KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Iris Kangur-Gontšarov, Mati Maksing ja Kaija Piirmets Määruse tegemise aeg ja koht 07.04.2026, Tallinn Kohtuasja number 2-26-662 Kohtuasi Tallin

) § 11 lg-le 1, § 13 lg-le 2 ja tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 533 lg 1 p-le

1. 5.
2. Maakohtu määruse põhjenduste kohaselt ei ole puudutatud isiku seisund käesolevaks hetkeks paranenud ning haiglaravita jäädes on ta ohtlik nii endale kui ka ümbritsevatele. Ekspertiisis on välja toodud, et on tõenäoline, et isik asub vabaduses viibides ründama teisi inimesi. Esindaja on välja toonud, et puudutatud isik saatis talle mitmeid segase sisuga ja paranoilisi SMS-e. Lisaks on puudutatud isik lähedaste sõnul olnud nii vaimselt kui ka füüsiliselt vägivaldne. Puudutatud isik aga eitab igasugust vägivaldset ja ähvardavat käitumist, samuti SMS-ide saatmist. On teiste isikute suhtes süüdistav – kõik inimesed terroriseerivad teda oma tegevusega. Haiguskriitika puudub täielikult. 5.
3. Kohus kuulas puudutatud isiku ära psühhiaatriahaiglas esialgse õiguskaitse rakendamisel. Muude isikute ärakuulamist ei pea kohus vajalikuks, sest arvestades puudutatud isiku psüühilist seisundit ja teisi objektiivseid asjaolusid, ei aita nende isikute ärakuulamine ilmselt kaasa asja lahendamisele. Määruskaebus
4. Puudutatud isik esitas esindaja vahendusel määruskaebuse, milles palub vaidlustatud määruse tühistada ja avalduse jätta rahuldamata. Määruskaebuse kohaselt ei ole seaduses sätestatud tingimused isiku tahtevastasele ravile paigutamiseks täidetud. Puudutatud isik ei olnud haiglasse paigutamisel ohtlik, samuti ei ole ta ohtlik hetkel. Puudutatud isik ei nõustu seisukohaga, et tal puudub haiguskriitika ja ta ei võta ravimeid väljaspool statsionaari. Menetlusosaliste seisukohad ja menetluse edasine käik
5. Psühhiaatriakliiniku hinnangul on maakohtu määrus õiguspärane.
6. Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle TsMS § 663 lg 5 alusel läbivaatamiseks ringkonnakohtule. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
7. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu määruse resolutsioon tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2¹ (koosmõjus §-ga 659) alusel jätta muutmata, kuid täiendada tuleb määruse põhjendusi. Määruskaebus jääb rahuldamata.
8. Kohus menetleb TsMS § 533 lg 1 p 1 järgi psüühiliselt haige isiku paigutamist tema tahteta või tahte vastaselt psühhiaatriahaiglasse koos vabaduse võtmisega ja talle haiglaravi kohaldamist isiku elukohajärgse valla- või linnavalitsuse avalduse alusel. Kui tegemist on isiku paigutamisega haigla psühhiaatriaosakonda, tulenevad isiku kinnisesse asutusse paigutamise tingimused

§ 11

lg-st 1.

§ 11

lg 1 kohaselt võetakse isik tema enda või tema seadusliku esindaja nõusolekuta vältimatu psühhiaatrilise abi korras ravile haigla psühhiaatriaosakonda või jätkatakse ravi, tema tahtest olenemata, ainult järgmiste asjaolude 4 2-26-662 koosesinemise korral: 1) isikul on raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida; 2) haiglaravita jätmisel ohustab isik psüühikahäire tõttu iseenda või teiste elu, tervist või julgeolekut; 3) muu psühhiaatriline abi ei ole küllaldane. 11. Puudutatud isik on määruskaebusest nähtuvalt seisukohal, et

§ 11lg-s 1 sätestatud eeldused ei ole tema suhtes täidetud.

Kolleegium sellega ei nõustu ning on kõiki asjas esitatud ja kogutud tõendeid kogumis hinnates seisukohal, et viidatud eelduste esinemine puudutatud isiku suhtes on isiku paigutamisel tahtest olenematule ravile olnud täidetud. Avalduse esitas puudutatud isiku elukohajärgne linnavalitsus (

§ 13

lg 1 1), kohtule oli esitatud

§ 13

lg-tes 3 ja 5 nimetatud psühhiaatri arvamus, samuti oli maakohus enne vaidlustatud määruse tegemist puudutatud isiku isiklikult ära kuulanud (TsMS § 536 lg 1 ja § 539 1 lg 2 analoogia; RKTKm 03.02.2020, 2-19-6222, p 16) ning maakohus määras kooskõlas TsMS § 537 lg-ga 1 ekspertiisi. Maakohus asus õigesti seisukohale, et puudutatud isiku puhul olid täidetud

§ 11

lg-s 1 sätestatud tingimused tahtest olenematu psühhiaatrilise abi kohaldamiseks, kuid maakohtu määrus on olulises ulatuses põhjendamata. Maakohtu määrusest puudub ärakuulamise kirjeldus ja sellest tehtud järeldused, samuti puuduvad maakohtu tuvastatud asjaolud puudutatud isikul esineva raske psüühikahäire ja muu psühhiaatrilise abi ebapiisavuse kohta ning põhjendused

§ 11lg-s 1 sätestatud eelduste täidetuste kohta.

Seetõttu täiendab ringkonnakohus järgnevalt vaidlustatud määruse põhjendusi. 11.1. Nii asjas 14.01.2026 ja 10.02.2026 esitatud psühhiaatrite arvamuse kui ka eksperdi 19.02.2026 arvamuse kohaselt esineb puudutatud isikul raske psüühikahäire – segatüüpi skisoafektiivne häire (RHK-10 kood F25.2). Ekspertiisiaktis on esile toodud, et puudutatud isiku situatsiooni hinnang on luulumõtetest lähtuv, ta avaldas paranoilist tagakiusamisluulu ja ilmselt esinesid ka kuulmismeelepetted. Meeleolu oli düsfoorilise alatooniga, ta oli pinges ja ärrituv. Puudutatud isik süüdistas naabreid tema jälitamises ja tema korteris käimises, kõik inimesed terroriseerivad teda. Ka puudutatud isiku isiklikul ärakuulamisel oli puudutatud isik ärrituv ja kaitsvas olekus (ärakuulamise tulemus nähtub maakohtu 16.01.2026 esialgse õiguskaitse pikendamise määruse p-dest 6 ja 14). Puudutatud isikule määratud esindaja 18.02.2026 esitatud dokumendist nähtuvalt ei saanud puudutatud isik aru, miks ta on haiglasse sattunud, eitas endal esinevat haigust ning süüdistas haiglasse sattumises oma ema, tema elukaaslast ning naabreid. Puudutatud isik väljendas jätkuvalt, et teda kiusatakse Eestis. Hiljem saatis puudutatud isik talle määratud esindajale segase sisuga ja paranoilisi SMS-e (dtl 80). Eeltoodust saab järeldada, et puudutatud isikul on raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida

§ 11lg 1 p 1 tähenduses.

11.2. Maakohus on põhjendatult leidnud, et puudutatud isik on haiglaravita jäädes ohtlik nii endale kui ka ümbritsevatele. Käesolevale hospitaliseerimisele eelnevalt oli puudutatud isik saatnud vanematele seosetuid ja ähvardava sisuga SMS-e, oli olnud füüsiliselt ja verbaalselt agressiivne ning ohtlik, oli rünnanud oma ema nii verbaalselt kui ka füüsiliselt, kui ema proovis koju tulla. Lisaks oli laekunud kaebusi naabritelt, kes olid teinud ka politseisse avalduse, sest puudutatud isik oli neid ähvardanud ning tekitanud neile varalist kahju – terariistaga lõhkunud ukse ning pannud nende aknast sisse põleva puutoki. Isiku ohtlikkus võib väljenduda kalduvuses vägivallale (vt nt RKTKm 19.02.2014, 3-2-1-155-13, p 39.2). Haiglaravil viibides oli puudutatud isik endiselt konfliktne ja ebastabiilne, ta ähvardas personali ja kaaspatsiente ning tema suhtes registreeriti korduvalt ohutusjuhtumeid seoses ähvarduste ja verbaalse agressiooniga. Ravi foonil puudutatud isiku käitumine korrastus, kuid kuna puudutatud isik ravi vajadust ei mõista (dtl 57), siis ravita jäämisel on pigem kindel kui tõenäoline, et puudutatud isiku seisund võib muutuda taas konfliktseks ja agressiivseks. Puudutatud isiku ohtlikkuse prognoosi ravita jäämisel kinnitab ühtlasi tema anamnees, mida 5 2-26-662 on kirjeldatud psühhiaatrite arvamuses ja ekspertiisiaktis. Puudutatud isik on ka varasemalt psüühiliste haigusnähtude ägenemisel läinud kallale oma pereliikmetele ja haiglatöötajale (dtl 56, 87–88). Riigikohus on selgitanud, et isiku ohtlikkusele võib viidata mh puudulik haiguskriitika, st olukord, kus isik ei saa aru oma haiguse tõsidusest (vt nt RKTKm 20.03.2019, 2-16-10435, p 18). Ekspertarvamusest nähtuvalt on puudutatud isikul kriitika oma seisundi suhtes vähene, haigeks end ei pea ning ravi vajadust ta ei mõista, haiguskriitikat ei esine ka varasemate hospitaliseerimiste osas. Eeltoodust saab järeldada, et puudutatud isik ise ei mõista enda haiguse ja sellest tingitud ohtlikkuse tõsidust. Seega on põhjust eeltoodud asjaolusid kogumis arvestades arvata, et puudutatud isik on ravita jätmise korral psüühikahäire tõttu ohtlik

§ 11

lg 1 p 2 tähenduses ning seda eelkõige teiste isikute elule, tervisele ja julgeolekule. 11.3. Samuti ei ole alust arvata, et puudutatud isikule piisanuks muudest psühhiaatrilise abi meetmetest. Asja materjalidest nähtuvalt on puudutatud isik varasemalt kahel korral katkestanud talle määratud toetusravi (praegusel juhul tegemist kolmanda hospitaliseerimisega), samuti jättis puudutatud isik ilmumata arsti vastuvõttudele. Kuivõrd puudutatud isiku haiguskriitika on vähene, ta ei mõista ravivajadust ja ei pea end haigeks, ei ole vaatamata määruskaebuses esitatud vastupidistele väidetele alust arvata, et ta jätkaks raviga kodustes tingimustes. Psühhiaatrite arvamuses ja eksperdiarvamuses on toonud esile, et käesoleval ajal ei ole võimalik kohaldada puudutatud isiku suhtes muud psühhiaatrilist abi peale haiglaravi. Seega ei ole puudutatud isikule võimalik osutada vältimatut psühhiaatrilist abi muul moel, kui talle psühhiaatriahaiglas tema tahtest olenemata ravi osutades (

§ 11lg 1 p 3).

1. Kuigi puudutatud isik leiab määruskaebuses, et kohus ei peaks tuginema vaid ekspertiisiaktile ning eksperdiarvamus isiku ohtlikkuse kohta pole kohtule siduv, siis kinnitavad kohtu järeldusi kõik asjas esitatud dokumendid kogumis. Puudutatud isikul rasket psüühikahäiret iseloomustavaid tunnuseid, samuti tema ohtlikkust ja muu psühhiaatrilise abi ebapiisavust on kirjeldatud kahes psühhiaatrite arvamuses ja eksperdiarvamuses. Lisaks veendus maakohus puudutatud isiku puhul seadusest sätestatud tingimuste täidetuses vahetult puudutatud isiku isiklikul ärakuulamisel.
2. Eeltoodule tuginedes olid täidetud tingimused puudutatud isiku kinnisesse asutusse paigutamiseks, mistõttu tuleb maakohtu määruse resolutsioon jätta muutmata ja määruskaebus rahuldamata.
3. Määruskaebemenetlusega seotud menetluskulud jäävad TsMS § 172 lg 3 alusel riigi kanda.
4. TsMS § 543 lg 1 võimaldab esitada määruskaebuse käesoleva määruse peale. (allkirjastatud digitaalselt) 6