48 eurot (13 634,97 – 420 – 30%).

Kuna hagi rahuldatakse, jättis kohus kõik menetluskulud tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 162 lg 1 alusel kostja kanda. 13. veebruari 2025 kohtuistungil loobus hageja esemete väljanõudmise hagist seoses kostja poolt esemete tagastamisest keeldumise ja esemete väljanõudmise hagi rahuldamisel kohtuotsuse täitmise võimatusega. Maakohus jättis ka esialgse hagi menetluskulud kostja kanda tulenevalt TsMS § 168 lg-st 5, sest esiteks on kostja hageja nõude asjade tagastamiseks menetluses osaliselt täitnud ja osa esemeid tagastanud ning teiseks oli alternatiivse nõude esitamise põhjuseks mitte ainult põhinõude rahuldamisel otsuse täitmise võimatus, vaid ka kostja keeldumine asju tagastada.

ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED 4. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb maakohtu otsuse tühistamist osas, milles kohus rahuldas hagi ja jättis kõik menetluskulud kostja kanda, ning tühistatud osas uue otsuse tegemist, millega jätta hagi täies ulatuses rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

4 Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt oli menetluses hageja rahaline nõue 13 654,97 eurot. Kohus on rahuldanud hagi hüvitise väljamõistmiseks ja väljamõistetud hüvitis on 9250,48 eurot. Seega on rahaline nõue rahuldatud osaliselt, kuid resolutsioonist see ei nähtu.

Kohtuotsuse sisu on arusaamatu. Otsusest ei selgu, millised faktilised asjaolud olid millise nõude rahuldamise eelduseks ning kuidas ja mille alusel kohus nõude kvalifitseeris. Kohus on oluliselt rikkunud eelmenetluse ülesandeid. Kohus pärast alternatiivse nõude menetlusse võtmist eelmenetluse ülesandeid ei täitnud ega selgitanud, mis on pooltevahelise õigussuhte võimalik kvalifikatsioon. Eelmenetluse ülesannete rikkumine on toonud kaasa üllatava lahendi. Kohtu järeldused on pealiskaudsed, esitatud kogumis, iga eseme osas esitatud nõude aluseks olevaid asjaolusid eristamata. See on toonud kaasa ka materiaalõiguse väära kohaldamise.

Kohus on kõik vaidlusalused asjaolud vääralt tuvastanud. Kohus on jätnud käsitlemata kostja seisukohad, sh tunnistajate ütluste asjakohasuse ja usaldusväärsuse kohta ning dokumentaalsete tõendite analüüsi (11. märtsi 2025 seisukoha p 2.4). Hageja tõendid võimaldavad tuvastada, et üksikud esemed on hageja soetatud ja asusid mingil hetkel kostja kinnistul, kuid ei tõenda, et hageja on (jätkuvalt) asjade omanik, et kostja valdab neid ja valdab õigusliku aluseta.

Hageja tunnistajate (E. M. ja E. P. ) ütlused ei ole usaldusväärsed ning on vastuolus dokumentaalsete tõenditega. E. M. on hageja õde. E. M. ei ole olnud asjade ostu ega raha üleandmise juures. Eluliselt ei ole usutav, et iga külaliskäik hõlmab analüüsi, kes millise eseme on ostnud ja kellele see kuulub. E. M.e ütluste ebausaldusväärsust kinnitavad ka rippvalgusti (ese nr 40) kohta antud ütlused. Soomest asjade tellimisega tegeles kostja, leppides kokku transpordi ja tasudes selle eest. Samuti tasus kostja lambi eest hageja sõbranna Sanna Hakale. Hageja on esitanud kohtule teadvalt vale ja võltsitud tõendi, s.o S. Haka kinnituse, mille kohaselt müüs ta lambi hagejale, kes tasus sularahas 300 eurot. Kostja tõenditest nähtuvad ka muud esemed, mille eest kostja on S. Hakale tasunud ja milliseid hageja nõuab – nt ese nr 90 (loodusmaastiku maal heleda puitraamiga), nahast tugitoolid (mille nõudmisest on hageja küll loobunud). Samuti väitis E. M., et kardinad (ese nr 51) kuuluvad hagejale, mainimata, et hageja soetas uued kardinad seetõttu, et tema kass rikkus ära kostja kardinad. Nii E. M. kui E. P. kinnitasid, et rohelised kapiuksed (ese nr 226) kuuluvad hagejale. Kapiuste värvimise eest on tasunud kostja ning asi (kapp) ja selle oluline osa (uksed) ei saa olla eri isikute omandis. E. P. väitis, et küttepuud tulid hageja kaudu. Samas on hageja ise selgitanud (dtl 321), et küttepuud tellis kostja kinnistule naabri T.K. tuttavalt.

Esemete soetamine ei tähenda automaatselt, et soetaja on asjade omanik. Kohtu seisukoht, et ta ei nõustu kostjaga selles, et kuna asjad asuvad kostja kinnistul ja on kostja valduses, siis eeldatakse omandiõigust vallasasjadele, on vastuolus AÕS § 90 lg-ga 1. Hageja loobus asjade väljaandmise nõudest ja kohus on selles osas menetluse lõpetanud. Kuidas eeltoodu omab tähtsust hüvitisnõude lahendamisel, otsusest ei selgu.

Kohtu väide, et kostjal ei ole sisulisi vastuväiteid esemete tema kinnistul asumisele, on väär.

Kostja ei ole kinnitanud, et asjad asuvad tema kinnistul. Isegi kui kostja on mõne eseme asumise kinnistul omaks võtnud, ei saa seda laiendada kõigile esemetele. Hageja isiklikud asjad tagastas kostja juba enne hagist teadasaamist ja osaliselt kohtumenetluse raames kompromissi korras.

Kohtu järeldus, et kostja on omaks võtnud, et kapp ja malmahi kuulusid hagejale, on vastuolus kostja vande all antud seletustega. Kostja rõhutas, et kõik hageja ostetud asjad on hageja panus koosellu ning hageja ise pakkus, et maksab asjade eest, kuna on nii kaua kostja kulul elanud.

Hageja täitis esemete soetamise näol oma kõlbelist kohustust VÕS § 4 lg 2 p 2 mõistes.

Hageja elas kostja juures ja kostja kulul, ta ei tasunud üüri ega kommunaalkulusid, kasutas 5 kostja sõiduautot, mida tankis kostja ning mille hoolduse jm eest tasus samuti kostja. Poolte kokkulepe ei hõlmanud seda, et hageja oleks pidanud seal tasuta elama. Praktikas hageja üüri ei maksnud. Selle asemel pakkus hageja välja, kui elamisse oli vaja midagi soetada või parendada, et ta ostab need esemed ise. Kokkulepet, et kostja peaks hiljem hagejale tagasi andma või hüvitama esemed, mis olid soetatud eesmärgiga osaleda enda elamiskulude kandmises, pooltel ei olnud. Neid asjaolusid tõendas kostja enda vande all antud seletuste ja tunnistaja M. Jakobsoni ütlustega. Ei hageja ega kostja ei ole väitnud, et mittetäielik kohustus tuli sellest, et tegemist oli selle täitmise tagamiseks võetud kohustusega (VÕS § 4 lg 2 p 3).

Lisaks paljudel juhtudel soetas hageja asju põhjusel, et talle ei meeldinud kostja asjad, mida kinnitas ka hageja ise. Kostjal puudus vajadus sisustatud kodu üle sisustada (uus voodi, diivan, vaip, ahi jne). Selliste suurte asjade asendamine eeldas vanade võõrandamist, millega tegeles samuti hageja.

Hageja on võtnud omaks, et pidi osalema ühise majapidamise kulude kandmises, ja väidab, et tegi selleks pangaülekandeid. Isegi kui lugeda kõik ülekanded elamiskulude katteks (mida pole võimalik teha), on ilmne, et kuna need on ajas vähenenud, siis osales hageja elamiskulude kandmises ka muul viisil, sh elamisse asjade soetamise läbi.

Pooled andsid kokkulangevaid selgitusi, et hageja poolt esemete soetamine majapidamisse toimus poolte kokkuleppe alusel. Kokkulepe välistab deliktiõigusel põhinevad nõuded (VÕS § 1044 lg 2). Kui kohus ei tuvasta kokkulepet, siis täitis hageja oma kõlbelist kohustust, mis samuti välistab hüvitisnõuded (VÕS § 4 lg 3). Riigikohtu praktika kohaselt välistab isiklike suhete olemasolu tagasinõuded ka VÕS § 1028 lg 1 alusel (RKTKo 3-2-1-122-16, p 11).

Kohtu põhjendused ei ole kooskõlas poolte väidetega. On ilmne, et kulud, mida pooled kandsid, mh majapidamisse asjade soetamise näol, olid mõeldud majapidamisse ja selle üle, milline asi kellele kuulus, arvet ei peetud. Kooselu ajal said mõlemad aru, et majapidamisse asjade ostmine toimub kokkuleppel – kord ostis üks, kord teine – ning üksteise vastu hüvitisnõudeid ei esitata.

Ka esemete väärtuse osas on kohus kõik kostja vastuväited käsitlemata jätnud.

Kohus on vääralt jätnud kõik menetluskulud kostja kanda. Menetluskulud, mis on kantud seoses põhinõude menetlemisega, tuleb jätta TsMS § 168 lg 4 alusel hageja kanda. Kuna kohus rahuldas hüvitisnõude osaliselt, pidanuks hüvitisnõudega seotud menetluskulud jaotama TsMS § 163 alusel. Hageja loobus hagist, sest sai aru, et sellisel viisil hagi rahuldamine ja selle täitmine ei ole perspektiivne. Kostja ei ole põhjustanud hageja kohtusse pöördumist. Pärast hageja väljakolimist toimus hagejale asjade üleandmine vaevaliselt, kuna 11. juunil 2023 toimus vägivallaga seonduv intsident, mis hõlmas ka politseid. 18.–19. juunil 2023 lepiti kokku, et kostja tellib asjadele transpordi 7. juuliks 2023. Kostja transportis asjad hagejani, hageja on 12. juulil 2023 kinnitanud asjade kättesaamist. Täiendavalt pakkus kostja hagejale kompromissi 26. veebruari 2024 istungil ja pärast istungit kohtuväliselt. Hageja polnud kompromissiga nõus. Kostja on sõltumata sellest kompromissis nimetatud esemed hagejale üle andnud.

5.E. Reiljan vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning taotleb selle rahuldamata, maakohtu otsuse muutmata ja menetluskulude apellandi kanda jätmist.

Vastuväidete kohaselt elas hageja kostja kinnistul, poolte suhted halvenesid ning 2023. a juunis oli hageja sunnitud kostja nõudel lahkuma väikese isiklike esemete kohvri ja seljakotiga. Enamus hagejale kuuluvaid, tema poolt endale ostetud vallasvara esemeid jäi kostja kinnistule kostja valdusesse. Peale hagi esitamist tagastas kostja osa esemetest.

Menetluse käigus selgus, et kostja ei kavatse enamust esemetest hagejale tagastada. Kuna hageja ei saa tõendada, et esemed asuvad ka kohtuotsuse jõustumise ajal kostja kinnistul, ei 6 oleks hagi rahuldamisel võimalik kohtutäituri vahendusel kohtuotsust täita. Seetõttu esitas hageja alternatiivse nõude, nõudes kostja valdusesse jäänud esemete väärtuse hüvitamist.

Hageja loobus kohtu soovitusel põhinõudest esemed tagasi saada ja protsessiökonoomikast lähtuvalt väiksema väärtusega esemete hüvitamise nõudest.

Hageja selgitas vande all, et pooltel ühist vara ei olnud, vaidlusalused esemed soetas hageja enda raha eest ja pidi võtma kaasa, kui sealt lahkub. Hageja on tõendanud esemete kuulumist talle ostudokumentidega, lisandub kostja nimekiri (dtl 680). Ka tunnistajad selgitasid, millised esemed pooltelt saadud info põhjal kuulusid hagejale. Ei ole ühtegi tõendit selle kohta, et esemed oleks ostnud keegi teine kui hageja või et keegi teine oleks hageja ostetud esemete omanik. Samuti ei ole ühtegi tõendit, millest nähtuks poolte kokkulepe hageja soetatud asjade kostja omandisse jätmise kohta.

Esemete asumist kostja kinnistul tõendas hageja fotode, esemete ostudokumentide ja kirjavahetusega. Tunnistajate E. M. ja E. P. u ütlustega on tõendatud, millised esemed asusid kinnistul veidi aega enne hageja lahkumist. Kostja ei väida, et esemed ei ole kinnistul. Kostja väited, et esemed on ostetud mittetäieliku kohustuse täitmiseks ja et vallasasjade asumise tõttu tema kinnistul on tema vallasasjade omanik, tõendavad, et esemed on olemas ning asuvad kinnistul. Nii esemete kuulumist hagejale kui asumist kostja valduses tõendab ka asjaolu, et kostja tõi hagejale peale hagi esitamist osa esemeid tagasi. Kostja on poolte sõnumivahetustes kinnitanud esemete olemist kostja valduses ja soovi need tagastada. Esemete asumist kostja valduses kinnitas kostja 26. veebruari 2024 kohtuistungil, kui arutati, milliseid esemeid oleks kostja veel nõus tagastama. Kostja esitas 15. aprillil 2024 vastava nimekirja ja 16. mail 2024 tagastas osa lubatud esemetest. Ka 18. oktoobri 2024 kohtuistungil on kostja kinnitanud osade esemete kuulumist hagejale. Seega kohtu järeldus, et kostjal ei ole sisulisi vastuväiteid nõutud esemete kinnistul asumise osas, on põhjendatud.

Kostja valdab esemeid õigusliku aluseta. Kostja väide, et hageja ostis esemed mittetäieliku kohustuse täitmiseks, ei ole tõendatud. Mittetäieliku kohustuse peale tuli kostja alles asja arutamise käigus, kui oli selgunud, et hageja sai tõendada enamuse esemete kuulumist temale.

Poolte vahel ei olnud üürilepingut, oli kokkulepe, et hageja hüvitab kostjale oma kulud.

Hageja on kostjale 5 aasta 5 kuu jooksul maksnud pangaülekannetega 36 712 eurot. Kostja ei ole kunagi väitnud, et hageja on talle elamiskulude katteks liiga vähe raha maksnud. Kostja väide, et hageja müüs kostja asju vastu kostja tahtmist, ei ole eluliselt usutav. Kostja on selgitanud, kuidas ta soovis hagejale asju üle anda, millest saab järeldada, et esemed ei olnud ostetud hageja elamiskulude hüvitamiseks.

Kohus jättis menetluskulud põhjendatult kostja kanda. Kostja ei olnud nõus tagastama isegi neid esemeid, mille enda valduses olemist ta on kompromissi ja esemete tagastamise pakkumisega kinnitanud (dtl 680–690). Kostja 10. detsembri 2024 menetlusdokumendi p--st 3.1.2 saab järeldada, et kostja ei kavatsenud täita otsust, millega teda kohustatakse esemed tagastama. Seega alternatiivse nõude esitamine ja põhinõudest loobumine oli põhjendatud.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 6. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb tühistada TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel osas, millega maakohus mõistis Irene Jakobsonilt välja kahjuhüvitise Evelin Reiljani kasuks 6513,15 eurot ületavas osas ning menetluskulude jaotamise osas. Maakohtus kantud menetluskulud tuleb jätta poolte endi kanda. Muus osas jääb maakohtu otsus muutmata, arvestades ka ringkonnakohtu otsuses toodud põhjendusi. Apellatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt.

Tulenevalt TsMS § 654 lg-st 2² esitab ringkonnakohus otsuse resolutsioonis kehtiva resolutsiooni tervikliku sõnastuse.

7 7. Hageja esitas nõude kostja vastu AÕS § 80 lg 1 alusel vallasasjade ebaseaduslikust valdusest väljanõudmiseks ning alternatiivselt nõude esemete mittetagastamisel kahju hüvitamiseks.

AÕS § 80 lg 1 järgi on omanikul nõudeõigus igaühe vastu, kes õigusliku aluseta tema asja valdab. Poolte vahel on vaidlus, milliste esemete omanik on hageja, et hageja on jätkuvalt nende asjade omanik, et kostja valdab neid ja valdab õigusliku aluseta. Vaidluse korral peab omanik AÕS § 82 lg 1 kohaselt tõendama, et valdaja valdab temale kuuluvat asja.

Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus tuvastanud, et hageja ja kostja olid lähedastes suhetes ning elasid ajavahemikul 2021–2023 kostjale kuuluval elamispinnal, mida kostja renoveeris. Tuvastatud on, et hageja ostis vallasasju, nii isiklikuks otstarbeks kui ka mööblit, mis paigutati kostjale kuuluvasse elamusse. 2023. a juunikuus toimunud tüli tulemusena oli hageja sunnitud poolte ühisest elukohast lahkuma. Kõik tema ostetud esemed jäid aga kostja elukohta. Kostja on keelanud hagejal oma asjadele järele tulemast.

Ringkonnakohus ei loe põhjendatuks ega tõendatuks kostja vastuväiteid hageja hüvitisnõudega seotud varaesemete koosseisu ja omandiõiguse kuuluvuse kohta.

Menetluse vältel on kostja andnud erinevaid selgitusi tema elamusse jäänud vallasasjade omandiõiguse ja valduse kohta. Esmalt selgitas kostja, et tema valduses ei ole hagejale kuuluvaid esemeid, vastupidist peab tõendama hageja. Seejärel avaldas kostja, et poolte vahel on üürisuhe ning kostja täitis üürilepingust tulenevat tasu maksmise kohustust asjade ostmisega. Siis aga avaldas kostja, et asjade ostmine on seotud mittetäieliku kohustusega VÕS § 4 lg-st 2 tulenevalt. Sisuliselt kinnitas kostja hageja ostetud asjadega olemasolevate asendamist, s.o asjade hagejale kuulumist. Kokkuvõttes väitis kostja, et poolte vahel puudus kokkulepe asjade hagejale tagasi andmise või hüvitamise kohta.

Ringkonnakohtu hinnangul ei ole kostja vastuargumentatsioon järjepidev ning on vasturääkiv.

Samas on kostja menetluse ajal tagastanud hagejale osaliselt nimekirjas olnud esemeid, mistõttu kostja väidetu, et hagejale omandiõiguse alusel kuuluvaid esemeid tema valduses ei asu, on väär. Lisaks nähtub maakohtu kohtuistungi protokollist (18. oktoober 2024, dtl 753), et kostja on kinnitanud mitmete esemete tema valduses asumist. Kuna kostja keelas hagejal asjadele järele tulemise, ja esitatud ei ole ühtegi asjaolu, et vaidluse all olevad esemed on ära viinud kolmandad isikud, on põhjendatud maakohtu järeldus, et hagejale väidetavalt omandiõiguse alusel kuuluvad esemed on hageja lahkumisest saadik kostja valduses.

Kostja ei ole tõendanud pooltevahelist üürisuhet ega ka üürisuhtest tulenevate kohustuste täitmist esemete omandi üleandmise teel. Ringkonnakohus nõustub maakohtu tuvastatuga, et hageja osales elamiskulude kandmises rahaliste ülekannete vahendusel (osapoolte üldine panus ühisesse majapidamisse, st elamiskuludesse) (dtl 870, 872, 873). Kuna kostja ei ole tõendanud, kui suured elamiskulud olid, kuidas need jaotusid ja milline pidi olema hageja osa nende kandmisel, siis ainuüksi väide, et lisaks rahalisele panustamisele tuli hagejal panustada ka esemete ostmisega, ei ole põhjendatud ega tõendatud.

Ringkonnakohus nõustub kostjaga, et maakohus kohaldas VÕS § 4 lg 2 p 3 vääralt.

Menetluses ei ole kumbki pool väitnud, et tegemist oleks olnud kohustusega, mis võeti teise kohustuse täitmise tagamiseks (VÕS § 4 lg 2 p 3). Kostja tugines mittetäielikule kohustusele üksnes kõlbelise kohustusena, mille täitmine vastab üldisele arusaamale, kuid mille täitmist ei saa õigussuhtes nõuda (VÕS § 4 lg 2 p 2).

Kõlbelistest kohustustest, viisakusest, sündsustundest või isiklikest suhetest tulenevad kohustused ei ole õiguslikult siduvad. Neid võib täita vabatahtlikult, kuid täitmata jätmise korral ei saa kohaldada õiguskaitsevahendeid ega nõuda täidetut tagasi.

Ringkonnakohtu hinnangul ei ole lepingust tulenevaid kohustusi võimalik käsitleda mittetäielike kohustustena, kuna lepingulises suhtes on võimalik nõuda tagasitäitmist, mida 8 kõlbelise kohustuse puhul teha ei saa. Samal põhjusel ei saa ka esemete omandamist pidada eluasemekulude kandmiseks ega seega kõlbelise kohustuse täitmiseks VÕS § 4 lg 2 p 2 mõttes.

AÕS § 92 lõike 1 kohaselt on omandi üleminekuks vajalik võõrandaja ja omandaja vaheline kokkulepe ning sellele lisanduv asja valduse üleandmine kooskõlas võõrandaja tahtega.

Omandi üleandmise kokkuleppe sisuks saab olla üksnes individuaalselt määratletud eseme omandi üleminek, mistõttu eeldab iga üksiku eseme ostmine eraldi asjaõiguskokkulepet.

Käesolevas asjas sellise kokkuleppe olemasolu poolte vahel tõendatud ei ole. Valduse üleandmise puhul on nõutavaks eelduseks, et valduse üleminek võõrandajalt omandajale toimuks kooskõlas üleandja tahtega.

Kostja väitel puudub kokkulepe, mille alusel peaks kostja hagejale tagasi andma viimase soetatud esemed või hüvitama hagejale tema soetatud esemete maksumuse. Ringkonnakohus kostja väitega ei nõustu. Tuvastatud on, et hageja elas enne kostja juurde elama asumist üürikorteris ning kostja juurde elama asumise peamiseks põhjuseks oli hagejal elukoha puudumine. Vaidlust ei ole ka selles, et hageja kolis kostja elukohta oma mööbli ja isiklike asjadega ning kooselu lõppedes soovis enda isiklikud asjad ja mööbli endaga kaasa võtta.

Pooltevahelise kokkuleppe puudumist asjade tagastamata jätmiseks kinnitavad ka kostja sõnumid hagejale, milles ta avaldab, et tema ei pretendeeri hageja asjadele (dtl 811) ning 26. oktoobri 2022 kell 11:46 saadetud sõnum: „Ma ei soovi sinuga kaubelda. Igaüks võtku oma ja lõpetame selle draama ära. Ma ei soovi Sinult midagi osta ja minu kodu ei ole ladu. Kuu aega on piisav, et need asjad maha müüa või viia. Ma kannan laenukohustuse“ (dtl 892).

Lisaks toetab seda ka kostja käitumine menetluse ajal hagejale kuuluvate esemete osalisel tagastamisel. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus jõudnud õigele järeldusele, et asjade kostja omandisse omandamise kokkuleppe olemasolu korral ei oleks kostja asjade üleandmisega nõustunud. Maakohus on õigesti tuvastanud, et pooltel ei olnud kokkulepet hageja soetatud asjade kostja omandisse jätmise kohta. Täiendavalt märgib ringkonnakohus, et tõendamata on ka hageja tahe valduse üleandmiseks. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus lõppjäreldusena õigesti tuvastanud, et AÕS § 92 lg-s 1 sätestatud eeldused ei ole täidetud ning omandiõigus vallasasjadele ei ole kostjale üle läinud, millest tulenevalt valdab kostja hageja vallasasju õigusliku aluseta.

8.Vastuseks kostja apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.

8.1 Kostja väited selle kohta, justkui maakohtu otsusest ei selgu, millised faktilised asjaolud olid millise nõude rahuldamise eelduseks ning kuidas ja mille alusel kohus nõude kvalifitseeris, ei ole ringkonnakohtu hinnangul põhjendatud. Seadust kohaldab kohus tuvastatud asjaolude põhjal ise ning ei ole TsMS § 436 lg 7 järgi seejuures seotud poolte õiguslike väidetega. TsMS § 652 lg 8 kohaselt ei ole ringkonnakohus seotud ka apellatsioonkaebuse õigusliku põhjendusega.

AÕS § 80 lg 1 kohaselt on omanikul nõudeõigus igaühe vastu, kes õigusliku aluseta tema asja valdab. Kui omanik esitab ebaseadusliku valdaja vastu vindikatsiooninõude, ent valdaja keeldub selle täitmisest, on omaniku ning ebaseadusliku valdaja vahelisele suhtele, mille sisuks on omaniku vindikatsiooninõue ning sellele vastav valdaja kohustus asi tagastada, täiendavalt kohaldatavad ka võlaõigusseaduses võlasuhet ning sellest tulenevate kohustuste rikkumist reguleerivad sätted. VÕS § 115 lg 2 võimaldab omanikul nõuda kahju hüvitamist vindikatsiooninõude täitmise asemel, st nõuda kahju hüvitamist kohustuse täitmise asemel ehk kahju, mis tekib omanikule asja tagastamata jäämise tõttu. (P. Varul jt (koost).

Asjaõigusseadus I. Kommenteeritud väljaanne. Juura 2014, lk 370, 371). Kui vallasasja omanikul on võimalik asi valduse rikkujalt välja nõuda, saab ta asjade väljaandmise asemel 9 nõuda kahju hüvitamist asjade väärtuse ulatuses üksnes VÕS § 115 lg-tes 2 ja 3 sätestatud tingimustel. See tähendab, et kui hageja asjad on kostja ebaseaduslikus valduses alles, tuleb hagejal kui asjade omanikul kahju hüvitamise nõude eeldusena üldjuhul anda kostjale VÕS § 114 järgi täiendav tähtaeg asjade väljaandmiseks või tõendada, et tähtaja määramine ei ole VÕS § 115 lg 3 järgi erandina vajalik. Eelkõige ei ole täiendava tähtaja määramine vajalik, kui omanik on kaotanud valdaja viivituse tõttu huvi asjade tagastamise vastu ja seetõttu on mõistlik asjade väljaandmise asemel hüvitada kahju (vt ka Riigikohtu 12. jaanuari 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-127-08, p 12), aga ka juhul, kui ebaseaduslik valdaja keeldub tahtlikult või raskest hooletusest tingituna asju omanikule välja andmast (vt VÕS § 115 lg 3 ja § 116 lg 2 p 3) (vt Riigikohtu 20. märtsi 2019 kohtuotsus tsiviilasjas nr 2-16-6563, p 25).

Ringkonnakohus on seisukohal, et olukorras, kus kostja on kohtumenetluses ja menetluse väliselt keeldunud esemete tagastamisest, on põhjendatud tagastamata esemete eest hüvitise nõudmine VÕS § 115 lg 2 ja 3 alusel, mitte AÕS § 84 lg 1, VÕS § 1027 ja VÕS § 1037 lg 3 alusel, nagu leidis maakohus. Ringkonnakohtu hinnangul ei välista hüvitisnõude ebaõige kvalifikatsioon nõude rahuldamist muul õiguslikul alusel, sest pooltele oli arusaadav, et hageja soovis tagastamata jäänud esemete väärtuse hüvitamist.

8.2. Kahju hüvitamise nõude saab esitada üksnes vallasasjade omanik. Kostja leiab, et hageja ei ole tõendanud, et ta on vaidlusaluste esemete omanik ning, et kohus hindas tõendeid pealiskaudselt ja lakooniliselt, jättes tuvastamata iga eseme osas nõude aluseks olevad asjaolud. Ringkonnakohus nõustub selle etteheitega osaliselt. Maakohus on kogumis leidnud, et tagastamata esemete väärtus tuleb hagejale hüvitada, kuid ei ole iga üksiku eseme kohta eraldi välja toonud, kas konkreetse eseme omandiõigus kuulub hagejale või mitte. Õige on see, et selliselt otsust põhjendades ei ole võimalik otsusest kontrollida, millise tõendiga (sh tunnistaja ütlusega) on maakohus lugenud hageja nimetatud asjade omandiõiguse tõendatuks.

Samas ringkonnakohus saab nimetatud vea kõrvaldada ja tõendeid hinnates ise tuvastada, kas osas, milles maakohus kahju hüvitamise nõude rahuldas, on asjade omandiõigus esitatud tõenditega tõendatud.

Ringkonnakohus nõustub kostjaga, et maakohus pole otsuses eraldi hinnanud tunnistaja E.

M.e ja E. P. u ütluste usaldusväärsust. Tunnistajate ütlustele tuginedes on maakohus lugenud tõendatuks, et vaidluse all olevad esemed kuulusid hagejale ja asusid kostja valduses. Kuna tunnistajate ütlused on üheks tõendiks tõendikogumis, tuleb neid hinnata. Ringkonnakohtu hinnangul ei piisa ainuüksi tunnistajate ütlustest, et lugeda arve või maksekorralduse puudumisel esemete omandiõigus tuvastatuks. Käesolevas asjas on hageja tõenditena esitanud arved, maksekorraldused, st dokumentaalsed tõendid, mis on käesoleva asja lahendamisel kaalukama tõendusväärtusega kui tunnistaja ütlused. Ringkonnakohtu hinnangul saab tunnistajate ütluseid koosmõjus dokumentaalsete tõenditega lugeda piisavaks tuvastamaks esemete omandiõiguse kuuluvust, dokumentaalsete tõenditeta aga mitte.

Samas on aga maakohus jõudnud õigele lõppjäreldusele esemete omandiõiguse kuuluvuse osas. Hageja on 18. novembri 2024 menetlusdokumendis (dtl 759-771) esitanud vara nimekirja, millest on lähtunud kahjuhüvitise suuruse kindlaksmääramisel. 13. veebruari 2025 istungil täpsustas hageja, et nõuab hüvitist üksnes nende esemete eest, mille osas on eseme nn väärtus ka toodud. Kostja on esitanud vastuväited, et hageja on jätkuvalt vallasasjade omanik ning see, kes on vaidlusalused esemed soetanud, ei võimalda automaatselt teha järeldusi, et soetaja on ise ka vaidlusaluste asjade omanik. Hageja on esitanud esemete ostutšekid ja arved ning fotod esemetest, mille tagastamata jäämise tõttu ta hüvitist nõuab. Ringkonnakohus saab tõendeid hinnates ise tuvastada, kas osas, milles maakohus kahju hüvitamise nõude rahuldas, on asjade omandiõigus esitatud tõenditega tõendatud.

8.3 Kostja väidab, et hageja esitatud tõendid pole piisavad tuvastamaks kas hageja on esemed soetanud, et need kuuluvad hagejale ja mis on nende esemete väärtus. Ringkonnakohus 10 selgitas p-s 7 omandiõiguse ülemineku eelduseid ning kontrollib nimekirjas olevate vallasasjade omandiõiguse eeldusi AÕS § 92 lg 1 alusel. Esemete numbrid vastavad esemete numbritele põhihagis. Vallasasjade omandiõiguse tuvastamiseks tuleb hinnata, kes asja ostis, kas eseme kirjeldus vastab tšekil olevale esemele, kus ja kelle valduses asi on.

Ringkonnakohus viitab, et p-s 7 tuvastas ringkonnakohus, et vaidlusalused esemed asuvad kostja valduses ning kostja valdab neid õigusliku aluseta. Seega tuleb käesolevalt tuvastada üksnes, kes vallasasjad ostis ja kellele valdus ostu-müügi tehingu järel üle anti. Kõrvaldamaks maakohtu otsuse puudusi, kus pole eraldi iga eseme omandiõiguse tuvastamisel seostatud eset ja esitatud tõendeid, täiendab ringkonnakohus selles osas maakohtu otsuse põhjendusi järgnevalt:

1)nr 4 malmist must korras antiikne, antiikse malmist eemaldatava krooniga ahi, maksumus 500 eurot (dtl 152–155). Hageja omandiõigus tõendatud maksekorralduse (dtl 155, ahi) ja fotodega (dtl 152–154), millest nähtub ahju olemasolu kostja elamus. Kuigi maksekorralduselt (dtl 155) nähtub üksnes, et tegemist on ahjuga (liigitunnused puuduvad), on kostja kinnitanud, et dtl-l 155 olev foto, millel on malmist ahi nähtav, on tehtud tema elukohas (dtl 753, 18. oktoobri 2024 kohtuistungi protokoll). Kostja väitel on tegemist kinnistu olulise osaga TsÜS § 53 lg 2 kohaselt, mis ei saa olla kahe erineva inimese omandis.

Ringkonnakohus nõustub, et ahi kui küttekeha, mis on püsivalt ühendatud elamuga, on tavaliselt kinnistu oluline osa. Samas on kostja vastavasisuline väide, et malmist ahju näol on tegemist kinnistu olulise osaga, tõendamata, sest kostja pole väitnud, ega esitanud tõendeid, et tegemist on ainsa või tähtsaima kütteallikaga elamus. Seega on tuvastatud, et malmist ahju omandiõigus kuulub hagejale ning ahju soetamisväärtus oli 500 eurot.

2)nr 24 Bo Consept roheline kõrgem keraamiline mustriga istumisalus/lille alus, maksumus 98 eurot (dtl 370–372). Maksekorraldusest (dtl 370) ei nähtu, millise konkreetse eseme eest on 98 eurot makstud. Maksekorralduse juurde lisatud fotod (dtl 371, 372) ei tõenda, et makstud on keraamilise istumisaluse/lille aluse eest. Seega ei tõenda esitatud maksekorraldus ega fotod keraamilise istumisaluse ostmist ja kuulumist omandiõiguse alusel hagejale.

3)nr 29 antiikne messingist seinale kinnitatav termomeeter, maksumus 55 eurot (dtl 159–

161). Hageja omandiõigus tõendatud maksekorralduse (dtl 159) ja fotodega (dtl 160–161), millest nähtub termomeetri olemasolu kostjale kuuluvas elamus. Kuigi maksekorralduses ei ole selgitust, millise termomeetriga on tegemist, on võimalik arvestades termomeetri hinda ning fotolt nähtavat paigutust (seinale kinnitatud), et 8. juulil 2021 on hageja ostnud antiikse messingist seinale kinnitatava termomeetri.

4)nr 33 ja 100 on nimekirjas märgitud sama esemena idamaine Hiina stiilis lilla-sinisekirju kõrge keraamiline lillevaas, maksumus 41,92 eurot (dtl 162–166). Hageja omandiõigus tõendatud maksekorralduse (dtl 166) ja osta.ee müügikuulutusega (dtl 164) ning fotodega (dtl 162, 165), millest nähtub vaasi paiknemine kostja elamus. Maksekorraldusest nähtub, et hageja on vaasi ostnud osta.ee keskkonnast ning vaasi maksumuseks on 35 eurot.

5)nr 34 musta-valgekirju marmorplaadi ja messingist jalgadega ümar diivanilaud maksumusega 364 eurot (dtl 167–173). Hageja omandiõigus tõendatud juuli 2021 arvega nr 1983 (dtl 167) ja fotodega (dtl 162, 165), millest nähtub diivanilaua paiknemine kostja elamus. Ringkonnakohus nõustub kostjaga, et diivanilaud on ostetud 325 euro eest ning transpordikulu hinna sisse ei kuulu.

6)nr 37 must kõrgem täispuidust jalal ümara platooga massiivne postament, maksumus 98 eurot (dtl 373–375). Maksekorraldusest (dtl 373) ei nähtu, millise konkreetse eseme eest on 98 eurot makstud. Maksekorralduse juurde lisatud fotod (dtl 374, 375) ei tõenda, et makse on tehtud musta kõrge täispuidust jalal ümara platooga massiivse postamendi eest. Seega ei tõenda esitatud maksekorraldus ega fotod postamendi ostmist ja kuulumist omandiõiguse alusel hagejale.

7)nr 40 suur massiivne Itaalia ketiga rippvalgusti kullatud metallosa, mida ümbritseb klaas, milles 5-haruline kullast pirnide süsteem, maksumus 300 eurot (dtl 172–173). Hageja väitel ostis ta lambi sularaha eest oma sõbranna Sanna Haka käest. Tõendina on esitatud Sanna Haka kinnitus sularahas 300 euro saamise kohta (dtl 173, 6. november 2023). Samas on kostja esitanud e-kirjavahetuse erinevate esemete, sh suure 10 kg klaasist valgusti transpordi kohta Soomest Eestisse (dtl 911–916) ning konto väljavõtte (dtl 917), millest nähtub kostja poolt Sanna Hakale lambi (selgitus „lampu“) eest 300 euro tasumine. Vastuolulisi tõendeid hinnates nõustub ringkonnakohus kostja väitega, et menetlusosaliseks mitteoleva isiku (Sanna Haka) kohtule adresseeritud kiri on küll käsitatav dokumentaalse tõendina, kuid selle tõendi usaldusväärsus ja tõendusjõud on madal, kuna isikut ei saa tunnistajana ära kuulata kirja koostamise asjaolude selgitamiseks. Arvestades, et tõendatud on raha ülekanne kostja poolt, Sanna Haku kinnitust ei saa pidada usaldusväärseks ning lamp asub kostja valduses, on tuvastatud, et lambi omandiõigus kuulub kostjale.

8)nr 51 pikad tugevast kangast kuldsed roheka tooniga kardinad, maksumus 288,66 eurot (dtl 175–179). Maksekorraldus (dtl 175) ja arve nr MA2009214 tõendavad, et 7. oktoobril 2020 on salongist „Muster“ ostetud kangas ja õmblusteenus 288,66 euro eest. Kostja on andnud selgitusi, et hageja maksis kardinad kinni, kuna tema kass oli need ära lõhkunud (dtl 851, 13. veebruari 2025 kohtuistungi protokoll). Hageja vastava väitega ei nõustunud. Kuna kokkulepe kardinate asendamise kohta ei ole tõendatud, tuleb lugeda, et kardinate omandiõigus kuulub hagejale.

9)nr 52 reljeefne ümar keraamiline roheline lillepott, rohelise keraamilise alusega, maksumus 33 eurot (dtl 381–383). Hageja omandiõigus tõendatud arvega nr 20210052 (dtl 382, suur retrolillepott), millest nähtub lillepoti maksumus 15 eurot. Lisatud fotod kinnitavad lillepoti olemasolu kostja elamus. Seega on tuvastatud hageja omandiõigus vaasile väärtusega 15 eurot.

10)nr 54 antiikne halliks värvitud puitosa ja heleda kangaga rongijaama diivan, mille juurde kuuluvad kaks heledat tooni sinaka mustriga diivanipatja, maksumus 60 eurot (dtl 384–388).

Hageja omandiõigus tõendatud arvega nr 1983 ja maksekorraldusega (dtl 384) ning fotodega (dtl 385–387), mis kinnitavad diivani paiknemist kostja kinnistul.

11)nr 56 idamaine käsitsi valmistatud akaatsiapuidust ornamendiga pink, maksumus 386 eurot (dtl 182–200). Hageja omandiõigus tõendatud 16.11.2022 Esto 6- järelmaksulepinguga (dtl 182–189) ning fotodega (dtl 190 ja 200), mis kinnitavad pingi asumist kostja kinnistul.

12)nr 62 suur massiivne tammepuidust riidekapp kahe ukse ja kahe sahtliga, maksumus 337 eurot (dtl 203–207). Hageja omandiõigus tõendatud maksekorralduse (dtl 203) ja arvega nr K572 (dtl 207) ning fotodega (dtl 204–206) on tõendatud riidekapi asukoht kostja kinnistul.

Kuigi maksekorralduses ei ole selgitust, millise riidekapiga on tegemist, on võimalik arvestades riidekapi hinda ning fotolt nähtavat paigutust, et 2. septembril 2021 on hageja ostnud massiivse tammepuidust riidekapi.

13)nr 65 Parajumper pruun naturaalse karvaga jope, maksumus 500 eurot (dtl 208–211).

Hageja omandiõigus tõendatud maksekorraldusega (dtl 208), millest nähtub jope ostmine.

14)nr 70 kaks metalset kolme jalaga ümarat kuldset antiikse välimusega rasket lillepostamenti, maksumus 201,50 eurot (dtl 471–472). Maksekorraldusest (dtl 472) ei nähtu, milliste konkreetsete esemete eest on 201,50 eurot makstud. Maksekorralduse juurde lisatud foto (dtl 471) ei tõenda, et makse on tehtud metalse kolme jalaga ümara kuldse antiikvälimusega raske lillepostamendi eest. Seega ei tõenda esitatud maksekorraldus ega fotod postamentide ostmist ja kuulumist omandiõiguse alusel hagejale.

15)nr 78 kaks heledast kangast kupliga antiikse metallist musta osaga seinavalgustit, maksumus 87,72 eurot (dtl 220–228). Hageja omandiõigus tõendatud maksekorraldusega (dtl

222), arvega (dtl 223, 224) ja fotodega (dtl 220, 225, 228), millest nähtub, et lamp on kostja elamus.

16)nr 79 antiikne täisvillast ornamendiga roosa narmastega suur villavaip, maksumus 214 eurot (dtl 393–397). Hageja omandiõigus tõendatud maksekorralduse (dtl 397, „villane vaip“) ja fotodega (dtl 393-395) ning sotsiaalmeedia väljavõttega (dtl 396), millest nähtub vaiba paiknemine kostja elamus.

17)nr 83 suur kahe eemaldatava seljatoepadja ja eemaldatavate istumispatjadega musta värvi nahkdiivan Neiser, maksumus 2075 eurot (dtl 229–232). Esitatud maksekorraldus (dtl 232, väljamakse Masku laole 500 eurot) ja uus väljatrükk arvest nr 97041676 (dtl 231) ei võimalda tuvastada, et hageja oleks ostnud nahkdiivani Neiser (dtl 229–230). Seega ei ole hageja omandiõigus suure kahe eemaldatava seljatoepadja ja eemaldatavate istumispatjadega musta värvi nahkdiivanile Neiser tõendatud.

18)nr 86 juhtmevaba firma Boom hall ümar kõlar koos kollast tooni laadijajuhtme ja otsaga, maksumus 119 eurot (dtl 469–470). Hageja omandiõigus tõendatud arvega (dtl 470) ja kostja kinnitusega (dtl 755, 18. oktoobri 2024 kohtuistungi protokoll), et kõlar oli hagejal enne, kui ta kostja juurde kolis.

19)nr 87 suur rahapuu lill, sinakas ümaras keraamilises potis, maksumus 103 eurot (dtl lk 233–236). Hageja omandiõigus tõendatud maksekorraldusega (dtl 233, Juhani Puukool).

Rahapuu olemasolu kostja kinnistul nähtub fotodelt (dtl 234–236). Kostja esitatud päring (dtl

927)tõendab, et Juhani Puukool ei müü rahapuud, kuid ei tõenda, et Juhani Puukool ei müü taime Crassula ovata.

20)nr 94 suur lõuendil maal naise kujutisega, mitmevärviline, maksumus 35 eurot (dtl 156–

158). Hageja omandiõigus tõendatud maksekorraldusega (dtl 158, maal). Maali olemasolu kostja kinnistul tõendatud fotodega (dtl 156–157)

21)nr 96 must moderne puidust raami ja sametkangast hallide patjadega tugitool, maksumus 220 eurot (dtl 403–406). Esitatud maksekorraldus (dtl 403) ei võimalda tuvastada, mida hageja on ostnud. Seega ei ole hageja omandiõigus musta modernse puidust raami ja sametkangast hallide patjadega tugitoolile tõendatud.

22)nr 97 täispuidust tumehall ühe sahtli ja treitud jalgadega suur kirjutuslaud, maksumus 77,27 (dtl 407–442). Hageja omandiõigus tõendatud maksekorraldusega (dtl 407, laud 13 factoryst, 35 eurot). Laua olemasolu kostja kinnistul tõendatud fotodega (dtl 408–410).

Kirjutuslaua maksumuseks tuleb lugeda 35 eurot. Kirjutuslaua värvimise tasu hüvitamisele ei kuulu.

23)nr 101 kõrge peatsiga hall kontinentaalvoodi, kahe kušeti pealismadratsi ja kattemadratsiga Bellus, maksumus 1850 eurot (dtl 241–245). Hageja omandiõigus tõendatud arvega (uus väljatrükk) nr 97037901 (dtl 241) ja maksekorraldusega (dtl 242). Voodi olemasolu kostja kinnistul tõendatud fotodega (dtl 243–245).

24)nr 102 kaks suuremat ümarat kangast reljeefse sinise ja kullamustriga seest kuldset tooni Watt Weke lauavalgusti kuplit, maksumus 55,88 eurot (dtl 445–450). Hageja omandiõigus tõendatud maksekorraldusega (dtl 446) ja poes lambikuplitest tehtud fotodega (dtl 447–448).

Lambikuplite olemasolu kostja kinnistul tõendatud fotodega (dtl 449–450).

25)nr 105 nelja uksega tammepuidust massiivne riidekapp, millel sepistatud osadel ustel 2 võtit, maksumus 710 eurot (dtl 246–254). Hageja omandiõigus tõendatud tellimusega (dtl 247, 248, riidekapp) ja maksekorraldusega (dtl 246). Riidekapi olemasolu kostja kinnistul tõendatud fotodega (dtl 249–254) ja kostja kinnitusega (dtl 754, 18. oktoobri 2024 kohtuistungi protokoll). Ringkonnakohus nõustub kostjaga, et riidekapp ostetud 645 euro eest ning transpordikulu hinna sisse ei kuulu.

26)nr 114 idamaine metallist elevandikujutistega äärisega kollase kangakattega pink, maksumus 50 eurot (dtl 255–258). Hageja omandiõigus tõendatud maksekorraldusega (dtl 255, tumba). Pingi olemasolu kostja kinnistul tõendatud fotodega (dtl 256–257).

27)nr 116 heledast puidust tool kaarjate käepidemetega, millel heledast nöörist põimitud istumisosa, maksumus 139,40 eurot (dtl 462–465). Esitatud maksekorraldus (dtl 462) ei võimalda tuvastada, mida hageja on ostnud. Seega ei ole hageja omandiõigus heledast puidust toolile kaarjate käepidemetega, millel heledast nöörist põimitud istumisosa, tõendatud.

28)nr 118 halli kangaga memory foam kattemadrats 160 x 200 cm, maksumus 365,55 eurot (dtl 259–262). Hageja omandiõigus tõendatud maksekorraldusega (dtl 259), millest nähtub makse Dreamlandile (tegeleb voodite ja madratsite müügiga). Kattemadratsi olemasolu on tõendatud fotodega (dtl 260–262).

29)nr 122 must moderne söögitool kaarjate käetugedega, maksumus 150 eurot (dtl 474–475).

Esitatud maksekorraldus (dtl 474) ei võimalda tuvastada, mida hageja on ostnud. Seega ei ole hageja omandiõigus mustale modernsele kaarjate käetugedega söögitoolile tõendatud.

30)nr 130 kaks käsitööna eritellimusel valmistatud puidust naturaalse värviga treitud jalaosaga väiksemat seinariiulit, maksumus 80 eurot (dtl 263–282). Hageja omandiõigus tõendatud maksekorraldusega (dtl 266, riiulid) ja Messengeri vestlusega riiulite ostmise kohta (dtl 267–282). Riiulite olemasolu tõendatud fotodega (dtl 263–265).

31)nr 131 kaks antiikset seinavalgustit, valge piimaklaasiga kuppel, messingdetailid, maksumus 119,38 eurot (dtl 283–287). Esitatud maksekorraldus ja tellimus ei võimalda tuvastada, mida hageja soetas. Seega ei ole hageja omandiõigus kahele antiiksele valge piimaklaasist kupli ja messingdetailidega seinavalgustile tõendatud.

32)nr 132 avamata kiles firma Duro tapeedid, 12 rulli, maksumus 250 eurot (dtl 288–289).

Hageja omandiõigus tõendatud maksekorraldusega (dtl 288) ja kostja vande alla antud kinnitusega, et tapeedirullid paiknevad kostja kinnistul (dtl 754, 18. oktoobri 2024 kohtuistungi protokoll).

33)nr 136 keskmise suurusega täisvillast kirju ornamendiga antiikne vaip, maksumus 80 eurot (dlk 483–491). Maksekorraldusest (dtl 488) nähtub, et vaip on ostetud 28. oktoobril 2021, st ajal, mil hageja elas kostjaga XXXXXXX kinnistul. Juurdelisatud fotod (dtl 484–

485)on aga tehtud varasemas elukohas, mistõttu ei ole võimalik esitatud arvet siduda fotodel oleva vaibaga. Seega ei ole hageja omandiõigus keskmise suurusega täisvillast kirju ornamendiga antiiksele vaibale tõendatud.

34)nr 142 üks avamata originaalpappkastis musta metalli ja puidu tooni propellervalgusti ja teine laes kasutusele võetud, maksumus 197 dollarit ehk 177 eurot (dtl 498–501). Hageja omandiõigus tõendatud arvega (dtl 498–499). Propelleri olemasolu XXXXXXX kinnistul tõendatud fotoga (dtl 500).

35)nr 144 puidust lipiline heledat värvi puitosaga diivanvoodi, millel kollast tooni kangaga futoonmadrats, maksumus 60 eurot (dtl 502–504). Hageja omandiõigus tõendatud maksekorraldusega (dtl 504, diivan). Diivani olemasolu tõendatud fotodega (dtl 502, 503).

36)nr 152 kaks maja välisvalgustit Eglo maksumus 61,17 eurot (dtl 300–302). Hageja omandiõigus tõendatud maksekorraldusega (dtl 300) Lambimaailmale. Lambi olemasolu kostja kinnistul tõendatud fotodega (dtl 301–303).

37)nr 154 antiiksete metallist jalgade ja rohelise puitosaga õuepink, maksumus 100 eurot (dtl

507). Hageja omandiõigus on tõendamata, sest puudub ostuarve, ning õige on kostja väide, et pink ja pingi jalad ei saa olla eri isikute omandis, sest pingi jalad on pingi oluline osa (TsÜS § 53 lg 2).

38)nr 155. Aiamööbli komplekt: üks suur laud, metalsete jalgade ja puidust pealsega 6 tooli, nendest kolm käetugedega ja kolm ilma käetugedeta, maksumus 300 eurot (dtl304–319).

Hageja omandiõigus tõendatud aiamööbli müüjaga vestluse (dtl 304–307), maksekorraldusega (dtl 312), millega hageja kandis kostjale tagasi 150 eurot aiamööbli eest, ja hageja selgitusega ostuhinna tasumise kohta (dtl 310). Aiamööbli olemasolu kostja kinnistul tõendatud fotodega (dtl 308, 309, 311, 317).

39)nr 156 küttepuud, 6 ruumimeetrit, maksumus 420 eurot (dtl 320–321). Maakohus on põhjendatult jätnud küttepuude omandiõiguse tuvastamata, kuna küttepuud on äratarvitatavad asjad (TsÜS § 52) ning kütmisest sai kasu ka hageja.

40)nr 167 elektritõukeratta varurehv ja pump (liita kokku esemega nr 177 ja nr 178 elektriline must tõukeratas ja must rattakiiver) maksumus kokku 449 eurot (dtl 512–515). Hageja omandiõigus tõendatud müügilepingu (dtl 514), arve nr 1800143240 (dtl 515) ja fotodega (dtl 512–513).

41)nr 180 naiste käiguvahetusega sinist tooni firma Peugeot jalgratas, maksumus 125 eurot (dtl 324–326). Hageja omandiõigus tõendatud maksekorraldusega (dtl 324) ja fotodega (dtl 325–326). Jalgratta olemasolu kostja kinnistul on kinnitanud ka kostja (dtl 755, 18. oktoobri 2024 kohtuistungi protokoll).

42)nr 181 punane kokkupandav Jaapani jalgratas, maksumus 160 eurot (dtl 327–335). Hageja omandiõigus tõendatud vestlusega, milles müüja kinnitas hagejale ratta müümist (dtl 332–

335), ja maksekorraldusega (dtl 331). Kostja on kinnitanud jalgratta kostja kinnistul asumist (dtl 755, 18. oktoobri 2024 kohtuistungi protokoll).

43)nr 182 ja 172 on nimekirjas märgitud sama esemena. Pooleldi restaureeritud kummutkapp, millel alumine osa ja ülemine osa, maksumus 119 eurot (dlk 518–523). Hageja omandiõigus tõendatud arvega (dtl 519). Kuigi ei ole maksekorraldust arvel oleva summa tasumise kohta, on omandi üleminek tõendatud valduse andmisega hagejale (fotod dtl 520–

523).

44)nr 183 kuus tiigipuust nahkkattega tooli, maksumus 1000 eurot (dlk 338–342). Hageja omandiõigus tõendatud maksekorralduse (dtl 339) ja müüja kinnituskirjaga (dtl 338) toolide ostmise kohta. Toolide olemasolu kostja kinnistul tõendavad fotod (dtl 340–342).

45)nr 184 kasvuhoone kõrval olevad metalsed taimekastid, 6 tk suured ovaalsed pruuni ja halli tooni roostevabast terasest ja 2 tk ümarat väikest halli tooni roostevabast terasest, maksumus 168,52 eurot (dtl 524–555). Hageja omandiõigus tõendatud maksekorraldustega (dtl 524–527), oksjoni keskkonna väljavõtetega (dtl 529, 531, 534, 552, 554-555), osta.eekonto väljavõtetega (dtl 533, 549, 553). Taimekastide olemasolu kostja kinnistul on tõendatud fotodega (dtl 530, 532). Tegemist ei ole äratarvitatavate asjadega nagu väidab kostja.

46)nr 195 Gaudi tumesinised reljeefse mustriga kuusnurksed keraamilised väikesed tassialused sinistes originaalkarpides, kokku karpe 4, igas karbis 4 alust, maksumus 158 eurot (dlk 556–558). Esitatud maksekorraldus ei võimalda tuvastada, mida hageja soetas. Seega ei ole hageja omandiõigus Gaudi tumesiniste reljeefse mustriga kuusnurksetele keraamilistele väikestele tassialustele tõendatud.

47)nr 210 puidust taimekastid, kaks identset. Üks rohelist tooni, teine naturaalne puit, maksumus 56 eurot (dtl 559–568). On kostja poolt tagastamisele kuuluvate esemete nimekirjas, aga ei ole tagastatud. Hageja omandiõigus tõendatud maksekorraldustega (dtl 561,

565), oksjonikeskkonna väljavõtetega (dtl 559, 563, 568), osta.ee-konto väljavõtetega (dtl 562, 564). Taimekastide olemasolu kostja kinnistul on tõendatud fotodega (dtl 560, 566, 567).

48)nr 226 kolm suurt rohelist ribalist köögikapiust, maksumus 237 eurot (dlk 570–573).

Hageja omandiõigus tõendatud Decora pakkumisega (dtl 570), maksekorraldusega (dtl 572).

Kapiuste olemasolu kostja kinnistul on tõendatud kostja kinnitusega (dtl 754, 18. oktoobri 2024 kohtuistungi protokoll) ja fotoga (dtl 573).

Seega on vaidlusaluste esemete soetamismaksumus kokku 9304,50 eurot.

9.Kuna hageja loobus asjade väljaandmisest ning soovib vaid nende väärtuse hüvitamist, tuleb asjas mh hinnata, kas on täidetud VÕS § 115 lg 2 või 3 eeldused ehk kas hageja on määranud kostjale asjade tagastamiseks täiendava tähtaja, mis on möödunud tulemusetult, või kui ta seda määranud ei ole, siis kas on ilmne, et täiendava tähtaja määramisel ei oleks tulemust või kas asjaolude kohaselt on kahju hüvitamine asjade väljaandmise asemel muul põhjusel mõistlik. Kohus on tuvastanud, et hageja on korduvalt teinud kostjale ettepanekuid esemete tagastamiseks. Kostja on osaliselt esemeid tagastanud. Maakohus on jõudnud õigele järeldusele, et kuna kostja ei ole tagastanud hagejale viimasele kuuluvaid esemeid, tuleb vaidlusaluste esemete väärtus hüvitada.

16 Riigikohtu 20. märtsi 2019 kohtuotsuse tsiviilasjas nr 2-16-6563 p-s 31 on kolleegium asunud seisukohale, et väärtuse hüvitamiseks kahju hüvitamise nõude korral tuleb arvestada VÕS § 132 lg-t 1. Viidatud sätte kohaselt peab kahjuhüvitis olema nii suur, et kannatanul oleks kahju hüvitamise ajal võimalik soetada samaväärne asi. Kohtul tuleb kahjuhüvitise suurust kindlaks määrates lähtuda samaväärse asja soetamise kuludest võimalikult kohtuotsuse tegemise aja seisuga (vt ka Riigikohtu 15. märtsi 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-170-16, p 13; 6. mai 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-39-15, p 12).

Seega ei saa kahjuhüvitise kindlaks määramisel lähtuda soetamismaksumusest, vaid lähtuda tuleb samaväärse asja soetamise kuludest võimalikult kohtuotsuse tegemise aja seisuga.

Tuvastatud on, et suurem osa esemetest on ostetud 2021. a-l, kui pooled kolisid XX tallu elama. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et põhjendatud on kostjalt hageja kasuks välja mõista kahjuhüvitis vallasasjade eest, vähendades esemete soetamismaksumust 30% võrra.

Seega peab ringkonnakohus põhjendatuks rahuldada hagi 6513,15 euro (9304,50 - 30%) ulatuses.

10.Eeltoodust tulenevalt rahuldab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse osaliselt ning maakohtu otsuse osalise tühistamise tõttu muudab ringkonnakohus ka menetluskulude jaotust.

Kuivõrd hageja loobus vindikatsiooninõudest ning palus välja mõista kahjuhüvitise 13 654,97 eurot, kuid lõppastmes mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja 6513,15 eurot, seega rahuldab nõude väiksemas kui pooles ulatuses, peab ringkonnakohus põhjendatuks jätta menetluskulud maakohtus TsMS § 163 lg 1 alusel poolte endi kanda.

Kuivõrd apellatsioonkaebuse rahuldab ringkonnakohus samuti osaliselt – kostja soovib maakohtu otsuse tühistamist 9250,48 euro hüvitisenõude rahuldamise osas, samas ringkonnakohus jätab maakohtu otsuse 6513,15 euro väljamõistmise osas muutmata, peab ringkonnakohus põhjendatuks jätta ka apellatsioonimenetluse kulud poolte endi kanda.

Kuivõrd menetluskulud jäävad poolte endi kanda, siis kindlaksmääratavad menetluskulud puuduvad. /allkirjastatud digitaalselt/ 17

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.