4-24-2317/50

Väärteoasi nr 4-24-2317 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 03.12.

1. a Tallinnas Väärteoasja number 4-24-2317 Kohtunik Kristjan Paluteder Kohtuistungi sekretär Ave Mõistlik, Elena Jõgis, Cristhine Kõrge Tõlk Ingrid Oja, Ines Üprus, Eevi Pant, Katrin-Jana Aavingu Kohtuasi I.W (I.W; isikukood: XXX) väärteokaebus nr 4-24-2317 Vaidlustatud lahend Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri Ida-Harju politseijaoskonna menetlustalituse üldsüütegude menetlusgrupi 13.06.
2. a otsus väärteoasjas nr 2315,24,002821 Asja läbivaatamise kuupäev Istungil osalenud isikud 22.10., 07.11., 15.11.
3. a kaebuse esitaja I.W kaitsja Igor Sumarok kohtuvälise menetleja, Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri Ida-Harju politseijaoskonna esindaja K. P. RESOLUTSIOON
4. Jätta I.W kaebus rahuldamata ning kohtuvälise menetleja Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri Ida-Harju politseijaoskonna menetlustalituse üldsüütegude menetlusgrupi 13.06.
5. a otsus väärteoasjas nr 2315,24,002821 muutmata.
6. Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri Ida-Harju politseijaoskonna menetlustalituse üldsüütegude menetlusgrupi 13.06.
7. a otsusega määratud rahatrahv tuleb tasuda kohtuvälise menetleja otsuses märgitud makserekvisiitide järgi 45 päeva jooksul alates päevast, mil kohtuotsus on kohtumenetluse pooltele kohtus tutvumiseks kättesaadav. Kui rahalised nõuded pole täies ulatuses tähtaegselt tasutud, suunatakse nõuded täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus sätestatud korras.
8. Jätta I.W valitud kaitsja Igor Sumaroki taotlus kaitsjatasu hüvitamiseks rahuldamata ja jätta see kulu kaebuse esitaja kanda. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib menetlusalune isik edasi kaevata Riigikohtule advokaadist kaitsja vahendusel, kohtuväline menetleja ise või tema advokaadist esindaja, teatades kirjalikult kassatsiooni esitamisest Harju Maakohtu Tallinna kohtumajale 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse lõpposa kuulutamisest ning esitades kassatsiooni Riigikohtule 30 päeva jooksul, alates päevast, mil kohtuotsus on avalikult teatavaks tehtud. Kohtuotsus tehakse avalikult teatavaks hiljemalt 07.01.
9. a. Asjaolud ja menetluse käik Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri Ida-Harju politseijaoskonna menetlustalituse üldsüütegude menetlusgrupi eriasjade uurija S. D. koostas 14.05.
10. a väärteoprotokolli väärteoasjas nr 2315,24,002821 I.W-le selle eest, et tema, 02.06.
11. a kella 09:00 paiku Xxxx trepikojas haaras maas olnud emase koera (Xxxx) rihmast kinni ja tõstis looma rihmapidi umbes 1,5 meetri kõrgusele põrandast, mistõttu loom niuksatas ja pärast enam häält ei teinud. 02.06.
12. a Loomade Kiirabikliiniku haigusloo andmetel tuvastati koeral, Xxxxl kõri piirkonna valulikkus, peale õnnetust ei ole haukunud ja peale autosõitu oksendas. Oma tegevusega isik tekitas koerale valu ja vaimseid kannatusi. Nimetatud tegevusega rikkus I.W väärteoprotokolli kohaselt loomakaitseseaduse (LoKS) § 4 lg-t 1, pannes sellega toime LoKS § 662 lg 1 järgi kvalifitseeritava väärteo. PPA Põhja prefektuuri Ida-Harju politseijaoskonna menetlustalituse üldsüütegude menetlusgrupi eriasjade uurija K. P.i poolt 13.06.
13. a koostatud väärteootsusega karistati I.W-d nimetatud rikkumise eest LoKS § 662 lg 1 alusel rahatrahviga 60 trahviühiku ulatuses, s.o summas 240 eurot. Harju Maakohtule esitatud kaebuses palub kaebuse esitaja väärteomenetlus lõpetada väärteomenetluse seadustiku (VTMS) § 29 lg 1 p 1 järgi teos väärteotunnuste puudumise tõttu. Alternatiivselt palutakse tühistada otsus osaliselt ning teha uus otsus, millega vähendada rahatrahvi 50 euroni või muu mõistliku ulatuseni kohtu äranägemisel. Kaebuse esitaja taotleb koera psüühilise seisundi hindamist, kuivõrd toimikus puuduvad andmed koera käitumise kohta varasemal ajal. Kaebuse esitaja leiab, et omanik ei ole koera kasvatamisel taganud vajalikku väljaõpetamist ega rakendanud meetmeid koera iseloomu nõuetekohaseks formeerimiseks, mis tingis koera agressiivse käitumise. Kaebaja leiab, et ta ei ole toime pannud LoKS § 4 lg-s 1 nimetatud väärtegu. Otsuse tegemisel ei ole kohtuväline menetleja põhjalikult uurinud kõiki asja puutuvaid asjaolusid ega kogutud tõendeid. Otsuse tegemiseks puuduvad õiguslikud alused ja puudub väärteoasja objektiivne ja subjektiivne koosseis. Kohtuväline menetleja ei ole tõendanud, et koer on ümbritsevate isikute ja teiste loomade jaoks ohutu. Tema ja naabrid on korduvalt pöördunud Viimsi vallavalitsuse ja politsei poole teadetega koera agressiivse ja häiriva käitumise kohta, kuid kontrolli ega vestlust koeraomanikuga ei ole läbi viidud. Tegemist on korduva koerte ja kasside pidamise eeskirja § 3 lg 6 rikkumisega. Kaebaja viitab, et koer tohib viibida avalikus 2 kohas jalutusrihmaga ning omanik peab tagama järelevalve ohtliku koera üle ning sellisel koeral peab olema avalikus kohas viibides suukorv peas. Koer oli suukorvita, muutus agressiivseks ja üritas kaebajat jalast hammustada. Enesekaitse eesmärgil ja vigastuste vältimiseks haaras kaebuse esitaja koera jalatusrihmast ja tõukas ta endast eemale. Kaebajal puudus trepikojas võimalus vältida kokkupuudet koeraga. Kaebaja leiab, et kuivõrd koera tõukamine kestis umbes üks sekund, siis on ilmne, et koer ei saanud toimuvast aru ning tal ei tekkinud suuri valusid ega vaimseid kannatusi. Kohtuistungil märkis menetlusalune isik, et ta ei tunnista süüd talle etteheidetavas väärteos. Kaebuse esitajale jääb arusaamatuks, kuidas ta oleks pidanud selles situatsioonis käituma, et ennast kaitsta. Peamine küsimus tema jaoks on, miks politsei ei reageerinud kordagi kirjadele ja koer endiselt terroriseerib kõiki majaelanikke. Ta ei tulnud kohtusse sellepärast, et vaidlustada 200 eurot, vaid selleks, et kuidagi õiglus jalule seada. Ta jäi kaebuses esitatud seisukohtade juurde. Kohtuistungil märkis menetlusaluse isiku kaitsja, et väärteomenetluse raames on kannatanuna märgitud vale isik. Kohtuväline menetleja on jätnud üle kuulamata olulise tunnistaja ning kontrollimata LoKS § 31 lg 1 sätestatud nõuete täitmise koeraomaniku poolt. Kaitsja hinnangul võib koeral rihmaga jalutamisel tekkida mitmesuguseid valukohti. Kaitsja hinnangul on võimalik väärteomenetlus lõpetada, sest avalik huvi puudub. Kaitsja hinnangul puudub I.W tegudes süüteokoosseis. L. M. ise provotseeris konflikti ning risk koera tervisele puudus. I.W poolt kasutatud viis oma ohutuse tagamiseks oli täiesti adekvaatne. Kaitsja juhib tähelepanu ka asjaolule, et tegemist on segaverelise koeraga ning ta on reaalselt tugevam kui Xxxx. Ei ole tuvastatud loomale valu ja vaimse kannatuse tekitamine. Arsti poolt kirjutatud dokumendis on kirjas ainult L. M. sõnad. Kohtuistungil kohtuvälise menetleja esindaja leidis, et I.W on antud teo toime pannud. Kohtuvälise menetleja esindaja märkis väärteomenetluses ei ole kannatanut, on tunnistajad ning kannatanuna ei kuulata kedagi üle. Kohtuväline menetleja viitab, et seoses agressiivse koeraga on uuritud vaid ühte kirjavahetust. Sellest nähtub, et Viimsi vallavalitsus on vastanud avalduse esitajale ja selgitanud, et vaja on esitada lisatõendeid. Tõendeid ei ole esitatud. Seega on paljasõnalised väited koera agressiivsuse kohta. I.W ütlused on kohtuistungil olnud vastuolulised. Kohtuvälisel menetlejal puudub kahtlus, et veterinaararsti poolt tuvastati koeral peale rihmast ülestõstmist valulävi kõripiirkonnas. Viimsi vallavalitsuse eeskiri ei näe ette suukorvi kohustuslikkust korterist välja minnes avalikku kohta. Ta peab olema vaid jalutusrihmaga kinnitatud. I.W on etteheidetava süüteo toime pannud kavatsetult. Kohtuväline menetleja palub jätta kaebus rahuldamata ja kohtuvälise menetleja otsus muutmata. KOHTU SEISUKOHT
14. Kohus, viinud läbi tõendite kohtuliku uurimise, hinnanud väärteoasjas kogutud tõendeid ja analüüsinud neid kogumis, samuti kuulanud ära poolte seisukohad, jõudis järeldusele, et isiku süü on väärteo toimepanemises täielikult tõendamist leidnud. Kohus on seisukohal, et antud juhul on asjas kogutud tõenditega kinnitust leidnud väärteoprotokollis kajastatud väärteo toimepanemine I.W poolt.
15. Praeguses asjas puudub täielikult vaidlus selles, et 02.06.
16. a viibisid Xxxx korterelamu trepikojas I.W ja L. M., viimane oli koos oma koeraga. Samuti ei ole kahtlusi tekkinud selles, et I.W haaras ühel hetkel koera jalutusrihmast ja tõstis ta maast üles. Need asjaolud on kajastatud väärteoprotokollis, sh väärteo kirjeldust kajastavas osas ja selles osas on kokkulangevad ka kummagi sündmuses osalenud isiku ütlused. Vaidluse esemeks on 3 siinkohal ennekõike see, kus toimus täpsemalt konflikt, kas I.W oli õigustatud sel viisil käituma, sh kas ta võis tegutseda hädaseisundis, kui kaua kestis ja kui intensiivne oli koera ülestõstmine ning milline mõju ja tagajärjed (sh vigastused) olid sel käitumisel koerale. Selles osas tunnistaja L. M. ja menetlusaluse isiku ütlused mõnevõrra lahknevad.
17. Tunnistaja L. M. andis ütlusi selle kohta, et ta oli sisenemas oma maja trepikotta, kuid ta oli maha unustanud sisemise välisukse võtme. Teda lasi sisse naaber, kes oli trepikojast väljumas. Nad said kokku kahe välisukse vahel. Tal oli sel ajal süles koer. Tunnistaja selgitas, et sel ajal oli koer noor ja õppimisfaasis ja tema ohutuse huvides oli ta varem otsustanud, et võtab teda sülle (KoTo tl 38). Trepikojas pani ta koera maha. Meesterahvas hakkas aga temalt küsima küsimusi, kas koer haugub ning ta vastas, et aeg-ajalt ikka haugub. Siis toimus rünnak nii, et I.W lükkas ta eemale ja siis ta haaras koera, tõstis koera ülesse, raputas. Samal ajal ähvardas, mida kõike ta vägivallaga temaga teeb, et teeb perega sama, mis ta koeraga. Kokku võis koera üleval hoidmine olla 5 sekundit, selle käigus I.W raputas koera 1-2 korda. Tunnistajal õnnestus rippuv koer enda sülle haarata, trepist üles joosta ja koer korterisse viia. Seejärel väljus juba tema elukaaslane M. S. (tl 38pö). Menetlusalune isik I.W andis kohtuistungil ütlusi sündmuse osas selle kohta, et ta tuli trepist alla, oli viimasel trepimademel, enne välisust on väike tambur. Ta avas ukse ja sisenes naaber oma koeraga. Koer koheselt ründas teda, nad olid kinnises ruumis, selja taga oli trepp, ees oli koer. Koer üritas läheneda jalgadele. Tal on lapsepõlvest trauma, kui üks koer hammustas. Tal on tugev refleks, kui keegi või miski ta jalgadele läheneb, ta hirmub. Tal ei olnud kuskile minna, sest tagurpidi trepist üles joosta ei oska, koera lüüa ei tahtnud. Ainsa refleksina, mis toimis, võttis ta jalutusrihmast kinni ja tõstis koera õhku. Seejärel omanik võttis koera sülle. Selle järel ei olnud ta tuju hea ja ta ütles peremehele välja kõik, mis ta arvab. Tal polnud muid võimalusi vältida, et koer talle viga tekitaks (tl 77pö-78). Nimetatust nähtub, et I.W on tunnistanud seda, et ta tõstis koera jalutusrihmast õhku.
18. Kohus leiab, et asjas kogutud kirjalikke tõendeid saab pidada usaldusväärseteks. Enamik neist ei puuduta konkreetset sündmust, vaid annavad n-ö taustateadmisi või aitavad hinnata tunnistajate ja menetlusaluse isiku ütluste konteksti ja usaldusväärsust. Tunnistajate L. M., M. S., M. B. ja Y. A. ütlusi saab pidada täies mahus usaldusväärseteks. Asja lahendamise seisukohast on olulisemad sündmuses vahetult osalenud L. M. ütlused. Tema ütlustes ei esine sisemisi vastuolusid ja need on kooskõlas teiste asjas kogutud objektiivsete tõenditega. Need on olnud ka ajas järjepidevad, mida kinnitab tema poolt vahetult pärast sündmust häirekeskusele tehtud kõnes avaldatu, kus ta kirjeldas naabri poolt koera ründamist (sh ülestõstmist, väärteotoimik lk 34-35), aga ka süüteoteade, mille ta esitas politseile samal päeval ja kus ta samuti kirjeldas sündmust kohtus antud ütlustele vastavalt (lk 15-16). Veel tuleb rõhutada, et L. M. ei olnud varem I.W-d kohanud, ta ei teadnud, kas ta seal majas elabki, seda ütles talle abikaasa (lk 35, helisalvestis). Seega puudus L. M.l igasugune põhjus eelnevaks vihavaenuks vm asjaoludeks, mis võinuks tema käitumist (sh koeraga) mõjutada. Kaitsja leidis, et L. M. pole koera omanik ja ei teadnud (ülekuulamisprotokolle allkirjastades) isegi koera täpset nime. Siinkohal on kohtu hinnangul tegu otsitud etteheidetega. See, kas koeraga tegeleb tema de jure omanik, omaniku pereliige, milline on looma täpne nimekuju (Xxxx vs Xxxx) menetlusdokumentides jmt, ei oma asjas tähtsust ega sea kahtluse alla tunnistaja L. M. poolt antud ütlusi. Üldteada on ka see, et koeri kutsutakse sageli mugandatud või hüüdnimedega, mis erinevad nende passi kantud nimest ning L. M. ise täpselt koerapassi kohta ütlusi anda ei osanudki.
19. Tunnistaja M. S.u ütlusi saab samuti pidada usaldusväärseteks, kuivõrd need on sisemiste vastuoludeta ning kooskõlas sündmuses vahetult osalenud L. M. ütlustega. Kuigi L. M. ja M. S. on elukaaslased, ei ole tuvastatav nt sihilik asjaolude moonutamine kummagi tunnistaja poolt. Seejuures on M. S. nt ilustamata kirjeldanud seda, et trepikojas toimunud konflikti 4 järel olid närvis nii tema elukaaslane, kui I.W (tl 51-51pö). Ka on tema kirjeldatu, et ta ei saanud kohe aru, mis toimub, kooskõlas sellega, et ta suundus trepikotta alles hiljem. Lisaks on tema ütlused koera vigastuste ja seisundi kohta kooskõlas koera ravidokumendis märgituga.
20. Vaidlus puudub selles, et L. M. ja M. S.u pere koer haugub ja tekitab sellega lärmi. Nad on tõdenud, et nende koer aeg-ajalt haugub. Seejuures on ilmne, et L. M. ja M. S. ongi seda ise vahetult vähem kogenud, kuivõrd koer on haukunud ka ajal, kui pere pole kodus. Seda on kinnitanud tunnistaja Y. A. ning ka menetlusalune isik. Nad on kirjeldanud ka koera käitumist, kui keegi nt trepikojas nende korteri uksest möödub. Tunnistaja Y. A. on koera poolset ukse „ründamist“ kirjeldanud kui kraapimist, ukse peale hüppamist (tl 57) ning inimeste suunal viisil „koer haugub, tõuseb tagumistele käppadele on kuri ja muidugi pererahvas hoiab teda kinni ei lase teda rihmast lahti“ (tl 56pö). Asjas polegi kinnitust leidnud, et koer oleks kunagi kedagi reaalselt rünnanud. Tunnistaja Y. A. ei ole kunagi näinud, et koer oleks kedagi konkreetselt rünnata saanud (tl 57). Ka menetlusalune isik kirjeldas varasemaid rünnakuid kui n-ö ukse tagant tema lapse suunas ja eitas hammustamist (tl 79). Arvestades ka seda, et nii tunnistajad L. M., M. S. ja Y. A. (38, 50, 56pö), kui menetlusalune isik on märkinud ka seda, et koera hoitakse kinni ja võetakse sülle, saab tõendatuks lugeda, et L. M. just nii ka toimis sel korral, kui ta nägi, et teine inimene on trepikoja uksest väljumas.
21. Kohus ei pea osaliselt usaldusväärseks menetlusaluse isiku poolt antud ütlusi, seda ennekõike osas, mis puudutab konflikti algust ja seda, kuidas täpsemalt käitus koer ning millistel põhjustel I.W koera rihmast üles tõstis. Samas tuleb nendes aspektides täielikult usaldusväärseteks pidada tunnistaja L. M. ütlusi. Siinkohal on oluline tähele panna, et ajal, kui L. M. helistas häirekeskusesse, oli ta veel tugevalt sündmuse mõju all ning L. M., M. S. ja I.W viibisid veel elamu trepikojas, toimus vaidlus. Seega väga lühikest aega pärast toimunut on L. M. kinnitanud samalaadseid asjaolusid ja sündmuste kulgu, kui ta tegi neid kohtus ütlusi andes (lk 34-35). Ütlustest nähtuvast kronoloogiast nähtub üheselt, et esmalt päris I.W selgitust L. M.lt koera haukumise kohta, ründas L. M.t eemale tõugates ja haaras alles seejärel koerast ning ta raputas koera 1-2 korda. Ütluste paikapidavust kinnitavad kõnesalvestis ja selle vaatlusprotokoll. Neil põhjustel ei ole usutavad I.W ütlused iseäranis selle kohta, et koer teda esmalt ründas, temal ei olnud võimalust taganeda ega teha muud kui koer rihmast üles tõsta ja kuidas alles seejärel ütles „kõik välja, mis arvab“ L. M.le (tl 78). Tähele tuleb panna sedagi, et nagu on viidatud ka kohtuvälise menetleja otsuses, ei ole I.W varasemalt esitanud menetlejale versiooni sellest, et koer oleks olnud agressiivne, see toodi välja esimest korda menetluse jooksul alles
22. aasta maikuus, vastulauses.
23. aastal ehk enne seda sündmust tehtud pöördumistes politsei ja kohaliku omavalitsuse poole on viidatud üksnes sellele, et koer haugub (lk 56-63). Sellele, et koer ründaks konkreetselt inimest viisil, nagu I.W seda väidab (hakkas tema jalgu ründama ja hammustama), ei kinnita ükski teine tõend. Seega on ebausutavad ka I.W kirjeldused sellest, kuidas „koer ründab koguaeg“ ja „50 meetri ümbruses kõik inimesed üritavad selle koera eest ära joosta“. Eespool leidis tõenditega kooskõlas kinnitust see, et L. M.l oli koer süles, ta pani koera trepikojas maha (sest I.W oli möödunud). Koera süllevõtmine oligi tema tavapärane käitumine, kui keegi naabritest oli lähedal. Seega tuleb ebausaldusväärseks pidada ka I.W ütlusi ootamatu rünnaku kohta, sest L. M. või M. S. hoolitsesid selle eest, et koer ei ründaks ega häiriks trepikojas viibivaid inimesi.
24. Kohus ei saa siinsel juhul I.W ütluste usaldusväärsuse hindamisel jätta arvesse võtmata ka seda, millised andmed I.W-d üldisemalt iseloomustavad, milline on tema suhtumine menetlusse jmt. Kõige ilmekamalt nähtus see kohtuistungil I.W 5 käitumises – ta esitas asja sisu arvestades ebakohaseid küsimusi ja arvamusi, väljendas varjamatult tunnistajaid ja menetlusosalisi jt alandavaid hoiakuid. Nii küsis ta kohtuvälise menetleja esindajal koera ja laste olemasolu kohta (tl 34pö); leidis, et politsei huvitub asjast ainult siis, kui saab trahve teha (tl 77pö, 79pö); menetlejal tulnuks kontrollida koeraomanike psüühilist seisundit (tl 57pö); et korteriühistu poole ei ole mõtet probleemiga pöörduda, sest seal on „selline impotentne seltsimees“ ja [nad] „oskavad ainult arveid väljastada“ (tl78pö) jne. Seda, et see ei ole vaid ühekordne tähelepanek kohtu poolt, kinnitab nt see, et politseiametnikust tunnistaja M. B., kes tegeles I.W relvakontrolliga ja vestles konfliktide teemal, märkis, et I.W on talle meelde jäänud just oma üleolevuse, eneseõigustuse ja asjade omal moel lahendamisega (tl 44pö). Lisaks nähtub iseloomustava materjalina uuritud relvaloa kehtivuse peatamise lõpetamise ja relvaloa kehtetuks tunnistamise otsusest (jõustumata) see, et I.W kohta on eri isikud teatanud mitmetest n-ö liiklusraevu juhtumitest (23.05.23, 23.07.21., 12.10.20 sündmused, mis erinevalt nimetatud otsusest ei ole vaidluse all; otsuse lk 2). Läbiv hoiak praeguses menetluses on olnud ka see, et politsei ei tee midagi, et tema õiguste rikkumist seoses koera haukumise ja agressiivsusega lõpetada. Selle seisukoha juurde jäi menetlusalune isik ka siis, kui istungil oli korduvalt olnud juttu sellest, et taolised küsimused edastab politsei vastavalt halduskoostööle menetlemiseks Viimsi valla vastavale asutusele. Kõik need iseloomustavad asjaolud ei jäta kahtlust selles, et I.W on veendunud, et ta on õigesti käitunud ja annab oma positsiooni parandavalt ütlusi osas, mis ilmselgelt mõjutavad tema vastutust (sündmuste kronoloogia, mis sobituks hädaseisundi versiooni).
25. Looma suhtes lubamatu teona määratleb LoKS § 4 lg 1 muuhulgas looma vigastamist või talle valu ja välditavaid füüsilisi ja vaimseid kannatusi põhjustava teo. Kuigi kaitsja on kahtluse alla seadnud selle, kas koeral tema ravi puudutavas dokumendis nimetatud vigastused on üldse tõendatud ja korrektselt fikseeritud, siis kohtu hinnangul selles mingeid kahtlusi esine. Sarnaselt sellele nagu märgitakse inimeste ravis kasutusel olevates meditsiinidokumentides (epikriisides), on ka loomakliiniku väljastatud dokumendis esmalt kirjeldatud seda, mida on avaldatud arstile juhtunu ja seisundi kohta. Need kirjeldused on täielikus kooskõlas nende ütlustega, mida andsid kohtus tunnistajad L. M. ja M. S.. Puudub ka igasugune alus kahelda selles, et loomaarst poleks vigastusi ja raviprotseduure korrektselt fikseerinud. Kaitsja väited loomaarsti täpsema erialade kohta on otsitud. Lisaks kinnitab dokumendis märgitud asjaolude paikapidavust seegi, et olukorras, kus koer on tõstetud rihmapidi üles rippuma (nagu poodu), saab selliseid vigastusi ja valu tekitamist pidada selle tegevuse tüüpiliseks tagajärjeks. Kuivõrd üldteadaolevalt toob selline tegevus kaasa kohese valuaistingu ja hingamistakistuse (ka koeradel), siis on ilmne, et see mõjutas looma heaolu ja põhjustas talle nii füüsilisi, kui vaimseid kannatusi.
26. Nendest asjaoludest lähtuvalt on koostatud asjas väärteoprotokoll ja -otsus. Väärteoprotokollis, mis kajastab väärteoetteheidet, on nimetatud nii see, et koer niuksatas (s.o tüüpiline koera reaktsioon valule), kui ka kõri piirkonna valulikkus ja see, et koer ei haukunud – need asjaolud on tuvastamist leidnud, nii tunnistajate L. M. ja M. S.u ütluste, kui ravidokumentidega (tl 42-42pö, 51, lk 26-27). Seejuures kinnitasid tunnistajad L. M. ja M. S., et koer oli pärast ülestõstmist omaette, hirmul, arg, ilastas, värises (tl 42pö, 51). See, et koer oli omaette, arg ja värises, kinnitab, et I.W tegu põhjustas koerale ka vaimseid kannatusi. Ainsana ei ole kohtu hinnangul tuvastamist leidnud põhjuslik seos I.W teo ja selle tagajärjena koera oksendamise vahel. Nimelt on tunnistajad L. M. ja M. S. tõdenud, et koer oksendas autosõitude ajal sageli (tl 42pö, 50pö).
27. Kokkuvõtvalt on asjas tuvastatav, et I.W tõstis koera jalutusrihma pidi maast üles rippuma, selline tegevus ei olnud hetkeline ning sellega tekitas I.W koerale vigastusi, valu ja välditavaid füüsilisi ja vaimseid kannatusi. Sellega on toime pandud looma 6 suhtes lubamatu tegu LoKS § 4 lg 1 tähenduses ning see tuleb kvalifitseerida süüteona LoKS § 662 lg 1 järgi.
28. Eelnevalt on tuvastamist leidnud, et I.W liikus ise koera suunas ja see oli reaktsiooniks sellele, et vältida, et koer teda ei ründaks. Maast ilma toetuspunktita koera üles tõstmine, nii, et see rihm soonib tema kaela, põhjustab koerale valu, ebamugavust, lämbumistunnet jmt aistinguid ja sellega võib tekitada ka vigastusi. Puuduvad mistahes viited sellele, et I.W ei teaks selliseid asjaolusid ning ka seda, et selliselt looma suhtes käitumine ei ole lubatav. Asjaolu, et ta lükkas eemale L. M. ja seejärel tõstis koera üles ja ta ei pannud ka koera kohe (L. M. sai koera kätte rippuvalt) kõneleb sellest, et tegemist oli I.W eesmärgistatud tegevusega, ta sooviski koera sel viisil kohelda. Seega on tegu toime pandud kavatsetult.
29. I.W peamiseks kaitseväiteks on see, et koera jalutusrihmast rippuma tõstmine oli ainuke viis, kuidas ta sai ennetada agressiivse koera rünnakut. Seega viitab ta hädaseisundi esinemisele KarS § 29 tähenduses. Kohtu hinnangul ei ole hädaseisundi esinemine kinnitust leidnud. Eespool leidis tuvastamist, et I.W ei olnud mitte taganemisteed omamata koeraga ees, vaid ta pöördus tagasi, kus ta esmalt nõudis L. M.lt selgitusi koera haukumise kohta, seejärel lükkas teda kõrvale ja haaras koera. Samuti asus kohus seisukohale, et I.W väiteid koerapoolsest ründest (sh hammustama hakkamist) ei saanud pidada usutavaks. Seega ei saa rääkida hädaseisundist. Arvestades sellele lisaks I.W-d iseloomustavad andmeid (impulsiivset käitumist) ja tema pettumust selle osas, et politsei ei ole teda ja tema peret pikka aega häiriva haukuva koera probleemiga tegelenud (see on tema sõnul väärteokaebuse esitamise peamine motiiv), on usutav see, et mitte koer ei rünnanud I.W-d , vaid viimane soovis koerale võimaluse tekkides kohta kätte näidata. Kohus rõhutab, et isegi juhul, kui nimetatud väikest kasvu koer olnuks agressiivselt meelestatud I.W suunal pärast seda, kui ta pöördus L. M. poole, siis I.W tekitas ise süüliselt hädaseisundi, kuivõrd ta pöördus L. M. poole ning lükkas ta eemale ja haaras koera. See tegevus ei kõnele ka mingist lapsepõlvest pärinevast hirmutundest või refleksist tema jalgade juures olevate koerte suunal, mida I.W väitis endal olevat. See oli I.W teadlik (tahtlik) valik nii käituda. Eelnevalt kohus ka tuvastas, et tal olnuks võimalik seda situatsiooni ennetada, sealt lahkuda, kuid ta pöördus tagasi.
30. Kaitsja leidis istungil, et L. M. provotseeris I.W-d sellega, et ta pani koera I.W jala kõrvale. Uuritud tõenditest nähtuvalt ei ole ükski tunnistaja ega ka menetlusalune isik sellist asjaolu maininud ning seega on tegu otsitud väitega. Ka ülejäänud istungil kõlanud kaitseväited ja etteheiteid menetlusele (nt selle kohta, et politsei ei ole kontrollinud L. M. ja M. S.u loomapidamisalaseid teadmisi LoKS § 31 mõttes, ei ole selgitatud välja koera iseloomustavaid asjaolusid ja kogutud selleks tõendeid, ei ole reageeritud pöördumistele, L. M. ei ole koeraomanik ega väärteoasjas kannatanu; et koerale tekivad vigastused ja augud kaelarihmast ka jalutamise käigus jmt) ei ole asjakohased. Märkida tuleb sedagi, et Viimsi valla lemmikloomade pidamise eeskiri (Viimsi VV 26.06.
31. a määrus nr 14) nõuab suukorvi või koonurihma kasutamist vajadusel üksnes avalikus kohas, kohustuslik on see üksnes ühistranspordis. Korruselamu lukustatav trepikoda ei ole avalik koht. Ka kõigi nende asjaolude paikapidavuse korral, ei mõjutaks see hinnangut I.W süüle ja tema käitumise õigusvastasusele. Vastav hinnang lähtub kohtuasjas uuritud tõenditest nähtuvatest ja vahetult sündmusega seotud ammendavalt tuvastatud asjaoludest. Samuti tuleb tõdeda, et siinsel juhul ei olnud ilmselgelt tegemist looma suhtes lubamatut tegu LoKS § 4 lg 1 järgi välistavate asjaoludega (looma ravimine, veterinaarse menetluse ega hädaolukorraga, või lubatud loomkatsetega). 7
32. Kõige eelnevaga on tuvastamist leidnud see, et I.W pani toime LoKS § 66 järgi kvalifitseeritava väärteo. 2 lg 1 Karistus
33. Kaitsja hinnangul ei ole menetluse jätkamine ning menetlusaluse isiku karistamine põhjendatud, sest I.W süü puudub ning puudub avalik menetlushuvi. Esmalt märgib kohus, et VTMS § 30 lg 1 p 1 järgi on menetlus võimalik lõpetada otstarbekuse kaalutlusel juhul, kui isiku süü ei ole suur ning asjas puudub avalik menetlushuvi. Kohus ei nõustu kaitsja väitega selle kohta, et I.W süü puudub. Samuti ei leia kohus, et käesoleval juhul oleks menetlusaluse isiku süü sedavõrd väike, et menetluse peaks lõpetama otstarbekuse kaalutlusel. Tegemist oli olukorraga, kus I.W ei suutnud kontrollida oma ärritust seoses naabri koera haukumise ja käitumisega ning reageeris sellele vägivallaga teise elusolendi suunal. Kohus on seisukohal, et sellise rikkumise puhul, kus isik sisuliselt hakkab omakohut mõistma, ei saa rääkida ka avaliku menetlushuvi puudumisest. Eriti olukorras, kus sama isik ootamatult ärritub, teda häirivat looma ründab ning on juba varem silma torganud kerge erutuvusega teisteski harilikes olmelistes situatsioonides (liikluskonfliktid). Menetlusaluse isiku suhtes kontrolli läbi viinud tunnistaja M. B.i ütluste kohaselt on I.W suhtumine üleolev ja ennastõigustav ning ta lahendab asju omamoodi. See on avaldunud ka praeguses kohtumenetluses. Ka käesolevas menetluses ei ole I.W ilmselgelt mõistnud oma teo tagamaid. Tema käitumine ja olek kohtuistungil (sh asjakohatud märkused ja küsimused, politseiametnike süüdistamine töös, millega tegeleb kohalik omavalitsus), ei jäta kahtlust, et I.W saab mõjutada üksnes karistamise teel. Kohus leiab, et arvestades karistuse üld- ja eripreventiivseid eesmärke ning õiguskorra kaitsmise huve, on menetlusaluse isiku karistamine vajalik. Seega ei ole käesoleval juhul menetluse lõpetamine otstarbekuse kaalutlusel põhjendatud.
34. KarS § 56 lg 1 kohaselt on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid.
35. Kohus uuris süüdistatavat iseloomustavate andmetena ka I.W karistusregistri väljatrükki, mille kohaselt puuduvad tal kehtivad kriminaal- ja väärteokaristused ning Politsei- ja Piirivalveameti 25.07.
36. a otsust.
37. Looma suhtes lubamatu teo toimepanemise eest näeb LoKS § 662 lg 1 karistusena ette rahatrahvi kuni 200 trahviühikut.
38. Kohus viitab, et õigusteooria ja kohtupraktika kohaselt tuleb lähtuda keskmistest karistusmääradest, seejärel tuleb tuvastada süü suurust mõjutavad asjaolud ning selliselt saadud süüle vastava karistuse ülemmäära tuleb korrigeerida eri- ja üldpreventsiooni kaalutlustest tulenevalt (RKKKo 3-1-1-77-11, p 11). Praegusel juhul on kaebajale põhikaristusena määratud rahatrahv 60 trahviühiku ulatuses ehk summas 240 eurot, s.o oluliselt alla ettenähtud sanktsiooni keskmäära. Kohtu hinnangul on I.W teosüü keskmisest ka veidi väiksem. Määratud karistus arvestab seejuures koerale tekitatud valu ja vaimsete kannatuste kestust, mis tunnistajate sõnul olid ajutised.
39. Kohus toob välja, et väärteo otsusest nähtuvalt ei ole kohtuväline menetleja tuvastanud karistust kergendavaid ega raskendavaid asjaolusid, kuid siiski on määranud sanktsiooni keskmäärast madalama karistuse. Kohus nõustub kohtuvälise menetleja seisukohaga ning 8 leiab, et antud juhul puuduvad karistust kergendavad asjaolud. I.W ei ole kohtueelses menetluses ega kohtumenetluses oma süüd tunnistanud ning ei nähtu, et saaks aru enda teo keelatusest. Kaebaja on läbivalt väljendanud ennastõigustavat seisukohta, et ta ei ole seda väärtegu toime pannud ning ta on otsinud toimepandud rikkumisele õigustusi väites, et teo toimepanemise ajendiks oli naabrite haukuv ja agressiivne koer, kellest tulenevat ohtu ta tõrjuda soovis. I.W ei ole mõistnud, et sellisel viisil nt haukuva probleemi lahendamine ei ole lubatav. Seda ilmestab I.W kohtuistungil väljendatu, et talle jääb arusaamatuks, kuidas ta oleks pidanud selles olukorras käituma. I.W impulsiivset käitumismustrit ilmestab ka 25.07.
40. a Politsei- ja Piirivalveameti otsuses kirjeldatu. Nimelt nähtub sellest, et I.W-l on olnud varasemalt probleeme enda emotsioonide kontrollimisega konfliktiolukordades. Otsuses on välja toodud, et I.W on isik, kes satub kaasliiklejatega konflikti, mida ta ei suuda rahumeelselt lahendada. Viimase nelja aasta jooksul on I.W vähemalt kolmel korral sattunud kaasliiklejaga konflikti, mis on päädinud politseile teatamisega. Seega on ilmne, et I.W puhul on tegemist kergesti ärrituva isikuga. Ka karistust raskendavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud.
41. Nimetatud I.W iseloomustavaid andmeid arvestades, karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude puudumist ning I.W-l varasemate rikkumiste puudumist arvesse võttes leiab kohus, et kohtuvälise menetleja poolt määratud rahatrahv on põhjendatud. Kohtu hinnangul on praegusel juhul kohane määratud karistus rahatrahv 60 trahviühiku ulatuses, s.o summas 240 eurot. Menetluskulud
42. Kaitsja poolt on esitatud taotlus kaitsjale makstud tasude hüvitamiseks summas 2 287,50 eurot. Nimetatud taotlus tuleb jätta VTMS §-st 23; § 38 lg-st 1, KrMS § 175 lg-st 1 ja § 180 lg-st 1 lähtuvalt rahuldamata, kuivõrd menetlust ei lõpetata ning see kulu tuleb jätta kaebuse esitaja enda kanda. Kohus juhindub VTMS § 2, § 23, § 38 lg 1, 109-111, § 132 p 1, § 133-135, § 155-156; KrMS § 175, § 180 lg 1,
43. (allkirjastatud digitaalselt) Kristjan Paluteder kohtunik 9