Obsah (4)

§ 44§ 5§ 121§ 47

TARTU HALDUSKOHUS KOHTUMÄÄRUS Kohtuasja number 3-26-561 Määruse kuupäev 24. märts 2026 Kohtunik Maria Lõbus Kohtuasi Arvo Alveri (Alver) kaebus Justiits- ja Digiministeeriumi kohustamiseks tagada riig

) § 120 lõike 1 punktide 1 ja 8 kohaselt selgitab kaebuse saanud alluvusjärgne kohus asjas välja vaidluse eseme ning kontrollib, ega ei esine alust kaebuse tagastamiseks või käiguta jätmiseks. 8.

§ 44

lõike 1 kohaselt võib isik kaebusega halduskohtusse pöörduda üksnes oma õiguse kaitseks.

§ 44

lõige 2 sätestab, et muul eesmärgil, sealhulgas teise isiku õiguse või avaliku huvi kaitseks, võib isik kohtusse pöörduda vaid seaduses sätestatud juhul. Kaebajale ei ole ühegi õigusaktiga antud õigust pöörduda kohtusse teiste kinnipeetavate õiguste kaitseks. Seetõttu tõlgendab kohus kaebust nii, et see on esitatud ainult kaebaja õiguste kaitseks. 9. Kaebaja ei saa kohtus abstraktselt nõuda, et talle kohaldataks samu tingimusi nagu Rootsi kinnipeetavatele. Kohtus saab nõuda ainult konkreetse haldusakti andmist või konkreetse toimingu tegemist (

§ 5lõike 1 punkt 2 ja § 37 lõike 2 punkt 2).

Kaebaja on ebavõrdsete tingimuste osas konkreetsemalt esile toonud selle, et Rootsi kinnipeetavad saavad riigi kulul kambrisse teleka, nad ei pea elektri eest maksma ja neid karistatakse distsiplinaarkorras ainult noomitusega. Sellest järeldab kohus, et kaebaja soovib esitada kohustamisnõude, et talle tagataks riigi kulul kambrisse telekas, temalt ei võetakse elektri eest tasu ja teda ei karistataks distsiplinaarkorras rangemalt kui noomitusega. Samuti on kaebaja esitanud kahju hüvitamise nõude tema teise vanglasse ümberpaigutamise eest seoses Rootsi kinnipeetavate Tartu Vanglasse paigutamisega. Kaebaja on vastustajaks märkinud Justiits- ja Digiministeeriumi. I 10.

§ 121

lõike 2 punkti 1 kohaselt võib kohus kaebuse määrusega selle esitajale tagastada, kui kaebajal puudub asjas ilmselgelt kaebeõigus. Kohus leiab, et kaebajal puudub kaebuses esitatud kohustamis- ja hüvitamisnõude osas ilmselgelt kaebeõigus, kuna haldusasja 2 materjalidest ei nähtu, et kaebaja subjektiivseid õigusi oleks riivatud. Kohus põhjendab oma seisukohta esmalt kohustamisnõude osas ning seejärel hüvitamisnõude osas.

1. Vastustaja
2. märtsi
3. a vastusest kohtunõudele nähtub, et kaebaja ei ole esitanud vastustajale taotlusi tagada talle riigi kulul kambris telekas, mitte võtta elektrienergia eest tasu ja mitte karistada distsiplinaarkorras rangemalt kui noomitusega. Seega ei ole vastustaja saanud teha otsustusi, mis võiksid kaebaja õigusi riivata. Kaebaja on esitanud Justiits- ja Digiministeeriumile ühe pöördumise (selgitustaotlus), kus ta soovis selgitusi selle kohta, milliste põhimõtete alusel toimub Tartu Vanglas karistust kandvate kinnipeetavate ümberpaigutamine Viru ja Tallinna vanglatesse, kui Tartu Vanglasse saabuvad Rootsi kinnipeetavad. Vastustaja vastas kaebajale, et hetkel ei ole veel teada, kuidas täpselt kinnipeetavate ümberpaigutamine toimub. Kuivõrd kaebaja ei ole eelnevalt pöördunud asjakohaste taotlustega Justiits- ja Digiministeeriumi poole ning kaebaja taotluste suhtes ei ole tehtud keelduvat otsust, siis ei ole Justiits- ja Digiministeerium oma tegevusega kaebaja õigusi saanud riivata. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et kohustamiskaebus on kohtule esitatud ennatlikult, kuivõrd kaebaja subjektiivseid õigusi ei ole hetkeseisuga riivatud. Kohtul puudub alus ennetavalt Justiits- ja Digiministeeriumile kohustava ettekirjutuse tegemiseks.
4. Eeltoodust tulenevalt puudub kaebajal

§ 44

lõike 1 alusel ilmselgelt kaebeõigus kohustamiskaebuse esitamiseks, mistõttu kohus tagastab kaebuse kohustamisnõude osas

§ 121lõike 2 punkti 1 alusel.

1. Kohtu hinnangul tuleb ka kaebaja hüvitamiskaebus Justiits- ja Digiministeeriumi vastu tagastada kaebeõiguse ilmselge puudumise tõttu. Kaebaja taotleb hüvitise välja mõistmist tema teise vanglasse ümberpaigutamise eest seoses Rootsi kinnipeetavate Tartu Vanglasse paigutamisega.
2. Kohus märgib esmalt, et Rootsi kinnipeetavate Tartu Vanglasse paigutamisel on Justiits- ja Digiministeeriumi pädevuses otsustada kaebaja ümberpaigutamine teise vanglasse (määruse nr 9 § 11 lõike 2 punkt 1 ja § 2 lõige 2).
3. Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lõike 1 kohaselt võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada sama seaduse §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega.
4. Tallinna Ringkonnakohus on selgitanud
5. septembri
6. a määruses nr 3-13-990, et hüvitamiskaebuse puhul tuleb kaebeõiguse olemasolu eitada juhul, kui kahju hüvitamise nõude eelduste puudumine on asjaoludest tulenevalt ilmselge. Kohus leiab, et kaebajal puudub kaebuses esitatud kahjunõude osas ilmselgelt kaebeõigus, kuna haldusasja materjalidest ei nähtu, et Justiits- ja Digiministeerium oleks tegutsenud õigusvastaselt ning et kaebaja subjektiivseid õigusi oleks rikutud ning seetõttu ei ole ka RVastS § 7 eeldused täidetud. Kohus põhjendab oma seisukohta järgnevalt.
7. Vastustaja
8. märtsi
9. a vastusest kohtunõudele nähtub, et Justiits- ja Digiministeerium ei ole teinud käesolevaks ajaks otsust kaebaja teise vanglasse ümberpaigutamiseks seoses Rootsi kinnipeetavate Tartu Vanglasse paigutamisega. Seega ei saanud vastustaja kaebaja väidetud viisil tema õigusi mitte kuidagi rikkuda ning talle kahju põhjustada, mistõttu on ilmselge, et RVastS § 7 lõike 1 nõuded ei ole täidetud. Kohus on 3 seisukohal, et kaebajal puudub kaebuses kirjeldatud asjaoludega seoses kaebeõigus Justiits- ja Digiministeeriumi vastu hüvitamisnõude esitamiseks.
10. Eeltoodust tulenevalt tagastab kohus A. Alveri hüvitamiskaebuse

§ 121lõike 2 punkti 1 alusel kaebeõiguse ilmselge puudumise tõttu.

II

1. Kohus peab vajalikuks selgitada kaebajale järgmist. Kohtu hinnangul tuleks kaebajal
2. veebruaril 2026 kohtusse esitatud kohustamiskaebuse asjaoludega seoses pöörduda esmalt Tartu Vangla poole. Tulenevalt õigusaktidest on Tartu Vangla kohustus viia täide kaebaja vangistust, sh korraldada vangistuse igapäevaseid tingimusi (vangistusseaduse (VangS) § 6 lõige 2, justiitsministri
3. detsembri
4. a määruse nr 87 „Tartu Vangla põhimäärus“ § 1 lõige 1).
5. Kohus ei pea antud hetkel vajalikuks suunata kaebajat tema õiguste kaitseks Tartu Vangla vastu kohustamisnõuet esitama, kuivõrd kohtuasja materjalidest nähtub, et kaebaja ei ole esitanud Tartu Vanglale taotlusi tagada talle riigi kulul kambris telekas, mitte võtta elektrienergia eest tasu ja mitte karistada distsiplinaarkorras rangemalt kui noomitusega ega ole läbinud kohustamisnõude lahendamiseks ettenähtud kohustuslikku kohtueelset menetlust (

§ 47lõige 1, Vang

S § 11 lõige 5). Kaebaja kohustamiskaebus oleks seega lubamatu ning kuuluks tagastamisele.

1. Kaebuses esitatud hüvitamisnõudega seoses märgib kohus, et Tartu Vangla ei ole teinud kaebaja ümberpaigutamisega seoses ühtegi kaebaja õigusi riivavat otsustust. Kirjeldatud asjaoludel saaks kaebajale kahju tekitada üksnes Justiits- ja Digiministeerium, kuna nende pädevuses on otsustada kaebaja ümberpaigutamine. III
2. Kaebaja taotlust jätta kohtukulud riigi kanda, kuna tema majanduslik olukord ei võimalda tasusid maksta, mõistab kohus riigilõivust vabastamise taotlusena. Kuna kohus tagastab kaebuse, puudub vajadus kaebaja riigilõivust vabastamise taotluse sisuliseks lahendamiseks ja kohus jätab selle taotluse läbi vaatamata. IV
3. Kaebaja on taotlenud kaitsja määramist riigi õigusabi korras. Kohtule arusaadavalt taotleb kaebaja riigi õigusabi enda esindamiseks halduskohtumenetluses (riigi õigusabi seaduse (RÕS) § 4 lõike 3 punkt 5). Kuigi kaebaja riigi õigusabi taotlus on äärmiselt lakooniline, peab kohus siiski võimalikuks taotluse sisuliselt lahendada. Kohtu hinnangul on antud juhul võimalik hinnata, kas riigi õigusabi määramine on vajalik ja kas esineb mõni RÕS § 7 lõikes 1 nimetatud alus riigi õigusabi andmisest keeldumiseks.
4. RÕS § 6 lõike 1 kohaselt võib riigi õigusabi saada füüsiline isik, kes oma majandusliku seisundi tõttu ei suuda õigusabi vajamise ajal tasuda asjatundliku õigusteenuse eest või suudab seda teha üksnes osaliselt või osamaksetena või kelle majanduslik seisund ei võimalda pärast õigusteenuse eest tasumist lihtsat toimetulekut. Samas ei ole kaebaja majanduslik seisund ainuke riigi õigusabi saamise tingimus. RÕS § 7 lõike 1 punkt 1 sätestab, et riigi õigusabi ei anta, kui taotleja on ise võimeline kaitsma oma õigusi. 4
5. Kohtu hinnangul on kaebaja võimeline ise oma õigusi kaitsma. Kaebaja on käesolevas asjas esitanud iseseisvalt kaebuse, millest on arusaadavad kaebuse aluseks olevad asjaolud ja kaebuse eesmärk. Seega on kohtu hinnangul kaebajal piisavad teadmised selleks, et teha enda soovid ja taotlused kohtule vajalikul määral arusaadavaks. Lisaks märgib kohus, et kaebajale riigi õigusabi mitteandmist toetab ka asjaolu, et halduskohtumenetluses kehtib uurimisprintsiip, mille kohaselt on kohtul kohustus kaebajat vajadusel suunata ja abistada. Kohus tõlgendab menetlusosaliste avaldusi ja lähtub nende lahendamisel esitaja tegelikust tahtest. Kaebuse menetlemiseks vajalikud asjaolud ja õigusnormid ning asjakohase kohtupraktika selgitab kohus välja enda initsiatiivil. Halduskohtus kohalduv uurimisprintsiip kompenseerib kaebaja õigusalaste teadmiste puudumist.
6. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et riigi õigusabi andmine ei ole vajalik ega põhjendatud ning kohus jätab riigi õigusabi taotluse RÕS § 7 lõike 1 punkti 1 alusel rahuldamata. V
7. Kaebaja on pidanud võimalikuks lahendada asi kompromissi sõlmimisega. Kuna kohus tagastab kaebuse, puudub vajadus kaaluda poolte suunamist kompromissi sõlmimisele. (allkirjastatud digitaalselt) 5