← Eesti

1-16-4287/29

Obsah (11)§ 381§ 66§ 74§ 49§ 55§ 3811§ 65§ 56§ 58§ 64§ 75

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 15.november 2016, Tallinn Kohtuistungi aeg 14.november 2016 Kriminaalasja number 1-16-4287 Kohtukoosseis Juli

§ 381

-1 lg 2 järgi, üldmenetluses Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu 23.september 2016 otsus Apellatsiooni esitajad Süüdistatava Rein Lossi kaitsja adv. Brigitta Mõttus ja prokurör Maria Entsik Süüdistatav Rein Loss otsuses) (ankeetandmed Harju Maakohtu Kaitsja Prokurör Advokaat Brigitta Mõttus Ilona Ladokha (volituse alusel) RESOLUTSIOON Harju Maakohtu otsus 23.septembrist 2016 Rein Lossi suhtes tühistada osaliselt ja nimelt osas, millega maakohus jättis

prg 74 lg 6 alusel täitmisele pööramata Harju Maakohtu 22.10.2012 otsusega Rein Lossile mõistetud 2 aastase vangistuse. Teha tühistatud osas uus o t s u s, millega pöörata

prg 74 lg 6 alusel täitmisele Harju Maakohtu 22.10.2012 kohtuotsusega Rein Lossile mõistetud 2 (kahe) aastane vangistus. - Karistuse kandmise aja alguseks lugeda Rein Lossi karistuse kandmisele asumise 1 - Edasikaebamise kord päev. 2 aastane reaalne vangistus ja rahaline karistus kuuluvad täitmisele iseseisvalt. Süüdistatava kaitsja poolt esitatud apellatsioon jätta rahuldamata. Prokuröri apellatsioon rahuldada osaliselt Kohtuotsuse peale võib 30 päeva jooksul esitada kassatsiooni Riigikohtule. Kassatsioon tuleb esitada kirjalikul 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik ringkonnakohtu otsusega tutvuda. Süüdistatav võib kassatsiooni esitada üksnes advokaadist kaitsja või advokaadi vahendusel. Menetluskulude peale võib esitada määruskaebuse ringkonnakohtu kaudu Riigikohtule 15 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK: Harju Maakohus otsustas 23.septembri 2016 otsusega süüdi tunnistada Rein Loss

§ 381

-1 lg 2 järgi ja põhikaristuseks mõista rahaline karistus 265 miinimumpäevamäära ulatuses (2012.a. kehtis miinimumpäevamäär summas 3,20), so 848 eurot.

§ 66

kohaselt määrata, et Rein Loss’ile mõistetud rahalist karistust on võimalik tasuda ositi võrdsetes osades 8 kuu jooksul, tasudes Maksu- ja Tolliameti arveldusarvele EE351010052031000004 SEB Pank, EE502200221014193355 Swedbank, EE873300333499990003 Danske Bank või EE401700017002872300 Nordea Pank iga kuu 106 eurot alates kohtuotsuse jõustumisest.

§ 74

lg 6 alusel jätta 22.10.2012 Harju Maakohtu otsusega mõistetud karistus täitmisele pööramata, rahaline karistus viiakse täide iseseisvalt.

§ 49

-1 lg.1 alusel mõista Rein Lossile lisakaristusena ettevõtluskeeld 5 (viieks) aastaks. Vastavalt

§ 55

lg 1 laieneb lisakaristus põhikaristuse kandmise kogu ajale ja lisaks kohtuotsusega otsusega määratud tähtajale. Rein Loss mõisteti süüdi selles, et tema oli ajavahemikul 27.11.2012 – 01.12.2015 F1 Group OÜ (äriregistri kood 11378026, pankrot välja kuulutatud 13.05.2013, äriregistrist kustutatud 01.12.2015) juhatuse ainuliige. Seega oli tema äriseadustiku (edaspidi ÄS) § 180 lg 1 kohaselt nimetatud ajavahemiku jooksul osaühingut esindav ja juhtiv organ ning ÄS § 183 kohaselt raamatupidamist korraldav isik. Rein Loss, olles F1 Group OÜ (kustutatud) juhatuse liige, rikkus teadvalt raamatupidamise seaduse (edaspidi RPS) § 4 p 5 sätet, mille kohaselt on raamatupidamiskohustuslane kohustatud säilitama raamatupidamise dokumente, ning RPS § 12 p 1 sätet, mille kohaselt peab raamatupidamiskohustuslane raamatupidamise algdokumente säilitama seitse aastat, alates selle majandusaasta lõpust, mil algdokument raamatupidamises kajastati. 2 27.11.2012 sõlmisid F1 Group OÜ (kustutatud) endine juhatuse liige TO (XXXXXXXXXXX) ja Rein Loss dokumentide üleandmise-vastuvõtmise akti, mille kohaselt TO andis üle ning Rein Loss võttis vastu F1 Group OÜ (kustutatud) lepingud, aastaaruanded ning muud raamatupidamise dokumendid (aktid, arved, sularahaarved, kassadokumendid). Samal päeval, viibides Tallinnas, Rävala 5 asuva hoone ees, sai Rein Loss nimetatud dokumendid kätte. Seega olid alates 27.11.2012 F1 Group OÜ (kustutatud) loetletud raamatupidamisdokumendid Rein Lossi valduses. 14.02.2013 algatas Harju Maakohus F1 Group OÜ (kustutatud) pankrotimenetluse. Pankrotimenetluse käigus esitas F1 Group OÜ (kustutatud) ajutine pankrotihaldur 14.02.2013 F1 Group OÜ (kustutatud) juhatuse liikmele Rein Lossile e-posti aadressile XXX; elukoha aadressile XXX ja osaühingu registreeritud juriidilisele aadressile XXX Tallinn teabenõude palvega esitada F1 Group OÜ (kustutatud) dokumendid. Pankrotimenetluse käigus ei esitanud Rein Loss pankrotihaldurile F1 Group OÜ (kustutatud) raamatupidamisdokumente. 05.12.2014 esitas PPA Keskkriminaalpolitsei majanduskuritegude büroo Ida talituse eriasjade uurija EN kriminaalasja nr 13730000554 raames Rein Lossile e-posti aadressile XXX ning elukoha aadressile XXX, Tallinn päringu, millega palus üle anda F1 Group OÜ raamatupidamise. Rein Loss ei esitanud kriminaalasja juurde lisamiseks küsitud raamatupidamisdokumentatsiooni. Tegelikkuses, saanud 27.11.2012 enda valdusesse F1 Group OÜ (kustutatud) raamatupidamisdokumendid, jättis Rein Loss teadvalt kasutusele võtmata abinõud raamatupidamisdokumentide hoidmiseks ja säilitamiseks. Rein Lossi eelkirjeldatud teadliku tegevuse tulemusena F1 Group OÜ (kustutatud) raamatupidamisdokumentatsioon hävis. Seega rikkus Rein Loss teadvalt RPS § 4 p 5 ja § 12 p 1 sätteid ega säilitanud F1 Group OÜ (kustutatud) raamatupidamisdokumente. Rein Lossi ülaltoodud tegevuse tagajärjel oli F1 Group OÜ (kustutatud) pankrotihalduril, tsiviilasja nr 2-13-1690 lahendanud Harju Maakohtul ning käesolevat kriminaalasja menetlenud uurimisasutusel oluliselt raskendatud ülevaate saamine F1 Group OÜ (kustutatud) varalisest seisundist. 13.05.2013 Harju Maakohtu kohtumäärusega tsiviilasjas nr 2-13-1690 kuulutati välja F1 Group OÜ (kustutatud) pankrot. Seega pani Rein Loss toime raamatupidamise korraldamise nõuete teadva rikkumise, kui sellega on oluliselt raskendatud ülevaate saamine raamatupidamiskohustuslase varalisest seisundist ning kui kohus on välja kuulutanud raamatupidamiskohustuslase pankroti. APELLATSIOONI SISU JA MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD: Süüdistatava kaitsja adv. Brigitta Mõttus taotleb esitatud apellatsioonis maakohtu otsuse tühistamist ja Rein Lossi õigeks mõistmist ringkonnakohtu otsusega. Oma taotlust põhjendab apellant alljärgnevalt. 3 Kohus on valesti hinnanud asjas esitatud tõendeid, mis on viinud ekslikult süüdistatava süüdimõistmiseni. Kohtuotsuse resolutiivosa järeldused ei vasta tõendamiseseme tuvastatud asjaoludele. Kohtuotsus ei ole põhjendatud, kohus on rikkunud menetlusõiguse norme. Kohtuotsuses nähtub küll tõendite loetelu, mida kohus on otsuse tegemisel arvesse võtnud, samuti on loetletud otsuses üles paragrahvid ja viidatud karistusseadustiku kommenteeritud väljaandele, kuid enamuses otsuse põhjendusest käsitleb kohus süüdistatava äritegevust ning teole eelnevat käitumist, mis tegelikkuses ei ole kriminaalkorras karistatav. Konkreetse süüdistuse asjaolusid ja tõendatust kohus piisavalt põhjendanud ei ole ning ka kaitsja kaitsekõnes väljatoodud asjaolusid, mis kaitsja seisukohast tõendavad süüdistatava süütust, ei ole kohtu poolt käsitletud ja puuduvad põhjendused, miks kohus ei ühti kaitsja seisukohtadega. Kaitsja seisukohast ei kvalifitseeru Rein Loss tegevus

§ 381

(1)lg 2 järgi kvalifitseeritava teona, puudub nii objektiivne kui subjektiivne külg.

§ 381

(1)lg 2 näeb objektiivse koosseisuna ette vastutuse kolme teo eest ja Rein Lossile on süüks pandud raamatupidamise korraldamise nõuete rikkumist. Kõik teod, kaasaarvatud raamatupidamise korraldamise nõuete rikkumine on aga süütegu ainult sellisel juhul, kui nendega on oluliselt raskendatud ülevaate saamine raamatupidamiskohuslase varalisest seisundist. Seega peaks olema objektiivse koosseisu täitmiseks tuvastatud kaks asja, esiteks et tegemist oli tõepoolest raamatupidamise korraldamise nõuete teadva rikkumisega ja teiseks, et rikkumise tulemusena oli oluliselt raskendatud ülevaate saamine raamatupidamiskohuslase varalisest seisundist. Kaitsja seisukohast ei ole kriminaalasjas kogutud ja süüdistaja poolt kohtule esitatud tõenditega tuvastatud asjaolu, et F1 Group OÜ (kustutatud) raamatupidamisdokumendid üleüldse süüdistatava valdusesse reaalselt endiste juhatuse liikmete poolt üle anti. Kohus on põhjendavas osas leidnud, et on tõendamist leidnud, et Rein Loss võttis vastu F1G OÜ raamatupidamisdokumendid. Kohus leiab, et see on tõendatud Rein Lossi enda ütlustega, ja üleandmise-vastuvõtmise aktiga. Samas ei selgu, milliste konkreetsete ütlustega on vastav asjaolu tõendatud ja miks kohus leiab, et piisab vaid üleandmis-vastuvõtmis akti olemasolust, et tõendada ka raamatupidamisdokumentide valduse üleminemist. Rein Loss ei ole kunagi oma ütlustes väitnud, et ta on reaalselt saanud raamatupidamisdokumentide valdajaks, süüdistatav on üheselt menetluse jooksul ja kohtus andnud ütlusi, et ta kirjutas küll aktile alla, kuid dokumendid jäid notarisse minnes autosse ja notarist tulles ei olnud enam vastavat autot teda ootamas. Rein Loss on andnud ütlusi, et F1 Group OÜ (kustutatud) mingisugused dokumendid olid küll tehingu vahendanud isikul 27.11.12 kaasas ja dokumentide üleandmisevastuvõtmise akt allkirjastati, kuid Rein Loss ei saa kinnitada, et vastavad kaustad, mis talle näidati ja mida ta ka kiiresti üle vaatas, sisaldasid kõiki F1 Group OÜ raamatupidamisdokumente. Kuna kaustasid oli palju, siis ei hakanud ega ka ei oleks füüsiliselt saanud Rein Loss notarisse minnes kõiki kaustasid kaasa võtta ning jättis need tehingut vahendava isiku autosse, plaanides hiljem dokumendid läbi töötada ja seega firma seisukorrast ülevaate saada, mis esialgu oli antud suuliselt. Notarist 4 tagasi tulles aga polnud enam vastavat isikut, kes tehingu vahendas, autoga teda ootamas. Kuna Rein Lossi seisukohalt oleks pidanud just firma endised omanikud ja juhatuse liikmed olema huvitatud raamatupidamisdokumentide üleandmisest, kuna nemad soovisid firmat likvideerida, siis ei näidanud ka Rein Loss ise üles suurt initsatiivi. Rein Loss tegutses heauskselt, arvates et varem või hiljem need dokumendid ka reaalselt temani jõuavad, kui isikutel oli soov firmat likvideerida. Ei ole asjas tuvastatud, et F1 Group OÜ (kustutatud) endiste juhatuse liikmete käest oleksid raamatupidamisdokumendid reaalselt Rein Lossi, ehk uue juhatuse liikme valdusesse üle läinud. Tõendina uuritud esitatud dokumentide üleandmisevastuvõtmise akt 27.11.12 ei tõenda iseenesest dokumentide reaalselt üle andmist. Seega, tegelikkuses ei ole Rein Loss üleüldse kunagi omanud F1 Group OÜ (kustutatud) raamatupidamisdokumente, ega seega ei saanud ka raamatupidamise korraldamise nõudeid rikkuda. Juhatuse endistel liikmetel oli kohustus anda raamatupidamise dokumendid üle, aga seda nad ilmselt meelega ei teinud (vaadeldes asjaolusid ning asjas kogutud tõendeid), luues vahendaja kaudu eelpool mainitud olukorra. Antud asjas on tõenditena olemas vaid dokumentide üleandmise-vastuvõtmise akt, mis iseenesest ei tõenda dokumentide üleminekut ühelt isikult teisele ja on Rein Loss ütlused, kus ta kinnitab, et tema kätte vastavad dokumendid ei jõudnud. Vastupidist ei ole antud asjas tõendanud. Kohus on küll leidnud, et asjaolu, kas isik sai üldse dokumendid enda valdusesse ei vabasta teda kohustusest raamatupidamisdokumente hoida, kuid see ei ole põhjendatud seisukoht. Endistel juhatuse liikmetel on täpselt samamoodi kohustus uuele juhatuse liikmele dokumendid üleanda ja kui nad seda ei tee, on vastutavad endised äriühingu juhatuse liikmed. Pealegi on antud asjas veel üks segane asjaolu, nimelt esitas prokurör ise kohtuistungil F1G OÜ äriregistri väljatrüki, kust nähtus, et registrikaardile olid kantud juhatuse liikmetena volituse alusel ka RB ja TO, seda kuni 31.12.2013. Kuigi kohus on võtnud seisukoha, et kanne oli tärniga ning ei oma seetõttu õiguslikku tähendust ning on tuvastatud, et Rein Loss oli alates 27.11.2012 kuni ettevõtte kustutamiseni 01.12.2015, F1G OÜ ainuke juhatuse liige, siis ikkagi jääb selgusetuks, kuidas üldse vastav kanne registrisse tehti, kuna Rein Loss seda ei ole teinud ja ei olnud sellest teadlik. Samuti ei ole üheselt selge, kas ikka Rein Loss vastaval ajal oli ainuke juhatuse liige, kui vastav kanne registris üleval oli, seega tõstetub küsimus ka vastutusest. Vastavad asjaolud näitavad kaitsja hinnangul seda, et just äriühingu F1G OÜ endised juhatuse liikmed käitusid pahauskselt ja seadusevastaselt ning just nemad olid huvitatud raamatupidamise dokumentide varjamisest ning seega ei andnud neid üle ka süüdistatavale, kellel puudub seega ka vastutus. Kaistja on läbi menetluse seisukohal, et süüdistus on esitatud vale isiku vastu. Prokurör on esitanud kohtule antud süüdistuse tõendamiseks erinevaid dokumentaalseid tõendeid, mida kohus on uurinud. Samuti on menetluses üle kuulatud tunnistajana F1 Group OÜ (kustutatud) tollane pankrotihaldur IL. Kohus on leidnud, et kõik tõendid kogumis tõendavad Rein Lossi süüd, kuid kaitsja on seisukohal, et põhjendus ja analüüs, kuidas täpselt vastavad tõendid Rein Lossi 5 süüstavad, jääb selgusetuks. Pigem tõendavad kohtus uuritud tõendid just kahe F1 Group OÜ (kustutatud) endise juhatuse liikme TO`i ja RB süüd erinevates süütegudes. Ka tunnistaja IL on tegelikkuses kuriteo teate esitanud pigem antud isikute suhtes, kui Rein Lossi suhtes, paludes uurida F1 Group OÜ (kustutatud) endiste juhatuse liikmete sularaha tehingute seaduslikkust. Tunnistaja on ka istungil kinnitanud, et pankrotimenetluse raames esitati tsiviilhagi just vastavate kahe isiku vastu, mitte Rein Lossi vastu. Seega jääb arusaamatuks kohtu seisukoht, kuidas tõendab pankrotihalduri kuriteo avaldus justnimelt süüdistatava süüd. Samuti on ka kohtu poolt uuritud ajutise pankrotihalduri aruandest (IL) näha, et pankrotihalduri seisukohast on F1 Group OÜ (kustutatud) maksejõuetuse põhjustajateks just endised juhatuse liikmed (raske juhtimisviga) ja nn. õhku jäid F1 Group OÜ (kustutatud) pankrotimenetluses just samuti sularahatehingud, mida olid teostanud samuti antud kaks isikut O ja B. Ometigi on kriminaalmenetlus vastavate isikute suhtes lõpetatud ja prokurör on antud menetluses kohtule esitanud ka kriminaalasja lõpetamise määruse, püüdes luua muljet, et ka vastavate isikute suhtes kriminaalmenetluse lõpetamine oli niiöelda süüdistatava Rein Loss süü, kuna puudusid raamatupidamisdokumendid, mille alusel isikute süüd tuvastada. Kaitse seisukohast on vastav põhjus otsitud, asja materjalidega tutvudes ja üle vaadates tõendeid, mida süüdistus on antud menetluses esitanud, jääb täiesti arusaamatuks, miks on tänaseks kohtu all antud asjas just Rein Loss, mitte endised juhatuse liikmed. Samuti ei pidanud süüdistus vajalikuks ka vastavate isikute, TO`i ja RB tunnistajatena istungile kutsumise. Kaitsja on kohtumenetluses vaidlustanud prokuröri poolt kohtule esitatud vaatlusprotokolli, mi puudutab Rein Lossiga seotud äriühinguid, tõendina lubatavuse, kuna tegemist on antud süüdistusse mittepuutuvate tõenditega, kuid kohus on leidnud, et kõik asjas esitatud tõendid on lubatavad. Kaitsja jääb oma seisukoha juurde. Ilmselgelt on süüdistaja üritanud näidata kaitsja seisukohast asjasse mitte puutuvate tõenditega, nagu on seda Rein Lossile kuuluvate firmade registriväljavõtted, nagu tegelekski isik millegi ebaseaduslikuga ning nagu süüdistatav oleks ebausaldusväärne. Ka kohus on võtnud seisukoha, et tegemist on isiku käitumismustrit iseloomustavate tõenditega, mis omavad tähtsust süüdistatava käitumisele hinnangu andmisel. Kohus on, nagu ka eelpool mainitud, rajanud oma otsuse suuresti just antud tõenditele ning nende põhjal kujunenud hinnangule süüdistatavast, mis tegelikkuses ei tohiks olla isiku süüdimõistmise aluseks. Kohus on otsuses märkinud, et ei hakka andma hinnangut, kui legaalne Rein Lossi äritegevus (likvideerimisteenuse pakkumine ja erinevate äriühingutesse kuulumine ning äriühingute vahelised seosed) oli, kuid leiab, et tema tegevus viitab ilmselgelt eesmärgile varjata juriidiliste isikute võrgustikus enda rolli, saada tulu probleemsete firmade enda nimele kirjutamisest (kusjuures isik ei ole ise läbi viinud ühtegi likvideerimismenetlust). Kaitsjale jääb arusaamatuks, miks on kohus siis üldse võtnud vastavad tõendid arvesse ning kujundanud nende põhjal hinnangu, kui kohus samas isiku tegevuse seaduspärasusele hinnangut ei anna. Ilmselt ei ole kohus hinnanud isiku tegevuse legaalsust, kuna süüdistatava tegevus oligi legaalne, ehk isik ei tegelenud mitte millegagi, mis oleks kriminaalkorras karistatav. Seega, kuna isik ei tegelenud mitte 6 millegi kriminaalsega, ei tohiks ka tema endist äritegevust siduda antud kriminaalasjaga. Antud kriminaalasja asjaolusid tuleb vaadata täiesti iseseisvalt ning keskenduda antud kuriteo koosseisule, kas see on täidetud. Kaitsja siesukohast Rein Lossi tegevus ei anna välja

§ 381(1) lg 2 koosseisu.

Kaitsja soovib rõhutada veel seoses äriühingutega, et firmade, ükskõik mitmete, omamine ja juhatusse kuulumine ei ole kuidagi karistatav ning ka Rein Lossi tegevus, mida ta nende firmadega teeb, ei ole kriminaalkorras karistatav. Pealegi soovib süüdistatav täpsustada, et kohtumenetluse hetkeks, kui prokurör esitas äriühingute vaatlusprotokolli kohtule, oli tegelikult süüdistataval alles vaid 24 firmat, registri andmetel küll 51, kuid selle tõttu, et äriregister kustutab äriühinguid viivitusega. Näiteks on Likvideerimslahendused OÜ ainuosanik Trinitas Õigusbüroo kustutatud 25.06.2012, seega peaks kustutatama ka firma, mille osanik Trinitas Õigusbüroo oli. Likvideerimislahendused OÜ kustutati aga alles 21.08.2013. Nii prokurör kui ka ajakirjandus vahetult enne protsessi ja kohtumenetluse ajal viskas aga õhku mitmeid erinevaid numbreid, nt. 84 firmat, et näidata isikuga seotud firmade arvuks võimalikult suurt arvu ja tekitada segadust. Kaitsja on seisukohal, et objektiivsest küljest ei ole tõendatud, et kuna F1 Group OÜ (kustutatud) raamatupidamisdokumente polnud võimalik kätte saada, oli oluliselt raskendatud ülevaate saamine F1 Group OÜ (kustutatud) varalisest seisundi Asjas ei ole tõendatud, et raamatupidamisdokumentide puudumise tõttu oli oluliselt raskendatud ülevaate saamine raamatupidamiskohuslase varalisest seisundist. Kuna

§ 381

(1)lg 2 koosseis eeldab, et ülevaate saamine oleks olnud oluliselt raskendatud, siis on seda ka loomulikult süüdistaja väitnud. Samas ei ole väitnud seda F1 Group OÜ (kustutatud) tollane pankrotihaldur IL, kellel tegelikkuses oli vaja saada kogu ülevaade firma majanduslikust seisust. Pankrotimenetluses koostatud aruanne, mis on ka kohtule süüdistaja poolt esitatud, on oma sisult ja lõppjäreldustelt ülevaatlik ning küllaltki põhjalik. Tunnistusi andes istungil vastas tunnistaja prokuröri küsimusele, et ülevaate saamine oli keeruline, mitte et see oleks olnud oluliselt raskendatud. Kaitsja täpsustavale küsimusele, et kui keeruline ülevaate saamine täpsemalt oli ja millised olulised asjaolud siis jäid välja selgitamata, ei osanud tunnistaja konkreetselt vastata. Mitte kordagi ei maininud tunnistaja, et firma varalisest seisundist ülevaate saamine oleks olnud raamatupidamisdokumentide puudumise tõttu oluliselt raskendatud. Seega lähtudes eelnevast leiab kaitsja, et Rein Lossi tegevus ei täida objektiivset koosseisu. Subjektiivsest küljest ei kvalifitseeru Rein Loss tegevus

§ 381(1) lg 2 sätestatud teona.

Antud paragrahv eeldab subjektiivsest küljest vähemalt otsest tahtlust kõigi koosseisutegude suhtes ning koosseisus nimetatud tagajärje suhtes – raskendatud ülevaate saamine raamatupidamiskohustuslase varalisest seisundist, kaudse tahtluse olemasolu. Antud menetluses ei ole tuvastatud, et Rein Lossil oleks olnud tahtlus ja veel otsene tahtlus, raamatupidamise korraldamise nõudeid rikkuda. Ei ole eluliselt usutav, et isik, kellel oleks kavatsus „ära kaotada“ või varjata raamatupidamisdokumente, kirjutaks seejuures firma omandamisel alla raamatupidamisdokumentide üleandmisevastuvõtmise aktile. Samuti puudus Rein Lossil igasugune motiiv temale süüks pandavat tegu toime panna, motiiv vabaneda firmast ning raamatupidamise 7 dokumente varjata, oli just firma endistel juhatuste liikmetel. Samuti ei saanud olla Rein Lossil ka kaudset tahtlust tagajärje suhtes, kuna temal ei olnud seoses antud firmaga mitte midagi varjata. Süüdistaja ei ole antud menetluses tõendanud Rein Lossi tahtlust vastavat tegu toime panna. Mis puudutab pankrotimenetluses edastatud nõudeid dokumentide esitamiseks, siis ei ole Rein Loss vastavaid nõudeid kätte saanud, menetluses ei ole tõendatud ka vastupidine. Asjaolu, et e-posti aadressile on mingisugune kiri saadetud, ei tõenda, et see ka saadetavale kohale jõudis, tunnistaja vastas kaitse küsimusele, kas telefoni teel on Rein Lossiga üritatud kontakti saada, et ilmselt helistati, kuid täpsemalt ei osanud tunnistaja öelda, kui mitu korda, ehk siis ei ole tõendatud, et pankrotihaldur tegi kõik endast oleneva, et teateid Rein Lossile edastada. Rein Loss on ise kinnitanud, et telefoninumber on tal pidevalt olnud sama ning ta ka vastavalt numbrilt kättesaadav. Tehnika tänavale registreeris süüdistatav firma ajal, kui ta ise seal elas ning kontorit pidas. Vastaval ajal sai ka süüdistatav kätte sinna saadetud dokumendid. Pole põhjendatud väide, et tegemist on varitegevusega, kuna 2016 aastal käis pankrotihaldur aadressi kontrollimas ning seal ei olnud enam hoonet. Kui firma veel eksisteeris, siis oli ka hoone olemas. Kokkuvõtlikult, lähtudes eelnevast on kaitsja seisukohal, et ei ole tõendatud Rein Loss poolt raamatupidamise korraldamise nõuete teadev rikkumine, kuna isikul ei olnudki vastava firma raamatupidamisdokumente ning seda firma endiste juhatuse liikmete tegevuse tõttu. Kaitsja seisukohalt ei esine antud asjas mitte ühtegi tõendit, mis tõendaksid Rein Loss süüd. Tal puudus tahtlus ja igasugune motiiv temale süüks pandavat tegu toime panna. Harju Maakohus on teinud otsuse tuginedes osaliselt tõenditele, mis ei puutu antud kriminaalasja, ka teisi asjas kogutud tõendeid on kohus vääralt hinnanud, otsus on põhjendamata ning süüdistatav taotleb otsuse tühistamist. Prokurör vaidlustab kohtuotsuse Rein Lossile põhikaristuse mõistmise osas. Vaidlustatavas otsuses asus Harju Maakohus seisukohale, mille kohaselt ei ole reaalne vangistus Rein Lossi puhul eesmärgikohane ning teda tuleb karistada kergema karistusliigiga – rahalise karistusega sanktsiooni keskmises määras. Kohus leidis, et karistuseks vangistuse mõistmine, mis toob omakorda kaasa eelmise kohtuotsusega mõistetud vangistuse liitmise, ei ole proportsionaalne toimepandud teoga. Prokuratuur palus kohtulike vaidluste käigus tunnistada Rein Loss süüdi

§ 3811lg 2 järgi ning karistada teda selle eest vangistusega 2 aastat.

Silmas pidades, et käesoleva kriminaalmenetluse esemeks olev kuritegu on toime pandud eelmiste kuritegude eest mõistetud karistuse katseajal, palus prokuratuur

§ 65

lg 2 alusel liita mõistetud karistus Rein Lossile 22.10.2012 Harju Maakohtu poolt mõistetud karistusega 2 aastat vangistust, saades liitkaristuseks 4 aastat vangistust. 8 Nende taotluste juurde jääb prokuratuur ka apellatsioonis.

§ 56lg 1 sätestab, et karistamise alus on isiku süü.

Karistuse mõistmisel kohtu poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt võib vangistust mõista ainult siis, kui karistuse eesmärke ei ole võimalik saavutada kergema karistusega.

§ 381

-1 lg 2 näeb karistusena ette rahalise karistuse või kuni kolmeaastase vangistuse. Prokuratuur palub apellatsioonis tühistada esimese astme kohtuotsus põhikaristuse osas ja mõista Rein Lossile raskem karistus. Prokuratuur peab põhjendamatuks Rein Lossile rahalise karistuse mõistmist ning leiab, et see on liiga leebe ega ole vastavuses kuriteo raskusega ja süüdimõistetu isikuga. Rahalise karistuse mõistmine on põhjendatud eelkõige siis, kui isiku süü on väike, näiteks esineb palju kergendavaid asjaolusid. Prokuratuuri arvamuse kohaselt nähtub vaidlustatavast kohtuotsusest üheselt, et kohus on kohtuliku menetluse tulemusena lugenud tõendatuks, et Rein Lossi süü temale inkrimineeritud kuriteo toimepanemises on suur. Andes hinnangut Rein Lossi süü suurusele, lähtus esimese astme kohus kuriteo toimepanemise asjaoludest, mis võivad iseloomustada tegu ja tagajärge ning süüdlase käitumise motiivi ja eesmärke. Seejuures tuvastas kohus õigesti, et Rein Lossi puhul kergendavaid asjaolusid ei esine ning kuritegu on toime pandud tahtlikult. Kohus võttis arvesse, et Rein Loss oli varem kohtu poolt karistatud vara, avaliku usalduse vastu ning majanduse vastu suunatud süütegude eest ning temale oli liitkaristuseks mõistetud kaheaastane vangistus, mis jäi kolmeaastaseks katseajaks täitmisele pööramata (katseaja lõpp 22.10.2015). Samuti tuvastas kohus süüdimõistetu tegevuse küünilisuse ning tema poolt pakutava nn „likvideerimisteenuse“ märkimisväärse mahu. On iseenesest õige kohtu seisukoht, mille kohaselt ei saa karistuse mõistmise aluseks pelgalt olla isiku varasem karistatus, vaid lisaks tuleb hinnata isiku koosseisupärase käitumise süstemaatilisust, tagajärje raskust ja tema käitumist teo toimepanemise ajal. Antud juhul tuvastaski kohus, et Rein Lossi koosseisupärane käitumine oli süstemaatiline: tema kuritegelik käitumismuster kordus ligi 140 äriühingu puhul, kusjuures on kindlaks tehtud, et ühelgi korral ei viinud Rein Loss läbi seaduses sätestatud likvideerimismenetlust, vaid äriühingud reeglina kustutati äriregistrist mõne aasta möödumisel pärast tema juhatuse liikmeks saamist. Vaidlustatavas otsuses nentis kohus, et Rein Loss käitub nii, nagu tavaliselt käituvad variisikud, ning tema poolt arendatavat tegevust ei ole võimalik nimetada tavapäraseks seaduslikuks äritegevuseks. Samuti tuvastas kohus, et Rein Loss pani kuriteo toime eesmärgiga teenida raha ega loobunud juba toimunud tehingust. Kohtuliku uurimise käigus leidis tõendamist, et taoline tegevus on Rein Lossile aastate jooksul olnud sissetuleku allikaks. Nii, andis Rein Loss süüdistatavana ütlusi, et tegemist on lihtsa äriga: tuleb lihtsalt rikkuda seadust, jätta majandusaasta aruanded esitamata ja riik ise kustutab äriühingud 9 registrist. Rein Loss aga võtab selle eest kliendilt raha. Sisuliselt esines süüdimõistetu tegevuses

§ 58p-s 1 sätestatud karistust raskendav asjaolu – omakasu motiiv.

Vaidlustatava otsuse põhjendusest järeldub, et Rein Lossile inkrimineeritud teoga tekitati raske tagajärg, kuivõrd oli oluliselt raskendatud ülevaate saamine F1 Group OÜ (kustutatud) varalisest seisundist. Siinjuures rõhutab prokuratuur, et raske tagajärg tekitati mitte ainult konkreetse osaühinguga seonduvalt, vaid ka kogu ühiskonnale. Meedias on juba mitu aastat kajastatud ühiskonnas levivat murekohta, et probleemsete äriühingute juhid ja omanikud, kes soovivad vabaneda igasugusest vastutusest võlgade ning oma äritegevuse tagajärgede eest, vormistavad äriühingud selliste isikute nimele, kes pakuvad raha eest teenust kaotada kõik jäljed. Üheks selliseks isikuks on kahtlemata Rein Loss. Seega, kuivõrd Harju Maakohus on ise leidnud, et Rein Lossi süü on suur, ei vasta temale mõistetud karistus prokuratuuri hinnangul tema süü raskusele ega ole kooskõlas karistuse üld- ega ka eripreventiivsete eesmärkidega. Prokuratuur leiab, et isikule määratud karistus peab vastama toime pandud kuriteo raskusele. Karistuse mõistmise üks eesmärke on preventsioon, muuhulgas nii üldkui ka eripreventsioon. Seega peab mõistetud karistus tekitama nii kuriteo toimepannud isikus kui ka avalikkuses, kes tutvub kohtuotsusega, soovi sarnaseid kuritegusid mitte toime panna. Kuritegevus ei tohi olla tasuv. Prokuratuuri hinnangul saadab sellist laadi kuriteo eest üksnes rahalise karistuse mõistmine ühiskonnale ja samuti ka süüdimõistetule endale selge signaali, et selline kuritegevus on tasuv: kuriteoga saadav kasu on suur, kuid isikut ohustav karistus tühine. Prokuratuur leiab, et käesoleval juhul on vajalik keelunormi kehtivuse kinnistamiseks reageerida normi rikkumisele rangemalt. Kohus leidis ebaõigesti, et Rein Lossi puhul on karistuse eesmärki võimalik saavutada kergema karistusega, milline koostoimes lisakaristusega maksimaalmääras mõjutab teda edaspidi hoiduma kuritegude toimepanemisest. Kusjuures kohtu arvates, on antud kriminaalasjas põhikaristusest tähtsam ehk kandev roll just lisakaristusel. Prokuratuuri hinnangul viitab selline lähenemine sellele, et sisuliselt mõistis esimese astme kohus Rein Lossile põhikaristusena ettevõtluskeelu viieks aastaks ning lisakaristusena rahalise karistuse 848 eurot. Prokuratuuri arvates ei esine siin mitte ainult ebakõla seadusega, mis ei näe lisakaristust ühtlasi põhikaristusena ette, kui ka mittevastavus lisakaristuse kui isikule mõistetava täiendava karistuse olemusega. Pealegi on ilmselge, et soovides jätkuvalt teenida tulu „likvideerimisteenuse“ osutamise teel, on Rein Lossil ka edaspidi võimalik seda teha, kasutades vahelülidena ettevõtluskeeldu mitteomavaid variisikuid. Teadaolevalt on variisikute aktiivne kaasamine leidnud laialdast kasutamist just majanduskuritegude vallas. Prokuratuur on veendunud, et Rein Lossile mõistetud rahaline karistus, lisaks süü raskusele mittevastavusele, ei mõjuta teda edaspidi hoiduma kuritegude toimepanemisest. Seda ei suutnud teha süüdimõistetule Harju Maakohtu 22.10.2012 10 kohtuotsusega mõistetud tingimisi vangistus. Ka 02.10.2014, ehk juba kaks aastat tagasi, Rein Lossile määratud väärteokaristus – rahatrahv – on siiani tasumata. See näitab, et Rein Loss põhimõtteliselt eirab temale riigi poolt mõistetavaid kõikvõimalikke karistusi. Ka siis, kui Rein Loss tasub temale kohtu poolt mõistetud rahalise karistuse, saab see tema jaoks olema tühine väljaminek. Rein Lossi kohtuistungil antud ütlustest ilmneb, et ainuüksi F1 Group OÜ (kustutatud) „likvideerimise“ eest sai ta 300 eurot, mis Rein Lossi kohtuistungil antud ütluste kohaselt oli tema keskmine tasu ettevõtte „likvideerimise“ eest. Tasub üle korrata, et analoogseid ettevõtteid oli ligi 140. Kuigi on selge, et ükski isik ei pea tunnistama enda süüd kriminaalmenetluses, omab isiku suhtumine oma kuriteosse tähtsust karistuse mõistmisel, et hoida teda tulevikus kuritegusid toime panemast. Rein Loss ei ole hetkeski väljendanud kahetsust enda poolt toime pandu suhtes, vaid on suhtunud kriminaalmenetlusse üleolevalt, eitades oma süüd ning näidates üles küünilist suhtumist ühiskonnas kehtivatesse ning seadustes sätestatud reeglitesse. Prokuratuuri hinnangul ei ole võimalik saavutada

§-s 56 sätestatud karistuse mõistmise eesmärki antud juhul muul viisil kui Rein Lossile reaalse vangistuse mõistmisega ja lisakaristusena ettevõtluskeeluga selle maksimaalses määras. Tuleb ka rõhutada, et karistuse mõistmise üld- ja eripreventiivse eesmärgiga kooskõlas ei ole olukord, kus isikule, kes on korduvates kuritegude süüdi mõistetud ja kes paneb talle määratud katseajal toime uue küünilise kuriteo, mõistetakse leebem karistus, kui esialgne. Prokuratuur leiab sedagi, et kõnealuse kuriteo eest rahalise karistuse määramine ei vabastanud esimese astme kohut 22.10.2012 kohtuotsusega Rein Lossile mõistetud tingimisi vangistuse täitmisele pööramisest. Tallinna Ringkonnakohus asus oma 09.04.2013 otsuses kriminaalasjas nr 1-13-366 järgmisele seisukohale: „Kohtukolleegium nõustub põhimõtteliselt prokuratuuri seisukohaga selles, et olukorras, kui kohus mõistab isikule, kes on katseaja kestel pannud toime uue tahtliku kuriteo rahalise karistuse, kuulub kohaldamisele

prg. 74 lg 6. Alates 1.01.2007.a. kehtiv

prg. 74 lg 6 sätestab, et kui süüdimõistetu paneb katseajal toime uue kuriteo, mille eest teda karistatakse rahalise karistusega, mõistetakse liitkaristus vastavalt käesoleva seadustiku § 65 lõikes 2 sätestatule. Sellisel juhul võib kohus jätta eelmise kuriteo eest mõistetud karistuse täitmisele pööramata, määrates, et uue kuriteo eest mõistetud rahaline karistus viiakse täide iseseisvalt. Tuleb tunnistada, et 6 aastat kehtinud seadusesäte on jäänud kohtupraktikas sisuliselt rakendamata. Talllinna Ringkonnakohus on korduvalt küll nimetatud sätet kasutanud niivõrd kuivõrd on olnud vajadus selgitada apellantidele, et nende poolt taotletav rahalise karistuse mõistmine isikutele, kes katseajal on pannud toime uue tahtliku kuriteo ei tähenda automaatselt reaalsest vangistusest pääsemist, vaid seda, et tuleb ära kanda eelmise kohtuotsusega mõistetud reaalne vangistus ja ka uue kuriteo eest mõistetav rahaline karistus.

prg. 74 lg 6 sõnastusest lähtudes on sellistel juhtudel eelmise kohtuotsusega mõistetud karistuse täitmisele pööramine reegel ja kohtule on antud õigus seda mitte kohaldada, kuid sellisel juhul peab kohus oma otsustust põhjendama. Ilmselgelt on uue tahtliku kuriteo toimepanemine katseaja kestel katseaja tingimuste kõige raskem rikkumine ja 11 põhjus, miks sellisel juhul jääb eelmise kohtuotsusega mõistetud vangistus täitmisele pööramata peab olema kohtuotsusest väljaloetav. Igal konkreetsel juhul, kui isikule mõistetakse tingimuslik vangistus, selgitatakse kohtuotsuses, et mõistetud vangistust ei pöörata täitmisele vaid siis, kui isik ei pane katseaja kestel toime uut tahtlikku kuritegu ja täidab temale pandud konntrollnõudeid ja kohustusi.“. Antud asjas esinebki ülalmainitud ringkonnakohtu lahendis toodud olukord, kus vangistusega karistatud ning katseaja kestel uue tahtliku kuriteo toimepannud isikule mõistetakse uue kuriteo eest rahaline karistus. Ent vaidlustatavas otsuses puudub mis iganes põhjendus selle kohta, miks kaldus kohus

§ 74

lg-s 6 sätestatud üldreeglist ning jättis eelmise kohtuotsusega Rein Lossile mõistetud vangistuse täitmisele pööramata. Kõigest eelnevast tulenevalt on prokuratuur seisukohal, et Harju Maakohus mõistis Rein Lossile põhikaristuse, mis ei ole vastavuses tema poolt toimepandud kuriteo raskusega, süüdlase isikuga ega õiguskorra kaitsmise huvidega, mistõttu tuleb Harju Maakohtu 23.09.2016 otsus Rein Lossi põhikaristuse osas tühistada ning mõista talle raskem karistus. Prokuratuur palub ringkonnakohtul karistada Rein Loss

§ 381

-1 lg 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemise eest vangistusega 2 aastat.

§ 65

lg 2 alusel palub prokuratuur liita mõistetud karistus Rein Lossile Harju Maakohtu poolt 22.10.2012 mõistetud karistusega 2 aastat vangistust, saades liitkaristuseks 4 aastat vangistust. Ringkonnakohtu istungil toetasid apellandid oma apellatsioone ning taotlesid maakohtu otsuse tühistamist ja enda poolt esitatud apellatsioonide rahuldamist. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT:

  1. Kaitsja apellatsiooni osas. Süüdistatava kaitsja heidab apellatsioonis maakohtule ette kriminaalmenetlusõiguse olulist rikkumist, mis seisneb kohtuotsuse põhjendamata jätmises. Kaitsja hinnangul on kohtuotsuses kirjeldatud vaid süüdistatava ausat äritegevust, kuid seda, et süüdistatav oleks toime pannud kuriteo kaitsja otsusest välja ei loe. Kohtukolleegium kaitsja poolt maakohtu otsusele antud sellise hinnanguga ei nõustu. Kaitsja etteheited maakohtu otsusele selles osas ei ole põhjendatud. Maakohus on hinnanud tõendeid nende kogumis ning põhistatud argumentatsiooni tulemusel jõudnud kriminaalkolleegiumi hinnangul õigele järeldusele süüdistatava süü tõendatuse ja tema käitumisele antud juriidilise hinnangu osas. Vastuvaidlematu on fakt, et nimetatud rikkumine, kui see ka tõesti esineks, ei ole seaduseandja silmis selline rikkumine, mis saaks kaasa tuua apellatsioonis taotletud õigeksmõistva kohtuotsuse tegemise. Viidates KrMS § 309 lg-le 2, rõhutab kohtukolleegium, et kohtuotsuses põhjenduste puudumine ei ole õigeksmõistva kohtuotsuse tegemise alus ja kohtuotsuse tühistamine apellatsioonikohtus nimetatud alustel ei too kaasa õigeksmõistva kohtuotsuse tegemist. Selline rikkumine saab tuua kaasa vaid ühe lahendi – vältimatu maakohtu otsuse tühistamise ja kriminaalasja tagastamise maakohtule. 12 Kohtukolleegium peab vajalikuks rõhutada sedagi, et Riigikohtu kriminaalkolleegiumi praktika kohaselt tuleb KrMS § 339 lg 1 p 7 järgi kvalifitseerida üksnes kohtuotsuse põhistamise kohustuse kõige ulatuslikumad rikkumised, mis on käsitatavad KrMS § 339 lg 1 p-s 7 otsesõnu nimetatud kohtuotsuses „põhjenduse puudumisena“. Seejuures tuleb silmas pidada, et seadus räägib „põhjenduse“ kui terviku, mitte üksikute „põhjenduste“ puudumisest. Kohtuotsuses põhjenduse puudumisega on tegemist eeskätt siis, kui kohus jätab seadusliku aluseta kohtuotsuse põhiosa (KrMS § 312) tervikuna või siis mõne süüdistatava või kuriteo osas üldse koostamata (3-1-165-14). Nagu apellatsiooni sisust järeldada võib, heidetakse maakohtule tegelikult ette seda, et maakohus on olemasolevast tõendite kogumist ja tõendite hindamisprotsessi tulemil tulnud apellandist erinevale järeldusele süüdistatava süü osas. Selleks, et teha süüdistatavate osas õigeksmõistev kohtuotsus, peab ringkonnakohus tuvastama maakohtu otsuses tõendite hindamisel tehtud vead ning esitama omapoolse, maakohtu lõppjäreldusega võrreldes vastupidise järelduseni viinud tõendite analüüsi. Kohtukolleegiumi hinnangul aga maakohtu otsusele selliseid etteheiteid, mis kuidagi moodi võiksid mõjutada kohtuotsuse liiki, teha ei ole võimalik. Maakohus on küllaldase põhjalikkusega kajastanud kõiki kriminaalasjas uuritud tõendeid, asetanud erinevatest tõenditest tuleneva teabe ning esitatud asjakohased kaitseargumendid omavahelisse konteksti ning selgelt ja arusaadavalt põhjendanud oma järeldusi ja seisukohti. Vaidlustatud kohtuotsustes on kõiki tõendeid põhjalikult analüüsitud ja põhjendatud, millistele tõenditele süüdimõistmise aluseks olevad järeldused rajati ning kuidas need tõendid ja järeldused kinnitavad kuriteo toimepanemist süüdistatavate poolt. Maakohus on tõenditele tuginevalt põhistanud, miks on süüdistuses kirjeldatud kuritegu etteheidetav süüdistatavale ja ringkonnakohus nõustub täielikult selle arutluskäiguga. Kohtuotsuses kajastatud tõendite analüüs ja selle pinnalt esitatud kohtu põhjendused on loogilised, igakülgsed, objektiivsed ning veenvad ja kohtu siseveendumuse kujunemine on otsuse lugejale jälgitav, st maakohus on tõendeid hinnanud nii nagu seda nõuab KrMS § 61 sisu ja mõte. Kaitsja heidab maakohtule ette sedagi, et maakohus ei ole kõiki tema kaitseargumente otsuses käsitlenud ega neid ümber lükanud. Kohtukolleegium peab vajalikuks siinjuures märkida, et menetlusosaliste asjassepuutumatute seisukohtade käsitlemiseks puudub kohtul kohustus (vt RKKKo 3-1-1-44-13 p 20). Kohus peab kriminaalasjas välja selgitama tõendamiseseme asjaolude esinemise või puudumise ja maakohus on seda teinud. Eelöeldu puudutab vaieldamatult ka seda, millisel määral peab apellatsioonikohus sellise kohtukolleegiumil kujunenud arusaama valguses enda kohtuotsust põhistama. Sellega seoses osundab ringkonnakohus arusaamale, mille kohaselt ei nõua kohtul lasuv põhjendamiskohustus kindlasti mitte üksikasjalikku vastamist kohtumenetluse poole igale argumendile (vt RKKKo 3-1-148-12, p 16.3.2) ja seda iseäranis siis, kui tegemist on kaebemenetlusega ning esitakse argumente, millega kaebust läbivaatav kohtuinstants nõustub (RKKKo 3-11-92-11, p 15.1). Ka on kaitsja arvates süüdistaja üritanud näidata kaitsja seisukohast asjasse mitte puutuvate tõenditega, nagu on seda Rein Lossile kuuluvate firmade registriväljavõtted, nagu tegelekski isik millegi ebaseaduslikuga ning nagu süüdistatav oleks ebausaldusväärne. Kohus on rajanud oma otsuse suuresti just 13 antud tõenditele ning nende põhjal kujunenud hinnangule süüdistatavast, mis tegelikkuses ei tohiks olla isiku süüdimõistmise aluseks. Vastuseks sellele kaitseväitele märgib kohtukolleegium järgmist. Kohtukolleegiumi hinnangul ei tõenda küll esitatud registriväljavõtted süüteokoosseisus kirjeldatud tegu ennast, kuid annavad kaudset teavet teo tehiolude ja toimepanemise kohta aga ka subjektiivse külje kohta. Kohtupraktika tunnistab subjektiivse külje tuvastamisel abipakkuva kriteeriumina ka isiku teoeelset- ja järgset käitumist. Riigikohus on sellist seisukohta toetanud oma mitmetes otsustes. Näiteks otsuses 3-1-1-93-15 selgitab Riigikohus, et kohus võib otsuse põhjendustes analüüsida ka süüdistatava käitumist, mida karistatava teona ei käsitata. Ehkki käitumisaktid, mis jäävad väljapoole süüdistuse ajalisi piire, ei saa süüdistust sisustada, võib süüdistuse ajalistest piiridest väljapoole jäänud käitumisel olla tähendus süüdistuse tõendatuse hindamise seisukohalt. Kuriteo toimepanemine on ajaliselt piiritletud käitumisakt, mis on samas seotud süüdlase käitumisega nii enne kui ka pärast kuriteosündmust. Süüdlase käitumine kuriteosündmusele eelnenud või sellele järgnenud ajal võib anda kaudset teavet, mis aitab tuvastada ka seda, milline oli isiku käitumine kuriteosündmuse ajal. (3-1-1-16-04, p 9; 3-1-1-21-10, p 14). Veel rõhutab kohtukolleegium seda, et kohtulik arutamine toimub ainult selle isiku suhtes, kes on antud kohtu alla. Kohus saab anda kohtu alla ainult selle isiku ja võtta seisukoha ainult selle isiku süü osas, kelle kohta on kohtule esitatud süüdistusakt. Kohus ei saa teha ka prokuratuurile ettekirjutusi selle kohta, keda kriminaalvastutusele võtta ja keda mitte. Seega ei vääri tähelepanu kaitseargumendid, mis on esitatud TO`i ja RB süü osas. Kohtukolleegium nõustub kaitsjaga selles, et Rein Lossi süüdimõistmiseks temale etteheidetavas kuriteos peab olema objektiivse koosseisu täitmiseks tuvastatud kaks asja, esiteks et tegemist oli tõepoolest raamatupidamise korraldamise nõuete teadva rikkumisega ja teiseks, et rikkumise tulemusena oli oluliselt raskendatud ülevaate saamine raamatupidamiskohuslase varalisest seisundist. Samas ei nõustu kohtukolleegium sellega, et maakohtu otsusega ei ole tõendamist leidnud need tõendamiseseme seisukohast tähtsust omavad asjaolud. Kaitsja seisukohast ei ole kriminaalasjas kogutud ja süüdistaja poolt kohtule esitatud tõenditega tuvastatud asjaolu, et F1 Group OÜ (kustutatud) raamatupidamisdokumendid üleüldse süüdistatava valdusesse reaalselt endiste juhatuse liikmete poolt üle anti. Kohtukolleegium nõustub maakohtuga selles, et nimetatud fakt on tõendamist leidnud ja seda eelkõige 27.11.2012 dokumentide üleandmise-vastuvõtmise aktiga. Nimetatud aktis kinnitab Rein Loss oma allkirjaga dokumentide kättesaamist. Tõsiseltvõetavad ei ole Rein Lossi väited, et vaidlusalused raamatupidamisdokumendid läksid kaduma mitte tema süül. Süüdistatava ütluste kohaselt jäid dokumendid tehingut vahendanud isiku transportvahendisse ja elektroonilistel andmekandjatel olev vastav informatsioon kadus tema kontorist seoses vargusega. Kohtukolleegium leiab, et nimetatud väited ei lükka ümber Rein Lossile inkrimineeritud RPS konkreetset rikkumist. Kohtukolleegium nõustub maakohtu otsuses esitatud analüüsi alusel tehtud järeldusega selles, et Rein Loss sai enda kätte raamatupidamisdokumendid ning ei täitnud seaduses ettenähtud kohustust nende säilitamiseks ja veelgi enam, et oli vastupidi huvitatud nende 14 mittesäilitamisest. Rein Loss on ise öelnud, et peale akti allakirjutamist lehitses ta raamatupidamisdokumente, kuid kuna neid oli suur hunnik, jättis autosse. Seega ei saa kuidagi nõustuda kaitsjaga selles, et raamatupidamisdokumente tulnuks nõuda endistelt juhatuse liikmetelt. Arvestades kõiki maakohtu poolt tuvastatud tehiolusid sh Rein Lossi tavapärast e musterkäitumist, ei saa rajada kohtuotsust tema paljasõnalistele väidetele raamatupidamisdokumentide juhusliku kadumise kohta. Kohtu siseveendumus Rein Lossi süü osas on kujunenud teiste kriminaalasjas kogutud tõendite ja Rein Lossi enda käitumismustri põhjal. Põhjendatult on arvestatud ka elulise usutavuse faktorit. Kaitsja on seisukohal, et objektiivsest küljest ei ole tõendatud, et kuna F1 Group OÜ (kustutatud) raamatupidamisdokumente polnud võimalik kätte saada, oli oluliselt raskendatud ülevaate saamine F1 Group OÜ (kustutatud) varalisest seisundist. Kaitseväide rajaneb arusaamal, et varalisest seisundist ülevaate saamise keerukus ja oluline raskendatus ei ole hinnatavad ühe ja sama olukorrana ning lõppkokkuvõttes sai pankrotihaldur hakkama põhjaliku ja ülevaatliku aruandega. Kohtukolleegium rõhutab, et seadus ei räägi raamatupidamise korraldamise nõuete rikkumise tulemusel raamatupidamiskohustuslase varalisest seisundist ülevaate saamise võimatusest. Seaduse mõtte kohaselt peab see olema oluliselt raskendatud ning kohtukolleegium ei näe erinevust keerulise olukorra ja oluliselt raskendatud olukorra vahel. Tegemist on pigem sünonüümidega. Süüdistuses on tagajärge kirjeldatud täpselt nii nagu seda nõuab seadus ja see, kuidas ja milliseid sõnu kasutades väljendab ennast pankrotihaldur ei ole oluline. Pankrotihaldur on maakohtu istungilt piisavalt selgitanud, mis tegi firma varalise seisundi ülevaate saamise keeruliseks. Apellant väidab, et Rein Loss ei ole pankrotimenetluses edastatud nõudeid dokumentide esitamiseks kätte saanud. Menetluses ei ole tõendatud ka vastupidine. Asjaolu, et e-posti aadressile on mingisugune kiri saadetud, ei tõenda, et see ka saadetavale kohale jõudis, tunnistaja vastas kaitse küsimusele, kas telefoni teel on Rein Lossiga üritatud kontakti saada, et ilmselt helistati, kuid täpsemalt ei osanud tunnistaja öelda, kui mitu korda, ehk siis ei ole tõendatud, et pankrotihaldur tegi kõik endast oleneva, et teateid Rein Lossile edastada. Rein Loss on ise kinnitanud, et telefoninumber on tal pidevalt olnud sama ning ta ka vastavalt numbrilt kättesaadav. Kohtukolleegiumi hinnangul ei oma Rein Lossi süüküsimuse otsustamisel nimetatud asjaolu olulist tähtsust. Ka ei oma see määravat tähtsust Rein Lossi käitumisele juriidilise hinnangu andmisel. Tõendatud on fakt ja seda ei eita ka süüdistatav ise, et raamatupidamise dokumente temal esitada ei olnud, sest need ei ole säilinud. Tõendatud on, et pankrotihaldur püüdis Rein Lossi kätte saada. Uurija poolt saadetud e-kirjale lõpuks Rein Loss vastas. Kui Rein Loss oleks esitanud raamatupidamisdokumendid kasvõi uurija nõudmisele, ei oleks saanud teda süüdistada nende dokumentide mittesäilitamises. Kohtu siseveendumust süüdistatava süü osas ja kaitsja apellatsiooni põhjendatuse osas mõjutab kindlasti ka asjaolu, et nii süüdistatav, kui ka tema kaitsja, kes on ka käesolevas menetluses apellant sõlmisid 17.03.2016 kokkuleppe, millega nõustusid süüdistava süüdimõistmisega samas kuriteos ja sama juriidilise hinnanguga. 15 Kokkuvõtvalt ja lähtudes eeltoodud seisukohtadest nõustub kohtukolleegium täielikult maakohtu seisukohaga, et süüdistuses kirjeldatud tegu on aset leidnud, selle pani toime süüdistatav: ta pidi säilitama raamatupidamise algdokumente, kuid jättis kohustuse täitmata, millega teadvalt rikkus raamatupidamise korraldamise nõuet. Süüdistatava tegevuse õigusvastasust välistavaid asjaolusid ei ole kohus tuvastanud. Süüdistatava tegu oli õigusvastane ja ta on süüdi kuriteo toimepanemises, ta on süüvõimeline isik ja tegutses tahtlikult. Seega jätab kohtukolleegium maakohtu otsuse muutmata ja kaitsja apellatsiooni rahuldamata.
  2. Prokuröri apellatsiooni osas. Prokuröri apellatsiooni peab kohtukolleegium osaliselt põhjendatuks. Kohtukolleegiumi seisukohast ei ole antud konkreetsel juhul prokuröri apellatsioon süüdistatavale vaidlustatud kohtuotsusega tuvastatud kuriteo eest 2 aastase vangistuse mõistmine põhjendatud. Selline kohtukolleegiumi seisukoht ei tulene mitte sellest, et kohtukolleegium prokuröri põhiväidetega ei nõustuks, vaid alljärgnevast. Mõistetud karistuse põhjendatuse üle otsustamiseks peab kohtukolleegium vajalikuks märkida järgmist. 17.märtsil 2016.a. oli süüdistatava, tema kaitsja ja prokuröri vahel sõlmitud kokkulepe, mis nägi ette süüdistatava karistamist

§-s 381-1 lg 2 ettenähtud kuriteo toimepanemise eest rahalise karistusega 450 nelikümmend) eurot (arvestades miinimumpäevamäära suurust 3,20 eurot). Vastavalt

§-le 66 määrata Rein Lossile mõistetud rahalise karistuse tasumine ositi ühe aasta jooksul. Vastavalt

§ 64

lg-le 2 ning § 65 lg-le 2 on Rein Lossile Harju Maakohtu 22.10.2012 otsusega mõistetud karistus 2 aastat vangistust 3-aastase katseajaga viidud täide iseseisvalt. Veel peab kohtukolleegium oluliseks rõhutada seda, et käesolev kriminaalasi ei päädinud kokkuleppemenetlusega mitte seetõttu, et kohus ei nõustunud kokkulepet sellises karistusmääras kinnitama põhjusel, et selline karistus ei ole kooskõlas ei

prg. 56 sätestatud põhimõtetega ja Riigikohtu seisukohtadega, milleks vaieldamatult seadus kohtule võimaluse annab, vaid seetõttu, et kokkuleppemenetlusest loobus süüdistatav. Maakohus mõistis süüdistatavale karistusena rahalise karistuse e. samaliigise karistuse, mis oli ettenähtud varem sõlmitud kokkuleppes. Nii maakohtu istungil, kui ka apellatsioonis ja apellatsioonikohtu istungil pidas prokurör maakohtu poolt mõistetud karistust põhjendamatuks ja taotles raskemaliigilise karistuse e vangistuse mõistmist ja seda üle seaduses ettenähtud sanktsiooni keskmäära. Veel selgitas prokurör, et käesolevale üldmenetlusele eelnenud kokkuleppemenetlus tähendabki sisuliselt prokuratuuri poolt tehtavaid järeleandmisi ja kompromisse ning seetõttu olid ka kokkuleppemenetluses ettenähtud karistusmäärad tunduvalt lühemad. Kohtukolleegiumi seisukohast ei saa sellised prokuröri selgitused põhjendada käesoleval juhul ülisuurte vahede esinemist karistusliigis ja - määras, millised esinevad prokuröri poolt kokkuleppemenetluses väljapakutud ja üldmenetluses taotletud karistuse vahel. Esmalt on oluline märkida, et kehtiv kriminaalmenetluseseadustik ei tunne sellist menetlusliiki, mis päädides karistuse mõistmisega süüdistatavale annaks kohtule võimaluse eirata karistuse mõistmise üldpõhimõtteid nii

prg. 56 sätestatust, kui ka Riigikohtu seisukohtadest tulenevalt. Ka kokkuleppemenetluses peab prokurör ning seejärel ka kohus karistuse 16 osas kokkuleppimisel ja kokkuleppe kinnitamisel nendega arvestama. Kui kokkuleppe on mingis karistusmääras sõlmitud e. süüdistatav on nõustunud prokuröri poolt väljapakutud karistusega, siis on kohtukolleegiumi arvates kohtul põhjendatud alus eeldada, et prokurör on konkreetse karistusmäära valikul arvestanud nii

prg. 56 asjaoludega, kui ka konkreetsete Riigikohtu seisukohtadega. Kohtul puudub võimalus ära kuulata prokuröri põhjendusi, miks ta pidas seaduslikuks ja põhjendatuks just sellist karistust nagu see kokkuleppes kirjas, sest ei kokkuleppes ega ka kohtuliku arutamise käigus kokkuleppemenetluses ei pea prokurör oma seisukohta põhjendama. Kui prokurör on veendunud, et karistuse mõistmisel tuleb arvestada kõiki seaduses ettenähtud asjaolusid just selliselt nagu see on kirjas apellatsioonis, siis ei saa olla käesolevas kriminaalasjas, kus süüdistatav loobus kokkuleppemenetlusest olla kokkuleppes ettenähtud ning mõistetud karistuse vahe sedavõrd suur. Tahtmatult tekib käesoleva kriminaalasjas eelkirjeldatud tehioludega kursis oleval isikul arvamus, et süüdistatavat on muuhulgas karistatud ka selle eest, et ta loobus kokkuleppemenetlusest. Asjakohaseks peab kohtukolleegium siinjuures viidata ka Riigikohtu seisukohale samas küsimuses. Nimelt on Riigikohus selgitanud oma määruse 3-1-1-96-09 p.-9, et Karistusseadustiku § 56 lg 1 esimese lause kohaselt on karistamise aluseks isiku süü. Süü suurus ei sõltu sellest, millises menetlusliigis isiku süüküsimus lahendatakse. Seega ei mõjuta süü suurust ka asjaolu, et süüdistatav loobub ühest, sh ka tema enda õigusi vähem tagavast menetlusliigist (kõnealusel juhul kokkuleppemenetlusest) teise menetlusliigi (kõnealusel juhul üldmenetluse) kasuks. Seejuures väärib tähelepanu ka asjaolu, et erinevalt KrMS § 238 lg-st 2, mis näeb ette lühimenetluses süüdimõistva kohtuotsuse tegemisel süüdistatavale mõistetava põhikaristuse vähendamise ühe kolmandiku võrra, ei ole seadusandja kokkuleppemenetluses sellist karistuse vähendamist obligatoorselt ette näinud. Eeltoodust tulenevalt ei pea pelgalt asjaolu, et süüdistatav taotleb kokkuleppemenetlust või nõustub kokkuleppemenetlusega, tooma kaasa prokuröri poolt taotletava karistuse liigi kergendamist ega ka karistuse määra vähendamist. Nagu ka vastupidi - süüdistatava loobumisele kokkuleppemenetlusest ei pea iseenesest järgnema raskem karistus. Kuigi kokkuleppemenetlus tagab süüdistatavale tavapärasest kiirema menetluse, nagu ka võimaluse osaleda läbirääkimistes kuriteo kvalifikatsiooni, kuriteoga tekitatud kahju laadi ja suuruse ning karistuse liigi ja määra üle, mida prokurör taotleb kohtus kuriteo toimepanemise eest, loobub süüdistatav kokkuleppemenetlusega nõustumisel mitmetest olulistest menetluslikest õigustest. Nii näiteks minetab ta õiguse taotleda omapoolsete tunnistajate kutsumist kohtuistungile, küsitleda süüdistuse tunnistajaid ega saa esitada kohtuotsuse peale apellatsiooni (välja arvatud KrMS § 318 lg 3 p-s 4 märgitud juhul). Seetõttu on mõistetav ja kooskõlas kokkuleppemenetluse olemusega, et kokkuleppemenetluse läbirääkimiste käigus on võimalikud prokuröri poolt teatavad järeleandmised nii kindlakstehtud faktiliste asjaolude karistusnormi alla subsumeerimisel kui ka süüdistatavale karistuse liigi ja määra valikul. Viimasega seoses märgib kriminaalkolleegium aga seda, et prokuratuuri poolt kokkuleppemenetluses taotletav karistus ei saa olla oluliselt kergem karistusest, mida prokurör taotleks pärast samade kuriteo asjaolude kaalumist üldmenetluse korras. Vastasel korral ei osutuks karistamise aluseks isiku süü, vaid menetlusliigi valik. Selline karistamise alus oleks aga vastuolus

§-s 56 sätestatuga. Kohtukolleegiumi arvates on käesoleval juhul tegemist kaasusega, mis on absoluutselt vastuolus tsiteeritud Riigikohtu seisukohaga ja kohtukolleegium leiab seetõttu, et maakohtu otsus süüdistatavale arutatava kuriteo eest mõistetud karistuse osas on seaduslik ja põhjendatud ning tühistamisele ei kuulu. 17 Küll aga nõustub kohtukolleegium prokuröriga selles, et seoses uue tahtliku kuriteo toimepanemisega R.Lossi poolt kohtu poolt määratud katseajal, tuleb temale varasemalt mõistetud vangistus pöörata täitmisele. Kohtukolleeiumi hinnangul võib selles küsimuses e. eelmise kohtuotsusega mõistetud karistuse täitmisele pööramata jätmist kokkuleppes hinnata just prokuröri järeleandmiseks nö vastutasuks selle eest, et süüdistatav nõustub ökonoomsema ja kiirema menetlusega. Prokurör on asjakohaselt viidanud siinjuures Tallinna Ringkonnakohtu poolt varasemalt korduvalt väljendatud seisukohale selles osas ja nimelt, et olukorras, kui kohus mõistab isikule, kes on katseaja kestel pannud toime uue tahtliku kuriteo rahalise karistuse, kuulub kohaldamisele

prg. 74 lg 6. Alates 1.01.2007.a. kehtiv

prg. 74 lg 6 sätestab, et kui süüdimõistetu paneb katseajal toime uue kuriteo, mille eest teda karistatakse rahalise karistusega, mõistetakse liitkaristus vastavalt käesoleva seadustiku § 65 lõikes 2 sätestatule. Sellisel juhul võib kohus jätta eelmise kuriteo eest mõistetud karistuse täitmisele pööramata, määrates, et uue kuriteo eest mõistetud rahaline karistus viiakse täide iseseisvalt.

prg. 74 lg 6 sõnastusest lähtudes on sellistel juhtudel eelmise kohtuotsusega mõistetud karistuse täitmisele pööramine reegel ja kohtule on antud õigus seda mitte kohaldada, kuid sellisel juhul peab kohus oma otsustust põhjendama. Ilmselgelt on uue tahtliku kuriteo toimepanemine katseaja kestel katseaja tingimuste kõige raskem rikkumine ja põhjus, miks sellisel juhul jääb eelmise kohtuotsusega mõistetud vangistus täitmisele pööramata peab olema kohtuotsusest väljaloetav. Igal konkreetsel juhul, kui isikule mõistetakse tingimuslik vangistus, selgitatakse kohtuotsuses, et mõistetud vangistust ei pöörata täitmisele vaid siis, kui isik ei pane katseaja kestel toime uut tahtlikku kuritegu ja täidab temale pandud konntrollnõudeid ja kohustusi. Maakohtu otsuses ei ole esitatud põhjendusi, miks kohus jättis varasemalt mõistetud tingimusliku vangistuse täitmisele pööramata. Maakohtu arvates tooks karistuseks vangistuse mõistmine omakorda kaasa eelmise kohtuotsusega mõistetud vangistuse liitmise ja saadav liitkaristus ei ole proportsionaalne toimepandud teoga. Seda, miks eelmise kohtuotsusega mõistetud karistust kohus iseseisvalt täitmisele ei pööra ei ole põhjendatud. Kohtukolleegiumi hinnangul ei ole selliseid mõistlikke põhjendusi konkreetset isikut ja tema poolt toimepandud uue kuriteo tehiolusid arvestades ka võimalik leida. Siinjuures viitab kohtukolleegium

prg 74 lg 5 sätetele. Nimelt on alates 01.01.2015 võimalik uue tahtliku kuriteo toimepanemise eest katseajal uuesti kohaldada liitkaristusest tingimisi vabastamist koos käitumiskontrolliga, allutades süüdlase elektroonilisele valvele käesoleva seadustiku § 75 lõike 2 punktis 9 sätestatud korras. Nagu selgub uue karistusseadustiku eelnõu seletuskirjast on muudatuse eesmärk on regulatsiooni paindlikumaks muutmine. Seejuures märgitakse, et reeglina mõistab kohus katseajal toime pandud uue tahtliku kuriteo eest liitkaristuseks reaalse vangistuse. Võib aga esineda olukordi, mil isiku reaalselt vangi saatmine ei ole otstarbekas – nt kui tegemist on sisult eriliigiliste kuritegudega või kui kui kuritegude toimepanemisest on kaua aega möödas jms. Kohtukolleegium leiab, et needsamad põhimõtted on kohaldatavad ka

prg 74 lg 6 rakendamisel Kohtukolleegiumi hinnangul ei saa väita, et eelmise kohtuotsusega tuvastatud kuriteod ja vaidlustatud kohtuotsusega kuritegu oma olemuselt oleksid erinevat liiki. Eelmise kohtuotsusega oli R.Loss mõistetud süüdi mh ka majandusalase kuriteo toimepanemise eest. Samuti iseloomustab tema kuritegelikku tegevust mõlemal juhul pettuse moment aga ka oma tegevuse sildistamine ausaks äritegevuseks. Oma järjekordseid kuritegelikke kavatsusi asus Rein Loss realiseerima kuu aja 18 möödumisel peale selle kohtuotsuse tegemist, millega kohus mõistis temale tingimusliku vangistuse jättes mõistetud vangistuse täitmisele pööramata ja seda tingimusel, kui ta ei pane toime uut tahtlikku kuritegu. Eeltoodust tulenevalt jätab kohtukolleegium muutmata Rein Lossile maakohtu otsusega

prg 381-1 lg 2 järgi mõistetud rahalise karistuse, kuid KrMS prg 337 lg 1 p 4; 338 p 4; 340 lg 4 p 4 alusel tühistab kohtuotsuse osas, millega maakohus

§ 75

lg 6 alusel jättis 22.10.2012 Harju Maakohtu otsusega mõistetud karistuse täitmisele pööramata ning pöörab uue otsusega selle karistuse iseseisvalt täitmisele. Rein Lossi kaitsja vandeadvokaat Brigitta Mõttus on esitanud taotluse hüvitada õigusabi kulud summas 336,80 eurot. Taotluses on esitatud ka konkreetsed kaitsetegevuse toimingud ning nendele kulunud aeg. Kohtukolleegium peab esitatud tasutaotlust põhjendatuks ning kuna apellatsiooni on esitanud ka prokurör, siis KrMS prg 185 lg 1 alusel jäävad apellatsioonimenetluse kulud riigi kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ 19

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.