← Eesti

3-25-2018/6

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Maret Hallikma Otsuse tegemise aeg ja koht 18.03.2026, Tallinnas Haldusasja number 3-25-2018 Haldusasi X. X kaebus Sotsiaalkindlust

§ 4lg-d 1 ja 4).

See hõlmab pädevust tuvastada, kas haldusakti toetava eksperdiarvamuse andja on kasutanud eksperdiarvamuse koostamisel TIS-i kantud andmeid õigesti (eelkõige võtmetegevuste raskusastme määramisel), sest sellest sõltub puude raskusastme tuvastamine (vt RKHKo 05.09.2019 nr 3-17-1110, p 24).

  1. Kaebaja 27.03.2025 taotlus oli esitatud nii töövõime hindamiseks kui puude raskusastme tuvastamiseks. Tulenevalt PISTS § 2³ lg-st 7 kasutab SKA sellisel juhul puude raskusastme tuvastamiseks töövõime hindamise käigus koostatud ekspertarvamust ja töötukassa antud töövõime hindamise otsust. Samas võib SKA PISTS § 2³ lg 1 kohaselt puude tuvastamiseks kaasata vajaduse korral arstiõppe läbinud isikuid.
  2. Kohtupraktikas on leitud, et kuigi nii töövõime hindamine kui ka puude raskusastme tuvastamine lähtuvad taotleja terviseseisundist, on nende menetluste eesmärk erinev ning seetõttu ka rakendatav metoodika erinev (nt TLNRKo 05.05.2022 otsus nr 3-20-1141, p 12, 03.06.2021 otsus nr 3-20-1281, p 17; RKHKo 20.02.2026 nr 3-22-938 p 19). Seetõttu võib mõnel juhul inimesel töövõime puududa osaliselt või täielikult, kuid puude raskusastet temal ei tuvastata. Samas tuleneb kohtupraktikast ka see, et ühistaotluse puhul ei ole töövõime hindamise käigus koostatud eksperdiarvamus SKA-le vahetult siduv, kuid samas saab ekspertarsti järeldused siiski ümber lükata eelkõige konkureeriva eksperdiarvamusega (vt RKHKo 05.09.2019 nr 3-17-1110, p-d 22, 24 ja 26).
  3. Haldusakt peab olema selge ja üheselt mõistetav (HMS § 55 lg 1). Haldusakti põhjendamise nõude üheks eesmärgiks on tagada akti kontrollitavus. Põhjendused peavad olema sedavõrd põhjalikud, et võimaldavad adressaadil otsuse laiemat konteksti arvestades selle tegemise põhjust mõista ning hinnata otsuse õiguspärasust. Ühtlasi tagab põhjendamiskohustus kaebeõiguse teostamise võimaluse (RKÜKo 19.06.2020 nr 3-201044/5, p 14) ja täidab ka haldusorgani enesekontrolli eesmärki (RKÜKo 31.05.2011 nr 3-31-85-10, p 26). Haldusakti õigusliku ja faktilise aluse otsimine ei tohi kanduda ulatuslikus mahus üle kohtumenetlusse (RKHKo nr 3-18-1740/36, p 18.4). Haldusorgan peab tagama selle, et haldusakti adressaat mõistab, miks otsus nii tehti (RKHKo 3-17-1110/84, p 18). Seda kohustust peab iseäranis hoolikalt silmas pidama nii puude raskusastme tuvastamisel kui ka töövõime hindamisel (RKHKo 20.02.2026 nr 3-22-938 p 20).
  4. SKA on vaidlustatud otsuses märkinud, et on otsuse tegemisel aluseks võtnud kaebaja taotluses sisalduvad andmed, Eesti Töötukassa töövõime hindamise käigus koostatud eksperdiarvamuse (dtl 31-55) ja töövõime hindamise otsuse (dtl 27-29). Asja materjalidest nähtuvalt ei ole SKA 15.04.2025 otsuse tegemise eelselt iseseisvalt täiendavat eksperdiarvamust küsinud. Vaidemenetluses on lisandunud SKA ekspertarsti V. V arvamus. Viidatud arvamuse on vastustaja esitanud ka kohtule (dtl 119-121). 2 Siin ja edaspidi on otsuse viidatud kaebaja taotluse menetlemise hetkel kehtinud määruse nr 18 sätetele. Alates 01.06.2025 on määruse nr 18 asjakohaseid sätteid mõnevõrra muudetud. 6

(10)3-25-2018
  1. Otsuses on SKA vaid üldsõnaliselt märkinud, et lähtudes töötukassa ekspertarsti hinnangust, ei esine kaebajal piiranguid sellisel määral, et tuvastada puuet. Samas puuduvad otsuses igasugused täpsemad põhjendused, millistest andmetest lähtuvalt on SKA sellisele järeldusele jõudnud. Puuduvad täpsemad viited kaebaja terviseseisundile ja/või viited töövõime hindamise ekspertavamusele konkreetsemalt. Otsusest ei ole seega aru saadav, milliseid andmeid on SKA analüüsinud, jõudmaks järeldusele, et kaebaja osas vähemalt keskmise puude raskusastet tuvastada ei saa. Viited õigusaktidele on küll olemas kuid ka need on liialt üldised, sisaldades näiteks viiteid määruse nr 18 §-dele 6, 7 ja 8, samas koosnevad need paragrahvid mitmest erinevast lõikest ja lõiked omakorda punktidest. Õigusaktide viited ja otsuse põhjendused ei ole omavahel seotud. Seega ei ole otsusest võimalik aru saada, millistele sätetele täpsemalt SKA on otsuse tegemisel tuginenud. 21.
  2. Otsuse nõuetekohane põhjendamine on eriti oluline sellistel juhtudel, kui haldusorgan teeb inimese taotluse osas negatiivse otsuse (puude raskusastet ei tuvastata); kui haldusorgani hinnang erineb samade tõendite alusel antud teise haldusorgani otsusest (siinsel juhul töövõime puudumine vs puude raskusastme mittetuvastamine) või kui haldusorgan muudab oma varasemat hinnangut. Siinsel juhul on tegu kõigi eelpoolnimetatud olukordadega, kuid SKA otsuses puuduvad igasugused põhjendused, mis võimaldaks otsuse lõppjärelduse õigsust kontrollida. Haldusorgani selgituskohustus eriti oluline inimese tervisandmetega seotud asjades, kus hindamine on valdavas osas dokumendipõhine.
  3. Eelkirjeldatu põhjal olen seisukohal, et SKA 15.04.2024 otsus, millega jäeti kaebajal puude raskusaste tuvastamata, on koostatud põhjendamiskohustust oluliselt rikkudes ning selle põhjal ei ole ei kohtul ega ka otsuse adressaadil võimalik aru saada, millel põhineb SKA hinnang, et kaebajal ei ole võimalik tuvastada vähemalt keskmise puude raskusastmele vastavat puuet.
  4. Alles vaideotsuses on vastustaja asunud 15.04.2025 otsust põhjendama, tuues välja ka täpsemad selgitused, kuidas määrusega nr 18 on reguleeritud töövõime hindamise käigus koostatud eksperdiarvamuse hinnangute ülevõtmise metoodika, arvutuskäik ja sotsiaaltoetuste suuruse arvutamine) ning viidanud, et tervishoiuteenuse osutaja ekspertarsti poolt kaebaja tervisliku seisundi võtmetegevuste hindamisel antud hinnangute alusel arvutatakse puude raskusastme tuvastamiseks valdkonna võtmetegevuste sooritamisel esinevate piirangute raskusastmete arvväärtuste aritmeetiline keskmine. Need viited on asjakohased ning pidanuks olema välja toodud juba algses haldusaktis. Haldusakti adressaadil peab olema kohe algse haldusakti põhjal võimalik veenduda, millistele asjaoludele ja õigusnormidele tuginedes haldusakt on antud, seda eriti siinses olukorras, kus kaebaja töövõime on hinnatud täielikult puuduvaks ja varasemalt on kaebajal tuvastatud keskmise puude raskusaste ja võrreldes varasemaga on kaebaja tervislik seisund halvenenud. Selline olukord tekitab inimeses mõistetavalt segadust ja seega on SKA-l haldusorganina seda suurem kohustus inimesele arusaadavalt selgitada, miks sellistes olukordades ka keskmisele puude raskusastmele vastavat puuet ei tuvastata. Seejuures tuleb märkida, et vastustaja on nõustunud, et mitmes valdkonnas on tuvastatud kaebajal rohkem piiranguid kui
  5. aastal (vt vastus kaebusele p 14) kuid on jätnud otsuses ja vaideotsuses selgitamata, miks vaatamata nendele asjaoludele ei pidanud SKA põhjendatuks tuvastada vähemalt keskmise puude raskusastme olemasolu.
  6. Vaidemenetlusse on vastustaja kaasanud täiendavalt ekspertarsti V. Vi, kes on samuti asunud seisukohale, et tervislikust seisundist tulenevad funktsioonihäired ei põhjusta kaebajal sellisel määral raskusi igapäevaeluga toimetulekus ja ühiskonnaelus osalemises, et oleks alust puude raskusastme tuvastamiseks (dtl 119-121). Paraku on aga ka SKA ekspertarsti arvamus sedavõrd üldsõnaline, et selle põhjal võimalik aru saada millel täpsemalt põhineb ekspertarsti järgmine järeldus: „Objektiivsetele ja aktuaalsetele terviseandmetele toetuvalt isikul 7
(10)3-25-2018 esinevatest tervisehäiretest põhjustatud erinevad struktuuri- ja funktsioonipuuded ei põhjusta taotlejale sellisel määral püsivaid tegutsemispiiranguid, et taotlejal oleks põhjendatud keskmise, raske või sügava puude astme tuvastamine, seda ka erijuhtumi kontekstis hinnates, sõltumata sellest, et varasemalt oli isikul puue tuvastatud..“ Ekspertarst loetleb arvamuses küll erinevate arstide epikriise, millega ta on arvamuse andmise käigus tutvunud ning lühidalt kirjeldanud kaebajal esinevaid tervisehädasid, kuid arvamusest ei ole aru saada, millel põhineb nii valdkondade kaupa antud hinnang kui ka kokkuvõttev lõppjäreldus, et kaebajal ei esine vähemalt keskmise puude raskusastmele vastavat tegutsemispiirangut. Puuduvad igasugused viited õigusaktidele ja/või metoodikale, millest arvamuse andja on juhindunud ning selle põhjal ei ole võimalik aru saada, millised on need täpsemad asjaolud, miks isikul, kel on küll tuvastatud puuduv töövõime ning varasemalt on tuvastatud keskmine puue, esinevad piirangud ei võimalda uuel hindamisel tuvastada isegi keskmise puude raskusastmele vastava puude olemasolu. 24.
  1. Näiteks on liikumise valdkonnas ekspert kirjeldanud: „Tegutsemispiirangud on põhjustatud selja- ja jalgade valudest, peapööritusest, häirunud könnimustrist, kiiresti tekkivast väsimusest. Isik suudab kõndida kuni 500 meetrit, siis peab puhkama. Seista suudab kuni 10 minutit, siis peab kehaasendit vahetama. Raske on kummardada, isteasendit tõuseb käte toel.”. Sellele järgneb hinnang, mille kohaselt ekspertarst leiab, et kirjeldatud piirangud ei põhjusta liikumise valdkonnas isikule puuet. Arvamuses puudub aga igasugune põhjendus, miks kirjeldatud piirangud ei ole aluseks vähemasti keskmise raskusastmele vastava puude tuvastamiseks. Sarnaselt ei ole kirjeldatud piirangud ja eksperdi lõppjäreldus omavahel arusaadavalt seotud ka teistes eksperdi arvamuses kirjeldatud valdkondades. 24.
  2. Sarnaselt eelnevale ei ole ekspertarsti hinnangust võimalik aru saada ka seda, millele tugineb eksperdi arvamus, et kaebajal esinevad piirangud on ravi ja abivahenditega osaliselt kompenseeritavad. Ekspert ei viita ühelegi konkreetsele raviprotseduurile, kaebajale välja kirjutatud ravimile või abivahendile, samuti raviarstide epikriisidele, millel selline järeldus tugineb.
  3. SKA vastusest kohtule nähtub, et varasemast erinev hinnang kaebaja puude osas tuleneb sellest, et
  4. aasta hindas töövõime hindamisel ekspertarst kaebajal esinevat piirangut ohutul ringiliikumisel arvväärtusega 2 (mõõdukas) ja seetõttu oli liikumise valdkonnas kaebaja piirang aritmeetilise keskmise alusel hinnatav arvväärtusega 2,33 ning see andis aluse tuvastada kaebajal keskmine puude raskusaste. SKA viitab, et
  5. aastal piirangut ohutul ringiliikumisel ei tuvastatud. Sellest järeldub, et SKA on kaebaja puude raskusastme hindamisel lähtunud üksnes arvutuskäigu tulemustest ning ei ole sisuliselt hinnanud, kas piirangud, mille esinemist oli ekspertarst varasemalt hinnanud mõõdukaks, kaebajal ligilähedases ulatuses ka siiani esinevad. Seega on SKA kaebaja puude raskusastme tuvastamisel rikkunud uurimiskohustust. Kuna vaatlusaluse võtmetegevuse piirangu raskusastmele antud hinnangust sõltub ka puude raskusaste, võis rikkumine mõjutada asja otsustamist. Seejuures on tähelepanuväärne, et ka
  6. aasta on töövõime hindamisel ekspertarst kokkuvõtvalt siiski leidnud, et kaebajal esineb raske tegutsemispiirang liikumise valdkonnas (vt ekspertarsti arvamuse (dtl 31-35) lk 7 toodud kokkuvõte liikumise valdkonna kohta). SKA on jätnud selle asjaolu tähelepanuta.
  7. Määruse nr 18vr § 2 p 7 kohaselt on võimalik tuvastada inimesel keskmine puude raskusaste erijuhtumina olukorras, kus valdkondade kaupa tegutsemisvõimet hinnates on tööealisel inimesel piirangud vähe väljendunud või ei vasta puude raskusastme tuvastamise kriteeriumitele, kuid isiku igapäevane tegutsemine või ühiskonnaelus osalemine on terviseseisundi ning keskkondlike ja suhtumuslike takistuste koosmõju tulemusena piiratud. Määruse nr 18vr § 6 lg 5 sätestab, et SKAL on õigus muude asjasse puutuvate andmete põhjal 8
(10)3-25-2018 korrigeerida piirangu aritmeetilist keskmist ja valdkonna võtmetegevuste sooritamisel esinevate piirangute raskusastmete arvväärtusi 0,5 ühiku võrra või vajaduse korral kaasata menetlusse arstiõppe läbinud isikuid.
  1. Erijuhtumi kohaldamine on küll erandlik, kuid on igati põhjendatud olukorras, kus terviseseisundi ja väliste takistuste koosmõju raskendab isiku igapäevast tegutsemist või ühiskonnaelus osalemist. Erijuhtumit on praktikas kohaldatud ka juhul, kui mitmes valdkonnas on tuvastatavad kergemad piirangud, mis meditsiiniliselt käsitledes tõenäoliselt üksteist võimendavad (hinnatud on kergemaid piiranguid koosmõjus). Sarnaselt tuleks erijuhtumi kohaldamist kaaluda, kui taotleja tervislik seisund on jäänud samaks või ka halvenenud (nagu siinsel juhul), kuid töövõime hindamisel arvamuse andnud ekspertarst on hinnanud kaebajal esinevate piirangute raskusastet varasemast erinevalt. SKA 15.04.2025 otsusest ja 20.05.2025 vaideotsusest ei nähtu, et SKA oleks erijuhtumi kohaldamist siinsel juhul kaalunud. Üksnes SKA ekspertarst on arvamuses leidnud, et kaebaja terviseandmetes kirjeldatud piirangud ei põhjusta sellisel määral püsivaid tegutsemispiiranguid, et: „taotlejal oleks põhjendatud keskmise, raske või sügava puude astme tuvastamine, ka erijuhtumi kontekstis hinnates, sõltumata sellest, et varasemalt oli isikul puue tuvastatud“. Selline ekspertarsti järeldus on taaskord täiesti põhjendamata ning arvamuses puudub igasugune analüüs, millistele andmete tuginedes või milliseid asjaolusid arvestades on ekspertarst sellisele seisukohale jõudnud.
  2. Kokkuvõtlikult nähtub eeltoodust, et SKA 15.04.2025 otsus, milles SKA leidis, et kaebajal ei ole võimalik tuvastada vähemalt keskmisele puude raskusastmele vastavat puuet, on oluliste põhjendamispuudustega ning SKA ei ole puude raskusastme hindamisel täitnud uurimiskohustust nõutava hoolsusega. Ehkki vaideotsuses on vastustaja asunud otsust mõningal määral täiendavalt põhjendama, ei ole olemasolevatele andmetele tuginedes võimalik kohtul siiski veenduda, et SKA on kaebaja puude raskusastme tuvastamise menetluse kohaselt läbi viinud ning arvesse võtnud kõiki asjakohaseid andmeid. Ekspertarsti hinnang, millele vastustaja tugineb, on samuti sedavõrd üldsõnaline, et kohtul puudub võimalus kontrollida, millistele andmetele tuginevalt on ekspertarstid leidnud, et kaebajal ei ole alust tuvastada keskmist puuet, seda ka erijuhtumina.
  3. Ülaltoodud põhjendustel rahuldan kaebuse ja tühistan Sotsiaalkindlustusameti 15.04.2025 otsuse nr P26-2025-286958 ja 20.05.2025 vaideotsuse nr 5.2-3/13594-
  4. SKA-l tuleb kaebaja puude raskusastme hindamise menetlus uuesti läbi viia. Menetluskulud 30.

§ 108lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Kaebaja ei ole nõudnud enda kasuks menetluskulude välja mõistmist, seega jäävad menetlusosaliste kulud nende endi kanda. Isikute nimede asendamine lahendis 31.

§ 175

lg 3 sätestab, et andmesubjekti taotlusel või kohtu algatusel asendatakse avaldatavas kohtuotsuses andmesubjekti nimi initsiaalide või tähemärgiga ning ei avaldata tema isikukoodi, sünniaega, registrikoodi, aadressi ega muid andmeid, mis võimaldavad teda üheselt identifitseerida. Riigi- või kohaliku omavalitsuse asutuse, avalik-õigusliku juriidilise isiku või muu avaliku võimu kandja andmeid kohtulahendis ei varjata. Kohus asendab avaldatavas kohtuotsuses omal algatusel kõigi otsuses mainitud isikute nimed tähemärkidega. (allkirjastatud digitaalselt) Maret Hallikma 9

(10)3-25-2018 10
(10)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.