Obsah (12)

§ 117§ 131§ 210§ 155§ 123§ 112§ 129§ 2101§ 6§ 13§ 911§ 1551

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Kadri Sullin Otsuse tegemise aeg ja koht 16. märts 2026. a, Tallinn Haldusasja number 3-25-4049 Haldusasi C.I, M.G ja M.N-i kaebus

) § 123 punkti 3 alusel. Tähtajalise elamisloa taotlus ei ole põhjendatud.

§ 117

lõikes 1 loetletud elamisloa andmise üldtingimused peavad olema täidetud mis tahes alusel elamisloa andmisel. Elamisluba antakse vaid juhul, kui inimesel on vajadus elamisloa järele, s.o tegelik soov Eestisse elama asuda. Vajadus elamisloa järele puudub, kui välismaalane soovib lühiajaliselt Eestit külastada. 4. Elamisloa pikendamisel tuleb hinnata taotluse põhjendatust sarnaselt esmakordsele elamisloa andmisele (

§ 131

lg 1).

-is ei ole täpsustatud, et § 123 p 3 oleks kohaldatav vaid uussisserändajate suhtes. Kõikide välismaalaste elamisloa taotlused peavad olema põhjendatud ning selle eelduseks on reaalselt ja faktiliselt Eestis elamine. 5. Arvestada tuleb konkreetse elamisloa andmise eesmärgi ja tingimustega. Püsivalt Eestisse elama asumiseks antava elamisloa eesmärk on võimaldada Eestisse elama jääda välismaalasel, kes on Eestisse elama asunud tähtajalise elamisloa alusel ja kelle Eestisse elama jäämine on kooskõlas avalike huvidega (

§ 210¹ lg 1).

Tähtajaline elamisluba püsivalt Eestisse elama asumiseks antakse ja seda pikendatakse mitte niivõrd elamisloa taotleja huvide kaitseks, vaid avalike huvide edendamiseks. Eesmärk on soosida selliste välismaalaste Eestisse elama asumist, kes panustavad Eesti ühiskonna arengusse ja loovad lisandväärtust.

1. Elamisloa andmine ei ole põhjendatud, sest taotleja püsivaks elukohaks on Lõuna-Aafrika Vabariik ning ta ei ela tegelikult Eestis. Lõuna-Aafrika Vabariigis elab taotleja perekond ning tema tegelik elukorraldus ei ole enam Eestis. Eestis 1-2 korda aastas lühiajaliselt käimiseks on võimalik taotleda viisat. Elamisloa andmise eesmärgiks ei ole reisimise ja piiriületuste lihtsustamine. PPA arvestas, et taotleja on Eestis sündinud ja siin elanud, kuid taotleja võttis teadlikult Vene Föderatsiooni kodakondsuse, nagu tegi ka otsuse kolida perega püsivalt LõunaAafrika Vabariiki. Põhiseadus ei anna välismaalasele põhiõigust elada Eestis ja taotlejal ei ole subjektiivset õigust saada elamisluba Eestis.
2. Varasemad sidemed Eestiga (siin sündimine ja elamine) ning Eestis elavad eakas ema ja teised sugulased ei ole elamisloa pikendamise põhjuseks. Elamisloa pikendamise põhjuseks ei saa olla ainuüksi kinnisvara omamine, pangakonto kasutamine või kehtiv juhiluba. Taotleja pidi oma elukorralduse valimisel möönma, et tema elamisluba võib jääda pikendamata ning tal tuleb leida muud lahendused vananeva vanema külastamiseks ja hooldamiseks. 8.

tähenduses moodustavad taotleja perekonna abikaasa ja alaealised lapsed, kes on LõunaAafrika Vabariigi kodanikud ja elavad seal püsivalt koos taotlejaga. Tähtajalise elamisloa pikendamisest keeldumisega ei rikuta põhiõigust taotleja perekonnaelule. Taotlejal on Eestis kinnisvara ja siin elab tema eakas ema ning sugulased/sõbrad. Elamisloa pikendamisest keeldumisega esineb teatud eraeluriive, kuid see ei ole arvestades elamisloa pikendamisest keeldumisel taotletavat eesmärki intensiivne. PPA 27.10.2025 otsuse nr 15.3-3.1/202-1 põhjendused: 1. Elamisloakaart väljastatakse välismaalasele, kellel on kehtiv Eesti elamisluba (isikut tõendavate dokumentide seaduse (ITDS) § 341 lg 1 p 1). Kui tähtajaline elamisluba antakse elama asumiseks lähedase sugulase juurde, kellel on tähtajaline elamisluba, ei tohi välismaalasele antava elamisloa kehtivusaeg ületada selle lähedase sugulase, kelle juurde elama asumiseks elamisluba anti, elamisloa kehtivusaega (

§ 155). 2.

C.I-le keelduti elamisloa andmisest 27.10.2025 otsusega nr 15.3-3.2/534-

1. Seetõttu ei saa pikendada C.I alaealistele lastele tähtajalist elamisluba elama asumiseks vanema juurde ega väljastada elamisloakaarti (ITDS § 12 lg 1).
2. C.I (edaspidi ka vaid ainsuses tooduna kaebaja) esitas 05.11.2025 Tallinna Halduskohtule kaebuse Politsei- ja Piirivalveameti (PPA) 27.10.2025 otsuste nr 15.3-3.2/534-1 ja 15.3-3.1/202-1 tühistamiseks ja Politsei- ja Piirivalveameti kohustamiseks vaatama kaebaja ja tema laste taotlused uuesti läbi. Kaebus on esitatud ka kaebaja alaealiste laste M.G ja M.N-i nimel (edaspidi ka: kaebaja lapsed). Kaebuse põhjendused: 1.

§ 117

lg 1 p 1 nimetatud põhjendatud eesmärk võib tuleneda ka varalistest, perekondlikest ja kultuurilistest seostest. Kaebaja põhjendatud eesmärk elamisloa pikendamiseks on õigussuhete, varaliste ja perekondlike sidemete säilitamine. Kaebajal on Tallinnas kinnisvara, seal elab kaebaja toetust vajav ema. Kaebaja on ainus tütar ja peab seetõttu omama võimalust kiiresti Eestisse tulla. Ema ei saa välismaalase passi omanikuna külastada Lõuna-Aafrikat. Kaebajal on Eestis sügavad juured – siin on sündinud kaebaja isa, kaebaja ise ja kaebaja tütar. Kaebaja lapsed tajuvad Eestit ema kodumaana ja neil on õigus säilitada oma Eestiga seotud perekondlik ja kultuuriline identiteet. Kaebajal on Eestis pangakonto, juhiluba ja muud juriidilised sidemed riigiga. Kõik kaebaja kohustused Eestis nõuavad Eestisse sõitmisi, mis peab olema võimaik ilma bürokraatlike viivitusteta. 2. PPA kohaldas

§ 123punkti 3 õigustamatult, piirdudes formaalse viitega elukohale väljaspool Eestit.

Otsus on kaebaja reaalsete perekondlike, varaliste ja kultuuriliste sidemetega arvestamata jätmise tõttu ebaproportsionaalne.

§ 112

ei sätesta piirangut, nagu oleks tähtajaline elamisluba võimalik anda ainult neile, kes asuva Eestisse alaliselt elama. Riigikohtu lahendis nr 3-3-1-2-17 väljendatud seisukoht, et tähtajaline elamisluba on ette nähtud tegelikuks elamiseks, ei vabasta haldusorganit kohustusest hinnata asjaolusid individuaalselt. PPA ei arvestanud kaebaja pikaajalisi ja püsivaid sidemeid Eestiga. Kaebaja elukohamuutus oli tingitud objektiivsete tegurite koosmõjust. Enne

1. aastal Lõuna-Aafrika Vabariiki kolimist elas pere mitme aasta jooksul vaheldumisi Eestis ja Prantsusmaal. Kaebaja oli sunnitud võtma Venemaa Föderatsiooni kodakondsuse, et vormistada lapsele Lõuna-Aafrika Vabariigis dokumendid.
2. Kaebajal on 30 aasta vältel järjepidevalt pikendatud tähtajalisi elamislube ja riik on süstemaatiliselt kinnitanud tema staatust. Keeldumine ilma sellist pikaajalist praktikat arvestamata rikub kaebaja õiguspärast ootust.
3. Viisa ei ole tegelik lahendus olukorraks, kus kaebajal on vajadus Eestisse saabuda perekondliku hädaolukorra korral. Viisamenetlus võib võtta märkimisväärse aja arvestades viisamenetluse tähtaegu ning asjaolu, et Lõuna-Aafrika Vabariigis puudub Eesti diplomaatiline esindus ja viisamenetluses esindab Eestit Rootsi.
4. PPA rikkus menetlusreegleid. Kaebajale saadetud 09.07.2025 kirja eestikeelses osas on sisemised vastuolud – nõue kõrvaldada puudused ja samal ajal keeldumismenetluse alustamine. Kirja inglisekeelne osa viitab üksnes puuduste kõrvaldamisele. Kahe teineteist välistava juhise olemasolu ametlikus kommunikatsioonis rikub selguse ja mõistetavuse nõuet ning õiguskindluse põhimõtet. Otsus tuleb teha kahe kuu jooksul pärast puuduste kõrvaldamist. Puudused kõrvaldati 28.07.
5. Keeldumise otsustamine enne puuduste kõrvaldamist on menetlusliku järgnevuse rikkumine. PPA ei vastanud 29.07.2025 selgitustaotlusele ega 30.07.2025 esitatud vaidele.
6. Vastustaja palub jätta kaebuse rahuldamata. PPA selgitas kohtumenetluses lisaks haldusaktis toodule järgmist:
7. PPA 09.07.2025 kirja eesmärk oli juhtida tähelepanu, et taotluses esinevad endiselt puudused. Lisaks tõi PPA välja, et näeb alust tähtajalise elamisloa pikendamisest keeldumiseks

§ 123p 3 alusel.

Tegemist ei olnud n-ö tähtajalise elamisloa pikendamisest keeldumise algatamisega.

1. PPA ei rikkunud ärakuulamispõhimõtet. Kaebajale oli PPA 09.07.2025 kirjast arusaadav, millisel põhjusel leiab PPA, et tähtajalise elamisloa pikendamisest tuleb keelduda. Kaebaja esitas 30.07.2025 arvamuse ja vastuväited. PPA migratsiooninõustaja selgitas kaebajale ka 01.08.2025, et tähtajalise elamisloa pikendamisest keeldumist ei ole veel alustatud.
2. Kaebaja 29.07.2025 pöördumisele vastuse saatmata jätmine ei mõjutanud asja lõpptulemust. PPA arvestas kaebaja poolt esitatud selgitusi arvamuse ja vastuväidetena.
3. PPA ei rikkunud uurimispõhimõtet. PPA-le olid kaebaja poolt kaebuses välja toodud asjaolud teada ning asjaolu, et need tinginud kaebajale positiivsete otsuste tegemist, ei tähenda, et PPA oleks uurimispõhimõtet rikkunud.
4. Kaebaja õiguspärast ootust ei ole rikutud. Üksnes asjaolu, et kaebajale on peaaegu 30 aasta vältel pikendatud tähtajalisi elamislube, ei tähenda, et PPA-l ei ole õigust tähtajalise elamisloa pikendamisest keelduda, kui esineb tähtajalise elamisloa pikendamisest keeldumise alus. KOHTU PÕHJENDUSED 27.10.2025 otsus nr 15.3-3.2/534-1
5. Vastustaja keeldus kaebajale tähtajalise elamisloa pikendamisest

§ 123

p 3 ja § 131 lg 1 alusel, kuna vastustaja hinnangul ei olnud tähtajalise elamisloa pikendamise taotlus põhjendatud. Vaidluse põhiküsimus seisneb selles, kas püsivalt Eestisse elama asumiseks antava tähtajalise elamisloa pikendamise taotlus on põhjendatud juhul, kui taotleja ei ela Eestis, kuid tal on sellised isiklikud ja varalised sidemed Eestiga, mille säilitamiseks on taotleja hinnangul vajalik käia regulaarselt Eestis. 5. Tähtajalise elamisloa pikendamiseks peavad tähtajalise elamisloa tingimused olema jätkuvalt täidetud (

§ 129lg 2).

Kui mõne tähtajalise elamisloa pikendamise üldtingimuse täitmine ei ole elamisloa pikendamiseks nõutav, peab see olema eraldi sätestatud vastava tähtajalise elamisloa andmise aluse juures (

§ 129lg 5).

Seega peavad tähtajalise elamisloa pikendamiseks olema täidetud nii tähtajalise elamisloa andmise üldtingimused kui ka vastaval alusel elamisloa andmise täiendavad tingimused (

§ 117lg 2 ja 3).

Kaebaja taotletud elamisloa eesmärk on

§ 2101lg 1 kohaselt püsivalt Eestisse elama jäämine.

Sama eesmärki – Eestis elamine – kannab ka

§-s 112 sätestatud tähtajalise elamisloa definitsioon.

§ 6

sätestab omakorda püsivalt Eestis elamise mõiste, mis samuti hõlmab peamist elukohta Eestis.

§ 117

lg 1 p 1 kohaselt peab tähtajalise elamisloa taotlemise eesmärk olema põhjendatud. Tegelik elukoht Eestis on ka

§ 117lg 1 p 2 kohaselt tähtajalise elamisloa üldtingimuseks.

Kaebaja on nii haldusmenetluses kui ka kohtumenetluses selgitanud, et elab perega Lõuna-Aafrika Vabariigis alates 2023. aasta septembrist ning enne seda elas kaebaja perega vaheldumisi Eestis ja Prantsusmaal (dtl 12, 19, 75-77). Seega ei ole kaebaja peamine ja püsiv elukoht tema enda kinnitusel Eestis ja kohtule ei nähtu kaebaja selgitustest ka soovi lähitulevikus Eestusse elama asuda.

§-d 2101-2106 ei sätesta Eestisse püsivalt elama asumiseks antava tähtajalise elamisloa pikendamise puhul erandit, et Eestis elamise tingimust ei kohaldata. Kaebajale ei ole võimalik anda elamisluba püsivalt Eestisse asumiseks, kui kaebaja eesmärgiks ei ole Eestis püsivalt elamine. 6. Kaebaja hinnangul on tal

§ 117

lg 1 p 1 kohane põhjendatud vajadus elamisloa pikendamiseks, kuna Eestis elab tema toetust vajav eakas ema, kaebajal on Eestis teised sugulased, kaebaja ja tema tütar on Eestis sündinud ning kaebajal on Eestis varalised kohustused. 6.1. Kohus nõustub vastustajaga, et olukorras, kus kaebaja Eestis ei ela, ei ole püsivalt Eestisse elama asumiseks antud elamisloa pikendamise eesmärk põhjendatud pelgalt isiklike ja varaliste sidemete säilitamiseks. Elamisloa vajadus on inimesel vaid juhul, kui ta tegelikult soovib elada Eestis (Riigikohtu 26.04.2017 otsus nr 3-3-1-2-17, p 22; Tallinna Ringkonnakohtu 21.11.2025 otsus nr 3-23-1432, p 12-14). Kaebaja ei ela Eestis ega kavatse lähiajal Eestisse elama asuda. Sellises olukorras ei ole püsivalt Eestisse elama asumiseks antud elamisloa pikendamise eesmärk – püsivalt Eestisse elama jäämine – põhjendatud (

§ 117

lg 1 p 1).

§ 210

1 lg 1 alusel antud tähtajalise elamisloa pikendamine ei ole ka kooskõlas avalike huvidega (

§ 13lg 1) olukorras, kus isik tegelikult Eestis ei ela.

6.2. Ka juhul, kui kaebaja emal ei ole võimalik külastada kaebajat ja kaebaja lapsi Lõuna-Aafrika Vabariigis, on kaebajal on võimalik Eestis elavat ema külastada, taotledes selleks viisat. Kaebaja haldusmenetluses antud selgituste kohaselt on ta käinud Lõuna-Aafrika Vabariigis elamise ajal Eestis 1-2 korda aastas korraga ligikaudu kuu aega (dtl 18). Selliseid külastusi on võimalik teha viisa alusel. Vastustaja on kohtumenetluses selgitanud kaebaja võimalusi Eestisse saabumiseks viisa alusel (dtl 94-96). Kaebajal on võimalik lühiajalise viisa alusel Eestisse saabudes edasise regulaarse ja/või erakorralise külastuse hõlbustamiseks taotleda pikaajalist viisat ka PPA esinduses (

§ 911lg 1).

Ettenägematute ja mõjuvate põhjuste korral on võimalik taotleda viisat ka välispiiril, s.o piiripunktis (viisaeeskirja1 art 35). Ema ja teiste sugulastega isiklike suhete säilitamine on võimalik viisa alusel Eestit külastades ja vahepealsel ajal sidevahendeid kasutades. Selliselt on võimalik kaebajal ja lastel säilitada kontakt Eesti kui (ema) kodumaa ja identiteedi osaga. Kaebajal on võimalik oma Eestis asuva korteriga seotud kohustusi ja toiminguid teostada viisa alusel Eestit külastades või volitades selleks Eestis elavat isikut; arvete tasumine on võimalik ka välisriigi pangakontolt. Kokkuvõtlikult võib viisa alusel Eestis käimine olla kaebaja jaoks küll senisest ebamugavam, kuid Eestisse reisimise mugavus ei ole püsivalt Eestis elamiseks antud elamisloa pikendamise eesmärgiks. 6.

1. Kaebaja on selgitanud ja haldusaktis on käsitletud pere Lõuna-Aafrika Vabariiki kolimise ja kaebaja Vene Föderatsiooni kodakondsuse võtmise asjaolusid. Vastustaja on haldusaktis küll käsitlenud kaebaja Vene Föderatsiooni kodakondsust, kuid selle olemasolu ei ole otsusest nähtuvalt olnud täht-ajalise elamisloa pikendamisest keeldumise aluseks. Kaebaja võttis enda sõnul Vene Föderatsiooni kodakondsuse juba
2. aastal (dtl 3, 36), mistõttu oli see olemas ka eelmise tähtajalise elamisloa andmise ajal (10.08.2020; dtl 12). Lõuna-Aafrika Vabariiki kolimine võis olla küll perekonna elukorraldusest tulenevalt vajalik, kuid see ei muuda elamisloa pikendamise taotlust põhjendatuks. Kohus nõustub vastustajaga, et kaebajal tuli arvestada, et kolides välismaalasena teise riiki, ei pruugi talle Eestis viibimisaluse andva elamisloa pikendamine olla enam põhjendatud.
3. Kaebaja väitel oli tal viimase 30 aasta jooksul elamislubade omamisest tulenevalt õigustatud ootus elamisloa pikendamisele. Kohus kaebajaga ei nõustu. Kaebajal on küll olnud Eestis tähtajalised elamisload alates 20.07.1995, kuid nende alused on olnud erinevad (dtl 93), s.t erinevad on olnud ka nende elamislubade andmise ja pikendamise tingimused. Kaebajale ei ole püsivalt Eestisse elama asumiseks antud elamisluba varem pikendatud. Asjaolust, et kaebajal on varasemalt olnud tähtajalised elamisload, ei tulene õigustatud ootust igal juhul tähtajalise elamisloa pikendamisele, sh juhul, kui ta enam selle tähtajalise elamisloa tingimustele ei vasta.
4. Vastustaja on otsuse punktis 7 arvestanud ka võimalikku perekonnaõiguse riivet. Kohus nõustub vastustajaga, et tähtajalise elamisloa pikendamisest keeldumine ei riku kaebaja õigust perekonnaelule. Kuna kaebaja lapsed ja abikaasa elavad kaebajaga koos Lõuna-Aafrika Vabariigis, ei ole keeldumise tõttu kaebaja perekonnaelu elamine takistatud (Riigikohtu 23.10.2006 otsus nr 3-3-152-06, p 24). Elamisloa pikendamisest keeldumine riivab küll mõningal määral kaebaja era- ja perekonnaelu seetõttu, et viisa alusel kaebaja Eestis elava ema külastamine on elamisloa alusel Eestis käimisest mõnevõrra keerulisem, kuid tegu ei ole intensiivse riivega. Arvestades, et kaebaja on enda sõnul käinud Eestis viimaste aastate jooksul 1-2 korda aastas viibimisajaga korraga kuu aega, ei nähtu kohtule, et sellise külastustiheduse säilimisel viisade alusel oleks riive kaebaja era- ja perekonnaelule intensiivne. Laste kultuurilise identiteedi säilitamine ei sõltu eeskätt sellest, millisel õiguslikul alusel kaebajad viibivad aasta jooksul 1-2 korda ühe kuu kestel Eestis; vaid sellest, kuidas vanem annab seda kultuurilist identiteeti igapäevastes tegevustes lastele edasi. Kaebaja soovitud liiki elamisloa andmist ei reguleeri Euroopa Liidu õigus (vt

allmärkused). Võrdlusena on ka pikaajalise elaniku elamisloa saamise eelduseks liikmesriigis pidev elamine (direktiivi2 nr 2003/109/EÜ art 4) ning välismaalane võib selle staatuse kaotada, kui tema äraolek ühenduse territooriumilt kestab 12 järjestikust kuud või ta on saanud samasuguse viibimisaluse teises 1 2 https://eur-lex.europa.eu/legal-content/ET/TXT/HTML/?uri=CELEX:02009R0810-20240628 https://eur-lex.europa.eu/legal-content/ET/TXT/HTML/?uri=CELEX:02003L0109-20110520 liikmesriigis (art 9). Seega ei ole Eesti ega Euroopa Liidu õiguses tunnustatud kolmanda riigi kodaniku õigust omada samaaegselt mitmes riigis püsivalt elamiseks elamisluba või muud sarnast viibimisalust. Euroopa Inimõiguste Kohus on ka leidnud, et inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni art 8 (õigus era- ja perekonnaelu austamisele) ega ühtegi teist sätet ei saa tõlgendada nii, et need tagaksid välismaalasele subjektiivse õiguse kindlat tüüpi viibimisalusele. Viibimisloa liigi valik on üldreeglina siseriiklike ametiasutuste sisustada (EIKi 07.12.2007 otsus nr 59643/00, Kaftailova vs Läti3, p 51). Sealjuures ei ole keeldumise õiguslikuks tagajärjeks see, et kaebajal ei oleks võimalik saada edaspidi seaduslikku alust Eestis viibimiseks, sealjuures ei ole kaebaja suhtes kohaldatud lahkumiskohustust ega sissesõidukeeldu. Elamisloa andmisest keelduv otsus ei ole karistus (vt analoogia korras Tallinna Ringkonnakohtu 31.03.2022 otsuse nr 3-21-338 p-d 12.2 ja 13). 9. Kaebaja väidetud menetlusreeglite rikkumised ei mõjutanud asja otsustamist (HMS § 58). Kaebaja väitel oli PPA 09.07.2025 kiri (dtl 16-17) vastuoluline, kuna tal paluti kõrvaldada puudused, kuid samas viidati elamisloa pikendamisest keeldumisele. Vastustaja on keeldumist eelviidatud kirjas küll väljendanud kindlas kõneviisis, kuid kohtule nähtub, et kaebajale oli arusaadav võimalus keeldumise alusele vastu vaielda – kaebaja on nii 29.07.2025 (dtl 19-20) kui ka 30.07.2025 (dtl 2427) selgitustes esitanud võimalikule keeldumise alusele põhjalikud vastuväited. Seega oli kaebajale tagatud ka ärakuulamisõigus (HMS § 40 lg 1 ja Riigikohtu 28.04.2014 otsus nr 3-3-1-52-12, p 36). Kaebaja ei ole ka kohtumenetluses esitanud välja toonud ühtki asjaolu, mille PPA jättis välja selgitamata (HMS § 6), mida kaebaja oleks soovinud veel enne haldusakti andmist ärakuulamisel nimetada ja mis oleks võinud asja otsustamist mõjutada. Asjaolu, et PPA 09.07.2025 kirja lõpusolev inglisekeelne kokkuvõte (dtl 17) ei sisaldanud viidet keeldumisalusele, ei ole haldusmenetlusõiguse rikkumine. HMS § 20 lg 1 kohaselt toimub haldusmenetlus eelõige eesti keeles ja

ei sätesta haldusorgani menetlustoimingutele selles osas erandeid. PPA on kaebaja 29.07.2025 ja 30.07.2025 avaldusi arvestanud haldusmenetluses esitatud seisukohtadena (dtl 11), mistõttu ei riku neile eraldi vastamata jätmine kaebaja õiguseid. Kaebaja 30.07.2025 kaebusena pealkirjastatud avaldus ei saanud olla ka vaie HMS § 71 lg 1 ja § 72 lg 1 ja 2 mõttes, kuna siis ei olnud PPA veel andnud elamisloa pikendamisest keeldumise kohta haldusakti. Küll aga on vastustaja rikkunud tähtajalise elamisloa pikendamise taotluse läbivaatamiseks ettenähtud menetlustähtaega, s.o 2 kuud alates taotluse puuduste kõrvaldamisest (siseministri 12.01.2017 määrus4 nr 7 „Tähtajalise elamisloa ja selle pikendamise ning pikaajalise elaniku elamisloa ja selle taastamise taotlemise kord ning legaalse sissetuleku määrad“ (määrus nr 7) § 44 lg 2). Kaebaja esitas tähtajalise elamisloa pikendamise taotluse 15.05.2025 ehk enam kui kaks kuud enne elamisloa kehtivuse lõppu 10.08.2025 (määrus nr 7 § 28 lg 4). PPA 09.07.2025 kirjas nimetatud puudused (fotod ja sõrmejäljed) kõrvaldas kaebaja enda sõnul 28.07.2025. PPA tegi vaidlustatud otsuse aga kolm kuud hiljem, 27.10.2025. See rikkumine ei mõjuta aga kohtuasja lahendust, kuna keeldumine on kohtu hinnangul sisuliselt õige ning

ega määrus nr 7 ei sätesta, et eelnimetatud menetlustähtaja ületamise tagajärjeks oleks tähtajalise elamisloa pikendamise taotluse automaatne rahuldamine. 27.10.2025 otsus nr 15.3-3.1/202-1 10. PPA keeldus kaebaja lastele elamisloakaartide väljastamisest ITDS § 34 1 lg 1 p 1 ja § 12 lg 1 alusel. Kuna

§ 155

kohaselt ei tohtinud kaebaja lastele kaebaja juurde elama asumiseks antud elamisload ületada kaebajale antud tähtajalise elamisloa kehtivusaega ning kaebaja tähtajalise 3 4 https://hudoc.echr.coe.int/eng?i=001-83770 https://www.riigiteataja.ee/akt/125042025020 elamisloa kehtivuse lõpu ja pikendamisest keeldumise tõttu ei pikenenud ka laste elamisload

§ 1551

lg 1 alusel, on otsus lastele elamisloakaartide väljastamisest keeldumise kohta õige. Kokkuvõte 11. Vastustaja on otsuses nr 15.3-3.2/534-1 arvestanud seadusega kooskõlas kaebaja elamist välisriigis, tema eesmärki Eestiga õiguslike, isiklike ja varaliste suhete säilitamiseks ning kaalunud võimalikku riivet kaebaja perekonnaelule. PPA järeldus, et olukorras, kus kaebaja Eestis ei ela, ei ole

§ 2101lg 1 alusel elamisloa pikendamine põhjendatud, on õige.

Seadusandja otsustada on, kas ja kuivõrd võimaldada elamisluba saada välismaalastel, kes küll püsivalt Eestis ei ela, kuid soovivad elamisloa kaudu luua või säilitada sidet Eestiga. Kohtule ei nähtu, et tegemist oleks sellise kaalutlusega, millega arvestamise kohustus tuleneks põhiseadusest või Euroopa Liidu õigusest. Kaebaja soovitud aspekti arvestamine on poliitiline küsimus, mille sisustab vastava soovi korral seadusandja. Vaidlustatud otsused õiguspärased (HMS § 54), mistõttu jätab kohus kaebuse tervikuna nii tühistamis- kui ka kohustamisnõuete osas rahuldamata. Kaebuse rahuldamata jätmise tõttu jäävad menetluskulud poolte endi kanda (HKMS § 108 lg 1). Kohus asendab omal algatusel kohtuotsuse avaldamisel kaebajate nimed tähemärkidega (HKMS § 175 lg 3). Kohtu hinnangul ei ole otsuses muid andmeid, mis võimaldaks kaebajaid üheselt tuvastada. Kui menetlusosaline leiab, et esineb vajadus otsuse täiendavaks varjamiseks (nt HKMS § 175 lg-te 4 või 5 alusel), tuleb seda kohtult aegsasti enne võimalikku jõustumist ja avaldamist taotleda. (allkirjastatud digitaalselt) Kadri Sullin