← Eesti

2-22-19469/22

Obsah (11)§ 436§ 230§ 442§ 122§ 162§ 163§ 165§ 173§ 445§ 177§ 178

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Tallinna kohtumaja Kohtunik Janek Väli Kohtuotsuse tegemise aeg ja 10. detsember 2024.a, Tallinn koht Tsiviilasja number 2-22-19469 Tsiviilasi AR

) § 5 lg 1 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Sama paragrahvi teise lõike kohaselt on pooltel võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab.

§ 436

lg 2 kohaselt rajab kohus otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele.

§ 436

lg 7 kohaselt ei ole kohus otsust tehes seotud poolte esitatud õiguslike väidetega.

§ 230

lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited.

  1. Kohus tuvastab poolte poolt vaidlustamata asjaoludena järgmise. 5.
  2. Hageja ja RD Resolve OÜ (kostja 1) ning X.M (kostja 3) on 07.11.2022 allkirjastanud dokumendi nimetusega „Kinnitus ja kokkulepe“, mida mõlemad pooled on käsitlenud võlatunnistusena (edaspidi nimetatud ka kui „võlatunnistus 1“) (dtl 7-10). 5.
  3. Hageja ja Läti äriühing Solartex SIA (kostja 2) ning X.M (kostja 3) on 07.11.2022 allkirjastanud dokumendi nimetusega „Kinnitus ja kokkulepe“, mida mõlemad pooled on käsitlenud võlatunnistusena (edaspidi nimetatud ka kui „võlatunnistus 2“) (dtl 11-14). 5.
  4. Kostja 3 on ja oli käsitletavate tehingute sõlmimisel nii kostja 1 kui ka kostja 2 juhatuse liige.
  5. Hageja on esitanud hagiavalduse lähtuvalt võlatunnistustes 1 ja 2 kostjate poolt omaks võetud võlast. Kostja on oma vastuses avaldanud, et ei tunnista hagis esitatud võlanõuet. Kostjatel puudub kohustus täita võlatunnistuses toodud kohustused, kuna nimetatud kohustuste tekkimiseks puudub õiguslik alus. Võlatunnistuse aluseks olevate kaubandus- ja partnerluslepingutes väljatoodud kohustuste täitmise eeldused pole täidetud, mistõttu puudub hagejal õigus nõuda kostjatelt 1 272 064,75 euro ja 1 765 843,20 euro tasumist. Võlatunnistuste aluseks olevad käenduslepingud ei kehti, kuna tegemist on tarbijakäendusega VÕS § 143 tähenduses. 7 Kohus selgitas pooltele kohalduvat õigust ja tõendamiskoormist 06.02.2024 kirjaga (dtl 259262).
  6. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 30 lg 1 kohaselt leping, millega lubatakse kohustuse täitmist selliselt, et lubadusega luuakse iseseisev kohustus või millega tunnistatakse kohustuse olemasolu, on võlatunnistus. 7.
  7. Riigikohus on 03.06.2021 kohtuotsuses tsiviilasjas nr 2-19-5601 punktis 16.1 selgitanud, et kui hageja esitab kostja vastu võlatunnistusest tuleneva nõude, peab kohus esmalt võtma seisukoha, kas esitatud dokument on võlatunnistuse andja õigusliku sidumise tahteta antud kinnitus (võlgniku ühepoolne mittetehinguline tunnistus) või õiguslikult siduv võlatunnistus. Võlgniku ühepoolse mittetehingulise tunnistuse andmisel võlgnik üksnes konstateerib võla olemasolu või teatud asjaolude esinemist, soovimata õiguslikku siduvust. Sellise tunnistuse tagajärg on aegumise katkemine (TsÜS § 158) ning seda võib kohtumenetluses käsitada dokumentaalse tõendina nende asjaolude osas, mille olemasolu tunnistusega kinnitatakse. Samas ei loo see iseseisvat nõude alust ega piira tunnistuse andja poolt tunnistuses mainitud nõudele vastuväidete esitamist. 7.
  8. Eelnevalt viidatud lahendi nr 2-19-5601 punkti 16.2 kohaselt tuleb juhul, kui tegemist on tehinguga, hinnata, kas väidetud võlatunnistus on abstraktne (konstitutiivne) (VÕS § 30) või kausaalne (deklaratiivne). Seda, kas tegemist on konstitutiivse või deklaratiivse võlatunnistusega ning missugune on võlatunnistuse sisu, tuleb välja selgitada võlatunnistuse kui lepingu tõlgendamise teel, kohaldades mh VÕS §-s 29 sätestatut (vt Riigikohtu
  9. veebruari
  10. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-147-15, p 13;
  11. märtsi
  12. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-103-16, p 16). Oluline on tuvastada poolte ühine tegelik tahe võlatunnistuse kokkuleppe sõlmimisel (vt Riigikohtu
  13. detsembri
  14. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-124-14, p 28;
  15. märtsi
  16. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-103-16, p 18). Võlatunnistuse liigi kindlaksmääramisel tuleb arvestada, et võlatunnistuse tähendus määratakse võlatunnistuse sisu ja eesmärgiga, arvestades kõiki võlatunnistuse sõlmimise asjaolusid, sh lepingueelseid läbirääkimisi, poolte huve jms (vt Riigikohtu
  17. veebruari
  18. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-147-15, p 13;
  19. märtsi
  20. a otsus tsiviilasjas nr 32-1-103-16, p 18). VÕS §-s 30 sätestatud abstraktse kohustuse tekkimine eeldab, et pooltel on tahe siduda end just abstraktse kohustusega, st poolte eesmärk on luua iseseisev ja sõltumatu nõudealus kas senise võlasuhte asemele või selle kõrvale (vt Riigikohtu
  21. mai
  22. a otsus tsiviilasjas nr 2-13-34922/124, p 12.2;
  23. veebruari
  24. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-147-15, p 13; vt ka Riigikohtu
  25. märtsi
  26. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-1509, p 12). 7.
  27. Sama lahendi nr 2-19-5601 punktis 16.3 on selgitatud, et arvestades võlatunnistusi puudutavat varasemat praktikat, leiab kolleegium, et deklaratiivse võlatunnistuse andmisega loobub võlgnik lähtuvalt võlatunnistuse eesmärgist kas osaliselt või täielikult sellises võlatunnistuses tunnistatud nõudele vastuväidete esitamisest. Kui võlatunnistus tehinguna kehtib ning võlgnik oli loobutavatest vastuväidetest teadlik või pidi neist teadma ja sai loobumise tagajärjest aru (vt Riigikohtu
  28. detsembri
  29. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-146-13, p 24), on võlatunnistusega määratud vastuväidetest loobumine lõplik ning võlgnik saab võlale esitada üksnes neid vastuväiteid, millest teda ei loeta võlatunnistuse andmisega loobunuks. Missugustest vastuväidetest on deklaratiivse võlatunnistusega loobutud, tuleb kohtutel välja selgitada iga üksikjuhtumi puhul eraldi, võttes arvesse eelkõige võlatunnistuse sisu, ulatust, poolte huve ja lepingu sõlmimise eesmärki. Sama lahendi punkti 16.4 kohaselt täpsustab kolleegium oma 8 varasemat praktikat selles osas ja leiab, et võlgnik võib kohustusest vabanemiseks esitada ainult neid vastuväiteid, millest võlgnik deklaratiivset võlatunnistust andes loobunud ei ole. Kui võlgnik on kehtiva deklaratiivse võlatunnistusega loobunud vastuväidetest, ei ole tal õigust hiljem nendele vastuväidetele tugineda, isegi kui ta suudaks vastupidist tõendada. Selles osas on deklaratiivne võlatunnistus võrreldav kompromissilepinguga, milles lepitakse kokku vaieldava asjaolu vaieldamatuks muutmises.
  30. Kohus järgmiseks analüüsib, mis sisuga on poolte poolt allkirjastatud võlatunnistused 1 ja
  31. 8.
  32. Võlatunnistuse 1 preambulis kostja 1 (RD Resolve OÜ) ja kostja 3 (X.M) kinnitavad selle dokumendiga, et neil on kohustus maksta hagejale seisuga 07.11.2022 põhivõlgnevus summas 1 272 064,75 eurot. 8.1.
  33. Võlatunnistuse 1 punkti 1 kohaselt on hageja nõude aluseks hageja ja kostja 1 vahel 08.01.2018 sõlmitud partnerlusleping nr 1/22-2018 (dtl 129-132) (võlatunnistuse p 1.1), 05.06.2019 hageja ja kostja 1 vahel koostatud teenuste üleandmise akt nr 1 vastavalt partnerluslepingule nr 1/22-2018, mille töö kogumaksumuseks oli 880 000 eurot (võlatunnistuse p 1.2) ja 05.06.2019 hageja poolt kostjale 1 esitatud arve nr 1/222018 summas 880 000 eurot (võlatunnistuse p 1.3). Hageja ja kostja 3 vahel oli 29.01.2021 sõlmitud käendusleping nr ARRD1 (dtl 81-85), kus kostja 3 kui käendaja käendas hageja ees kostja 1 kohustusi summas 880 000 eurot (võlatunnistuse p 1.4 ja 1.5). 8.1.
  34. Võlatunnistuse 1 punkti 2 kohaselt on hageja nõude aluseks ka hageja ja kostja 1 vahel 09.01.2018 sõlmitud kaubandusleping nr 3/22-2018 (dtl 136-147 koos lisadega 1 ja 2), 29.05.2019 hageja ja kostja 1 vahel koostatud teenuste üleandmise akt nr 1 vastavalt kaubanduslepingule nr 3/22-2018, mille töö kogumaksumuseks oli 197 397 eurot (dtl 148) (võlatunnistuse p 2.1) ning 29.05.2019 hageja poolt kostjale 1 esitatud arve nr 3/22-2018 summas 197 397 eurot (dtl 149) (võlatunnistuse p 2.2). Hageja ja kostja 3 vahel oli 29.04.2021 sõlmitud käendusleping nr ARRD5 (dtl 86-90), kus kostja 3 kui käendaja käendas hageja ees kostja 1 kohustusi summas 197 397 eurot (võlatunnistuse p 2.3 ja 2.4). 8.1.
  35. Võlatunnistuse 1 punkti 3 kohaselt on hageja nõude aluseks ka hageja ja kostja 1 vahel 05.04.2018 sõlmitud kaubandusleping nr 5/22-2018 (dtl 150-160 koos lisadega 1 ja 2), 29.05.2019 hageja ja kostja 1 vahel koostatud teenuste üleandmise akt nr 1 vastavalt kaubanduslepingule nr 5/22-2018, mille töö kogumaksumuseks oli 194 667,75 eurot (dtl 162-163) (võlatunnistuse p 3.1) ning 29.05.2019 hageja poolt kostjale 1 esitatud arve nr 5/22-2018 summas 194 667,75 eurot (dtl 161) (võlatunnistuse p 3.2). Hageja ja kostja 3 vahel oli 29.04.2021 sõlmitud käendusleping nr ARRD3 (dtl 241-245), kus kostja 3 kui käendaja käendas hageja ees kostja 1 kohustusi summas 194 667,75 eurot (võlatunnistuse p 3.4 ja 3.4). 8.1.
  36. Võlatunnistuse 1 punkti 4 kohaselt kostja 1 ja kostja 3 kinnitasid, et kuni võlatunnistuse 1 sõlmimiseni ei ole kostjad lepingutest, arvetest ja käenduslepingutest tulenevaid kohustusi täitnud nõuetekohaselt. Võlatunnistuse 1 punktis 5 kinnitasid 9 kostjad 1 ja 3, et neil on kõik hageja nõuete aluseks olevad dokumendid ning nad saavad aru nõuete sisust. Võlatunnistuse 1 punktis 6 kinnitasid kostjad 1 ja 3, et võlgnevus summas 1 272 064,75 eurot eksisteerib. 8.1.
  37. 8.
  38. Kohus tuvastab, et võlatunnistuse 1 punktides 1-3 nimetatud kohustuste liitmisel tuleb nõude summaks 1 272 064,75 eurot. Hageja väitel ei ole kostjad 1 ja 3 hagejale võlgnevust tasunud, seega on hageja nõue kostjate 1 ja 3 vastu kokku summas 1 272 064,75 eurot. Kostjad 1 ja 3 ei ole kohtumenetluses ka väitnud, et nad oleks võlatunnistuse 1 või selle punktides 1-3 viidatud dokumentide alusel hagejale midagi tasunud. Võlatunnistuse 2 preambulis kostja 2 (Solartex SIA) ja kostja 3 (X.M) kinnitavad selle dokumendiga, et neil on kohustus maksta hagejale seisuga 07.11.2022 põhivõlgnevus summas 1 765 843,25 eurot. 8.2.
  39. Võlatunnistuse 2 punkti 1 kohaselt on hageja nõude aluseks hageja ja kostja 2 vahel 15.06.2017 sõlmitud partnerlusleping nr 2/43-2017 (dtl 102-107 koos lisaga 1, dtl 110114 lisa 2 ja 3) (võlatunnistuse p 1.1), 20.06.2019 hageja ja kostja 2 vahel koostatud teenuste üleandmise akt nr 1 vastavalt partnerluslepingule nr 2/43-2017, mille töö kogumaksumuseks oli 920 000 eurot (dtl 108-109) (võlatunnistuse p 1.2) ja 20.06.2019 hageja poolt kostjale 2 esitatud arve nr 2/43-2017 summas 920 000 eurot (dtl 115) (võlatunnistuse p 1.3). Hageja ja kostja 3 vahel oli 29.04.2021 sõlmitud käendusleping nr ARRD1 (dtl 81-85), kus kostja 3 kui käendaja käendas hageja ees kostja 1 kohustusi summas 920 000 eurot (võlatunnistuse p 1.4 ja 1.5). 8.2.
  40. Võlatunnistuse 2 punkti 2 kohaselt on hageja nõude aluseks hageja ja kostja 2 vahel 02.03.2018 sõlmitud kaubandusleping nr 8/22-2018 (dtl 116-126 koos lisadega 1 ja 2), 14.06.2019 hageja ja kostja 2 vahel koostatud teenuste üleandmise akt nr 1 vastavalt kaubanduslepingule nr 8/22-2018, mille töö kogumaksumuseks oli 845 843,25 eurot (dtl 127-128) (võlatunnistuse p 2.1) ja 14.06.2019 hageja poolt kostjale 2 esitatud arve nr 8/22-2018 summas 845 843,25 eurot (võlatunnistuse p 2.3). Hageja ja kostja 3 vahel oli 29.04.2021 sõlmitud käendusleping nr ARRD4 (dtl 96-99), kus kostja 3 kui käendaja käendas hageja ees kostja 1 kohustusi summas 845 843,25 eurot (võlatunnistuse p 2.3 ja 2.4). 8.2.
  41. Võlatunnistuse 2 punkti 4 kohaselt kostja 2 ja kostja 3 kinnitasid, et kuni võlatunnistuse 2 sõlmimiseni ei ole kostjad lepingutest, arvetest ja käenduslepingutest tulenevaid kohustusi täitnud nõuetekohaselt. Võlatunnistuse 2 punktis 4 kinnitasid kostjad 2 ja 3, et neil on kõik hageja nõuete aluseks olevad dokumendid ning nad saavad aru nõuete sisust. Võlatunnistuse 1 punktis 5 kinnitasid kostjad 2 ja 3, et võlgnevus summas 1 765 843,25 eurot eksisteerib. 8.2.
  42. Kohus tuvastab, et võlatunnistuse 2 punktides 1-2 nimetatud kohustuste liitmisel tuleb nõude summaks 1 765 843,25 eurot. Hageja väitel ei ole kostjad 2 ja 3 hagejale võlgnevust tasunud, seega on hageja nõue kostjate 2 ja 3 vastu kokku summas 1 765 843,25 eurot. Kostjad 2 ja 3 ei ole kohtumenetluses ka väitnud, et nad oleks võlatunnistuse 2 või selle punktides 1-2 viidatud dokumentide alusel hagejale midagi tasunud. 10
  43. Tulenevalt Riigikohtu 03.06.2021 otsuses tsiviilasjas nr 2-19-5601 antud juhistest tuleb kohtul esmalt võlatunnistusi analüüsides ja VÕS § 29 kohaselt tõlgendades tuvastada tahteavalduse olemasolu, millega kostjad on kinnitanud oma kohustuse olemasolu hageja ees. Seejärel tuleb hinnata, kas tegemist on võlatunnistuse andja õigusliku sidumise tahteta antud kinnitusega (võlgniku ühepoolne mittetehinguline tunnistus) või õiguslikult siduva võlatunnistusega. Juhul, kui tegemist on tehinguga, tuleb hinnata, kas väidetud võlatunnistused on abstraktsed (konstitutiivsed) või kausaalsed (deklaratiivsed). VÕS § 29 lg 1 sätestab, et lepingu tõlgendamisel lähtutakse lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest. Kui see tahe erineb lepingus kasutatud sõnade üldlevinud tähendusest, on määrav lepingupoolte ühine tahe. VÕS § 29 lg 4 sätestab, et kui lepingupoolte ühist tegelikku tahet ei saa kindlaks teha, tõlgendatakse lepingut nii, nagu lepingupooltega sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel pidi mõistma. VÕS § 29 lg 5 sätestab, mida tuleb lepingu tõlgendamisel eelkõige arvestada, milleks muu hulgas on lepingu olemus ja eesmärk. VÕS § 29 lg 6 kohaselt tuleb lepingutingimust tõlgendada koos teiste lepingutingimustega, andes sellele tähenduse, mis tuleneb lepingu kui terviku olemusest ja eesmärgist. 9.
  44. Kohtu hinnangul nähtub mõlemast võlatunnistusest, et selle eesmärgiks oli esmalt fikseerida erinevatest tehingutest tulenevad kostjate 1 ja 2 võlgnevused hageja ees ja anda kostjate 1 ja 2 poolt hagejale kinnitus, et nad seda võlga tunnistavad ja ei vaidlusta. Samuti oli nende võlatunnistuste eesmärgiks kinnitada, et kostja 3 vastutab koos kostjatega 1 ja 2 solidaarselt nende võlgnevuse tasumise eest käenduslepingute alusel.
  45. Seega oli mõlema võlatunnistuse puhul tegemist tehingulise kokkuleppega ja neist nähtub poolte ühine tahe kinnitada kostjate võla suurus ja välistada nii kostjate sisulised vastuväited tunnustatud nõudele (kohus käsitleb kostja 3 osas võlatunnistusi veel eraldi allpool punktis 11). Võlatunnistuste aluseks olevad lepingud, aktid ja arved on kohtule enamikus esitatud (loetletud otsuse punktides 8.1.1-8.1.3, 8.2.1-8.2.2), need on kõik kostjate 1 ja 2 (keda juhatuse liikmena esindas kostja 3) allkirjastatud. Seega on võlatunnistuste aluseks oleva nõude kujunemine jälgitav. Seega vastavad võlatunnistus 1 ja võlatunnistus 2 deklaratiivse võlatunnistuse tunnustele, sest kostjad kinnitasid oma võlga hageja ees võlatunnistustes nimetatud summades ja selle eesmärgiks oli välistada võlatunnistustes loetletud nõuetele vastuväidete esitamine. Kostjad said seetõttu esitada võlatunnistustele ainult neid vastuväiteid, millest võlatunnistustega ei loobutud. Kui kostja on loobunud vastuväidetest, ei ole tal õigust hiljem nendele vastuväidetele tugineda, isegi kui ta suudaks vastupidist tõendada. Selles osas on deklaratiivne võlatunnistus võrreldav kompromissilepinguga, milles lepitakse kokku vaieldava asjaolu vaieldamatuks muutmises (RKTKo 03.06.2021, 2195601, p 16.4). 10.
  46. Eeltoodu alusel ei saa kostjad käesolevas menetluses esitada vastuväiteid, et 08.01.2018 sõlmitud partnerluslepingu nr 1/22-2018, 09.01.2018 sõlmitud kaubanduslepingu nr 3/222018, 05.04.2018 sõlmitud kaubanduslepingu nr 5/22-2018, 15.06.2017 sõlmitud partnerluslepingu nr 2/43-2017 või 02.03.2018 sõlmitud kaubanduslepingu nr 8/22-2018 alusel ei ole nõudeid üldse tekkinud või on need oluliselt väiksemas summas, mistõttu tuleks hagi jätta rahuldamata. Kostjad ei ole menetluses usutavalt selgitanud, miks nad võlatunnistused allkirjastasid, kui nendes kirjapandu nende väitel ilmselgelt tõele ei vastanud. Veenvaks ei saa pidada väidet, et kostjad allkirjastasid need ekslikult. Märkida tuleb ka seda, et kostjad on allkirjastanud ka eelviidatud lepingute põhjal koostatud tööde ja teenuste üleandmise ja vastuvõtmise akte ja kinnitanud vastavates summades arvete kättesaamist. Kostjad ei ole esitanud väidet, et need dokumendid oleksid valed 11 ega esitanud tõendeid nende alusetuse kohta. Kuivõrd hageja saab tugineda võlatunnistustele 1 ja 2 kui deklaratiivsetele võlatunnistustele, mille tagajärjel kostjad loobusid vastuväidetest seoses nõude olemasolu ja suurusega, siis ei saa kostjad kohtumenetluses nõuet vaidlustama ja sisuliselt eitama deklaratiivses võlatunnistuses kinnitatut. 10.1.
  47. Eeltoodu tõttu ei ole asjakohased kostjate poolt 03.05.2023 menetlusdokumendiga esitatud ülevaated partnerluslepingutest ja kostja 2 kasu ja kahju arvestused (lisad 35, dtl 248-185) ning kohus neid otsuse tegemisel ei hinda. 10.1.
  48. Nõude puudumist kostjate vastu ei tõenda see, kui hageja ei olnud vastavat nõuet kajastanud oma majandusaasta aruannetes. Asja lahendamisel pole erilist tähtsust ka sellel, miks ta seda ei teinud või kuidas ta oma raamatupidamist korraldas. 10.1.
  49. Hageja nõude puudumist kostja 2 vastu ei tõenda ka asjaolu, et 31.12.2020 seisuga kinnitas hageja oma nõude suuruseks kostja 2 vastu 176 931,92 USD (dtl 100-101). Vaidlusalused võlatunnistused on allkirjastatud 07.11.2022 seisuga ehk hiljem, mistõttu ei tõenda varasem dokument nõude puudumist. 10.1.
  50. Demagoogilised on kostjate vastuväited selle kohta, et võlatunnistustega tunnistati kohustust, aga mitte võlga. Kostjad ei ole tõendanud, et pooled soovisid võlatunnistustega veelkord üle korrata, millised kohustused erinevate lepingute alusel võivad kostjatele tekkida. VÕS § 100, 101, 108 on kohustuse rikkumisena käsitletud ka raha maksmise kohustuse rikkumist ning võlatunnistustest tuleb nende tõlgendamisel aru saada selliselt, et termini „kohustus“ all peeti silmas juba tekkinud ja kostjate poolt täitmata rahalisi kohustusi, mitte tulevikus võib-olla tekkivaid teoreetilisi kohustusi. 10.1.
  51. Kostja ei ole tõendanud oma väidet, et võlatunnistused oleksid sõlmitud tüüptingimustel ning kostjatel puudusid võimalused nende sisu ja tingimusi mõjutada. Tüüptingimuste kasutamist ei tõenda vaid see, et kaks lepingut on sarnase või isegi identse sõnastusega. Samuti ei tuvastanud kohus, et mõni võlatunnistuse tingimustest oleks ebamõistlikult kahjustav ja seetõttu tühine, vastavad kostjate väited jäid deklaratiivseteks ja paljasõnaliseks. 10.1.
  52. Kohus ei tuvastanud ka, et võlatunnistused oleks mingil alusel vastuolus heade kommetega või hea usu põhimõttega. Samuti ei ole kostjad põhistanud, et võlatunnistused oleksid näilikud tehingud. Kostjad ei toonud esile ega tõendanud, et pooled tahtsid jätta mulje mingi tehingu olemasolust või varjata tehingut, mida nad tegelikult teha tahtsid. 10.1.
  53. Kuivõrd kostjada 1 ja 2 on kehtivate deklaratiivsete võlatunnistustega tunnistanud oma võlga hageja ees (kostja 1 summas 1 272 064,75 eurot ja kostja 2 summas 1 765 843,25 eurot) ega ole toonud esile ja tõendanud võla puudumist, siis tuleb hageja nõue kostjate 1 ja 2 vastu vastavalt rahuldada.
  54. Kostja 3 vaidlustab hageja nõuded põhjusel, et kõik käenduslepingud tarbijakäenduslepingutena olid tühised VÕS § 143 lg 2 alusel, kuna nendes polnud sätestatud käendaja vastutuse maksimummäära. 12 11.
  55. Kohus nõustub kostja 3 seisukohaga, et käenduslepingud ARRD1-ARRD5 olid tühised, sest nendes polnud sätestatud käenduse maksimummäära. Igas lepingus oli küll sissejuhatuses ära toodud põhivõlgniku võla suurus lepingu allkirjastamise seisuga, kuid käenduslepingute punktides 1.2 sätestati sellele vaatamata käendaja piiramatu vastutus põhivõlgniku kohustuste eest. Tühisust ei välista asjaolu, et kostja 3 oli kostjate 1 ja 2 juhatuse liige ning osanik – Riigikohtu otsuse 3-2-1-148-11, p-s 13 toodud seisukohad on antud VÕS § 143 lg 1 varasema redaktsiooni tõlgenduseks, mille kohaselt tarbijakäendusleping oli käendusleping, kus käendajaks on tarbija, kuid alates 05.04.2011 on tarbijakäenduslepinguks käendusleping, kus käendajaks on füüsiline isik. Samuti ei välista lepingute tühisust iga lepingu preambulis kirja pandud deklaratsioon selle kohta, et tegemist ei ole tarbijakäenduslepinguga. Käenduslepingutele kohaldub eesti õigus (p 5.4) ning VÕS § 143 lg-st 2 ei saa pooled kokkuleppel kõrvale kalduda. Seega olid käenduslepingud tühised. 11.
  56. Kohus leiab, et kostja 3 ei ole deklaratiivsete võlatunnistustega 1 ja 2 loobunud käenduslepingute osas tühisuse vastuväite esitamisest. Võlatunnistustest 1 ja 2 ei nähtu, et kostja 3 oleks võlatunnistustega võtnud endale uue, käenduslepingutest sõltumatu kohustuse (ehk võlatunnistused ei ole kostja 3 osas VÕS §-s 30 nimetatud konstitutiivsed võlatunnistused) või oleks ühinenud kostjate 1 ja 2 võlatunnistustes nimetatud kohustustega (VÕS § 178 lg 1 mõttes). Kostja 3 kinnitas võlatunnistustes võlgnevuse olemasolu ja suurust, kuid võlatunnistustes ei ole märgitud, et kostja 3 kohustuse aluseks oleksid võlatunnistused. Võlatunnistusega ei kõrvaldatud tühiste käenduslepingute puudust ning võlatunnistusega ei muutunud käenduslepingud kehtivaks. 11.
  57. Kuna asjas puuduvad muud lepingud (kui tühised käenduslepingud) või kokkulepped, millest tuleneks kostjale 3 kohustus hagejale midagi maksta, siis tuleb hagi kostja 3 suhtes jätta rahuldamata. Tsiviilasja hinna kindlaksmääramine 12.

§ 442lg 2 p 51 kohaselt märgitakse kohtuotsuse sissejuhatuses tsiviilasja hind.

Tulenevalt

§ 122

lg 1 ja § 123 on käesoleva tsiviilasja hagihinnaks RD Resolve OÜ ja X.M vastu 1 272 064,75 eurot ja Solartex SIA ja X.M vastu 1 765 843,25 eurot. Menetluskulude jaotamine ja kindlaksmääramine 13.

§ 162

lg 1 sätestab, et hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti.

§ 163

lg 1 järgi hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda.

§ 165

lg 1 sätestab, et kui otsus on tehtud kaashagejate või -kostjate kahjuks, vastutavad kaashagejad või -kostjad menetluskulude eest võrdsetes osades, kui kohus ei määra teisiti. Kui isikud osalevad menetluses oluliselt erinevas ulatuses, võib kohus kulude jaotamisel võtta aluseks osalemise ulatuse.

§ 173

lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses. 13.

  1. Hageja nõue RD Resolve OÜ vastu summas 1 272 064,75 eurot (~41,9% hagi nõudest) ja Solartex SIA vastu summas 1 765 843,25 eurot (~58,1% hagi nõudest) rahuldati täielikult. Hageja nõue kostja 3, X.M, vastu kokku summas 3 037 908 eurot jäi rahuldamata, seejuures oli nõue kostja 3 vastu esitatud solidaarselt koos kostjaga 1 ja
  2. 13 Kõikidel kostjatel oli sama esindaja, kostjad osalesid menetluses võrdses määras ning kostjad ei ole menetluskulude jaotust nende vahel välja toonud (dtl 312). Kohus eeldab, arvestades menetlusdokumentide sisu ja nendes erinevate kostjate positsioonidele kulunud mahtu, et kostjate menetluskulud jaotusid nende vahel võrdselt kolmeks osaks. Samuti ei ole hageja oma menetluskulude nimekirjas toonud välja nende jaotust iga kostja vastu esitatud nõudega seoses (dtl 316-317). Esitatud menetlusdokumentidest ega menetluskulude nimekirjast ei nähtu, et hagejate menetluskulusid oleks märkimisväärselt suurendanud kostja 3 vastu nõude esitamine solidaarselt koos kostjatega 1 ja
  3. 13.
  4. Vastavalt eelviidatud sättele otsustab kohus, et hagiavaldusega seotud hageja menetluskulud jäävad 41,9% ulatuses kostja 1 kanda ja 58,1% ulatuses kostja 2 kanda, välja arvatud riigilõiv, mis tuleb jätta RD Resolve OÜ ja Solartex SIA kanda täielikult vastavalt haginõudelt konkreetse kostja vastu esitatud nõudelt tasutule. Kostja 3 menetluskulud jätab kohus hageja kanda.
  5. Hageja palub kostjatelt solidaarselt välja mõista riigilõivu summas 10 000 eurot ja esindajakulu summas 4176 eurot (dtl 315-317). 14.
  6. Kuna nii kostja 1 kui kostja 2 vastu eraldivõetuna hagi rahuldati täielikult ning kummagi kostja vastu esitatavalt nõudelt on hageja tasunud riigilõivu 5000 eurot, siis kuulub kostjalt 1 välja mõistmisele riigilõiv 5000 eurot ja kostjalt 2 riigilõiv 5000 eurot.
  7. Hageja palub kostjatelt solidaarselt välja mõista esindajakulu summas 4176 eurot (dtl 316317). Hageja esindaja tunnitasu määraks on 144 eurot käibemaksuga, kuivõrd hageja ei ole käibemaksukohuslane ja esindajal ei ole võimalik käibemaksu tagasi saada. 15.
  8. Kostjad leiavad, et võttes arvesse õigusabiteenuse tunnihindu, siis paluvad kostjad lugeda hageja esindaja poolt osutatud teenuse tunnihinnaks 110 – 120 eurot. Lisaks paluvad kostjad hinnata kohtul hageja tegevusi nii enne kui ka kohtumenetluse ajal, sest hageja esindajad on viinud enda kinnituste kohaselt tegevusi läbi korduvalt, nt on hagejad perioodil 03.01.23 – 17.01.23 tutvunud kohtu poolt esitatud nõudega korduvalt. Kostjad leiavad, et hageja esindaja tegevus ei ole tavapärane menetluse läbiviimisel (dtl 326). 15.
  9. Kohus leiab, et hageja lepingulise esindaja tunnitasu määr 144 eurot koos käibemaksuga ei ole liialt kõrge ning on kooskõlas Riigikohtu praktikaga (vt. Riigikohtu 11.02.2015.a kohtumäärus kohtuasjas nr. 3-2-1-115-14 p. 14, Riigikohtu 03.03.2015.a kohtuotsus kohtuasjas nr. 3-3-1-82-14 ja Riigikohtu 16.04.2021.a kohtumäärus kohtuasjas nr. 2204817). 15.
  10. Kohus leiab, et hageja esindaja poolt menetluskulude nimekirjas märgitud 08.06.2022, 20.06.2022 ja 20.12.2022 ajakulu kostjate poolt hüvitamisele ei kuulu, kuivõrd tegemist on kohtueelsete õigusabikuludega, milliste hüvitamist tuleb taotleda haginõude kahju hüvitamise korras. 14 15.
  11. Ülejäänud hageja esindaja ajakulu on põhjendatud ja vastab antud tsiviilasja keerukusele ning esitatud menetlusdokumentide mahule. Kohus selgitab, et on 03.01.2023 edastanud hagejale kaks erinevat kohtunõuet ja seetõttu on ka menetluskulude nimekirjas mitu kulurida. 15.
  12. Eelnevast tulenevalt on põhjendatud hageja esindaja ajakulu kokku 25,83 tundi ehk 3720 eurot (25,83 tundi x 144€) ning kostja 1 poolt kuulub hagejale hüvitamisele esindajakulu summas 1558,68 eurot (3720€ x 41,9%) ning kostja 2 poolt kuulub hagejale hüvitamisele esindajakulu summas 2161,32 eurot (3720€ x 58,1%).
  13. Eelnevast tulenevalt kuulub kostjalt 1 hageja kasuks väljamõistmisele menetluskulu kogusummas 6558,68 eurot ning kostjalt 2 hageja kasuks väljamõistmisele menetluskulu kogusummas 7161,32 eurot. 16.
  14. Hageja on esitanud taotluse kohustada kostjatel tasuma menetluskulud hageja lepingulise esindaja Debitum Collectio OÜ arvelduskontole nr EE447700771005126959, AS LHV Pank, selgitusega „Tsiviilasi nr 2-22-19469“.

§ 445

lg 1 sätestab, et kohus võib otsuses poole taotlusel kindlaks määrata otsuse täitmise viisi ja korra. Kostjad ei ole hageja sellele taotlusele vastuväiteid esitanud, mistõttu kohus rahuldab selle.

  1. Kohus eelnevalt märkis, et kõikidel kostjatel oli menetluses sama esindaja, kostjad osalesid menetluses võrdses määras ning kostjad ei ole menetluskulude jaotust nende vahel välja toonud (dtl 312). Kuna kohus eeldab, arvestades menetlusdokumentide sisu ja nendes erinevate kostjate positsioonidele kulunud mahtu, et kostjate menetluskulud jaotusid nende vahel võrdselt kolmeks osaks, siis kostja 3 menetluskulude kindlaksmääramiseks tuvastab kohus kõigepealt kostjate vajalikud ja põhjendatud menetluskulud kokku, millest seejärel arvestab kostja 3 menetluskuludeks sellest kolmandiku. Kostjad paluvad hagejalt välja mõista esindajakulu kogusummas 8475 eurot (dtl 312). 17.
  2. Hageja palub maakohtul vähendada kostja õigusabikulude tunnihinda 120 euroni tunnis ning vähendada õigusabikulu ajakulu vähemalt 36 tunni võrra, so 4320 euro võrra. 17.
  3. Kohus leiab, et kostjate lepingulise esindaja tunnitasu määr 150 eurot, ei ole mõistlik ning kuulub vähendamisele. Kohus arvestab seejuures asjaoluga, et kostjaid on antud vaidluses esindanud jurist ja mitte advokaat või vandeadvokaat ning tegemist ei ole õiguslikult keeruka vaidlusega. Kohus peab põhjendatud tunnitasu määraks antud vaidluse lahendamisel 130 eurot. 17.
  4. Lisaks nõustub kohus sellega, et kostjate esindaja ajakulu antud vaidluse lahendamisel on kohati ülepaisutatud. Kohus arvestab ajakulu vähendamisel asjaoluga, et peale esimest menetlusdokumenti esitatud seisukohad kordavad paljuski juba varem esitatut ning on seetõttu mahukad ning nende koostamine ei pidanud võtma sellises ulatuses esindaja aega, nagu menetluskulude nimekirjas märgitud on. Eelnevast tulenevalt leiab kohus, et põhjendatud kostjate esindaja ajakulu käesoleva vaidluse lahendamisel on 30 tundi ehk 3900 eurot (30 tundi x 130€). Nimetatud summast loeb kohus kostja 3 lepingulise esindaja menetluskuluks 1/3 ehk 1300 eurot (3900 : 3) 17.
  5. Seega kuulub hageja poolt kostjale 3 hüvitamisele esindajakulu summas 1300 eurot. 15
  6. Kooskõlas

§ 177

lg 4 tuleb rahuldada hageja taotlus menetluskuludelt viivise väljamõistmiseks VÕS § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud määras. 19. Tulenevalt

§ 178

lg 2 võib menetluskulude kindlaksmääramise peale edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 280 eurot. Menetluskulude kindlaksmääramise vaidlustamisel tekkinud kulusid ei hüvitata (

§ 178lg 4).

/allkirjastatud digitaalselt/ Janek Väli Kohtunik 16

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.