Tsiviilasi nr: 2-13-56851 KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtuasja number Tsiviilasi 2-13-56851 Määruse tegemise aeg ja koht 10.06.2016, Tallinn Kohtukoosseis Krista Kirspuu, Iko Nõmm, Ande

§ 66

sätestab õigust lõpetava klausli, mille kohaselt ei ole menetlusosalisel õigust menetlustoimingut hiljem teha, kui menetlustoiming jääb õigel ajal tegemata. Ka hageja on õigesti viidanud

§ 177

lg 1 p-le 1, mis sätestab menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramisele mõistliku aja kohtuotsuse jõustumisest. Kostja on seisukohal, et käesoleval juhul peab menetluskulu rahalise kindlaksmääramise taotluse esitamise mõistliku aja mõiste sisustamisel lähtuma Riigikohtu 11.02.2015 otsuses nr 3-2-1-147-14 toodud seisukohast ja õiguse analoogiast. Mõistlik aeg menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramise taotluse esitamiseks oli enne 01.01.2015 kehtinud

redaktsiooni § 174 lg 1 kohaselt 30 päeva kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. Käesoleval juhul esitas hageja aga nimetatud taotluse 138 päeva pärast kohtuotsuse jõustumist.

1. Eeltoodust tulenevalt on hageja minetanud õiguse esitada menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramise taotlus ja kohus peaks selle õiguse lõppemise tõttu rahuldamata jätma. Maakohtu määrus
2. Pärnu Maakohus määras 06.04.2016 kohtumäärusega kindlaks hüvitatavate menetluskulude rahalise suuruse ning mõistis A.I-lt välja M.D`a kasuks menetluskulud summas 1200 eurot.
3. Maakohtu määruse kohaselt algas käesolevas asjas menetlus 03.12.2013 ning esimese astme kohus tegi asjas lõpplahendi 04.12.2014 määrates otsuses kindlaks üksnes menetluskulude jaotuse. Otsuse tegemise hetkel kehtinud

-i redaktsiooni kohaselt tuli pooltel esitada kohtule alates asja lõpplahendi jõustumisest 30 päeva 2

-i menetluskulude regulatsiooni muudetud. Nimelt pole alates 01.01.2015 menetlusosalistel enam kohustus esitada menetluskulude rahaliseks kindlaksmääramise avaldust 30 päeva jooksul alates lõpplahendi jõustumisest, vaid kohus peab kindlaks määrama mõistliku aja jooksul kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumisest (

§ 177lg 2).

1. Nende kahe erineva regulatsiooni vastuolu osas märkis Riigikohus oma 11.02.2015 otsuses asjas nr 3-2-1-147-14 p-s 22 järgimist: „Kolleegiumi arvates tuleb kohtutel eespool nimetatud probleemi ületamiseks tõlgendada kehtivaid menetluskulude kindlaksmääramise sätteid selliselt, et tsiviilasjades, milles lõpplahend kas või ühes kohtuastmes on tehtud enne
2. jaanuari 2015, ilma et selles menetluskulud oleksid rahaliselt kindlaks määratud, määrab kogu asja menetluskulud kindlaks maakohus määrusega pärast tsiviilasja sisulise lahendamise kohta tehtud kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist (

§ 177

lg 1 p 2 ja lg 2), andes õigustatud menetlusosalisele mõistliku tähtaja menetluskulude nimekirja ja vajadusel neid tõendavate dokumentide esitamiseks ning kohustatud menetlusosalisele vastuväite esitamiseks. Kui menetlusosaline ei esita kohtu määratud tähtaja jooksul menetluskulude nimekirja, määrab maakohus

§ 174

lg 1 teise lause kohaselt kindlaks sellise menetluskulu, mida on võimalik määrata tsiviilasja materjalide alusel (eelkõige riigilõiv).“ 13. Käesolevas asjas on tekkinud vaidlus selles, kas hagejal on õigus esitada ca 5 kuud hiljem menetluskulude kindlaksmääramise avaldus. Tuginedes määruse p-s 4 viidatud Riigikohtu lahendile, leiab kohus, et hagejal selline õigus on. Nii on Riigikohus toodud lahendis selgelt märkinud, et maakohus peab pärast lõpplahendi jõustumist andma õigustatud menetlusosalistele tähtaja menetluskulude avalduse esitamiseks. Käesoleval juhul maakohus hagejale sellist tähtaega määranud ei ole, vaid hageja on enda initsiatiivil esitanud kohtule menetluskulude kindlaksmääramise avalduse. Seega, kuna kohus pole hagejale määranud tähtaega menetluskulu dokumentide esitamiseks, ei saa pidada hageja avaldust hilinenult esitatuks ning saab pidada lubatavaks hageja lepingulise esindaja põhjendatud ja vajalike kulude kindlaksmääramist. Kostja seisukoht varasema

-i redaktsiooni § 174 lg-s 1 sätestatud tähtaja kohaldamiseks on vastuolus viidatud Riigikohtu lahendis tooduga. 14.

§ 175

lg 1 sätestab, et kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Lepinguline esindaja on menetlusosalist menetluses esindav advokaat või muu esindaja käesoleva seadustiku §-s 218 sätestatu kohaselt. 15. Tuus & Tuus Õigusabi OÜ 04.12.2014 arvest nr 135-2014 (tl 104) nähtuvalt on hageja esindaja tutvunud hagi aluseks olevate asjaoludega, arutanud hagi aluseks olevaid asjaolusid kliendiga (1 tund), kujundanud seisukoha, koostanud hagiavalduse (2,5 tundi), tutvunud kostja 12.05.2014 ja 20.10.2014 hagivastustega (0,1 tundi), esindanud hagejat 21.10.2014 toimunud kohtuistungil kell 11.00 kuni 11.50 (0,8 tundi) ja koostas lõplikud seisukohad (1 tund). Kokku 648 eurot koos käibemaksuga. Tuus & Tuus Õigusabi OÜ 24.01.2015 arvest nr 16-2015 (tl 105) nähtuvalt on hageja esindaja tutvunud apellatsioonkaebusega (1 tund) ning koostanud sellele seisukoha (1,5 tundi). Kokku 300 eurot koos käibemaksuga. Tuus & Tuus Õigusabi OÜ 19.08.2015 arvest nr 124-2015 (tl 106) nähtuvalt on hageja esindaja tutvunud ringkonnakohtu 12.08.2015 nõudega (0,1 tundi) ning koostanud lõppsõna ringkonnakohtule (2 tundi). Kokku 252 eurot koos käibemaksuga. 3

§ 177lg 1 p 2 ja lg 2), mis on viinud ebaõige kohtulahendi tegemiseni.

19.

§ 177

lg 2 sätestab, et kui kohus ei määranud menetluskulude rahalist suurust kindlaks vastavalt käesoleva paragrahvi lõike 1 punktile 1, määrab tsiviilasja sisuliselt lahendanud maakohus menetluskulude suuruse kindlaks määrusega mõistliku aja jooksul kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumisest. 20. Tallinna Ringkonnakohtu otsus jõustus käesolevas tsiviilasjas 6.10.2015 ja hageja esitas menetluskulu rahalise kindlaksmääramise taotluse sellest ligi 5 kuud hiljem, millega on ilmselgelt minetanud mõistliku aja asjakohase taotluse esitamiseks. Pärnu Maakohus tegi nimetatud asjas eelnevalt 4.12.2014 lõpplahendi. 21.

§ 66

sätestab õigust lõpetava klausli, mille kohaselt ei ole menetlusosalisel õigust menetlustoimingut hiljem teha, kui menetlustoiming jääb õigel ajal tegemata. Ka hageja on õigesti viidanud

§ 177

lg 1 p-le 1, mis sätestab menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramisele mõistliku aja kohtuotsuse jõustumisest.

1. Käesoleval juhul peab menetluskulu rahalise kindlaksmääramise taotluse esitamise mõistliku aja mõiste sisustamisel lähtuma Riigikohtu seisukohast (lahend nr 3-2-1147-14) ja õiguse analoogiast.
2. Analoogia kohaselt mõistlik aeg menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramise taotluse esitamiseks oli enne 01.01.2015 kehtinud

redaktsiooni § 174 lg 1 kohaselt 30 päeva kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. Käesoleval juhul esitas hageja aga nimetatud taotluse 138 päeva pärast kohtuotsuse jõustumist. 24. Eeltoodust tulenevalt on hageja minetanud õiguse esitada menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramise taotlust ja kohus peaks selle õiguse lõppemise tõttu rahuldamata jätma. 25.

§ 177

lg 2 paneb ka kohtule kohustuse määrata menetluskulude suurus kindlaks mõistliku aja jooksul kohtuotsuse jõustumisest. Antud juhul tegi kohus seda 6 kuud hiljem, mis õiguse analoogiast tulenevalt ei ole mõistlik aeg enne 01.01.2015 kehtinud

redaktsiooni § 174 lg 1 valguses. 26. Kohtu poolt

§ 177

lg 2 nõude rikkumine (06.04.2016 maakohtu määruse p 4.1.) ei saa ega tohi olla õigustuseks kostja õiguste rikkumiseks, sh kostja õigusele näha menetluses ette, millise aja jooksul peale kohtuotsuse jõustumist võidakse temal lasuvate menetluskulude suurus kindlaks määrata. Menetluse edasine käik

1. Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse ja edastas selle seisukoha saamiseks hagejale.
2. Hageja määruskaebusele maakohtu poolt määratud tähtaja jooksul ei vastanud, kuigi sai maakohtu kirja kätte.
3. Pärnu Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja saatis vastavalt

§ 663lgle 5 lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule. 4

§ 657

lg 1 p-le 1 ja §-le 659 jätab ringkonnakohus maakohtu määruse muutmata ning määruskaebuse rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub § 654 lg 6 alusel maakohtu määruses toodud põhjendustega ning sellest tulenevalt põhjendusi ei korda. Vastuseks määruskaebusele märgib ringkonnakohus järgmist.

1. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus vaidlustatud määruses õigesti leidnud, et käesolevas asjas oli hagejal õigus menetluskulude kindlaksmääramise avalduse esitamiseks ca 5 kuud pärast tsiviilasja põhimenetluses tehtud lõpplahendi jõustumist.
2. Maakohus on õigesti viidanud Riigikohtu lahendis nr 3-2-1-147-14 antud juhistele

§ 177

lg 1 lg 1 p 2 tõlgendamiseks, mille kohaselt määrab kogu asja menetluskulud kindlaks maakohus määrusega pärast tsiviilasja sisulise lahendamise kohta tehtud kohtuotsuse jõustumist, andes õigustatud menetlusosalisele mõistliku tähtaja menetluskulude nimekirja esitamiseks.

1. Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt ei ole maakohus pärast Tallinna Ringkonnakohtu otsuse jõustumist 06.10.2015 hagejale tähtaega menetluskulude nimekirjade esitamiseks määranud. Menetluskulude kindlaksmääramise avalduse esitas hageja 23.02.2016 maakohtule iseseisvalt, mille maakohus lahendas 06.04.2016 määrusega (so ca 2 kuu jooksul arvates taotluse saamisest).
2. Eeltoodud Riigikohtu lahendi seisukohtadest tulenevalt ei saa ringkonnakohtu hinnangul nõustuda määruskaebuse väitega, mille kohaselt on hageja menetluskulude kindlaksmääramise taotluse esitamiseks mõistliku aja minetanud. Käesoleval juhul ei ole tegemist hageja eksimusega, menetluskulude kindlaksmääramise taotluse esitamiseks tähtaja andmise initsiatiiv oleks Riigikohtu juhiste kohaselt pidanud tulema maakohtult.
3. Ringkonnakohus ei nõustu määruskaebuse väitega, mille kohaselt tuleb menetluskulude kindlaksmääramise taotluse esitamisel lugeda mõistlikuks ajaks õiguse analoogia kohaselt enne 01.01.2015 kehtinud

redaktsiooni § 174 lg 1 sätestatud 30 päevane tähtaeg.

1. Eelviidatud Riigikohtu lahendist tuleneb üheselt, et menetluskulude kindlaksmääramiseks määrab menetluskulu nimekirja esitamiseks õigustatud menetlusosalisele tähtaja kohus. Määruskaebuse esitaja seisukoht ei tulene seadusest ega Riigikohtu eelviidatud lahendist, viidatud õiguse analoogia (ilmselt siiski on kaebuse esitaja silmas pidanud seaduse analoogiat) ei ole samuti rakendatav, kuivõrd seaduse analoogia ei võimalda arvesse võtta kehtetuks muutunud seadusesätteid.
2. Nõustuda ei saa ka määruskaebuses toodud seisukohaga, et maakohus on rikkunud

§ 177

lg 2 sätestatud mõistlikku aega ning menetluskulude kindlaksmääramisel oleks maakohtul tulnud lähtuda kuni 01.01.2015 kehtinud

§ 174lg 1 redaktsiooni analoogiast.

38. Ringkonnakohus juhib tähelepanu, et ei varasem ega praegu kehtiv

redaktsioon ei ole kohtule ette näinud konkreetset tähtaega menetluskulude kindlaksmääramiseks. 39. Alates 01.01.2015 jõustunud

§ 177

lg 2 redaktsiooni kohaselt kui kohus ei määranud menetluskulude rahalist suurust kindlaks vastavalt käesoleva paragrahvi lõike 1 punktile 1, määrab tsiviilasja sisuliselt lahendanud maakohus menetluskulude suuruse kindlaks määrusega mõistliku aja jooksul kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumisest. Jõustumise aluseks olnud Tsiviilkohtumenetluse seadustiku muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu (545SE) seletuskirja kohaselt: …/“…ei ole põhjendatud lisada menetlusseadustikku tähtaega 5

§ 333

¹ näol, mille lõike 1 kohaselt kui tsiviilasi on olnud kohtu menetluses vähemalt üheksa kuud ja kohus ei tee mõjuva põhjuseta vajalikku menetlustoimingut, sealhulgas ei määra õigel ajal kohtuistungit, et tagada kohtumenetluse läbiviimine mõistliku aja jooksul, võib kohtumenetluse pool kohtult taotleda kohtumenetluse kiiremaks lõpuleviimiseks sobiva abinõu tarvituselevõtmist. 42. Käesoleval juhul jõustus Tallinna Ringkonnakohtu otsus 06.10.2015, tsiviilasja toimik jõudis maakohtusse tagasi 13.10.2015. Arvesse võttes maakohtu määruse tegemise aega (06.04.2016) ei ületa menetluskulude kindlaksmääramise menetluse aeg maakohtus

§ 333¹ sätestatud 9 kuud.

Ringkonnakohtu hinnangul ei ole maakohus käesoleval juhul asja ebamõistlikult kaua menetlenud ega menetlusõiguse norme rikkunud. Maakohtu määruse tühistamiseks puuduvad ka muud alused, sh ei ole maakohus ringkonnakohtu hinnangul ületanud menetluskulude kindlaksmääramisel diskretsioonipiire. 43. Eeltoodust tulenevalt jätab ringkonnakohus määruskaebuse rahuldamata. 44.

§ 178

lg 2 kohaselt võib menetluskulude kindlaksmääramise peale edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 200 eurot. 45.

§ 178

lg 4 kohaselt menetluskulude kindlaksmääramise vaidlustamisel tekkinud kulusid ei hüvitata. /allkirjastatud digitaalselt/ Krista Kirspuu /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ Iko Nõmm Ande Tänav 6