Obsah (8)

§ 401§ 9§ 404§ 408§ 410§ 4062§ 4034§ 403

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Maakohus Kohtunik Anastassia Stalmeister Otsuse tegemise koht ja aeg Tartu, 12. märts 2026 Tsiviilasja number 2-24-137243 Tsiviilasi Bigbank AS hagi väljam

) § 402 lg 1 mõttes.

§ 401

lg 1 kohaselt on krediidileping leping, millega üks isik (krediidiandja) kohustub andma teise isiku (krediidisaaja) käsutusse rahasumma (krediit), krediidisaaja aga kohustub krediidi kasutamise eest maksma tasu ja lepingu lõppemisel krediidi tagasi maksma.

§ 9

lg 1 kohaselt sõlmitakse leping pakkumuse esitamise ja sellele nõustumuse andmisega, samuti muul viisil vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel.

§ 404

lg 1 kohaselt peab tarbijakrediidilepingu puhul tarbija avaldus kohustuste võtmiseks olema kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis. Tarbijale tuleb viivitamata anda lepingudokument või selle koopia püsival andmekandjal. Tarbija tahteavalduses peab olema selgelt ja kokkuvõtlikult märgitud

§ 404lg-s 2 loetletud teave.

Kui vorminõue on jäetud järgimata, on leping tühine (

§ 408lg 1).

Kui tarbija tahteavaldus ei sisaldanud kõiki

§ 404

lg-s 2 loetletud andmeid, muutub krediidileping siiski kehtivaks, kui tarbija saab laenu kätte või hakkab krediiti kasutama (

§ 408lg 2).

Tarbija poolt laenu kättesaamist või krediiti kasutamist peab tõendama hageja.

§ 410

lg 1 kohaselt ei välista

§ 404lg-s 1 nimetatud vorminõue tarbijakrediidilepingu sõlmimist ka sidevahendi abil.

Sidevahendi abil tarbijakrediidilepingu sõlminud tarbijale tuleb viivitamata anda lepingudokument või selle koopia püsival andmekandjal.

1. Hagiavalduse kohaselt kinnitas kostja laenu vastavust oma tahteavaldusele, huvidele, vajadustele ning majanduslikule seisule ning teadlikkust laenu võtmisega kaasnevatest ohtudest oma allkirjaga laenulepingul. Krediidisumma 6300 eurot, millest tasaarvestati väljamakse tasu 94 eurot 50 senti, maksti välja kostja arvelduskontole
2. septembril 2022 (dtl 48).
3. Hageja selgituste kohaselt on lepingus väljendatud krediidisumma ning krediidi kulukuse määr Euroopa Tarbijakrediidi Standardinfo Teabelehe p-s 2-3 ja põhitingimuste peatüki all. Krediidi kulukuse määraks oli 22,69% ning see on arvutatud eeldusel, et krediidisumma on 6300 eurot ning krediidileping kehtib 59 kuud, intress on 18,90% aastas, lepingu sõlmimise tasu suurus on 94 eurot 50 senti, igakuine lepingu haldustasu 2 eurot 50 senti kuus, samuti et krediit võetakse kasutusele viivitamatult ja täies mahus ning krediidisaaja täidab oma kohustusi kokkulepitud tingimustel ja tähtaegselt. Kuivõrd hageja nõude aluseks on hageja ja kostja vahel
4. augustil
5. a sõlmitud tarbijakrediidileping, on kohtul kohustus kontrollida omal algatusel tehingu tühisuse aluseid (vt nt RKTKo 17.12.
6. a, nr 3-2-1-137-09, p 12). 3

§ 4062

lg 1 kohaselt on tarbijakrediidileping tühine, kui tarbija poolt tasumisele kuuluva krediidi kulukuse määr aastas ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuue kuu keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. Krediidi saamise ajal augustis

1. a oli Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuu kuue keskmine krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määr 16,30% (kohaldus alates
2. juulist 2022 sõlmitud lepingutele), kolmekordne määr seega 48,90%. Seega ei ületa iseenesest lepingujärgne krediidi kulukuse määr Eesti Panga avaldatud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda.
3. Krediidiandja peab tarbijale laenu võimaldamisel järgima vastutustundliku laenamise põhimõtet.

§ 4034

lg 1 kohaselt peab krediidiandja enne tarbijakrediidilepingu sõlmimist esiteks omandama teabe, mis võimaldab hinnata tarbija krediidivõimelisust, ja teiseks tarbija krediidivõimelisust ka tegelikult hindama. Sama paragrahvi lõige 2 näeb ette, et krediidiandja peab toimima tarbija krediidivõimelisuse hindamisel nõuetekohase hoolsusega ja võtma arvesse kõiki talle teadaolevaid asjaolusid, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit lepingus kokkulepitud tingimustel tagasi maksta. Muu hulgas peab krediidiandja arvestama tarbija varalist seisundit, tema regulaarset sissetulekut, teisi varalisi kohustusi, varasemate maksekohustuste täitmist ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju. Lisaks eelnevale peab krediidiandja lähtuma ka krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS) § 49 lg 1 p-des 1–7, lg 2 p-des 1–3, lg 3 p-des 1–3 ja lg-s 7 sätestatust.

§ 4034

lg 6 sätestab, et krediidiandja võib tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. Seega peab krediidiandja tarbija kohta omandama teabe minimaalselt järgmiste tarbijaga seotud näitajate kohta: - tarbija varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus, sh töötasu, pension, investeeringutulu, dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud ettevõtlusest, üüritulu, hüvitised, toetused ja elatis, ning sissetuleku regulaarsus (KAVS § 49 lg 1 p 1 ja lg 3 p 1); - tarbija varalised kohustused, sealhulgas regulaarsete finantskohustuste suurus, võimaluse korral ka nende põhiosade ja intresside suurus, ning muud kohustused, sh muud hinnatavad regulaarsed majapidamiskulud kogumis või asjakohasel juhul üldkohaldatavate määradena (KAVS § 49 lg 1 p-d 2 ja 4); - tarbija varasem maksekohustuste, sealhulgas finantskohustuste, täitmine (KAVS § 49 lg 1 p 3); - tarbija varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise (sh intressimäära tõusu) mõju (KAVS § 49 lg 1 p 5). Kui krediidiandjal puudub mõne eelloetletud näitaja kohta tarbija krediidivõimelisust iseloomustav teave ja seda ei saa hankida andmekogudest (nt äriregister, kinnistusraamat või krediidiinfo), tuleb krediidiandjal sellekohast infot küsida tarbijalt endalt. Üldjuhul tuleb krediidiandjal KAVS § 50 lg 4 järgi küsida tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks tarbija konto väljavõtet, välja arvatud juhul, kui muu teave on piisav tarbija krediidivõime hindamiseks. See tähendab, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt konto väljavõtet küsinud, siis 4 peab ta tõendama, et tarbija kohta kogutud muu teave on piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks (vt nt RKTKm 24.11.2023. a, nr 2-21-13098, p 18). Krediidivõimelisuse hindamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja toimima nõuetekohase hoolsusega, sealjuures arvesse võtma kõik talle teadaolevad asjaolud, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta lepingus kokkulepitud tingimustel (s.o teabe saamise kohustuse täitmisel saadud teabe) (

§ 4034 lg 2).

Lisaks peab krediidiandja tarbija esitatud teavet kontrollima KAVS § 50 lg-te 3 ja 4 alusel, s.o tegema selleks mõistlikke pingutusi (

§ 4034lg 4).

See tähendab muu hulgas kohustust võtta tarbija regulaarse sissetuleku hindamiseks aluseks piisav ajavahemik, arvestades tarbija sissetulekuallikaid ja sissetuleku laekumise regulaarsust (KAVS § 49 lg 3 p 2). Samuti peab krediidiandja tegema mõistlikke pingutusi, et kontrollida kõigi asjakohaste dokumentide ja muude tõendite õigsust, mis on aluseks ning millel on tähtsus tarbija regulaarse sissetuleku suuruse arvutamisel (KAVS § 49 lg 3 p 3). Nõuetekohane hoolsus, millega krediidiandja peab täitma krediidivõimelisuse hindamise kohustust, seisneb mh kohustuses selgitada välja, kas ja millist osa ebamäärase tähistusega laekumistest tarbija pangakontole saab pidada laenutaotleja sissetulekuks ning millise püsiva sissetulekuga saab laenutaotleja edaspidi arvestada, eriti kui laen võetakse suures summas ja pika tähtajaga. Laenusaaja krediidivõime hindamisel saab arvestada vaid selliseid sissetulekuid, mida laenusaaja saab eelduslikult ka tulevikus ning mille laekumine on tõenäoline ka pikemas perspektiivis (vt nt RKTKo 31.01.

1. a, nr 2-14-21710, p 29.2). Kui ilmnevad asjaolud, mis ei võimalda tarbija krediidivõimelisust nõuetekohaselt hinnata (nt esineb vastuolu tarbija enda esitatud andmete ja andmekogudest kogutud andmete vahel), siis peab krediidiandja küsima vajaduse korral tarbijalt lisateavet. Kokkuvõttes on krediidiandja kohustuseks hinnata krediidisaaja krediidivõimekust piisavalt, tagamaks, et krediiti ei antaks isikule, kelle puhul on tõenäoline, et ta ei suuda seda jooksvast sissetulekust või muust eluks otseselt mittevajalikust varast tagasi maksta, vältimaks laenuvõtja sattumist krediidi tõttu „laenuorjusse“, mille tulemusena ta võib olla sunnitud võtma uusi laene, kaotada oma vara ja muutuda maksejõuetuks (vt RKTKo 31.01.
2. a, nr 2-14-21710, p 25.3; RKTKm 24.11.
3. a, nr 2-21-13098, p 19–22).

§ 4034

lg 6 järgi võib krediidiandja tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. Krediidiandja võib anda tarbijale krediiti üksnes juhul, kui krediidivõimelisuse hindamise tulemus osutab, et on tõenäoline, et krediidilepingust tulenevad kohustused täidetakse lepinguga nõutavatel tingimustel. 11.

§ 4034

lg 13 kohaselt tõendab vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalike kohustuste täitmist vaidluse korral krediidiandja. Hageja selgituste kohaselt omandas võlausaldaja

§ 403

4 lg-le 2 vastava teabe tarbija varalise seisundi, regulaarse sissetuleku ja teiste varaliste kohustuste kohta laenutaotlusele esitatud andmete, avalikest registritest saadud info alusel. Laenutaotlusel märkis klient oma igakuiseks sissetulekuks 1070 eurot, millest töötasu summas 950 eurot ettevõttest xxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxx ja toetused 120 eurot (lastetoetus). Maksuja Tolliameti sissetulekute alusel nähtus kostja keskmiseks sissetulekuks viimase kolme kuu vältel töötasu 668 eurot 78 senti. Klient märkis laenutaotlusel, et tal on igakuiseid kohustusi summas 150 eurot. Krediidilepingust nr CL-EEC-22017084 tuleneva tulevikukohustuse suuruseks moodustus 167 eurot 68 senti. Arvestades kliendi sissetulekute keskmist suurust summas 668 eurot 78 senti kuus, moodustus kliendi igakuiste kohustuse osakaal sissetulekutest konservatiivsete arvutuste kohaselt (s.o väikseim tuvastatud sissetulek ja 5 maksimaalsed kohustused) u 47,50% ((167.68+150)/668,78*100), mis on Eesti ühiskonnas ja majanduspiirkonnas praktikas tavapärane ja mõistlik kohustuste osakaal sissetulekutest. Kostjale jäi seega igakuiste elamiskuludena kasutusse 52,5% sissetulekutest ehk siis 351 eurot 10 senti. Samuti omandas krediidiandja infot tarbija varasemate maksekohustuste täitmise kohta vastavalt

§ 4034

lg 3 kättesaadavatest avalikest andmebaasidest nagu E-krediidiinfo andmebaasist, Taust andmebaasist, Maksu- ja Tolliametist. Ühtegi kehtivat maksehäiret ega maksekohustust krediidiandja ei tuvastanud. Lisaks arvestas krediidiandja krediidivõimelisuse hindamisel, et kostjal on kaks ülalpeetavat, kostja ei ole abielus ning kostja elab isiklikus majas.

1. Hageja ei ole tõendanud, et krediidiandja oleks kostjaga tarbijakrediidilepingute sõlmimisel täitnud nõuetekohaselt vastutustundliku laenamise nõudeid ja tuvastanud võlgniku tegeliku maksevõime. Kohtu hinnangul ei ole laenuandja vastutustundliku laenamise põhimõtet järginud. Piisavaks ei saa lugeda ainult kostja enda poolt esitatud andmetele tuginemist ning maksehäirete kontrollimist. Hageja ei ole väitnud ega tõendanud, et laenuandja oleks kontrollinud muid registreid, nt kinnistusraamat, äriregister, või et oleks nõudnud kostjalt pangakonto esitamist. Muuhulgas võimaldaks pangakonto väljavõte teha kindlaks, kas laenusaaja esitatud andmed oma kohutuste kohta on usaldusväärsed. Kuivõrd laenuandja ei ole kostjalt pangakonto väljavõtteid nõudnud või kogunud muid andmeid kostja kohustuste kohta ega hinnanud kostja sissetulekute ja kohustuste suurust piisavalt pika ajavahemiku jooksul, siis ei ole ta vastutustundliku laenamise põhimõtet järginud. Hageja on krediidivõimelisuse analüüsimisel leidnud, et kostjale jäi igakuiste elamiskuludena kasutusse 53,5% sissetulekutest ehk 351 eurot 10 senti. Kokku leidis krediidiandja, et kostja sissetulek oli töötasu 668 eurot 78 senti. Kohus selgitab, et laenu väljastamise ajal
2. aastal oli töötasu alammäär 654 eurot. Arvestades täitemenetluses mittearestitavat summat ja kostja ülalpeetavaid, oleks nt täitemenetluses kostjale tagatud mittearestitavaks summaks 1090 eurot (654+654/3*2). Statistikaameti andmetel oli arvestuslik elatusmiinimum
3. aastal 303 eurot 38 senti. Statistikaameti kodulehel on selgitatud, et arvestuslik elatusmiinimum on absoluutse vaesuse piiriks ning see väljendab miinimumvajaduste rahuldamise rahalist maksumust. Absoluutse vaesuse piir arvutatakse ekvivalentnetosissetuleku alusel, mis võtab arvesse leibkonna koosseisu (esimese täiskasvanud liikme kaal 1, iga järgmise vähemalt 14-aastase liikme kaal 0,7 ja kõigi alla 14-aastaste kaal 0,5) ehk leibkonna kogusissetulek on jagatud leibkonnaliikmete tarbimiskaalude summaga. Arvestades, et kostjal oli krediidi võtmise ajal ka kaks ülalpeetavat, ei saanud olla vastutustundlik krediidi andmine, kus kolmeliikmelise leibkonna jaoks jääb pärast kohustuste mahaarvamist 351 eurot 10 senti. Minimaalseks arvestuslikuksmiinimumiks kostja leibkonna puhul oleks olnud 606 eurot 76 senti juhul, kui mõlemad kostja lapsed olid alla 14-aastased. Krediidivõtja krediidivõime hindamisel ei saa lähtuda pelgalt sissetuleku osakaalust, mis jääb krediidivõtjale pärast kohustuste mahaarvamist. Nagu nähtub, võib ka üle 50% sissetulekust jääv summa olla kõiki asjaolusid arvestades ilmselgelt ebapiisav, et pidada krediidivõtjat maksevõimeliseks. Sellest tulenevalt on hageja ilmselgelt rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet. 13.

§ 4034

lg 7 sätestab, et kui krediidiandja rikub sama paragrahvi lõikes 6 sätestatut, loetakse tarbijakrediidilepingu intressimääraks

§-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. 6 Hageja on kohtule juba 29. jaanuaril 2025 esitatud hagiavalduses märkinud, et juhul, kui kohus leiab, et krediidi väljastamisel on rikutud vastutustundliku laenamise põhimõtet, siis esitab hageja

§ 4034lg 7 järgse ümberarvestuse.

Ümberarvestuse kohaselt on hageja nõue 2340 eurot 50 senti, s.o väljastatud krediit 6300 eurot, millest maha arvestatud kõik tagasimaksed krediidisumma katteks summas 3959 eurot 50 senti. Kohus peab vajalikuks märkida, et vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumisel ei ole hagejal õigust nõuda muid tasusid, kui põhivõlgnevust ja seaduses sätestatud intressi. Seega ei ole hagejal õigust nõuda ka lepingutasu. Asja materjalidest nähtuvalt on hageja väljastanud kostjale laenu mitte 6300 eurot, vaid 6205 eurot 50 senti (dtl 48), arvestades laenust lepingutasu maha. Seega oleks kostja võimalik võlgnevus 2246 eurot (6205,50–3959,50), mitte hageja poolt arvestatud 2340 eurot 50 senti.

1. Pooled esitasid kohtule
2. märtsil 2025 kompromissi. Kohus palus täpsustada summade kujunemist. Hageja on
3. aprillil
4. a kohtule selgitanud nõudesumma kujunemist ning täpsustanud, et kostja tasus
5. märtsil 2025, s.o juba kohtumenetluse ajal, kohustuse katteks 2800 eurot, mille hageja arvestas põhinõude katteks. Seega vähenes hagiavalduses esitatud krediidisumma nõue 4164 eurot 57 senti 2800 euro võrra – jääk 1364 eurot 57 senti. Kohus leiab, et kuivõrd hageja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet, ümberarvestuse kohaselt on hageja nõue kostja vastu 2246 eurot ning kostja on
6. märtsil 2025 tasunud hagejale 2800 eurot, on hageja nõue kostja vastu rahuldatud. See tähendab, et ümberarvestatud nõuet ja tasutud summasid arvesse võttes ei ole hagejal enam kostja vastu nõuet. Kõike eespoolöeldut arvestades tuleb hageja hagi jätta rahuldamata. Menetluskulude jaotus
7. TsMS § 173 lg 1 ja § 177 lg 1 p 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel ja menetluskulude rahalise suuruse kohtuotsuses. Vastavalt TsMS § 174 lg-le 1 määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid.
8. TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuivõrd kohus jätab hagi täies ulatuses rahuldamata, jäävad menetluskulud hageja kanda. Kuna hageja menetluskulud jäävad hageja enda kanda, ei määra kohus kindlaks hageja menetluskulusid rahaliselt ega hinda hageja menetluskulude põhjendatust ja vajalikkust. Kostja ei ole menetluses aktiivselt osalenud ja tsiviilasja toimikust nähtuvalt kostjal hüvitamisele kuuluvaid menetluskulusid ei ole, samuti ei ole kostja esitanud menetluskulude nimekirja. Lähtudes eeltoodust kostjale hüvitatavad menetluskulud puuduvad. TsMS § 178 lg-st 1 tulenevalt saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. (allkirjastatud digitaalselt) Anastassia Stalmeister 7 kohtunik 8