Obsah (6)

§ 100§ 101§ 105§ 116§ 102§ 108

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus, Tallinna kohtumaja Kohtunik Liisi Vernik Otsuse tegemise aeg ja koht 11.02.2020.a Tallinn Tsiviilasja number 2-20-13548 Tsiviilasi M.S, P.E hagi

) §-dest 96 ja 97 tuleneb, et alaealine laps on õigustatud saama oma vanematelt ülalpidamist, mida

§ 100

lg 1 ja 4 kohaselt antakse üldjuhul raha perioodilise maksmisega (elatis) iga kalendrikuu eest ette.

§ 101

lg 1 tulenevalt ei või igakuine elatis ühele lapsele olla väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära. Alates 01.01.2020 on kuutasu alammääraks 584 eurot, millest ½ on 292 eurot (Vabariigi Valitsuse 21.12.2017 määrus nr 189 „Töötasu alammäära kehtestamise“ kohta). 4. Käesolevas tsiviilasjas on kohus tuvastanud, et hagejate vanemateks on kostja ja S.B (kd I lk 9-12). Puudub vaidlus, et kostja ei ela hagejatega käesoleval ajal igapäevaselt koos. Hagejatel on seega kostjast lahus elava alaealiste lastena kostja vastu

§-dest 96-100 lähtudes materiaalõiguslik nõue ülalpidamise saamiseks. Kohus selgitab, et nimetatud normid peavad tagama selle, et elatist nõudev alaealine laps saaks lahus elavalt vanemalt vajaliku ülalpidamise. Ka Riigikohus on leidnud, et kui vanem ei ela lapsega koos või ei osale lapse kasvatamises, täidab ta

§ 100

lg 2 järgi ülalpidamiskohustust lapsele iga kalendrikuu eest ette elatist makstes (vt Riigikohtu lahend nr 3-2-1-136-13, p 11).

§ 100

lg-te 1 ja 2 alusel saab laps (lapse õiguste ja huvide kaitseks teda kasvatava hooldusõigusliku vanema esindusel) ülalpidamist nõuda eelkõige perioodilise rahalise maksena ehk elatisena. Ülalpidamise andmine rahas igakuise ettemaksuna võimaldab elatist lapse heaks kasutaval vanemal arvestada selle summaga kulude planeerimisel. Juhul kui laps nõuab elatist ühelt vanemalt, tuleb arvestada, et lapsel on õigus nõuda ühelt vanemalt elatist vaid osas, mille eest see vanem vastutab, st arvestada tuleb ka teise vanema kohustust last ülal pidada ning teise vanema sellise kohustuse ulatust.

§ 105

lg 3 järgi täidavad mitu sama astme sugulast ülalpidamiskohustust osavõlgnikena ning iga osavõlgniku kohustuse suurus määratakse kindlaks võrdeliselt tema sissetuleku ja varalise seisundiga, arvestades tema ning ülalpidamist saama õigustatud isiku vahelisi suhteid. Eelduslikult peavad vanemad täitma lapse ülalpidamiskohustust võrdselt (

§ 116lg 1).

5. Kohus selgitab, et kohtule esitatud elatise nõude rahuldamise eelduseks on kohustatud isiku poolt ülalpidamiskohustuse täitmata jätmine, st rikutud on lapse õigust saada ülalpidamist. Lapse ülalpidamine tähendab lapse igapäevaste vajaduste rahuldamist ja 4 tema arenguks piisavate vahendite tagamist. Ülalpidamiskohustuse rikkumisega on tegemist seega, kui vanem annab lapsele ülalpidamist ebapiisavalt või ebaregulaarselt. Lapsele väljamõistetava elatise suurus on sätestatud

§-s 99 lg-tes 1 ja 2, mille järgi määratakse ülalpidamise ulatus kindlaks ülalpidamist saama õigustatud isiku vajadustest ja tema tavalisest elulaadist lähtudes, arvestades õigustatud isiku kõiki eluvajadusi, sh tema võimete ja kalduvuste kohase hariduse ja kutsealase ettevalmistusega seotud kulutusi ning alaealise ülalpeetava puhul ka tema kasvatamise kulutusi. Nimetatud regulatsiooni eesmärgiks on tagada lapse igapäevaste vajaduste rahuldamine ja tema arenguks piisavad materiaalsed vahendid, arvestades elulaadi, mida talle tema vanemad saavad võimaldada. Kostja ei ole esitanud tõendeid, et ta oleks hagejatele igakuiselt elatist miinimumsuuruses ega ka hagejate palutud 200 euro ulatuses tasunud või muid ülalpidamisega seotud vajalike kulutusi kandnud. Konto väljavõttest nähtub, et kostja on tasunud hageja seadusliku esindajale perioodil 01.03.2020 kuni 06.10.2020 kokku üksnes 600 eurot, s.o 09.03.2020 summas 550 eurot, 10.09.2020 summas 50 eurot (kd I lk 64-69). 15.11.2020 on kostja tasunud täiendavalt 510 eurot (kd I lk 174). Kohus leiab, et kuna kostja ei ole elatist igakuiselt miinimumsuuruses tasunud (ega ka hagejate poolt nõutud summas), siis on elatise nõude esitamine kostja vastu iseenesest õiguslikult põhjendatud.

1. Hagejad on palunud kostjalt välja mõista mõlemale hagejale elatise summas 200 eurot. Hageja I on hagiavalduses välja toonud oma igakuised kulud summas 790 eurot (hageja I) ning hageja II 730 eurot, s.h on mõlema hageja eluasemekulud 200 eurot, kulutused toidule 150 eurot, kulutused transpordile 50 eurot, sidekulud 30 eurot, kulutused tervishoiule 10 eurot, kulutused hügieenitarvetele 20 eurot, kulutused lapse koolikohustuse täitmiseks 80 eurot, kulutused riietele ja jalanõudele 50 eurot ning hageja I muud vältimatud püsikulutused (huvialaringid, treeningud, vaba aeg) 200 eurot ning hageja II osas 140 eurot. Kostja on esitanud vastuväiteid hagejate igakuiste kulude suurusele. Seega tuleb kohtul esmalt anda oma hinnang hagejate poolt väljatoodud kulude mõistlikkusele ja põhjendatusele. 6.1 Hagejad on välja toonud eluasemekulud kokku summas 200 eurot. Hagejad on 30.11.2020 välja toonud, et hagejad elavad koos ema ja tema abikaasaga. Kohus leiab, et käesoleval juhul tuleb arvesse võtta tegelikke kulutusi, s.h saab arvestada hagejate poolt välja toodud kodulaenu tagasimakseid, kindlustust ja kommunaalkulusid. Hagejate poolt esitatud tõenditest nähtuvalt on igakuiseks kodulaenu makseks 516,57 eurot, keskmiseks elektrikuluks 69,51 eurot, veekuluks 33,57 eurot, prügiveo kuluks 12,07 eurot ning kindlustuse kuluks 22,81 eurot (kd I lk 120-134, 136). Seega on nimetatud kulud kokku 654,53 eurot, millest hageja I osa on 163,63 eurot ning hageja II osa samuti 163,63 eurot (654,53/4 inimesega). Kohtu hinnangul on nimetatud eluasemekulud vajalikud ja neile märgitud suurus mõistlik. Riigikohus on kohtulahendis nr 3-2-1-69-13 (p 18) asunud seisukohale, et asjaolu, et üks vanem annab enda kasutuses oleva eluaseme ka oma lapse kasutusse, ei tähenda, et see vanem peabki üksi lapse eluasemevajaduse rahuldama ja teine vanem vabaneb selles osas oma ülalpidamiskohustusest. Eelduslikult peavad vanemad osalema võrdselt ka lapse eluasemevajaduse rahuldamisel, s.h ka kommunaalkulude kandmisel. Hagejad on esitanud tõenditena ka korstnapühkija arve 5 summas 50 eurot ning katusepuhastamise arve summas 558 eurot (kd I lk 135,137). Iseenesest ei saa nimetatud kulutusi pidada ebavajalikeks, kuid tegemist ei ole igakuise väljaminekuga. Korstnapühkija kulu võib tulla ette kord aastas ning katust ei ole vaja iga aasta puhastada. Seega loeb kohus eluasemekuludena lisaks põhjendatuks kulutusi seoses majaga ca 15 euro ulatuses ning kokku on ühe hageja mõistlikud kulud eluasemele seega ca 179 eurot. 6.2 Hagejad on märkinud söögikuludeks kokku 150 eurot. Kohus on seisukohal, et asjaolu, et lapsed vajavad elamiseks ja kasvamiseks toitu, on üldtuntud ja tõendamist mittevajav asjaolu. Üldteadaolevalt vajavad lapsed lisaks igapäevastele toiduainetele ka nt puuvilju ja juurvilju ning nende toidulaud peab olema mitmekesisem. Samas ei ole hagejad välja toonud, et nad peaksid jälgima erilist dieeti, mille tõttu oleks nende toidukorv keskmiselt kallim. Kohtu hinnangul on seega hagejate toidukulu suurus põhjendatud 130 euro ulatuses. 6.3 Transpordikulude osas on hagejad selgitanud, et tegemist on peamiselt kütusekuluga. Hagejad elavad koolist 3 km kaugusel ning enamasti ei ole koolibussi kasutamine võimalik, kuna tundide ja trennide-huvialaringide ajad ei klapi. Lisaks käib hageja I 1-2 korda nädalas Kurtnas ratsutamas. Lisaks on sõidud seoses arstivisiitide, juuksuri, koolitarvete soetamise, vaba aja veetmisega jms. Hagejad on esitanud kohtule kulude tõendamiseks ka kütusekulu tšekid (kd I lk 138-139). Kohtu hinnangul on usutav, et teatud transpordikulu võib igakuiselt tekkida ning aja kokkuhoiu mõttes ei ole igakord mõistlik ka ühistransporti kasutada. Samas ei saa ühistranspordi kasutamist täielikult välistada arvestades ka hagejate vanusega. Kohus peab seega mõistlikuks igakuiseks keskmiseks transpordikuluks 30 eurot. 6.4 Sidekulud summas 30 eurot koosnevad hagejate selgitustest tulenevalt mobiiltelefonidega seotud igakuistest kuludest, telefonitarvikutest ja proportsionaalsest osast koduinterneti kulust. Arvestades laste vanusega on usutav, et telefone ja internetti kasutatakse. Kohtule on esitanud ka tõend, mille kohaselt hageja I telefoniarve moodustab kokku 19,12 eurot ning hageja II telefoniarve 19,30 eurot (kd I lk 140-141). Kohtule teadaolevalt pakutakse alaealistele aga ka odavamaid kõnepakette, milles sisaldub ka internet. Telefonitarvikuid ei ole aga igakuiselt vajalik osta ning tegemist ei ole ka hädavajaliku igakuise kuluga (kuludokumendid kd I lk 142, 143). Lapsevanem võib osta tarvikuid kingitusena või hagejad kasutada nende ostmiseks taskuraha. Kohus peab seega põhjendatud igakuiseks sidekuluks kokku 20 eurot. 6.5 Hagejad on välja toonud kulutused tervishoiule 10 eurot ning hügieenile 20 eurot. Kohus peab eluliselt usutavaks, et lastel tuleb aegajalt tarvitada teatud ravimeid (nt valuvaigisteid, palavikualandajaid, käsimüügiravimid külmetuse leevendamiseks) ning vitamiine. Samuti ei saa ebavajalikuks pidada hügieenikulu (nt kulud pesemistarvetele). Seega on nimetatud kulud põhjendatud kokku 30 euro ulatuses. 6.6 Hagejad on välja toonud koolikohustuse kulu summas 80 eurot. Kohtu hinnangul on nimetatud kulu põhjendatud arvestades, et hagejad on kooliealised. Koolis käimiseks on vajalik osta vihikuid, kirjatarbeid, kunstitarbeid jms. Samuti võivad kaasneda koolis 6 käimisega muud kulud, s.h käiakse ekskurssioonidel, kogutakse klassiraha jms. Hagejad on esitanud nimetatud kulude osas ka kuludokumente (kd I lk 161-166). 6.7 Üldtuntuks saab lugeda asjaolu, et lapsed vajavad igapäevaselt riideid ja jalanõusid. Kasvueas lapse sage garderoobi uuendamine on hädavajalik ning oluline on asjaolu, et laps elab kliimavööndis, kus erinevatel aastaaegadel kantakse erineva paksusega riideid. Samuti on kooliealisel vajalikud riided nii koolis käimiseks, kui ka kehalise kasvatuse tundides osalemiseks. Kuigi iga kuu ei ole vajadus uusi riideid osta, siis on mõnel kuul nimetud kulud suuremad. Seega on kohtu hinnangul 50 eurot mõlema hageja osas igati mõistlik ja põhjendatud. 6.8 Ka kulusid meelelahutusele ei saa pidada ebavajalikuks arvestades hagejate vanusega ning ka igasugune hobitegevus ja sportlik treening on lastele kasulik ja arendav. Hagejate poolt esitatud dokumentidest nähtuvalt käivad hagejad ujumas (hageja I kulu 34 eurot, hageja II kulu 25,50 eurot, kd I lk 145, 146). Lisaks käib hageja I tantsimas ja ratsutamas (tantsimine 55 eurot kuus ja ratsutamise 10 korra hind 150 eurot; kd I lk 147, 148). Hageja II käib lisaks korvpalli trennis ja vibukooli treeningus (9 eurot ja 28 eurot; kd I lk 149, 150). Lisaks on eluliselt usutav, et treeningutel osalemiseks on vaja ka osta vastav varustus (kd I lk 151-157). Samuti on usutav, et igakuiselt võib tekkida teatud kulu meelelahutusele. Samas pakuvad paljud meelelahutusasutused ka lastele ja peredele soodushindasid ning lastega ajaveetmine ja meelelahutuse pakkumine ei pea olema alati tasuline. Kohus peab seega mõistlikuks meelelahutuse, vaba aja ja treeningute kuluks hageja I osas kokku 160 eurot ning hageja II osas 100 eurot. 6.9 Seega on hageja I kulud põhjendatud 679 euro ulatuses ja hageja II osas 619 euro ulatuses. Nimetatust oleks kostja osa hageja I puhul ca 340 eurot ja hageja II puhul ca 310 eurot. Samas nõuavad mõlemad hagejad kostjalt üksnes 200 euro tasumist.
2. Kostja on viidanud Justiitsministeeriumi poolt tellitud analüüsile „Lapse vajaduspõhine miinimumelatis“. Kohus selgitab, et nimetatud analüüsist nähtuvad laste keskmised igakuised kulud. Samas tuleb kohtul kulude põhjendatuse hindamisel lähtuda konkreetse lapse vajadustest ja tema tavalisest elulaadist lähtudes. Kohus ei saa vähendada elatist üksnes tehtud analüüsi pinnalt. Kohus on eelnevalt juba hinnanud, kas kulud on ülepaisutatud või mitte. Seega ei pea kohus vajalikuks ega põhjendatuks elatist mingis osas vähendada üksnes lähtudes kostja viidatud uuringust.
3. Kostja on välja toonud, et hagejad viibivad osaliselt ka tema juures. Ühtegi tõendit kostja nimetatud asjaolu kohta esitanud ei ole. Samuti on kohus seisukohal, et hagejate igakuised põhikulud ei vähene üksnes seetõttu, et hagejad viibivad ka teatud aja kuust kostjaga. Väheneda võivad minimaalselt üksnes toidukulud, eluasemekulud ning vaba aja kulud. Kostja ei ole esitanud tõendeid, et ta tasuks igakuiselt hagejate põhivajaduste eest või et vanematel oleks kokkuleppeid teatud kulude kandmise osas. Kuna hagejad on palunud välja mõista elatise väiksemas ulatuses kui miinimum, siis ei ole kohtu hinnangul alust vähendada ka hagejate igakuiseid kulusid täiendavalt selle arvel, et hagejad võivad viibida mõne päeva kuust ka kostjaga. 7 9.

§ 102

lg 1 sätestab, et isik vabaneb ülalpidamiskohustusest selles ulatuses, milles ta ei ole tema muid kohustusi ja varalist seisundit arvestades võimeline andma teisele isikule ülalpidamist, kahjustamata enese tavalist ülalpidamist.

§ 102

lg 2 kohaselt ei vabane vanemad sama paragrahvi esimeses lõikes nimetatud alaealise lapse ülalpidamise kohustusest. Kui vanem on

§ 102

lg-s 1 nimetatud olukorras, peab ta kasutama tema käsutada olevaid vahendeid enda ja lapse ülalpidamiseks ühetaoliselt. Lapsele elatise väljamõistmiseks alla

§ 101

lg-s 1 sätestatud alammäära tuleb tuvastada, et selleks on

§ 102lg 2 kolmanda lause järgi mõjuv põhjus.

Mõjuvaks põhjuseks võib

§ 102

lg 2 neljanda lause järgi olla muu hulgas vanema töövõimetus või olukord, kus vanemal on teine laps, kes elatise väljamõistmisel osutuks varaliselt vähem kindlustatuks kui elatist saav laps. Kostja on oma vastuses välja toonud, et elatise tasumine on tal majanduslikult raskendatud. Kostja on lõpetanud puidutöötlemise erialal tehnik-tehnoloogi kutse Võru Tööstustehnikumis (kd I lk 184). Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt on kostja olnud perioodil 01.04.2019 kuni 12.01.2020 töötuna arvel (kd I lk 62-63). Samuti nähtub, et kostja on töötanud Granitop OÜ-s, kuid nimetatud tööleping on üles öeldud ja viimane tööpäev oli 24.11.2020 (kd I lk 178). 09.12.2020 esitatud dokumendis on kostja kinnitanud, et on leidnud uue töökoha, kuid ei ole täpsustanud kus, kellena ja millise töötasuga. Kohus on tuvastanud, et kostjale kuulub korteriomand Kuressaares ning kinnisasi Rapla maakonnas (kd I lk 78). Samuti kuulub kostjale sõiduauto Saab 9-5 Estate (kd II lk 51). Kostja on ka juhatuse liige ja osanik (osamaks 3387 eurot) Tehnik OÜ-s (kd II lk 50). Seega ei saa kostjat pidada varatuks. Perioodil 01.03.2020 kuni 06.10.2020 on kostja AS LHV Pank olevale arveldusarvele laekunud kokku 16 251,56 eurot, s.o ca 2322 eurot kuus (kd I lk 64-69). Sularaha sissemaksed moodustasid sellest 3230 eurot ning töötasu (lisaks kompensatsioon) Tehnik OÜ-lt ja Exlusive Stone OÜ-lt kokku 7794,37 eurot. Viimane töötasu nimetatud konto väljavõttest laekus septembris

1. Samuti on kostjal konto AS-s SEB Pank, millest nähtuvalt on perioodil 01.01.2020 - 30.09.2020 kostja sissetulekud (kostja tehtud sissemaksed) 1070 eurot (kd I lk 185-188) ning konto Swedpank AS-s, kuhu kostja on teinud sissemakseid 1082 euro ulatuses (kd I lk 189-190). Arvestades konto väljavõtetega ning asjaoluga, et kostja on leidnud uue töökoha, siis asub kohus seisukohale, et kostja omab regulaarseid sissetulekuid. Kohus on 04.11.2020 kirjas palunud kostjal m.h välja tuua oma igakuiste kulude loetelu ja tõendid kulude olemasolu ja kandmise kohta (kd I lk 109-110). Kostja on välja toonud, et tema igakuised kulud koosnevad järgnevast: eluasemelaen Swedpank AS-le 115 eurot kuus; Kuressaare korteri kommunaalkulud aastas ca 100 eurot; erinevad laenulepingud ca 1400 eurot kuus, millest 2 laenu on ettevõte nimel; elukoha kulud 500 eurot (s.h eluruumi kasutamise kulu, auto, toit, hügieen); 2020 aastal hambaravi kulu 655 eurot. Kohtule esitatud dokumentidest nähtuvalt on kostja kommunaalkulud seoses Kuressaare korteriga oktoobris 2020 olnud summas 90,40 eurot (kd I lk 191). Laenukohutuste olemasolu kohta esitatud dokumentidest ei nähtu, kelle kohustusega tegu on (kd I lk 192-194). Samas on 8 kostja esitatud pangakontode väljavõtetega tõendatud, et kostja tasub laenu Swedpank AS-le ca 115 eurot kuus, Coop Finants AS-le ca 226 eurot kuus ning AS-le LHV Finance ca 208 eurot kuus. Samas ei ole laenukohustuste olemasolu iseenesest elatise vähendamise aluseks. Laenukohustuste võtmine on olnud kostja enda valik. Samuti ei saa kostja osaühingu laene samastada kostja enda võetud kohustustega. Kuigi muude igakuiste kulude osas ei ole kostja tõendeid esitanud, siis loeb kohus usutavaks, et teatud kulud igakuiselt tekitavad, s.o nii söögile, hügieenile, kui ka eluasemele. Kostja on ka viidanud, et tal on teine ülalpeetav. Rahvastikuregistrist nähtuvalt on kostjal lisaks hagejatele 1 alaealine laps veel, s.o Mia T.D. Kohus on 04.11.2020 kirjas palunud kostjal m.h konkreetselt välja tuua ja tõendada, millised on teiste laste kulud ja milliseid nende kulusid kannab kostja. Ühtegi tõendit ei ole aga kostja seoses teise lapse kuludega kohtule esitanud. Samas tuleneb alaealise ülalpidamiskohustus seadusest, seega on iseenesest usutav, et teatud kulusid tuleb kostjal kanda ka oma teise lapsega. Kostja uue naise lapse osas puudub kostjal ülalpidamiskohustus. Eelnevast tulenevalt asub kohus seisukohale, et kostja ei ole töövõimetu ning ei ole tõendanud, et elatise väljamõistmine võiks kahjustada tema enda või teise lapse ülalpidamist, kes võiks jääda ebavõrdsesse olukorda võrreldes hagejatega. Kohus arvestab siinkohal kostja igakuiste sissetulekute ja tõendatud kohustustega. Kostja ei ole kohtule väljatoonud ühtegi selgitust ega tõendit, millest nähtuks, et kostjal oleks sissetuleku teenimine ja selle suurendamine takistatud. Samuti ei ole kostja varatukostjale kuulub 2 kinnisasja, sõiduk ja osalus äriühingus. Kohus selgitab, et vanemal on kohustus hankida nii enda kui ka oma laste vajaduste rahuldamiseks vajalikud vahendid. Eelkõige peab vanem täitma lapse ülalpidamise kohustust oma sissetulekute arvel, piisava sissetuleku puudumisel aga ka muu vara arvel (vt selles osas ka Riigikohtu lahend nr 3-2-1-118-12). Tsiviilasjas nr 3-2-1-21-15 on Riigikohus selgitanud, et vanema osa arvestamisel lapsele elatise andmisel tuleb mh hinnata selle vanema võimalusi sissetulekut saada, mitte aga vähendada tema osa selle tõttu, et tal ei ole sissetulekut või et see on liiga väike. Tsiviilasjas nr 3-2-1-19-07 märkis Riigikohus, et vanem on kohustatud lapse ülalpidamiseks vajalike vahendite saamiseks tegema kõik endast oleneva ning vajadusel müüma ka temale kuuluvaid esemeid ülalpidamiskohustuse täitmiseks vajalike vahendite saamiseks, kuid ka siinjuures tuleb säilitada kohustatud vanemale minimaalne toimetulek ja minimaalselt vajalik elustandard. Seega on kohus seisukohal, et kostja majanduslik seis ja teise lapse olemasolu ei anna alust elatise vähendamiseks. Kostja ei ole töövõimetu ega täielikult varatu ning tal puuduvad takistused lisa tuluallikate leidmiseks. Samuti ei ole tõendamist leidnud, et teine laps võiks jääda elatise väljamõistmisel halvemasse olukorda kui hagejad.
2. Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et hagi elatise väljamõistmiseks alates hagi esitamisest kuulub rahuldamisele. Kostjalt tuleb hagejate kasuks välja mõista igakuiselt elatis summas 200 eurot alates 17.09.2020 kuni hagejate täisealiseks saamiseni. 9 Elatise summad tuleb tasuda hagejate seadusliku esindaja arveldusarvele. Juhul kui kostja on kohtumenetluse kestel hagejale makstud elatist (s.h 15.11.2020 tasutud 510 eurot), siis tasutud summad tuleb väljamõistetud elatisega tasaarvestada.
3. Kohus selgitab lisaks, et eeltoodu ei tähenda, et asjaolude muutumisel ei võiks kas elatist saama õigustatud isik või elatist maksma kohustatud isik edaspidi nõuda väljamõistetud elatise muutmist TsMS § 459 lg 1 alusel. Kehtiva kohtupraktika kohaselt on elatise suuruse muutmiseks alust, kui lapse vajadused ja/või vanema(te) varaline seisund on võrreldes kohtulahendi tegemise aluseks olnud asjaoludega oluliselt muutunud.
4. Hagejad on palunud välja mõista ka tagasiulatuva elatise summas 1901,57 eurot perioodi eest 01.10.2019-16.09.
5. Kohus osundab, et Riigikohus on märkinud, et kuivõrd ülalpidamisnõue on suunatud õigustatud isiku igapäevaste vajaduste järjepidevaks rahuldamiseks, on üksnes juhul, kui õigustatud isik nõuab järjepidevalt ülalpidamiskohustuse täitmist, võimalik tagada, et ülalpidamisnõude esitamine täidab oma eesmärgi.

§ 108

mõte on kaitsta ülalpidamiseks kohustatud isikut tagantjärele esitatud ulatuslike ülalpidamisnõuete eest, mille rahuldamine ei täidaks enam õigustatud isiku ülalpidamise ülesannet ning paneks kohustatud isiku tõenäoliselt äärmiselt raskesse majanduslikku olukorda (vt Riigikohtu lahend 3-2-1-136-13, p-d 11 ja 12). Teatud juhtudel võib ka tagasiulatuvalt kuni ühe aasta eest enne nõude esitamist nõutud elatise väljamõistmine asetada isiku äärmiselt raskesse olukorda ning olla kohustatud isikule ebamõistlikult koormav, kui õigustatud isik ei ole nimetatud ajavahemikul kohustatud isikult kordagi enda ülalpidamist nõudnud. Nimetatud asjaolu tuleb arvestada tagasiulatuvalt välja mõistetava elatise suurust määrates (vt Riigikohtu lahend 3-2-1-136-13, p 12). Eeltoodu ei tähenda aga, et kui õigustatud isik ei ole tagasiulatuvalt kuni ühe aasta eest enne nõude esitamist järjepidevalt ülalpidamist nõudnud, kaotab ta tagasiulatuva ülalpidamisnõude esitamise õiguse. Järjepidevalt ülalpidamise nõudmata jätmine ei mõjuta õigustatud isiku nõudeõiguse olemasolu, kuid selle asjaoluga saab arvestada, nagu eespool viidatud, nõude ulatuse määramisel (vt Riigikohtu lahend 3-2-1-35-16). Kuivõrd tagasiulatuvalt elatise väljamõistmiseks puuduvad erisätted, saab ka tagasiulatuvalt elatist välja mõistes lähtuda elatise väljamõistmise üldsätetest (vt Riigikohtu lahend 3-2-1-78-13, p 13; Riigikohtu lahend 3-2-1-136-13, p 13). Muu hulgas saab üldsätetest lähtuda ülalpidamiskohustuse ulatuse määramisel, et kohustus ei oleks isikule ebamõistlikult koormav. Tagasiulatuvalt elatise nõudmisel on võimalik kohustatud isiku äärmiselt raskesse olukorda asetamist vältida eelkõige sellega, et arvestada nõude ulatuse määramisel õigustatud isiku toonaseid vajadusi, kohustatud isiku toonast kui ka kohtulahendi tegemise ajal olemasolevat ülalpidamisvõimet ja elatise vähendamise aluseks olevaid asjaolusid (vt Riigikohtu lahend 3-2-1-136-13, p 14). Esitatud tõenditest nähtuvalt on hagejate seaduslik esindaja hagejate ülalpidamiseks kostjalt regulaarselt elatist nõudnud (kd I lk 23-30, 35-44). Kostja ei ole vaidlustanud tagasiulatuva elatise olemasolu. Samas tuleb kohtul arvestada, et kostja on 09.03.2020 tasunud 550 eurot ning 10.09.2020 tasunud 50 eurot. Kohtule ei nähtu, et tagasiulatuva elatise osaks oleksid hagejad nimetatud summadega arvestanud. Muude kulude kandmist 10 tagasiulatuva perioodi jooksul ei ole kostja tõendanud. Samuti märgib kohus, et kuigi hagejad on viibinud eelviidatud perioodil ka kostja juures, siis nähtuvalt tagasiulatuva elatise arvestustest, ei ole hagejad osade kuude eest elatist nõudnud. Seega on tagasiulatuv elatis põhjendatud kokku summas 1301,57 eurot, s.o hageja I osas 650,79 eurot ja hageja II osas 650,79 eurot. 13. Kostja on palunud tasaarvestada elatise võlgnevuse notari tasudega, mida kostja tasus seoses laenuga, mille käendaja ta oli. Kostja poolt esitatud tõenditest nähtuvalt on ta 2008 aastal tasunud 30 000 krooni hagejate seaduslikule esindajale (kd II lk 27). VÕS § 200 lg 1 p 1 kohaselt ei saa tasaarvestada ülalpidamise nõuet. Vastava nõude suhtes tehtud tasaarvestuse avaldus on tühine ega oma õiguslikke tagajärgi. Kohus selgitab, et sellise tasaarvestuse keelu eesmärk on tagada, et ülalpidamist saama õigustatud isik saaks tema ülalpidamiseks reaalselt vajalikud vahendid oma kasutusse (vt selle kohta ka Võlaõigusseadus I. Kommenteeritud väljaanne. Koostajad P. Varul, I.Kull, V.Kõve, M.Käerdi, K.Sein. Juura 2016; § 200). Seega ei saa kostja oma nõuet hagejate nõudega tasaarvestada ning kohus ei pea vajalikuks anda oma hinnangut kostja esitatud asjaoludele ja nõude suurusele seoses tasaarvestusega. 14. Eeltoodust tulenevalt kuulub hagi tagasiulatuva elatise osas rahuldamisele osaliselt ning kostjalt tuleb välja mõista tagasiulatuv elatis perioodi eest 01.10.201916.09.2020 hageja I kasuks summas 650,79 eurot ning hageja II kasuks samuti 650,79 eurot. Menetluskulud 15. TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses. Vastavalt TsMS § 163 lg 1 kohaselt kannavad pooled hagi osalise rahuldamise korral menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kohus jätab menetlukulud poolte endi kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ Liisi Vernik kohtunik 11