Obsah (20)

§ 208§ 49§ 217§ 223§ 3§ 1§ 9§ 29§ 116§ 189§ 188§ 218§ 101§ 221§ 220§ 118§ 77§ 14§ 103§ 111

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Kohtunik Hannes Olev Otsuse tegemise aeg ja koht 30.08.2024, Tallinn Tsiviilasja number 2-23-11399 Tsiviilasi O. L. hagi D. I. vastu 19 500 euro j

§ 208lõike 4 tähenduses.

09.07.2023 lepingu on sõlminud müüjana kostja, kes ei müünud sõidukit oma majandus- või kutsetegevuse raames. 3 2-23-11399 Vaidlusalune sõiduk oli kostja omandis alates 27.03.2023 ning kuni hagejale müügini ei ole kostja kordagi proovinud sõidukit müüa. Vastavalt Riigikohtu kohtulahendile 3-2-1806, p 15 ühekordne tegevus ja tulu saamine ei tohiks tähendada majandustegevust. Seega ei saa pidada kostjat ettevõtjaks. − Kostja on seisukohal, et 09.07.2023 hageja ja kostja vahel sõlmitud leping on müügileping

§ 208

lõike 1 tähenduses, millest lähtuvalt ei ole hagejal õigust lepingust taganeda

§ 49lg 1 järgi.

− Hageja väidab, et sõiduk ei vastanud lepingutingimustele

§ 217lg 2 p 1 tähenduses, kuna sõiduki läbisõit oli väidetavalt 261 415 km.

Kostja leiab, et hageja ei ole antud mittevastavuse olemasolu tõendanud. − Kuivõrd kostja ei vastuta hagis nimetatud puuduste eest, ei ole hagejal õigust lepingust taganemiseks

§ 223lg 1 järgi.

− Samuti ei ole hagejal õigust nõuda kahju hüvitamist summas 250 eurot, kuna hageja ei ole esile toonud käesoleva nõude õiguslikku alust.

1. Edasistes seisukohtades jäid pooled varasemalt esitatu juurde.
2. Kohus selgitas 22.01.2024 pooltele vaidlusele kohalduvat õigust ja sellest tulenevat tõendamiskoormist ning määras menetlusosalistele tähtaja esitada täiendavad asjaolud ja tõendid arvestades kohtu esitatud selgitusi.
3. 23.05.2024 toimunud kohtuistungil pooled kokkuleppele asja lahendamises ei jõudnud. Poolte vahel puudub vaidlus, et hageja tasus kostjale sõiduki eest 19 000 eurot. Kostja tõi välja, et vaidlus puudub sõiduki tegeliku läbisõidu suuruse osas, kuivõrd kostja ei tea, mis on tegelik läbisõit ning on teadlik, et läbisõit on 59000 km. Kostja tõi välja, et on valmis hagejale tagastama kokkuleppe korras sõiduki soetamisväärtuse (19000 eurot), riigilõivu ja tõlkekulud, kuid kostja ei nõustu viivistega. Hageja jäi viivisenõude juurde. Kohus määras uue istungi toimumisaja.
4. 27.05.2024 toimunud istungid pooled vaidluse lahendamise osas kokkuleppele ei jõudnud. Hageja tõi välja, et ei ole nõus viivistest loobuma, kostja tõi välja, et on nõus auto tagasi ostmisega, kuid auto läbisõidu võimalikku õigsust ta õigeks ei võta, sest ei tea, mis on tegelik läbisõit. Kostja tõi välja ka, et auto valdust talle üle antud ei ole (sh võtmeid ja dokumente). Kohus tõi välja, et poolte vahel sisulist vaidlust ei ole, kohtu otsustada on jäetud viivised. Kohus teatas lõplikud tähtajad ja otsuse teatavakstegemise aja. KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED
5. Kohus, tutvunud kohtule esitatud dokumentaalsete tõenditega ja hinnanud tõendeid kogumis, asub seisukohale, et hagi tuleb rahuldada osaliselt.
6. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 5 lg 1 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Nimetatud sätte lg 2 kohaselt on pooltel võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. TsMS § 231 lg 2 järgi poolte faktilise asjaolu kohta esitatud väide ei vaja tõendamist, kui vastaspool võtab selle omaks ning lg 4 järgi omaksvõttu eeldatakse, kui vastaspool ei vaidlusta faktilise asjaolu kohta esitatud väidet selgesõnaliselt ja vaidlustamise tahe ei ilmne ka poole muudest avaldustest. 4 2-23-11399
7. TsMS § 438 lg 1 esimese lause kohaselt otsust tehes hindab kohus tõendeid, otsustab, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele. TsMS § 230 lg 2 kohaselt esitavad tõendeid menetlusosalised, § 199 lg 1 p 3 võimaldab poolel esitada taotlusi, TsMS § 436 lg 2 alusel rajab kohus otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele. Menetlusosaline määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. Menetlusosalise avaldused asja puudutavate faktiliste asjaolude kohta peavad TsMS § 328 lg 1 kohaselt olema tõesed. Ühelgi tõendil ei ole kohtu jaoks TsMS § 232 lg 2 kohaselt ette kindlaksmääratud jõudu.
8. Poolte vahel puudub vaidlus järgnevate asjaolude üle: − Hageja ja kostja sõlmisid 09.07.2023 lepingu, millest lähtuvalt võõrandas kostja hagejale sõiduki Toyota CH-R hinnaga 19500 eurot. − Hagejale näitas autot kostja abikaasa A. I., kes teatas, et see on tema isiklik auto, et ta tõi selle välismaalt ja plaanis endale jätta, kuid võib hagejale pakkuda. Ühtlasi teatas ta, et auto on heas korras, emane reg.2017.a., läbisõit 59 000 km. − Sõiduki jahutussüsteemis ja vihmaanduri kinnituses ilmnesid probleemid, millest hageja teavitas kostjat. Seetõttu otsustas hageja müügilepingust taganeda ja sõiduk kostjale tagastada, teatades sellest A. I.le kirjalikult. Hageja teatas auto tagastamise ja raha tagasisaamise soovist 22.07.2023, 23.07.2023 ja 24.07.
9. − 24.07.2023 jättis hageja sõiduki kostja elukoha juurde aadressil XXX. Käesolevas asjas vaidlevad pooled selle üle, kas poolte vahel sõlmiti müügileping või tarbijalemüügileping, kas hagejal oli alus sellest taganemiseks ning eeltoodust lähtuvalt kas hageja viivisenõue on põhjendatud.
10. Vastavalt võlaõigusseaduse (

) § 2 lg-le 1 on võlasuhe õigussuhe, millest tuleneb ühe isiku (kohustatud isik ehk võlgnik) kohustus teha teise isiku (õigustatud isik ehk võlausaldaja) kasuks teatud tegu või jätta see tegemata (täita kohustus) ning võlausaldaja õigus nõuda võlgnikult kohustuse täitmist.

§ 3

p 1 järgi võib võlasuhe tekkida lepingust.

§ 1

lg 3 sätestab, et rohkem kui kahe poole vahel sõlmitud lepingutele (mitmepoolne leping) kohaldatakse käesolevas seaduses lepingute kohta sätestatut, kui see ei ole vastuolus lepingu olemuse ega eesmärgiga.

§ 9

lg 1 kohaselt sõlmitakse leping pakkumuse esitamise ja sellele nõustumise andmisega, samuti muul viisil vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel, kui on piisavalt selge, et lepingupooled on saavutanud kokkuleppe.

§ 29

esimest lõiget arvestades tuleb lähtuda iga konkreetse müügilepingu sõlmimise fakti kindlakstegemisel ja sisu tõlgendamisel poolte ühisest tegelikust tahtest.

§ 29

lg 5 kohaselt tuleb lepingu tõlgendamisel eelkõige arvestada lepingu sõlmimise asjaolusid ja lepingueelseid läbirääkimisi, tõlgendust, mille lepingupooled on samale lepingutingimusele varem andnud, lepingupoolte käitumist enne ja pärast lepingu sõlmimist, lepingu olemust ja eesmärki, vastaval tegevus- või kutsealal mõistetele ja väljenditele tavaliselt antud tähendust ja tavasid ning lepingupoolte vahelist praktikat.

1. Hageja on välja toonud, et tema hinnangul sõlmiti poolte vahel tarbijalemüügileping lähtuvalt asjaolust, et kostja abikaasa tegeleb X OÜ kaudu, milles ta on ainuke osanik ja juhatuse liige, kasutatud mootorsõidukite müügiga ja spetsialiseerub just Toyota sõidukitel; nimetatud äriühing kuulub kostja ja kostja abikaasa ühisvarasse, millest lähtuvalt kui A. I. tegeleb temale kuuluva äriühingu kaudu tulu saamise eesmärgil Toyota sõidukite müügiga, siis see on tema ja D. I. kui perekonna ühine majandustegevus.
2. Kostja vaidles hagejale vastu, tuues välja, et 09.07.2023 lepingu on sõlminud müüjana kostja, kes ei müünud sõidukit oma majandus- või kutsetegevuse raames. Vaidlusalune sõiduk oli 5 2-23-11399 kostja omandis alates 27.03.2023 ning kuni hagejale müügini ei ole kostja kordagi proovinud sõidukit müüa. Vastavalt Riigikohtu kohtulahendile 3-2-1-8-06, p 15 ühekordne tegevus ja tulu saamine ei tohiks tähendada majandustegevust. Seega ei saa pidada kostjat ettevõtjaks. 15.

§ 208

lg 4 järgi on tarbijalemüük asja müük müügilepingu alusel, mille puhul tarbijale müüb vallasasja müüja, kes sõlmib lepingu oma majandus- või kutsetegevuses.

1. Selleks, et teha kindlaks, kas füüsiline isik tegutseb lepingut sõlmides oma majandus- või kutsetegevuses, tuleb kogumis hinnata selliseid kriteeriume nagu müügilepingute sõlmimise sagedus ja maht ning lepingu tasulisus. Samuti tuleb hinnata lepingute põhitingimusi, ostja ja müüja vahelisi suhteid ning lepingute sõlmimise asjaolusid. Majandus- ja kutsetegevusele võib viidata näiteks see, kui konkreetne füüsiline isik võõrandab sõidukeid sageli, sh soetab sõidukeid müügi eesmärgil ning teenib nimetatud tegevusest tulu. Majandus- või kutsetegevuses tegutsevaks isikuks olemist ei välista see, kui müüja ei ole oma tegevusest saadud tulusid deklareerinud ega ole registreeritud füüsilisest isikust ettevõtjana.
2. Kohtu hinnangul ei ole hageja kohtu ette toonud asjaolusid, millest nähtuks, et kostja tegeleb majandus- ja kutsetegevuse raames sõidukite müügiga. Pelgalt asjaolu, et kostja abikaasale kuuluv äriühing võib kuuluda kostja ja tema abikaasa ühisvarasse, ei ole piisav selleks, et hinnata kostja poolt lepingu sõlmimist tegevusena majandus- ja kutsetegevuse raames. Hageja ei ole kohtu ette toonud ega tõendanud asjaolusid, millest nähtuks, et kostja võõrandab sõidukeid sageli ja/või soetab sõidukeid eesmärgiga need võõrandada ja/või saab sõidukite võõrandamisest sageli tulu. Vastupidiselt on kostja välja toonud, et sõiduk soetati endale, seda ei pakutud eelnevalt kellelegi müügiks ning sõiduk oli kostja omandis 4 kuud. Hageja pole viidatud väidetele vastuväiteid esitanud.
3. Eeltoodust lähtuvalt saab kohus asuda seisukohale, et 09.07.2023 sõlmiti poolte vahel müügileping, mitte tarbijalemüügileping.
4. Müügilepingu sisuks (

§ 208

lg 1) on müüja kohustus anda ostjale üle olemasolev asi, millele vastab ostja kohustus tasuda ostuhind rahas ja võtta asi vastu. Ostjale üleantav asi peab

§ 217

lg 1 kohaselt vastama lepingutingimustele, eelkõige koguse, kvaliteedi, liigi, kirjelduse ja pakendi osas. Kui asjal ei ole kokkulepitud omadusi, ei vasta ta lepingutingimustele (

§ 217lg 2 p 1).

20.

§ 116

lg 1 sätestab, et lepingupool võib lepingust taganeda, kui teine lepingupool on lepingust tulenevat kohustust oluliselt rikkunud (oluline lepingurikkumine).

§ 189

lg 1 sätestab, et lepingust taganemise korral võib kumbki lepingupool nõuda tema poolt lepingu alusel üleantu tagastamist ning saadud viljade ja muu kasu väljaandmist, kui ta tagastab kõik üleantu. Seega on taganemisel põhineva tagasitäitmise nõude eeldused järgmised: − kehtiv leping poolte vahel; − lepingust tulenev kohustus; − oluline lepingurikkumine (

§ 116

lg 2); − taganemisavalduse tegemine ja selle jõustumine (

§ 188lg 1, Ts

ÜS § 69); − hageja andis lepingu täitmisena kostjale midagi üle (või selle surrogaat § 189 lg 2). 21. Müügilepingu tingimustele mittevastava (s.o puudustega) müügieseme suhtes nõuete esitamisel kehtivad ka

§-de 217-227 erireeglid. Nii määratakse müügieseme lepingutingimustele mittevastavust

§ 217

(ja § 77) alusel, §-d 218-221 reguleerivad müüja vastutust ja asja lepingutingimustele mittevastavusele tuginemist ning § 222 sätestab lepingu täitmise nõude erisused (vt ka Riigikohtu 20.03.2012 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-5-12, p 27 koos seal viidatud varasema praktikaga). Müüja vastutab müüdud eseme puuduse eest eelkõige siis, kui on täidetud järgmised tingimused: 6 2-23-11399 − puudus oli olemas riisiko ülemineku ajal ostjale (

§ 218

lg 1); − puudus ei tulenenud ostjast (

§ 101

lg 3); − ostja ei teadnud lepingu sõlmimise ajal puudusest ega pidanudki teadma (

§ 218

lg 4); − sõlmitud ei ole müüja vastutust piiravat kokkulepet või ei saa müüja sellele tugineda (

§ 221

lg 2); − ostja on teatanud puudusest müüjale mõistliku aja jooksul pärast seda, kui ta puudusest teada sai või pidi teada saama, v.a kui teatamata jätmine on mõistlikult vabandatav (

§ 220

lg 3), puudus tekkis müüja tahtluse või raske hooletuse tõttu (

§ 221

lg 1 p 1) või kui müüja puudusest teadis või pidi teadma, kuid ei avaldanud seda ostjale (

§ 221lg 1 p 2).

22. Esmalt analüüsib kohus, kas poolte vahel oli kehtiv leping. Poolte vahel puudub vaidlus, et 09.07.2023 sõlmisid pooled sõiduauto müügilepingu.

§ 208

lg 1 sätestab, et asja müügilepinguga kohustub müüja andma ostjale üle olemasoleva, valmistatava või müüja poolt tulevikus omandatava asja ning tegema võimalikuks omandi ülemineku ostjale, ostja aga kohustub müüjale tasuma asja ostuhinna rahas ja võtma asja vastu. Kohtuni pole toodud, et kõnealune leping oleks mingil põhjusel kehtetu. Seega on täidetud esimene nõude eeldus – olemas on kehtiv leping.

1. Täidetud on ka järgmised eeldused – puudub vaidlus, et hageja on lepingu täitmisena andnud kostjale üle 19500 eurot. 20.07.2023 ja 22.07.2023 sõnumites on hageja kostjat puudustest teavitanud ja 23.07.2023 teinud ühtlasi tehingust taganemise avalduse, millele kättesaamisele ei ole kostja vastuväiteid. Täiendavalt saatis hageja juristi poolt koostatud taganemisavalduse kostjale 02.08.2023, millele kostja vastas 14.08.
2. Seega on taganemisavaldus tehtud ja see on jõustunud (st kostja on selle kätte saanud ja hageja ei ole seda enne kättesaamist tagasi võtnud).
3. Järgnevalt selgitab kohus välja, kas taganemine on tehtud tähtaegselt.

§ 118

lg 1 sätestab, et taganemiseks õigustatud lepingupool kaotab õiguse lepingust taganeda, kui ta ei tee taganemise avaldust mõistliku aja jooksul pärast seda, kui: 1) ta sai olulisest lepingurikkumisest teada või pidi sellest teada saama; 2) käesoleva seaduse § 114 kohaselt määratud täiendav täitmise tähtaeg on möödunud. Riigikohus on viidatud sätet selgitades asunud varem seisukohale, et säte teenib õigusrahu saavutamise eesmärki. Seetõttu tuleb kahjustatud poolel mõistliku aja jooksul otsustada õiguskaitsevahendi kasutamise üle, et anda lepingut rikkunud poolele selgus, kas jätkata lepingu täitmist või mitte. Seejuures võib mõistliku aja kestus lepingust taganemiseks olla erinevate lepinguliikide puhul erinev. Riigikohus on varem leidnud, et lepingust taganemiseks ettenähtud mõistliku aja tuvastamine on kohtu diskretsiooniotsustus (vt RKTKo nr 3-2-1-157-12, p 16). Kolleegiumi hinnangul ei saa lepingust taganemise mõistlik aeg

§ 118lg 1 p 1 tähenduses olla vähemalt üldjuhul lühem kui tehingu eksimuse või pettuse tõttu tühistamise tähtaeg Ts

ÜS § 99 lg 1 p 2 kohaselt, st kuus kuud alates pettusest, eksimusest, seega taganemise alusest teadasaamisest. See kehtib siiski juhul, mil mõlema kujundusõiguse teostamise eeldused on põhimõtteliselt täidetud, st lepingupoolel on õigus valida, kas ta taganeb lepingust või tühistab selle (vt RKTKo nr 3-2-1-43-15, p 13). Üldjuhul peaks mõistlik aeg lepingust taganemiseks olema lühem kui kohustuste täitmise nõude aegumistähtaeg, kuid see ei pruugi tingimata mööduda täitmisnõude aegumistähtaja jooksul, kui pooled vaidlevad täitmise üle. (vt RKTKo nr 3-2-1-16509, p 10; RKTKo nr 3-2-1-63-12, p 11). Seega nähtub eeltoodust, et mõistlik aeg lepingust taganemiseks on üldjuhul minimaalselt 6 kuud, kuid lühem kui täitmisnõude aegumistähtaeg (käesoleval juhul vähemalt 3 aastat – TsÜS § 146 lg 1). 7 2-23-11399

1. 20.07.2023 sõnumis on hageja kostjat puudustest teavitanud ja 23.07.2023 teinud ühtlasi tehingust taganemise avalduse. Hageja sõnul avastas ta osa puudusi juba tehingupäeval ning ülejäänud puudused selgusid 2 nädala jooksul pärast tehingut. Seega on puuduste avastamise ja tehingust taganemise avalduse jõustumise vaheline aeg 14 päeva. Arvestades eelviidatud kohtupraktikat, puuduste avastamise aega, puuduste iseloomu ja avalduse tegemise aega, on kohus seisukohal, et hageja on taganemisavalduse teinud mõistliku aja jooksul.
2. Järgmisena selgitab kohus välja, millised olid pooltele lepingust tulenevad põhilised kohustused. Pooled sõlmisid kirjaliku müügilepingu tüüpvormil, lepingus sõiduki tehnilist seisukorda ja või läbisõitu ei käsitletud.
3. Lähtudes

§ 208

lg-st 1 pidi kostja andma hagejale üle kokkulepitud tingimustele vastava sõiduki ning tegema võimalikuks omandi ülemineku hagejale, hageja aga kohustus kostjale tasuma sõiduki ostuhinna rahas ja võtma sõiduki vastu. Hageja on täitnud omapoolsed kohustused, selle osas vaidlus puudub. Kostja on andnud üle sõiduki ning teinud võimalikuks selle omandi ülemineku hagejale. Pooled vaidlevad selle üle, kas sõiduk vastab müügilepingu tingimustele.

1. Hagiavalduse kohaselt on kostja jätnud hagejale teatamata olulise informatsiooni ning on müügilepingut oluliselt rikkunud, kuivõrd müügilepingu esemeks olnud sõiduk ei vastanud lepingu tingimustele. Hageja on esile toonud, et sõidukil oli jahutussüsteemis rike, kojameetse andur ei olnud kinnitatud ning lisaks oli sõiduki läbisõit mitte 59000km, vaid Prantsusmaal 04.11.2021 toimunud liiklusõnnetuse hetkel fikseeriti sõidukil läbisõit 261415 km. Hageja teavitas kostjat puudustest, kostja küll lubas viidatud puudused jahutussüsteemis kõrvaldada, kuid ei olnud seda valmis tegema ELKE esinduses ning et teades sõiduki tegelikku läbisõitu ei oleks hageja olnud nõus nimetatud sõidukit soetama, leiab hageja, et kostja on müügilepingut oluliselt rikkunud ning hageja on sellest kehtivalt taganenud.
2. Et otsustada selle üle, kas müüja on müügilepingut oluliselt rikkunud, tuleb esmalt tuvastada, millistele tingimustele pidi müügilepingu esemeks olev kinnisasi vastama. Kuivõrd tegemist on müügilepinguga, et tuleb analüüsida

§ 217kohaldamise eeldusi.

30.

§ 217

lg-s 1 on sätestatud, et ostjale üleantav asi peab vastama lepingutingimustele.

217 lg 2 p 1 kohaselt ei vasta lepingutingimustele, kui asjal ei ole kokkulepitud omadusi.

217 lg 2 p 2 kohaselt ei vasta asi muu hulgas lepingutingimustele, kui kokkuleppe puudumisel asja omaduste kohta ei sobi asi teatud eriliseks otstarbeks, milleks ostja seda vajab ja mida müüja lepingu sõlmimise ajal teadis või pidi teadma, kui ostja võis mõistlikult tugineda müüja erialastele oskustele või teadmistele, muul juhul aga otstarbeks, milleks seda liiki asju tavaliselt kasutatakse.

§ 77

lg 1 alusel peab võlgnik kohustuse täitma lepingule või seadusele vastava kvaliteediga. Kui lepingulise kohustuse täitmise kvaliteet ei tulene lepingust või seadusest, peab lepingupool kohustuse täitma asjaolusid arvestades vähemalt keskmise kvaliteediga. 31.

217 lg 2 p-d 1 ja 2 ei kuulu kohaldamisele samaaegselt, nende kohaldamise eeldused on erinevad. Hageja on märkinud, et tugineb väitele, et asjal ei ole kokkulepitud omadusi (

217 lg 2 p 1 – hageja eeldas kostja abikaasalt saadud info ja visuaalse ülevaatuse pinnalt, et see on vähemalt keskmise kvaliteediga). 32.

§ 14

lg 1 teisest lausest tulenevalt peavad lepingu sõlmimise ettevalmistamise käigus esitatud andmed olema tõesed ja lepingueelsete läbirääkimiste käigus edastatud ebaõige teave võib olla müüja vastutuse aluseks ka siis, kui asja omadused müügilepingus ei kajastu. Läbirääkimistel asja omaduste kohta antud tõele mittevastav kinnitus muutub lepingu sõlmimisel lepingutingimustele mittevastavuseks

§ 217

lg 1 p 1 tähenduses (vt ka Riigikohtu 05.06.2013 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-62-13, p 14; 18.03.2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-171-14, 8 2-23-11399 p 12). Kostja abikaasa poolt hagejale esitatud teave võib kujutada endast müügieseme kokkulepitud omadusi

§ 217lg 2 p 1 mõttes.

Kui esitatu ei vasta tõele, tuleb sellele lepingus tähelepanu juhtida või vähemalt sellest selgelt ostjale teatada (Riigikohtu

1. mai
2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-4315, p 18).
3. Kasutatud asjade puhul tuleb arvestada sellega, et asja senisest tavapärasest kasutamisest tingitud kulumine ja sellega kaasnevad puudused, mida sarnastel uutel asjadel ei esine, ei ole veel lepingutingimustele mittevastavusteks (RKTKo nr 3-2-1-23-10, p 12).
4. Kostja abikaasa poolt hagejale sõnumina esitatud infost tulenes, et auto läbisõit on 59000km. Kostja on kinnitanud, et lähtus talle teadaolevatest andmetest, sh on 05.06.2023 läbi viidud korralise ülevaatuse käigus hinnatud sõidukit tehniliselt korras olevaks ning fikseeriti odomeetri näit 57979km.
5. Hageja on välja toonud, et AutoDNA andmetest lähtuvalt oli sõiduki läbisõit 28.10.2021 toimunud tehnilisel kontrollil 258601km ehk kostja väidetust ca 200 000km võrra suurem. Kohtu hinnangul on sellises mahus läbisõidu erinevus selge erinevus kokkulepitud omadustes

…§ 217 lg 2 p 1 tähenduses ning oluline puudus

§ 223lg 5 tähenduses.

1. Alljärgnevalt asub kohus analüüsima, kas kostja vastutab eelviidatud puuduste kui lepingurikkumise eest.
2. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-100-15 (p 35) osundanud, et seadusest (eelkõige

§ 77

lg 1, § 217 lg 2 p-d 1 ja 2, § 218 lg 4, §-d 220 ja 221) nähtub, et teistsuguse kokkuleppeta peab müüja tagama ostjale üldjuhul vähemasti keskmise kvaliteediga müügieseme ja vastutab kõigi selle puuduste eest, isegi kui ta neist ei teadnud. Müüja teadmatus puudustest vabastab teda vastutusest üksnes juhul, kui ostja sellest teadis. Müügilepingu puhul ei ole müüja vastutuse hindamisel ostueseme puuduste (lepingutingimustele mittevastavuse) eest tähtsust, kas rikkumine on vabandatav

§ 103mõttes.

Müüja teadmine asja puudustest omab tähtsust vaid juhul, kui ostja ei teavita müüjat puudustest mõistliku aja jooksul. Kui ostja teavitab puudustest mõistliku aja jooksul müüjat, ei oma vastutuse osas tähtsust see, kas müüja ise puudustest teadis või mitte.

1. „Varjatud puudus“ on juriidiline termin. Asjaolu, et sõidukil esinesid varjatud puudused, ei tähenda, et kostja nende olemasolu tingimata hagejate eest varjas, vaid tähendab üksnes seda, et sõidukil esinesid puudused, mida ei olnud hagejal võimalik tavapärase ülevaatuse käigus tuvastada.
2. Esiteks analüüsib kohus, kas müügilepingu eseme mittevastavus lepingutingimustele oli olemas riisiko ülemineku ajal ostjale (

§ 218

lg 1).

§ 218

lg 1 esimene lause sätestab, et müüja vastutab asja lepingutingimustele mittevastavuse eest, kui mittevastavus on olemas juhusliku hävimise ja kahjustumise riisiko ülemineku ajal ostjale, isegi kui mittevastavus ilmneb hiljem. Sõiduk anti 09.07.2023 hageja valdusesse. Puudub vaidlus, et mittevastavused ilmnesid pärast riisiko üleminekut. Müügilepingu sõlmimisel peab müüja arvestama sellega kaasnevate vastutusriskidega, eelkõige võimalusega, et kui müügilepingu esemel esineb puudusi, sh varjatud puudusi, millest müüja ei ole teadlik, vastutab nende puuduste eest müüja (Võlaõigus II, kommenteeritud väljaanne, lk 103, p 3.1.1).

1. Kostja on välja toonud, et 05.06.2023 Tehnokonsult OÜ poolt läbiviidud korralisest ülevaatusest lähtuvalt oli sõiduk tehniliselt korras ning selle odomeetri näit oli 57979km ja et kostja ei ole teadlik sellest, mis võis alternatiivselt olla sõiduki tegelik läbisõit. Kosja on küll väitnud, et hageja poolt viidatud andmed sõiduki läbisõidule ning vastavasisulised tõendid ei pruugi olla tõesed, kuid kostja väited on tõendamata ja spekulatiivsed. 9 2-23-11399
2. Seega on kohtu hinnangul tõendatud, et puudus seonduvalt sõiduki tegeliku läbisõiduga oli olemas enne asja müüki ja üleandmist/riisiko üleminekut ostjale.
3. Teiseks analüüsib kohus, kas puudus tulenes ostja tegevusest (

§ 101

lg 3).

§ 101

lg 3 sätestab, et võlausaldaja ei või tugineda kohustuse rikkumisele võlgniku poolt ega kasutada sellest tulenevalt õiguskaitsevahendeid niivõrd, kuivõrd selle rikkumise põhjustas tema enda tegu või temast tulenev asjaolu või sündmus, mille toimumise riisikot ta kannab. Kohtule ei ole esitatud ega tõendatud selliseid asjaolusid, mis annaksid alust arvata, et sõidukiga seotud rikkumised oleks põhjustatud hageja tegevusest või hagejast tulenev asjaolu. Seega leiab kohus, et puudus ei tulenenud ostja (hageja) tegevusest. 43. Kolmandaks analüüsib kohus, kas ostja lepingu sõlmimisel asja lepingutingimustele mittevastavust teadis või pidi teadma (

§ 218lg 4).

Sõiduki ostmisel, mille läbisõidu kohta on müüja abikaasa, kui valdkonnas sama erialaga tegelev inimene, andud kinnituse, et see on 59000km, ei saa ostja eeldada, et viidatud andmed ei vasta tõele. Täiendavalt on kohus seisukohal, et sõiduki võõrandamisel koheselt ilmnenud probleemid jahutussüsteemis ning anduri kinnitusega, ei ole puudused, mida ostja peaks eeldama soetades tuttavalt soovitatud sõidukit. Ostja ei pea puudusi otsima ning nende avastamiseks kontrollima asja või selle osade töökorda, kõrvaldama asja seisundi tuvastamiseks takistusi või otsima puudusi, mida ei ole võimalik tajuda pelga asja välise, visuaalse vaatluse käigus (vt Riigikohtu lahend tsiviilasjas nr 3-2-1-114-05).

§ 218

lg 4 kohaselt ei vastuta müüja asja lepingutingimustele mittevastavuse eest, kui ostja lepingu sõlmimisel asja lepingutingimustele mittevastavust teadis või pidi teadma. Kohus on seisukohal, et käesolevas asjas ei ole leidnud tõendamist, et hageja oleks olnud teadlik või pidanuks teadma müügieseme mittevastavusest lepingutingimustele. Kostja abikaasa pakkus küll välja, et annab sõiduki kontrollimiseks hageja kätte ning ostueelsele kontrollivõimalusele viitas kostja ka 14.08.2023 hageja esindajale saadetud e-kirjas, kuid kohtu hinnangul ei olnud hagejal kohustust sõiduki puudusi enne müügilepingu sõlmimist otsida või nende avastamiseks kaasata spetsialisti vm asjatundjat. Hagejal pole kohustust teostada sõidukile põhjalikku tehnilist kontrolli. Sõiduki soetamisel saab pidada mõistlikuks üldist visuaalset kontrolli ning proovisõitu – kõige seda hageja ka vaidluse all mitteolevatel asjaoludel tegi. Tegu oli varjatud puudustega. Seega ei vabane kostja müüjana vastutusest

§ 218lg 4 alusel.

44. Neljandaks tuvastas kohus poolte poolt esitatud asjaoludele tuginedes, et sõlmitud ei ole müüja vastutust piiravat kokkulepet (

§ 221

lg 2).

§ 221

lg 2 sätestab, et müüja ei või tugineda kokkuleppele, millega välistatakse või piiratakse ostja õigusi seoses asja lepingutingimustele mittevastavusega, kui müüja teadis või pidi teadma, et asi lepingutingimustele ei vasta ja ta sellest ostjale ei teatanud. 45. Viiendaks analüüsib kohus, kas ostja on teatanud puudusest müüjale mõistliku aja jooksul pärast seda, kui ta puudusest teada sai või pidi teada saama (

§ 220lg 1).

1. 09.07.2023 sai hageja sõiduki valduse. Jahutussüsteemi rike ilmnes samal päeval, andurikinnituse ja läbisõidu mittevastavuse olemasolu sai teatavaks hiljemalt 20.07.
2. Hageja on al 09.07.2023 teatanud puudustest kostjale. Seega leiab kohus, et hageja on teatanud puudusest müüjale mõistliku aja jooksul pärast puudusest teadasaamist.
3. Kokkuvõtvalt on kohus seisukohal, et käesolevas asjas on leidnud tõendamist, et kostja on rikkunud müügilepingust tulenevaid kohustusi ja vastutab rikkumise eest, kuna kostja poolt müüdud sõiduk ei olnud lepingutingimustele vastav müügieseme üleandmise hetkel. Sõidukil esinesid varjatud puudused müügilepingu mõttes – eelkõige sõiduki läbisõidu mittevastavus, aga ka jahutussüsteemi rike ning probleem anduri kinnitusega.
4. Kuivõrd taganemise puhul peab rikkumine olema oluline, analüüsib kohus järgnevalt, kas eelnimetatud rikkumised olid olulised rikkumised. Lepingu eesmärgiks oli sõiduki hagejale 10 2-23-11399 võõrandamine ning hageja huviks oli katkematult sõidukit kasutada. Hageja tõi võõrandamise päevast alates välja igapäevase probleemi jahutusvedeliku lekkega. Hageja tõi välja ka, et ei oleks soetanud antud sõidukit, kui ta oleks teadlik olnud selle tegelikust läbisõidust, mh selle mõjust hübriid veojõuaku korrasolekule ja aku mahtuvuse protsendile algsest mahust. Eelviidatud varjatud puuduste tõttu ei ole võimalik sõidukit sihtotstarbeliselt kasutada ning sellises seisukorras sõiduk ei vasta kokkulepitud tingimustele. Seega leiab kohus, et viidatud puuduste näol on koosmõjus tegemist olulise lepingurikkumisega, mis annab materiaalse aluse lepingust taganemiseks.
5. Kuivõrd müügilepingust taganemise materiaalsed ja formaalsed eeldused on täidetud, leiab kohus, et hageja on müügilepingust kehtivalt taganenud. 50.

§ 189

lg 1 sätestab, et lepingust taganemise korral võib kumbki lepingupool nõuda tema poolt lepingu alusel üleantu tagastamist ning saadud viljade ja muu kasu väljaandmist, kui ta tagastab kõik üleantu. Taganemisest tulenevad kohustused peavad lepingupooled täitma üheaegselt, kusjuures vastavalt kohaldatakse käesoleva seaduse §-s 111 sätestatut. Tagastatavalt rahalt tuleb tasuda intressi raha saamisest alates. Seega tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista sõiduki müügihind 19500 eurot. Lähtuvalt

§ 111

lg-st 1 on kostjal kohustus müügihind 19500 eurot hagejale tagastada sõiduki valduse ja omandi tagasisaamise hetkel.

1. Kohus juhib tähelepanu asjaolule, et ehkki hageja on välja toonud, et ta on vaidlusaluse sõiduki kostjale tagastanud, ei ole sõiduki valdus kostjale üle läinud, mida kinnitab ka asjaolu, et hageja lubas kostjale anda sõiduki võtmed ostusumma tagastamisel. Seega ei ole hagejal õigus nõuda kostjalt viivist alates hagiavalduse esitamisest.
2. Eeltoodust lähtuvalt oleks põhjendatud hageja viivisenõue olukorras, kus hageja annab kostjale sõiduki valduse üle, kuid ostusummat samaaegselt ei tagasta. Käesolevas menetluses vastavasisulist viivisenõuet, mis oleks sissenõutavaks muutunud, esitatud ei ole, millest lähtuvalt jätab kohus hageja viivisenõude rahuldamata.
3. Hageja on palunud kostjalt välja mõista ka kahjuhüvitise summas 250 eurot, mis koosneb hageja kohtueelsetest õigusabikuludest seoses taganemisavalduse koostamise ja esitamisega kostjale. Võttes arvesse, et kohus hagi põhinõude osas rahuldab, on hageja kahju hüvitamise nõue põhjendatud ning tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista.
4. Kõik kohtuotsuses käsitlemata menetlusosaliste väited ning esitatud tõendid hagiavalduse läbivaatamisel kohtu arvates tähtsust ei oma ja seetõttu kohus neid lahendis ei käsitlenud. Menetluskulud
5. TsMS § 173 lg 1 sätestab, et asja menetlenud kohus märgib menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses. TsMS § 173 lg 4 kohaselt näeb kohus menetluskulude jaotuses ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma, välja arvatud kulude rahalise suuruse.
6. TsMS § 163 lg 1 järgi kannavad hagi osalise rahuldamise korral pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kuivõrd kohus rahuldab hagi 90% ulatuses, jaotab kohus menetluskulud proportsionaalselt hagi rahuldamise ulatusega ehk kostja kanda jäävad 90% hageja menetluskuludest ning hageja kanda jääb 10% kostja menetluskuludest.
7. TsMS § 174 lg 1 kohaselt määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus 11 2-23-11399 samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid.
8. TsMS § 174 lg 2 kohaselt määrab maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist.
9. TsMS § 174 lg 4 sätestab, et kui maakohus kohtuotsuses või asja lõpetavas määruses menetluskulusid kindlaks ei määra, määrab tsiviilasja lahendanud maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist käesoleva seadustiku § 177 lõikes 2 sätestatud korras. Pooled võivad soovi korral esitada enda täieliku menetluskulude nimekirja kohtule 7 päeva jooksul alates käesoleva otsuse jõustumisest.
10. Kohus leiab, et menetluskulude suurust on menetlusökonoomikast tulenevalt mõistlik kindlaks määrata alles pärast lõpplahendi jõustumist. Seega ei määra kohus menetluskulude rahalist suurust kindlaks kohtuotsuses vaid määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast kohtuotsuse jõustumist käesoleva seadustiku § 177 lõikes 2 sätestatud korras. /allkirjastatud digitaalselt/ Hannes Olev Kohtunik 12