RIIGIKOHUS PÕHISEADUSLIKKUSE JÄRELEVALVE KOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 5-25-67 Otsuse kuupäev 17. aprill 2026 Kohtukoosseis Eesistuja Villu Kõve, liikmed Vahur-Peeter Li

) alusel vanadus-, töövõimetus- või rahvapensioni. Pensionilisale on õigus isikutel, kelle elukohana on rahvastikuregistrisse kantud Tallinna linn katkematult vähemalt alates toetuse taotlemise kalendriaastale eelnenud kalendriaasta 1. jaanuarist ning kelle pensioni või töövõime andmed on kantud sotsiaalkaitse infosüsteemi või töövõime hindamise ja töövõimetoetuse andmekogusse (määruse nr 26 § 12 lg 1 p-d 2–3). Kaebajal puudub pensionilisa saamise eelduseks olev

-i alusel määratud pension või töövõimetoetuse seaduse alusel tuvastatud osaline või puuduv töövõime. Asjaolude muutumisel on kaebajal õigus uuesti toetust taotleda. 4. Kaebaja esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles palus tühistada otsus nr 2025-36 ja kohustada Tallinna linna (vastustaja) määrama kaebajale pensionilisa. Ka SVPS-i alusel määratakse vanaduspension, olgugi et enne

-is sätestatud vanaduspensioniea saabumist. Määrus nr 26 on kaebaja õigusi piirav, ebaproportsionaalne ega kohtle vanaduspensionäre võrdselt. Kaebaja on nelikümmend aastat Tallinnas elanud ja linnale pikka aega makse maksnud.

1. Tallinna Linnavalitsuse
2. detsembri 2022 määruse nr 39 ,,Sotsiaaltoetuste määrad“ § 3 p 14 järgi on pensionilisana makstava toetuse suuruseks 200 eurot (250 eurot alates
3. jaanuarist 2026). TALLINNA HALDUSKOHTU PÕHJENDUSED
4. Tallinna Halduskohus tunnistas
5. novembri
6. a otsusega põhiseadusvastaseks ja jättis asjas kohaldamata määruse nr 26 § 12 lg 1 p 1 osas, milles see välistab pensionilisa isikute puhul, kellele on määratud soodustingimustel vanaduspension SVPS-i alusel. Halduskohus rahuldas kaebuse, tühistas Lasnamäe Linnaosa Valitsuse
7. jaanuari
8. a otsuse nr 2025-36 ning kohustas Tallinna linna määrama kaebajale pensionilisa.
9. Määruse nr 26 § 12 lg 1 p 1 välistab kaebaja õiguse pensionilisale, sest kaebajale määrati pension SVPS-i, mitte

-i alusel.

1. Määruse nr 26 § 12 lg 1 p 1 on vastuolus PS §-s 12 sätestatud võrdse kohtlemise põhimõttega. Põhjendused kaebaja ebasoodsamaks kohtlemiseks on asjakohatud ja ebaõiged.
2. Pensionilisa määramisel on põhjendamatu eristada vanaduspensioni saajaid selle järgi, millise seaduse alusel neile pension määrati. Soodustingimustel vanaduspension ei ole eraldi pensioniliik, vaid vanaduspensioni alaliik. Asjaolu, et pensionid kehtestati eri seadustega, ei anna alust kaebajat erinevalt kohelda.
3. Kaebaja ei ole ka vanuse poolest

-i alusel vanaduspensioni saajatega võrreldes erinevas olukorras. Vastustaja ei ole piiranud pensionilisa saamise õigust vanaduspensionäri vanusega. Kaebaja jäi vanaduspensionile küll viis aastat enne vanaduspensioniikka jõudmist, kuid ka

-i alusel määratav paindlik vanaduspension (

§ 91

) ja

-i alusel määratav soodustingimustel vanaduspension (

§ 10) võimaldavad jääda pensionile 1–5 aastat enne vanaduspensioniikka jõudmist. 2

-i alusel pensioni saajatele ei saa põhjendada ka selle sihtgrupi suurema abivajadusega. SVPS-i alusel vanaduspensioni saaja võib olla oluliselt kehvemas olukorras võrreldes nendega, kes jäävad vanaduspensionile üldise vanaduspensioniea saabumisel, kuid ei ole töötanud tervist kahjustavates töötingimustes. SVPS-i alusel pensioni saaja ei pruugi oma terviseseisundi tõttu olla võimeline töötama ja lisatulu teenima. Vastustaja ei kontrolli pensionilisa määrates pensionäri tegelikku abivajadust.

1. Tallinna linn käsitab SVPS-i alusel antud õigust jääda viis aastat varem pensionile riigi antud boonuse või hüvena. Tegelikult on seadusandja pidanud selle soodustuse all silmas kahju hüvitist selle eest, et inimene on töötanud vähemalt 12,5 aastat tervist kahjustaval tööl. Seadusandja on eeldanud, et sellise inimese tervis on saanud töö käigus sedavõrd kahjustada, et ta ei ole võimeline kuni üldise vanaduspensionieani töötama.
2. Asjakohatu on vastustaja selgitus, et kaebaja saab üldise vanaduspensioniea saabudes oma pensioni

-i alusel määratud pensioniks ümber vormistada. Soodustingimustel vanaduspension määratakse eluajaks ning selle ümbervormistamine üksnes pensionilisa saamiseks on kaebajat põhjendamatult koormav. Ka ei kõrvalda see ebavõrdset kohtlemist võrreldes nendega, kes saavad

-i alusel soodustingimustel vanaduspensioni või paindlikku vanaduspensioni viis aastat enne üldise vanaduspensioniea saabumist ja kellele Tallinna linn maksab ka pensionilisa toetust. 14. Pensionilisa toetust makstakse küll Tallinna linna eelarvelistest vahenditest ning linnal on õigus selle tingimused ise määrata, kuid nendega ei või inimesi põhjendamatult erinevalt kohelda. Praegusel juhul puudub

-i ja SVPS-i alusel vanaduspensioni saajate erinevaks kohtlemiseks mõjuv põhjus. MENETLUSOSALISTE ARVAMUSED

1. Tallinna linn on seisukohal, et määruse nr 26 § 12 lg 1 p 1 on põhiseadusega (PS) kooskõlas ning kaebajat ei kohelda ebavõrdselt.
2. Määruse nr 26 §-s 12 kehtestatud pensionilisa toetus on kohaliku omavalitsuse üksuse makstav täiendav sotsiaaltoetus sotsiaalhoolekande seaduse (SHS) § 14 lg 2 mõttes. Riigikohus on korduvalt rõhutanud, et sotsiaalõiguse valdkonnas on avalikul võimul lai kaalutlusruum täiendavate sotsiaalsete hüvede kujundamisel, eriti juhul, kui tegemist ei ole PS-st tuleneva kohustusega.
3. Tallinna linn on pensionilisa

-iga sidudes lähtunud teadlikust ja neutraalsest valikust. Tallinna linna eesmärk ei ole maksta pensionilisa toetust isikutele, kes saavad pensioni seaduste alusel, mis näevad ette muid soodustusi. SVPS on eriseadus, millega riik annab teatud isikute grupile täiendava ja soodsama pensioniskeemi (SVPS § 1). Lisaks SVPS-i alusel pensioni saajatele ei anna Tallinna linn pensionilisa ka eripensioni (sh politseiametniku, prokuröri, kaitseväelase, kohtuniku, parlamendiliikme, riigikontrolöri, õiguskantsleri pension) saajatele ega väljateenitud aastate pensionide seaduse alusel pensioni saajatele. Selle valiku eesmärk on olnud tagada pensionilisa ühtlane ja läbipaistev kohaldamine ning suunata kohaliku omavalitsuse sotsiaalmeede nendele pensionäridele, kelle pensioni kujunemine ei sisalda riiklikke erisoodustusi. 18. Otsus saada pensioni SVPS-i alusel on inimese vaba valik, mitte kohustus. SVPS-i alusel pensioni saajatel on õigus minna üle

-i alusel makstavale pensionile (SVPS § 2 viies lause). Pensionilisa antakse üksnes juhul, kui inimene ei saa enam pensioni SVPS-i alusel. Määruse nr 26 § 12 seob 3

-i alusel pensioni saajaga, kuna erinevate seaduste alusel pensioni saavad isikud ei ole sarnases olukorras. 20. Tallinna Halduskohus keskendus asjaolule, et kaebaja jäi pensionile viis aastat varem. Seeläbi jäi tähelepanuta pensionide tegelik majanduslik sisu ning soodustingimuste mõju pensioni suurusele ja kestusele. SVPS-i alusel pensioni saaja jääb pensionile varem ja saab pensioni, ilma et selle suurust vähendataks võrreldes üldises vanaduspensionieas saadava pensioniga. Seega saab SVPS-i alusel pensioni saaja riigilt täiendava ja püsiva majandusliku eelise. Seevastu

-i alusel paindlikku vanaduspensioni saav inimene jääb pensionile varem oma pensioni arvelt, kuna pensionivahendid jaotatakse pikemale perioodile ja seetõttu igakuine väljamakse väheneb (

§ 9¹).

21. See, et pensionilisa on seotud

-i alusel reaalselt makstava vanaduspensioniga, ei võta SVPS-i alusel pensioni saajatelt ära ühtegi neile seadusega tagatud õigust. SVPS-i alusel pensioni saajal ei saa tekkida õiguspärast ootust kohaliku omavalitsuse üksuse täiendavale sotsiaalmeetmele. 22. Kui

-i ja SVPS-i alusel pensioni saajaid saab pidada võrreldavaks, on nende erinev kohtlemine põhjendatud. Pensionilisa sidumine

-i alusel reaalselt makstava vanaduspensioniga on eesmärkide saavutamiseks sobiv meede, kuna see võimaldab objektiivselt eristada isikuid, kelle suhtes pole riik loonud soodustingimustel pensioniskeemi, välistades topelthüvitamise riski ja seega ebavõrdse kohtlemise.

1. Eesmärgi saavutamiseks ei saa pidada sobivaks ka pensionilisa osalist või diferentseeritud määramist SVPS-i alusel pensioni saajatele. Selline lahendus oleks vastuolus meetme algse eesmärgiga, eeldaks täiendavate eristuskriteeriumide kehtestamist ning individuaalset hindamist, suurendades halduskoormust ja ebavõrdse kohtlemise riski ning vähendades õigusselgust.
2. Kui pensionilisa oleks pensioniliigist sõltumatu, tooks see kaasa riikliku erihüve kompenseerimise või võimendamise kohaliku omavalitsuse üksuse vahenditest ning hägustaks vastutuse piiri riigi ja kohaliku omavalitsuse sotsiaalpoliitika vahel. Valitud meede võimaldab vältida koormavaid ja vaidlusi tekitavaid individuaalseid hindamisi ning säilitab kohaliku omavalitsuse üksuse eelarvelise tasakaalu.
3. SVPS-i alusel makstav pension ei sõltu inimese tegelikust terviseseisundist või töövõime kaotusest (SVPS § 1). See rakendub automaatselt seaduses sätestatud objektiivsete tunnuste – töötatud aja ja töötingimuste – alusel. Tervisekahju ja töövõime vähenemise kompenseerimiseks on Eesti õigussüsteemis ette nähtud eraldi mehhanismid, sh töövõime hindamine ja puudega inimeste toetused. Määruse nr 26 §-s 12 kehtestatud pensionilisa toetus ei ole tervisekahju hüvitis. See ei ole kavandatud vajaduspõhiseks sotsiaalabimeetmeks, vaid sümboolseks toetuseks, mille eesmärk on tunnustada vanaduspensionäri staatust üldisel alusel. Seetõttu on õiguspärane siduda see meede tavapensioni saajatega.
4. Kaebaja arvamust ei esitanud.
5. Õiguskantsler leiab, et määruse nr 26 § 12 lg 1 p 1 on üldise võrdsuspõhiõigusega vastuolus. 4

-i alusel ja SVPS-i alusel pensioni saajad. Mõlemad saavad vanaduspensioni ning erinevus seisneb üksnes pensioni määramise õiguslikus aluses. Seega on tegemist analoogses olukorras olevate isikutega. Praegusel juhul ei ole erineva kohtlemise õigustamiseks esitatud piisavalt kaalukat ja sisulist põhjendust. 32. Normi eesmärgi ja kasutatud eristamiskriteeriumi vahel ei ole mõistlikku seost. Määruse nr 26 alusel makstaval pensionilisal ei ole eesmärki, mis ei sobiks ka teiste vanaduspensioni alaliikide (sh SVPS-i alusel määratud pensioni) saajatele. 33.

ja teised seadused eristavad samuti vanaduspensioni alaliike ja loovad täiendavaid soodustusi, näiteks soodustingimustel vanaduspension laste kasvatamise eest (

§ 10

) või avaliku teenistuse seaduse § 113 toimel

-i alusel määratava vanaduspensioni suurendamine. Kõik need on vanaduspensionid. Arvestades linna makstava pensionilisa eesmärki, ei peaks erineva vanaduspensioni saajaid pensionilisa saamisel erinevalt kohtlema. Legitiimne oleks kehtestada pensionilisa saamise tingimusena vanaduspensioniikka jõudmine.

1. Justiits- ja digiministri hinnangul rikub Tallinna linna otsus jätta SVPS-i alusel pensioni saajad pensionilisast ilma PS §-s 12 sätestatud võrdsuspõhiõigust. Erinevaks kohtlemiseks puudub mõistlik põhjus. Tallinna linna väide, et kaebaja saab kasu, sest talle on määratud soodustingimustel pension, ei ole põhjendatud.
2. Nii

-i kui ka SVPS-i alusel vanaduspensioni saajad on vanaduspensionärid. Nende sotsiaalne seisund – pensionärina elamine ning üldine toimetulekurisk – on ühesugune. Pensioni määramise seaduslik alus ei saa olla legitiimne ega sobiv kriteerium erisuse tegemiseks. Sellist vahetegu ei saa õigustada ka kulude kokkuhoiuga, kuna linnaelanikke koheldakse erinevalt üksnes formaalse tunnuse tõttu. Määruses nr 26 tehtud eristus ei põhine ühelgi sisulisel tunnusel (rühmade vajadused, haavatavus, toimetulek vmt). PÕHISEADUSEGA VASTUOLUS OLEVAKS TUNNISTATUD SÄTE 36. Tallinna Linnavolikogu 7. oktoobri 2021. a määruse nr 26 „Sotsiaaltoetuste maksmise tingimused ja kord“ § 12 lg 1 p 1: ,,

-i, vaid SVPS § 1 p 2 alusel. 41. Kolleegium nõustub Tallinna linnaga, et kuigi SVPS-iga reguleeritud pension on olemuslikult vanaduspension ning sellele kohaldatakse osaliselt

-i sätteid (SVPS-i sissejuhatav säte), ei saa määruse nr 26 § 12 lg 1 p 1 lauseosa „riikliku pensionikindlustuse seaduse alusel“ tõlgendada nii, et see hõlmab ka SVPS-i alusel soodustingimustel vanaduspensionile õigust omavaid isikuid.

1. Sarnaselt halduskohtule loeb kolleegium määruse nr 26 § 12 lõike 1 punkti 1 asjassepuutuvaks osas, milles see välistab pensionilisa määramise isikutele, kellele on määratud soodustingimustel vanaduspension SVPS-i alusel. Vaidlusaluse sätte kohaldamise korral oleks halduskohus pidanud jätma kaebuse rahuldamata, kuid see oleks halduskohtu hinnangul viinud põhiseadusvastase olukorrani. II Asjakohased põhiõigused
2. Halduskohus edastas asja põhiseaduslikkuse järelevalve algatamiseks Riigikohtule, kuna leidis, et määruse nr 26 § 12 lg 1 p 1 on vastuolus PS § 12 lg-s 1 sätestatud üldise võrdsuspõhiõigusega.
3. Praeguses asjas ei vaielda selle üle, kas kaebajale on tagatud PS-iga nõutav minimaalne vanadusabi. Tallinna linna pensionilisana makstav toetus on kohaliku omavalitsuse üksuse korraldatav täiendav sotsiaaltoetus (SHS § 14 lg 2), mida rahastatakse Tallinna linna eelarvest ning mille puhul on linnal õigus otsustada nii toetuse saamise tingimuste kui ka selle üle, kas hüve üldse pakkuda (vt nt RKPJKo 08.03.2011, 3-4-1-11-10, p 62; 27.12.2011, 3-4-1-23-11, p 67). 6

§ 27

) või kindlustusosakute kaudu, mille suurus kujuneb isiku poolt või tema eest makstud või arvestatud sotsiaalmaksu alusel (

§ 12). Pensionilisa seevastu sihtotstarbelistest maksetest ei finantseerita.

Kuna kaebajale ei ole antud lubadust pensionilisa maksta, ei saanud tal tekkida sellele ka õiguspärast ootust (vt RKPJKo 5-25-4/14, p-d 46–47). 46. Säte peab olema seda täpsem, mida intensiivsem on isiku õiguste riive. Ehkki kaebaja olukord ajendas küsima, kas SVPS-i alusel määratud pension on määruse nr 26 § 12 lg 1 p-ga 1 hõlmatud, on see küsimus tõlgendamise teel ületatav. Vaidlusaluse määruse järgi makstakse pensionilisa kõigile

-i alusel pensioni saajatele sõltumata nende vanusest. Arvestades erineva kohtlemise mõju kaebaja õigustele (vt allpool p-d 69 –71), ei näe kolleegium erinevalt õiguskantslerist praegusel juhul vastuolu õigusselgusega (PS § 10). 47. Ehkki kohalikul omavalitsusel on avar otsustusruum, kas ja millist sotsiaalset hüve vabatahtlikult enda elanikele pakkuda, on ta seotud PS § 12 lg-s 1 sätestatud üldise võrdsuspõhiõigusega. Võrdsuspõhiõiguse riivega on tegemist, kui kaebajat koheldakse halvemini kui võrdlusgruppi (s.o gruppi, kellel on kaebajaga suurim ühisosa) kuuluvaid inimesi (RKÜKo 14.05.2025, 3-22-246/31, p 36 ja seal viidatud kohtupraktika). Kuivõrd vaidlustatud normiga koheldakse

-i ja SVPS-i alusel pensioni saajaid erinevalt, kontrollib kolleegium järgnevalt, kas Tallinna linn rikkus kaebaja PS § 12 lg-st 1 tulenevat õigust võrdsele kohtlemisele, kui jättis ta välja pensionilisa saajate hulgast. III Võrdluse lähtekohad 48. Halduskohus tunnistas asjassepuutuva normi põhiseadusvastaseks ja kehtetuks osas, milles see välistas pensionilisa määramise kõigile, kellele on määratud pension SVPS-i alusel, sõltumata sellest, kas soodustingimus seisnes üksnes varasemas pensionile pääsu võimaluses või kaasnes sellega ka täiendav rahaline eelis võrreldes

-i alusel pensioni saajatega. Hinnates asjassepuutuva normi kooskõla võrdsuspõhiõigusega, tuleb kolleegiumi arvates eristada, kas isikule on määratud soodustingimustel pension SVPS § 1 p 1 või p 2 alusel (vt allpool p 63).

1. SVPS-i loomise ajal eeldati, et teatud ametikohtadel või kutsealadel on töötingimused nii rasked või tervist kahjustavad, et kutsealane töövõime kaob või väheneb enne üldisesse vanaduspensioniikka jõudmist. Kuivõrd varasemaga võrreldes on töötingimused paranenud ning vähenenud töövõime ja puuetega inimeste toetamiseks on loodud süsteem, otsustas seadusandja soodusstaaži arvestamise enamikul SVPS-is loetletud tootmisaladel alates
2. aastast lõpetada (SVPS § 7). Seetõttu jagab kolleegium Tallinna linna arusaama, et SVPS-i alusel määratud pensioni ei ole üldjuhul õige käsitada tervisekahju kompensatsioonina. Tegu on üldiste tunnuste alusel kohaldatava, s.t inimese tervisest ja säilinud töövõimest sõltumatu sotsiaalpoliitilise meetmega.
3. Asjaoludest nähtuvalt kvalifitseerus kaebaja soodustingimustel pensionile SVPS § 1 p-s 2 sätestatud nimekirja nr 2 järgi. See andis talle õiguse pensionile üldisest pensionieast viis aastat varem, kuid mitte õigust suuremale pensionile (Tallinna linn märkis ekslikult, et kõiki SVPS-i alusel määratud pensione suurendatakse võrreldes

-i alusel määratud pensioniga). 51. Võrdlusgrupina määratles halduskohus inimesi, kes saavad kuni viis aastat enne üldist vanaduspensioniiga kas soodustingimustel vanaduspensioni

§ 10

alusel või paindlikku vanaduspensioni

§ 91alusel. 7

-i alusel antava paindliku vanaduspensioni ja soodustingimustel pensioni hulgas on võimalik eristada üheksat erinevat alajuhtu. Kuivõrd tunnuseid, mille alusel kaebajaga ühisosa tuvastada, võib olla mitmeid ning erinevate pensionieeliste kaal ei ole esmapilgul selge, hõlmab kolleegium sarnaselt halduskohtule võrdlusesse kõik

§ 91ja § 10 alusel paindlikku ja soodustingimustel vanaduspensioni saavad isikud.

IV Riive põhiseaduspärasus

1. PS § 12 lg-s 1 sätestatud üldine võrdsuspõhiõigus on lihtsa seadusreservatsiooniga ning seega piiratav igal PS-iga kooskõlas oleval põhjusel (RKPJKo 31.01.2025, 5-24-26/18, p 63). Võrdsuspõhiõigust on rikutud, kui sarnases olukorras olevaid isikuid koheldakse põhjendamatult erinevalt. Mida intensiivsem on kaebusega kaitstava õiguse riive ehk mida suurem on erineva kohtlemise mõju isikutele, seda kaalukamad peavad olema erineva kohtlemise põhjendused. Erineva kohtlemise õigustamiseks peavad olema kaalukamad põhjused, kui erinev kohtlemine mõjutab negatiivselt ka isiku mõnda muud põhiõigust (samas, p 63). Hinnang võrdsuspõhiõiguse riive raskusele sõltub ka sellest, kas isikul on võimalik oma käitumise ja valikutega erinevat kohtlemist mõjutada. Selle võrra võivad olla leebemad ka erineva kohtlemise põhjused (samas kui isiku tahtest sõltumatud tunnused, nagu puue, vanus vmt, nõuavad rangemaid põhjendusi).
2. Samuti tuleb silmas pidada, et mida erinevamad on võrreldavad grupid, seda erinevamalt võib seadusandja neid kohelda (RKPJKo 5-24-26/18, p-d 63–64 ja seal viidatud kohtupraktika). Eelnevast tuleneb, et mida sarnasemaid inimesi erinevalt koheldakse, seda kaalukamad peavad olema erineva kohtlemise põhjused.
3. Sotsiaalhüvitiste kujundamisel on seadusandjal ja vastavas ulatuses ka kohaliku omavalitsuse määrusandjal avar kujundusruum. See hõlmab õigust määrata kindlaks hüvitise eesmärk, õigustatud isikud ning vahendite jaotamise prioriteedid. Eelnevast tulenevalt ei hinda kohus seda, kas normiandja oleks pidanud valima paremini põhjendatud või diferentseerituma lahenduse, vaid üksnes seda, kas kaebaja erinev kohtlemine vaidlusaluse normi alusel on meelevaldne. Erinevat kohtlemist tuleks praegusel juhul pidada lubamatuks, kui see oleks ilmselgelt asjakohatu (vt RKPJKo 5-24-26/18, p 64). Erineva kohtlemise põhjused
4. Pensionilisa saajate ühine formaalne tunnus on, et neile makstakse pensioni

-i alusel. Pelgalt asjaoluga, et kaebajale määratud pensioniliik kehtestati erineva seadusega, ei saa erinevat kohtlemist põhjendada. Asjakohaseks ja mõistlikuks saab pidada üksnes sisulist põhjust. 57. Tallinna linna väitel makstakse pensionilisa kõigile

-i alusel pensioni saajatele, sõltumata vanusest. Seega ei saa erineva kohtlemise põhjuseks olla soov toetada pensioni saajaid alates teatud vanusest.

§ 91

on suunatud eelkõige pensionieelikutele, kes ei leia tööturul rakendust.

§ 10

tagab paljulapselisele või puudega last kasvatanud inimesele kuni viis aastat varasema pensionile pääsu, tunnustamaks nende märkimisväärset hoolduskoormust.

-i alusel pensioni saajaid ei ühenda nende väiksem võimekus jätkuvalt töist tulu teenida, mistõttu ei saa ka see olla nende soodsamalt kohtlemise põhjus. Samuti pole pensionilisa saamise põhjuseks puuduse leevendamine, sest seda makstakse individuaalset abivajadust hindamata. 8

-i ja SVPS-i alusel pensioni saajate erinev kohtlemine teadlikult kavandatud, mitte normiandja tegevuse juhuslik tagajärg. Vastustes Riigikohtule on Tallinna linn nimetanud keskse põhjusena soovi anda pensionilisa just isikutele, kellele kehtib üldine pensioniskeem ilma täiendavate soodustavate tingimusteta, vältides topelt hüvitamist.

1. Eesmärk suunata piiratud eelarvevahendid nende pensionäride toetuseks, kellele riik ei ole ette näinud muid soodustusi, on kolleegiumi hinnangul käsitatav legitiimse sotsiaalpoliitilise valikuna. Kohalikul omavalitsusel ei ole PS-ist tulenevalt kohustust lähtuda täiendava sotsiaalhüvitise andmisel SVPS-is realiseeritud sotsiaalpoliitilistest eelistustest. See ei tähenda siiski, et kohalik omavalitsus peaks riigi sotsiaalpoliitiliste eelistuste võimendamist kui võimalikku tagajärge teadlikult vältima.
2. Linn on esile toonud, et sihtgrupi laiendamine tõstaks märkimisväärselt eelarvekulusid. Ainuüksi avalike vahendite säästliku kasutamisega ei saa õigustada mistahes erinevat kohtlemist (RKÜKo 14.05.2025, 3-22-246/31, p 45), kuid ka seda saab arvestada täiendava põhjusena muu üldjoontes mõistetava sisulise eesmärgi kõrval.
3. Kuigi administreerimise lihtsuse tagamine on üldjuhul erineva kohtlemise legitiimne eesmärk (RKÜKo 3-22-246/31, p 44), ei lisanduks kehtivas süsteemis kaebajale pensionilisa andmisega halduskoormust. Kuna sotsiaalkaitse infosüsteemist ei kajastu vanaduspensioni määramise õiguslik alus, tekitab Tallinna linnale halduskoormust pigem kaebaja pensionilisa saajate hulgast välja jätmine. Samas on legitiimne eesmärk vältida halduskoormust, mis kaasneks vajadusest sõltuva meetmega.
4. Sõltuvalt riikliku süsteemi keerukusest võib olla ebamõistlik nõuda, et kohalik omavalitsus peab vabatahtliku toetusskeemi väljatöötamisel võrdlema seda üksikasjalikult iga kuitahes kitsa riiklikult soodustatud grupi erisustega. Kohalik omavalitsus võib lähtuda oma toetusskeemide kujundamisel teatud määral üldistavast hinnangust. See ei tohi siiski viia meelevaldse tulemuseni (vt p 68).
5. Kolleegiumi arvates tuleb määruse nr 26 § 12 lg 1 p 1 põhiseaduspärasuse hindamisel silmas pidada, kas SVPS-i alusel saadavaks pensionieeliseks on õigus saada varem pensionile või rahaline hüve (või mõlemad). Halduskohus on jätnud selle eristamata. Vähemalt 10 aastat eriti kahjustavatel ja eriti raskete töötingimustega töödel töötanud isikul on õigus pensionile 10 aastat enne üldisesse pensioniikka jõudmist (SVPS § 1 p 1 teine lause). Eelnevale lisaks arvestatakse tema

-i alusel arvutatud pensionile juurde 3,1 protsenti aastahindest iga nimekirjas nr 1 olevatel töödel töötatud aasta eest, allmaatöödel töötanud isikule lisaks veel 21,9 protsenti aastahindest iga allmaatöödel töötatud aasta eest (SVPS § 3). SVPS § 1 p 1 alusel (ehk nimekirja nr 1 alusel) pensioni saajatele on seadusandja andnud kõigi

-i alusel pensioni saajatega võrreldes ilmselge õigusliku eelise. 64. Kaebaja kvalifitseerus soodustingimustel vanaduspensionile SVPS § 1 p-s 2 sätestatud nimekirja nr 2 järgi (ehk sai õiguse pensionile üldisest pensionieast viis aastat varem, kuid mitte suuremat pensioni). Pensionilisa eesmärk on soodustada üksnes pensionäre, kes on pensionile jäämise vanusest ja/või pensioni suuruse arvestamise valemist tulenevalt saanud riigilt kokkuvõttes väiksema rahaliselt hinnatava eelise. Isikuid, kes saavad

-i alusel soodustingimustel pensionile üks või kolm aastat üldisest pensionieast varem (

§ 10

lg 1 p-d 2 ja 3) või paindlikule vanaduspensionile üks kuni neli aastat varem (

§ 91lg 2 p-d 1–4), ei ole kaebajaga võrreldes põhjendamatult soodsamalt koheldud.

65. Kolleegiumi arvates on pensionilisa andmisel õiguspärane lähtuda normatiivsetest erinevustest. Kuigi õiguskantsleri viidatud statistilistel andmetel ei ole SVPS-i alusel määratud pension keskmiselt suurem

-i alusel määratud pensionist, ei saa igakuise pensioni nominaalse suuruse põhjal teha järeldust kaebaja ebavõrdse kohtlemise kohta.

-i ja SVPS-i alusel määratud pensionide 9

-i alusel pensioni saajad jätkavad sagedamini ja/või pikemalt töötamist, kuna töise tulu teenimisel pension suureneb (kindlustusosak suureneb vastavalt laekunud sotsiaalmaksu summale (

§ 12)).

Alternatiivselt on SVPS § 1 p 1 alusel pensioni saajate arv sedavõrd väike, et see ei too kaasa statistilist erinevust. 66.

-i alusel paindliku vanaduspensioni saajatest on kaebajal suurim ühisosa nendega, kellel on sarnaselt kaebajale õigus pensionile samuti täpselt viis aastat enne üldist pensioniiga (

§ 91

lg 2 p 5 ning

§ 10

lg 1 p 1).

§ 91

lg 2 p 5 alusel paindliku vanaduspensioni saamise eelduseks on 40 aastat pensionistaaži. Seevastu SVPS-i alusel peab kaebajal olema vähemalt 25 aastat pensionistaaži, millest pool ehk 12,5 aastat tervist kahjustavatel ja raskete töötingimustega töödel. Paindliku vanaduspensioni ja SVPS § 1 p 2 alusel määratud pensioni kujunemisloogika on sama. Mõlemad koosnevad baasosast, staažiosast, kindlustusosast ja ühendosast (SVPS § 3,

§ 11

). Lastega seotud pensionilisa (mis sõltub laste sünniajast,

§ 24

) saavad ühtviisi nii

-i kui SVPS-i alusel pensioni saajad (SVPS § 31). Mõlemal juhul makstakse pensioni täies ulatuses, kui isik jätkab ka pensionärina töise tulu teenimist (v.a. kui SVPS-i alusel pensioni saaja soovib enne üldist pensioniikka jõudmist jätkata töötamist tööl, mis andis talle SVPS-i alusel varasema pensioniõiguse). Erinevus on see, et paindliku vanaduspensioni suuruse arvutamisel rakendatakse vähendavat kordajat (

§ 111lg 6).

SVPS-i alusel pensioni saajal on seega õiguslik eelis paindliku vanaduspensioni saaja ees, sest tema saadav pension on vähendava kordaja võrra suurem. Arvestades ülaltoodud erinevusi, ei ole viis aastat enne üldist pensioniiga paindlikku vanaduspensioni saavaid isikuid koheldud kaebajaga võrreldes põhjendamatult soodsamalt. 67. Kaebaja õiguslik olukord on selgelt ebasoodsam kitsas võrdluses

§ 10

lg 1 p 1 alusel pensionisaajaga, kes on kasvatanud vähemalt kaheksa aastat alla 18-aastast keskmise, raske või sügava puudega last või viit või enamat last. Mõlemad saavad pensionile viis aastat enne vanaduspensioniiga, nende pension määratakse ühtviisi

§ 11

alusel, kuid lisaks kvalifitseerub

§ 10lg 1 p 1 alusel pensioni saaja ka Tallinna linna pensionilisale.

1. Arvestades spetsiifiliste pensioniõiguste rohkust, leiab kolleegium, et praegusel juhul saab erineva kohtlemise asjakohase põhjusena arvesse võtta ka koormust, mis kaasnenuks Tallinna linnale kehtiva pensionilisa regulatsiooniga võrreldes nüansseerituma lahenduse väljatöötamisel (vt p 62). Nimelt tulnuks linnal sel juhul hinnata pensionilisa tingimuste kooskõla võrdsuspõhiõigusega, kõrvutades seda iga (kuitahes kitsa) grupi pensioniõiguse erisustega. Erineva kohtlemise mõju
2. Kuna erineva kohtlemisega ei kaasne muude põhiõiguste riivet (vt p-d 44–46), ei saa erineva kohtlemise mõju kaebaja põhiõigustele pidada ülemäära suureks.
3. Konkreetse kaebaja erineva kohtlemise raskuse hindamisel saab arvesse võtta, et kui kaebaja oleks seda soovinud, oleks ta oma enam kui 39-aastast tööstaaži arvestades saanud minna juba aasta pärast SVPS-i alusel pensioniõiguse tekkimist üle paindlikule vanaduspensionile (töise tulu teenimise jätkamise korral isegi varem). Seda tehes oleks ta kindlustanud endale ka Tallinna linna pensionilisa. Seega ei ole kaebaja olukorras, mida ta ei oleks saanud või ei saaks veel praegu ise mõjutada.
4. Kaebajal on võimalus saada pensionilisa

-i alusel ka üldisesse vanaduspensioniikka jõudes. Erineva kohtlemise mõju viie aasta peale kokku jääb rahalises väärtuses väiksemaks kui SVPS-i alusel määratud kahe kuu keskmine pension. Kolleegium ei nõustu halduskohtu hinnanguga, et see põhjendus on asjakohatu. Tulenevalt võimalusest saada pensionilisa hiljemalt viis aastat pärast SVPS-i alusel pensioni määramist on erineva kohtlemise mõju kaebaja õigustele kokkuvõttes väiksem 10

-iga võrreldes soodsamad pensionitingimused. See, et võimalik olnuks ka individuaalsem lahendus, ei muuda kehtivat lahendust põhiseadusvastaseks. 73.

§-s 10 on varasema pensionile pääsu eeldused seotud perekondliku vastutuse, laste kasvatamise ja hoolduskoormusega, SVPS-is töötingimuste raskuse ja nende eeldusliku mõjuga töötaja tervisele. Kuivõrd kohaliku omavalitsuse väärtusvalik ei ole kolleegiumi hinnangul ilmselgelt asjakohatu, ei saa kohus seda ümber hinnata üksnes seetõttu, et võimalik oleks ka teistsugune poliitiline eelistus.

1. Kokkuvõttes leiab kolleegium, et Tallinna Linnavolikogu
2. oktoobri
3. a määruse nr 26 „Sotsiaaltoetuste maksmise tingimused ja kord“ § 12 lg 1 p 1 ei riku kaebaja õigust võrdsele kohtlemisele. Vaidlusalune määruse norm jääb Tallinna linna kujundusruumi piiresse ega riiva võrdsuspõhiõigust meelevaldselt. Eelnevast hoolimata võiks edasisi vaidlusi ära hoida see, kui Tallinna linn täpsustaks pensionilisa eesmärke ja tingimusi nii, et põhjused, miks inimesi koheldakse erinevalt, oleksid pensionile õigustatud isikutele üheselt mõistetavamad.
4. PSJKS § 63 lõikest 1 tulenevalt hüvitatakse konkreetse normikontrolli menetluse PSJKS § 10 lõike 1 punktis 3 nimetatud menetlusosalise vajalikud ja põhjendatud õigusabikulud (vt RKÜKm 09.04.2020, nr 5-18-5/33, p 16). Kaebaja ei esitanud kohtu määratud tähtajaks taotlust menetluskulude hüvitamiseks ega menetluskulude nimekirja. Seetõttu jätab kolleegium menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda. (allkirjastatud digitaalselt) 11