) § 9 lg-s 1 sätestatud aluseid eristanud ja sõnaselgelt inimväärikuse alandamisele viidanud. Vanglale esitatud kahjunõude tekstist on tuletatav, et kaebaja hinnangul oli vastustaja tegevusel mõju kaitseõiguse tagamisele ning sellega võidi tema inimväärikust alandada ja tema eraelu puutumatust rikkuda. 3) Vastustaja õigusvastasel tegevusel ei ole selliseid tagajärgi, et käsitleda tegevust kaebaja inimväärikust alandavana
Kaebuse puhul sellise intensiivsusega rikkumist, nagu on Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) praktikas väärikuse alandamiseks peetud, ei nähtu, mistõttu ei ole alust käsitleda vastustaja tegevust kaebaja inimväärikust rikkuvana. Kaebaja esitatud väiteid aluseks võttes ei saa väidetavat kaitse kvaliteedi langust pidada usutavaks ja inimväärikust alandavaks. Vastustaja õigusvastase tegevuse tagajärjel sai kahjustatud kaebaja eraelu puutumatus, sest ta ei saanud soovitud mahus taotluste alusel lubatud helistamisvõimalusi kaitsjale. Eraelu puutumatus hõlmab ka suhtlemisõiguse tagatust, s.h helistamise kaudu suhtlemist kaitsjaga. 4) Vangla õigusvastasest tegevusest tingitud tagajärgi kaebaja õigustele ei saa pidada sedavõrd intensiivseks, et mittevaralise kahju hüvitamise ainsaks õiguspäraseks meetmeks oleks kahju hüvitamine rahas. Asjas nr 3-21-553 tehtud otsusest (p-d 16 ja 19) nähtuvalt oli kaebajale üldiselt tagatud kaitsjale helistamine, kuid vangla jättis osadel juhtudel pärast loa andmist kaitsjale helistamise võimaluse tagamata. Kaebaja viide tagajärjena kaitse kvaliteedi väidetavale langusele on paljasõnaline ja tõendamata. Arvestades, et kaebajal oli kaitsjale helistamise võimalus olemas, kuid mitte soovitud ulatuses, siis ei saa helistamise võimalust käsitleda sedavõrd piiratuna, et isikul ei olnud sisuliselt võimalik kaitseõigust teostada. Seega ei olnud rikkumine sedavõrd intensiivne, et annaks aluse rahalise hüvitise määramiseks sellel alusel. Kaebajale tekitatud kahju hüvitamiseks on piisav vastustaja tegevuse õigusvastaseks tunnistamine kohtuotsuse resolutsioonis. 5) Väidetav kriminaalmenetluses kõnede pealtkuulamise temaatika ei ole asja lahendamisel oluline, sest kahjunõue ei tugine helistamisega seotud teistele väidetavatele toimingutele. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS 5. X.X. esitas 16.07.2025 apellatsioonkaebuse, milles ta palub tühistada Tartu Halduskohtu 17.06.2025. a otsus ja teha uus otsus, millega rahuldada kaebus. Apellatsioonkaebuse põhjendused: 2 1) Õigusvastasuse tuvastamine inimõiguste rikkumise puhul ei ole piisav hüvitis. Kohus ei toonud välja, millises EIÕK artiklis või protokollis on loetletud väheintensiivsed inimõiguste rikkumised. Kohus viitab kohtupraktikale, mitte seadusele. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 134 defineerib, et maksta tuleb mõistlik rahasumma. 2) Otsuse p-s 8.1 on väidetud, et kaebajal oli piisavalt võimalusi kriminaalasjas kaitsjaga asjaolusid arutada. Kaebajale teadaolevalt ei sätesta ükski seadus, milline arv on piisav. 6. Tartu Vangla palub 04.08.2025. a vastuses jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. Vastuse põhjendused: Igale õigusvastasele tegevusele ei pea järgnema rahaline hüvitis.
-st ega selle kohaldamisega seonduvast kohtupraktikast ei tulene, et õigusvastane tegevus tuleb igakordselt heastada mõistliku rahalise hüvitisega. Ei ole alust järeldada, et kaebaja kaitseõiguse tagamine oli sedavõrd piiratud, et see õigustaks rahalise hüvitise väljamõistmist. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
Vastustaja õigusvastase tegevuse tagajärjel sai kahjustatud kaebaja eraelu puutumatus, mis hõlmab ka suhtlemisõiguse tagatust, s.h helistamise kaudu suhtlemist kaitsjaga. Halduskohus leidis, et rikkumine ei olnud sedavõrd intensiivne, et annaks aluse rahalise hüvitise määramiseks, vaid piisav on vastustaja tegevuse õigusvastaseks tunnistamine. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega ega pea vajalikuks neid korrata (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 201 lg 4). Ringkonnakohus leiab, et halduskohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning selle tühistamiseks puudub alus. Ringkonnakohtule ei nähtu asjaolusid, mis annaksid aluse asuda halduskohtust erinevale seisukohale. Vastuseks apellatsioonkaebuses väidetule märgib ringkonnakohus järgmist. 9. Avalik-õiguslike ülesannete täitmisel tekitatud kahju hüvitamise alused on sätestatud
-is.
lg 1 järgi võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada
§-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega.
lg 1 kohaselt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise ja au või hea nime teotamise korral.
lg 2 kohaselt mittevaraline kahju hüvitatakse proportsionaalselt õiguserikkumise raskusega ning arvestades süü vormi ja raskust. 10. Kaebaja jätab arvestamata, et avaliku võimu kandja poolt tekitatud mittevaralise kahju rahaline hüvitamine on Eestis erandlik ja piiratud.
lg 1 näeb selle võimaluse ette vaid kõige olulisemate põhiõiguste tõsiste riivete korral (RKHKo 27.06.2017, 3-3-1-9-17, p 13 ning seal viidatud kohtupraktika). Kohtupraktikas on sedastatud, et mitte igasugune põhiõiguste rikkumine või riive ei pruugi endaga kaasa tuua kahju hüvitamist rahas, vaid see oleneb asja sisulisel menetlemisel välja selgitatud asjaoludest ning muu hulgas ka kohtu hinnangust riive intensiivsusele. Mittevaralise kahju kohaseks hüvitamise viisiks võib kahju rahas kompenseerimise asemel olla ka kohtuotsusega kahju põhjustanud toimingu õigusvastasuse tuvastamine. Mittevaralise kahju rahas hüvitamise asemel toimingu 3 õigusvastasuse tuvastamise võimaluse näeb ette ka HKMS § 41 lg 5 (RKHKm 20.10.2011, 33-1-43-11, p 18). Rahalise hüvitise välja mõistmata jätmine on põhjendatud, kui rikkumine on väikese intensiivsusega või suunatud isiku jaoks väheolulise õiguse vastu (RKHKo 15.03.2010, 3-3-1-93-09, p 13). Seega kahju kohane hüvitamise viis oleneb kohtu poolt välja selgitatud asjaoludest ja sealhulgas ka hinnangust riive intensiivsusele. Ringkonnakohtu hinnangul on halduskohus otsuses (p 15) ammendavalt põhjendanud seisukohta, miks ta peab piisavaks vangla tegevuse osas selle õigusvastasuse tuvastamist. Ringkonnakohtule ei nähtu asjaolude pinnalt, et esineks alus rahalise hüvitise väljamõistmiseks käesolevas asjas. Ka kaebaja apellatsioonkaebuses esitatud väited ei anna alust asuda seisukohale, et halduskohus pidanuks kaebajale kahjuhüvitise rahas välja mõistma. 11. Kaebaja väide, et kohus viitab kohtupraktikale, mitte seadusele, ei ole õige. Halduskohus põhjendas kohtuotsust
-i asjassepuutuvate sätete ja lisaks vastava kohtupraktikaga, kohaldades asjakohaselt siseriiklikke õigusnorme ja viidates asjassepuutuvale kohtupraktikale. Normide hierarhiat arvestades tuleb kohaldada vaidlusalust õigussuhet kõige lähemalt reguleerivat sätet (RKPSJVKo 06.02.2023, 5-22-10, p 44).
-i normid on prioriteetsed EIÕK normide suhtes. Halduskohtul ei olnud alust siseriikliku õiguse normide ja senise kohtupraktika kõrvale jätmiseks. Eeltoodut arvestades on asjakohatu kaebaja etteheide EIÕK artiklile või protokollile mitteviitamise kohta.
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.