KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Reelika Lind Otsuse tegemise aeg ja koht 20. märts 2026, Tallinn Haldusasja number 3-25-2755 Haldusasi X. Xi kaebus Politsei- ja Pi

) § 89 1 lg 1 järgi kvalifitseeritud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 80 eurot (dtl 24–26). Otsuse kohaselt hoidis kaebaja relvaloa omanikuna 03.12.2024 kl 17.55 tulirelva Glock 17 nr BCNN356 aadressil Xxxxxx xxx xxx-xx, Tallinn vastustajaga kooskõlastamata.

1. Kaebaja vaidlustas kiirmenetluse otsuse. Harju Maakohus jättis 19.06.2025 otsusega nr 425-2277 (dtl 27) kaebaja kaebus rahuldamata ning vastustaja otsus muutmata.
2. Vastustaja tunnistas 04.08.2025 otsusega nr 4.2-1/405-4 (dtl 4–6) kaebajale väljastatud relvaloa nr DL50020611

§ 43

lg 3 p 2, § 36 lg 1 p 7 ja § 44 lg 6 alusel kehtetuks ja kohustas kaebajat võõrandama relva kolme kuu jooksul või alustama võõrandamist.

1. Kaebaja esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse vastustaja 04.08.2025 otsuse tühistamiseks ja vastustaja kohustamiseks taastama kaebaja relvaluba. Põhjendused: 4.
2. Kaebajat karistati 28.05.2025 väärteoasjas rahatrahviga, sest ta hoiustas relva aadressil, mida ei olnud eelnevalt vastustajaga kooskõlastanud. Tegemist oli formaalse rikkumisega. Relv oli turvaliselt hoiustatud, kõrvalistele isikutele kättesaamatu ning oht avalikule korrale ja turvalisusele puudus. 4.
3. Vastustaja tugines relvaloa kehtetuks tunnistamisel väitele, et kaebaja puhul esineb potentsiaalne oht teiste isikute turvalisusele, kuid seda ohtu ei ole täpsustatud ega konkreetsete asjaoludega põhjendatud. Relvaloa kehtetuks tunnistamine ei ole pelgalt administratiivne abinõu, vaid sisuliselt täiendav karistus juba määratud väärteotrahvile (kahekordne karistamine ühe teo eest). Relvaloa äravõtmine piirab kaebaja põhiseaduslikku õigust ennast kaitsta (Eesti Vabariigi põhiseaduse (PS) § 19 ja § 20) ja harrastada laskesporti. Selline riive ei ole proportsionaalne ega põhjendatud. 4.
4. Kriminaalstatistika kohaselt registreeriti
5. a üle 28 000 kuriteo, neist enamik varavastased. Vastustaja otsus kaebaja relvaluba tühistada ei suurenda avalikku turvalisust, vaid jätab kaebaja kaitseta olukorras, kus enesekaitsevajadus on ühiskonnas pigem kasvanud.
6. Vastustaja palus jätta kaebuse rahuldamata. Põhjendused: 5.
7. Kaebaja väidetest järeldub, et ta ei ole piisavalt tuttav

-i nõuete ning selles sätestatud relvaomaniku õiguste ja kohustustega. Kaebaja pisendab põhjendamatult oma süüteo tähendust ega oska ette näha selle võimalikke tagajärgi. Kaebaja väide, et tema relv oli turvaliselt hoitud, on ebaõige ja vastuolus tegelike asjaoludega. Nimelt on politsei andmebaasis registreeritud 18.12.2024 juhtum, kus kaebaja ei hoidnud tulirelva hoiukohas tingimustes, mis tagaks selle säilimise ja ohutuse ümbrusele ning välistaks sellele kõrvalise isiku juurdepääsu (dtl 31). 5.2. Vastustaja otsus on piisavalt põhjendatud. Vastustajal ei ole kaalutlusruumi, tal on kohustus relvaluba kehtetuks tunnistada, kuna seadusandja on teinud kaalutlusotsuse haldusorgani eest. Relvaloa kehtetuks tunnistamise aluseks on kaebaja karistamine

§ 891lg-s 1 nimetatud rikkumise eest.

Riigikohus on 18.12.2019 otsuses asjas nr 3-17-1506 jõudnud järeldusele, et kui isikut on väärteokorras karistatud

-i rikkumise eest, siis on lubatav

§ 43lg 3 p 2 ja § 36 lg 1 p 7 alusel tunnistada relvaluba kehtetuks.

Kohus viitas nimetatud asjas Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve asjas tehtud otsuses asjas nr 5-19-26 toodud seisukohale, et need sätted tagavad praegusel juhul proportsionaalse tulemuse ka ilma 2

§ 43

lg 3 p 2 kohaselt tunnistab Politsei- ja Piirivalveamet soetamisloa või relvaloa kehtetuks, kui loa omaja ei vasta enam sama seadusega kehtestatud nõuetele või kui esineb sama seaduse § 36 lg 1 p-s 1–7, 9 või 10 või § 40 lg-s 1 nimetatud asjaolu.

§ 36

lg 1 p 7 kohaselt ei anta soetamisluba ega relvaluba füüsilisele isikule, kes on väärteomenetluse korras karistatud relva, tulirelva olulise osa või laskemoona soetamist, hoidmist, kandmist, vedu või kasutamist reguleerivas õigusaktis sätestatud nõude rikkumise eest.

§ 46

lg 1 kohaselt peab füüsiline isik hoidma relva hoiukohas, mis asub isiku elukohas või tema määratud aadressil asuvas hoiukohas, mis on kooskõlastatud Politsei- ja Piirivalveametiga. Lisaks võib relva hoida kuni kahes eri aadressil asuvas ajutises hoiukohas, mis on kooskõlastatud Politsei- ja Piirivalveametiga.

§ 891

lg 1 kohaselt karistatakse relva, tulirelva olulise osa või laskemoona kandmise, hoidmise, üleandmise, valmistamise, ümbertegemise, parandamise, müümise, laenutamise, veo või käitlemise muude nõuete või nende arvestuse või registreerimise korra või nõuetele mittevastava laskekõlbmatu relva käitlemise nõuete rikkumise eest rahatrahviga kuni 300 trahviühikut või arestiga. 7. Vaidlust ei ole selles, et vastustaja karistas 28.05.2025 kiirmenetluse otsusega (dtl 7–9) väärteoasjas nr 2317,24,010596 kaebajat

§ 891lg-s 1 kvalifitseeritud väärteo toimepanemise eest.

Kaebaja väärtegu seisnes selles, et ta ei hoidnud relva relvahoiukoha aadressil, ei teavitanud vastustajat õigeaegselt uuest relvahoiukoha aadressist ja vastustajal puudus informatsioon, millisel aadressil kaebaja relva hoidis. Samuti ei ole vaidlust selles, et kaebaja vaidlustas 28.05.2025 kiirmenetluse otsuse ning Harju Maakohus jättis 19.06.2025 otsusega asjas nr 4-25-2277 (dtl 27) kaebaja kaebuse rahuldamata. Harju Maakohtu otsus on jõustunud. 8. Vastustaja 04.08.2025 otsuses on relvaloa kehtetuks tunnistamise alus ja põhjus selgelt välja toodud. Kaebaja suhtes relvaloa kehtetuks tunnistamine ei ole ebaproportsionaalne, vaid

-ist tulenev vältimatu tagajärg väärteo toimepanemisele. Relvaloa kehtetuks tunnistamisel ei ole oluline ohu suurus. Riigikohus on leidnud, et isik, keda on relva või laskemoona käitlemise nõuete rikkumise eest kriminaal- või väärteo korras karistatud, on seetõttu alati tekitanud vähemalt abstraktse ohu isikute elule ja tervisele, riigi julgeolekule ja avaliku korrale (Riigikohtu 18.06.2019 otsus asjas nr 5-19-26, p 47). 9. Väärteomenetluses on tuvastatud, et 03.12.2024 ei asunud kaebaja relv relvahoiukoha aadressil Xxxxxxxx xx-x, Tallinn. Viidatud aadressil elav üürnik teatas, et kaebaja ei ela sellel aadressil vähemalt aasta. Samal päeval teavitas kaebaja vastustajat, et ta on vahepeal mitu korda kolinud ning tema viimane aadress oli Xxxxxx xxx xxx-xx, Tallinn (dtl 7). 3

§ 42

lg-s 5 sätestatud välistatavaid asjaolusid, muudab vastustaja andmed relvaloal 30 päeva jooksul taotluse esitamisest arvates (

§ 42lg 1 p 2, lg-d 2, 5).

Praegusel juhul esitas kaebaja vastustajale relvaloa andmete muutmise taotluse 12.12.2024, milles teavitas relva hoiukoha uueks aadressiks Xxxxxx xxx xxx-xx, Tallinn (dtl 48–50). Kuna kaebaja ei olnud elanud relva hoiukoha aadressil Xxxxxxxx xx-x, Tallinn juba vähemalt aasta aega, siis on 12.12.2024 taotlus relva hoiukoha muutmiseks esitatud hiljem kui seaduses sätestatud seitse tööpäeva. Kaebaja relv ei asunud relvahoiukoha aadressil ja kaebaja ei teavitanud vastustajat relva hoiukoha muutmisest. Seetõttu rikkus ta

§ 46lg-s 1 sätestatud nõuet.

1. Kaebaja väidab, et relv oli turvaliselt hoiustatud, kõrvalistele isikutele kättesaamatu ning puudus oht avalikule korrale ja turvalisusele. Kohtule esitatud materjalidest nähtuvalt ei hoidnud kaebaja tulirelva aadressil Xxxxxx xxx xxx-xx, Tallinn tingimustes, mis tagab selle säilimise ja ohutuse ümbrusele ning välistab sellele kõrvalise isiku juurdepääsu (dtl 31). Kohtule esitatud politseijaoskonna juhi ettekandest nähtub, et kaebaja relva asukoht oli teada kõrvalisele isikule (kaebaja ema) ja kaebaja ise sellel aadressil ei viibinud (dtl 54). Kaebaja ei vaidle sellele asjaolule vastu, kuid leiab, et tema ema on usaldusväärne isik, kelle teadmine relva asukohast ei kujutanud reaalset ohtu (dtl 42).
2. Kaebaja ei ole esitanud ühtegi tõendit tõendamaks, et tema relv oli turvaliselt hoiustatud ja kõrvalisele isikule kättesaamatu. Kohtule esitatud materjalidest nähtub, et kaebaja ema oli teadlik relva asukohast. Relvakarp oli peidetud riidekappi, mille ukse võti oli samuti kaebaja emale teada (dtl 54). Kaebaja ema on kõrvaline isik, kellele ei tohi relva asukoht teada olla. Asjakohane ei ole kaebaja väide, et tema ema on usaldusväärne isik.

ei erista usaldusväärseid ja ebausaldusväärseid kõrvalisi isikuid. Kaebaja pidi relvaloa omanikuna teadma, et relva tuleb hoiustada selleks ette nähtud kohas ja viisil, mis välistab kõrvalise isiku juurdepääsu sellele. Relva hoiustamine vastustajaga kooskõlastamata aadressil ja viisil, mis võimaldas kõrvalisele isikule sellele juurdepääsu, ei ole ohutu ega turvaline. Kirjeldatud olukord tekitab ohu avalikkusele ja loob võimaluse, et relva võib kasutada isik, kes ei ole selleks saanud luba ega väljaõpet. 13. Kohus ei nõustu kaebajaga, et nii väärteo otsusega kui ka relvaloa kehtetuks tunnistamise otsusega on kaebaja saanud ühe teo eest topelt karistada. Haldusmenetluslik otsus ei ole karistus, relvaluba ei tunnistatud kehtetuks karistusena. Kaebaja relvaluba tunnistati kehtetuks, kuna kaebaja ei vastanud enam

-is ettenähtud tingimustele. Kaebaja pidi ka õigusalaseid eriteadmisi omamata aru saama, et kui ta rikub relva hoiustamise nõudeid, siis tunnistatakse tema relvaluba kehtetuks. 14. Kaebaja väidab, et vastustaja ei ole tekkinud ohtu täpsustatud ega konkreetsete asjaoludega põhjendatud. Kohus on seisukohal, et

§ 43

lg 3 p 2 ei näe vastustajale ette võimalust teostada kaalutlusõigust, sh arvestada väärteo asjaolusid või muid kaebajaga seotud asjaolusid. Kui

§ 36

lg 1 p-s 7 nimetatud asjaolu esinemine ehk karistatus selles sättes nimetatud tunnustele vastava väärteo eest on kindlaks tehtud, siis tuleb relvaluba kehtetuks tunnistada. 15. Riigikohus on leidnud, et isik, keda on relva või laskemoona käitlemise nõuete rikkumise eest kriminaal- või väärteo korras karistatud, on seetõttu alati tekitanud vähemalt abstraktse ohu isikute elule ja tervisele, riigi julgeolekule ja avalikule korrale. Ohtu ei muuda iseenesest olematuks rikkumise vähene tähtsus, isiku väike süü või muud sarnased asjaolud. Vähetähtsa väärteo korral on menetlejal võimalus menetlust mitte alustada ja piirduda hoiatamisega või väärteomenetlus lõpetada. Riigikohus suunas kaalutlusõiguse teostamise väärteomenetluse 4

§ 35lg 5).

Kui isik relva või laskemoona käitlemise nõudeid rikub, võib see olla märgiks, et ta kehtivaid nõudeid ei tunne või ei suhtu nende järgimisse vajaliku hoolsusega. Sel juhul on preventiivsetel kaalutlustel põhjendatud relvaluba kehtetuks tunnistada ja isiku teadmisi relvaloa väljastamisel uuesti kontrollida (Riigikohtu 18.06.2019 otsus asjas nr 5-19-26, p-d 47, 52–53). 16. Halduskohus nõustub Riigikohtu eeltoodud seisukohaga. Kui väärtegu oleks olnud vähetähtis, oleks vastustajal olnud võimalus väärteo menetlust mitte alustada ja piirduda hoiatamisega või väärteomenetlus lõpetada. Seda ei tehtud. Samuti jättis Harju Maakohus kaebaja kaebuse rahuldamata ning väärteo otsuse muutmata. Kui karistuse määramine väärteo eest on jõustunud, siis haldusorgan

-i alusel läbi viidavas haldusmenetluses enam väärteo asjaolusid, sh teo ohtlikkust või süü suurust hinnata ei saa. 17.

§ 891

lg 1 võimaldab relva, tulirelva olulise osa või laskemoona kandmise, hoidmise, üleandmise, valmistamise, ümbertegemise, parandamise, müümise, laenutamise, veo või käitlemise muude nõuete või nende arvestuse või registreerimise korra või nõuetele mittevastava laskekõlbmatu relva käitlemise nõuete rikkumise eest karistada rahatrahviga kuni 300 trahviühikut või arestiga. Kaebajale määrati karistuseks rahatrahv 80 eurot. See tähendab, et kaebajale määrati suhteliselt kerge karistus võttes arvesse karistusseadustiku § 57 lg 1 p-s 3 sätestatud karistust kergendavaid asjaolusid. Rahaline karistus kustutatakse karistusregistri seaduse § 24 lg 1 p 1 alusel registrist, kui rahatrahvi tasumisest on möödunud 1 aasta. Pärast karistuse kustutamist on kaebajal võimalus taotleda uuesti relvaluba.

1. Kaebaja on seisukohal, et relvaloa äravõtmine piirab kaebaja põhiseaduslikku õigust enese kaitsele (PS § 19 ja § 20) ning harrastada laskesporti. Laskespordi harrastamine ei ole inimese põhiõigus, mida ei tohi seaduses sätestatud alustel piirata. PS § 20 sätestab igaühe õiguse vabadusele ja isikupuutumatusele. Kohus märgib, et kaebajalt ei ole vabadust võetud. PS § 19 sätestab igaühe õiguse vabale eneseteostusele. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium on 18.06.2019 otsuses asjas nr 5-19-26 asunud seisukohale, et kui isik rikub relva või laskemoona käitlemise nõudeid, on preventiivsetel kaalutlustel põhjendatud relvaluba kehtetuks tunnistada ja isiku teadmisi relvaloa väljastamisel uuesti kontrollida. Riigikohus leidis, et vaidlusalused normid tagavad olukorra tasakaalustatud käsitlemise ka ilma haldusorganile kaalutlusõiguse ettenägemise vajaduseta. Ka õigusakt, mis ei võimalda kaalutlusõigust, võib olla PS-iga kooskõlas (p-d 49, 51–53). Eeltoodust tulenevalt ei ole relvaloa äravõtmisega ebaseaduslikult piiratud kaebaja põhiseaduslikku õigust enesekaitsele ja laskespordi harrastamisele.
2. Kokkuvõtvalt leiab kohus, et vastustaja otsus, millega tunnistati kaebaja relvaluba kehtetuks, on põhjendatud ja õiguspärane. Seetõttu jääb kaebus terves ulatuses rahuldamata.
3. Kohus teeb otsuse kaebaja kahjuks, seepärast jäävad menetluskulud kaebaja kanda (HKMS § 108 lg 1). Vastustaja ei ole taotlenud tema menetluskulude väljamõistmist kaebajalt ega ole esitanud kohtule enda menetluskulusid tõendavaid dokumente, mistõttu jäävad tema võimalikud menetluskulud tema enda kanda (HKMS § 109 lg 1). 5