Refinantseerimislepingu xxxx puhul kostja krediidivõimelisust uuesti ei hinnatud, kuna kostja ei saanud juurde lisalaenu, millega oleks tema igakuine kohustus suurenenud ning refinantseerimisleping sõlmiti kostjale soodsamatel tingimustel. Hageja täpsustas 09.01.2025 vastutustundliku laenamise asjaolusid. Arvestades, et kostja on saanud lepingute xxxx, xxxx, xxxx, xxxx, xxxx alusel krediiti kokku 1150 eurot ning et kostja poolt lepingute (sh refinantseerimislepingu) katteks tagasimakseid tehtud pole, kujuneks hageja põhivõlaks 1150 eurot.
lg 1 tähenduses, kuna füüsilisest isikust kostja sai krediiti väljaspool majandustegevust. Riigikohus on 24.11.2023 tsiviilasjas nr 2-21-13098 määruses selgitanud tarbijakrediidilepingutest tulenevate nõuete lahendamist. Kohtul on esmalt otstarbekas kontrollida seda, kas tarbijale antud krediidi kulukuse määr ehk krediidi kogukulu tarbijale (
lg 1) on seadusega kooskõlas.
² lg 1 esimese lause järgi on tarbijakrediidileping tühine, kui tarbija tasutava krediidi kulukuse määr aastas ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuue kuu keskmist tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. 8. Kohus tuvastas, et perioodil september 2022 kuni detsember 2022 seisuga oli kehtiv eraisikutele antud tarbimislaenude krediidi keskmine kulukuse määr 16,30%. Seega oli maksimaalne krediidi kulukuse määr lepingute sõlmimise ajal 48,90%. Hagi kohaselt oli laenulepingute sõlmimisel krediidi kulukuse määrad vastavalt: 18,49%; 48,48%; 48,49%; 48,49%; 48,50% ja refinantseerimislepingu puhul 30%. Seega ei ületanud laenu krediidi kulukuse määr
Vastutustundliku laenamise põhimõtte kohaselt võib tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui krediidiandja on hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline (
Krediidiandja peab enne laenu andmist veenduma, et tarbija suudab krediidi tagasi maksta oma jooksvast sissetulekust või muust eluks otseselt mittevajalikust varast. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist peab tõendama hageja (TsMS § 232 lg 1,
Tallinna Ringkonnakohus on tsiviilasjas nr 2-22-147995 tehtud 28.07.2023 määruse p-s 12.1 leidnud, et kuigi krediidiandjal on õigus kehtestada sisekord krediidivõimelisuse hindamiseks, ei tähenda see seda, et vastavat korda järgides on krediidiandja alati järginud ka vastutustundliku laenamise põhimõtet. Ka vastav kord võib selle põhimõttega vastuolus olla. Lisaks on Tallinna Ringkonnakohus 08.11.2021 otsuses tsiviilasjas nr 2-20-106661 selgitanud, et ei saa lugeda piisavaks laenu taotlemisel täidetavast küsimustikust ja riiklikest registritest saadavaid andmeid, kuivõrd need ei anna sellist teavet taotleja tegeliku maksevõime kohta nagu pangakonto väljavõtetest nähtuv (otsuse p 55). 4 Tarbijal on küll
⁴ lg 3 järgi kohustus esitada laenu taotlemisel tõeseid andmeid, kuid krediidiandjal on
⁴ lg 4 ning krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS) § 50 lg-te 3 ja 4 kohaselt vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks kohustus esitatud andmeid mõistlikke jõupingutusi rakendades kontrollida ja vajadusel lasta täpsustada (RKTKo 31.01.2018, nr 2-14-21710, p 29.3). Riigikohus on eelnevalt viidatud lahendis nr 2-21-13098 selgitanud, et krediidiandja peab tarbija kohta omandama teabe minimaalselt järgmiste tarbijaga seotud näitajate kohta: tarbija varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus, sh töötasu, pension, investeeringutulu, dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud ettevõtlusest, üüritulu, hüvitised, toetused ja elatis, ning sissetuleku regulaarsus (KAVS § 49 lg 1 p 1 ja lg 3 p 1); tarbija varalised kohustused, sealhulgas regulaarsete finantskohustuste suurus, võimaluse korral ka nende põhiosade ja intresside suurus, ning muud kohustused, sh muud hinnatavad regulaarsed majapidamiskulud kogumis või asjakohasel juhul üldkohaldatavate määradena (KAVS § 49 lg 1 p-d 2 ja 4); tarbija varasem maksekohustuste, sealhulgas finantskohustuste, täitmine (KAVS § 49 lg 1 p 3); tarbija varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise (sh intressimäära tõusu) mõju (KAVS § 49 lg 1 p 5). Lisaks selgitas Riigikohus, et kui krediidiandjal puudub mõne eelloetletud näitaja kohta tarbija krediidivõimelisust iseloomustav teave ja seda ei saa hankida andmekogudest (nt äriregister, kinnistusraamat või krediidiinfo), tuleb krediidiandjal sellekohast infot küsida tarbijalt endalt. Üldjuhul tuleb krediidiandjal KAVS § 50 lg 4 järgi küsida tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks tarbija konto väljavõtet, välja arvatud juhul, kui muu teave on piisav tarbija krediidivõime hindamiseks. See tähendab, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt konto väljavõtet küsinud, siis peab ta tõendama, et tarbija kohta kogutud muu teave on piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks. Krediidivõimelisuse hindamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja toimima nõuetekohase hoolsusega, sealjuures arvesse võtma kõik talle teadaolevad asjaolud, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta lepingus kokkulepitud tingimustel (s.o teabe saamise kohustuse täitmisel saadud teabe) (
Lisaks peab krediidiandja tarbija esitatud teavet kontrollima KAVS § 50 lg-te 3 ja 4 alusel, s.o tegema selleks mõistlikke pingutusi (
See tähendab muu hulgas kohustust võtta tarbija regulaarse sissetuleku hindamiseks aluseks piisav ajavahemik, arvestades tarbija sissetulekuallikaid ja sissetuleku laekumise regulaarsust (KAVS § 49 lg 3 p 2). Samuti peab krediidiandja tegema mõistlikke pingutusi, et kontrollida kõigi asjakohaste dokumentide ja muude tõendite õigsust, mis on aluseks ning millel on tähtsus tarbija regulaarse sissetuleku suuruse arvutamisel (KAVS § 49 lg 3 p 3). Nõuetekohane hoolsus, millega krediidiandja peab täitma krediidivõimelisuse hindamise kohustust, seisneb mh kohustuses selgitada välja, kas ja millist osa ebamäärase tähistusega laekumistest tarbija pangakontole saab pidada laenutaotleja sissetulekuks ning millise püsiva sissetulekuga saab laenutaotleja edaspidi arvestada, eriti kui laen võetakse suures summas ja pika tähtajaga. Laenusaaja krediidivõime hindamisel saab arvestada vaid selliseid sissetulekuid, mida laenusaaja saab eelduslikult ka tulevikus ning mille laekumine on 5 tõenäoline ka pikemas perspektiivis (RKTKo 31.01.2018, 2-14-21710, p 29.2). Kui ilmnevad asjaolud, mis ei võimalda tarbija krediidivõimelisust nõuetekohaselt hinnata (nt esineb vastuolu tarbija enda esitatud andmete ja andmekogudest kogutud andmete vahel), siis peab krediidiandja küsima vajaduse korral tarbijalt lisateavet.
Laenu anti matemaatilise tehte puhul, arvestades sissetulekut, lahutades sellest maha teoreetilised määrad ning eirates ka fakti, et kostja oli esitanud enda kohta tegelikkusele mittevastavaid andmeid (tegelik vs väidetav sissetulek). Millised kohustused kostjal tegelikult olemas olid, krediidiandja välja ei selgitanud. Samuti ei selgitanud krediidiandja välja kostja tegelikke igakuiseid kulutusi. Krediidiandjale pidi oma majandustegevusest tulenevalt olema teada, et paljud inimesed võtavad laene korraga mitmetelt krediidiandjatelt ning selline käitumine on jätkuv. Sellisel viisil satub inimene varem või hiljem makseraskustesse, sest mingil hetkel ei suuda ta uute laenude võtmise kaudu eelmisi ära tasuda. Konto väljavõtte kaudu on siiski võimalik tuvastada selliseid asjaolusid, samuti viited teiste kontode olemasolule. Antud juhul kostja hageja väitel ise deklareeris igakuisteks finantskohustusteks 150 eurot kuus ja muudeks kohustusteks 100 eurot, samas ei ole väide sedavõrd väikeste kulude kohta kohtu hinnangul usutav - arvestades iga inimese tavapäraseid elatuskulusid (üür, kommunaalid, toidukulu, rõivad, jalanõud, tervishoid, transpordikulu jne).
4 lg-s 2 ning KAVS § 50 lg-s 3 ja 4 sätestatud hoolsus- ja kontrollikohustust tarbijale vastutustundlikult krediidi võimaldamise osas. Kostjal oli küll
lg 3 järgi kohustus esitada laenu taotlemisel tõeseid andmeid, kuid krediidiandjal on
4 lg 4 ja KAVS § 50 lg-te 3 ja 4 kohaselt vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks kohustus esitatud andmeid mõistlikke jõupingutusi rakendades kontrollida ja vajadusel lasta täpsustada (RKTKo 31.01.2018, nr 2-14-21710, p 29.3). Kohtu hinnangul ei saa esitatud asjaolude alusel teha järeldust, et laenuandja oleks tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks andmeid kogumis analüüsinud. 20.
lg 7 järgi kui krediidiandja rikub käesoleva paragrahvi lõikes 6 sätestatut, loetakse tarbijakrediidilepingu intressimääraks käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Krediidiandja peab tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema.
lg-s 7 sätestatut ei kohaldata, kui tarbija on tahtlikult jätnud esitamata teabe vastavalt
lõigetele 3 ja 4 või võltsinud krediidiandjale esitatud teavet ja selle tagajärjel on krediidiandja hinnanud tarbija krediidivõimelisust valesti. Kohtu hinnangul ei võimalda asja materjalid järeldada, et kostja oleks jätnud hagejale mingi teabe teadlikult esitamata. Õigemini krediidiandja ei ole lähtunud kostja poolte tegelikkusest suuremana näidatud sissetulekust. Olukorras, kus kostjalt varasemate finantskohustuste ja nende täitmise kohta teavet ei küsitud, ei saakski kostjale ette heita selle teabe esitamata jätmist. Isegi kui kostja esitatud andmed olid ebatäpsed, ei võimaldaks pelgalt nende laenutaotluses esitamise asjaolu järeldada seda, et kostja esitas valeandmeid tahtlikult, s.o õigusvastase tagajärje sooviga (
21.
lg 1 järgi kui kohustuselt tuleb vastavalt seadusele või lepingule tasuda intressi, on intressimääraks poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 1. jaanuari ja 1. juulit, kui seaduses või lepinguga ei ole ette nähtud teisiti. Asjassepuutuva lepingu sõlmimise hetkel oli
8
lg 1 sätestab, et krediidiandja võib osadena tagastatava krediidi puhul tarbijakrediidilepingu tarbija makseviivituse tõttu üles öelda üksnes juhul, kui tarbija on täielikult või osaliselt viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva tagasimaksega ja krediidiandja on andnud tarbijale edutult vähemalt kahenädalase täiendava tähtaja puudujääva summa tasumiseks koos avaldusega, et ta ütleb selle tähtaja jooksul tagasimaksete tasumata jätmise korral lepingu üles ja nõuab kogu võla tasumist. Krediidiandja ülesütlemisavaldus peab olema kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis, mille järgimata jätmisel loetakse ülesütlemine tühiseks. Kohtule on esitatud lepingu ülesütlemise teatis (dtl 206), mille kohaselt on krediidiandja palunud kostjal tasuda tekkinud võlgnevuse ning on kostjat teavitanud, et juhul kui kostja võlgnevust ei tasu, siis loeb krediidiandja lepingu lõppenuks 07.05.2023. 22. Laenulepingu kohaselt kohustus kostja tegema tagasimakseid tasudes igakuiselt maksegraafiku alusel (dtl 183-185). Hagiavalduses välja toodud andmete kohaselt olid kostjal lepingu ülesütlemise teatise saatmise seisuga tasumata 20.02.2023, 20.03.2023 ja 20.04.2023 (214-218) osamaksed ning kostja ei tasunud neid ka täiendavalt antud tähtaja jooksul. Seetõttu leiab kohus, et lepingu ülesütlemise teate saatmise seisuga oli kostja viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva tagasimaksega. Kohus leiab, et leping on kehtivalt üles öeldud alates 07.05.2023. 23.
lg 2 järgi kui lepingupool võib vastavalt seadusele või lepingule lepingu üles öelda, vabastab ülesütlemine mõlemad lepingupooled nende lepinguliste kohustuste täitmisest. Lepingust kuni selle ülesütlemiseni tekkinud õigused ja kohustused jäävad kehtima. Tulenevalt
lg 1 kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. 24. Kohus leiab, et hagi tuleb rahuldada osaliselt. Kuna leping on üles öeldud, on kostja õigus krediidi kasutamiseks lõppenud. Kohus tuvastas, et kostja sai krediiti kokku 1150 (505+180+180+165+120) euro ulatuses. Kuna kostjalt ei ole lepingu täitmisena raha laekunud, siis kohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja tagastamata laenusumma 1150 eurot. Kuna
-järgne intressimäär oli kõigi lepingute sõlmimise ajal 0, jääb nõue intressi välja mõistmiseks täies ulatuses rahuldamata. 25. Kohus märgib, et hageja on leidnud, et kui kohus leiab, et krediidiandja ei ole järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet, siis palub hageja alternatiivselt kostjalt hageja kasuks välja mõista lepingust xxxx tulenev põhivõlgnevuse 1150 eurot, viivise põhivõlalt (1150 eurolt) alates lepingu ülesütlemisele järgnevast päevast s.o 08.05.20203 kuni hagi täpsustuse esitamiseni s.o 09.01.2025
lg 1 kohases seadusjärgses viivisemääras ning võla sissenõudmiskulud summas 50 eurot. Kohus leiab, et selliselt esitatud nõuet ei saa kohtupraktika kohaselt käsitleda alternatiivse nõudena. Nõude alternatiiviks ei saa olla sama summa väljamõistmise nõudmine samadel alustel, kuid väiksemas, s.o vaid põhjendatud osas. Hagejal oli õigus nõudest põhjendamata ulatuses loobuda, hageja seda ei teinud. Seega kohus lihtsalt rahuldab esitatud nõude osaliselt. 26. Hageja on 09.01.2025 täpsustusega suurendanud viivisenõuet, s.o nõudnud varasemalt kuni 25.09.2023 nõutud viivise asemel viivise väljamõistmist alates 08.05.2023 kuni 09.01.2025.
lg 1 kohaselt rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga 9 ettenähtud intressimäär. Kohus mõistab kostjalt välja viivise
27. Hageja nõuab hagiavalduses kostjalt ka võla sissenõudmiskulu hüvitamist kogusummas 50 eurot, sh lepingu kehtivuse ajal tekkinud sissenõudmiskulud 15 eurot ja lepingu ülesütlemise järel tekkinud kulu 35 eurot. 27.1.
lg 1 kohaselt võib majandus- või kutsetegevuses tegutsev võlausaldaja nõuda tarbijalt võla sissenõudmiskulude hüvitamist iga sissenõutavaks muutunud kohustuse kohta saadetava vaid ühe meeldetuletuskirja eest summas kuni 5 eurot. Käesolevas lõikes nimetatud hüvitist on võlausaldajal õigus nõuda ainult juhul, kui ta on saatnud tarbijale enne vähemalt ühe tasuta meeldetuletuse. Krediidiandja kinnitusel on ta lepingu kehtivusajal edastanud kostjale tasuta meeldetuletuskirjad Kliendikeskkonna kaudu e-posti aadressile XXX 21.02.2023, 23.03.2023 ja 22.04.2023 (dtl 211-213) ning tasulised võlateatised 27.02.2023 (5 eurot), 29.03.2023 (5 eurot) ja 22.04.2023 (5 eurot) (dtl 214-217). Graafiku kohaselt (dtl 183) pidid osamaksed toimuma 20.02.2023, 20.03.223 ja 20.04.2023. Kohtupraktika kohaselt on lubatav saata võlateatis iga üksiku maksega viivitamise korral, seega oli krediidiandja õigustatud saatma kolme võlateatist enne lepingu ülesütlemist. Samas ei ole kolmanda, s.o 20.04.2023 osamaksega viivitamise korral eelnenud tasulisele võlateatisele tasuta meeldetuletust, s.o see on saadetud kostjale samal päeval, s.o 22.04.2023 ja mitte eelnevalt. Tasulise kirja saatmine tasuta meeldetuletuskirja edastamisega samal päeval on vastuolus hea usu põhimõttega (vt
I komm
2 lg 2 p 1 kohaselt võib pärast lepingu lõppemist majandus- või kutsetegevuses tegutsev võlausaldaja nõuda tarbijalt tarbijaga sõlmitud lepingu alusel sissenõudmiskulude hüvitist kogusummas kuni 50 eurot, seejuures võib esimese tarbijale saadetava tasulise meeldetuletuskirja eest nõuda kuni 25 eurot ning kummagi järgmise kahe kirja eest kuni 5 eurot, kui võlausaldaja nõue on üle 1000 eurot. Hagiavaldusega nõuab hageja sissenõudmiskulusid kirjade eest, mis saadeti kostjale 18.05.2023 (25 eurot), 15.06.2023 (5 eurot), 26.06.2023 (5 eurot) (dtl 218-220). Kohus peab põhjendatuks sissenõudmiskulude hüvitamist kolme tasulise meeldetuletuskirja saatmise eest pärast lepingu ülesütlemist, millele vastav hüvitis on kokku 35 eurot. 27.3. Eeltoodust tulenevalt rahuldab kohus hageja sissenõudmiskulude nõude osaliselt ja mõistab kostjalt
1132 lg 1 ja
Kohus jätab rahuldamata sissenõudmiskulude nõude 5 euro ulatuses. 28. TsMS § 163 lg 1 alusel jätab kohus hagi osalise rahuldamise tõttu menetluskulud poolte endi kanda, sh arvestades hagi rahuldamise ulatust ja asjaolu, et tegemist oli tarbijakrediidilepingust tuleneva vaidlusega, millega puhul on tuvastatud krediidiandja poolt vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumine ning isik, kes hagejale nõude loovutas, aitas kostja võlgnevuse tekkimisele kaasa, kuna sõlmis vastutustundliku laenamise põhimõtet rikkudes tarbijaga krediidilepingu (vt ka Trt RngKo 12.05.2023 nr 2-22-11447, p 8). /allkirjastatud digitaalselt/ Enely Sepp kohtunik 10
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.