← Eesti

3-26-818/8

Obsah (6)§ 121§ 44§ 158§ 133§ 249§ 108

MÄÄRUS Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Kadri Sullin Määruse tegemise aeg ja koht 7. aprill 2026. a, Tallinn Haldusasja number 3-26-818 Haldusasi OÜ Via 3L kaebus Päästeameti 18.02.2026 haldusakti

§ 121lg 2 p 1).

Kaebusega võib halduskohtusse pöörduda isik üksnes oma õiguse kaitseks. Muul eesmärgil, sealhulgas teise isiku õiguse või avaliku huvi kaitseks, võib isik kohtusse pöörduda vaid seaduses sätestatud juhul (

§ 44lg-d 1 ja 2).

Kaebuse väited seonduvad olulises osas avaliku huviga tagada riigi tegevusvarude olemasolu ja säilimine võimaliku hädaolukorra korral. Sellise avaliku huvi kaitseks puudub kaebajal kaebeõigus. Samuti ei saa kaebaja kaitsta halduskohtusse pöördudes teisi isikuid, kes võivad olla määratud või loetud elutähtsa teenuse osutajateks. Seadusega ei ole sätestatud kaebaja õigust pöörduda nende isikute huvide kaitseks kaebusega halduskohtusse. 2

(6)
  1. Tuleohutuse seaduse (TuOS) § 36 lg 2 sätestab, et automaatsesse tulekahjusignalisatsioonisüsteemi tuleva tulekahjuteate peab automaatselt edastama Häirekeskusesse ehitiselt, kus esineb kõrgendatud tulekahjuoht, viibib palju inimesi ja kus võib tekkida suur varaline kahju ning mis vastab käesoleva paragrahvi lõike 6 alusel kehtestatud määruses sätestatud kriteeriumitele. Nõuded ehitistele, kust tuleb automaatse tulekahjusignalisatsioonisüsteemi tulekahjuteade edastada Häirekeskusesse, ning automaatsesse tulekahjusignalisatsioonisüsteemi tuleva tulekahjuteate edastamise ja sellest loobumise korra kehtestab valdkonna eest vastutav minister määrusega (lg 6). Seega on TuOS § 36 lg 2 avalikes huvides isikutele kohustusi seadev. Normi eesmärgiks ei ole tuleohutus ja/või tuleohule kiire reageerimine selliselt, et sellega loodaks igale ehitise omanikule eraldiseisev subjektiivne õigus. Ka juhul, kui möönda, et PS § 16 kaitsealas on iga inimese elu ja tervis ning kui ehitises viibib palju inimesi, võib inimeste käitumine ohuolukorras ja paanika korral seada nende elu ja tervise ohtu sel määral, et on õigustatud ehitise omanikule täiendava kohustuse seadmine, ei tulene sellekohast põhiõigust vara omanikule, sh asjaolust, kas tekkida võib suur varaline kahju.
  2. TuOS § 36 lg 6 alusel kehtestatud siseministri 07.01.2013 määruse nr 1 „Nõuded tulekahjusignalisatsioonisüsteemile ja ehitistele, kust tuleb automaatse tulekahjusignalisatsioonisüsteemi tulekahjuteade edastada Häirekeskusesse, ning tulekahjuteate edastamise ja sellest loobumise kord“ nägi lisas 2 kuni 09.11.2025 1 ette, et ehitised, kus tuleb edastada automaatse tulekahjusignaalisüsteemi teated Häirekeskusesse on mh laohooned pindalaga enam kui 4000 m
  3. Märkusena on lisatud, et tööstus- ja laohoonetest tuleb Häirekeskusega ühendada
  4. ja
  5. tuleohuklassi kuuluvad ehitised, see tähendab ehitised milles toimuvad tootmine ja ladustamine, kus tuleoht ja tule leviku võimalus on suure tõenäosusega ning samuti ehitised milles toimuvad tootmine ja ladustamine, kus peale suure tuleohu on veel plahvatusoht.
  6. Alates 10.11.2025 määratleb määrus2 nr 1 ja selle lisa3 2 ehitised, millelt tuleb edastada automaatse tulekahjusignaalisüsteemi teated Häirekeskusesse järgnevalt: - Teated tuleb edastada, kui ehitis on ravi- ja hoolekandeasutus või suurõnnetuse ohuga või ohtlike ettevõtete tööstushoone (määruse § 16 lg 1 ja lisa 2). - Lisas 2 nimetamata ehitise korral Päästeameti kooskõlastuse korral, kui ehitis või selles paiknev vara on arhiiv, muuseum, muu riiklikult olulise väärtusega ehitis, kuni 50 kasutajaga ravi- ja hoolekandeasutus, alaliselt mehitamata majutusasutus, elutähtsa teenuse osutamiseks vajalik ehitis või suurõnnetuse ohuga või ohtlik ettevõte, kui selle ohualasse jääb elamupiirkond (määruse § 16 lg 3 p 1). Seega tuli kaebaja varasem kohustus teavituste edastamiseks otse määrusest (selle lisast 2). Alates 10.11.2025 ei kuulu kaebaja hoone nende ehitiste nimekirja, millelt oleks teate esitamine kohustuslik. Kaebajal võiks olla võimalik soovi korral liituda tulekahjuteadete edastamise süsteemiga juhul, kui Päästeamet annab sellele kooskõlastuse. Määrusega on piiratud samas Päästeameti poolt kooskõlastatavate hoonete ring (§ 16 lg 3 p 1). Käesoleval juhul on vaidluse all üksnes, kas kaebaja hoone on elutähtsa teenuse osutamiseks vajalik ehitis, s.o kas tegemist on ehitisega, millele kooskõlastuse andmine on lubatav. Juhul, kui kaebaja hoone neile tingimustele ei vasta, ei ole ka Päästeametile antud kaalutlusõigust muule hoonele kooskõlastuse andmiseks, st selline kooskõlastus jääks väljapoole määrusandja poolt antud kaalutlusõiguse volituse piire (HMS § 4 lg 2). 1 Kättesaadav: https://www.riigiteataja.ee/aktilisa/1230/2202/1015/SiM_m1_lisa2.pdf# https://www.riigiteataja.ee/akt/123022021015?leiaKehtiv 3 https://www.riigiteataja.ee/aktilisa/1071/1202/5007/SiM_m33_lisa2.pdf# 2 3
(6)
  1. Tutvudes määruse § 16 lg 3 p-s 1 toodud nimekirjaga, ilmneb sellest samuti, et nimetatud on hooned, millest tuleneva tuleohule või tulekahjule kiire reageerimine on seotud paljude inimeste elu ja tervise kaitse vajadusega tulekahju tekkimise korral (hoolekandeasutus, majutusasutus või ohualas elamupiirkond) või olulise avaliku huviga (arhiiv, muuseum vms). Ka elutähtsa teenuse osutamiseks vajalik ehitis on seotud kas ülekaaluka avaliku huviga riigi toimimise vastu ja/või inimeste elu ja tervise kaitsega. Elutähtsa teenuse osutamiseks vajalikust hoonest tulekahjuteadete edastamine ei ole seotud kaebaja õiguste ja vabaduste kaitsega.
  2. Hädaolukorra seaduse (HOS) regulatsioonist tuleneb samuti, et elutähtsa teenuse osutaja ei ole määratlemata õigusmõiste, mida sisustaks iga haldusorgan oma pädevuste raames iseseisvalt, vaid selleks on ettenähtud eraldi menetluskord: - Elutähtsa teenuse osutaja määramine toimub haldusaktiga (§ 38 lg 1 2) ehk tegemist ei ole isiku faktilise seisundiga ega seisundiga, mis tekiks automaatselt seaduse alusel. HOS § 53 lg-te 12-14 ja 16 kohaselt loetakse varem seaduse tingimustele vastanud isik elutähtsa teenuse osutajaks, mille kohta tehakse tsiviiltoetuse registrisse kanne. - Elutähtsa teenuse toimepidevust korraldava asutuse juht kehtestab määrusega sellise teenuse kirjelduse ja toimepidevuse nõuded, mille osaks on ka teenuse osutamiseks vajalikud ehitised, st ehitised, mis peavad olemas olema (§ 37 lg 2 lg 3 p 2 ja lg 4 p 1). - Elutähtsa teenuse toimepidevuse riskianalüüsis (HOS § 39) peavad olema välja toodud, millised ehitised ja territoorium on kriitilise tegevuse toimimiseks vältimatult vajalikud
  3. - Juhul, kui tegemist on elutähtsa teenuse toimepidevuse tagamiseks vajaliku ehitisega, võib olla ette nähtud ka füüsiliste isikute taustakontroll (§ 41 1), mis peab tulenema elutähtsa teenuse osutaja riskianalüüsist (lg 2), mille peab omakorra kinnitama elutähtsa teenuse toimepidevust korraldav asutus (§ 40 lg-d 1 ja 2). HOS § 36 lg 5 kohaselt korraldab Regionaal- ja Põllumajandusministeerium toiduga varustamise tagamise toimepidevust. Samas ei nähtu kohtule, et oleks antud toiduga varustamise kui elutähtsa teenuse kirjeldust ja toimepidevuse nõudeid kehtestavat määrust (HOS § 37 lg 2). Ka toiduseaduse
  4. peatüki alusel ei ole kehtestatud vastavaid rakendusakte (vt volitusnormid § 46 4 lg 3 ja § 465 lg 2). Sellise korra puudumist on kinnitanud ka Regionaal- ja Põllumajandusministeerium. Eeltoodust tuleneb ka, et Päästeamet ei saanud ise sisustada, keda ta võiks pidada elutähtsa teenuse osutajaks ja/või kas kaebaja hoone võiks olla sellise teenuse osutamiseks vajalik. Päästeamet sai ja pidi lähtuma teiste haldusorganite poolt haldusaktiga või registrisse tehtud kandega otsustatust.
  5. Kaebaja ei ole esitanud andmeid ning seda ei kinnita ka eeldatav vastustaja või ministeerium, et kaebaja oleks määratud või loetud elutähtsa teenuse osutajaks. Kohtule ei ole esitatud isikute loetelu, kes oleks määratud või loetud elutähtsa teenuse osutajaks ning kelle kinnitatud riskianalüüsi kohaselt oleks tegemist vajaliku hoonega. Puuduvad ka ministeeriumi kehtestatud elutähtsa teenuse kirjelduse ja toimepidevuse nõuded, millest saaks järeldada kaebaja hoone vajalikkust mõnele elutähtsa teenuse osutajale. Kohus ei välista, et võib esineda oluline avalik huvi, et kaebaja hoone määratletaks kui elutähtsa teenuse osutamiseks vajalik ehitis, kuid selline määratlemine ei ole samuti seotud kaebaja subjektiivsete õiguste kaitsega. Analoogia korras võrdlusena – kui kaebaja laohoones oleks samas väärtuses muu kaup, mis ei ole riigi tegevusvaruks või elutähtsa teenuse osutamiseks vajalik, oleks keeruline järeldada, et kooskõlastuse andmata jätmisega rikutaks kaebaja subjektiivseid õiguseid. Kaebaja subjektiivne õigus ei saa aga tuleneda võimalikust tulevikus tekkivast asjaolust, et hoone võib olla vajalik olulise avaliku huvi (toimepidevuse) kaitseks. 4 Vabariigi Valitsuse 29.07.2021 määruse nr 75 „Elutähtsa teenuse toimepidevuse riskianalüüsi ja plaani nõuded, nende koostamise ning plaani kasutuselevõtmise nõuded ja kord“ § 8 lg 1 p 2 - https://www.riigiteataja.ee/akt/129102024006 4
(6)11. Kaebaja ei saa 18.02.2026 haldusmenetlust lõpetava haldusakti (või toimingu) õiguspärasuse kontrollimisel tugineda asjaoludele, mis tekkisid pärast Päästeameti poolt kooskõlastuse andmisest keeldumist (

§ 158lg 2).

Seega ei ole asja lahendamisel tähtsust, kas kaebaja on pärast 18.02.2026 sõlminud lepingu kriisivarude hoidmiseks. Kaebajal ei tule avalik-õiguslikku subjektiivset õigust ka sellest, milliseid kohustusi on ta võtnud endale hankelepinguga. Samuti on hanke tehnilise kirjelduse kohaselt nõudeks, et ladustamisruumides peab olema lao valdaja poolt paigaldatud automaatne tuletõrjesignalisatsiooni süsteem (dtl 78). Kohus selgitab, et automaatne tulekahjusignalisatsioonisüsteem ei ole sama, mis automaatne (tulekahju) teateedastussüsteem: - Automaatne tulekahjusignalisatsioonisüsteem on üks tuleohutuspaigaldistest (TuOS § 30 lg 1 p 3). Automaatse tulekahjusignalisatsioonisüsteemi olemasolu nõuded on kehtestatud EhS § 11 lg 4 alusel siseministri 30.03.2017 määrusega5 nr 17 „Ehitisele esitatavad tuleohutusnõuded“. Hooned, milles selline süsteem peab olema, on loetletud määruse §-s 30 ning see loetelu erineb märgatavalt määruses nr 1 ja selle lisas 2 toodust (vt käesoleva lahendi p 7). - TuOS § 36 lg 2 loetleb juhud, millal automaatse tulekahjusignalisatsioonisüsteemi tuleva tulekahjuteate peab edastama Häirekeskusesse. Täiendavalt on sellised ehitised loetletud lg-s 6 toodud volitusnormi alusel kehtestatud määruses. Eeltoodust ei tulene aga, et kõik hooned, millel on automaatne tulekahjusignalisatsioonisüsteem, kuuluvad ka automaatsesse teateedastussüsteemi. Seega ei tulene hanke nõuetest, et kaebaja hoones peab lisaks automaatse tulekahjusignalisatsioonisüsteemi olemasolule sama süsteem edastama tulekahjuteate automaatselt Häirekeskusesse. 12. Ka juhul, kui möönda mõju kaebaja huvidele sellisena, et see loob kaebajale iseseisva, kohtus kaitstava subjektiivse õiguse (ehk kaebeõiguse), tuleb kaebus tagastada

§ 121

lg 2 p 2 1 alusel, kuna kaebusega kaitstava õiguse riive on väheintensiivne ning asjaoludest tulenevalt on kaebuse rahuldamine ebatõenäoline. Kaebaja kui äriühingu ettevõtlusvabaduse riive on väheintensiivne osas, et kaebajal tuleb ise tagada tema enda ja tema juures hoiustatud või ladustatud kauba säilimine või selle hävimise või kaotsi mineku korral taastamine või hüvitamine. Tegemist on tavapärase äririskiga, mis lasub mistahes ettevõttel, kes tegutseb kaebajaga samas valdkonnas. Ettevõtluses saab pidada tavapäraseks, et kaebaja äririski osaks on tema kui ettevõtja otsused, kuidas ta tasakaalustab tellitava turvateenuse mahu riskiga, et väiksema mahuga turvateenuse korral võib kaup hävida või muul viisil kaotsi minna. Kui TuOS §-s 36 ei oleks vastavat kohustust ka varem sätestatud, puuduks kaebajal subjektiivne õigus nõuda, et riik korraldaks riigieelarvest või muul viisil ühiste ressursside arvelt kaebaja laopinnal tuleohu tekkimisel automaatselt teavituse Häirekeskuseni jõudmise või tagaks sellise teavituse olemasoluga kaebaja äritegevuse atraktiivsuse. Kaebaja õiguseid saab pidada ka väheintensiivseks seetõttu, et kaebuses on nimetatud mehitatud valve kuluna 25 000-30 000 eurot kuus, kuid samas asub kaebaja kinnitusel igal ajahetkel laohoones 100 miljoni euro eest kaupa. Seega moodustab kauba täiendava turvalisuse tagamise kulu marginaalse osa kauba koguväärtusest. Seejuures on kaebajal ka üürilepingu kohaselt kindlustuskohustus, sh varalise kahju kogukindlustus, mis katab ka laos paikneva kolmandatele isikutele kuuluva vara asendusmaksumusse (kaebuse lisa 3, p 8.2, dtl 54-55), mistõttu ka õnnetusjuhtumi korral hüvitataks kaebajale kui ettevõttele tekkiv kahju kindlustuslepingu alusel. Kohus märgib, et väheintensiivse riive suuruse määramisel ei saa lähtuda vaid mehaanilisest võrdlusest

§ 133lg-s 1 tooduga, vaid hinnata tuleb mõju konkreetse kaebaja õigustele.

Äriregistri andmetel oli kaebaja maksustatav käive 2025. a IV kvartalis üle 20 miljoni euro, kaebaja tasus riiklikke makse üle 6 miljoni euro ning kaebajal oli 193 5 https://www.riigiteataja.ee/akt/123022021013 5

(6)töötajat. Seega moodustavad väidetavalt lisanduvad kulud kaebaja tegevusest üksnes marginaalse osa. Kohus jääb ka eelpool toodud analüüsi juurde, et kaebuse rahuldamine on ebatõenäoline, sealjuures ennekõike seetõttu, et tegemist ei ole kaebaja huvide kaitseks, vaid avaliku huvide kaitseks sätestatud kohustusega. Samuti on tõendamata, et kaebaja kasutatavat laohoonet kasutataks isikute poolt, kes on määratud või loetud elutähtsa teenuse osutajaks ning kelle tegevuseks on hoone elutähtsa teenuse kirjelduse ja elutähtsa teenuse toimepidevuse nõuete või kinnitatud riskianalüüsi kohaselt vajalik. 13. Kohus võib kaebaja põhjendatud taotluse alusel või omal algatusel teha igas menetlusstaadiumis määruse kaebaja õiguste esialgse kaitse kohta, kui vastasel juhul võib kaebaja õiguste kaitse kohtuotsusega osutuda oluliselt raskendatuks või võimatuks. Esialgse õiguskaitse määruse tegemisel arvestab kohus avalikku huvi ja puudutatud isiku õigusi ning hindab kaebuse perspektiive ja esialgse õiguskaitse määruse ettenähtavaid tagajärgi (

§ 249lg-d 1 ja 3).

Kaebaja kui enda ettevõtlusvabadust kaitsva äriühingu õiguskaitsevajaduse osaks ei ole soov tagada avalik huvi kriisivarude säilimise vastu. Kohtus kaitstavaks õiguseks on ennekõike kaebaja varalised huvid, st soov vältida kulutusi täiendavale turvateenusele ning saada hoiustatud kauba hävimise korral piisavat hüvitist. Juhul kui kaebaja peaks kohtumenetluse kestel korraldama täiendava turvateenuse ja selle eest ka tasuma, ei ole tegemist tagajärjega, mille kõrvaldamine kaebuse rahuldamise korral oleks raskendatud või võimatu. Ainuüksi risk, et kaebajal võib olla vajalik pöörduda hiljem kahju hüvitamise nõudega kohtusse, ei ole piisav õiguskaitsevajaduse möönmiseks, sh olukorras, kus lisakulu suurus on kergelt määratletav. Sealjuures ei ole tegemist kulutusega, mis moodustaks kaebaja majandustegevusest märkimisväärse osa, mistõttu ei saa ka järeldada, et selle kulutuse kandmine tooks kaasa kaebaja äritegevuse lõppemise või raskendaks seda märkimisväärselt. Kaebajal on ka kohustus omada kindlustuslepingut, mis tagab ladustatud kauba väärtuse hüvitamise selle võimaliku hävimise korral. Kohus käsitles kaebuse eduväljavaateid eelnevalt ning jääb selle juurde, et kaebuse eduväljavaated on vähesed või puuduvad sootuks. Avalikuks huviks on mh, et võimalikke valeväljakutseid, mis võtavad alarmteenistuste ressursse, oleks võimalikult vähe (vt kaebaja valehäirete andmed dtl 134). Seetõttu kaaluvad kaebuse puudulikud eduväljavaated ja avalik huvi üles kaebaja vähese õiguskaitsevajaduse ning esialgse õiguskaitse taotlus jääb rahuldamata. 14.

§ 108lg 4 alusel jäävad menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda. (allkirjastatud digitaalselt) Kadri Sullin 6

(6)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.