Obsah (12)

§ 113§ 402§ 1§ 406§ 403§ 416§ 4062§ 4034§ 108§ 94§ 4061§ 1132

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Maakohus Kohtunik Karina Kukkes Otsuse tegemise aeg ja koht 10. märts 2026, Võru kohtumaja Tsiviilasja number 2-25-13952 Tsiviilasi Aktiva Finance Group OÜ

§ 113lg 1 teises lauses sätestatud määras.

1. Jätta rahuldamata Aktiva Finance Group OÜ põhinõue 125 euro 36 sendi ulatuses. Jätta täielikult rahuldamata Aktiva Finance Group OÜ intressinõue (45 eurot 91 senti), sissenõudmiskulude nõue (40 eurot), sissenõutavaks muutunud viivise nõue (103 eurot 52 senti) ja edasiulatuva viivise nõue seadusjärgset määra ületavas osas.
2. Jätta menetluskuludest 65% V.D Kuuse ja 35% Aktiva Finance Group OÜ kanda
3. Mõista V.D Kuuselt Aktiva Finance Group OÜ kasuks välja menetluskulud 338 eurot.
4. Mõista V.D Kuuselt Aktiva Finance Group OÜ kasuks välja viivis menetluskuludelt (338 eurolt)

§ 113

lg 1 teises lauses sätestatud määras alates kohtuotsuse jõustumisest kuni selle täitmiseni.

1. Väljamõistetud menetluskulud saab tasuda Julianus Inkasso OÜ arvelduskontole nr EE147700771000526428 viitenumbriga
3. Toimetada otsus kätte menetlusosalistele. Edasikaebamise kord Kohus ei anna luba otsuse edasikaebamiseks (TsMS § 442 lg 10). Ringkonnakohus võtab apellatsioonkaebuse menetlusse üksnes juhul, kui maakohtu otsuses on antud luba edasikaebamiseks või kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit. Otsuse peale võib esitada Tartu Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, peab ta seda apellatsioonkaebuses märkima. Vastasel juhul loetakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses. Selgitus menetlusabi taotlejale Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel apellatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. ASJAOLUD
4. Aktiva Finance Group OÜ (hageja) esitas
5. augustil 2025 Tartu Maakohtule V.D (kostja) vastu hagi, milles palub mõista kostjalt enda kasuks välja põhivõlgnevus 783 eurot 54 senti, intressi 57 eurot 45 senti, sissenõutavaks muutunud viivise 116 eurot 16 senti ja sissenõudmiskulud 40 eurot, samuti viivise põhivõlalt alates
6. augustist 2025 kuni põhivõla tasumiseni määras 19,9% aastas. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda. Hageja palus
7. oktoobril 2025 esitatud menetlusdokumendis mõista kostjalt enda kasuks välja mõista põhivõlgnevuse 698 eurot 33 senti, intress 45 eurot 91 eurot, võla sissenõudmiskulud summas 40 eurot ja sissenõutavaks muutunud viivise 103 eurot 52 senti, samuti viivise põhivõlalt alates
8. augustist 2025 kuni põhivõla tasumiseni määras 19,9% aastas. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid Coop Finants AS (esialgne võlausaldaja) ja kostja
9. novembril 2023 Säästukaart Pluss krediitkaardi kasutamise lepingu nr CNT
11. novembril 2023 sõlmitud lepingu muudatusega suurendas kostja krediidilimiiti kuni summas 700 eurot. Esialgne võlausaldaja ütles lepingu
12. novembril 2024 üles ning loovutas
13. novembril 2024 oma nõude hagejale.
14. Kostja ei ole hagile vastanud. KOHTU SEISUKOHT
15. Kohus leiab, et hagi tuleb rahuldada osaliselt.
16. Kohus menetleb hagi tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 405 lg 1 järgi lihtmenetluses. Kohus selgitab, et eelneva tõttu ei määranud kohus otsuse avalikult teatavakstegemise aega. Kohus ei anna luba otsuse edasikaebamiseks (TsMS § 442 lg 10). 2
17. Praeguses asjas on hageja esitanud kostja vastu nõude tulenevalt esialgse võlausaldaja ja kostja
18. novembril 2023 Säästukaart Pluss kasutamise leping nr CNT00000136700 (dtl 14; üldtingimused dtl 15 – 17). Sama lepingu alusel suurendas kostja
19. novembril 2023 krediidilimiiti kuni 700 euroni (dtl 18-21).
20. Vaidlust ei ole selles, et esialgse võlausaldaja ja kostja oli sõlmitud tarbijakrediidileping

§ 402lg 1 mõttes.

Esialgne võlausaldaja on oma majandus- ja kutsetegevuses tegutsev krediidiandja, kes võimaldas järelmaksu kostjale kui füüsilisele isikule, kes tegi tehingu, mis ei seondunud tema majandus- ega kutsetegevusega (

§ 1lg 5).

Tarbijakrediidilepingu puhul tuleb kohtul kontrollida krediidi kulukuse määra (

§ 406

), samuti seda, kas krediidiandja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet (

§ 4034 p-d 1 ja 2 ning lg 2).

Tarbijakrediidilepingu ülesütlemisele kehtivad ka piirangud. Selliselt võib tarbijakrediidilepingu üles öelda juhul, kui kostja oli täielikult või osaliselt viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva tagasimaksega ja kostjale anti pärast seda edutult vähemalt kahenädalane täiendav tähtaeg puudujääva summa tasumiseks koos avaldusega, et selle tähtaja jooksul tagasimaksete tasumata jätmise korral öeldakse leping üles ja nõutakse kogu võla tasumist (

§ 416lg-d 1 ja 2).

7.

§ 4062

lg 1 kohaselt on tarbijakrediidileping tühine, kui tarbija poolt tasumisele kuuluva krediidi kulukuse määr aastas ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuue kuu keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda.

1. novembril 2023 sõlmitud lepingu kohaselt on krediidi kulukuse määr 0% aastas.
2. novembril 2023 sõlmitud lepingute ajal on selleks vastavalt 34,06%; 30,72; 29,89% aastas. Lepingute sõlmimise ajal (
3. ja
4. november 2023) oli Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuu kuue keskmine krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määr 16,72% (kolmekordne määr on seega 50,16%). Seega ei ületa lepingute järgne krediidi kulukuse määr Eesti Panga avaldatud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda.
5. Järgnevalt analüüsib kohus seda, kas esialgne võlausaldaja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Selline kohustus tuleneb krediidiandjale

§ 4034lg-st 1.

Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks on krediidiandja kohustatud omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on krediidivõimeline (teabe saamise kohustus), ja hindama tarbija krediidivõimelisust (krediidivõimelisuse hindamise kohustus). Teabe saamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja omandama teabe kõigi teadaolevate asjaolude kohta, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta. Teabe saamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja

§ 403

4 lg 3 esimese lause järgi vajaduse korral küsima tarbijalt teavet ja kasutama asjakohaseid andmekogusid. Krediidiandja peab teavet koguma tarbija varalise seisundi, regulaarse sissetuleku, teiste varaliste kohustuste, varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju kohta (

§ 4034lg 2 teine lause).

Samuti peab krediidiandja koguma tarbija kohta andmeid, mis on sätestatud krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS) § 49 lg 1 p-des 1-7 ja lg 3 p-des 1-3 (ka

§ 4034lg 2 kolmas lause).

Seega peab krediidiandja tarbija kohta omandama teabe minimaalselt järgmiste tarbijaga seotud näitajate kohta: · tarbija varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus, sh töötasu, pension, investeeringutulu, dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud ettevõtlusest, üüritulu, hüvitised, toetused ja elatis, ning sissetuleku regulaarsus (KAVS § 49 lg 1 p 1 ja lg 3 p 1); 3 · tarbija varalised kohustused, sealhulgas regulaarsete finantskohustuste suurus, võimaluse korral ka nende põhiosade ja intresside suurus, ning muud kohustused, sh muud hinnatavad regulaarsed majapidamiskulud kogumis või asjakohasel juhul üldkohaldatavate määradena (KAVS § 49 lg 1 p-d 2 ja 4); · tarbija varasem maksekohustuste, sealhulgas finantskohustuste, täitmine (KAVS § 49 lg 1 p 3); · tarbija varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise (sh intressimäära tõusu) mõju (KAVS § 49 lg 1 p 5). Kui krediidiandjal puudub mõne eelloetletud näitaja kohta tarbija krediidivõimelisust iseloomustav teave ja seda ei saa hankida andmekogudest (nt äriregister, kinnistusraamat või krediidiinfo), tuleb krediidiandjal sellekohast infot küsida tarbijalt endalt. Üldjuhul tuleb krediidiandjal KAVS § 50 lg 4 järgi küsida tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks tarbija konto väljavõtet, välja arvatud juhul, kui muu teave on piisav tarbija krediidivõime hindamiseks. See tähendab, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt konto väljavõtet küsinud, siis peab ta tõendama, et tarbija kohta kogutud muu teave on piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks (vt Riigikohtu

1. novembri 2023 määrus tsiviilasjas nr 2-2113098, p 18).
2. Hageja on hagi p-s 1.5 selgitanud, et lepingu sõlmimisel ei ole kostja pangakontot küsitud. Kostja krediidivõimelisuse hindamisel võttis esialgne võlausaldaja arvesse kostja täidetud taotluses esitatud teavet ning esialgsed võlausaldajad tegid päringud kolmandatelt osapooltelt (sh Rahvastikuregister, Creditinfo Eesti AS, Coop Pank AS-i grupi ettevõtted). Seega on hageja tõendanud, et on kogutud ja kontrollitud (sh analüüsinud teavet enne krediidilepingu sõlmimist) kostja majanduslikku seisu. Kohus on
3. oktoobri 2025 kohtunõudes selgitanud, et hagis esitatud andmed ei võimalda kohtul kontrollida, kas esialgne võlausaldaja on vastutustundliku laenamise põhimõtet järginud. Selliselt ei nähtu hagiavaldusest, millised olid kostja sissetulekud ja kohustused lepingu sõlmimise ajal. Kohtu hinnangul ei ole jälgitav, kuidas esialgne võlausaldaja jõudis positiivse otsuseni. Kohus palus hagejal selgitada, kuidas on praegusel juhul järgitud vastutustundliku laenamise põhimõtet (sh tuua välja konkreetsed asjaolud). Samas selgitas kohus ka seda, et hageja peab esile tooma ja tõendama, et laenuandja nõudis laenusaajalt pangakonto väljavõtte esitamist piisavalt pikka ajavahemiku kohta (vt nt Tallinna Ringkonnakohtu
4. novembri 2021 otsus tsiviilasjas nr 2-20-10661, p 55).
5. Hageja esitas oma selgitused
6. oktoobri 2025 menetlusdokumendis. Hageja märgib, et antud juhul ei olnud tarbija pangakonto küsimine krediidivõime hindamiseks vajalik. Arvestades krediidi olemust, suurust ja tarbijaga seotud asjaolusid, oli krediidiandjal võimalik veenduda tarbija võimes krediiti teenindada. Hageja selgitab, et kostja kasutas krediiti kokku 804 eurot 97 senti eurot ning on teinud tagasimakseid 232 eurot. Juhul, kui kohus leiab, et vastutustundliku laenamise põhimõtete järgimist on rikutud, rahuldada hagi alternatiivselt

§ 108

lg 1 alusel ning välja mõista põhivõlg 572 eurot 97 senti ja viivis põhivõla summalt lepingujärgse intressimääraga võrdses määras 19,9% aastas alates

1. oktoobrist 2025 kuni kohase täitmiseni Hageja on selgitanud, et esimese tagasimakse tasumise tähtpäev
2. detsember 2023 ja viimase tagasimakse tasumise tähtpäev
3. detsember 2024, mistõttu on lepingu lõpptähtpäev saabunud ning kõigi osamaksete tähtajad möödunud. Sama järelduseni jõuab ka juhul, kui arvestada 12kuulist krediidi tagastamise perioodi alates krediidisumma viimasest kasutamisest
4. 4 septembril 2024 (
5. oktoober 2024 –
6. oktoober 2025).
7. Kohus saab hageja vastusest kohtunõudele aru selliselt, et esialgne võlausaldaja ei ole kostjalt nõudnud ka konto väljavõtteid. Kohtu hinnangul ei ole hageja tõendanud, et kostja (tarbija) kohta kogutud muu teave on piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks. Kohtul esitatud asjaolude ja tõendite pinnalt võib järeldada, et esialgne võlausaldaja on kostja väidete pinnalt pigem eeldanud tema krediidivõimelisust ning ei ole tegelikkuses kontrollinud esitatud andmete õigsust. Eelneva tõttu on kohus seisukohal, et esialgne võlausaldaja on vastutustundliku laenamise põhimõtet rikkunud.
8. Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärjeks on lepingu osaline tühisus kokkuleppelise intressi osas ning

§ 4034

lg 7 järgi loetakse sellisel juhul intressimääraks

§ 94

lg-s 1 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Krediidiandja peab tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema. Kohtupraktikas on leitud, et nimetatud sättest tulenevalt ei ole krediidileping tervikuna tühine, vaid üksnes intressi ja muude krediidiga seotud tasude osas (lepingu sõlmimise tasu, lepingu hooldustasu). Samas ei vabane krediidisaaja viivise ja sissenõudmistasu maksmise kohustusest (vt nt Tartu Ringkonnakohtu 17. juuni 2022 otsus tsiviilasjas nr 2-21-125271, p 9). Tasuna ei saa

§ 4034

lg 7 ls 2 tähenduses käsitada viivist ega sissenõudmisega seotud kulusid, sest tegemist ei ole krediidiga seotud tasu(de)ga, vaid õiguskaitsevahenditega kohustuste täitmise tagamiseks (vt nt Tallinna Ringkonnakohtu

1. veebruari 2020 määrus tsiviilasjas nr 2-18134930, p 10).
2. Tarbijakrediidilepingu ülesütlemisele kehtivad piirangud. Selliselt võib tarbijakrediidilepingu üles öelda juhul, kui kostja oli täielikult või osaliselt viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva tagasimaksega ja kostjale anti pärast seda edutult vähemalt kahenädalane täiendav tähtaeg puudujääva summa tasumiseks koos avaldusega, et selle tähtaja jooksul tagasimaksete tasumata jätmise korral öeldakse leping üles ja nõutakse kogu võla tasumist (

§ 416lg-d 1 ja 2).

Hagist ega muudest menetlusdokumentidest ei nähtu, millal oli kostja täielikult või osaliselt viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva tagasimaksega, ning millal on hageja andnud kostjalt vähemalt kahenädalase täiendava tähtaja puudujääva summa tasumiseks. Hageja on hagis märkinud, et kostja ei täitnud lepingust tulenevaid kohustusi tähtaegselt, mistõttu saatis esialgne võlausaldaja 31. oktoobril 2024 kostjale lepingu ülesütlemise hoiatuse, milles anti kostjale täiendav tähtaeg võlgnevuse tasumiseks. See ei vasta aga kohtu hinnangul

§ 416lg-tes 1 ja 2 sätestatud eeldustele.

Seega ei saa lugeda lepingut

1. novembril 2024 kehtivalt üles öelduks.
2. Kohus märgib, et tulenevalt

§ 4061

lg 4 p-st 2 tuli kostjal saadud krediit tagastada 12 võrdse tagasimaksena võrdsete ajavahemike järel alates kuu aja möödumisest esimesest krediidi kasutusse võtmisest. Kostja võttis krediidi kasutusse

1. novembril 2023, esimese tagasimakse tasumise tähtaeg oli
2. detsembril 2023 ja viimase
3. detsembril
4. Seega on praeguseks ajaks kõikide osamaksete tähtaeg möödunud. Hageja on
5. oktoobri 2025 menetlusdokumendis toonud välja nõude ümberarvutused. Selliselt on hageja märkinud, et lepingu alusel sai kostja krediiti kokku summas 804 eurot 97 senti. Kostja on tagasimakseid teinud summas 232 eurot. Seega tuleb kostjal tagastada põhiosa 572 eurot 97 senti (804 eurot 97 senti- 232) ning see summa tuleb kostjalt hageja kasuks välja 5 mõista.
6. Intressi osas märgib kohus järgmist. Intressi saab nõuda kuni lepingu ülesütlemiseni või selle lõppemiseni, kuna intress on olemuslik tasu laenu kasutamise eest.

§ 403

4 lg-st 7 tulenevalt saab hageja intressi

§-s 94 sätestatud määras. Hageja ei ole kohtule uut intressi arvestust esitanud. Eelnevat arvestades ei pea kohus võimalikuks hageja intressinõuet ka rahuldada. 16. Viivise kohta märgib kohus järgmist.

§ 113

lg 1 sätestab, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. TsMS § 367 sätestab, et viivisenõude võib koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Lepingu põhitingimuste kohaselt võrdub viivisemäär intressimääraga.

§ 403

4 lg 7 järgi kohaldub praegusel juhul

§-s 94 sätestatud intressimäär. Kohtu hinnangul ei ole vastutustundliku laenamise põhimõttega kooskõlas olukord, kus lepingus kokku lepitud seadusjärgset viivisemäära ületav viivisemäär jääks kehtima. Seega tuleb kohtu hinnangul kohaldada seadusjärgset viivisemäära, mitte lepingujärgset viivisemäära. Kohus on eelnevalt leidnud, et leping ei olnud kehtivalt üles öeldud, vaid leping on lõppenud tähtaja saabumisega. Hageja ei ole

1. oktoobri 2025 menetlusdokumendis uut viivisearvestust esitanud. Seega on hageja sissenõutavaks muutunud viivise nõue ebaselge ning kohus jätab selle rahuldamata (vt nt Tallinna Ringkonnakohtu
2. juuli 2023 määrus tsiviilasjas nr 2-22147795, p 12.2). Vastavalt hageja
3. oktoobri 2025 menetlusdokumendis toodud taotlusele mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja viivise põhivõlalt 572 eurot 97 sendilt alates
4. oktoobrist 2025 kuni põhinõude täitmiseni

§ 113lg 1 teises lauses sätestatud määras.

17. Lisaks nõuab hageja kostjalt 40 euro suuruse sissenõudmiskulu väljamõistmist.

1132 lg 2 p 2 sätestab, et pärast lepingu lõppemist võib majandus- või kutsetegevuses tegutsev võlausaldaja nõuda tarbijalt tarbijaga sõlmitud lepingu alusel ja lisaks iga solidaarvõlgniku või tagatise andja kohta sissenõudmiskulude hüvitist kogusummas kuni 40 eurot, seejuures võib esimese tarbijale saadetava tasulise meeldetuletuskirja eest nõuda kuni 20 eurot ning kummagi järgmise kahe kirja eest kuni 5 eurot, kui võlausaldaja nõue on üle 500 euro ja kuni 1000 eurot. Kohus on eelnevalt leidnud, et leping ei ole kehtivalt üles öeldud. Seega ei saa hageja nõuda sissenõudmiskulude hüvitamist

§ 1132lg 2 p 2 alusel.

Küll aga saaks hageja nõuda kulude hüvitamist

§ 1132lg 1 alusel.

Viidatud sätte kohaselt võib lepingu kehtivusajal majandusvõi kutsetegevuses tegutsev võlausaldaja nõuda tarbijalt võla sissenõudmiskulude hüvitamist iga sissenõutavaks muutunud kohustuse kohta saadetava vaid ühe meeldetuletuskirja eest summas kuni 5 eurot. Käesolevas lõikes nimetatud hüvitist on võlausaldajal õigus nõuda ainult juhul, kui ta on saatnud tarbijale enne vähemalt ühe tasuta meeldetuletuse. Praegusel juhul ei ole hageja tuginenud sellele, et ta on enne saatnud kostjale vähemalt ühe tasuta meeldetuletuse. Hageja ei ole ka vastavaid tõendeid esitanud. Seega ei ole

§ 113

2 6 lg-s 1 sätestatud eeldused täidetud ja hagejal ei ole õigust nõuda sissenõudmiskulusid. Kohus jätab selle nõude rahuldamata.

1. Alternatiivse nõude esitamise kohta märgib kohus järgmist. Haginõude täpsustuses on hageja palunud mõista kostjalt enda kasuks välja põhivõlg 698 eurot 33 senti, intress 45 eurot 91 senti, sissenõudmiskulud 40 eurot ja viivis 103 eurot 52 senti. Hagis tugineb hageja sellele, et leping on lõppenud selle ülesütlemisega
2. novembril
3. Hageja on
4. oktoobri 2025 menetlusdokumendis märkinud, et esitab alternatiivselt lepingu täitmise nõude

§ 108

lg 1 alusel ning nõudis põhivõlgnevust 572 eurot 97 senti ja viivist põhivõlgnevuselt alates

1. oktoobrist 2025 lepingujärgse määraga 19,9% aastas. Seejuures tugineb hageja sellele, et vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise korral ei lõppenud leping selle ülesütlemisega
2. novembril 2024, vaid viimase osamakse tähtaja saabumisega
3. oktoobril
4. TsMS § 370 lg 2 võimaldab hagis esitada mitu alternatiivset nõuet, samuti mitu nõuet selliselt, et hageja palub rahuldada mõne nõude üksnes juhul, kui esimest nõuet ei rahuldata. Kohtu hinnangul ei ole praegusel juhul tegemist alternatiivsete nõuetega. Hageja on sisuliselt esitanud ühe nõude ning hageja nö alternatiivse nõude rahuldamine tähendaks tegelikult hageja nõude osaliselt rahuldamist. Hageja ei saa sama nõude näilikult järjestatud nõuete esitamisega vähendada riske, mis kaasnevad hagi osalise rahuldamata jätmisega (sh riski, et hageja peab TsMS § 163 järgi kandma osa menetluskuludest) (vt ka Tsiviilkohtumenetluse seadustik II. Kommenteeritud väljaanne. Koost V. Kõve jt. Tallinn 2017, § 370 komm 3.5.3 c). Hageja
5. oktoobril 2025 menetlusdokumendist ei nähtu, et hageja oleks hagist osaliselt loobunud (TsMS § 429) või hagi osaliselt tagasi võtnud (TsMS § 424).
6. Eelneva tõttu rahuldab kohus hagi osaliselt ja mõistab kostjalt hageja kasuks välja 572 eurolt 97 senti. Lisaks mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja viivise põhivõlalt (572 eurolt 97 sendilt) alates
7. oktoobrist 2025 kuni põhivõla tasumiseni

§ 113lg 1 teises lauses sätestatud määras.

Kohus jätab rahuldamata hageja põhivõla nõude 125 euro 36 sendi ulatuses ning täielikult rahuldamata 45 eurot 91 senti intressi nõude, 40 eurot lepingu sissenõudmiskulu nõude, 103 eurot 52 senti sissenõutavaks muutunud viivise ja edasiulatuva viivise nõude seadusjärgset määra ületavas osas.

1. Arvestades hagi rahuldamise ulatust (hageja nõuded olid kokku 887 eurot 76 senti ja kohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja 572 eurot 97 senti, seega rahuldab kohus hagi ca 65% ulatuses), jääb TsMS § 163 lg 1 alusel menetluskuludest 65% kostja ja 35% hageja kanda.
2. Hageja menetluskulude nimekirja kohaselt on hageja menetluskulud 618 eurot (riigilõiv 280 eurot ja lepingulise esindaja kulud 338 eurot). Kostja ei ole menetluskulude nimekirja esitanud Riigilõivu tasumise kohustus tuleneb seadusest ja seega on tegemist põhjendatud kuluga. Kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses (TsMS § 175 lg 1 esimene lause). Hageja menetluskulude nimekirja kohaselt on kostja lepingulise esindaja kulud 338 eurot (2 h x 169 eurot/h). Kohtu hinnangul saab tasumäära 169 eurot tunnis pidada põhjendatuks vandeadvokaadist esindaja puhul. Praegusel juhul esindas hagejat mitteadvokaadist esindaja ning sellist tasumäära ei saa kohtu hinnangul Eesti õigusteenuse turu keskmist hinda mõistlikuks pidada. Kohtu hinnangul on mitteadvokaadist esindaja puhul mõistlikuks tunnitasuks 120 eurot. Hageja lepingulise esindaja ajakulu (2 h) on kohtu hinnangul 7 põhjendatud. Hageja lepingulise esindaja kulu on seega 240 eurot (2 x 120).
3. Hageja põhjendatud ja vajalikud kulud on kokku 520 eurot (280 + 240). Kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista menetluskulud 338 eurot (520 x 0,65). Vastavalt hageja taotlusele tuleb kostjal tasuda viivis hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt (338 eurolt)

§ 113

lg 1 teises lauses sätestatud määras alates kohtuotsuse jõustumisest kuni selle täitmiseni. 23. Tulenevalt hageja taotlusest märgib kohus otsuse resolutsiooni ka makserekvisiidid, millisele kostja saab menetluskulud tasuda. /allkirjastatud digitaalselt/ Karina Kukkes kohtunik 8