5-26-23/2

RIIGIKOHUS PÕHISEADUSLIKKUSE JÄRELEVALVE KOLLEEGIUM KOHTUMÄÄRUS Kohtuasja number Määruse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Asja läbivaatamise viis 5-26-23

1. aprill 2026 Eesistuja Villu Kõve, liikmed Ivo Pilving, Heili Sepp, Nele Siitam ja Margit Vutt Henn Leetna taotlus hinnata tsiviilkohtumenetluse seadustiku põhiseaduspärasust Kirjalik menetlus RIIGIKOHUS MÄÄRAB Jätta kaebus läbi vaatamata. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
2. Henn Leetna (kaebaja) esitas
3. aprillil 2026 Riigikohtule kaebuse, milles ta leiab, et rikutud on tema põhiseaduslikku õigust pöörduda kohtusse (põhiseaduse (PS) § 15).
4. Kaebuse kohaselt ei võtnud Riigikohus
5. aprillil 2026 tsiviilasjas nr 2-23-110554 tema määruskaebust menetlusse põhjusel, et see ei olnud esitatud vandeadvokaadi vahendusel. Korduv riigi õigusabi taotlus jäeti sama määrusega läbi vaatamata. Riigikohus oli juba
6. märtsil 2026 jätnud rahuldamata kaebaja taotluse saada riigi õigusabi ning andnud tähtaja selleks, et kaebaja esitaks määruskaebuse vandeadvokaadi vahendusel. Kaebajale ei antud riigi õigusabi põhjusel, et asjaoludest nähtuvalt oli tema võimalus oma õiguse kaitseks ilmselt vähene (riigi õigusabi seaduse (RÕS) § 7 lg 1 p 5, tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 181 lg 1 p 2).
7. Kaebaja peab põhiseadusvastaseks olukorda, kus vandeadvokaadi kasutamine on kohustuslik ka juhul, kui talle raha puudumisest hoolimata riigi õigusabi ei anta. Selliselt on kohtusse pöördumise õigus sisuliselt teostamatu ja illusoorne ega ole kooskõlas tõhusa õiguskaitse põhimõttega (PS § 15, Euroopa Liidu põhiõiguste harta art 47).
8. Kaebaja esitas Riigikohtule kolm taotlust: tuvastada, et tema õigust kohtusse pöörduda on rikutud (PS § 15), hinnata tsiviilkohtumenetluse seadustiku sätete põhiseaduspärasust osas, milles need välistavad kaebaja juurdepääsu kohtule olukorras, kus talle riigi õigusabi ei anta, ning tagada võimalus tema kaebuse sisuliseks läbivaatamiseks. 5-26-23 KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
9. Kaebaja on esitanud individuaalse põhiseaduslikkuse järelevalve kaebuse (individuaalkaebus). Individuaalkaebusega saab otse Riigikohtusse pöörduda isik, kellel ei ole enda õiguste kohtulikuks kaitseks ühtegi muud tõhusat võimalust. Tõhusa õiguskaitsevahendi olemasolul on individuaalkaebus lubamatu, sõltumata sellest, kas kaebaja seda kasutas või mitte (vt alates RKÜKo 17.03.2003, 3-1-310-02, p 17; viimati RKPJKm 05.09.2025, 5-25-22/2, p 3). Kohtumenetluse normi, sh edasikaebepiirangu põhiseaduspärasuse hindamiseks saab konkreetse normikontrolli algatamist taotleda selles samas kohtumenetluses, milles vaidlusalust sätet tuleks kohaldada (RKÜKm 21.04.2015, 3-2-1-75-14, p 44, viimati RKPJKm 05.09.2025, 5-25-22/2, p 4).
10. Kaebaja peab põhiseadusega vastuolus olevaks tsiviilkohtumenetluse seadustiku regulatsiooni, mis andis Riigikohtule aluse jätta tema määruskaebus menetlusse võtmata põhjusel, et ta ei esitanud kaebust vandeadvokaadi vahendusel (TsMS § 218 lg 3). Kaebajale ei antud väidetavast majanduslikust vajadusest hoolimata riigi õigusabi määruskaebuse vandeadvokaadi vahendusel esitamiseks, kuna oli piisav alus eeldada, et kavandatav menetlus ei ole edukas (TsMS § 181 lg 1 p 2, RÕS § 7 lg 1 p 5).
11. Kohustus esitada Riigikohtule määruskaebus vandeadvokaadi vahendusel on käsitatav edasikaebeõiguse piiranguna. Praegusel juhul oli kaebajal aga võimalik tugineda tsiviilasjas määruskaebuse ja riigi õigusabi taotluse Riigikohtule esitamisel kehtiva regulatsiooni väidetavale vastuolule PS §-ga
12. Tsiviilasja toimikust nähtub, et kaebaja viitas
13. aprilli
14. a korduvas riigi õigusabi taotluses sellele, et abi andmata jätmine piirab ebaproportsionaalselt tema õigust pöörduda kohtusse. Seega kasutas ta võimalust tugineda regulatsiooni võimalikule põhiseadusega vastuolule. Ka juhul, kui kaebaja ei oleks seda teinud, oleks pidanud Riigikohtu tsiviilkolleegium kaebaja taotlust ja määruskaebust läbi vaadates omal algatusel hindama, kas riigi õigusabi taotluse rahuldamata jätmine koosmõjus vandeadvokaadi esinduse nõudega viib põhiseadusvastase olukorrani (RKPJKm 14.04.2025, 5-25-2/2, p 10). Ainuüksi sellest, et Riigikohus ei esitanud määruses põhjendusi vaidlusaluste sätete põhiseaduspärasuse kohta, ei saa teha järeldust, et kohus ei hinnanud kaebaja väiteid ega kohtusse pöördumise õiguse piirangu põhiseaduspärasust (RKPJKm 11.05.2017, 3-4-1-4-17, p 19; viimati RKPJKm 14.04.2025, 5-25-2/2, p 9). Seega oli kaebajale tagatud tsiviilkohtumenetluse seadustiku asjassepuutuvate sätete põhiseadusvastasusele viitamiseks õiglane ja tõhus kohtumenetlus tsiviilasja määruskaebemenetluses.
15. Praegusel juhul nähtub individuaalkaebusest, et kaebaja eesmärk on vaidlustada sellega ka jõustunud Riigikohtu määrust tsiviilasjas nr 2-23-
16. See ei ole võimalik, kuna põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium ei ole Riigikohtu ülejäänud kolleegiumidest kõrgemalseisev kohtuaste, kuhu saaks nende lahendite peale edasi kaevata (RKPJKm 11.03.2009, 3-4-1-19-08, p 14; viimati RKPJKm 05.09.2025, 5-25-25/2, p 4).
17. Kaebaja individuaalkaebus ei ole lubatav ning tuleb jätta põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse § 11 lg 2 alusel läbi vaatamata. (allkirjastatud digitaalselt) 2