Obsah (8)

§ 218§ 275§ 48§ 66§ 263§ 418§ 203§ 56

Väärteoasi nr 4-22-4126 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Otsuse tegemise aeg ja koht Väärteoasja number Kohtukoosseis Harju Maakohus 17.03.2023. a Tallinnas 4-22-4126 (2315,22,005401, 2315,22,00

§ 218

lg 1,

§ 275

lg 1 järgi Menetlusalune isik D.Z ; ik: XXX; elukoht: XXX; kodakondsus: xx; emakeel: vene keel; töökoht: OÜ xxx Kohtuvälise menetleja Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri Ida-Harju politseijaoskonna menetlustalituse üldsüütegude menetlusgrupi esindaja Kristel Proos esindaja RESOLUTSIOON Juhindudes

§ 48ja VTMS § 90 lg 1; § 107–111, § 113, kohus otsustas: 1.

Süüdi tunnistada D.Z 13.04.

1. a ja 02.09.
2. a toime pandud väärtegudes

§ 275lg 1 järgi ja mõista talle karistuseks arest 8 (kaheksa) päeva.

1. Süüdi tunnistada D.Z 16.07.
2. a toime pandud väärteos

§ 218lg 1 järgi ja mõista talle karistuseks arest 15 (viisteist) päeva.

4.

§ 66

lg 1 alusel määrata, et D.Z võib talle mõistetud 23 päeva aresti ära kanda ositi, kandes korraga mitte vähem kui 3 (kolm) päeva aresti. Arest tuleb ära kanda PPA Põhja prefektuuri kinnipidamiskeskuses (Linnaaru tee 5/1, Soodevahe küla, Rae vald, Harjumaa) hiljemalt 3 (kolme) kuu jooksul 1 kohtuotsuse jõustumisest arvates. Tähtaegselt aresti kandmata jätmisel kohaldada D.Z-i suhtes sundtoomist kinnipidamiskeskusse.

1. VTMS § 38 lg 1, KrMS § 180 lg 1 ja KrMS § 175 lg 1 p 3 alusel välja mõista D.Z-ilt menetluskulud, s.o DNAekspertiisi kulud 171 euro ulatuses. Menetluskulud tuleb tasuda 30 (kolmekümne) päeva jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest Maksu- ja Tolliameti arveldusarvele: SEB pank – EE351010052031000004; Swedbank – EE522200221013264447; LHV pank – EE957700771001523585 või Luminor pank – EE
2. Makse tegemisel märkida viitenumber
4. VTMS 38 lg 1, KrMS § 180 lg 3 alusel jätta DNAekspertiisi kulu ülejäänud osas, s.o kokku 171 euro ulatuses riigi kanda. Asitõend: must müts (asub hoiul Politsei- ja Piirivalveameti asitõendi hoidlas) – KrMS § 126 lg 3 p 2 alusel tagastada D.Z-ile kohtuotsuse jõustumisel. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib edasi kaevata Tallinna Ringkonnakohtule, teatades kirjalikult apellatsiooni esitamisest Harju Maakohtu Tallinna kohtumajale 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse lõpposa kuulutamisest s.o alates 17.03.
5. a ning esitades apellatsiooni 15 päeva jooksul Tallinna Ringkonnakohtule, alates päevast, mil kohtuotsus on kohtumenetluse pooltele kättesaadav, s.o alates 14.04.
6. a. Asjaolud ja menetluse käik Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri Põhja prefektuuri Ida-Harju politseijaoskonna menetlustalituse üldsüütegude menetlusgrupi uurija Julianna Rozova koostas 03.11.
7. a väärteoprotokolli nr 2315,22,005401 D.Z-ile selle eest, et tema, 16.07.
8. a kella 00.26 ajal Harju maakonnas Maardu linnas Vana-Narva mnt 3 kahjustas tahtlikult aadressil Maardu, Vana-Narva mnt 3 asuva hoone aknaklaasid, lastes selle pihta tuvastamata pneumorelvast, millega tekitas EE OÜ`le varalist kahju, mis jääb alla olulise kahju piirmäära ning pani sellega toime varavastase süüteo väheväärtusliku asja vastu. Nimetatud tegevusega rikkus D.Z väärteoprotokolli kohaselt karistusseadustiku (

) § 203 lg 1 nõudeid, pannes sellega toime väärteo, mis on kvalifitseeritav

§ 218lg 1 järgi.

2 Samuti, Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri Põhja prefektuuri Ida-Harju politseijaoskonna menetlustalituse üldsüütegude menetlusgrupi uurija Sergei Dõmša koostas 03.11.

1. a väärteoprotokolli nr 2315,22,002868 D.Z-ile selle eest, et tema, 13.04.
2. a kella 10.00 ajal Harju maakonnas Tallinnas Põhja-Tallinna linnaosas Vana- Kolde pst 65 solvas avalikku korda kaitsvat võimuesindajat politseiametnik Q.K seoses tema ametikohustuste täitmisega, mis seisnes selles, et D.Z saatis oma e-posti aadressilt xxx politseiametnik Q.K töömeili aadressile xxx e-kirja järgmise tekstiga: "Я тебе последний раз говорю документы прислать. Я ТВОЮ МАМУ В РОТ ЕБАЛ С уважением Эрик Лакерников". Üldtuntud ropu väljendi tõttu tundis politseiametnik Q.K ennast töökohustuste täitmisel solvatuna. Nimetatud tegevusega rikkus D.Z väärteoprotokolli kohaselt karistusseadustiku § 275 lg 1 nõudeid, pannes sellega toime väärteo, mis on kvalifitseeritav

§ 275lg 1 järgi.

Samuti, Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri Ida-Harju politseijaoskonna menetlustalituse üldsüütegude menetlusgrupi uurija Julianna Rozova koostas 03.11.

1. a väärteoprotokolli nr 2315,22,007380 D.Z-ile selle eest, et tema, 02.09.
2. a kella 15.56 ajal Harju maakonnas Viimsi vallas Viimsi alevikus Nelgi tee 1 solvas avalikku korda kaitsvat võimuesindajat Viimsi Vallavalitsuse järelevalveinspektorit C.N seoses tema ametikostuste täitmisega parkimiskorraldusejärelevalve teostamisel, mis seisnes selles, et isik Viimsi Vallavalitsuse poolt edastatud kaebuse käiguta jätmise määrusele vastuseks saatis e-kirja „KÄI NAHUI PIDAR“, mistõttu määruse koostanud Viimsi Vallavalitsuse järelevalveinspektor C.N tundis end solvatuna. Nimetatud tegevusega rikkus D.Z väärteoprotokolli kohaselt karistusseadustiku § 275 lg 1 nõudeid, pannes sellega toime väärteo, mis on kvalifitseeritav

§ 275lg 1 järgi.

Väärteoasjad nr 2315,22,005401, 2315,22,002868 ja 2315,22,007380 saabusid Harju Maakohtu menetlusse 23.11.

1. a. Harju Maakohtu 30.11.
2. a määrusega ühendati nimetatud väärteoasjad ühte menetlusse ning väärteoasja numbriks loeti 4-22-
3. Kohtuistungil kohtuvälise menetleja esindaja leidis, et politseiametnike puhul on tegemist avalikku korda kaitsvate võimuesindajatega ning see tuleb politsei ja piirivalve seaduse (PPVS) § 1 lg-st
4. C.N, kes töötas 02.09.
5. a Viimsi vallavalitsuse järelevalveametnikuna, teostas sellel ajal Viimsi valla põhimääruse § 54 lg 6 p-st 1 tulenevalt valla territooriumil avalikku võimu.

§ 218

osas märkis kohtuväline menetleja, et nii väärteotoimikus olevate tõenditega kui ka kohtus tunnistaja poolt antud ütlustega on tõendatud, et D.Z viibis sellel ajal Vana-Narva mnt 3. Kokkuvõttes leidis kohtuväline menetleja, et D.Z on talle süüks pandavad teod

§ 275

lg 1 ja § 218 lg 1 järgi toime pannud ning taotles D.Z-i süüditunnistamist ja karistamist

§ 275

lg 1 järgi arestiga 17 päeva ja

§ 218lg 1 järgi arestiga 13 päeva.

Kohtuistungil 05.01.

1. a märkis menetlusalune isik, et kui rääkida ametnike solvamisest, siis ta tunnistab nendes asjades enda süüd ja tunnistab, et sellised räpased sõnad tema suust välja tulid. Mõlemal korral ta tegi seda emotsioonide pinnalt. Menetlusalune isik leidis, et Q.K ja C.N ei ole avalikku korda kaitsvad ametnikud. Kolmandat episoodi eitab ta täielikult väites, et ta oli kodus ja magas. Selle kohta on tunnistaja olemas. Kohtu seisukoht Kohus, viinud läbi tõendite kohtuliku uurimise, üle kuulanud tunnistajad, hinnanud väärteoasjas kogutud tõendeid ja analüüsinud neid kogumis, samuti kuulanud ära 3 menetlusaluse isiku ja kohtuvälise menetleja esindaja seisukohad, jõudis järeldusele, et isiku süü on väärtegude toimepanemises täielikult tõendamist leidnud. Seoses asjas kogutud ja uuritud tõenditega peab kohus vajalikuks esmalt märkida kaht tõendikogumit mõjutavat aspekti, mis tulenevad sellest, et asi lahendati 17.03.
2. a D.Z-i osavõtuta ning kohtu hinnangul ei olnud enam vajalik ka T.Q tunnistajana ülekuulamine. Kohus pidas 17.03.
3. a protokollilise määrusega võimalikuks lahendada väärteoasi D.Z-i osavõtuta. Nimelt oli D.Z 17.03.
4. a kohtuistungist teadlik ning esitas 15.03.
5. a taotluse kohtuistungi edasilükkamiseks seoses elukaaslase (T.Q) ostetud üllatusliku reisiga. Selle kinnituseks olid taotlusele lisatud lennupiletid Mehhikosse ning ta põhjendas oma taotlust asjaoluga, et seoses töökoormusega läks tal see reis meelest ära. Kokkuvõtvalt kohus neid põhjendusi mõjuvateks ei pidanud, lähtus VTMS 90 lg-st 1 ja § 98 lg-st 5 ja avaldas D.Zi kohtueelses menetluses antud ütlused ja tema kirjalikud avaldused. Samuti ei olnud kujunenud olukorras enam vajalik tunnistaja T.Q ülekuulamine. Algatuseks oli 17.03.
6. a istungiks tunnistaja varem korduvalt kohtusse ilma mõjuva põhjuseta ilmumata jäänud. Kuna eelmised istungid olid samal ajal edasi lükkunud D.Z-i haigestumiste tõttu ja tunnistaja ülekuulamine ei oleks olnud võimalik, ei pidanud kohus siiski vajalikuks tunnistajat sanktsioneerida (vastava õigusliku aluse olemasolust hoolimata) ja kordas kutset järgmisele, 17.03.
7. a istungile. 28.02.
8. a edastati kohtukutse samale e-postile, millel T.Q oli kohtule teatavaks teinud ja mille kaudu ta kohtuga ka suhtles (vt Tallinna Ringkonnakohtu määrus asjas nr 4-21-4601, p 7). T.Q esitas samuti 15.03.
9. a taotluse istungi edasilükkamiseks, milles kinnitas, et „kohus edastas mulle kutse tunnistajana osalemiseks“ (III kd tl 220). Sel viisil oli ta kohtuistungist teadlikuks saanud kohtukutse saatmise hetkest. Sellest hoolimata nähtus, et ta soetas 09.03.
10. a reisi välisriiki ajaks, mil pidi toimuma 17.03.
11. a istung (III kd tl 251). Seega lahkusid tunnistaja T.Q ja menetlusaluse isik välisriiki ilmselgelt teadlikult ajaks, mil pidi toimuma kohtuistung. Istungi edasilükkamise taotluse jättis kohus neil põhjustel ka rahuldamata. Kohus ei pidanud tunnistaja T.Q kohtusse kutsumist vajalikuks ka omal initsiatiivil, sest ta oli kohtusse kutsutud D.Z-i kaitsepositsioonist lähtuvalt (kirjalikud seisukohad III kd tl 145pö). Seejuures oli 17.03.
12. a istungiks D.Z-i positsioon olnud muutumatu – ta ei tunnistanud antud rikkumist ning oli selgitanud, et ta ei viibinud antud ajal sündmuskohal. Just sellist versiooni saanukski tema elukaaslaseks olev tunnistaja T.Q kinnitada ning kohus sellist kaitseversiooni ka teadvustas. Mõistagi ei ole võimatu, et T.Q oleks võinud ütluste andmisest isiklikel põhjustel keelduda. Samal ajal oli 17.03.
13. a istungi seisuga uuritud ja avaldatud hulk teisi tõendeid, mis ei viidanud sellele, et T.Q oleks viibinud sündmuskohal või mujal kui nende ühise elamise juures. Seega isegi pärast seda, kui kohus siirdus lahendi tegemiseks nõupidamistuppa ja hindas tõendikogumit, ei tõusetunud vajadust T.Q ülekuulamiseks ja vajadust selleks kohtuliku uurimise uuendamiseks. Nimelt, asjaolu, et T.Q ei saagi teada D.Z-i tegelikku kodusviibimise aega ja liikumisi kinnitab D.Z-i kinnipidamisel tehtud politseiametniku rinnakaamera salvestis. Sellest nähtub, et ta ei ole teadlik D.Z-i majas viibimisest ning ta märgib spontaanse kommentaarina, et: „Ma ei teadnud, et ta on kodus: Mina olin esimesel korrusel koguaeg.“ (salvestise fail „U07638 [16.07.2022 02_12_24].MP4“, salvestisel oleva kella järgi alates 02:32:36). Seega ei viita ükski kogutud tõend sellele, et tunnistaja T.Q saanuks tegelikkuses kohtus kinnitada D.Z-i alibit. Väärteoetteheited

§ 275

lg 1 järgi

§ 275

lg 1 näeb ette vastutuse avalikku korda kaitsva võimuesindaja solvamise eest seoses tema ametikohustuste täitmisega. Selle väärteokoosseisu täitmiseks peab esinema 4 esmalt solvamistegu, teiseks peab solvamine olema suunatud avalikku korda kaitsva võimuesindaja vastu ning kolmandaks peab solvamistegu aset leidma seoses võimuesindaja ametikohustuste täitmisega. Solvamine seisneb inimese halvustamises ebasündsas vormis ning riivab kannatanu sisemist autunnet, nö sisemist au ehk väärikust (

komm vlj 2015, J. Sootak, P. Pikamäe; lk 370 p 7). Käesoleval juhul ei ole vaidlust selles, et D.Z saatis oma e-posti aadressilt XXX politseiametnik Q.K töömeili aadressile xxx e-kirja järgmise tekstiga: "Я тебе последний раз говорю документы прислать. Я ТВОЮ МАМУ В РОТ ЕБАЛ С уважением Эрик Лакерников". Seda kinnitab toimikusse lisatud väljatrükk e-kirjast (I kd tl 10), nii menetlusalune isik ise kui ka tunnistaja Q.K kohtuistungil antud ütlustes (III kd tl 151pö, 152pö). Samuti ei ole vaidlust selles, et D.Z saatis oma e-posti aadressilt xxx Viimsi Vallavalitsuse e-posti aadressile (mida haldas Viimsi valla järelevalveinspektor C.N) xxx ekirja järgmise tekstiga: „KÄI NAHUI PIDAR“. Seda kinnitab toimikusse lisatud väljatrükk ekirjast (II kd tl 17), nii menetlusalune isik ise kui ka tunnistaja C.N kohtuistungil antud ütlustes (III kd tl 151pö, 153pö). Kahtlust ei ole selleski, et kõnealuste fraaside puhul on tegemist solvavate väljenditega. Seda on möönnud ka menetlusalune isik ise kohtuistungil öeldes, et „tunnistan ennast süüdi selles, et sellised räpased sõnad üldse minu suust välja tulid“ (III kd tl 151pö). Q.K on andnud ütlusi, et tajus neid sõnu solvangutena. Q.K selgitas täiendavalt, et e-kirjas oli öeldud halvasti tema ema kohta, see oli ebameeldiv väljend ja tema jaoks solvav. Q.K jaoks on ema selline inimene, kes andis talle elu ja kasvatas teda ja kui nii lähedast inimest solvatakse, siis solvatakse ka teda (III kd tl 153). C.N on andnud ütlusi, et D.Z-i poolt saadetud e-kiri oli tema jaoks väga solvav ning samuti tema au ja väärikust väga solvav. Lisaks nägid e-kirja ka teised ametnikud ja küsisid peale seda kannatanult, et „Kas sa oled siis selline?“ ja kuna nemad nägid seda meili pealt, siis oli see väga solvav (III kd tl 153 pö, 157pö). Kõnesolevates e-kirjades on D.Z kasutanud kannatanute suunas üldteadaolevalt halvustavaid ja ebasündsaid fraase. Kannatanud on kinnitanud, et sellised fraasid olid nende jaoks solvavad. C.N puhul solvas D.Z-i poolt kirjutatu ka tema au ja väärikust, kuivõrd e-kirja nägid ka tema kolleegid, kes tegid talle selleteemalisi kommentaare. Peamine vaidlusalune küsimus on see, kas Q.K ja C.N puhul oli tegude toimepanemise hetkel tegemist avalikku korda kaitsvate võimuesindajatega. Menetlusalune isik on kohtuistungil välja toonud, et tema hinnangul ei olnud tegemist avalikku korda kaitsvate isikutega. Kohus on seisukohal, et nii politseiametniku Q.K kui ka Viimsi Vallavalitsuse järelevalveinspektori C.N puhul oli tegemist avalikku korda kaitsvate võimuesindajatega.

§ 275

koosseis hõlmab selliseid võimuesindajaid, kes kaitsevad avalikku korda ning kelle all tuleb mõelda eelkõige korrakaitseorganites (KorS § 6) töötavaid võimuesindajaid (

komm vlj 2015, J. Sootak, P. Pikamäe; lk 704 p 3). KorS § 6 järgi on korrakaitseorgan seaduse või määrusega riikliku järelevalve ülesannet täitma volitatud asutus, kogu või isik. Q.K oli teo toimepanemise hetkel Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri (PPA PP) Ida-Harju politseijaoskonnas isikuvastaste kuritegude grupi uurija. Politsei ja piirivalve seaduse (PPVS) § 1 lg 2 järgi on Politsei põhiülesanneteks mh avaliku korra kaitsmine ning PPVS § 3 lg 1 p 7 kohaselt on politsei ülesandeks mh süütegude menetlemine. Seega oli Q.K kui PPA PP isikuvastaste kuritegude uurija puhul tegemist avalikku korda kaitsva võimuesindajaga. C.N oli teo toimepanemise hetkel Viimsi Vallavalitsuse järelevalveinspektor. Tema volitused tulenevad kohaliku omavalitsuse seaduse (KOKS) §-st 53 1, mille järgi võib kohalik omavalitsus moodustada valla- või linnavalitsuse korrakaitseüksuse või nimetada ametisse korrakaitsega tegeleva ametniku, kelle põhiülesanne on osaleda avaliku korra tagamisel ja 5 teostada valla- või linnavolikogu poolt vastuvõetud eeskirjade täitmise üle järelevalvet kohaliku omavalitsuse määratud tööpiirkonnas. Viimsi valla põhimääruse § 54 lg 6 p 1 kohaselt on Viimsi vallavalitsuse üheks põhiülesandeks valla territooriumil avaliku võimu teostamine. Liiklusseaduse (LS) § 2 p 281 sätestab, et liiklusjärelevalve on riiklik järelevalve liikluse ja maastikusõidukite liikumise üle. LS § 193 lg 1 kohaselt teostavad liiklusjärelevalvet politseiametnikud, abipolitseinikud ja muud ametiisikud nendele seadusega antud pädevuse piires ning valla- või linnavalitsus peatumise ja parkimise nõuete üle kohaliku omavalitsusüksuse territooriumil. C.N ülesanded avaliku korra tagamiseks ja liiklusjärelevalve teostamiseks Viimsi valla territooriumil nähtuvad tema ametijuhendist (II kd, tl 27). Näiteks oli tema ülesanneteks valla haldusterritooriumil parkimiskorraldusest kinnipidamise tegemiseks regulaarsete kontrollkäikude tegemine ning väärteomenetluste läbiviimine. Seega oli ka C.N puhul tegemist avalikku korda kaitsva võimuesindajaga. Kohtu hinnangul ei esine kahtlusi ka selles, et Q.K ja C.N solvamised D.Z-i poolt olid seotud nende poolt konkreetsete ametikohustuste täitmisega. Ametikohustuste täitmine Q.K puhul avaldub asjaolus, et Q.K oli tol ajaperioodil seotud D.Z-i suhtes läbiviidavate kriminaalmenetlustega. Q.K on andnud kohtuistungil tunnistajana ütlusi, et

1. või
2. aastal viis ta D.Z-i suhtes läbi kriminaalmenetlusi ning pärast nende kriminaalmenetluste lõpetamist soovis D.Z DNA-proovide kustutamist registrist. Sellega seoses toimus politseiametnikul suhtlus D.Z-iga ka telefoni teel. Peale kriminaalmenetluse toimingute D.Ziga tal muid kokkupuuteid ei olnud. Solvamise ja kriminaalmenetluste otsuste vastuvõtmise ajaline vahe võis Q.K ütluste kohaselt olla kõige rohkem 4–5 kuud (III kd tl 153). Tunnistaja ütluste ja D.Z-i 03.04.
3. a e-kirja põhjal (I kd, tl 4) on ilmne, et solvava sisuga e-kiri oli seotud D.Z-i suhtes läbiviidud kriminaalmenetlustega. Nimelt olid D.Z-i väitel kriminaalmenetluste käigus kogutud ebaseaduslikult DNA-proovid ja ta palus Q.K-lt DNAproovidega seotud dokumentide edastamist umbes nädal enne kõnealuse solvava e-kirja edastamist. Samuti kordas ta dokumentide edastamise soovi kõnealuses solvava sisuga ekirjas. Asjaolu, et kriminaalmenetlustes vastuvõetud otsustest oli möödunud hinnanguliselt 4– 5 kuud, ei oma tähtsust, kuivõrd D.Z-i poolt saadetud varasem e-kiri ja ka kogu muu suhtlus oli seotud Q.K ametikohustuste teostamisega. Kohtul puudub alus arvata, et Q.K ja D.Z-i vahel olid isiklikku laadi suhted. Sarnaselt Q.K-ga oli ka C.N solvamine seotud tema ametialaste kohustuste täitmisega. C.N on andnud kohtuistungil ütlusi, et solvangu osaliseks D.Z-i poolt sai ta läbi väärteomenetluse läbiviimise. Tunnistaja sõnade kohaselt saatis D.Z talle kaebuse, et soovib asja vaidlustada, mille peale C.N edastas talle käiguta jätmise määruse ja andis tähtaja paranduste tegemiseks. Sellele D.Z ei reageerinud ja tähtaeg möödus. 01.09.
4. a teostas C.N liiklusjärelevalvet Viimsi vallas ja märkas sõiduautot, mida juhtis D.Z . Kuna C.N teadis, et D.Z on otsingus seoses liiklusrikkumistega, siis otsustas ta D.Z-i kinni pidada. Pärast seda, kui D.Z oli
5. septembril vabanenud kinnipidamiskeskusest, siis kirjutaski ta Viimsi valla menetlusmeilile kõnealuse solvava sisuga kirja. C.N ütluste kohaselt haldas Viimsi valla menetlusmeili ainult tema ning kõik määrused, dokumendid olid tema allkirjastatud (III kd tl 153pö). E-kirja väljatrükist nähtub, et solvava sisuga e-kiri oli edastatud vastuseks C.N poolt D.Z-ile edastatud kaebuse käiguta jätmise määrusele, kasutades selleks teadlikult e-postkasti vastamise (reply) funktsiooni. Eeltoodu pinnalt on üheselt mõistetav, et solvang oli suunatud just C.N-ile ning see oli seotud tema ametikohustuste täitmisega D.Z-i suhtes väärteomenetluse läbiviimisel. Lisaks ei ole välistatud, et täiendavaks motiiviks oli soov solvata C.N-i reaktsioonina tema kinnipidamisele eelmisel päeval, kuid sellist käitumist ei ole D.Z-ile väärteoprotokollis ette heidetud ja kohus seda D.Z-ile süüks ei arva. Samal ajal on ilmne, et D.Z soovis solvata C.N-i just seoses tema tegevusega Viimsi vallavalitsuse 6 ametnikuna, sest selleks otsis ta 16 päeva pärast kirja saamist välja e-kirja, millele ta vastas solvanguga. Kuivõrd kirjas oli nõutud temalt kaebuses puuduste parandamist, ta ei olnud kohustust tähtaegselt täitnud ning sellega seoses jõustus väärteootsus, siis on see otsene reaktsioon sellisele negatiivsele tulemile. Kohtul puudub teave selle kohta, et D.Z-i ja C.N vahel oleksid olnud isiklikku laadi suhted. Seoses Q.K solvamise episoodiga on D.Z oma 12.11.
6. a allkirjastatud vastulauses välja toonud, et väärteoprotokollis esinevad ulatuslikud puudused, st see ei vasta VTMS § 69 nõuetele. Nimelt on D.Z märkinud, et väärteoprotokoll ei sisalda teavet tekitatud kahju kohta, samuti ei sisalda see teavet selle kohta, kas menetlusalune isik soovib väärteoasja arutamisest osa võtta ning väärteoprotokollis puuduvad kohtuvälise menetleja telefoninumber ja e-post (I kd tl 12). Kohtu hinnangul on nimetatud puuduste puhul tegemist väheoluliste minetustega, mis ei takista väärteoetteheite sisu ja faktiliste asjaolude mõistmist. Samuti ei ole see mõjutanud menetlusaluse isiku õiguste teostamist. Menetlusalune isik on saanud esitada vastulause ja omapoolsed seisukohad ning osaleda kohtus väärteoasja arutamise juures. Ka muude VTMS §-s 19 nimetatud õiguste teostamist ei ole nimetatud puudused mõjutanud. Kohus leiab, et D.Z-ile etteheidetavad süüteod on ta toime pannud kavatsetult. Kohtu hinnangul on ilmne, et D.Z saatis solvava sisuga e-kirjad mõlemale ametnikule sooviga riivata nende au ja väärikust ning seda viisil, mis solvaks just konkreetseid võimuesindajaid, kes teostasid enda ametiülesandeid viies tema suhtes läbi kriminaal- või väärteomenetlust. Q.K puhul tulenes solvang asjaolust, et ta ei edastanud D.Z-ile soovitud dokumente, mis olid seotud tema suhtes läbiviidud kriminaalmenetlusega. C.N puhul oli solvang ilmselgelt ajendatud tema pahameelest konkreetse ametniku suunas pärast seda, kui talle oli seoses väärteomenetlusega edastatud puuduste kõrvaldamise määrus. Seejuures võis selline reaktsioon lisaks olla ajendatud ka tema kinnipidamisest sama ametniku poolt. Kõnealuseid ekirju saates pidi D.Z teadma, et nendes sisalduvad ebatsensuursed väljendid on konkreetsete võimuesindajate jaoks solvava iseloomuga. Eeltoodu alusel leiab kohus, et D.Z-i süü politseiametniku Q.K ja Viimsi valla järelevalveinspektori C.N solvamises on tõendatud ja tema tegevus õigesti kvalifitseeritud

§ 275lg 1 järgi.

Väärteoetteheide

§ 218

lg 1 järgi Vaidlus puudub selles, et Vana-Narva mnt 3, Maardu asuva hoone aknaklaase kahjustati ning sellega tekitati kahju EE OÜ-le. Seda kinnitavad nii tunnistajate I.X , X.B , kui Y.J omavahel riimuvad ütlused (III kd tl 170-173, 256pö-257pö, 260-261), kui ka sündmuskohal tehtud fotod (III kd tl 9-12), sündmuskoha vaatlusprotokoll (III kd tl 43, 50-55, 75pö, 79-81pö), tunnistaja Y.J tehtud fotod (III kd tl 9-12), kirjavahetus ja hinnapakkumised (III kd tl 13-17). Lähtudes vaidlusalustest küsimustest ja poolte seisukohtadest tuleb aga tuvastada see, kes on kahju tekitajaks, millal ja millises ulatuses on see tekitatud ning kas asja menetlemisel on oluliselt rikutud väärteomenetlusõigust. Kohus ei pea usaldusväärseteks D.Z-i ütlusi, mida ta andis kohtueelses menetluses ja mille kohus avaldas VTMS § 98 lg 5 alusel. Ütluste kohaselt ei tea ta sündmusest midagi ja viibis sel ajal kodus, ühel hetkel pidasid politseinikud ta kodus kinni (III kd tl 6-6pö), samuti kuulis, kuidas üks politseiametnik instrueeris kannatanu I.X-i mobiiltelefoni teel, et viimane annaks ütlusi nii, et saaks talle esitada kahtlustuse

§ 263lg 1 p 2 alusel (III kd tl 58).

Need ütlused on vastuolus teiste asjas kogutud tõenditega, mille usaldusväärsuses ei ole kohtul alust 7 kahelda, mis on omavahel riimuvad ja loogiliselt suhestuvad ning on lisaks kooskõlas ka kirjalikes tõenditest nähtuvaga. Seega jätab kohus D.Z-i ütlused tõendikogumist tervikuna välja. Lisaks D.Z-i ütlustele avaldati VTMS § 98 lg 5 alusel ka tema kirjalikud avaldused (seisukohad ja vastulause), mida kohus arvestab D.Z-i seisukohtadena ja menetluslike taotlustena (nt taotlused menetluse eri alustel lõpetamiseks) ning millele osas antakse hinnang allpool. Kohus on seisukohal, et tõendamist on leidnud kahju tekitamine just 16.07.2022. a öösel pneumorelvast (õhupüssist) akende pihta laskmisega. Seda kinnitavad ennekõike tunnistaja I.X kohtus antud ütlused, millede kohaselt kuulis ta just sel ööl õhupüssist laskmisele iseloomulikku heli ja see ei sarnanenud millegi loopimisele (III kd tl 158, 160pö). Seejuures on tunnistaja I.X kokku puutunud tulirelvadega ja oskab seetõttu eristada ka pneumorelva heli tulirelva omast. Ta nägi relvataolise esemega (pruun kaba ja must metallosa) isikut relva sõidukisse Ford reg nr xxxx (mida ta oli eelnevalt pildistanud, III kd tl 60) asetamas ja seejärel meesterahvas hakkas sõidukiga lahkuma, tekkis rüselus ja tunnistaja oli sunnitud selleks, et mitte viga saada, temast lahti laskma (III kd tl 170, 171). Sündmuskoha vaatlusprotokollist on näha vigastatud klaaspakette, mida läbivad osaliselt augud, seejuures on näha väikest deformeerunud kuuliosa (III kd tl 43, 52-55). Kuigi kirjalikes seisukohtades märkis D.Z , et teada ei ole relvaliik ja seega tuleks alustada ka kriminaalmenetlust

§ 418tunnustel, siis eelnevat arvestades selleks ilmselgelt vajadus ka puudus.

Kohtus on ümberlükkamatult tõendamist leidnud see, et D.Z viibis 16.07.

1. a ööl VanaNarva mnt 3, Maardu hoone juures. See asjaolu nähtub esmalt I.X ütlustest, mille järgi nägi ta sündmuskohal sõidukit Ford Focus, mida ta ka pildistas (III kd tl 170, 170pö, 60). D.Z-i poolt selle sõiduki kasutamist veidi enam kui kuu enne 16.07.
2. a sündmust kinnitab see, et ta on 09.06.
3. a selle sõidukiga toime pannud liiklusrikkumise (IV kd tl 1-2, 4-6; 8). Seejuures on sõiduki registreerimismärki muudetud mõni nädal pärast 16.07.
4. a sündmusi, kuid omaniku (T.Q) osas muutusi ei nähtu (III kd tl 267, 269 ja IV kd tl 18pö). Kohtu küsimusele vastates avaldas tunnistaja I.X , et istungil videoülekande teel istungil osalev mees on sarnane sellele, keda ta Vana-Narva mnt 3 juures nägi ning kelle liikumise takistamisel tekkis sõiduki Ford Focus juures rüselus (III kd tl 172). Videoülekande teel osales istungil üksnes D.Z ning ajal, kui toimus I.X ülekuulamine, kandis D.Z meditsiinilist näomaski, mida kohus ka tema kaitseversioonist lähtudes tal kanda lubas (III kd tl 172-173). See asjaolu on oluline ka tunnistaja I.X ütluste usaldusvääruse hindamisel. Nimelt, kui I.X peaks olema varem andnud ja soovib anda teadvalt valeütlusi, nagu on väitnud D.Z , siis olnuks tunnistajal võimalik kohtus vastata kindlas kõneviisis, et ta tunneb videopildis ära konkreetselt D.Z-i või vähemalt isiku, kes viibis sündmuskohal. Seevastu on I.X vastanud kohtu küsimustele nii, nagu võib seda eeldada tunnistajalt, kes ei ole selles kindel. Ta vastaski, et arvab peakuju järgi sama isiku olevat, kuid kindlalt ära ei tunne. Kohtus leidis tuvastamist, et tunnistaja I.X esitas toimepanija kirjelduse (III kd tl 170), aga politseiametnik X.B sai D.Z-i isiku tuvastamiseks informatsiooni hoopis Y.J-ilt (III kd tl 257). Kõik eelnev süvendab kohtu veendumust selles, et I.X on tunnistajana usaldusväärne, ei ole vaenulikult meelestatud ega anna valeütlusi. Vastupidiselt D.Z-i positsioonile on kohtus selgunud ka see, et sündmuskohal oli piisav valgustatus, mis nähtub nii fotodelt kui ka I.X ja Y.J ütlustest ning koostatud skeemist (III kd tl 48, 60, 70, 162, 171-172pö, 260-260pö). Asjaolu, et pipragaasi kasutamine ei jätnud D.Z-ile mingeid jälgi, on eluliselt selgitatav nii kinnipidamiseks kulunud ajaga, kui ka sellega, et I.X poolt gaasi laskmine toimus rüseluse käigus ja samal ajal liikuvas autos poolenisti sees olles. 8 Ka I.X sai ise gaasi näkku, kuid midagi eriskummalist tema juures nt kohapeale saabunud Y.J ei märganud (III kd tl 261). Oluline on seegi, et põgenev meesterahvas suutis raskusteta sündmuskohalt autot juhtides põgeneda (III kd tl 170). Seega ei saanud pihustatud gaasi kogus olla tegelikkuses kuigi suur. Lisaks eelnevale asetab D.Z-i otseselt sündmuskohale ka sealt leitud müts. Selle mütsi kohta on ütlusi andnud I.X , kelle sõnul tuli see rüseluse käigus autoga lahkuvalt isikult peast ära (III kd tl 170pö). Müts leiti sündmuskohalt ja võeti kaasa (III kd tl 43, 46, 47) ning sellelt kogutud proovide suhtes tehtud DNA-ekspertiisi tulemusena leidis tuvastamist D.Z-ilt pärineva bioloogilise materjali sisaldumine neis proovides (III kd tl 26-27). D.Z on esitanud 02.11.
5. a ülekuulamisel versiooni nagu oleks keegi tema kodust varastanud koti aluspesuga (III kd tl 6pö). 13.11.
6. a allkirjastatud vastulauses on D.Z aga juba märkinud, et koti tema aluspesuga (sh musta mütsiga) varastasid politseinikud ning see müts anti ühe politseiametniku poolt I.X-ile. Sama politseiametnik käskis I.X-il öelda, et ta rebis selle D.Z-ilt peast (III kd tl 33, 35). Siinkohal on tähelepanuväärne see, kuidas D.Z-i kaitseversiooni detailsus ajas suureneb ja kaduma läinud aluspesu hulka liigitab ta hiljem ka musta värvi mütsi. Esiteks on eluliselt täiesti ebausutav kogu D.Z-i loodud narratiiv sellest, kuidas keegi (sh politseinikud) temalt varastatud riietelt või mütsilt saadud bioloogilise materjali kasutamise ja I.X juhendamise kaudu teda süüdi püüab lavastada. Seejuures on D.Z-i nägemuses selle motiiviks I.X ehk objektil patrullinud turvamehe poolt saadav tunnustus ja rahaline kasu (III kd tl 33, 145pö). Selline asjade käik ja selle mastaapsus ei ole mõistuspäraselt seletatavad ning need ei ole kooskõlas ka asjas kogutud usaldusväärsete tõenditega. Määravaks on siin see, et kõnealust sündmuskohta ja seal olnud mütsi on vaadeldud 16.07.
7. a kella 02.01.-02.09 ajal (III kd tl 43), kuid D.Z-i kinnipidamine toimus sellest hiljem, kell 02.32 (III kd tl 74). Lisaks kahtlustatava kinnipidamise protokollis märgitud ajale (III kd tl 74) on see kooskõlas ka politseiametniku rinnakaamera salvestiselt nähtuva kellaajaga (salvestise fail „U07638 [16.07.2022 02_12_24].MP4“). Kõige eelneva kokkuvõtteks saab tõdeda, et usaldusväärsete tõendite pinnalt on jälgitav see, kuidas D.Z-ilt pärinev müts sattus sündmuskohale ja tõendamist on leidnud versioon, kus see tuli ära tema peast I.X-iga tekkinud rüseluse käigus. Puudub igasugune kahtlus selles, nagu oleks keegi tunnistaja I.X-ile valeütluste eest tasunud või teda juhendanud ütlusi andma ja asitõendit kuhugi paigutama. D.Z on seadnud kahtluse alla ka selle, kuidas sündmuskohale tulnud politseiametnikud tuvastasid tema isiku läbi I.X ehk kuidas teadis politsei just teda andmebaasidest otsida. Siinkohal on oluline tähele panna, et tunnistaja Y.J on kohtuistungil avaldanud, et kuigi talle ei olnud teada võimaliku korrarikkuja nimi, siis juba enne 16.07.
8. a oli tuvastatud tema ettevõtte teiste kinnisvaraobjektide juures sõiduki BMW registreerimismärgiga xxx sage liikumine (III kd tl 260pö). Sellise registreerimismärgiga sõidukit on kasutanud D.Z (IV kd tl 21-22). Arvestades, et tunnistaja Y.J saabus 16.07.
9. a Vana-Narva mnt sündmuskohale, on tõenäoline, et D.Z-i isikuni jõuti algselt kas Y.J ja/või politseiametnike teadmisena just D.Z-i poolt kasutatud sõidukite andmete kaudu. Samuti on menetlustoiminguid läbi viinud politseiametnik X.B andnud kohtus ütlusi, et kannatanuks olnud isik ütles talle kohapeal D.Zi nime, mis kannatanule seostus mingi äritüliga (III kd tl 257). Arvestades, et Y.J teadis enne 16.
10. ja oskas ka istungil nimetada kahtlaste sõidukite registreerimisnumbreid ja et tema teada on D.Z-il olnud kokkupuuteid R. Y.J-iga, võis Y.J sel ajal nimetada ühe võimaliku toimepanijana D.Z-i nime. Kohus rõhutab, et KrMS § 81 lg 1 kohaselt on äratundmiseks esitamine uurimistoiming, mida võib teha vajadusel ehk selle kohaldamine on menetleja diskretsioon. Olukorras, kus algne teave oli võimaliku tulistaja kohta, kes osutas 9 turvatöötajale füüsilist vastupanu ja põgenes kinnipidamise käigus, on sellise menetlustoimingu tegemine teisejärguline, prioriteet on ohu tõrjumine, korrarikkuja kinnipidamine. Seda enam, et politseiametnike poolt võimalikelt tunnistajatelt kogutud eelteave osundas konkreetsele sõidukile ja isikule. Ka tunnistaja Y.J puhul peab kohus oluliseks rõhutada, et tunnistaja usaldusväärsust kinnitab asjaolu, et ta on nii kohtueelses menetluses, kui kohtus avaldanud ainult neid faktilisi andmeid, mis talle olid teada (kirjeldused, sõidukite andmed) ehk ta ei ole meelevaldselt seostanud neid D.Z-i isikuga (III kd tl 260). D.Z on oma 13.11.
11. a allkirjastatud vastulauses välja toonud, et väärteoprotokollis esinevad puudused, st see ei vasta VTMS §-s 69 sisalduvatele nõuetele. Nimelt on D.Z märkinud, et väärteoprotokollis on täpne varaline kahju täpsustamata. Märgitud on vaid, et see on alla olulise ulatuse ehk alla 4000 euro. D.Z leiab, et kuna protokollis täpne varalise kahju suurus puudub, siis tuleb seda täpsustada ning koostada uus väärteoprotokoll. Kohus tõdeb, et väärteoprotokollis võinuks selguse huvides sisalduda ka võimalikult täpne kahju suurus, kuid see ei muuda väärteoetteheite sisu ja teo kvalifikatsiooni. VTMS § 69 lg 2 p 5 kohaselt peab väärteoprotokoll sisaldama teavet väärteoga põhjustatud kahju kohta. Kohus leiab, et tegemist ei ole väärteomenetlusõiguse olulise rikkumisega, kuivõrd tekitatud kahju suurusjärk ja iseloom on väärteoprotokollis kajastatud. Riigikohtu praktikas on seejuures leitud, et väärteoprotokollis tuleb näidata, kellel kahju tekkis ja see, milles kõnealune kahju seisnes, kuid samas ei tähenda viimane tingimata kahju rahalise suuruse määramist (RKKKo 3-1-1117-04, p 7). Rikkumise kirjeldus tuleb esitada paratamatult teatud üldistatuse astmega, arvestades samas, et see, kellele rikkumist ette heidetakse, saaks kõigi oluliste faktiliste asjaolude suhtes vastuväiteid esitada. Oluline on, et oleks tagatud menetlusaluse isiku õigus teada, millist väärteoasja tema suhtes menetletakse. Esimeseks kriteeriumiks on praeguses asjas see, et oleks arusaadav, mida isikule ette heidetakse ja et teo kvalifitseerimiseks väärteona jääks kahju suurus alla olulise kahju piirmäära. Need asjaolud on väärteoprotokollist arusaadavad. Protokollis on kirjas, millal ja mil viisil toimepandud tegevust ette heidetakse ja et sellega põhjustati kahju EE OÜ-le mahus, mis jääb alla olulise kahju piirmäära ning seetõttu pandi menetleja hinnangul toime varavastane süütegu väheväärtusliku asja vastu. Protokollis sisalduvad lisaks ka viited tõenditele, sh hinnapakkumistele, milles sisalduvad juba konkreetsed kahjusummad. Kui menetlusalune isik sooviks esitada vastuväiteid kahju suurusele, tuleks nendega igal juhul tutvuda. Praegusel juhul on D.Z-i kaitsetaktikaks olnud teo toimepanemise kategooriline eitamine. Seega kahju suuruse aspekt 16.07.
12. a episoodis tema kaitsepositsiooni ka ei mõjuta. Samuti märgib D.Z , et väärteoprotokoll ei sisalda teavet selle kohta, kas menetlusalune isik soovib väärteoasja arutamisest osa võtta ning väärteoprotokollis puuduvad väärteomenetleja telefoninumber ja e-post. Nagu eelpool

§ 275

lg 1 episoode kajastavas osas märgitud, siis on nimetatud puuduste puhul tegemist väheoluliste minetustega, mis ei takista väärteoetteheite sisu ja faktiliste asjaolude mõistmist. See ei ole see mõjutanud menetlusaluse isiku VTMS §-s 19 sätestatud õiguste teostamist. Kohus ei nõustu ka D.Z-i seisukohaga nagu tulnuks praegune väärteomenetlus lõpetada seoses kuriteotunnuste esinemisega põhjusel, et 10 päeva jooksul on toime pandud sarnaseid tegusid ehk see oli jätkuv tegevus, mis oli suunatud Vana-Narva mnt 3 hoone kahjustamisele ja nende episoodide kogukahju ületab eeldatavalt 4000 euro piiri. Seda seisukohta põhjendab D.Z sellega, et asjas on teoühtsuse mõttes tegemist ühe teoga. Kohus sellise käsitlusega ei nõustu. Nii, nagu menetlusaluse isiku seisukohas osundatud Riigikohtu praktikast ka nähtub, 10 tuleb üheks teoks teoühtsuse mõttes lugeda ühisest tahtlusest kantud mitu sarnast käitumisakti, mis on ajalis-ruumiliselt sedavõrd seotud, et kolmandale isikule on see vaadeldav kokkukuuluva teona. Nimetatu ei tähenda, et D.Z-i viidatud kolme lõpuleviidud süütegu tuleks menetleda koos. Esmalt tuleb silmas pidada, et legaliteedipõhimõte (ehk kohustus ka pelgalt arvatavate kuriteotunnuste korral alustada kriminaalmenetlust) ei ole absoluutne. Riigikohus on leidnud, et välistatud ei ole siiski kriminaalmenetluse alustamise otsustamisel arvestada ka tõendite kogumise väljavaateid (vt ka RKKKo 4-21-3478, p 26). Hetkel ei viita asjas kogutud tõenditest miski sellele, et 07.

1. ja 09.07.2022.a episoodide ja 16.07.
2. a episoodi osas võiks olla tegemist ühe ja sama isiku poolt toime pandud süütegudega. Nende tegude toimepanemise viis võib olla küll sarnane, kuid see ei tähenda, et hetkel oleks alust arvata, et need oleks toime pannud sama isik. Siinkohal leiab kohus, et kahe esimese juhtumi teoreetiline tõendamisperspektiiv on sündmustest möödunud aja ja kriminoloogilise kogemuse pinnalt madal. Selliste tegude toimepanek on laialt levinud, kuid tõendite kogumise takistatuse tõttu jäävad need uurimised sageli tulemuseta. Teadaolevalt ei ole kahe varasema episoodi osas kriminaalmenetlust tulemuslikult läbi viidud. Tunnistaja Y.J kinnitas kohtuistungil, et kummagi Vana-Narva mnt juhtumi kahjude suurusjärk on ilmselt sama (s.o alla 4000 euro), paludes ka ise liita menetlused üheks kriminaalasjaks (III kd tl 261). Samal ajal selgus istungil, et talle ei ole D.Z-i isik varasemast teada (III kd tl 260). Neist kahest asjaolust saab järeldada, et kõigi ülejäänud tunnistaja poolt märgitud juhtumite osas ei ole enam kui pea 9 kuu jooksul kriminaalasjas kahtlustatava isik selgunud. Käsilolevas asjas on tunnistajate I.X ja Y.J ütlustest tõendamist leidnud, et VanaNarva mnt 3 varasemate juhtumite osas tunnistajaid ei ole ja seal puudusid ka toimivad valvekaamerad (III kd tl 172pö, 260-260pö). Seega on ilmne, et võimalik tõendusteave ei ole nende episoodide koos menetlemiseks piisav. Olgu lisatud, et KrMS §-st 216 lähtuvalt tuleks arvatavate kriminaalasjade ühise menetlemise korral lähtuda sama kahtlustatava (mitte sama kannatanu) osas toimetatavate menetluste ühendamisest. Praeguses asjas lahendatava süüteoepisoodi liitmine võimaliku perspektiivitu kriminaalasja juurde oleks ka menetlusökonoomia seisukohast põhjendamatu. Seda enam, et 16.07.
3. a episoodis on menetleja leidnud, et tõendikogum on piisav, et esitada väärteoetteheide D.Z-i suhtes ja teisel juhul ei oleks uurimisversiooni järgi võimalik isegi mitte kahtlustust esitada. Menetlusökonoomiast tuleb lähtuda ka põhjusel, et olukorras, kus kohtulikul uurimisel on tõendamist leidnud praegune süüteoepisood, on põhjendamatu lähtuda legaliteedipõhimõttest viisil, mis takistab ammendavalt tõendamist leidnud süüteepisoodi menetlemist. Nimelt, juhul, kui viia läbi kriminaalmenetlus kõigi kolme Vana-Narva mnt 3 juhtumi osas, on eespool märgitud tõendite kogumise perspektiivist lähtudes küllalt tõenäoline, et kriminaalmenetlus tuleks kahes esimeses episoodis lõpetada. Kuivõrd praegu arutatavas juhtumis jääb kahju määr alla 4000 euro, esineks selles teos (taas) väärteotunnused, kuid selle juhtumi menetlemine enam topeltmenetlemise keelu põhimõtte järgi võimalik ei oleks. Tekkinud olukorras ei saa legaliteedipõhimõtte kohaldamise eesmärk olla juba tõendamist leidnud süütegude osas menetlust ennast konsumeeriv, uroboroslik. Eelpool kirjeldatud D.Z-i käitumine vastab

§-s 203 sisalduvale teokirjeldusele. Kuivõrd tema teoga ei põhjustatud

§ 203

lg 1 koosseisus nõutavat tagajärge ehk olulist kahju (summas üle 4000 euro), täidab see käitumine aga

§ 218

lg-s 1 sätestatud koosseisu ehk tegu on varavastase süüteoga väheväärtusliku asja vastu. Kohus leiab, et D.Z on

§ 218järgi kvalifitseeritava süüteo toime pannud kavatsetult.

Asjaolu, et D.Z lasi pneumorelvast nelja eri aknapaketi pihta, purustas need järgemööda, 11 näitab et D.Z seadis endale eesmärgiks süüteo toimepanemise. Kuna ta pani rikkumise toime öisel ajal, varjates oma nägu meditsiinilise maskiga, siis võimaliku vastutuse vältimiseks püüdis samal ajal enda isikut varjata. D.Z-i käitumise sihipärasust ilmestab ka tema käitumine rikkumise toimepanemise järgselt. Nimelt soovis D.Z sündmuskohalt põgeneda ja osutas vastupanu teda takistanud turvatöötajale. Kuivõrd D.Z-il õnnestus sündmuskohalt põgeneda, siis oli ta saavutanud püstitatud eesmärgi. Kohtu hinnangul puuduvad asjas mistahes süüd ja õigusvastasust välistavad asjaolud. KARISTUS Kohus uuris süüdistatavat iseloomustavate andmetena D.Z-i karistusregistri väljatrükki (III kd tl 236) ning tunnistajate ja menetlusaluse isiku ütlusi. Karistusregistri väljatrükist nähtub, et D.Z-i on varasemalt korduvalt väärteokorras karistatud, tal on 6 kehtivat väärteokaristust ning kõik karistused on seotud liiklusalaste rikkumistega. Seega ei ole D.Z-i puhul tegemist õiguskuuleka isikuga, kuid praegusega sarnase iseloomuga varasemad rikkumised puuduvad. Kohus lähtub karistuse mõistmisel

§ 56

lg-st 1, millise põhiselt on karistamise aluseks isiku süü, seejuures arvestatakse kergendavaid, raskendavaid asjaolusid ning võimalust mõjutada süüdlast hoiduma edasiste süütegude toimepanemisest, samuti arvestatakse õiguskorra kaitsmise huve. Karistuse mõistmisel arvestab kohus toimepandud kuriteo raskust ja laadi ning süüdistatava isikut. Kohtupraktikas välja kujunenud seisukoha järgi tuleb karistuse mõistmisel võtta lähtepunktiks etteheidetava normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastatakse süüdistatava süü suurus ning karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr.

§ 218

lg 1 ja § 275 lg 1 näevad karistusena ette rahatrahvi kuni 300 trahviühikut või aresti. Karistuse mõistmisel arvestab kohus, et tegemist oli kahe erineva võimuesindaja solvamisega e-posti teel. Mõlema kannatanu puhul oli solvav e-kiri saadetud mõni aeg pärast kokkupuudet nende ametnikega ehk D.Z-il oli aega oma tegevus läbi mõelda, tegevus oli pikemalt ettekavatsetud. Kohus leiab, et kuivõrd solvangud olid edastatud e-posti teel, siis ei olnud nende mõju nii vahetu ja intensiivne kui seda oleks olnud näost-näkku edastatud solvangute puhul. Kohus märgib siiski, et C.N puhul suurendas solvangu mõju asjaolu, et see saadeti Viimsi valla menetlusmeilile, mille nimekujust pidi olema D.Z-ile arusaadav ka see, et see ei ole kitsalt C.N-ile isikustatud aadress. C.N-ile edastatud solvangut nägid ka teised ametnikud. Kuigi

§ 275

koosseis ei eelda seda, et solvang oleks tajutav kõrvalistele isikule, saab seda asjaolu arvesta mõnevõrra süüd suurendava tegurina. Samas ei olnud solvav tekst kuigi pikk ja solvangu adressaatidele kuidagi eriliselt kohandatud. Kokkuvõtvalt leiab kohus, et D.Z-i süü solvamistegudes on mõnevõrra alla keskmise. D.Z on tunnistanud oma süüd osas, mis puudutab solvavate väljendite kasutamist, kuid ta ei nõustu sellega, et tegemist oli avalikku korda kaitsvate isikutega ja ametnikele ta neid kirju saatnud ei oleks (III kd tl 151pö). Tal on enda sõnul selliste väljendite kasutamise pärast 12 piinlik, sh mõtleb ta sellele, mida sõbrad ja tuttavad temast arvata võivad. Arvestades, et D.Z ei ole lõpuni võimalikuks pidanud kohtu poolt eespool tuvastatut – sellised kirjad on mitte ainult solvavad, vaid ka edastatud ametikohustuste täitmisega seonduvalt – ei ole põhjust rääkida karistust kergendava asjaoluna puhtsüdamlikust kahetsusest. Karistust raskendavaid asjaolusid ei ole kohus tuvastanud.

§ 218

lg 1 järgi kvalifitseeritavas episoodis arvestab kohus süü suuruse määratlemisel esmalt seda, et tegemist on arvestatava kahjuga, mis põhjustas kahju kannatanud isikule kulutusi enam kui 3000 eurot ulatuses. Kahju suurus on

§ 218lg 1 järgi kahju ulatuse ülemises neljandikus.

Samuti arvestab kohus, et D.Z tegutses kavatsetult nelja erineva klaaspaketi kahjustamisel ehk ta püüdiski suhteliselt suurt hulka klaaspakette kahjustada. Kohus arvestab sedagi, et puuduvad mistahes sellist käitumist õigustavad asjaolud. D.Z ei ole kahju tekitamist kordagi tunnistanud, ta põgenes sündmuskohalt, asetades ka ohtu teda takistama tulnud turvatöötaja tervise. Lisaks on ta asunud teostama aktiivset kaitset ja esitanud erinevaid juba algselt eluliselt ebausutavaid versioone, kus kesksel kohal on tema süüdilavastamine politsei poolt. Need versioonid on kohtus ka täielikult ümber lükatud. Selline tegevus peegeldab D.Z-i suhtumist nii teiste isikute varasse kui ka õiguskorda üldisemalt. Kohtuväline menetleja on taotlenud kohtult D.Z-i karistamist

§ 275

lg 1 järgi arestiga 17 päeva ja

§ 218lg 1 järgi arestiga 13 päeva.

Kohus nõustub, et arest karistusliigina vastab süüdlase isikule, süü suurusele ja toimepandu tehioludele. Kuivõrd D.Z-i on korduvalt varasemalt karistatud rahatrahvidega, siis ei ole kohtu hinnangul rahatrahv piisav mõjutamaks menetlusalust isikut uute süütegude toimepanemisest hoiduma, seda enam, et praegu on lühikeses ajalises raamis toime pandud 3 väärtegu ning ka pärast seda on D.Z jätkanud uute süütegude toimepanemist. Siiski ei pea kohus asjaolusid arvestades vajalikuks aresti kohaldamist sellises määras nagu on seda taotlenud kohtuväline menetleja. Kohus peab

§ 275

lg 1 järgi proportsionaalseks ja kohaseks karistuseks aresti sanktsiooni keskmisest madalamas määras ja määrab D.Z-ile karistuseks

§ 275lg 1 järgi kvalifitseeritavate süütegude toimepanemise eest 8 päeva aresti.

Arvestades D.Z-i süü suurust ja karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude puudumist, on

§ 218lg 1 järgi põhjendatud karistuseks 15 päeva aresti.

Aresti asendamist üldkasuliku töö kohaldamisega ei pea kohus võimalikuks. Esiteks ei ole teada menetlusaluse isiku sellekohane nõusolek. Teiseks on D.Z menetluses pikema aja jooksul avaldanud, et tal on mitmeid erinevaid töövõimetust põhjustavaid terviseprobleeme (III kd tl 113, 207-211). Kuna üldkasulik töö sisu on teatava füüsilise iseloomuga, ei pea kohus tõenäoliseks ka seda, et üldkasulik töö oleks D.Z-ile jõukohane. Veelgi olulisem on aga see, et sedavõrd mitmeid eri liiki süütegusid toimepaneva isiku (kokku nüüdseks 9 väärtegu) puhul on põhjendatud karistuse mõjususe saavutamiseks kohaldada raskeimat võimalikku karistusliiki. Arvestades suhteliselt pikka arestipäevade arvu ja D.Z-i poolt avaldatud hõivatust, peab kohus võimalikuks määrata aresti kandmine ositi vähemalt 3 päeva kaupa, 3 kuu jooksul. Kokku 23 määratud arestipäeva korral tähendab see, et mõni periood nendest peab olema ka pikem kui 3 päeva. Asitõendid ja menetluskulud Sündmuskohalt äravõetud must müts, mis on hoiul Politsei- ja Piirivalveameti asitõendite hoidlas, tuleb KrMS § 126 lg 3 p 2 alusel tagastada selle omanikule ehk D.Z-ile kohtuotsuse jõustumisel. 13 D.Z-ilt tuleb välja mõista DNA-ekspertiisi kulud 171 euro ulatuses. VTMS 38 lg 1, KrMS § 180 lg 3 alusel tuleb jätta DNA-ekspertiisi kulu ülejäänud osas, s.o kokku 171 euro ulatuses riigi kanda (vt RKKKm 3-1-1-120-12, p 6.2). Kohus juhindub VTMS § 2; § 38 lg 1, § 107 lg 1 p 1; § 108-111; § 113; KrMS § 126, § 175, § 180 lg 1, 3. (allkirjastatud digitaalselt) Kristjan Paluteder kohtunik 14