Obsah (7)

§ 407§ 444§ 369§ 173§ 163§ 175§ 177

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Tagaseljaotsus Kohus Tartu Maakohus Kohtukoosseis kohtunik Roman Levin Otsuse tegemise aeg ja koht 03. märts 2026. a, Tartu kohtumaja Tsiviilasja number 2-25-9229 Tsiv

) § 369 alusel, ning intress seaduses sätestatud määras ja viivis 0,5% tasumata osamakselt päevas.

1. Kohus võttis hagiavalduse menetlusse 04.11.
2. a määrusega, andes kostjale hagile vastamiseks aega 20 päeva hagimaterjalide kättesaamisest alates. Kostja kinnitas hagimaterjalide ja kirjaliku vastuse nõude kättesaamist 25.11.
3. a. Kostjale määratud hagile vastamise viimaseks päevaks oli seega oli 15.12.
4. a. Kostja vastust ei esitanud.
5. Kohus on tsiviilasja menetlusse võtmise määruses selgitanud, et kohtul on õigus teha tagaseljaotsus vastavalt seaduses sätestatule.

§ 407

lg 1 kohaselt võib hagi tagaseljaotsusega rahuldada hagiavalduses märgitud ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud ulatuses, kui kostja, kellele kohus on määranud vastamise tähtaja, ei ole tähtaegselt vastanud, isegi kui hagi toimetati kostjale kätte välisriigis või kui see toimetati kätte avalikult. Sel juhul loetakse hageja esitatud faktilised väited kostja poolt omaksvõetuks. Kohtupraktikas on selgitanud, et kui tagaseljaotsuse tegemise eeldused on täidetud, kuid kohtu hinnangul on hagi õiguslikult põhjendatud vaid osaliselt, on kohtul

§ 407

lg 1 järgi õigus rahuldada hagi tagaseljaotsusega ka osaliselt ning jätta see ülejäänud osas

§ 407

lg 6 järgi rahuldamata (vt Tallinna Ringkonnakohtu otsus tsiviilasjas nr 2-22-145432, p 23). 4 Kohus leiab, et hagi on õiguslikult põhjendatud osaliselt, mistõttu saab hagi tagaseljaotsusega rahuldada üksnes osaliselt. Osas, milles hagi ei ole õiguslikult põhjendatud, jääb hagi

§ 407

lg 6 järgi rahuldamata.

§ 444

lg 3 alusel teeb kohus otsuse kirjeldava ja põhjendava osata, selgitades üksnes järgmist.

1. Tegemist on tarbijakrediidilepinguga. Üldjuhul tuleb krediidiandjal krediidiandjate ja vahendajate seaduse (KAVS) § 50 lg 4 järgi küsida tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks tarbija konto väljavõtet, välja arvatud juhul, kui muu teave on piisav tarbija krediidivõime hindamiseks. See tähendab, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt konto väljavõtet küsinud, siis peab ta tõendama, et tarbija kohta kogutud muu teave on piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks. Kohus on kontrollinud hagi ning selle lisasid, analüüsinud nõude rahuldamise eeldusi ja tuvastas, et esialgne võlausaldaja on kliendi krediidivõimelisuse hindamiseks kogunud andmeid kliendilt endalt, Maksu- ja Tolliametist ja kontrollinud maksehäireregistreid. Hagist ei nähtu, et laenuandja oleks analüüsinud kostja tegelikke kohustusi, ülalpeetavate olemasolu ja arvu vms. Kohus on hagejale selgitanud, et ei saa eluliselt usutavaks pidada kostja laenutaotluses avaldatud igakuiste kulude suurust 50 eurot, millest tuleks mh katta nt eluasemekulud, sidekulud ja toidukulud. Riigikohus on 24.11.
2. a lahendis asunud seisukohale, et krediidiandja peab tarbija kohta omandama teabe minimaalselt järgmiste tarbijaga seotud näitajate kohta: tarbija varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus, sh töötasu, pension, investeeringutulu, dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud ettevõtlusest, üüritulu, hüvitised, toetused ja elatis, ning sissetuleku regulaarsus (KAVS § 49 lg 1 p 1 ja lg 3 p 1); tarbija varalised kohustused, sealhulgas regulaarsete finantskohustuste suurus, võimaluse korral ka nende põhiosade ja intresside suurus, ning muud kohustused, sh muud hinnatavad regulaarsed majapidamiskulud kogumis või asjakohasel juhul üldkohaldatavate määradena (KAVS § 49 lg 1 p-d 2 ja 4); tarbija varasem maksekohustuste, sealhulgas finantskohustuste, täitmine (KAVS § 49 lg 1 p 3); tarbija varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise (sh intressimäära tõusu) mõju (KAVS § 49 lg 1 p 5) (vt Riigikohtu 24.11.2023 määrus tsiviilasjas nr 2-21-13098, p 18). Kohus on seisukohal, et kostjaga tarbijakrediidilepingu sõlmimisel on rikutud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Krediidiandja ei ole enne kostjaga lepingu sõlmimist omandanud piisavat teavet asjaolude kohta, mis võisid mõjutada tema võimet krediit tagasi maksta, ja kostja krediidivõimelisust kohase hoolsusega hinnanud. Kohtu hinnangul ei saa tarbija esitatud kohustuste kohta esitatud teabe kontrolliks lugeda piisavaks vaid kostja enda avaldatut.
3. VÕS § 4034 lg 7 järgi on vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise esmaseks tagajärjeks lepingujärgse intressi alanemine seadusjärgse määrani ja muude kulude maksmise kohustuse äralangemine. Nimetatud sättest tulenevalt loetakse tarbijakrediidilepingu intressimääraks VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär ja muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Krediidiandja peab tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema.
4. VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär oli lepingute sõlmimise ajal 0%. Hageja on nõude ümberarvestuses intressi arvestanud muutuva määra alusel, st vastavalt sellele, kuidas seadusjärgne intressi määr on muutunud. Kohus märgib, et hageja esitatud lepingutes oli kokku lepitud fikseeritud intressimäär. Hageja ei saa nõude ümberarvestuses muuta 5 lepingu tingimusi. Seega asendub lepingus fikseeritud intressimäär lepingu sõlmimise ajal kehtinud seadusjärgse intressimääraga fikseerituna kogu lepingu perioodiks. Kuni
5. aastani oli seadusjärgne intressimäär 0%. Laenuandja ja kostja vahel sõlmiti leping
6. aastal. Sellest tulenevalt jätab kohus rahuldamata hageja intressinõude.
7. Kuivõrd vastutustundliku laenamise rikkumise korral kostja hagejale muid tasusid ei võlgne, jätab kohus rahuldamata ka hageja nõude haldustasu ja sissenõudmiskulu osas.
8. VÕS § 100 sätestab, et kohustuse rikkumine on võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. VÕS § 101 lg 1 p 1 kohaselt kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist. Kostja sai laenu 10 000 eurot ning on hageja esitatu kohaselt teinud krediidiandjale tagasimakseid kokku summas 4055,77 eurot (2555,77 + 1500) ning hagejale 40 eurot. Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tõttu tuleb kõik kostja tehtud maksed arvestada põhivõla katteks tehtud makseteks. Samuti tuleb põhivõla katteks arvestada lepingutasu 200 eurot.
9. Arvestades kõik kostja tehtud maksed põhinõude katteks, ei saanud lepingut lugeda 30.12.
10. a kehtivalt üles öelduks, kuna selleks hetkeks ei olnud võlgnik osamaksetega võlgnevuses. Eelnevast tulenevalt on laenuandja poolt lepingu ülesütlemine tühine VÕS § 416 rikkumise tõttu ning tarbijakrediidileping on kehtiv.
11. Et kostja ei olnud viivituses põhivõla tasumisega, jätab kohus rahuldamata ka hageja esitatud nõude põhivõlalt arvestatud sissenõutavaks muutunud viivise väljamõistmise osas. 12.

§ 369

sätestab, et tulevase nõude täitmise hagi võib esitada juhul, kui on alust eeldada, et võlgnik kohustust õigel ajal ei täida. Sel alusel saab muu hulgas esitada hagi ka kinnistu või ruumi vabastamiseks tulevikus, kui nõude täitmine on seotud kindla tähtpäevaga, samuti nõuda pärast hagi esitamist sissenõutavaks muutuvate korduvate kohustuste täitmist tulevikus. Hageja esitatust nähtub, et kostja on teinud lepingu alusel viimase makse

1. aastal. Seega ei ole kostja lepingut käesolevaks ajaks täitnud pikema aja jooksul, samuti ei ole kostja osalenud kohtumenetluses. Kohus ei ole tuvastanud asjaolusid, mis viitaksid sellele, et kostja ei peaks tasuma hageja tulevikus sissenõutavaks muutuvat nõuet. Seetõttu leiab kohus, et kuigi kostja ei ole nõude suuruse muutumise tõttu hagi esitamise ajaks lepingu täitmisega võlgnevuses, viitab kostja käitumine nii kohtumenetluses kui ka sellele eelneevalt, et kostja ei pruugi lepingut nõuetekohaselt ka tulevikus täita. Seega on kohtu hinnangul põhjendatud mõista kostjalt välja tulevikus sissenõutavaks muutuvad kohustused.
2. Eeltoodut arvestades mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja tagastamata krediidisumma (põhivõla) 5284,96 eurot (s.o ümberarvestatud graafikujärgsed maksed alates 15.06.
3. a.
4. Hageja on palunud välja mõista ka viivis sissenõutavaks muutunud tasumata põhivõlalt alates otsuse jõustumisest kuni võlgnevuse tasumiseni lepingujärgses määras, s.o 19,9% aastas. Kohtu hinnangul ei ole vastutustundliku laenamise põhimõttega kooskõlas, kui lepingus kokku lepitud seadusjärgset viivisemäära ületav viivisemäär jääks kehtima. Kohus leiab, et vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise korral on põhjendatud ja asjakohane mõista kostjalt välja viivis seadusjärgses viivisemääras, s.o VÕS § 113 lg 1 alusel. 6 Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine 15.

§ 173

lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses.

§ 163

lg 1 kohaselt hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kohus rahuldab hagi 49% ulatuses, seetõttu jätab kohus ka hageja põhjendatud ja vajalikud menetluskulud 49% ulatuses kostja kanda. Hageja palub mõista kostjalt hageja menetluskuludena välja hagiavalduse esitamisel tasutud riigilõivu 910 eurot ja õigusabikulud 338 eurot. Kuna kostja menetluses osalenud ei ole, puuduvad kostjal ka võimalikud menetluskulud. 16. Riigilõivu suurus ja tasumise kohustus tuleneb seadusest, mistõttu on tegemist põhjendatud menetluskuluga. 17. Tulenevalt

§ 175

lg 1, kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Kohus leiab, et käesoleva tsiviilasja puhul ei ole tegemist keskmisest keerukama vaidlusega, kostja ei ole menetluses osalenud ning kohus lahendab asja kirjalikus menetluses kohtuistungit pidamata. Kohus leiab, et hageja esindaja tunnitasu 169 eurot ilma käibemaksuta on arvestades asja sisu ebamõistlikult kõrge ning vastab advokaadi tunnitasu määrale. Arvestades asja sisu, peab kohus põhjendatuks tunnitasu määraks 120 eurot. Kohus peab mõistlikuks esindajal kulunud aega 2 tundi. Kohus arvestab seejuures, et koostatud hagiavaldus on standardne ning asi ise ei ole õiguslikult keeruline. Arvestades vaidluse sisu ja dokumentide mahtu, on vajalik ja põhjendatud hageja lepingulise esindaja kulu suuruseks 240 eurot. 18. Eelnevat arvestades on hageja põhjendatud menetluskulud seega 1150 eurot (910 + 240), millest kostja kanda jääb 49% ehk 563,50 eurot. Hageja kantud menetluskulud summas 586,50 eurot (s.o 51% hageja põhjendatud ja vajalikest menetluskuludest) jätab kohus hageja enda kanda. 19. Vastavalt hageja taotlusele ja

§ 177

lõikele 4 märgib kohus otsuses, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. /allkirjastatud digitaalselt/ kohtunik Roman Levin 7