KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Tagaseljaotsus Kohus Pärnu Maakohus Kohtunik Siiri Malmberg Otsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht 08. oktoober 2024, Rapla Tsiviilasja number 2-24-3589 Tsivii

§ 113

2 lg 2 ja

§ 115

sätestatu alusel kokku 35 eurot, s.o 22.05.2023 nõudekiri 25 eurot, 31.05.2023 kiri 5 eurot ja 30.06.2023 kiri 5 eurot. Laenulepingu põhitingimuste kohaselt kohustus kostja tasuma kuutasu 8% igakuise krediidisumma tagasimakse ja intressi summalt. Kuutasu maksemoodustus 22,17 eurot. Kostja jättis kuutasu maksmata perioodil 20.10.2022 – 20.03.2023, kokku 6 makset. Seega on lepingutasu võlgnevus 6*22,17=133,02 eurot.

§ 1132

lg 1 alusel on kostjale lepingu kehtivuse ajal edastatud 4 meeldetuletuskirja, millest 2 on tasuta ja 2 tasulist. Tasulised kirjad on edastatud 26.10.2022 ja 22.12.

1. Kummagi kirja tasu on 5 eurot vastavalt krediidiandja hinnakirjale.
2. 27.06.2024 määrusega võttis kohus hageja hagi kostja vastu menetlusse ja kohustas kostjat esitama kirjalik vastus 28 päeva jooksul hagimaterjalide kättetoimetamisest alates. Sama määrusega hoiatas kohus, et kohus võib hagi tagaseljaotsusega rahuldada hagiavalduses märgitud ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud ulatuses, kui kostja, kellele kohus on määranud vastamise tähtaja ei ole tähtaegselt vastanud, isegi kui hagi toimetati kostjale kätte välisriigis või kui see toimetati kätte avalikult või elektroonselt. Sel juhul loetakse hageja esitatud faktilised väited kostja poolt omaksvõetuks (TsMS § 407 lg 1). Kostja sai kohtumääruse ja hagimaterjalid kätte 06.09.2024 (kostja 06.09.2024 e-kirja teel saadetud kättesaamise kinnitus). Seega oli kostjal hagile vastamise tähtaeg 04.10.
3. Kostja ei vastanud hagile. 3

§ 402

lg 1 sätestab, et tarbijakrediidileping on krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu.

§ 1

lg 5 sätestab, et tarbija käesoleva seaduse tähenduses on füüsiline isik, kes teeb tehingu, mis ei seondu iseseisva majandus- või kutsetegevuse läbiviimisega. Hagiavalduse asjaolude kohaselt sõlmisid LHV Finance AS ja kostja 01.11.2021 sõlmitud tarbijakrediidilepingul nr 3896855, mille alusel sai kostja laenu 15 000 eurot. Hageja ei ole esitanud asjaolusid, millest nähtuks, et kostja sõlmis lepingu seonduvalt oma majandus- ja kutsetegevusega. Kuna hagiavaldusest nähtub, et LHV Finance AS, kes on tegutsenud oma majandus- ja kutsetegevuses, on andnud kostjale kui füüsilisele isikule laenu, siis on kohus seisukohal, et tegemist on tarbijakrediidilepinguga. 12.

§ 4031

lg 1 p 9 kohaselt on krediidiandjal kohustus tarbijat teavitada krediidikulukuse määrast aasta kohta. Hagiavalduse kohaselt teavitati kostjat laenulepingus, et krediidikulukuse määr aasta kohta on 13,93%. Kohtule ei ole teada asjaolusid, millest saaks järeldada, et kediidikulukuse määr oleks lepingus ebaõigesti märgitud. Leping ei ole vastuolu tõttu

§ 4062lg-ga 1 tühine.

13. Vastavalt

§ 4034

lg 6 sätestab, et krediidiandja võib tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline.

§ 4034

lg - d 2–4 näevad ette, et hindamine tuleb teha hoolsalt, küsides tarbijalt asjakohast teavet ja kasutades andmekogusid, kusjuures teabe kogumise ja sellekohaste selgituste andmise kohustus on krediidiandjal. Vastutustundliku laenamise põhimõtte rakendamisel peab krediidiandja lähtuma

§ 4034lg 4 kohaselt krediidiandjate ja -vahendajate seaduse § 50 lg-test 3 ja 4.

KAVS § 50 lg 3 sätestab, et krediidiandja või -vahendaja peab tegema mõistlikke pingutusi, et kontrollida tarbija esitatud teavet, arvestades käesolevas seaduses ja võlaõigusseaduses sätestatud nõudeid informatsiooni kogumisele ja tuginedes võimaluse korral talle iseseisvalt kättesaadavale teabele. KAVS § 50 lg 4 sätestab, et krediidiandja või vahendaja kontrollib tarbija esitatud teavet tema sissetulekute ja kohustuste kohta, tuginedes võimaluse korral tarbija esitatud krediidiasutuse konto väljavõttele, kui muu kogutud teave ei ole piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks. Kehtiva

§ 4034

lg 13 järgi pidi kõnealuse põhimõtte järgimiseks vajalike kohustuste täitmist tõendama krediidiandja. Riigikohus on oma 24.11.2023 määruse nr 2-21-13098 p-s 18 avaldanud, et üldjuhul tuleb krediidiandjal KAVS § 50 lg 4 järgi küsida tarbija 4

§ 164

lg 1 sätestab, et võlausaldaja võib oma nõude võlgniku nõusolekust sõltumata anda lepingu alusel tervikuna või osaliselt üle teisele isikule (nõude loovutamine). Nõuet ei või loovutada, kui loovutamine on seadusest tulenevalt keelatud või kui kohustust ei saa selle sisu muutmata täita kellelegi teisele kui senisele võlausaldajale. Hagiavalduse kohaselt loovutas LHV Finance AS 10.05.2023 tarbijakrediidilepingust nr 3896855 tulenevad nõuded hagejale ja teavitas nõude loovutamisest kostjat 120.05.2023. Seega on loovutus kostja suhtes kehtiv. 15.

§ 100

sätestab, et kohustuse rikkumine on võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine.

§ 101

lg 1 p 1 kohaselt kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist.

§ 416

lg 1 sätestab, et krediidiandja võib osadena tagastatava krediidi puhul tarbijakrediidilepingu tarbija makseviivituse tõttu üles öelda üksnes juhul, kui tarbija on täielikult või osaliselt viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva tagasimaksega ja krediidiandja on andnud tarbijale edutult vähemalt kahenädalase täiendava tähtaja puudujääva summa tasumiseks koos avaldusega, et ta ütleb selle tähtaja jooksul tagasimaksete tasumata jätmise korral lepingu üles ja nõuab kogu võla tasumist. Krediidiandja ülesütlemisavaldus peab olema kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis, mille järgimata jätmisel loetakse ülesütlemine tühiseks. Vastavalt hagiavaldusele ei teinud kostja ühtegi makset perioodil alates 20.10.

1. Kostja jättis maksmata 20.10.2022, 20.11.2022, 20.12.2022 ja 20.01.2023 ja 20.02.2023 maksed. Hagiavalduse kohaselt edastas LHV Finance AS 08.03.2023 kostjale lepingu ülesütlemise teate hoiatusega, et juhul kui võlgnevust ei tasuta hiljemalt 22.03.2023 (laenuandja pakkus samas ka läbirääkimiste võimalust), öeldakse kostjaga sõlmitud leping üles, lepingu lõppemisel muutub aga kogu võlgnevus sissenõutavaks. Kostja ei täitnud oma kohustusi vaatamata 08.03.2023 kirjale. Laenuandja ütles laenulepingu üles alates 22.03.
2. Seega vastab lepingu ülesütlemine

§ 416lg-s 1 sätestatud tingimustele.

Kohtu hinnangul on lepingu ülesütlemine kehtiv. Eeltoodust tulenevalt on hageja põhinõue summas 13 408 eurot põhjendatud ja kohus mõistab selle kostjalt hageja kasuks välja. 16.

§ 397lg 1 kohaselt majandus- või kutsetegevuses antud laenult tuleb maksta intressi.

Muu laenulepingu korral tuleb intressi maksta üksnes juhul, kui see on kokku lepitud. Pooled on lepingu sõlmimisel kokku leppinud intressi maksmises. Poolte kokkuleppe kohaselt oli intressi määraks 9,09% aastas. Hageja palub kostjalt välja mõista tasumata intress kokku summas 649,44 eurot. Hageja on intressi arvestanud alates 20.10.2022 – 22.03.2023 (lepingu lõppemise kuupäev). Kohtu hinnangul on intressinõue põhjendatud ja kuulub rahuldamisele. 5

§ 101lg 1 p 1 alusel.

18.

§ 113

lg 1 sätestab, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse

§-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Kuna lepinguline intressimäär on

§-s 94 sätestatud intressimäär tulenevalt vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumisest, siis tuleb viivist arvestada

§ 113lg 1 teise lause järgi.

Hageja on arvestanud viivist lepingu ülesütlemisele järgnevast päevast, s.o 23.03.2023 ja taotlenud kostjalt viivise väljamõistmist kuni hagiavalduse esitamiseni, s.o 04.03.2024 määraga 9,90% aastas arvestatuna tasumata põhivõla jäägilt. Seega on viivise summaks 1265,57 eurot (perioodis on 348 päeva. 9,90% 13 407,98 eurolt on 1327,39 eurot/365 päevaga=3,64 eurot päevas. 3,64*348 päeva=1265,57 eurot). 19. Hagiavalduses nõuab hageja

§ 113

² lg 1 kohaselt võib majandus- või kutsetegevuses tegutsev võlausaldaja nõuda lepingu kehtivuse ajal tarbijalt võla sissenõudmiskulude hüvitamist iga sissenõutavaks muutunud kohustuse kohta saadetava vaid ühe meeldetuletuskirja eest summas kuni 5 eurot. Eelmises lauses nimetatud sissenõudmiskulude hüvitis suureneb iga solidaarvõlgniku või tagatise andja kohta 5 euro võrra. Käesolevas lõikes nimetatud hüvitist on võlausaldajal õigus nõuda ainult juhul, kui ta on saatnud tarbijale enne vähemalt ühe tasuta meeldetuletuse. Hagiavalduse kohaselt saatis LHV Finance AS kostjale lepingu kehtivuse ajal 4 meeldetuletuskirja, s.o24.10.2022 tasuta kirja, 26.10.2022 tasulise kirja hinnaga 5 eurot, 22.11.2022 tasuta kirja ja 22.12.2022 tasulise kirja hinnaga 5 eurot. Kirjade hinnad on fikseeritud LHV Finance AS hinnakirjas. Kohtu hinnangul on hageja nõue 10 eurot põhjendatud. 20. Hagiavalduses nõuab hageja

§ 113

² lg 2 p 3 alusel kostjalt sissenõudmiskulusid summas 35 eurot.

§ 1132

lg 2 p 3 näeb ette, et pärast lepingu lõppemist võib majandus- või kutsetegevuses tegutsev võlausaldaja nõuda tarbijalt tarbijaga sõlmitud lepingu alusel ja lisaks iga solidaarvõlgniku või tagatise andja kohta sissenõudmiskulude hüvitist kogusummas kuni 50 eurot, seejuures võib esimese tarbijale saadetava tasulise meeldetuletuskirja eest nõuda kuni 25 eurot ning kummagi järgmise kahe kirja eest kuni 5 eurot, kui võlausaldaja nõue on üle 1000 euro. Hageja väitel on ta korduvalt teinud pingutusi, et kostjaga ühendust saada, edastanud temale meeldetuletuskirju, teinud kõnesid ja täitnud muid ülesandeid asja kohtuväliseks lahendamiseks kuid edutult. Hageja saatis kostja võlateatised nii kostja kodusele aadressile kui e-posti aadressile. 22.05.2023 nudekiri 25 euro, 31.05.2023 kiri 5 eurot ja 30.06.2023 kiri 5 eurot. Kohtu hinnangul ei ole hageja võla sissenõudmiskulude nõue põhjendatud. Tallinna Ringkonnakohus on oma 05.04.2023 määruses tsiviilasjas nr 2-22-129210 p-s 14 asunud seisukohale, et

§ 1132 ei ole iseseisev alus sissenõudekulude hüvitise nõudmiseks.

Sissenõudmiskulude hüvitise nõue saab tuleneda lepingust või seadusest, ning viimasel juhul on nõude aluseks kahju hüvitamise üldine regulatsioon. Hageja ei ole esile toonud asjaolusid, millest saaks 6

§ 1132eelduseid. Käesolevalt ei ole see võimalik, sest hagi ei sisaldanud vastavat teavet

VÕS § 1132 piirab tarbija vastu sissenõudmiskulude hüvitamise nõude esitamist eelkõige leppetrahvikokkuleppe, aga ka üldise kahju hüvitamise regulatsiooni alusel. Lõigetes 1 ja 2 on sätestatud hüvitise ülempiirid, mitte fikseeritud ning tegelikust kahjust sõltumatu hüvitisemäär, nagu

§ 1131lg-s 1.

Säte ei nõua iseenesest, et meeldetuletuskirja eest tasu nõudmiseks oleks eelnev kokkulepe (leppetrahvina). Kui poolte vahel sellist kokkulepet ei ole, saab võlausaldaja nõuda ainult tegelikult tekkinud kahju hüvitamist üldise kahju hüvitamise regulatsiooni (§-d 115, 127-140) alusel ning peab kahju tekkimist ja selle ulatust ka tõendama (Võlaõigusseadus I. Kommenteeritud väljaanne, Tallinn 2016, lk 580). Pelgalt viide

§ 115

ja

§ 1132ei ole piisav, et tuvastada, kas hagejal tekkis väidetud summas kahju või mitte.

Seega jääb hageja nõue rahuldamata. Menetluskulud

1. Asja menetlenud kohus märgib menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses (TsMS § 173 lg 1). Menetluskulude rahalise suuruse määrab menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid (TsMS § 174 lg 1).
2. Kuna kohus rahuldas hagi 99,77% ulatuses, siis jätab kohus menetluskulud kostja kanda, kuna rahuldamata jäi marginaalne osa hagiga nõutust (TsMS § 162 lg 1, § 163 lg 1).
3. Menetluskulude nimekirja kohaselt on hageja menetluskuluks hagiavalduse esitamisel tasutud riigilõiv 980 eurot Kohtu hinnangul on nimetatud kulu põhjendatud ja vajalik. Seega on põhjendatud menetluskulu 980 eurot.
4. Vastavalt TsMS § 177 lg-le 4 märgib kohus menetlusosalise taotluse alusel menetluskulude kindlaksmääramise kohtulahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist

§ 113lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Hageja on esitanud kohtule Ts

MS § 177 lg 4 kohase taotluse, et kohus märgiks menetluskulude kindlaksmääramise kohtulahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist

§ 113lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. (allkirjastatud digitaalselt) 7