Obsah (9)

§ 35§ 2§ 38§ 193§ 1962§ 200§ 205§ 1§ 73

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Harju Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 23. oktoober 2025, Tallinn Väärteoasja number 4-25-3219 (231525006475) Kohtunik Grete Vahtra Sekretär Elena Jõgis Kaeb

§-de 73 ja 73 1 alusel. Seega ei saa väita, et järelevalve teostamine oli menetlusaluse isiku poolt takistatud.

1. Kaebuses on juhitud tähelepanu ka sellele, et riiklik järelevalve tähendab avaliku võimu kandjate poolt oma sellise pädevuse kasutamist, mis on neile antud kontrollimaks väljapoole oma ametkonda jäävate isikute tegevuse seaduslikkust. KorS § 2 lg 4 defineerib riikliku järelevalve kui korrakaitseorgani tegevuse eesmärgiga ennetada ohtu, selgitada see välja ja tõrjuda või kõrvaldada korrarikkumine. Riigikohus on rõhutanud (Riigikohtu lahend asjas nr 3-1-1-41-06), et riiklikku järelevalvet ei tohi võrdsustada õigusemõistmise ega süüteomenetlusega, mille takistamine kuulub hoopis KarS
2. peatüki koosseisude alla. Kuna üleminek riiklikult järelevalvelt süüteomenetlusele ei ole alati selgelt reguleeritud, tuleb 2 / 13 4-25-3219 piirsituatsioonides hinnata, menetlustoiminguga. kas tegemist oli veel järelevalvetoimingu või juba
3. Kaitsja hinnangul oli politsei eesmärgiks hinnata aknaklaaside tumedust ehk võimalikku korrarikkumist välja selgitada. Tegemist ei olnud olukorraga, kus oleks olnud vaja rikkumist tõrjuda või kõrvaldada KorS § 2 lg 4 tähenduses. Seega ei olnud ametnikel seadusest tulenevat õigust nõuda menetlusaluselt akende liigutamist kui kohustuslikku toimingut, mis oleks olnud järelevalve vältimatu osa. Järelikult ei saa üksnes koostöövalmiduse puudumist või ametniku soovile mitteallumist käsitada riikliku järelevalve takistamisena KarS § 279 lg 1 tähenduses ega võtta N. M.t sellise käitumise eest vastutusele. Teisisõnu ei nõustu kaitsja seisukohaga, et akna üles- või allatõstmine võimaliku korrarikkumise väljaselgitamiseks kujutaks endast riikliku järelevalve toimingut KorS § 2 lg 4 mõttes, mille eiramine võiks tuua kaasa menetlusaluse isiku vastutuse KarS § 279 lg järgi.
4. Samuti leiab kaitsja, et kohtuväline menetleja on ekslikult järeldanud, et N. M. takistas järelevalvet, kuigi sündmuskohal olid aknad juba alla lastud ning ametnikel oli visuaalne võimalus klaaside seisundit kontrollida. Lisaks olid ametnikel seadusest tulenevad alternatiivsed võimalused – korrakaitseseaduses ettenähtud sundivahendite rakendamine või sõiduki suunamine liiklusseaduse alusel erakorralisele tehnonõuetele vastavuse kontrollile. Sellises olukorras ei saa KarS § 279 lg 1 tähenduses rääkida riikliku järelevalve takistamisest, sest kontroll oli objektiivselt võimalik ja seda ka tehti. Riigikohtu praktika kohaselt ei saa iga koostööst keeldumist käsitada järelevalve takistamisena. Näiteks on leitud, et keskkonnainspektori korralduse eiramine ei kujutanud endast KarS § 279 rikkumist, kui inspektoril oli võimalik kontroll ise läbi viia (Riigikohtu lahend asjas nr 3-1-1-41-06). Analoogselt ei takistanud N. M. järelevalvet, vaid osutas sõiduki tehnilisele rikkega seotud asjaolule, samal ajal kui ametnikel oli võimalik kasutada teisi seaduslikke meetmeid (nt suunata sõiduk erakorralisse kontrolli). Objektiivne koosseis eeldab, et järelevalve tegemine muutus võimatuks või põhjendamatult raskendatuks (Riigikohtu lahend asjas nr 3-1-1-74-10 p 6.2). Käesolevas asjas seda ei olnud – ametnikud said kontrolli läbi viia, asjaolusid hinnata ja isegi vormistasid rikkumise protokolli. Seega ei saa väita, et järelevalve oli takistatud sellisel viisil, mis välistas selle teostamise. Lisaks ei olnud menetlusalusel isikul õiguslikku kohustust lubada ametnikul ise sõiduki mehhanisme käsitseda. Tema kohustus oli võimaldada kontrolli, mida ta ka tegi, selgitades ja näidates riket. Kui ametnikud soovisid siiski veenduda akende töökindluses, oleks neil tulnud kasutada korrakaitseseaduses ette nähtud õigusi, sealhulgas vajadusel sundi. Sunnivahendite mittekasutamine ei saa panna menetlusalusele vastutust selle eest, et ametnikud piirdusid üksnes tema vabatahtliku tegevuse palumisega. Eeltoodust tulenevalt ei ole N. M. käitumises täidetud KarS § 279 objektiivset ega subjektiivset koosseisu. Tegemist oli olukorraga, kus tehniline rike takistas akende tavapärast käsitsemist, kuid see ei muutnud järelevalve tegemist võimatuks. Ametnikel olid olemas alternatiivsed seaduslikud võimalused kontrolli teostamiseks. Seetõttu puudub N. M. süü ning tema vastutusele võtmine väärteo toimepanemise eest on õigusvastane ja põhjendamatu.
5. Lisaks vaidleb kaitsja vastu otsuse osale, mis hõlmab menetlusaluse isiku süü tõendamist. Nimelt ei ole protokollis viidet ühelegi videosalvestisele ega sellele, et menetluse aluseks oleks vormikaamera materjal. Otsuses aga tugineb kohtuväline menetleja valdavalt politsei vormikaamera heli- ja videosalvestisele ning kirjeldab sealt tuletatud asjaolusid (nt väidetav valede nuppude vajutamine, akna osaline üles-alla liigutamine jms). Selline lahknevus on vastuolus põhimõttega, mille kohaselt peab väärteootsuse faktiline alus tuginema väärteoprotokollis kajastatud asjaoludele. Kui tõendit ei ole protokollis fikseeritud ei saa sellele hiljem otsuses tugineda. Seega ei tohi kohtuvälise menetleja otsuses kaamera salvestisi kasutada N. M. süü tõendamiseks. Kaitsja leiab ka seda, et isegi juhul, kui kohus leiab, et 3 / 13 4-25-3219 menetlusaluse käitumises esineb rikkumise tunnuseid, on määratud 1200-eurone rahatrahv ilmselgelt ebaproportsionaalne.
6. Kohtuväline menetleja on oma kirjalikus seisukohas leidnud, et N. M. on toime pannud temale inkrimineeritud KarS § 279 lg 1 järgi kvalifitseeritud väärteo ning alused menetluse 1õpetamiseks või karistuse kergendamiseks kaebuses toodud põhjendustel puuduvad.
7. Kohtuväline menetleja on märkinud, et

§ 35

lg 5 sätestab, et juht peab võimaldama kontrollida sõiduki vastavust tehnonõuetele ja varustusele. N. M. on kaitsja vahendusel esitatud kaebuses selgitanud, et talle ei saa ette heita ei tahtlikku ega hooletut käitumist, mis oleks muutnud järelevalve võimatuks, kuivõrd ta on politseiametnikele kohapeal selgitanud, et akende tõstemehhanism oli rikkis. Lisaks leidis kaitsja, et kohtuväline menetleja ei tohtinud kaevatava otsuse tegemisel tugineda politsei vormikaamera heli-ja videosalvestisele, kuivõrd tegemist ei ole tõendiga. Kohtuväline menetleja peab oluliseks viidata, et kaevatava otsuse tegemisel on tuginetud tunnistaja K. M. ütlustele, kes on välja toonud, et õigusrikkumise toimepanemise ajal kasutas tema P. vormikaamerat nr U

1. Seega leiab kohtuväline menetleja, et nimetatud vormikaamera videosalvestist tuleb käsitleda kui tunnistaja ütluste osa nende usaldusväärsuse kontrollimiseks.
2. Kohtuväline menetleja peab oluliseks viidata, et tunnistaja K. M.ei ole menetlusalusele isikule tuttav ning teda on hoiatatud KarS §-de 318 ja 320 alusel. Seega oli ta teadlik, et ütluste andmisest seadusliku aluseta keeldumise ja teadvalt valeütluste andmise eest kohaldatakse kriminaalvastutust. Tunnistaja ütluste kohaselt nägi ta sõitmas menetlusaluse isiku poolt juhitud sõidukit, mille juhipoolne aken oli avatud, kõrvalistujapoolne aken aga suletud asendis ning selle klaas tundus olevat lubatust tumedam, mistõttu otsustas patrulltoimkond antud sõidukit kontrollida. Sõiduki peatamise hetkeks oli ka kõrvalistuja aken juba täielikult avatud. Seejärel palusid ametnikud N. M.l aknad üles tõsta, mille peale hakkas menetlusalune isik vajutama tagumiste aknatõstukite lüliteid. Kuivõrd politseiametnik märkas, et akende lukustusnupp oli aktiivne, palus ta menetlusalusel isikul lukustus maha võtta, mida viimane ka tegi, kuid jätkas tagumiste aknatõstukite lülitite vajutamist. Politseiametnik palus lasta iseseisvalt kontrollida aknatõstukite lüliteid, kuid menetlusalune isik selleks luba ei andnud. Seejärel vajutas N. M. kõrvalistuja aknatõstuki lülitit, mille peale aken tuli poolenisti üles, kuid menetlusalune isik, kiiresti sama lülitit vajutades, lasi akna taas alla. Kui mõlemad ametnikud juhtisid N. M. tähelepanu, et nendele oli akna liikumine hästi nähtav, palusid nad uuesti õiget aknatõstuki lülitit vajutada, millele menetlusalune isik vastas eitavalt. Politseiametniku vormikaamera videosalvestiselt nähtuv kinnitab tunnistaja ütluste usaldusväärsust, et menetlusalune isik eksitas tahtlikult liiklusjärelvalve teostajaid, akende valesid lüliteid kasutades. N. M. tegevus oli mõlemale politseiametnikule hästi jälgitav ning eksimise või valesüüdistuse esitamine on välistatud.
3. Kohtuvälises menetluses ning esitatud kaebuses viidati korduvalt, et N. M. poolt juhitud mootorsõidukil esines akende tõstemehhanismis rike. Kohtuväline menetleja juhib tähelepanu, et aktiivse kaitsetaktika korral peavad menetlusalune isik vai tema kaitsja looma võimaluse esitatud väidete kontrollimiseks (Riigikohtu lahend asjas nr 3-1-1-125-12, nr 3-11-46-10). Sarnast seisukohta on Riigikohus avaldanud ka lahendis nr 3-1-1-85-07, nentides, et juhul, kui süüdistatav otsustab end kaitsta aktiivselt, peab ta esitama tõendid oma väidete õigsuse tõendamiseks või vähemalt looma menetlejale reaalse võimaluse väidete kontrollimiseks. Eeltoodust tulenevalt asub kohtuväline menetleja seisukohale, et kuivõrd menetlusalune isik ei ole ei kohtuvälises menetluses ega kaebuse esitamisel esitanud ühtegi tõendit oma väidete kinnitamiseks, tuleb neid hinnata paljasõnaliseks. Kohtuväline menetleja on pidanud oluliseks märkida, et vastavalt KorS § 3 lg 3 lähtub korrakaitseorgan riikliku 4 / 13 4-25-3219 järelevalve meetme kohaldamisel eriseaduse alusel eriseaduses sätestatust, järgides KorS põhimõtteid. Eriseaduses reguleerimata juhtumil lahtutakse korrakaitseseaduses sätestatust.

§ 2

p 28 sätestab, et liiklusjärelvalve on riiklik järelevalve liikluse ja maastikusõidukite liikumise üle ning käesolevas asjas heidetakse N. M.le ette

§ 38

lg 5 tuleneva nõude rikkumist.

§ 193

lg 1 kohaselt teostavad liiklusjärelvalvet politseiametnikud, abipolitseinikud ja muud ametiisikud nendele seadusega antud pädevuse piires ning valla- vai linnavalitsus peatumise ja parkimise nõuetele kohaliku omavalitsusüksuse territooriumil. Vastavalt

§ 1962

lg 1 p 9 on politseiametnikul või abipolitseinikul õigus suunata mootorsõiduk vai selle haagis erakorralisse tehnonõuetele vastavusekontrolli, kui liiklusjärelvalve käigus tehnonõuetele vastavuse kontrollimisel avastatakse

73 lg 7 1 nimetatud oluline vai ohtlik rike või puudus ja seda ei ole võimalik kohapeal kõrvaldada. Politseiametniku poolt liiklusjärelvalve käigus sõiduki tehnonõuetele vastavuse kontrollimise ulatust ja korda reguleerib Majandus- ja kommunikatsiooniministri

1. detsembri 2011 määrus nr
2. Kuivõrd käesoleval juhul reguleeris riikliku järelevalve teostamist eriseadus (liiklusseadus), siis on kaitsja viide KorS § 2 lg 4 asjakohatu.
3. Kohtuväline menetleja märkis, et kaitsja on seisukohal, et politseiametnikel oli visuaalne võimalus klaaside seisundit kontrollida, kuivõrd aknad olid alla lastud. Kohtuväline menetleja peab oluliseks viidata, et

§ 200lg 10 ja Majandus- ja kommunikatsiooniministri 15.

detsembri 2011 määruse nr 114 „Politseiametniku poolt liiklusjärelvalve käigus sõiduki tehnonõuetele vastavuse kontrollimise ulatus ja kord “ lisa 3 p 3.2 (nähtavus) lg 4 kontrollitakse klaasi seisund vaatlusega ning kui juhiistme seljatoest ettepoole jäävate klaaside läbipaistvus on lubatust väiksem, loetakse seda oluliseks rikkeks või puuduseks. Viidatud lisast nähtub ühemõtteliselt, et sõiduki esimeste küljeklaaside nõuetele mittevastav läbipaistvus on aluseks sõiduki suunamiseks erakorralisse tehnonõuetele vastavuse kontrolli. Eeltoodust tulenevalt on üheselt mõistetav, et klaasi seisundi kontrollimisel peavad aknad olema üles tõstetud. Kohtuväline menetleja juhib siinkohal tähelepanu, et ülaltoodud määrus ei näe ette aknatõstukite kontrolli, seega puudus politseiametnikel seaduslik alus erakorralisele tehnonõuetele vastavuse kontrolli suunamiseks nimetatud puudumise tõttu, nagu kaitsja kaebuses väidab. Märkimisväärne on, et Transpordiameti liiklusregistri andmete kohaselt omab N. M. alates 6. detsembris 2016 juhtimisõigust, mille omistamiseks pidi ta sooritama asjaomased eksamid tõendamaks liiklusseaduse tundmist ning valmisolekut mootorsõiduki juhina liikluses osalemiseks. N. M. poolt rikutud õigusnorm kuulub

1. jao alla, mis sätestab juhi liiklusreegleid. Seega pidi kaebuse esitaja olema teadlik muuhulgas ka sõiduki juhile kehtivatest ülekohtusustest, mistõttu saab asuda seisukohale N. M. pani kõnealuse õigusrikkumise toime tahtlikult ja eesmärgipäraselt.
2. KarS § 279 lg 1 näeb riikliku ja haldusjärelevalve teostamise takistamise eest karistuseks kuni 300 trahviühikut või aresti kuni 30 päeva. Karistuse määramisel on kohtuväline menetleja igati korrektselt arvesse võtnud seda. et kohtuvälises menetluses ei ole tuvastatud karistust kergendavaid ega raskendavaid asjaolusid ning kergendavaid asjaolusid ei nähtu ka kaitsja poolt maakohtule esitatud kaebusest. Karistusregistri andmete kohaselt omas N. M. õigusrikkumise toimepanemise kuupäeval ühte kehtivat karistust liiklusalase õigusrikkumise toimepanemise eest. Riigikohus on otsuses 4-24-1237 p 13 asunud seisukohale, et tulevaste süütegude vältimiseks kohase karistuse valikule aitab kaasa teave isiku varasematest süütegudest (arv, iseloom, raskus, teo toimepanemisest möödunud aeg) ja nende eest mõistetud karistustest. Eeltoodust tulenevalt ei saa kohtuväline menetleja jätta tähelepanuta, et
3. mai 2025 pani kaebuse esitaja toime

§ 205

järgi kvalifitseeritud väärteo, mis omakorda näitab isiku suhtumist liiklusnõuetesse ja õiguskorda. 5 / 13 4-25-3219

1. Vastavalt VTMS § 120 lg 3 võib asja lahendada kirjalikus menetluses vaid siis, kui kohtumenetluse pooled ei taotle uue tõendi uurimiseks kohtuistungi korraldamist, kui kohtumenetluse pool on koos kaebusega maakohtule esitanud uue tõendi, mille kohus vastu võtab. Riigikohus on otsuses nr 4-22-2959 p 8 asunud seisukohale, et ehkki VTMS § 120 lg 3 räägitakse otsesõnu üksnes koos kaebusega esitatud uuest tõendist, on Riigikohtu praktikas asutud seisukohale, et kaitseõiguse tagamiseks tuleb osutatud normis märgitut kohaldada ka siis, kui tegemist on kohtuvälise menetleja esitatud vai kohtu enda kogutud uute tõenditega. Seonduvalt eeltooduga taotleb kohtuväline menetleja auväärt kohtult võtta väärteotoimiku juurde ning võimaldada kaebuse esitajal tutvuda
2. juuni 2025 koostatud otsus väärteoasjas nr
3. Kohtuväline menetleja ei taotle kohtuistungi korraldamist uute tõendite uurimiseks. Kaitsja on kaebuses viidanud Riigikohtu lahendile nr 3-1-1-41-06, milles on kriminaalkolleegiurn asunud seisukohale, et KarS § 279 koosseisule vastav tegu ei ole keeldumine väärteoprotokolli koostamiseks ametnikuga kaasa minemast, kuivõrd tegemist on väärteomenetluse, mitte aga riikliku järelevalve menetluse toiminguga, ja seda KarS § 279 ei hõlma. Nimetatud lahendis on kriminaalkolleegium samuti leidnud, et õngede välja võtmisest keeldumine ei takistanud mingil moel järelevalve teostamist, kuna inspektoritel oli endil võimalus õnged paagiaukudest välja võtta, mida keskkonnainspektor ka tegi. Riigikohtu kriminaalkolleegium on otsuses nr 3-1-1-74-10 asunud seisukohale, et KarS § 279 järgi kvalifitseeritava väärteo objektiivne koosseis eeldab järelevalve tegemise põhjendamatu raskendamist või selle võimatuks muutmist, viidates selle juures maakohtu väärteomenetlusõiguse olulise rikkumisele. Kaitsja, viidates samuti kaebuses eeltoodud Riigikohtu lahendile leidis, et politseiametnikel õnnestus kontrolli läbi viia. Kohtuvälise menetleja seisukohalt tuleb aga nimetatud Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kohtuotsused jätta asja lahendamisel tähelepanuta, kuivõrd N. M.le lasus

§ 35

lg 5 tulenev kohustus võimaldada liiklusjärelevalveteostajal kontrollida sõiduki vastavus tehnonõuetele ja varustusele, mis eeldab liiklusjärelevalve teostaja poolt füüsilist tegevust. Kohtuväline menetleja leiab. et N. M., keeldudes mootorsõiduki aknaid ales tõstmast. et võimaldada kontrollida klaaside seisundit, raskendas põhjendamatult liiklusjärelevalve teostamise ning keelates politseiametnikel iseseivalt kontroll läbi viia, muutis liiklusjärelevalve teostamise võimatuks.

1. N. M. kaitsja esitas
2. oktoobril 2025 täiendava kirjaliku seisukoha ning täiendava tõendina remonditöökoja arve, mis kinnitab, et sõiduki aknatõstuki mehhanism oli kontrolli ajal rikkis ning akende liigutamine ei olnud N. M. tahtest sõltuv. Kaitsja on rõhutanud, et järeldus, mille kohaselt N. M. on keeldunud täitmast politseiametnike korraldust tõsta sõiduki aknad üles ning on seeläbi muutnud järelevalve teostamise võimatuks, on faktiliselt ebaõige ja õiguslikult põhjendamatu. Eeskätt on tähtis, et politseiametnike eesmärk oli kontrollida akende tumedust ning politseiametnikel olid olemas seaduslikud võimalused aknaklaaside kontrollimiseks, sealhulgas võimalus kasutada korrakaitseseaduse alusel sundi või suunata sõiduk erakorralisele tehnonõuetele vastavuse kontrollile liiklusseaduse alusel, mistõttu ei saa väita, et järelevalve teostamine oli võimatu või tegelikult takistatud. Teiseks tuleb rõhutada, et KarS § 279 käsitleb ainult sellist käitumist, mis muudab riikliku järelevalve võimatuks. Nimelt objektiivse koosseisu moodustab riikliku ja haldusjärelevalve takistamine sellisel kujul, mis ei võimaldanud järelevalve teostamist. Tegemist on materiaalse koosseisuga väärteoga, mille puhul tuleb tuvastada põhjuslik seos isiku käitumise ja järelevalve teostamatuse vahel. Käesolevas asjas see puudub, sest kontrolli võis läbi viia, asjaolusid hinnati ja väärteoprotokoll vormistati. KarS § 279 rakendamisel tuleb hinnata isiku tegevust kui takistamist. Takistamine tähendab igasugust järelevalvega seotud õiguspärase toimingu takistamist. Ei ole oluline, mil viisil järelevalvet takistati (nt dokumentide hävitamine, peitmine), karistatav on üksnes selline järelevalve takistamine, mis ei võimaldanud järelevalve teostamist. Riikliku järelevalve sisu ja eesmärgi määratleb KorS § 2 lg 4, mille 6 / 13 4-25-3219 kohaselt on see tegevus, mille eesmärk on ennetada ohtu, selgitada see välja ning tõrjuda või kõrvaldada korrarikkumine. Oluline on eristada, et „korrarikkumise väljaselgitamine“ ei ole samastatav selle tõrjumise või kõrvaldamisega. Käesoleval juhul ei olnud tegemist olukorraga, kus oleks tulnud tõrjuda või kõrvaldada reaalne korrarikkumine, vaid politsei tegutses võimaliku rikkumise tuvastamise eesmärgil. Selline kontrolli- või vaatlussoov ei kuulu KorS § 2 lg 4 mõttes riikliku järelevalve vältimatu osa hulka. Seetõttu ei olnud ametnikel õigust nõuda menetlusaluselt akende käsitsi liigutamist ega käsitleda tema tehnilisest rikkest tingitud passiivsust kui koostöö puudumist või õigusrikkumist. Kaitse rõhutab, et kohtuväline menetleja on oma seisukoha põhjendamisel viidanud ekslikult KorS § 3 lg 3, mida seaduses tegelikult ei eksisteeri. KorS § 3 reguleerib rahvusvahelist koostööd, mitte riikliku järelevalve kohaldamise siseriiklikke aluseid. Selline vale viide näitab, et kohtuväline menetleja ei ole seadust korrektselt kohaldanud ning muudab tema järeldused õiguslikult ebausaldusväärseks. Õigeks aluseks saanuks olla KorS § 2 lg 4, kuid isegi sellele sättele tuginedes ei saa antud juhtumit pidada riikliku järelevalve takistamiseks, kuna ei olnud tegemist olukorraga, kus tuli tõrjuda või kõrvaldada reaalne korrarikkumine. Isegi kui lähtuda kohtuvälise menetleja seisukohast, mille kohaselt korrakaitseorgan lähtub riikliku järelevalve meetme kohaldamisel eriseaduse alusel eriseaduses sätestatust ning reguleerimata juhtumil korrakaitseseaduses sätestatust, siis tuleneb Majandus- ja kommunikatsiooniministri
3. detsembri 2011 määruse nr 114 „Politseiametniku poolt liiklusjärelevalve käigus sõiduki tehnonõuetele vastavuse kontrollimise ulatus ja kord” lisa 3 punktist 3.2 (nähtavus), lõikest 4, et klaaside seisundit kontrollitakse vaatluse teel. Ehk määruse kohaselt tuleb olukorras, kus juhiistme seljatoest ettepoole jäävate klaaside läbipaistvus on lubatust väiksem, see tuvastada vaatluse käigus. Tulenevalt VTMS § 2 ja KrMS §-dest 83–87 ja 146 tuleb igasugune vaatlusprotsess (menetlustoimingu mõttes) dokumenteerida vaatlusprotokollis, kuhu märgitakse vaatlusobjekt, käik ja tulemused. Käesolevas asjas ei ole koostatud vaatlusprotokolli ega ühtegi muud dokumenti, mis kinnitaks, et vaatlus üldse toimus. Seetõttu puudub menetluses tõend, mis võimaldaks väita, et järelevalve toiming viidi läbi seaduse kohaselt või et klaaside läbipaistvust üldse ametlikult kontrolliti või taheti seda teha. Selline menetluslik puudus tähendab, et järelevalvetoimingut ei ole seaduslikult dokumenteeritud ja puudub tõend, mille alusel saaks väita, et kontrolli teostamine oli takistatud. Kohtuväline menetleja on viidanud vormikaamera salvestisele kui tõendile, kuid salvestis ei saa asendada vaatlustoimingu protokolli. Vormikaamera salvestis on abistava iseloomuga, mitte ametlik menetlustõend kuna see pole väärteoprotokolli ka sisse kantud. Seega sellele tuginemine ilma vastava menetlusprotokollita on õigusvastane. Kaitsja märgib, et autoremonttöökoja arve kinnitab, et sõiduki aknatõstuki mehhanism oli rikke tõttu mittetöökorras, mistõttu ka parandatud hiljem. Seega puudus menetlusalusel isikul tehniline võimalus ametniku korraldust täita. Tegemist ei olnud koostööst keeldumise, vaid objektiivse tehnilise olukorraga, mis ei sõltunud isiku tahtest ega saanud seetõttu kujutada endast riikliku järelevalve takistamist KarS § 279 tähenduses. Isegi juhul, kui nõustuda kohtuvälise menetleja käsitlusega, et tegemist oli riikliku järelevalvega eriseaduse alusel, tuleb meeles pidada, et KorS § 1 lg 3 kohaselt peab korrakaitseorgan sellise meetme kohaldamisel järgima korrakaitseseaduse põhimõtteid. Üks olulisemaid nendest põhimõtetest on KorS § 2 lg 4, mille järgi on riiklik järelevalve tegevus eesmärgiga ennetada ohtu, selgitada see välja ja tõrjuda või kõrvaldada korrarikkumine. Seega saab KarS § 279 lg 1 kohaldada üksnes juhul, kui isiku käitumine tegi järelevalve võimatuks olukorras, kus korrakaitseorganil oli tegelikult seaduslik kohustus ennetada ja/või selgitada välja oht ja tõrjuda või kõrvaldada korrarikkumine. Käesoleval juhul sellist ohtu ei esinenud ega korrarikkumist ei olnud tuvastatud ning ametnikud tegutsesid üksnes võimaliku rikkumise väljaselgitamise eesmärgil. Seetõttu ei saa N. M. käitumist käsitada riikliku järelevalve takistamisena KarS § 279 tähenduses, seda enam, et isiku sõiduki aknatõstemehhanism oli tegelikult rikkis, mida menetlusalune ka kohapeal politseile selgitas. 7 / 13 4-25-3219
4. Kaitsja rõhutas, et kohtuväline menetleja täidab väärteomenetluses süüdistusfunktsiooni, lasub just temal väärteomenetluses tõendamiskoormus. Kooskõlas uurimisprintsiibiga tähendab see muuhulgas seda, et kohtuvälise menetleja ametnik peab väärteokahtluse korral tegema kõik võimaliku tõendite kogumiseks. See kohustus hõlmab nii menetlusalust isikut süüstavaid kui ka õigustavaid tõendeid. Kaitsja leidis, et N. M. süüksarvatav tegu ei ole leidnud tõendamist, mistõttu tuleb väärteomenetlus lõpetada.
5. Kohtuväline menetleja esitas omakorda täiendava seisukoha, milles selgitab, et esitatud kirjalikus seisukohas viitas kohtuväline menetleja ekslikult KorS § 3 lg
6. KorS § 1 lg 3 sätestab, korrakaitseorgan lähtub riikliku järelevalve meetme kohaldamisel eriseaduse alusel eriseaduses sätestatust, järgides KorS põhimõtteid. Eriseaduses reguleerimata juhtumil lähtutakse KorS-is sätestatust. Kohtuväline menetleja on esitatud kirjalikus seisukohas selgitanud, mis põhjusel on kaitsja viide KorS § 2 lg 4 on asjakohatu ning ei pea vajalikuks hakata täiendavat seisukohta selles osas kujundama.
7. Kohtuväline menetleja aga rõhutas, et väär on kaitsja arusaam, et sõiduki tehnonõuetele vastavuse kontrolli käigus tuleb vastavalt VTMS § 2 ja KrMS §-dele 83-87 ja 146 protokollida menetlustoiming vaatlusprotokolliga. Liiklusjärelevalve teostamine ei ole menetlustoiming väärteomenetluse- või kriminaalmenetluseseadustiku mõttes, vaid tegemist on riikliku järelevalvetoiminguga, mille käigus vastavalt

§ 1

lg 5 kohaldatakse haldusmenetluse seaduse sätteid, arvestades

erisusi. Vastavalt Majandus-ja kommunikatsiooniministri

1. detsembri 2011 määruse „Politseiametniku poolt liiklusjärelevalve käigus sõiduki tehnonõuetele vastavuse kontrollimise ulatus ja kord“ § 3 lg 3 vormistatakse haldusmenetlusaktina määruse lisa 1 ja lisa 2 kohane kontrollkaart, kui mootorsõidukil või selle haagisel avastatakse kontrollimise käigus rike või puudus. Kui mootorsõidukil ja selle haagisel kontrollimise käigus rikkeid või puudusi ei tuvastatud, tuleb kontrollkaart vormistada juhul, kui sõiduki juht seda soovib. Kuivõrd käesolevas asjas ei võimaldanud N. M. liiklusjärelevalve teostajal kontrollida mootorsõiduki vastavust tehnonõuetele ja varustusele, ei olnud võimalik vastavalt eelpool toodud määrusele kontrollkaarti koostada.
2. Kaitsja on esitanud tõendina JJ Motors Tech OÜ arve nr 1043, kuid sellelt ei nähtu, et N. M. oleks arvel märgitud teenust tegelikult ka kasutanud. Arvele ei ole lisatud maksekorraldust, mis kinnitaks arvel märgitud teenuse ostmist. Kohtuväline menetleja uue tõendi uurimiseks kohtuistungi korraldamist ei taotle. Kohtuväline menetleja on eelnevalt analüüsinud tunnistaja K. M. ütlusi ja on asunud seisukohale, et N. M. tegevus oli mõlemale politseiametnikule hästi jälgitav ning ta eksitas tahtlikult liiklusjärelevalve teostajaid, akende valesid lüliteid kasutades. Kohtuvälise menetleja seisukoht ei ole muutunud. Eeldusel, et väidetav tehniline rike tõepoolest esines, ei vabasta see N. M.t

§ 35lg 5 sätestatud kohustuse täitmisest.

Vastavalt eelpool viidatud määruse § 3 lg 4 võib politseiametnik kontrollida üht, mitut või kõiki kontrollkaardile kantud mootorsõiduki ja selle haagise detaile vastavalt määruse lisale 3 ja seal esitatud meetoditele. Tehnonõuetele vastavuse kontroll nõuab liiklusjärelevalve teostaja poolt ka füüsilist tegevust (sh rehve kontrollimisel sõites sõidukiga edasi ja tagasi). Käesolevas asjas keeldus N. M. mootorsõiduki aknaid üles tõstmast, takistades sellega akende klaaside seisundi kontrollimist, ning keelas politseiametnikel iseseisvalt kontrolli läbi viia. Kaebaja käitumine raskendas põhjendamatult liiklusjärelevalve teostamist ja muutis selle sisuliselt võimatuks.

1. Kohtuväline menetleja on seisukohal, et otsus on seaduslik ja põhjendatud, arvestab eri- ja üldpreventsiooni eesmärke ning on kooskõlas KarS § 56 lg 1 sätestatuga. Kohtuväline 8 / 13 4-25-3219 menetleja palub jätta VTMS § 132 p 1 alusel kohtuvälise menetleja otsus muutmata ja kaebus rahuldamata. Kohtu seisukoht
2. Väärteotoimikust nähtub, et
3. juulil 2025 on Ida-Harju politseijaoskonna patrullpolitseinik A. K. koostanud väärteoprotokolli nr AB 1642935, mille kohaselt
4. juulil 2025 kell 19:48 N. M. asukohas Kivila tn X, Tallinn, Harju maakond ei lubanud riikliku järelevalve teostamise käigus kontrollida juhi- ning kõrvalistuja poolseid aknaklaase, millega takistas riikliku järelevalve teostamist. Väärteoprotokolli kohaselt rikkus N. M.

§ 38lg 5 nõudeid ning tema tegu kvalifitseeriti Kar

S § 279 lg 1 järgi. Väärteoprotokollist nähtub, et N. M.le on õigusi tutvustatud, kuid ta keeldus protokollile allkirjastamast. Kohus märgib siinkohal, et väärteoprotokollis on piisava täpsusega kirjeldatud väärteoetteheite aeg, sisu ja koht, mistõttu ei ole kaitsja märkused protokolli mittevastavusele asjakohased. Samuti ei ole kohtu hinnangul kaitsja viide sellele, et protokollis peaksid olema fikseeritud kõik tõendid. Kui juhinduda sellisest seisukohast, siis muutub kohtu hinnangul väärteomenetluse läbiviimine kohtus sisutühjaks ning ei täidaks oma eesmärki.

1. KarS § 279 objektiivne koosseisu eeldab, et on tuvastatud riikliku järelevalve takistamine sellisel kujul, mis ei võimaldanud järelevalve teostamist.
2. Riikliku järelevalve all mõistetakse avaliku võimu kandjate poolt oma sellise pädevuse kasutamist, mis on neile antud kontrollimaks väljapoole oma ametkonda jäävate isikute tegevuse seaduslikkust. KorS § 2 lg 4 kohaselt on riiklik järelevalve korrakaitseorgani tegevus eesmärgiga ennetada ohtu, selgitada see välja ja tõrjuda või kõrvaldada korrarikkumine.
3. Tunnistajana on ütlusi andnud K. M., kelle ütlustest nähtub, et ta täitis
4. juulil 2025 tööülesandeid AP3677 ning nad patrullisid Lasnamäe piirkonnas. Nad sõitsid mööda Mustakivi teed suunaga mööda Laagna tee. Ta märkas Laagna tee poolt mööda Mustakivi teed suunaga Narva mnt sõitmas Valget värvi BMWX5, mille juhipoolne aken oli avatud, kuid läbi salongi oli paista kõrvalistujapoolne aken, mis oli kinnises asendis ja tundus eemalt temale tumedam, kui lubatud. Ta pöördus paarilise A. K. poole, kes sama sõidukit vaatas ning ta ütles, et ka talle jäi mulje, et sõiduki kõrvalistuja aken on tumedam kui peaks. Nad otsustasid oma kahtlust kontrollida. Nad pöörasid ümber ning sõitsid valgele BMW-le järele. Sõiduki registreerimismärgiga XXX. P. andis sini-punase märguande tulega sõidukile peatumismärguande, mille järel ta peatus Mustakivi teel Kivila tn 2 Tallinn Harju maakond hoone juures kell 19.
5. Tunnistaja läks kõrval oleva akna juurde ning tema P. juhi poole. Ta märkas kohe, et kõrvalistuja aken oli nüüd juba täiesti lahti. P. seletas N. M.le, kes oli ainsana sõidukis, peatamise põhjust. N. vastas, et ta ei saanud näha autoklaasi eespool, kuna need olid mõlemad lahti. P. seletas, et kõrvalistuja aken oli neist mööda sõites kinni ning tundus tumedam. Seetõttu ka peatas sõiduki, et asjaolusid kontrollida. N. vastas, et tema autoklaasid olid katki ning ei tule üles. Tema liikuvat hetkel parandusse. P. palus, et ta tõstaks aknad üles või näitaks, et need olid katki, mille peale isik klõpsutas tagumiste akende nuppe. P. märkas, et akende lukustuse nupp on aktiivne ning selletõttu aknad ei liikunud. P. palus lukustuse eemaldada, mille peale N. tegi seda, kuid klõpsis taaskord tagumisi aknaid. Tagumine aken selle peale korraks avanes, kuid N. klõpsas selle uuesti kinni. P. andis korralduse seejärel esiakna nuppu vajutada, mille peale N. katsus nuppe, kuid vajutas nii, et niigi lahtised aknad lahti vajutada. P. küsis, et vajutab ise nuppe, mille peale N. keeldus. N. vajutas seejärel uuesti kõrvalistuja akna nuppu, mille peale see pooleldi üles tuli. Seejärel kiiresti, nuppu vajutades lükkas selle jälle alla. P. ütles N.le, et nägi, kuidas aken tõusis. N. ütles, et las ta siis tõusis. Seejärel P. taaskord ütles, et tõsta aken üles, mille peale ta ütles, et ei hakka midagi üles 9 / 13 4-25-3219 tõstma. P. ütles, et peame alustama väärteomenetlust, millega isik nõustus. Tunnistaja kinnitab, et kogu vestlus akende teemal toimus 19.48 algusega ja kasutatud on vormikaamerat.
6. Kohtu hinnangul kinnitab tunnistaja ütluste usaldusväärsust väärteotoimikus olev videosalvestus U08136(09.07.2025 19_48_52), millest nähtub, et N. M. vestleb alguses politseiametnikega viisakalt, kuid kehakeelest on tuvastatav, et ta vaidleb vastu. Ta klõbistab akende avamise nuppe, kuid seda vastupidises suunas ning samuti on tuvastatav see, et ta ei võimalda politseiametnikul nuppe puudutada. Kohus märgib aga seda, et kohus ei saa tugineda videosalvestuses räägitule, sest see on vene keeles. Kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 10 lg 1 järgi on kriminaalmenetluse keel eesti keel. Menetlus võib toimuda ka muus keeles, kui kõik seda valdavad. KrMS § 10 lg 3 kohaselt peavad kõik dokumendid, mille lisamist kriminaal- või kohtutoimikusse taotletakse, olema eestikeelsed või tõlgitud eesti keelde (vt nt Riigikohtu lahend asjas nr 3-1-1-62-15, p 9). VTMS § 2 alusel laienevad osundatud sätted ka väärteomenetlusele. Kui tõendid ei ole eestikeelsed või eesti keelde tõlgitud, puudub kohtul alus nende toimikusse lisamiseks ja neile otsuse tegemisel tuginemiseks (Riigikohtu lahend asjas nr 3-1-1-22-14, p 10.1.). Lisaks peab kohus vajalikuks märkida, et vormikaamera salvestist saab väärteoasjas kasutada tunnistaja ütluste usaldusväärsuse kontrolliks (vt nt Riigikohtu lahend asjas nr 3-1-1-67-15, p 14, nr 3-1-1-8209, p 17, nr 3-1-1-96-10, p 6 ja nr 3-1-1-22-12, p 7).
7. N. M. on menetlusaluse isikuna ka üle kuulatud samal kuupäeval ajavahemikul 20:29 kuni 20:
8. Ta selgitas, et sõitis autoga remonditöökotta, kuna auto elektroonikas oli rike. Teda peatas patrull, kes väitis, et tal on aknad toonitud. Kui ta väitis, et see pole nii, siis öeldi, et kirjutatakse trahv. Tema auto elektroonika rikke tõttu ei olnud võimalik avada ega sulgeda katuseluuki, salongi aknaid ega autot ennast. N. M. on
9. juulil 2025 esitanud ka vastulause, milles ta selgitab, et ei takistanud riiklikku järelevalve teostamist. Ta selgitas politseiametnikule kohapeal, et tema sõidukil ei tööta akende tõstmise mootor, mistõttu ei olnud võimalik aknaid avada ega sulgeda. Samuti ta demonstreeris, et juhtnuppude kasutamine ei toimi ning need ei reageeri vajutusele. Lisaks selgitas ta, et oli teel autoremonditöökotta, kuna ta oli varem sarnase rikkega kokku puutunud ning teadis, et probleemi põhjuseks on elektroonikamooduli viga mitte juhtnuppude mehhaaniline rike. Ta kahetseb siiralt, et selline olukord liikluses aset leidis ning võis tekitada arusaamatusi või jätta mulje koostöövõimetusest. Tema tegevus ei olnud suunatud riikliku järelevalve takistamisele, vaid ta näitas, et autol leidub rike, kuid see ei takista sõiduki kasutamist, sest ei ole keelatud osaleda liikluses avatud akendega. Ta on seisukohal, et politseiametnikul puudub seaduslik alus nõuda sõidukit ise käsitseda, sealhulgas vajutada selle juhtelemente või muid seadmeid eesmärgiga hinnata selle tehnilist seisukorda. Sõiduki tehnilise seisundi kontrollimine kuulub pädeva ja eraldiseisva asutuse tehnoülevaatuspunkti ainupädevusse. Eeltoodust lähtudes on talle esitatud etteheide riikliku järelevalve takistamise kohta alusetu ning ei vasta faktiliste asjaoludele ega õiguslikule hinnangule.
10. Väärteotoimikusse on lisatud ka detailandmete päring isiku kohta, millest nähtuvalt on N. M.l kehtiv juhtimisõigus ning see on omandatud
11. detsembril
12. Samuti on väärteotoimikusse lisatud Transpordiameti liiklusregistri väljatrükk, millest nähtuvalt on N. M. mootorsõiduki BMWX5 Xdrive 40D registreerimismärgiga XXX (kuni
13. september 2009) kasutaja. 28.

§ 38

lg 5 kohaselt peab juht võimaldama kontrollida sõiduki vastavust tehnonõuetele ja varustusele.

§ 193

lg 1 kohaselt teostavad liiklusjärelevalvet politseiametnikud ja abipolitseinikud. Seega olid politseiametnikud A. K. ja K. M. viima läbi liiklusjärelevalvet ja 10 / 13 4-25-3219 nende poolt liiklusjärelevalve käigus antavad korraldused, s.h sellised, mis seonduvad auto tehnilise seisukorra (tehnonõuetele vastavuse) kontrollimisega, on täitmiseks kohustuslikud.

1. Politseiametniku ütlustest on tuvastatav, et ta nägi N. M. poolt juhitud sõiduki akent kinnises asendis ning see oli tema hinnangul oluliselt tumedam kui on lubatud. See oli ka põhjus, miks N. M. sõiduk peatati ning kontrolli sooviti läbi viia. Kontrolli teostamisel anti korduvalt N. M.le juhiseid ning korraldusi akende tõstmiseks, kuid N. M. mitte ei tõstnud aknaklaase vaid vajutas neid kinni. Videosalvestiselt on näha, et N. M. hoiab kätt sellises asendis, mis visuaalselt ei võimalda politseil näha, kas ta vajutab või tõstab nuppu. Kui ta kogemata eksis ning aknaklaas siiski liikus, siis ta keelas politseiametnikul ise aknatõstuki nuppe liigutamast. Seega tegi N. M. kõik endast oleneva, et tema poolt juhitava sõiduki klaasid ei läheks kinnisesse asendisse, kuivõrd sellisel juhul on võimalik teha vaatlus, mis tuvastaks tõenäoliselt akende läbipaistvuse vastavuse või mittevastavuse kehtivatele nõuetele.
2. Kohtu hinnangul ei ole N. M. ütlused usaldusväärsed, sest ka politseiametniku ütluste kohaselt liikus N. M. poolt juhitud sõiduk Mustakivi teel suunaga Narva mnt poole ja seda õhtul 19.28 ajal. Kohtule esitatud arve kohaselt on ta viinud oma sõiduki parandusse JJ Motors Tech OÜ-sse. Internetist kättesaadava info kohaselt asub JJ Motors Tech OÜ Lepa põik 4 Loo alevik Jõelähtme vald. Samuti on märgitud tööajaks 9.00-17.
3. Kuigi kaitsja poolt on esitatud ka JJ Motors Tech OÜ arvest nr 1043 tehtud foto, millest nähtub, et
4. juulil 2025 on väljastad arve kohaselt on teostatud sõidukile aknatõste juhtploki vahetus, siis ei kinnita see asjaolu, et N. M. poolt juhitud sõiduki aknaid ei olnud võimalik avada ega sulgeda. Esiteks olid N. M. poolt juhitud sõiduki tagumised aknaklaasid suletud. Teiseks kinnitas tunnistaja, et ta nägi akent nii suletud kui ka avatud asendis. Samuti kinnitas tunnistaja, et aknad liikusid siis, kui N. M. nuppe puudutas. Seega ei saa kohtu hinnangul kaitsja poolt esitatud tõendiga ümber lükata seda, et politseiametnike viibimisel sõiduki kõrval akende tõstemehhanismid ei töötanud.
5. Kohtuväline menetleja on oma kirjalikus seisukohas õigesti viidanud sellele, et vastavalt

§ 1962

lg 1 p 9 on politseiametnikul või abipolitseinikul õigus suunata mootorsõiduk või selle haagis erakorralisse tehnonõuetele vastavusekontrolli, kui liiklusjärelvalve käigus tehnonõuetele vastavuse kontrollimisel avastatakse

73 lg 7 1 nimetatud oluline vaid ohtlik rike või puudus ja seda ei ole võimalik kohapeal kõrvaldada. Senise kohtupraktika kohaselt on liiklusjärelevalve käigus sõiduki tehnonõuetele vastavuse kontrollimine menetlustoiming. Majandus- ja kommunikatsiooniministri 15. detsembri 2011 määruse nr 114 „Politseiametniku poolt liiklusjärelevalve käigus sõiduki tehnonõuetele vastavuse kontrollimise ulatus ja kord“ (määrus nr 114) lisa 1 kohase kontrollkaardi lahtrid 1–10 koos lisas 2 märgitud kontrollitavate detailide loeteluga on kõnealuse toimingu protokoll (KorS § 12 lg 1; haldusmenetluse seaduse (HMS) § 18 lg 1 p 4). Sõiduki tehnonõuetele esmane vastavus tuvastatakse kohapealse vaatluse teel. Vaatluse tulemusena avastatud rike või puudus vormistatakse kontrollkaardil (määruse nr 114 § 3 lg 3 ja 5). Tegemist on vaatluse protokollimisega ning selline protokoll on tõend HMS § 38 mõistes. Lisa 1 kontrollkaardi lahtrites 11–16 vormistatakse avastatud rikke või puuduse täpsem kirjeldus ning sellel põhinev liiklusjärelevalve teostaja ettekirjutus, milleks võib olla mh sõidukeelu kohaldamine või sõiduki suunamine erakorralisele ülevaatusele, sõltuvalt rikke või puuduse raskusastmest. Nimetatud osa kontrollkaardist on käsitatav haldusaktina, sest sellega kehtestatakse kontrollitava sõidukiga seoses siduvaid kohustusi ja piiranguid (vt nt Tallinna Ringkonnakohtu otsused asjas nr 3-19-271, p 16, nr 3-19-1338, p 13 ja nr 3-19-1339, p 11). Kuivõrd politseiametnikel ei olnud võimalik liiklusjärelevalvet teostada ja tehnonõuetele vastavust kontrollida, siis ei ole asjakohane ka kaitsja märkus sõiduki suunamise kohta erakorralisse tehnonõuete vastavuskontrolli (

§ 73lg 7¹).

11 / 13 4-25-3219 32. Lisaks on kaitsja esitatud kaebuses seisukohal, et politseiametnikel oli visuaalne võimalus klaaside seisundit kontrollida, kuivõrd aknad olid alla lastud.

§ 200lg 10 ja Majandus- ja kommunikatsiooniministri 15.

detsembri 2011 määruse nr 114 „Politseiametniku poolt liiklusjärelevalve käigus sõiduki tehnonõuetele vastavuse kontrollimise ulatus ja kord “ lisa 3 p 3.2 (nähtavus) lg 4 kontrollitakse klaasiseisund vaatlusega ning kui juhiistme seljatoest ettepoole jäävate klaaside läbipaistvus on lubatust vaiksem, loetakse seda oluliseks rikkeks või puuduseks. Kohus peab vajalikuks siinkohal rõhutada, et vaatlust on võimalik teha vaid siis, kui on mida vaadelda. Kuivõrd N. M. kasutuses oleva sõiduki aknaklaasid olid alla lastud ning neid ei olnud võimalik vaadelda, siis ei saa ka politseiametnik teha otsustust, kas klaaside nähtavus on normikohane või mitte. Kohus peab vajalikuks märkida, et vahetu sunni kohaldamine on lubatud vaid KorS § 76 lg 1 sätestatud juhtudel. Sündmuse dünaamikat arvestades ei esinenud aluseid sunni kohaldamiseks. Samuti peab kohus vajalikuks märkida, et KorS § 49 lg 1 p 7 on politseiametnikul õigus teostada vallasja läbivaatust, kuivõrd aga N. M. ei allunud politseiametnike korraldusele ning puudusid alused menetlustoimingu läbiviimiseks sundi kasutades, siis realiseeruski N. M. poolt KarS § 279 objektiivse koosseisu. Kokkuvõtvalt leiab kohus, et kui N. M. oleks politseiametnikul lubanud nuppe puudutada, siis ei oleks ka saanud N. M.le midagi ette heita. Kuna N. M. ei lubanud riikliku järelevalve teostamise käigus aga seda teha ning politseiametnikud ei saanud klaaside vaatlust, siis ta takistas riikliku järelevalve teostamist.

1. Kohtu hinnangul pani N. M. väärteo toime vähemalt kaudse tahtlusega KarS § 16 lg 4 tähenduses. N. M. küll üritas politseiametnikele näidata, et tema sõiduki aknaklaase ei saa tõsta. Ta varjas oma kätega nuppude liigutamis ning aru saades, et siiski need kogemata liikusid, keelas ta politseil ise nuppe vajutamast ning kontrolli ise läbi viimast.
2. Õigusvastasust ja süüd välistavad asjaolud puuduvad. Seega on kohtuväline menetleja süüteo õigesti kvalifitseerinud.
3. KarS § 279 lg 1 näeb karistusena ette rahatrahvi kuni 300 trahviühikut või aresti. Kohtuvälise menetleja otsusega karistati N. M.t rahatrahviga 150 trahviühiku ulatuses, s.o 1200 eurot.
4. Karistuse mõistmisel on oluline hinnata süü suurust, seejärel arvestada karistust kergendavate ja/või raskendavate asjaoludega. Kohtu hinnangul ei ole N. M. süü suur. Tegemist oli olukorraga, kus politseiametnikud soovisid tuvastada vaid aknaklaaside tumeduse astet. N. M. ei kujutanud otseselt sellise sõidukiga sõitmisel ohtu teistele liiklejatele. N. M. on tegelikkuses proovinud kohtuvälisele menetlejale oma tegu põhjendada ning ka kahetsenud, et ta sellise olukorra tekitas, seega kohtu hinnangul võib sellise teo puhul hinnata süü keskmisest väiksemaks.
5. Karistusregistri väljavõtte kohaselt on N. M.t juba ühel korral karistatud juba
6. aprilli 2024 väärteootsusega

§ 205

sätestatud väärteo toimepanemise eest 300-eurose rahatrahviga, mis on tasutud juba

1. juulil
2. Samuti on kohtuväline menetleja esitanud kohtule
3. juuni 2025 otsuse väärteoasjas nr 230225007982, mille kohaselt on N. M.t karistatud

§ 205

sätestatud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 1200 eurot (rahatrahvi tasumise kohta info puudub). Kohus leiab, et vaatamata

§ 205rikkumise eest määratud rahatrahvi suurusele, peab siiski kohus arvestama Kar

S § 56 lg 1 kohaselt süü suurusega ning karistuse eri- ja üldpreventiivsete eesmärkidega. Kohtu hinnangul on N. M. süü keskmisest väiksem ning ei esine selliseid asjaolusid, mis võiks tema süü suurust oluliselt suurendada. Seega piisab kohtu hinnangul ka väiksema rahatrahvi määramisest, kuivõrd kohus on 12 / 13 4-25-3219 veendunud, et ka kõige väiksema rahatrahvi määramine annab selge signaali N. M.le, et politseiametnike korraldustele tuleb alluda. Kohus leiab, et puuduvad asjaolud, mis võimaldaksid väärteomenetlust lõpetada VTMS § 30 lg 1 p 1 alusel otstarbekuse kaalutlusel, kuivõrd N. M. on varasemalt väärteokorras karistatud ning see viitab üheselt sellele, et teda ei ole võimalik mõjutada õiguskuulekalt käituma muul viisil, kui karistust määrates. 38. Kuigi kaebuses on esitatud ka taotlus jätta menetluskulud riigi kanda, siis ühtegi menetluskulu tõendavat dokumenti kohtule esitatud ei ole, seega ei võta ka kohus seisukohta menetluskulude osas. (allkirjastatud digitaalselt) Grete Vahtra 13 / 13