← Eesti

2-17-13286/10

Obsah (8)§ 82§ 2§ 367§ 145§ 376§ 108§ 115§ 113

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL VAHEOTSUS LÕPPOTSUSENA Kohus Harju Maakohus Kentmanni kohtumaja Kohtunik Reena Nieländer Kohtujurist Andrei Polovnjov Otsuse tegemise aeg ja koht 16.03.2018. a, Tallin

§ 82

lg 7 esimese lause kohaselt muutub kohustus sissenõutavaks, kui võlausaldajal on õigus nõuda kohustuse täitmist.

§ 82

lg 7 sätestab veel, et kui lepingust ei tulene teisiti, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist kohustuse täitmise tähtpäeva või kohustuse täitmiseks ettenähtud tähtaja möödumisel. Kui kohustuse täitmise aega ei ole kindlaks määratud ja see ei tulene ka võlasuhte olemusest, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist pärast mõistlikult vajaliku aja möödumist pärast lepingu sõlmimist või muul alusel võlasuhte tekkimist, arvestades eelkõige kohustuse täitmise kohta, viisi ja olemust (

§ 82lg 3).

Kuna seadus ei sätesta liisinguandja lepingu ülesütlemisega seotud kulude hüvitamise nõude esitamise tähtaega, siis muutub vastav nõue sissenõutavaks mõistliku aja jooksul pärast liisingulepingu ülesütlemist, kusjuures tuleb hinnata liisinguandja kulutuste kindlakstegemisele mõistlikult kuluvat aega. Mõistliku aja pikkus sõltub muu hulgas liisinguandja kulutuste kindlakstegemisele mõistlikult kuluvast 3 2-17-13286 ajast (RKTKo 3-2-1-33-09). Tallinna Ringkonnakohus on asjas 2-16-767 tehtud 31.05.2017 lahendis leidnud, et olukorras, kus liisinguese on liisinguandja poolt võõrandatud, on mõislik aeg liisinguandja kahju hüvitamise nõude sissenõutavaks muutumiseks neli nädalat alates sõiduki võõrandamisest.

  1. Hagiavalduses p-s 1.10 on hageja kinnitanud, et sõiduk võõrandati 21.01.2014, st nimetatud kuupäeval pidi kostja väidetav võlgnevus igal juhul vähenema. Käesoleval juhul seondub hageja nõue ühe sõidukiga, mistõttu ei saanud hageja raamatupidamislikud toimingud, pärast tehingu tegemist, olla mõistlikkuse põhimõtet arvestades pikemad kui 1 nädal. Eeltoodud põhjendustel muutus liisinguandja väidetav kahju hüvitamise nõue lepingust tulenevalt sissenõutavaks üks nädal pärast
  2. jaanuari 2014 ehk hageja nõuded muutusid sissenõutavaks hiljemalt 28.01.
  3. Kuivõrd TsÜS § 146 lg 1 järgi on tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat, aegus hageja nõue hiljemalt 28.01.
  4. Seega on hageja nõue aegunud, mistõttu tuleb hagi jätta rahuldamata. Lähtudes eeltoodust taotleb kostja TsÜS § 142 lg 1, 143 ja 144 alusel aegumise kohaldamist, kuna hageja kahju hüvitamise nõue aegus igal juhul hiljemalt 28.01.
  5. Hageja ei ole aegumistähtaja jooksul kohtusse pöördunud.
  6. TsÜS § 166 lg 1 alusel pärandvarasse kuuluva nõude aegumine peatub ajani, mil pärija võtab pärandvara vastu. Vaidlusalusel juhul on pärija võtnud pärandvara vastu notariaalselt tõestatud avaldusega 18.10.
  7. Kuivõrd pärandaja suri 05.10.2013, sai mistahes pärandvarasse kuuluvate nõuete aegumine olla peatunud üldsätete kohaselt maksimaalselt kuni 05.01.
  8. Kuivõrd hageja väidetav nõue muutus sissenõutavaks alles pärast kuupäevast (21.01.2014 - sõiduki võõrandamise kuupäev) ühe nädala möödudes ehk 28.01.2014, ei ole R. E.N-i pärimismenetlus hageja väidetava nõude aegumise küsimusega seotud. Hageja väidetavad nõuded muutusid sissenõutavaks 28.01.2014 ehk oluliselt hiljem kui pärandvara võeti kostja II poolt vastu (18.10.2013) ning aegusid hiljemalt 28.01.2017 (tl 52-54).
  9. Tegelikkuses peatus võimalik pärandvarasse suunatud nõuete aegumine vaid 13 päeva, kuivõrd kostja II sai oma abikaasa surmast teada samal hetkel, so 05.10.2013 ning esitas 18.10.2013 notar notariaalselt tõestatud avaldused pärandvara vastuvõtmiseks ning inventuuri läbiviimiseks. Samal päeval ehk 18.10.2013 koostas notar pärandvara inventuuri määramise otsuse. Pärandvara vastuvõtmist 18.10.2013 kinnitas täiendavalt ka pärimismenetlust läbiviinud notar oma 19.12.2013 e-kirjas kostjale II (tl 57). Eeltoodust tulenevalt ei mõjutanud kõigest 13 päeva pikkune aeg alates pärandaja surmast 05.10.2013 kuni pärandi vastuvõtmiseni 18.10.2013 hageja väidetava nõude aegumise kulgu (mistahes pärandvarasse kuulunud nõuete aegumine oli peatunud üksnes 13 päeva), seda enam, et hageja väidetav nõue ei olnud pärandvara vastuvõtmise hetkeks sissenõutavaks muutunudki (tl 52-57). Kohtuotsuse põhjendused ja kohaldatud õigusaktid
  10. Kohus, tutvunud hagiavaldusega, menetlusosaliste seisukohtadega ja kostjate esitatud aegumise vastuväidetega, leiab, et käesoleval juhul esinevad asjaolud vaheotsuse tegemiseks ning kohus võtab käesoleva vaheotsusega seisukoha aegumise kohaldamise taotluste suhtes. Kohus leiab, et kostja II poolt esitatud aegumise vastuväide on põhjendatud ning aegumise kohaldamise taotlus tuleb rahuldada. 4 2-17-13286
  11. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 449 lg 3 sätestab, et kohus võib teha vaheotsuse ka taotluse kohta aegumise kohaldamise taotluse suhtes, mis on edasikaebamise tähenduses samane lõppotsusega. Aegumise kohaldamata jätmisel teeb kohus selle kohta vaheotsuse ja jätkab menetlust. Kui kohus leiab, et nõue on aegunud, teeb ta lõppotsuse ja asja edasi ei menetle. Nõude aegumise osas seisukoha võtmisel juhindub kohus tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 143-s sätestatust, mille kohaselt võtab kohus nõude aegumist arvesse ainult kohustatud isiku taotlusel. Kostja II on esitanud kohtule aegumise kohaldamise taotlused (tl 47-50).
  12. Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et pooled sõlmisid liisingulepingu nr 021814, mille esemeks oli sõiduk Mercedes-Benz tehasetähisega WDC1648861A
  13. Poolte vahel puudub vaidlus ka selles osas, et hageja ja R. E.N vahel sõlmiti 26.07.2007 käendusleping nr 021814, tagamaks liisingulepingust tulenevaid kohustusi solidaarselt kostjaga I. Vaidlus puudub ka selles, et kostja II on Robert E.N-ini pärija.
  14. Seoses nõude aegumisega on õiguslik vaidlus esmalt küsimuses, millal muutus hageja kahju hüvitamise nõue sissenõutavaks ning kas aegumine on olnud peatunud seoses pärimisega.
  15. Aegumise kohta tehtud vaheotsuse eeldusena tuleb kohtul hagi aegumise tähtaja kontrollimiseks kvalifitseerida pooltevaheline õigussuhe (vt Riigikohtu lahend nr 3-2-1-6308, p 14). TsÜS § 5 kohaselt tekivad tsiviilõigused ja –kohustused tehingutest, seaduses sätestatud sündmustest ja muudest toimingutest, millega seadus seob tsiviilõiguste ja – kohustuste tekkimise, samuti õigusvastastest tegudest. TsÜS § 67 alusel on tehing toiming või omavahel seotud toimingute kogum, milles sisaldub kindla õigusliku tagajärje kaasatoomisele suunatud tahteavaldus. Mitmepoolne tehing on tehing, mille tegemiseks on vajalik kahe või enama isiku tahteavaldus. Hageja ja kostjate vahel on 26.07.2007 sõlmitud liisinguleping nr 021814 ja käendusleping nr
  16. Seega tulenes pooltevaheline õigussuhe tehingust (

§ 2lg 1, § 3 p 1) ning kohaldumisele kuuluvad Ts

ÜS-s sätestatud tehingust tuleneva nõude aegumise sätted. 17. Hageja nõuab kostjalt II käenduslepingu alusel võlgniku tasumata vara jääkmaksumuse ja viivisemaksete võlgnevuse tasumist. Hageja tugineb oma nõude esitamisel kostja vastu

§-le 367, st tegemist on liisingulepingu ülesütlemise järgse hüvitisnõudega. Liisingulepingust tulenev nõue on tehingust tulenev nõue, mille aegumistähtaeg on TsÜS § 146 lg 1 kohaselt kolm aastat. TsÜS § 147 lg 2 järgi muutub nõue sissenõutavaks alates hetkest, mil õigustatud isikul on õigus nõuda nõudele vastava kohustuse täitmist. Tsiviilasja materjalidest nähtub, et hageja on alates 03.07.2013 liisingulepingu erakorraliselt ülesöelnud ning Robert E.N on teatise liisingulepingu ülesütlemise kohta kätte saanud. 18. Kohus käsitleb küsimust, millal muutus hageja nõue sissenõutavaks. Liisingulepingust tulenev nõue on tehingust tulenev nõue, mille aegumistähtaeg on TsÜS § 146 lg 1 kohaselt kolm aastat. TsÜS § 147 lg 2 järgi muutub nõue sissenõutavaks alates hetkest, mil õigustatud isikul on õigus nõuda nõudele vastava kohustuse täitmist. Riigikohus on lahendis nr 3-2-133-09 (p 10) märkinud, et

§ 367lg 3 järgi liisinguandja nõude arvestamise aluseks liisingueseme väärtus.

Seadusest ei tulene otseselt, millal võib liisinguandja nõuda lepingu ülesütlemisega seotud kulude hüvitamist. Tehingust tuleneva nõude TsÜS §-s 146 sätestatud kolmeaastane aegumistähtaeg algab TsÜS § 147 lg 1 järgi nõude sissenõutavaks muutumisega. TsÜS § 147 lg 2 kohaselt muutub nõue sissenõutavaks alates hetkest, mil õigustatud isikul on õigus nõuda nõudele vastava kohustuse täitmist. Ka

§ 82

lg 7 järgi muutub kohustus sissenõutavaks, kui võlausaldajal on õigus nõuda kohustuse täitmist. Kui 5 2-17-13286 lepingust ei tulene teisiti, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist kohustuse täitmise tähtpäeva või kohustuse täitmiseks ettenähtud tähtaja möödumisel. Kui kohustuse täitmise aega ei ole kindlaks määratud ja see ei tulene ka võlasuhte olemusest, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist selle täitmiseks mõistlikult vajaliku aja jooksul pärast lepingu sõlmimist või muul alusel võlasuhte tekkimist, arvestades eelkõige kohustuse täitmise kohta, viisi ja olemust (

§ 82lg 3).

Kuna liisingulepingu ülesütlemisest tekkiva liisinguandja kulutuste hüvitamise kohustuse täitmise tähtpäev ei ole kindlaks määratud, peab liisinguvõtja

§ 82

lg 3 järgi täitma kohustuse ning liisinguandja võib

§ 82

lg 7 kolmanda lause järgi nõuda selle kohustuse täitmist kohustuse täitmiseks mõistlikult vajaliku aja jooksul. Seega muutub liisingulepingu ülesütlemise korral liisinguandja nõue sissenõutavaks mõistliku aja jooksul pärast lepingu ülesütlemist. Mõistliku aja pikkus sõltub muu hulgas liisinguandja kulutuste kindlakstegemisele mõistlikult kuluvast ajast. Kulutuste hüvitamise sissenõutavaks muutumine ei eelda, et liisinguandja nõuaks kulude hüvitamist kohtuväliselt. Kolleegium selgitab, et nõuded käendaja vastu (

§ 145) hakkavad aeguma samal ajal kui samad nõuded võlgniku vastu.

Seega ei ole aegumise kohaldamise jaoks oluline, millal hageja esitas kulutuste hüvitamise nõude kostja vastu. Eeltoodust tulenevalt peab maakohus asja menetlemisel hageja nõude aegumistähtaja alguse väljaselgitamiseks tuvastama, millal muutus hageja nõue sissenõutavaks, st millal möödus pärast lepingu ülesütlemist mõistlikult vajalik aeg kulude hüvitamiseks

§ 82lg 7 kolmanda lause järgi.

19. Hageja nõue koosneb liisingulepingu järgi tasumisele kuuluvast võlgnevusest ja viivisest. Vaidlus puudub poolte vahel selles, et liisinguleping on üles öeldud hageja poolt alates 03.07.2013 (tl 1 pöördel, p 1.4). Vaidlus puudub poolte vahel ka selles, et liisinguese võõrandati 21.01.2014 (tl 2, p 1.10). Kohus peab hageja nõude aegumistähtaja alguse väljaselgitamiseks tuvastama, millal muutus hageja nõue sissenõutavaks, st millal möödus pärast lepingu ülesütlemist mõistlikult vajalik aeg kulude hüvitamiseks

§ 82lg 7 kolmanda lause järgi.

20. Tallinna Ringkonnakohus on tsiviilasjas nr 2-16-767 tehtud 31.05.2017 lahendis leidnud, et

§ 367

lg-te 1–3 alusel esitatud krediidikulu hüvitamise nõude esitamisel, olukorras kus liisinguese on liisinguandja poolt võõrandatud, on mõistlik aeg liisinguandja kahju hüvitamise nõude sissenõutavaks muutumiseks neli nädalat alates iga sõiduki võõrandamisest.

  1. Hageja kahju hüvitamise nõue, mis põhineb liisinguvõtja kohustuse rikkumisel, muutus sissenõutavaks mõistliku aja jooksul pärast liisingulepingu ülesütlemist 03.07.
  2. Seejuures tuleb hinnata liisinguandja kulutuste kindlakstegemisele mõistlikult kuluvat aega. Hageja võõrandas liisingueseme rohkem kui 6 kuud peale lepingu erakorralist ülesütlemist. Vahetult peale 21.01.2014 liisinguesemeks oleva sõiduki võõrandamist oli hagejale teada, milline nõue on liisinguandjal liisinguvõtja ja käendaja vastu konkreetse lepingu põhjal. Peale liisingueseme võõrandamist on liisinguandjale täpselt teada nõude aluseks olevad asjaolud ja nõude suuruse kujunemine, sh liisingu jääkmaksumuse hüvitamise nõue (

§ 376

lg 1-3); liisingu põhiosa tagasimaksete võlg (

§ 108

lg 1); võimalik kindlustusmaksete hüvitamise nõue (

§ 108

lg 1); tagastusteenuse (inkassoteenuse) ja müügikulude hüvitamise nõue (

§ 367

lg 4 ja

§ 115

lg 1) ja viivisenõue (

§ 113lg 1).

Kohus leiab (analoogselt Tallinna Ringkonnakohtu lahendis nr 2-16-767 väljendatud seisukohaga), et mõistlik aeg liisinguandja kahju hüvitamise nõude sissenõutavaks muutumiseks on neli nädalat alates liisinguesemeks oleva sõiduki võõrandamisest. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et liisinguandja ehk hageja kahju 6 2-17-13286 hüvitamise nõue muutus sissenõutavaks (

§ 82lg 7 kolmanda lause järgi) neli nädalat peale liisingueseme võõrandamist 21.01.2014, so 19.02.2014. 22. Kuivõrd Ts

ÜS § 146 lg 1 järgi on tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat, aegus hageja nõue 19.02.

  1. Kuivõrd hagi on esitatud 07.09.2017, siis on tegemist pärast aegumistähtaja lõppemist esitatud hagiga ning hageja nõue tuleb aegumise tõttu jätta rahuldamata.
  2. Järgmisena hindab kohus, kas hageja nõude aegumine oli peatunud TsÜS § 166 lg 1 alusel seoses pärimisega. TsÜS § 166 lg 1 alusel pärandvarasse kuuluva või pärandvara vastu suunatud nõude aegumine peatub ajani, mil pärija võtab pärandvara vastu või pärandvara suhtes kuulutatakse välja pankrot või pärandvarale määratakse hooldaja. Pärimisseaduse (PärS) § 118 lg 1 kohaselt, kui pärija käesoleva seaduse §-s 119 sätestatud tähtaja jooksul pärandist ei loobu, loetakse ta pärandi vastu võtnuks. PärS § 119 lg 1 kohaselt pärandist loobumise tähtaeg on kolm kuud. Tähtaeg hakkab kulgema hetkest, kui pärija saab teada või peab teada saama pärandaja surmast ning oma pärimisõigusest. TsÜS § 166 lg 1 eesmärk on tagada isiku surma korral tema võlausaldajatele võimalus esitada nõuded pärast seda, kui pärandvara valitsemine on korraldatud. Selle sätte kohaselt peatub aegumine isiku surmaga kuni ajani, mil pärija võtab pärandvara vastu või pärandvara suhtes kuulutatakse välja pankrot või pärandvarale määratakse hooldaja. Aegumistähtaeg peatub kõigi nõuete osas, sõltumata nende õiguslikest alustest. TsÜS § 166 lg 1 ja PärS § 118 lg 1 saab nende koostoimes seega tõlgendada nii, et pärandaja vastu rahaliste nõuete aegumine peatub pärandaja surmaga ja lõppeb mh pärandi vastuvõtmisega kas PärS § 118 lg-s 1 või lg-s 2 ette nähtud korras. Kostja II sai pärija pärimisõigusest teada 05.10.2013 ning võttis pärandi vastu 18.10.
  3. Kuna kohus on käesoleva otsuses (p-s 21) leidnud, et hageja nõue muutus sissenõutavaks 19.02.2014, siis ei ole Robert E.N-i pärimisega seoses hageja nõude aegumine peatunud TsÜS § 166 alusel.
  4. Lähtudes ülaltoodust leiab kohus, et hageja nõue kostjate vastu on aegunud, mistõttu kohus rahuldab kostja II TsMS § 449 lg 3 alusel esitatud aegumise kohaldamise taotluse. Kohus jätab rahuldamata hageja nõude kostjate vastu 23492,32 eurot suuruse võlgnevuse nõudes.
  5. TsMS § 449 lg 3 alusel kui kohus leiab, et nõue on aegunud, teeb ta lõppotsuse ja asja edasi ei menetle. Kuna hageja nõue tuleb jätta aegumise tõttu rahuldamata, siis ei analüüsi kohus hageja nõuete materiaalõiguslikke eeldusi ja nende põhjendusi. Menetluskulude jaotus
  6. TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses.
  7. TsMS § 162 lg 1 alusel jätab kohus kostjate menetluskulud hageja kanda.
  8. TsMS § 177 lg 1 kohaselt määrab kohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks: 1) kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses või, 2) määrusega pärast tsiviilasja sisulise lahendamise kohta tehtud kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist. 7 2-17-13286
  9. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast käesoleva kohtuotsuse jõustumist TsMS § 177 lg 1 p 2 alusel. /allkirjastatud digitaalselt/ Reena Nieländer Kohtunik 8

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.