← Eesti

2-25-16866/9

Obsah (20)§ 113§ 403§ 9§ 402§ 1§ 404§ 52§ 410§ 408§ 164§ 170§ 4062§ 4§ 94§ 406§ 4034§ 416§ 82§ 108§ 115

act OÜ väljamõistmiseks Tsiviilasja hind 5000 eurot Menetlusosalised ja nende esindajad Hageja: B2 Impact OÜ, registrikood 11542046 Hageja esindaja: Marie Tsine hagi E.O vastu võlgnevuse Kostja: E.O,

§ 113

lg 1 teises lauses sätestatud määras arvestatuna tasumata põhinõudelt (s.o 2099,50 eurot) alates 09.10.2025 kuni põhinõude täieliku tasumiseni, kuid kokku koos käesoleva otsuse resolutsiooni p-s 2 nimetatud viivise summaga mitte suuremas ulatuses kui põhinõude suurus (s.o 2099,50 eurot).

  1. Jätta hageja menetluskulud 43,37% ulatuses kostja E.O kanda ja 56,63% ulatuses hageja B2 Impact OÜ kanda.
  2. Määrata kostja hüvitavate menetluskulude suuruseks 242,87 eurot ning mõista nimetatud summa E.O-lt B2 Impact OÜ kasuks välja. Kostjal kindlaksmääratavad menetluskulud puuduvad. 2-25-16866
  3. Menetluskuludelt tuleb kostjal tasuda menetluskulude suurust kindlakstegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõikes 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Toimetada otsus kätte menetlusosalistele. Edasikaebamise kord Kohtuotsusele on menetlusosalistel õigus esitada apellatsioonkaebus kohtuotsuse kättetoimetamisest arvates Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul. Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, peab ta seda apellatsioonkaebuses märkima. Vastasel juhul loetakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (TsMS § 442 lg 6 ja TsMS § 633 lg 7). Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist (TsMS § 187 lg 6). Hagiavalduse asjaolud, kohtumenetluse käik
  4. Hageja esitas kohtule 08.10.2025 hagiavalduse E.O vastu Multitude Bank p.l.c (endine Ferratum Bank plc) ja kostja vahel 28.12.2022 sõlmitud krediidilepingust ja 15.01.2024 limiidi suurendamise lepingust (28.12.2022 lepingu lisa) tuleneva põhivõlgnevuse 4475,04 euro, intressi 207,02 euro ja sissenõutavaks muutunud viivise 317,94 euro nõudes. Hageja esitas 24.10.2025 hagi täpsustuse. Hagi kohaselt võimaldati 28.12.2022 sõlmitud lepinguga kostjale limiiti kuni 4000 eurot. 15.01.2024 sõlmisid pooled lepingu lisa laenulimiidi suurendamiseks, mille kohaselt kehtestati uueks limiidiks 4800 eurot. Kostja on kasutanud laenuandja poolt võimaldatud laenulimiiti kokku 6795 eurot. Kostja on krediidilepingu raames teostanud tagasimakseid kokku 4370,86 eurot, millest põhinõude katteks arvestati 1995,32 eurot, kulude katteks 93,85 eurot ja intressi katteks 2281,69 eurot. Eeltoodust tulenevalt on kostja põhivõlgnevus hageja ees hagi esitamise seisuga 4475,04 eurot. Lepingu (sh lepingu lisa) krediidi kulukuse määraks on 48,90% aastas, intressimäär 40,4785% aastas ehk 0,1109% päevas. Hageja palub kostjalt välja mõista tasumata intress perioodi 18.09.2024 kuni 26.10.2024 eest 207,02 eurot Lepingu eritingimuste punkti J. kohaselt on viivisemäär võrdne intressimääraga, s.o 40,4785% aastas ehk 0,1109% päevas. Hea usu põhimõttest lähtuvalt hageja arvestab viivist

§ 113

lg-s 1 sätestatud seadusjärgses viivisemääras tagastamata krediidisumma jäägilt alates kostja viimase makse järgnevast päevast 04.02.2025 kuni hagiavalduse esitamiseni 08.10.

  1. Kostja võlgneb hagejale viivist 325,40 eurot, mida hageja vähendab summani 317,94 eurot. Kuna kostja lepingust tulenevaid kohustusi ei täitnud, olles maksetega viivituses alates 2024 juulikuust, ütles krediidiandja lepingu 26.10.2024 üles. Kostjat teavitati 04.11.2024 edastatud kirjaga nõude loovutamisest uuele võlausaldajale, s.t hagejale.
  2. Hageja esitas 24.10.2025 nõuete ümberarvestuse juhuks kui kohus peaks leidma, et krediidiandja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Sellisel juhul kostja on hagejale võlgu 2099,50 eurot (6795 eurot – 4370,86 eurot - 324,64 eurot), mille hageja palub kohtul kostjalt välja mõista. Nimetatud summale lisandub sissenõudmiskulu 35 eurot, intress 9,51 eurot ja viivis viimase makse järgnevast päevast 04.02.2025 kuni 2

(10)2-25-16866 hagiavalduse esitamiseni 08.10.2025 kokku 152,66 eurot.
  1. 24.10.2025 määrusega võttis kohus hageja hagi kostja vastu menetlusse ja kohustas kostjat esitama kirjalik vastus 14 päeva jooksul hagimaterjalide kättetoimetamisest alates. Sama määrusega hoiatas kohus, et kohus võib hagi tagaseljaotsusega rahuldada hagiavalduses märgitud ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud ulatuses, kui kostja, kellele kohus on määranud vastamise tähtaja ei ole tähtaegselt vastanud, isegi kui hagi toimetati kostjale kätte välisriigis või kui see toimetati kätte avalikult või elektroonselt. Sel juhul loetakse hageja esitatud faktilised väited kostja poolt omaksvõetuks (TsMS § 407 lg 1). Kohus toimetas hagimaterjalid, hagi täienduse ja 24.10.2025 määruse kostjale kätte e-postiga 07.11.
  2. Seega möödus kostjal hagivastuse esitamiseks antud tähtaeg 14 päeva 21.11.
  3. Kostja hagile vastust esitanud ei ole.
  4. Kohus määras 19.12.2025 kirjaga eelmenetlust lõpetava (s.o 19.01.2026), täiendavate seisukohtade ning menetluskulude nimekirja esitamiseks tähtaja ja tegi teatavaks lahendi tegemise aja, s.o 23.02.
  5. Pooled kohtule midagi täiendavalt esitanud ei ole. Kohtuotsuse põhjendused
  6. Kohus, tutvunud hagiavaldusega ning uurinud esitatud tõendeid, leiab, et hagi tuleb rahuldada osaliselt.
  7. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 5 lg 1 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Nimetatud sätte lg 2 kohaselt on pooltel võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. TsMS § 231 lg 2 järgi poolte faktilise asjaolu kohta esitatud väide ei vaja tõendamist, kui vastaspool võtab selle omaks ning lg 4 järgi omaksvõttu eeldatakse, kui vastaspool ei vaidlusta faktilise asjaolu kohta esitatud väidet selgesõnaliselt ja vaidlustamise tahe ei ilmne ka poole muudest avaldustest.
  8. TsMS § 436 lg 2 kohaselt kohus rajab otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele. Sama paragrahvi lõike 3 kohaselt kohus võib tugineda otsust tehes üksnes tõenditele, mida pooltel oli võimalik uurida, ja asjaoludele, mille kohta oli pooltel võimalik oma arvamust avaldada. TsMS § 436 lg 7 järgi ei ole kohus seotud poolte esitatud õiguslike väidetega. Vastavalt TsMS § 438 lg 1 sätetele hindab kohus otsust tehes tõendeid, otsustab, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele. Tehingu tühisuse aluseid peab kohus kontrollima omal algatusel (vt RKTKm 03.04.2018 nr 2-16-18835, p 11; RKTKo 05.04.2017 nr 3-2-1-17-17, p 20). Tagaseljaotsuse tegemine ei ole kohtu kohustus, vaid õigus (vt RKTKm 03.05.2017 nr 32-1-21-17, p 16). Kohus ei tee tagaseljaotsust, kuivõrd hageja nõue ei ole täies ulatuses õiguslikult põhjendatud.
  9. Kohus juhindub antud asja lahendamisel võlaõigusseaduse (

) § 401 lg-st 1, mille kohaselt on krediidileping leping, millega üks isik (krediidiandja) kohustub andma teise isiku (krediidisaaja) käsutusse rahasumma (krediit), krediidisaaja aga kohustub krediidi kasutamise eest maksma tasu ja lepingu lõppemisel krediidi tagasi maksma. Krediidilepingu alusel nõude rahuldamine eeldab, et poolte vahel oli sõlmitud kehtiv krediidileping, krediit oli tarbija kasutusse antud, tarbija ei ole krediiti tagasi maksnud ning kohustus on sissenõutavaks muutunud. Krediidi andmisel pidi krediidiandja järgima

§ 403

⁴ sätestatud vastutustundliku laenamise kohustust ning krediidi kulukuse määr ei tohtinud ületada maksimaalset lubatud määra.

§ 9lg 1 kohaselt sõlmitakse leping 3

(10)2-25-16866 pakkumuse esitamise ja sellele nõustumuse andmisega, samuti muul viisil vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel. 9.

§ 402

lg 1 sätestab, et tarbijakrediidileping on krediidileping, millega oma majandusvõi kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu.

§ 1

lg 5 sätestab, et tarbija käesoleva seaduse tähenduses on füüsiline isik, kes teeb tehingu, mis ei seondu iseseisva majandus- või kutsetegevuse läbiviimisega. Hagist tulenevalt sõlmisid Multitude Bank p.l.c ja kostja 28.12.2022 krediidilepingu, mille alusel sai kostja krediiti 4000 eurot (dtl 14) ja 15.01.2024 limiidi suurendamise lepingu (28.12.2022 lepingu lisa), mille kohaselt kehtestati uueks limiidiks 4800 eurot (dtl 27). Hageja ei ole esitanud asjaolusid, millest nähtuks, et kostja sõlmis lepingu seonduvalt oma majandus- ja kutsetegevusega. Kuna lepingust nähtub, et Multitude Bank p.l.c, kes on tegutsenud oma majandus- ja kutsetegevuses, on andnud kostjale kui füüsilisele isikule krediiti, siis on kohus seisukohal, et tegemist on tarbijakrediidilepinguga. 10.

§ 404

lg 1 kohaselt peab tarbijakrediidilepingu puhul tarbija avaldus kohustuste võtmiseks olema kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis. Kui tarbija tahteavaldus ei sisaldanud kõiki § 404 lõikes 2 loetletud andmeid, muutub krediidileping siiski kehtivaks, kui tarbija saab laenu kätte või hakkab krediiti kasutama (mida sel juhul peab samuti hageja tõendama). Hageja on kohtule esitanud nõude aluseks olevad lepingud (dtl 14-23, 27) ja kostja laenutaotluse (dtl 13). Lepingutel ei ole kostja allkirja. Laenutaotlus ja lepingud sisaldavad kostja nime ja kuupäeva. Hagi kohaselt sõlmis kostja lepingu panga iseteeninduskeskkonnas 28.12.2022 (dtl 3). Kohus leiab, et antud lepinguid saab

§ 52

lg 1 p 1, 3 ja 4 alusel lugeda sidevahendi abil sõlmitud lepinguteks.

§ 410

lg 1 kohaselt võib sidevahendi abil sõlmitud tarbijakrediidilepingu puhul olla

§ 404lg 2 ja § 405 lg 1 sätestatud andmed edastatud tarbijale kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis Ts

ÜS § 79 tähenduses, mis ei pea olema omakäeliselt allkirjastatud. Hagi kohaselt edastas krediidiandja kostjale läbi iseteeninduskeskkonna kostja poolt taotluses märgitud e-posti aadressile teavituskirja, millega edastas kostjale lepingu üldtingimused ja eritingimused (dtl 3). Kohtule ei ole edastatud tõendina e-kirja, millest nähtuks, millised konkreetsed dokumendid kostjale e-kirjaga saadeti. Samas on hageja edastanud kohtule väljavõtted, mille kohaselt on laenuandja kostja arveldusarvele kandnud laenusummad kokku 6795 eurot (dtl 28-32). Maksekorraldustelt nähtuv arveldusarve number ühtib laenulepingus märgitud kostja arveldusarve numbriga (dtl 14, 27). Lähtuvalt sellest, et laen on kostjale välja makstud, tuleb lugeda krediidileping kehtivaks

§ 408lg 2 alusel.

Asudes ka laenulepingut täitma, saab lugeda, et kostja on lepingute sõlmimist tunnistanud. 11.

§ 164

lg 1 sätestab, et võlausaldaja võib oma nõude võlgniku nõusolekust sõltumata anda lepingu alusel tervikuna või osaliselt üle teisele isikule (nõude loovutamine). Nõuet ei või loovutada, kui loovutamine on seadusest tulenevalt keelatud või kui kohustust ei saa selle sisu muutmata täita kellelegi teisele kui senisele võlausaldajale. Hagiavalduse p 1.21 kohaselt (dtl 6) ning kostjale 04.11.2024 edastatud nõude loovutamise teatisest nähtuvalt (dtl 41) on kostjat teavitatud nõude loovutamisest uuele võlausaldajale, s.t hagejale.

§ 170

alusel, kui võlausaldaja teatab võlgnikule, et on nõude loovutanud uuele võlausaldajale, loetakse, et loovutamine on võlgniku suhtes toimunud, isegi kui nõuet tegelikult ei loovutatud või kui loovutamine ei ole kehtiv. Sama kehtib, kui võlausaldaja on nõude loovutamise kohta välja andnud dokumendi ja uus võlausaldaja esitab dokumendi võlgnikule. Kohus leiab, et nõuded on kehtivalt loovutatud hagejale. Kostja ei ole vastuväiteid loovutamise osas esitanud. 12.

§ 4062

lg 1 esimese lause järgi on tarbijakrediidileping tühine, kui tarbija tasutava krediidi kulukuse määr aastas ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuue kuu keskmist tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda.

§ 4

(10)2-25-16866 4062 lg 3 sätestab, et kui tarbijakrediidileping on sama paragrahvi lõikes 1 sätestatu kohaselt tühine, siis maksab tarbija tühise tarbijakrediidilepingu järgi saadu tagasi selleks tähtpäevaks, milleks ta pidi krediidi tervikuna tagasi maksma tühise tarbijakrediidilepingu järgi. Sellisel juhul tuleb krediidi kasutamise aja eest maksta intressi

§ 94lg-s 1 sätestatud suuruses.

Kuivõrd liigkõrge krediidi kulukuse määra korral on leping tervikuna tühine, siis on selle kontrollimine esmajärjekorras otstarbekas, sest lepingu tühisus tingib kuni tühises lepingus kokkulepitud laenutähtaja lõpuni põhinõude (s.o laenumakse, mille maksmise tähtaeg ei ole algse laenugraafiku järgi saabunud) osas hagi rahuldamata jätmise. Eelnevast tulenevalt peab krediidiandja tarbija vastu krediidilepingust tulenevate nõuete maksmapanekuks esile tooma, milline on tarbijakrediidilepingust tulenev krediidi kogukulu tarbijale, ja esitama vajalikud andmed selle kontrollimiseks. Vastasel juhul ei ole kohtul võimalik kontrollida, kas laenuleping kehtib. Kostjaga sõlmitud tarbijakrediidileping vastab

§ 406

lg 5⁴ tunnustele: tarbijale on määratud krediidilimiit, mida ta võis kasutada korduvalt kuni krediidilimiidi täitumiseni, intressi pidi kostja tasuma tegelikult kasutusse võetud summalt, sõltuvalt tagasimaksete summast kasutamata krediidi suurus vähenes ja suurenes ning krediidiandjal oli õigus keelduda krediidi kasutusse andmisest. Kostjaga 28.12.2022 sõlmitud lepingust tulenvalt oli krediidi kulukuse määr 48,90% aastas (dtl 14) ning 15.01.2024 sõlmitud lepingust tulenvalt oli krediidi kulukuse määr sama 28.12.2022 sõlmitud lepinguga, s.t 48,90% aastas (dtl 27, 94). Krediidikulukuse määr on arvutatud eeldustel, et laenusumma on 4000 eurot ja päevaintressimäär 0,1109% ehk 40,4785% aastas ja et:

  1. a)laenulimiidi summa võetakse kasutusele viivitamata ja täies mahus;
  2. b)laenulimiidi summa on antud üheks aastaks alates Laenulimiidi summa esimesest kasutusse võtmisest ning viimase maksega tasub Klient kogu järelejäänud põhisumma, intressi ja muud tasud, kui neid on;
  3. c)laenulimiit makstakse tagasi 12 võrdse tagasimaksena võrdsete ajavahemike järel alates kuu aja möödumisest krediidi kasutusse võtmisest (dtl 14). Keskmise krediidi kulukuse määra avaldamise iga aasta 1. jaanuariks ja 1. juuliks korraldab Eesti Pank oma veebilehel. Eesti Panga veebilehe andmetel oli 28.12.2022 sõlmitud tarbijakrediidilepingu sõlmimise ajal kehtinud eraisikutele antud tarbimislaenude krediidi kulukuse määr 16,30% aastas (kolmekordne määr 48,90% aastas) ning 15.01.2024 sõlmitud lepingu muudatuse ajal 17,36% aastas (kolmekordne määr 52,08% aastas). Seega ei ole tarbijakrediidileping eeltoodud alusel tühine. Kohtule ei ole teada asjaolusid selle kohta, et krediidikulukuse määr oleks lepingus märgitud ebaõigesti. 13. Vastavalt

§ 4034

lg 6 sätestab, et krediidiandja võib tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. Hageja on esitanud vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise osas selgitused hagi p-s 2.5-2.17 (dtl 7 - 10) ning 24.10.2025 esitatud menetlusdokumendi p-des 2.1 – 2.12 (dtl 90-92). Hageja esitab hagi lisadena kostja laenu taotlused (dtl 13, 44), kostja konto väljavõtte perioodi 01.08.2022 - 28.12.2022 osas (dtl 46-76) ja Creditinfo päringu väljavõtte (dtl 7778). 14. Hageja selgitab hagis 28.12.2022 sõlmitud lepingu eelse kontrolli osas, et kostja märkis laenutaotlusesse regulaarsed sissetulekud 1000 eurot, igakuised kulutused 0 eurot, ülalpeetavad puuduvad (dtl 8). Hageja märgib, et krediidiandja on enne krediidilepingu sõlmimist teostanud laenusaaja finantsolukorra analüüsi ja krediidivõimelisuse hindamist kliendi Coop Pank AS konto väljavõtte alusel (dtl 8). Maksehäired lepingu sõlmimise ajal kostjal puudusid (dtl 9). Kostja esitatud ja krediidiandja poolt kogutud andmeid kogumis analüüsides leidis krediidiandja, et kostja on krediidivõimeline ja mille tulemusena sai põhjendatult eeldada, et klient on võimeline oma kohustusi täitma. Antud olukorras 5

(10)2-25-16866 krediidivõimelisuse hindamiseks oli piisav kostja esitatud andmed, pangakonto väljavõte, aktiivsete maksehäirete puudus ja võlgniku sissetulekut arvestades jõukohane kuumakse (dtl 9). Hagis ja 24.10.2025 esitatud menetlusdokumendis puuduvad selgitused, kuidas hindas krediidiandja 15.01.2024 sõlmitud lepingu eelselt kostja krediidi võimelisust. Riigikohus on 24. novembri 2023 määruses tsiviilasjas nr 2-21-13098 p-des 17-18 märkinud, et kohtul on kohustus kontrollida, kas krediidiandja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Selline kohustus tuleneb krediidiandjale

§ 403⁴ lg-st 1.

Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks on krediidiandja kohustatud omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on krediidivõimeline (teabe saamise kohustus), ja hindama tarbija krediidivõimelisust (krediidivõimelisuse hindamise kohustus). Teabe saamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja omandama teabe kõigi teadaolevate asjaolude kohta, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta. /…/ Seega peab krediidiandja tarbija kohta omandama teabe minimaalselt järgmiste tarbijaga seotud näitajate kohta: 1) tarbija varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus, sh töötasu, pension, investeeringutulu, dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud ettevõtlusest, üüritulu, hüvitised, toetused ja elatis, ning sissetuleku regulaarsus (KAVS § 49 lg 1 p 1 ja lg 3 p 1); 2) tarbija varalised kohustused, sealhulgas regulaarsete finantskohustuste suurus, võimaluse korral ka nende põhiosade ja intresside suurus, ning muud kohustused, sh muud hinnatavad regulaarsed majapidamiskulud kogumis või asjakohasel juhul üldkohaldatavate määradena (KAVS § 49 lg 1 p-d 2 ja 4); 3) tarbija varasem maksekohustuste, sealhulgas finantskohustuste, täitmine (KAVS § 49 lg 1 p 3); 4) tarbija varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise (sh intressimäära tõusu) mõju (KAVS § 49 lg 1 p 5). Kui krediidiandjal puudub mõne eelloetletud näitaja kohta tarbija krediidivõimelisust iseloomustav teave ja seda ei saa hankida andmekogudest (nt äriregister, kinnistusraamat või krediidiinfo), tuleb krediidiandjal sellekohast infot küsida tarbijalt endalt. Üldjuhul tuleb krediidiandjal KAVS § 50 lg 4 järgi küsida tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks tarbija konto väljavõtet, välja arvatud juhul, kui muu teave on piisav tarbija krediidivõime hindamiseks. See tähendab, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt konto väljavõtet küsinud, siis peab ta tõendama, et tarbija kohta kogutud muu teave on piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks. Riigikohus on eelviidatud määruses p-des 20-22 märkinud, et krediidivõimelisuse hindamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja toimima nõuetekohase hoolsusega, sealjuures arvesse võtma kõik talle teadaolevad asjaolud, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta lepingus kokkulepitud tingimustel (s.o teabe saamise kohustuse täitmisel saadud teabe) (

§ 403⁴ lg 2 esimene ja teine lause).

Lisaks peab krediidiandja tarbija esitatud teavet kontrollima KAVS § 50 lg-te 3 ja 4 alusel, s.o tegema selleks mõistlikke pingutusi (

§ 403⁴ lg 4 teine lause).

See tähendab muu hulgas kohustust võtta tarbija regulaarse sissetuleku hindamiseks aluseks piisav ajavahemik, arvestades tarbija sissetulekuallikaid ja sissetuleku laekumise regulaarsust (KAVS § 49 lg 3 p 2). Samuti peab krediidiandja tegema mõistlikke pingutusi, et kontrollida kõigi asjakohaste dokumentide ja muude tõendite õigsust, mis on aluseks ning millel on tähtsus tarbija regulaarse sissetuleku suuruse arvutamisel (KAVS § 49 lg 3 p 3). 6

(10)2-25-16866 Laenusaaja krediidivõime hindamisel saab arvestada vaid selliseid sissetulekuid, mida laenusaaja saab eelduslikult ka tulevikus ning mille laekumine on tõenäoline ka pikemas perspektiivis (RKTKo 31.01.2018, 2-14-21710/105, p 29.2). Kohtupraktikas on selgitatud, et piisav ei ole üksnes laenusaaja sissetulekute ja kohustuste vahe hindamine, sest pangakonto väljavõttest nähtuvad ka muud kostja krediidivõimet mõjutavad olulised asjaolud, millega laenuandjal tuleb arvestada (TlnRnKm 12.07.2023, 2-22-147995, p 12.1). Krediidiandja on küll enne 28.12.2022 lepingu sõlmimist küsinud kostja konto väljavõtet, kuid kohtule esitatud selgitustest ei nähtu, milliseid andmeid krediidiandja sealt kogus ning milliste andmete alusel jõudis krediidiandja järeldusele, et kostja oli krediidivõimeline. Samuti ei ole võimalik hinnata hageja esitatud andmetest, et krediidiandja oleks enne 15.01.2024 sõlmitud lepingut hinnanud kostja krediidivõimelisust. Eelneva põhjal asub kohus seisukohale, et krediidiandja ei kogunud enne lepingu sõlmimist vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalikku teavet ega hinnanud tarbija krediidivõimet nõuetekohase hoolsusega. Nõuetekohane hoolsus

§ 4034

lg 2 tähenduses väljendub nii tarbijalt nõutava teabe liigi ja ulatuse määramises kui selle teabe kontrollimises. Kostjal oli küll

§ 403

4 lg 3 järgi kohustus esitada laenu taotlemisel tõeseid andmeid, kuid krediidiandjal on

§ 4034

lg 4 ja KAVS § 50 lg-te 3 ja 4 kohaselt vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks kohustus esitatud andmeid mõistlikke jõupingutusi rakendades kontrollida ja vajadusel lasta täpsustada (RKTKo 31.01.2018, nr 2-14-21710, p 29.3). Hageja ei tuginenud sellele, et krediidiandja oleks kostjalt nõudnud dokumente oma krediidivõimelisuse kohta või vähemalt teinud ettepaneku neid esitada. Kohus leiab, et krediidi andmisel ei ole järgitud vastutustundliku laenamise põhimõtet. 15. Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärjeks on

§ 403

4 lg 7 esimese kahe lause kohaselt see, et tarbijakrediidilepingu intressimääraks loetakse

§-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast ning muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Krediidiandja peab tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema. Riigikohus on 2-21-13098 lahendi p-s 24 selgitanud, et krediidiandja/hageja peab kohtumenetluses vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise tõendamata jätmise korral esitama oma sissenõutavaks muutunud nõude tervikliku arvestuse, milles oleks arvestatud intressimäära ja muude kulude vähenemisega ja mille alusel saaks kohus hinnata, millises ulatuses on algse laenusumma tagasimaksed sissenõutavaks muutunud.

§ 416

lg 1 kohaselt krediidiandja võib osadena tagastatava krediidi puhul tarbijakrediidilepingu tarbija makseviivituse tõttu üles öelda üksnes juhul, kui tarbija on täielikult või osaliselt viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva tagasimaksega ja krediidiandja on andnud tarbijale edutult vähemalt kahenädalase täiendava tähtaja puudujääva summa tasumiseks koos avaldusega, et ta ütleb selle tähtaja jooksul tagasimaksete tasumata jätmise korral lepingu üles ja nõuab kogu võla tasumist. Krediidiandja ülesütlemisavaldus peab olema kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis, mille järgimata jätmisel loetakse ülesütlemine tühiseks. Hageja esitas 24.10.2025 hagiga nõuete ümberarvestuse juhuks kui kohus leiab, et krediidiandja ei ole järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet (dtl 92-93). Hageja märgib, et ümberarvestuse korral on kostja hagejale võlgu 2099,50 eurot (6795 eurot – 4370,86 eurot - 324,64 eurot), mille hageja palub kohtul kostjalt välja mõista. Nimetatud summale lisandub sissenõudmiskulu 35 eurot, intress 9,51 eurot ja viivis viimase makse järgnevast päevast 04.02.2025 kuni hagiavalduse esitamiseni 08.10.2025 kokku 152,66 eurot. Täiendavalt taotleb hageja välja mõista kostjalt viivis

§ 113lg 1 teises lauses 7

(10)2-25-16866 sätestatud määras põhinõude summalt 2099,50 eurot kuni kohustuse täieliku tasumiseni (dtl 93). Hagi kohaselt oli kostjal tasumata juulikuu osamakse 258,99 eurot, maksetähtaeg 28.07.2024; augustikuu osamakse 257,38 eurot, maksetähtaeg 28.08.2024; septembrikuu osamakse 265,63 eurot, maksetähtaeg 28.09.2024; oktoobrikuu osamakse 272,12 eurot, maksetähtaeg 28.10.2024 (dtl 5). Hagist tulenevalt tegi krediidiandja kostjale viimase väljamakse 28.06.2024 308 eurot (dtl 3). Lepingu järgi laenulimiit makstakse tagasi 12 võrdse tagasimaksena võrdsete ajavahemike järel alates kuu aja möödumisest krediidi kasutusse võtmisest (dtl 14). Seega algas tagasimakse periood juuli 2024 ning viimane tähtaeg krediidi tagastamiseks oleks olnud juuni 2025. Hagi kohaselt tegi kostja viimase tagasimakse 18.09.2024 ning inkassomenetluses tasus kostja perioodil 16.11.2024 – 03.02.2025 324,64 eurot (dtl 6). Tulenevalt eeltoodust, enne lepingu ülesütlemist, s.o 26.10.2024 (dtl 5), ei olnud kostja viivituses kolme järjestikuse osamaksega. Seega on ülesütlemine vastuolus

§ 416

lg-s 1 sätestatud piiranguga ja ülesütlemisel ei ole õiguslikku tagajärge, st laenuleping ei ole kehtivalt üles öeldud. Kuna viimane osamakse tuli kostjal teha juuni 2025, on leping lõppenud tähtpäeva saabumisega, s.t 28.06.2025 ning hageja nõue on muutunud sissenõutavaks

§ 82lg 7 mõttes.

16. Kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist (

§ 108lg 1).

Kui lepingust ei tulene teisiti, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist kohustuse täitmise tähtpäeva möödumisel (

§ 82lg 7 ls 2).

Kui kohustuse täitmise tähtpäev on kindlaks määratud või tuleneb võlasuhte olemusest, tuleb kohustus täita sellel tähtpäeval (

§ 82lg 1).

Lepingu kohaselt tuli kostjal saadud krediit tagastada 12 võrdse tagasimaksena võrdsete ajavahemike järel alates kuu aja möödumisest krediidi kasutusse võtmisest (dtl 14). Hageja esitatud maksekorraldusest nähtub, et viimane väljamakse tehti kostjale 28.06.2024 308 eurot (dtl 32). Seega saabus viimase osamakse tähtaeg 28.06.

  1. Kostja sai krediiti kokku 6795 eurot ning on teinud tagasimakseid kokku 4695,50 eurot (dtl 6, 93, 33). Eeltoodust tulenevalt, kuna kohus on tuvastanud, et krediidiandja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet, tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista põhivõlgnevus 2099,50 eurot.
  2. Riigikohus on lahendi nr 2-21-13098/50 p-s 24 märkinud järgmist: „Kui krediidiandja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet, siis loetakse

§ 403

4 lg 7 järgi tarbijakrediidilepingu intressimääraks

§-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Seega vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärjeks ei ole terve krediidilepingu tühisus, vaid krediidilepingu osaline tühisus kokkuleppelise intressi osas, kuid seda üksnes juhul, kui kokkulepitud intressimäär on suurem

§-s 94 sätestatud intressimäärast. See tähendab, et eelnimetatud olukorras seadusest tuleneva keeluga vastuolus oleva tarbijakrediidilepingu puhul on intressikokkulepe tühine ja poolte kokkulepe asendatakse seaduse alusel seadusjärgse intressimääraga, välja arvatud juhul, kui kokkulepitud intressimäär on madalam.“ Hageja nõuab ümberarvestuse korras kostjalt intressi väljamõistmist põhinõudelt 2099,50 eurot perioodi 18.09.2024 kuni 26.10.2024

§ 94lg-s 1 sätestatud määras 9,51 eurot (dtl 95).

Kohus rahuldab hageja ümberarvestuse korras esitatud intressi nõude ning mõistab kostjalt hageja kasuks välja põhinõudelt 2099,50 eurolt intressi

§ 94lg 1 alusel perioodi 18.09.2024 kuni 26.10.2024 eest 9,51 eurot.

18.

§ 113

lg 1 sätestab, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kehtivas kohtupraktikas 8

(10)2-25-16866 on leitud, et vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise korral on viivist põhjendatud arvestada alates ajast, mil tarbijale on tehtud teatavaks krediidiandja poolt uuesti määratud tagasimaksed, mis arvestavad intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning tarbija satub nende tagasimaksete tegemisega viivitusse (vt nt Tallinna Ringkonnakohtu 27.01.2023 otsus tsiviilasjas nr 2-18-124589, p 51). Vastutustundliku laenamise kohustuse rikkumise korral on hagejal õigus nõuda viivist sissenõutavaks muutunud summalt. Kohus on seisukohal, et hagejal on õigus nõuda põhivõlgnevuselt viivist, kuna kostja on oma kohustust rikkunud. Hageja nõuab ümberarvestuse korral kostjalt viivist põhivõlalt 2099,50 eurolt

§ 113

lg 1 kohases seadusjärgses viivisemääras alates kostja poolt tehtud viimase makse järgnevast päevast alates s.o 04.02.2025 kuni hagiavalduse esitamiseni s.o 08.10.2025 kokku 152,66 eurot (dtl 93, 96). Kuna kohus on eelnevalt tuvastanud, et lepingut ei ole kehtivalt ülesöeldud (vt otsuse p 15), on kohtu hinnangul hagejal õigus nõuda kostjalt viivist alates 29.06.2025 (viimase osamakse tähtaja saabumise järgmine päev) kuni 08.10.2025 (hagi esitamiseni). Seega rahuldab kohus hageja viivise nõude osaliselt ning mõistab kostjalt hageja kasuks välja põhivõlgnevuselt 2099,50 eurolt viivise

§ 113

lg 1 teises lauses sätestatud ulatuses alates 29.06.2025 kuni 08.10.2025 kokku 59,67 eurot. Täiendavalt taotleb hageja välja mõista kostjalt viivis

§ 113

lg 1 teises lauses sätestatud määras põhinõude summalt 2099,50 eurot kuni kohustuse täieliku tasumiseni (dtl 93). Kohus leiab, et hageja taotlus on põhjendatud ning mõistab kostjalt hageja kasuks põhinõudelt, s.o 2099,50 eurolt viivise

§ 113

lg 1 teises lauses sätestatud määras alates 09.10.2025 kuni nõude täitmiseni, kuid viivise summa ei tohi ületada põhinõude summat (TsMS § 367). 19. Hageja nõuab ümberarvestuse korras kostjalt sissenõudmiskulude 35 euro väljamõistmist (dtl 93). Hagis nimetatud nõue puudub.

§ 403

⁴ lg 6 ja 7 alusel ei võlgne kostja lepingu alusel muid tasusid, sh lepingus kokkulepitud sissenõudmiskulu tasu.

§ 113

² lg 2 ei ole iseseisev nõude alus, nimetatud sättega on kehtestatud piirmäärad sissenõudmiskulu suurusele. Hagejal on võimalik

§ 115alusel nõuda kahjuhüvitist, kuid hageja ei ole tõendanud kulude tekkimist.

Kohtu hinnangul ei ole sissenõudmiskulu nõue põhjendatud ega tõendatud.

  1. Eeltoodule tuginedes rahuldab kohus hagi osaliselt ja mõistab kostjalt hageja kasuks välja Multitude Bank p.l.c ja kostja vahel 28.12.2022 sõlmitud laenulimiidi lepingust ja 15.01.2024 limiidi suurendamise lepingust tuleneva põhivõlgnevuse 2099,50 eurot, intressi 9,51 eurot, viivise perioodi 29.06.2025 kuni 08.10.2025 eest 59,67 eurot. Kohus jätab rahuldamata hageja hagis esitatud põhivõlgnevuse nõude 2375,54 euro ulatuses, intressi nõude 197,52 euro ulatuses ja sissenõutavaks muutunud viivise 258,27 euro nõudes.
  2. Käesolevas kohtuotsuses nimetamata tõendid jätab kohus TsMS § 238 lg 5 alusel tähelepanuta, kuna need ei oma asja lahendamisel tähtsust ega mõjuta asja tulemust. Menetluskulud
  3. Asja menetlenud kohus märgib menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses (TsMS § 173 lg 1). Menetluskulude rahalise suuruse määrab menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid (TsMS § 174 lg 1).
  4. TsMS § 163 lg 1 alusel hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Hagi hind 9

(10)2-25-16866 on 5000 eurot. Kohus rahuldas hageja nõude osaliselt (2168,68 eurot ehk 43,37%). Kohus leiab, et hageja menetluskulud tuleb jätta 43,37% ulatuses kostja kanda ja 56,63% ulatuses hageja kanda.
  1. Menetluskulude nimekirja kohaselt on hageja menetluskuluks hagiavalduse esitamisel tasutud riigilõiv 560 eurot. Riigilõiv on kohtu arvates vajalik ja põhjendatud menetluskulu. Riigilõiv on kohtute infosüsteemist nähtuvalt tasutud. Kohus rahuldab hageja menetluskulude taotluse ning kostjal tuleb hagejale hüvitada 242,87 eurot (43,37% 560-st).
  2. Vastavalt hageja taotlusele tuleb kostjal tasuda viivis hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt

§ 113

lg 1 teises lauses sätestatud määras alates kohtuotsuse jõustumisest kuni selle täitmiseni.

  1. Kohtule teadaolevate andmete põhjal kostjal menetluskulud puuduvad.
  2. Tulenevalt TsMS § 178 lg-st 1 saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. TsMS § 178 lg 2 kohaselt võib menetluskulude kindlaksmääramise peale edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 280 eurot. (allkirjastatud digitaalselt) Brigitta Mõttus kohtunik 10

(10)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.