Obsah (4)

§ 371§ 657§ 654§ 171

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Kersti Kerstna-Vaks, Indrek Parrest, Margit Jäätma Määruse tegemise koht ja aeg Tartu, 9. jaanuar 2026 Tsiviilasja number Tsiviilasi 2-25-18143 Eha

) § 371 lg 2 p 2 alusel ja jättis menetluskulud avaldaja kanda.

§ 371

lg 2 p 2 kohaselt ei võta kohus avaldust menetlusse kui hagi ei ole esitatud hageja seadusega kaitstud õiguse ega huvi kaitseks või eesmärgil, millele riik peaks andma õiguskaitset, või kui hagiga ei ole hageja taotletavat eesmärki võimalik saavutada. Maakohtu hinnangul ei ole avaldaja avalduse alusel võimalik kohustada notarit ametitoimingu tegemise taotlust uuesti läbi vaatama. Avaldaja esitatud notari selgituste kohaselt takistab kinkelepingu sõlmimist asjaolu, et avaldaja abikaasa Vladilen Taaleši pärimismenetlust ei ole läbi viidud. Seega ei ole notar keeldunud kinkelepingu sõlmimisest ning pärandvara jagamise järel on soovitud tehingu tegemine põhimõtteliselt võimalik. Maakohus selgitas, et kinnisasi, mille osas avaldaja kinkelepingu sõlmimist soovib, on jätkuvalt avaldaja ning Vladilen Taaleši pärijate ühisomandis. Kuniks ühisomandis olev vara ei ole jagatud, ei ole avaldajal tekkinud eraldiseisvat kaasomandi osa, mille suhtes saaks kinkelepingu sõlmida. Kaasomand kuulub kaasomanikele kindlaksmääratud osades ja igal kaasomanikul on temale kuuluva kindlaksmääratud osaga õigus iseseisvalt tehinguid teha. Ühisomandil puuduvad kindlaksmääratud osad ning ühisomanikud saavad varaga tehinguid teha vaid kõik koos ja ühiselt. Et ühisomandit lõpetada, on vajalik Vladilen Taaleši pärandvara jagada. Alles pärandvara jagamisel saavad tekkida kaasomandi osad kinnisasjale, mille osas on avaldaja soovinud kinkelepingut sõlmida. Eelnevat on ka notar oma

1. septembri
2. a kirjas avaldajale selgitanud. Avaldaja käsitlus asjaõigusseaduse (AÕS) § 73 lg-st 1 on õige olukorras, kus pärandvara (ühisomand) on jagatud ning tekkinud on kaasomandi osad. Abikaasade ühisomand ei muutu ühe abikaasa surma korral automaatselt kaasomandiks. MÄÄRUSKAEBUSE ESITAJA TAOTLUS JA PÕHJENDUSED
3. Avaldaja (määruskaebuse esitaja) esitas maakohtu määruse peale määruskaebuse, milles palub kohustada maakohut võtma avaldaja avaldus menetlusse. Määruskaebuse kohaselt on maakohus valesti leidnud, et tegu ei ole kaasomandiga. Isegi, kui oleks õige, et kinnisasi on ühisomandis, tuleb AÕS § 70 lg 6 järgi kohaldada ikkagi kaasomandi kohta käivaid sätteid, kuna ükski seadus ei kehtesta, et olukorras, kus kinnisasi kuulub samaaegselt näiteks avaldajale ja Vladilen Taaleši pärijatele, on keelatud kohaldada kaasomandi kohta käivaid sätteid. Avaldaja on vaieldamatult kinnisasja kaasomanik, kelle osa suurus on
4. a kehtinud perekonnaseaduse § 19 lg 1 järgi vähemalt 50% ja see võib ka pärimismenetluse lõppemisel suureneda, kuid mitte väheneda. Kuna avaldaja on
5. veebruaril 1999 kantud abikaasade ühisvara hulka kuuluva XXXXXXX kinnisasja ühe omanikuna kinnistusraamatusse, siis järelikult on avaldajal ka pärast abikaasa surma õigus AÕS § 73 lg 1 alusel üksnes talle kuuluv 50%-ne osa ära kinkida. Seega on ebaõige maakohtu põhjendus, et kuniks ühisomandis olev vara ei ole jagatud, ei ole avaldajal tekkinud eraldiseisvat kaasomandi osa, mille suhtes saaks kinkelepingut sõlmida. Avaldaja hinnangul ei saa XXXXXXX kinnisasja 50%-se mõttelise osa kinkimine enne Vladilen Taaleši pärandvara võimalikku jagamist tekitada mingeid probleeme hilisema pärimismenetluse läbiviimisel, kuna avaldajale kuuluv 50%-ne mõtteline osa ei ole vara, mida saaksid pärida Vladilen Taaleši pärijad. Alates ühe abikaasa surmast lõpeb senine abikaasade ühisvara staatus ja see jaguneb kaheks: 50% muutub pärandvaraks ning teine 50% ei saa kuuluda kellelegi teisele kui surnud abikaasa lesele, antud kaasuses avaldajale. Kinnistusraamatuseaduse § 31 näeb ette, et kui mõni Vladilen Taaleši pärija algatab veel pärimismenetluse ja pärijad kantakse kinnistusraamatusse, märgitakse ära iga pärija osa suurus. Järelikult, kuna kinnisasi jagatakse mõttelisteks osadeks, on tegu AÕS § 70 lg 3 järgse kaasomandiga, mis ei saa olla § 70 lg 4 järgne ühisomand. Lisaks leiab avaldaja, et ta on AÕS § 123 alusel seoses igamisega omandanud ka pärandvara hulka kuulunud 50%-se mõttelise osa XXXXXXX kinnisasjast. Avaldaja oli registrisse omanikuna kantud juba
6. veebruaril 1999 ja on pärast abikaasa surma rohkem kui 17 aasta jooksul vallanud ka pärandvara hulka kuulunud XXXXXXX kinnisasja osa nagu omanik. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
7. Ringkonnakohus jätab maakohtu määruse muutmata ja määruskaebuse rahuldamata (

§ 657lg 1 p 1 koosmõjus §-ga 659).

Maakohtu määrus on põhjendatud ja seaduslik. Määruskaebuse väited ei anna alust maakohtu määruse tühistamiseks ega muutmiseks. Ringkonnakohus nõustub maakohtu määruse põhjendustega ega pea vajalikuks neid korrata (

§ 654lg 6).

1. Vastusena määruskaebuses esitatud väidetele selgitab ringkonnakohus järgmist. Avaldaja esitatud andmetel kuulus vaidlusalune kinnisasi avaldaja ja tema abikaasa ühisvara hulka, kuid kinnistusraamatusse oli omanikuna kantud sisse vaid avaldaja. Ühisomand tekib abielu kestel omandatud ühisvara suhtes. Seega kinnisasi oli avaldaja ja tema abikaasa ühisomandis, kus kummagi abikaasa (ühisomaniku) osa suurus ühises omandis ei olnud kindlaks tehtud (AÕS § 70 lg 4) ning järelikult ei ole võimalik ka nende käsutamine AÕS § 73 lg 1 alusel. Abikaasad käsutavad ühist asja tervikuna. Abikaasa surmaga muutus tema vara, sh pool ühisvarast, pärandvaraks (PärS § 2; sama sõnastus kehtis ka
2. aprillil 2008, mil suri avaldaja abikaasa). Abikaasade ühisomand ei muutu ühe abikaasa surmaga automaatselt kaasomandiks, milles on mõttelised osad kindlaks määratud (AÕS § 70 lg 3). Seega surnud abikaasa pärandvara hulka kuulub kindlaks määramata osa vaidlusalusest kinnisasjast ning kinnisasi kuulub jätkuvalt avaldaja ja võimalike pärijate ühisomandisse. Seda, kas lisaks avaldajale on veel pärijaid, tuleb kindlaks teha pärimismenetluses. Selleks, et avaldaja saaks kinnisasjaga tehingut teha, tuleb viia läbi pärimismenetlus, lõpetada ühisomand ja muuta kinnistusraamatukannet. Ringkonnakohus leiab, et arvestades avaldaja teadmist võimalike pärijate olemasolu kohta, on põhjendamatud avaldaja väited igamisega seoses (vt ka RKTKo 16.02.2022, 2-19-10779, p 16). Eeltoodule tuginedes jätab ringkonnakohus määruskaebuse rahuldamata ja maakohtu määruse muutmata.
3. Määruskaebuse rahuldamata jätmise tõttu jäävad menetluskulud avaldaja kanda (

§ 171lg 1).

Hüvitatavad menetluskulud puuduvad. (allkirjastatud digitaalselt)