lõike 1 teises lauses sätestatud määras kuni põhivõla tasumiseni, kuid mitte rohkem kui 1378 eurot.
) § 402 lg 1 mõttes. Kostja on füüsiline isik, kes tegi tehingu, mis ei seondunud tema majandus- ega kutsetegevusega (
Kostja oli viivituses kolme üksteisele järgneva osamaksega (kostja ei ole teinud nõude katteks mitte ühtegi makset) (
detsembril 2024 lepingu üles. Krediidiandja on oma nõude loovutanud hagejale. Kostja ei ole esitanud vastuväiteid laenulepingu ülesütlemise ega nõude loovutamise kohta. 5. Tarbijakrediidilepingute puhul tuleb kohtul kontrollida krediidi kulukuse määra (
), samuti seda, kas krediidiandja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet (
5.1. Kohus peab tarbijakrediidilepingu kehtivuse kontrollimiseks tegema esmalt kindlaks, kas tarbijale antud krediidi kulukuse määr ehk krediidi kogukulu tarbijale (
lg 1) on seadusega kooskõlas.
lg 1 esimese lause järgi on tarbijakrediidileping tühine, kui tarbija tasutava krediidi kulukuse määr aastas ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuue kuu keskmist tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. Poolte vahel sõlmitud tarbijakrediidilepingu kohaselt oli krediidi kulukuse määr 31,13%, mis ei ületa lepingu sõlmimise ajal Eesti Panga poolt avaldatud kuue kuu keskmist tarbimislaenude kulukuse määra (16,65%) enam kui kolm korda. Kohus leiab, et tarbijakrediidileping ei ole tühine krediidi kulukuse määra tõttu. 5.2. Kui tarbijakrediidilepingu krediidi kulukuse määr on kooskõlas seadusega, tuleb kohtul kontrollida, kas krediidiandja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet (
Vastutustundliku laenamise põhimõtte näeb ette
ja selle lg 1 kohaselt peab krediidiandja enne tarbijakrediidilepingu sõlmimist esiteks omandama teabe, mis võimaldab hinnata tarbija krediidivõimelisust, ja teiseks tarbija krediidivõimelisust ka tegelikult hindama. Sama paragrahvi lõige 2 näeb ette, et krediidiandja peab toimima tarbija krediidivõimelisuse hindamisel nõuetekohase hoolsusega ja võtma arvesse kõiki talle teada olevaid asjaolusid, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit lepingus kokkulepitud tingimustel tagasi maksta. Muu hulgas peab krediidiandja arvestama tarbija varalist seisundit, tema regulaarset sissetulekut, teisi varalisi kohustusi, varasemate maksekohustuste täitmist ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju. Lisaks eelnevale peab krediidiandja lähtuma ka krediidiandjate ja -vahendajate seaduse § 49 lg 1 pdes 1–7, lg 2 p-des 1–3, lg 3 p-des 1–3 ja lg-s 7 sätestatust. Tarbija krediidivõimelisuse hindamine toimub krediidiandja sise-eeskirjaga kehtestatud tarbija krediidivõimelisuse hindamise ja esitatud andmete kontrollimise metoodika järgi.
lg 6 sätestab, et krediidiandja võib tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline.
lg 13 kohaselt tõendab vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalike kohustuste täitmist vaidluse korral krediidiandja. Finantsinspektsiooni juhendi p 9.10.3 järgi peab krediidiandja koguma teavet mh tarbija varasema käitumise kohta finantskohustuste ja teiste varaliste kohustuste täitmisel. Juhendi p 9.11 kohaselt võtab krediidiandja tarbija krediidivõimelisuse hindamisel arvesse ülalpeetavate arvu ja tarbija muid kogumis mõistlikult hinnatavaid regulaarseid kulutusi majapidamisele (nt kulutused toidule, kommunaalkuludele, sideteenustele, kindlustusmaksetele jne). Asjakohased vorminõuded ja hindamise metoodika otsustab krediidiandja või -vahendaja. Hageja on selgitanud, et krediidiandja on kontrollinud kostja majanduslikku seisu. Krediidiandja on esitanud päringu maksehäireregistrisse, samuti on lähtunud kostja poolt laenu taotlusel edastatud infost. Kostjal ei olnud kehtivaid maksehäireid. Krediidiandja arvestas kostja igakuiseks sissetulekuks 900 eurot ja kohustuste suuruseks 0 eurot, lähtudes kostja enda avaldatud andmetest. Hageja on teinud päringu ka maksehäireregistrisse, mille kohaselt krediiditaotluse esitamise ajal kehtivaid maksehäireid ei olnud. Riigikohus on 24. novembri 2023. a otsuse p-des 18 ja 19 tsiviilasjas nr 2-21-13098 leidnud, et üldjuhul tuleb krediidiandjal KAVS § 50 lg 4 järgi küsida tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks tarbija konto väljavõtet, välja arvatud juhul, kui muu teave on piisav tarbija krediidivõime hindamiseks. See tähendab, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt konto väljavõtet küsinud, siis peab ta tõendama, et tarbija kohta kogutud muu teave on piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks. Krediidivõimelisuse hindamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja toimima nõuetekohase hoolsusega, sealjuures arvesse võtma kõik talle teadaolevad asjaolud, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta lepingus kokkulepitud tingimustel (s.o teabe saamise kohustuse täitmisel saadud teabe) (
Lisaks peab krediidiandja tarbija esitatud teavet kontrollima KAVS § 50 lg-te 3 ja 4 alusel, s.o tegema selleks mõistlikke pingutusi (
See tähendab muu hulgas kohustust võtta tarbija regulaarse sissetuleku hindamiseks aluseks piisav ajavahemik, arvestades tarbija sissetulekuallikaid ja sissetuleku laekumise regulaarsust (KAVS § 49 lg 3 p 2). Samuti peab krediidiandja tegema mõistlikke pingutusi, et kontrollida kõigi asjakohaste dokumentide ja muude tõendite õigsust, mis on aluseks ning millel on tähtsus tarbija regulaarse sissetuleku suuruse arvutamisel (KAVS § 49 lg 3 p 3). Kohus leiab, et kuivõrd krediidiandja ei ole kostjalt pangakonto väljavõtteid nõudnud ega hinnanud kostja kohustuste tegelikku suurust piisavalt pika ajavahemiku jooksul, siis ei ole krediidiandja kohtu hinnangul vastutustundliku laenamise põhimõtet järginud. Krediidiandjal on kohustus teostada laenuvõtja krediidivõimelisuse kontroll ka siis, kui tegemist on väikese laenusummaga, sh tasumisele kuuluva osamakse suurus on väike. Kohtu hinnangul ei saa igal juhul pidada eluliselt usutavaks, et kostja igakuised kohustused olid 0 eurot.
lg 7 järgi on vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise esmaseks tagajärjeks lepingujärgse intressi alanemine seadusjärgse määrani ja muude kulude maksmise kohustuse äralangemine. Nimetatud sättest tulenevalt loetakse tarbijakrediidilepingu intressimääraks
§-s 94 sätestatud intressimäär ja muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Krediidiandja peab tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema.
lg 1 p 6 kohaselt võib võlausaldaja võlgnikupoolse kohustuste rikkumise korral nõuda rahalise kohustuse rikkumise korral viivist.
lg 1 kohaselt võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse
§-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kostja on jäänud täielikult võlgnevusse vähemalt kolme järjestikuse osamaksega (s.o alates 1. osamaksest). Kohtu hinnangul kehtib käesoleval juhul lepingute ülesütlemine ka vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumisel ning hageja viivise nõue tuleb rahuldada osaliselt. Kohus leiab, et vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise korral on põhjendatud ja asjakohane mõista kostjalt välja viivis seadusjärgses viivisemääras, s.o
Kohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja viivise põhivõlgnevuselt 1378 eurot alates lepingute ülesütlemisele järgnevast päevast 28. detsember 2024 kuni hagiavalduse esitamiseni 9. detsembril 2025
lg 1 teises lauses märgitud määras ehk summas 140 eurot 11 senti ning edasiulatuva viivise põhinõudelt 1378 eurot alates 10. detsembrist 2025 kuni põhinõude tasumiseni
MS § 163 lg 1 kohaselt hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kuivõrd kohus rahuldab hagiavalduse osaliselt, s.o ligikaudu 84% ulatuses, siis jaotab kohus menetluskulud TsMS § 163 lg 1 alusel võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega. Kohus jätab menetluskulud 84% ulatuses kostja kanda ja 16% ulatuses hageja kanda. 9. Hageja menetluskulude nimekirja kohaselt on hageja menetluskulud kokku 688 eurot (riigilõiv hagiavalduse esitamise eest 350 eurot ja õigusabikulud 338 eurot (2 tundi hinnaga 169 eurot tund, käibemaksuta)). TsMS § 175 lg 1 näeb ette, et kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Riigilõivu suurus ja maksmise kohustus tuleneb seadusest, seega on tegemist põhjendatud menetluskuluga (350 eurot). Arvestades nõude olemust, hagiavalduse tüüpvormi ja asjaolu, et kohus lahendab asja kirjalikus menetluses kohtuistungit pidamata, peab kohus põhjendatuks ja vajalikuks ajakuluks õigusabile kaks tundi. Hagejale osutati õigusabi tunnihinnaga 169 eurot (käibemaksuta). Mitteadvokaadist esindaja põhjendatud tunnitasuks peetakse kohtupraktikas 60–100 eurot, millele vajadusel lisandub käibemaks (Tallinna RK 28.09.2023, nr 2-22-15592, p 60). Arvestades, et käesolev asi ei olnud õiguslikult keeruline ega sisuliselt (asjaolude või tõendite poolest) mahukas ning sarnaste nõuete esitamine on hageja lepingulise esindaja tavaline tegevus, on kohtu hinnangul põhjendatud tunnitasu määraks 100 eurot. Seega on hageja lepingulise esindaja tasu 200 eurot (2 x 100, käibemaksuta). Hageja põhjendatud menetluskulud on kokku 550 eurot (350 + 200, käibemaksuta). Arvestades hageja nõude rahuldamise ulatust (84%), tuleb menetluskulud jätta 84% ulatuses kostja kanda ja 16% ulatuses hageja kanda. Eeltoodust tulenevalt tuleb kostjalt hageja kasuks menetluskulude katteks välja mõista 462 eurot (550*84%) Vastavalt hageja taotlusele peab kostja hagejale hüvitatavatelt menetluskuludelt tasuma alates kohtuotsuse jõustumisest kuni täitmiseni viivist
Menetluskulud tuleb hageja taotlusel kanda Julianus Inkasso OÜ arveldusarvele nr EE147700771000526428 viitenumbriga
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.