Obsah (6)

§ 121§ 45§ 43§ 104§ 249§ 175

TARTU HALDUSKOHUS KOHTUMÄÄRUS Kohtuasja number 3-26-904 Määruse kuupäev 27. märts 2026 Kohtunik Kadri Vool Kohtuasi X kaebus Põltsamaa Vallavalitsuse 13. veebruari 2026. a otsuse nr 2-7/2026/82 ja 12.

) § 120 lg 1 p-st 8 kontrollib kaebuse saanud alluvusjärgne kohus, ega ei esine alust kaebuse tagastamiseks või käiguta jätmiseks.

§ 121

lg 2 p 1 järgi võib kohus tagastada kaebuse määrusega selle esitajale, kui kaebajal puudub asjas ilmselgelt kaebeõigus.

§ 121

lg 1 p 1 sätestab, et kohus tagastab kaebuse määrusega selle esitajale, kui vaidluse lahendamine ei ole halduskohtu pädevuses.

1. Kohtupraktikas on analoogsete otsuste vaidlustamiseks halduskohtule esitatud kaebuste puhul asutud seisukohale, et kaebajatel puudub kaebuse esitamiseks kaebeõigus (vt nt Riigikohtu
2. märtsi
3. a määrus asjas nr 3-18-1168, Tartu Ringkonnakohtu
4. septembri
5. a määrus asjas nr 3-21-896 ja Tallinna Ringkonnakohtu
6. veebruari
7. a otsus asjas nr 3-21-1409; Tartu Halduskohtu
8. septembri
9. a määrus asjas nr 3-212205; Tartu Halduskohtu
10. augusti
11. a määrused asjades nr 3-21-1793 ja nr 3-21-1784, Tartu Halduskohtu
12. aprilli
13. a määrus asjas nr 3-21-896; Tartu Halduskohtu
14. aprilli
15. a määrus asjas nr 3-20-661).
16. Riigikohus on eelviidatud otsuse nr 3-18-1168 p-des 9-11 märkinud, et kohalikul omavalitsusel on õigus võtta sotsiaalteenuse osutamise eest abivajajalt tasu ning sotsiaalhoolekande seaduse (SHS) § 16 lg 2 kohaselt tuleb abivajajalt võetava tasu suuruse kindlaksmääramisel arvestada abivajaja ja tema perekonna majanduslikku olukorda. See kohustus eeldab, et muu hulgas võib kohalik omavalitsus abivajaja omaosaluse kindlaksmääramisel arvestada ka pereliikmete eeldatavat rahalist ülalpidamiskohustust. Seejuures pole eeldatava ülalpidamiskohustuse ja selle ulatuse kindlakstegemine abivajaja omaosaluse määramisel õiguslikult siduv, kuna seadus ei anna omavalitsusüksusele õigust määrata tasu suuruse kindlaksmääramise menetluses kindlaks seadusest tulenevat ülalpidamiskohustust ja selle ulatust. Omavalitsusüksus ei saa haldusaktiga panna ülalpidamiskohustuslasele kohustust teenuse eest tasuda. Tasu saab nõuda üksnes sotsiaalteenuse saajalt, kuid tema omaosaluse kindlaksmääramisel võib kohalik omavalitsus arvestada tema võimaliku elatisenõudega ülalpidamiskohustuslaste vastu. Kohalik omavalitsus peab uurima, kas ülalpeetavad võtavad osa hooldusteenuse arvete tasumisest, ning võib teha neile teatavaks, kui suure osa kuludest nad kohaliku omavalitsuse hinnangul peaksid kandma. Ülalpidamiskohustuse täitmiseks võivad kaebajad kohaliku omavalitsuse poolt kindlaks tehtud osa või nende arvates põhjendatud osa hoolduskuludest tasuda. Kui kaebajad peavad hooldusteenuse tasumisest osavõttu põhjendamatuks, võivad nad lähtuda asjaolust, et vaidlusalune korraldus ei ole täitemenetluse seadustiku (TMS) § 2 lg 1 järgi täitedokument, mistõttu ei saa seda sundtäita. Kaebajatel on võimalik esitada maakohtusse negatiivne tuvastushagi (tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 368 lg 1), et tuvastada, et neil ei ole isa ülalpidamiskohustust. Samas selgitas Riigikohus otsuse p-s 12, et kui abivajava isiku ülalpidajad ei võta osa hooldusteenuse arvete tasumisest, saab kohalik omavalitsus täita ülalpidamiseks kohustatud isiku kohustuse ja esitada käsundita asjaajamisest tuleneva kulutuste hüvitamise nõude abivajava isiku ülalpidamiskohustuslase vastu. Selleks, et kaebajatele järgneks mingi õiguslik tagajärg, peab kohalik omavalitsus pöörduma oma nõudega maakohtusse. Seega on kohtupraktikas võetud selge suund, et kuigi kohaliku omavalitsuse otsused, mis puudutavad sotsiaalteenuse eest tasumist, on antud avalikõiguslikus suhtes, siis siduvat õiguslikku tagajärge ülalpidamiskohustust omavatele isikutele sellised korraldused kaasa ei too. 2
17. Kohus möönab, et kohtupraktikas kujundatud seisukoht otsuse mõju kohta raskendab mõningal määral kaebaja võimalusi kiiresti oma õigusi kaitsta, kuid kohtul ei ole senise kohtupraktika valguses alust kaebeõigust jaatada. Ka praeguses asjas on tegemist olukorraga, kus vastustaja on
18. veebruari
19. a otsusega kindlaks määranud, kui suure osa oma isa hoolduskuludest tuleb kohaliku omavalitsuse hinnangul kanda tema seadusjärgsetel ülalpidajatel. Samas ei ole eeldatava ülalpidamiskohustuse ja selle ulatuse kindlakstegemine abivajaja omaosaluse määramisel õiguslikult siduv ning vaidlusalune korraldus ei ole TMS § 2 lg 1 järgi ka täitedokument, mida saaks sundtäita.
20. veebruari
21. a otsusega ei ole kaebajale pandud kohustusi. Seega ei riiva
22. veebruari
23. a otsus kaebaja õigusi ning tal puudub selle halduskohtus vaidlustamiseks ilmselgelt kaebeõigus.
24. Samuti ei riiva kaebaja õigusi eelkirjeldatud põhjustel Põltsamaa Vallavalitsuse
25. märtsi
26. a otsus kaebaja vaide läbi vaatamata jätmise kohta. Nimetatud otsuse vaidlustamise välistab ka

§ 45

lg 4, mille kohaselt võib vaideotsuse (ja muu kohtueelse menetluse käigus tehtud otsuse) peale ilma vaide esemeks oleva haldusakti või toimingu vaidlustamiseta esitada kaebuse, kui see rikub kaebaja õigusi, sõltumata vaide esemest. Kaebuse põhjendustest ei nähtu, et

1. märtsi
2. a otsus rikuks kaebaja õigusi sõltumata põhivaidluse esemest. Seejuures ei ole
3. märtsi
4. a otsuse puhul tegemist haldusaktiga, vaid toiminguga ning toimingu peale tühistamiskaebust esitada ei saa.
5. Ka on kaebaja esitanud kaebuses nõude tuvastada, et kaebajat ei saa lugeda ülalpidamiskohustuslaseks.
6. Põlvnemisest tulenev ülalpidamiskohustus tuleb kaebajale perekonnaseaduse (PKS) §-st
7. Ülalpidamiskohustusega seotud vaidlus on tsiviilõiguslik, mille lahendamine kuulub maakohtu pädevusse (TsMS § 103 lg 4, § 9 lg 1) (vt nt Tartu Ringkonnakohtu
8. jaanuari
9. a otsus asjas nr 2-15-2555). Halduskohus ei ole pädev otsustama kaebaja ülalpidamiskohustuse üle ega teda sellest vabastama. Kaebajal on võimalik esitada maakohtule taotlus ülalpidamiskohustuse piiramiseks või sellest vabastamiseks (PKS § 103).
10. Eeltoodust tulenevalt tagastab kohus kaebuse osas, milles kaebaja vaidlustab Põltsamaa Vallavalitsuse otsuseid,

§ 121

lg 2 p 1 alusel kaebeõiguse puudumise tõttu ning kaebuse osas, milles kaebaja palub tuvastada ülalpidamiskohustuse puudumise,

§ 121lg 1 p 1 alusel halduskohtu pädevuse puudumise tõttu.

13. Kohus juhib tähelepanu, et

§ 43

lg 2 kohaselt ei võta kaebuse tagastamine selle esitajalt õigust seadusega sätestatud korras pöörduda uuesti halduskohtusse. Kaebuse tagastamisel loetakse, et kaebus ei ole kohtu menetluses olnud. 14.

§ 104

lg 5 p 2 järgi tagastatakse tasutud riigilõiv, kui kohus tagastab kaebuse selle esitajale, välja arvatud juhul, kui see toimub

§ 121lg 2 alusel.

Kuna kohus tagastab kaebuse mh

§ 121

lg 1 p 1 alusel, siis peab kohus põhjendatuks tagastada kaebuselt tasutud riigilõiv 20 eurot kontole, millelt see tasuti. II

1. Kaebaja on esitanud esialgse õiguskaitse taotluse Põltsamaa Vallavalitsuse
2. veebruari
3. a otsuse nr 2-7/2026/82 kehtivuse või täitmise peatamiseks. 16.

§ 249

lg 1 esimese lause kohaselt võib kohus kaebaja põhjendatud taotluse alusel või omal algatusel teha igas menetlusstaadiumis määruse kaebaja õiguste esialgse kaitse kohta, kui vastasel juhul võib kaebaja õiguste kaitse kohtuotsusega osutuda oluliselt 3 raskendatuks või võimatuks.

§ 249

lg 3 esimese lause kohaselt arvestab kohus esialgse õiguskaitse määruse tegemisel avalikku huvi ja puudutatud isiku õigusi ning hindab kaebuse perspektiive ja esialgse õiguskaitse määruse ettenähtavaid tagajärgi.

1. Riigikohtu halduskolleegium on oma
2. septembri
3. a määruses nr 3-3-1-59-14 (p-s 12) selgitanud, et esialgse õiguskaitse vajaduse vältimatuteks eeltingimusteks on subjektiivse õiguse olemasolu, mida esialgse õiguskaitsega soovitakse kaitsta, ning oht selle õiguse kahjustamiseks juba kohtumenetluse ajal.
4. Kuivõrd eelnevalt jõudis kohus seisukohale, et kaebajal puudub kaebeõigus Põltsamaa Vallavalitsuse
5. veebruari
6. a otsuse nr 2-7/2026/82 vaidlustamiseks, siis puudub kaebajal ka esialgse õiguskaitse vajadus.
7. Eelnevat arvestades jätab kohus kaebaja esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata. 20.

§ 175

lg 3 alusel asendab kohus avaldatavas kohtulahendis selles märgitud isikute nimed tähemärgiga. (allkirjastatud digitaalselt) 4